… ja jätkan oma rännakut Sampo ümber…

Lennart Meri.
Inimene kes on tõstnud lati kõrgustesse, mille alt läbivad kõik järgnenud, pea püsti ja selg sirge.
Me võime teda võrrelda Eestis puhkavate kangelaste Barclay de Tolly või Adam Johann von Krusensterniga, pole rohkem siin maal nime, kellega teda samastada.
Siin on tema arvamus Sampost.

Lennart Meri „Hõbevalge“ (aastast 1976)
Pikk teekond Sampo juurde

Oleme otsekui reisijad ilma kella ja kompassita, põikame siia ja tänna nii ajas kui ruumis. Ei saa me külastamata jätta ka oma ühiseepose Sampo-mõistatust. Temast on palju kirjutatud. Järgnevad leheküljed sisaldavad vähe uut. Või siiski?
Esimest korda nägin Sampo imeveskit 1962. aastal. See juhtus nii. Ratsutasime risti läbi Kamtšatka metsatundra põdrakasvataja Äiteki talvelaagrisse. Olen kirjutanud sellest raamatus «Tulemägede maale»:

Päike ilmus savikarva pilvede vahele ja värvid lõid kurvalt naeratama. Viimane oja, juba hämaras. Veokoerte lorin, kettide kõlin. Tundra on põdrajälgedest must, aga loomi pole näha. Paar-kolm kelku, jukola hoidmiseks püstitatud sammaslavats, mätastest laotud koopakere, kõik tihedasti koos nagu merehädaliste kitsal parvel, ja selle keskel — püstkoda. Hõbedaseks pleekinud karvane mägi roovlattide haralise krooniga tipus. Nüüd mõistsin, miks ta keskpäevast saadik nii kättesaamatuna meie pilkude ees viras: ehitus oli oma neli meetrit kõrge. Lattide vahelt tõusis suitsu. Lõke! Rohkemast sel hetkel keegi ei unistanud.

Tagantjärele tundub, et võrdlus merehädaliste parvega on formaalne ja eksitav. Linnamehena tajusin sooja eluaset nagu üksildast saart keset vaenulikku tundramerd. See üle dramatiseeritud suhe kadus, kui olin Äitekiga tema ulualust jaganud.

Hele lõke, tahmunud roovlattide räga ja punased lihanarmad nagu kuivama riputatud lõngad. Kõik oli võõras ja üllatav — värvides, lõhnades ja mõõtmetes. Püstkoda osutus hoopis avaramaks, kui oskasin arvata. Kaugemad servad hunnikusse kuhjatud majapidamiskoli ja küttepuudega uppusid pimedusse. Käsivarrejämedune tugisammas oli kauasest kasutamisest läikima hõõrutud. Ortelt allarippuvad liharibad kõlisesid kuivalt, kui me kummardudes neid riivasime. Lõkke kohal raudkonksudega ahelad, podiseva põdra¬ lihaga pada, vanamoeline vasest teekann. Koltunud tundramätas põrandaks. Äiteki palub meid istet võtta jorongas. Jah, sest püstkoda, jaranga on vaid nahkadega varjatud siseõu, talviste tuisutuulte eest kaitstud tööpaik, küllalt suur, et mahutada endasse veel perekondlikke eluasemeid. Siin on neid koguni kaks. Joronga on enam kui tuba, see on maja majas, oma põranda, lae ja tihedate seintega, mille varjus võib ka suure pakasega alasti magada. Äiteki joronga asub ukse vastas, baldahhiini-taolise avatud esiseinaga lõkke poole. Peremehest vasakul, traditsioonilisel au¬ kohal on nüüd ka meie eluase.

Meelsasti esitaksin oma seisukoha Sampo küsimuses mõne lakoonilise võrrandi või valemi kaudu. Kuid etnograafia ja rahvaluule ei ole täppisteadused. Hüüumärk, paus, aja peatumise surnud silmapilk etendavad siin oma osa. Kaugusi, nii ruumilisi kui ka ajalisi, tuleb läbi elada, kui tahame ennast samastada muistse kalastaja või kütiga ja tema silmadega hinnata maa¬ ilma. Muidugi ei ole see tõestus, vaid tõlgendus, literatuur, kui soovite, millel on omad mängureeglid. Esimesel õhtul kirjutasin õige kaua päevikut:

Istun pehmel nahakimbul madala teelaua taga ja vaatan, kuidas söed katavad end ööseks ikka paksema tuhakorraga. Teise baldahhiini all vähkreb haige laps ja ema laulab talle monotoonset unelaulu — sama¬ sugust nagu tuul. Varsti on nad uinunud. Siledaks kulunud tugisamba kohal paistab läbi tahmaste roovlattide räga liikumatu Põhjanael. Hetkeks rabistab lund, hetkeks rebib tuul tundrakõrred sosistama, ja siis on taas nii vaikne, et on kuulda küünla põlemist ja süte kustumist. Kõige vähem mõtlesin sel hetkel Sampo-mõistatusele. Seda polnud olemas. See ilmus minu juurde alles hiljem, kui astusin tagasi literatuursesse maailma. Tol õhtul seisis mu ees käega katsutav pikk sirge sammas, üht otsa pidi maa sees, teist otsa pidi pimedas suitsuaugus, kus ta silmist kadus ja uuesti nähtavale ilmus Põhjanaela helendava täpina. Kui niiviisi kustuva lõkke ääres pikutada ja kumavat sammast mööda ainiti taevasse vahtida, tabab silm ja kujutlusvõime kahesugust liikumist. Kord tundub, nagu oleks Põhjanaela ümbritsev laotus liikumatu ja hoopis püstkoda on see, mis öö saabudes hakkab aeglaselt tiirlema ümber oma telje, ümber maailma telje, — sest midagi muud siin tühjuses ju ei ole. Siis jälle tundub, nagu pöörleks taevakumm — mis nii täpselt jäljendab püstkoja koonilist kuju! — ja taevaga koos kogu ilmaruum ümber kodutelje, ning see egotsentriline taju on vahest mõjusamgi. Kuid nii või teisiti sulavad püstkoja karvane laotus ja kosmiline tähelaotus kokku: kui üks on inimese käe meisterdatud, miks ei võiks seda olla ka teine, tema suurem vastupeegeldus, mis niisama kuulekalt tiirleb ümber kodusamba? Ka «Kalevala» samastab Sampo looja taevalaotuse loojaga:

See on seppa meil sihuke,
see vast taiukas taguja,
kes on taevastki tagunud,
ilma kaanta kõlksutanud:
ei sääl näe vasara jälgi,
tunne ei pihtide pideta.
(7 : 333—338)

See aeglane tiirlemine leiab endale hiljem analoogia algaja põllumehe imeveskis, jahvatavates käsikivides, kuid ammu enne seda on ta aastatuhandete vältel olnud elu, töö ja jõukuse poeetiliseks sümboliks, ja ka sammas oli märksa enamat kui maailma egotsentriline telg, mille ümber elu keerles: sammas oli side. Sammas ühendas kaduvväikest olevikuhetke põhjatu mineviku ja päratu tulevikuga. Aegade seos, kummaline küll, oli toona niisama tugev nagu meie Gutenbergi galaktika päevil. Nii vähemalt arvan võivat tõlgendada ühte kogemust hilisemalt Tšuktšimaa-reisilt, millest kirjutan raamatus «Virmaliste väraval».
Kohtasin sellel reisil Attatat, kellele võlgnen mitmeid huvitavaid tšuktši muinaslugusid. Tal oli suurepärane mälu. Ta keeldus mulle oma kirjapanekuid näitamast. Niisugused inimesed on usaldusväärsed, sest nad ei ole edevad. Ta isa oli olnud «Maudil» Amundseni madrus ja hiljem olid nad kahekesi käinud pikkadel jahiretkedel. Pikutasime mererannal. «Põhjanael on tšuktši keeles Umpener, mis tõlkes tähendab Maasse-Rammitud-Sammas-Tähte,» ütles Attata. «Tähed liiguvad tema ümber nagu ohelikus põdrad.» See ei olnud muidugi uus. Üllatus oli mujal. Põhjanael olevat nimelt auk, kust pääseb ühest ilmast teise. Nädala eest oli Attata jälginud ühe vanamehe matuste eel joogipulga valmimist. See olnud 25 cm pikk ja 2 cm läbilõikes, ainult otstest torujaks õõnestatud riistapuu. «Kombe täitmiseks,» vabandas seesugust hooletust Attata. Surnud ulatuvad teisest ilmast sellega jooma — «nagu kaevust», lisas ta —, kui nad püstloodis alla sihivad tollest august, mis lakkamatust keerlemisest on taevalaotusse kulunud. Niisiis omandab püstkoja sammas Põhjala kõrgete laiuskraadide all üsna keskse tähenduse: sammas ühendab nähtavat ja nähtamatut maailma, inimest oma esivanematega, esivanemaid veel sündimata järelpõlvedega, minevikku tulevikuga. Võimalik, et ajabarjääride mittetalumine ongi inimese kõige veetlevamaid tunnuseid, kuid praegu on jutt muust. Paleoarktilised tšuktšid ja korjakid kujundasid oma maailma umbes nii, nagu geomeetrias kujundatakse kontsentrilisi koonuseid. Laotuse läbikulumist Põhjanaela kohal kinnitas igapäevane tööpraktika vibupuuriga. Telje ja ringliikumise näiline abstraktsus lakkab meid häirimast niipea, kui lakkame iseennast ja oma tsivilisatsiooni pidamast kogu senise ajalooprotsessi mõtteks või ettekäändeks. Muidugi on seesugune suurejooneline ja lihtne maailmapilt otseses sõltuvuses kõrgetest laiuskraadidest.
Kuivõrd aga on need paleoarktilised nägemused kohaldatavad soome-ugri maailmaga? Ja teiseks: kas püstkoja ilmasammast on võimalik projitseerida veel kaugemasse minevikku ja teisendada teda mingiks lihtsaks, mütoloogilisest koormusest vabaks algvormiks?
Suuremaa tundras Obseda mäe lähedal avanes mul võimalus jälgida neenetseid talvekoja püstitamisel. Praegusaegne elulaad on oma priimuste ja nailonjoppidega vajutanud pitseri suvisele olustikule, jättes talve karmid elureeglid suhteliselt puutumata. Neenetsid nimetavad püstkoda mja’ks, s. o. läänemeresoome maja. Kõigepealt aeti püsti kaks tipust kokkurihmutatud roovlatti, mille vastu toetati kolmas. Võrdkülgne püramidaalne konstruktsioon täiendati seejärel umbes 30 roovlati lisamisega koonusekujuliseks. Kahte esimest roovlatti kutsutakse neenetsi keeles makoda ’maja-kuusk’. Eelviimasena püstitati koonuse keskteljele püha sammas simzõ. Seejärel kaeti sõrestik kahekordse põhjapõdranahast kattega, õhtupoolikul olin brigadir Aleksander Talejevi külaliseks. Ukse, lõkke ja simzõ-samba joon jaotas püstkoja kolmeks: mind võõrustati meeste poolel, mis asus piirjoonest vasakul. Paremat kätt oli naiste pool. Püha samba tagune segment, kahest eelmisest väiksem, oli püha paik. Kunagiste kojajumalate asemel silmasin transistorraadiot, kuid sellegipoolest hoidusid naised sinna sattumast. Ka see ei ole uudis. Tahaksin üksnes rõhutada kuuse tähtsust. Kaks esimest latti, nagu ütlesin, kandsid nimetust majakuused. Võin selle lause konstrueerida ka mõjusamal kujul: majakuused on (neenetsi) püstkoja esimesed ehituselemendid. Metsavööndis Puri jõe keskjooksul tunnevad neenetsid kahte esimest roovlatti ka mjad hasava ’maja meeste’ nime all. Kuusk ja maja, kuusk ja mees, kuusk ja inimene? Kõige tagasihoidlikum järeldus kõneleks kuuse, õigemini majakuuse austamisest põhjustel, mida me esialgu ei tea. Püha sammas simzõ kõneleb ise enda eest. Samba külge kinnituvad õrred ja viimaste külge kookude varal ahelad ja keedupajad, kuid püstkoja kandekonstruktsioonis ta ei etenda mingit osa. See asjaolu mõistagi ei vähenda, vaid suurendab samba maagilist koormust. Koja muude elementide juures kuuse nimetust ei esine, see on säilinud üksi eluaseme esimeste roovlattide juures, mille ristlõigegi on ülejäänuist erinev, neljatahuline.
Kahtlus, et kuusel on uurali rahvaste minevikus eriline osa olnud, süvenes Ilõtši sürjalaste ja eriti Kaasõmi hantide juures, kuhu korraldasime «Veelinnurahva» filmimiseks viis ekspeditsiooni. Meil õnnestus pildistada ja hiljem ka filmida handi hlõnhot’i, rituaalse tähendusega igivana sammasaita. See oli peidetud sügavasse metsapadrikusse Kislori vaikse vooluga lisajõe äärde. Ehitis toetus neljale hoolikalt valitud kuusepuust sambale, mille harali juured laotusid maapinnale nagu kana varbad. Aidas avastasime mõningaid hästi hooldatud šamaaniatribuute. Püstkoda, olgu suvine või talvine, ei ole veel paikne ehitis. Metsavööndi vanimaks paikseks ehitiseks tulebki nähtavasti pidada sammasaita (paleoarktiliste rahvaste sammaslavatsit, eestikeelses kirjanduses ka platvormiks nimetatud), mis pärineb soome-ugri ajast (P. Ariste) ja kujutab endast mälestusmärki poolrändlevate kalastajate-küttide üleminekust paiksusele. Seisime niisiis metsavööndi vanima püsiehitise ees, mis juba kirjaliku ajaloo koidikul oli vapustanud idaslaavlaste kujutlusvõimet ning hilisemasse vene folkloori ladestunud «kanavarvastel majana» ja nõia eluasemena. Kuuse fetišeerimine ei jätnud vähimatki kahtlust. Räästalauad kinnitusid toredate kuusejuurtest kookude külge, mida handid ja sürjalased seniajani kasutavad, ja kuusejuurtega sambad lisasid ehitusele nii vajaliku lüli elava puu juurde — metsavööndi hüpoteetilise algelamu juurde. Selleks oligi kuusk, püstkoja eelkäija. Kõigist metsavööndi puudest on kuusk oma laia võra ja loodusliku ulualusega kõige inimsõbralikum. Nagu kinnitas sürjalane Prokopi Bogdanov, kelle talvist jahiteed jälgisime Ilõtši ülemjooksul Põhja- Uuralis, otsib ööseks metsa jäänud kütt ka praegu varju kõigepealt kuuse juurest. Selleks toetab ta ringi ümber kuuse väiksemaid puid ja suuremaid oksi, matkides variseinaga kuuse enda kuju. Kuusk (ja kuuse vastu toetatud oksad) oli tõenäoliselt korilase esimeseks ulualuseks.
Niisugune rekonstruktsioon seletaks kõigepealt majakuuse mälestuse püsimist neenetsite juures. Teiseks jõuaksime tagasi samba juurde: selle algvormiks ei olnud midagi muud kui kuuse tüvi. Kuusk (ka nulu tähenduses) on uurali aluskeelde ulatuv sõna, ühine (peale ungarlaste) kõigile soome-ugri ja samojeedi rahvastele tänapäevalgi, nagu ka mälestus samba ümber tiirlevast maailmast. «Karu laulus» keerleb hantide muistne maailm ümber oma telje täpipealt nagu tšuktšide ja korjakkide kirjukaaneline arktiline laotus:

… Üks käpp mu käpapaarikesest
välja, maailma sõõrikvõru
keerlemist vaatab ja kuulatab,
haldjate ilma sõõrikvõru
keerlemist vaatab ja kuulatab.

Üks mu kahest silmatähest
haldjate ilma sõõrikvõru
keerlemist vaatab
ja silmitseb,
vaimude ilma sõõrikvõru keerlemist
vaatab ja silmitseb.

Teine kahest kõrvavaiast
haldjate ilma sõõrikvõru
keerlemist kuulab ja kuulatab
jne.

Kuusk — püstkoja sammas — Sampo?
Kõigist meie ajalooperioodidest on uurali aeg kõige pikem ja kõigist elamutüüpidest oli püstkojast pikema elueaga üksnes too, mis püstkojale eelnes. Niisiis võiksime püstkoja-eelse majakuuse mälestuse säilimisega leppida tingimusel, kui püstkoja enda mälestus küllalt üksikasjalikult meieni on jõudnud.
Nii see ongi.
Mitmed püstkoja keerulised elemendid elavad üllatavalt äratuntavatena edasi käesoleva sajandi karjala talutares, olles neljakümne põlvkonna kestel vastu pannud järjest agressiivsemalt muutuvale ajataustale.
Ent majakuusk?
Algusaegadest peale ühendas see eneses kodukolde ehituselementi ja poeetilist kujundit. Esimese metamorfoos ei tähendanud teise kustumist, vaid uuestisündi mütoloogilise ideena. Kuid mõlema suurejooneline lihtsus muudab nende dešifreerimise ja äratundmise raskeks.
Siiski: hoolimata õigeusu sajanditepikkusest traditsioonist ei ole söögilaud karjala talutares nihkunud vene izba eeskujul «pühasse nurka», vaid asub otsakuti fassaadseinas, poolitades ruumi nagu muistegi, nagu praeguste neenetsite püstkojas: paremal on soppi, naiste pool, vasakul perä, meeste pool. Söögilaud, see «püha koht» asub niisiis neenetsite simzõ taguses segmendis. Ahju suu on pööratud (enamikul juhtudel) maja välistrepi poole: tule maagiline paiste kaitses kodakondseid kristlikest pühakutest tõhusamalt. Püstkojas valitsenud ruumijaotus on taresse üle kantud otse pedantse täpsusega, ja selles aega trotsivas truuduses muutub püha samba, neenetsite simzõ kadumine vähe tõenäoliseks: säilinud elementide kõrval oli sammas vanem, tähendusrikkam ja lihtsam. Nii jõudsin ühel kaunil juulikuu õhtupoolikul keset Ylä-Kuittijärvi metsi Taipale talu suurt ilusat ahju filmides kõheldes äratundmisele, et majakuusk, meie muistne ilmasammas, mille ümber koos taevalaotusega kogu maine elu keerles, on vahepeal moondunud tagasihoidlikuks ahjupostiks ja koos nimega pärandanud kogu muistse nõidusjõu Sampole, loovutamata siiski oma põlist koldeäärset kohta ukse, ahjusuu ja naiste-meestepoole piirjoonel.

Pea meeles ahju posti,
ära õrsigi unusta . . .

Piä patsas muistossasi
Eläkä orsia unoha .. .
(23:209—210)

meenutab «Kalevala», aimamata, et ta ise ei ole meeles pidanud asjade muistseid seoseid, mis temast olid vahest veelgi kaugemal kui Kalevala aeg meist. Sellegipoolest tunneb ahjuposti ka eesti etnograafia.
Eespool osutasime muigel sui, kuidas Tacituse aestide kummalised seapead eestlaste kombestikus edasi püsisid, ning pole kahtlust, et terasemal analüüsimisel pooled näidetest osutuvad juhuslikeks kokkusattumisteks. Kuid ahjuposti nimetus eestlaste talutares tuleneb tõepoolest samast tüvest, mis muiste tähistas sea kärssa: turp ’pfost bey den Rigen Ofen’ (H. Göseken, 1660); turv (turb, turp) e. turvapost ‘neljatahuline v. ümmargune puusammas, mis kerisahju välisnurgas kannab lõmmuõrte aluspalgi otsa v. kerist katva paetahvli välisnurka’; patsas e. patsasammas e. patsatulp ‘turvapost, turv; uuemaaegse taluahju pliidi välisnurgas püstuv puusammas’ (A. Saareste). Edaspidi näeme, et maailmasammas — ohvrisammas — koldesammas on moondunud kujul jõudnud koguni geograafilistesse allikatesse. Jutt saab olla muidugi vaid kaugest teatest.
Kuidas saaksime selle teate dešifreerimise tõepärasust kontrollida?
Peame hetkeks põikama abstraktsesse arutlusse. Küsimus on mäluaparaadis.
Keeleteadlastel on Swadeshi matemaatiline meetod, mis võimaldab jälgida aja ja ühissõnavara säilimise korrelatsiooni, teiste sõnadega — sotsiaalse mäluaparaadi kulumiskindlust. Etnograafial ja folkloristikal niisugune meetod puudub. Pole siiski võimatu, et me ei ole endale aru andnud kõigist aja kiireneva voolu järeldustest. Võib-olla aitab mõttekäiku selgitada järgmine võrdlus. Meil on rida lähedasi, kaugemaid ja ülikaugeid saari, kust võtame vastu mõnesuguse teate. Mida kaugemalt, seda nõrgemini kuuleme signaali. Kui aga saatjate võimsused teatavate vahemaade järel kahekordistuvad, võivad teated meieni jõuda ka võrdse intensiivsusega. Nii see ongi: rauaaja, neoliitikumi, mesoliitikumi jne. vältused kahekordistuvad üksteise suhtes. Teiste sõnadega: mineviku suunas järjest pikenevad aja(loo)perioodid otsekui tasakaalustaksid vahemaid, mis meid nendest eraldavad, ja kõrvuti möödunud nädala informatsiooniga elab meie olevikus edasi ka informatsioon möödunud aastatuhandest. Viimase maht on muidugi väiksem — kuid mitte intensiivsus. Väikesemahuline informatsioon omakorda suurendab signaali läbitungimisvõimet. See oleks siis taasleitud aeg, taassündinud aeg. Lühidalt, mistahes signaali või välja võimsus on pöördvõrdeline kauguse ruuduga, ja ilmselt kehtib see ka etnograafia ja kombestiku suhtes, kui kauguse all mõista Looduse neljandat seina, aega. Teises seoses (ja teises raamatus) osutasin, et ajabarjääri purustamine ongi inimese olulisemaid tunnuseid, mis ülendab ta bioloogilisest isendist sotsiaalseks olendiks.
Põhjuslikud seosed rebenevad ajas kõige kergemini. Kujund on vastupidavam, kuid kaotanud oma kunagised juured, muutub ta mõistatuslikuks ja ärritab otsima uusi seletusi, järelikult ka uusi nimetusi. Majakuusk ongi meieni jõudnud pigem vertikaalse sümboli kui konkreetse sõnana. Nimetuse metamorfoos on temast teinud samba, patsa, tulba või vaia, vahest koguni kalipuu, millest edaspidi räägime pikemalt, kuid erineva sõnarüü taga viirastub ikkagi ühtne alg- kujund, elutelg, üht otsa pidi maasse rammitud ja teisega sihtimas taevasse. Mõnevõrra paremini on ta ajahambale vastu pannud läänemeresoomlaste ornamentikas, näiteks Karjala või Saaremaa tikandis, mida oskame küll imetleda kui kunsti, oskamata seda lugeda kui koodi, hindamata kui alfabeedi-eelset informatsioonikandjat, mida ta ju tegelikult oligi, seejuures piisavalt rafineeritud, et nii esimest kui teist eesti keeles nimetada kirjaks. Ent kõige piltlikuma nägemuse majakuusest on meile pärandanud ikkagi «Kalevala»: Suur Vanker puhkab tema okstel, Kuu tema kullast ladval, kuusk ise ulatub puudutama kirjukaanelist taevalaotust:

Sääl siis seppa Ilmarinen
ronis puule kõrge’elle,
tõusis üsna taeva alla,
tõusis kuukesta tabama,
alla toomaje Odameest
kuldalatva kuuse otsast.
(X: 145—150)

Sampo hüpoteesi kontrollimine juhib meid tagasi geograafiliste avastuste juurde.
Kui me ennist ütlesime, et Peipsi nimetus on neli korda vanem Egiptuse vanimast püramiidist ja pärineb Kunda rahvalt, kes on jälgi jätmata kadunud, või siis kadunud niisuguseid jälgi maha jättes, mida esialgu ei osata dešifreerida ega ühendusse viia ühegi veel elava rahvaga, kas või nendesamade baskidega, kellest eesti lugeja tunneb pigem d’Artagnani romantilist kuju kui nende päritolu tõsiteaduslikku mõistatust, siis nüüd oleks aeg lisada, et Peipsi järv varjab endas veel teistki saladust. Vene keeles kutsutakse Euroopa viiendat veekogu Tšuudi ehk Tšuudide järveks.
Kes olid tšuudid?
Häälikumuutuste peent mehhanismi jälgides on keeleteadlased vaieldamatult kindlaks teinud selle nimetuse soomeugrilise algupära. Mida siis tähendas tšuud? Lingvistid lähtusid vadjalaste nimetusest, mis muiste tähistanud kiilu. See ei ole oletus. Vadjalaste asualaks oli Peipsi-tagune Narva ja Neeva vaheline piirkond ja saareliselt ka Alatskivi—Jõgeva—Avinurme kant. Vene ajaraamatud tõlgivadki 13. sajandi Põhja-Tartumaa vailaste Vaiga maakonda sõnaga kiin ’kiil’. Vadjamaa on tõepoolest kiilukujuline, — eeldusel, et kroonik oleks suutnud toonast etnilist kaarti sputniku kõrguselt täpselt jälgida.
Ent venekeelne kiin ei ole veel tšuud!
Lünga ületamiseks võeti appi lapi keel.
Sealsetes vanades muistendites esineb sõna cudde, mis tähendab vaenlast, riisujat, vaenuväge. Ajaloolased möönavad, et Soome lahe kaguranniku asukad, niisiis virulased ja vadjalased käinud muiste Lapimaal karusnahamaksu kogumas. Lapimaa, meenutagem, algas juba Laadoga põhjakaldalt. Sellest lähtudes on üks nimekaid soome keeleteadlasi taastanud lapi cudde vanima häälduse ja tähenduse. Selleks olnud šüta, mis tähendanud kiilu. Salapärase sõna saatus oleks siis järgmine. Vadjalased riisuvad laplastelt karusnahamaksu. Teada saades, et vaenuliste maksunõudjate nimetus tähendab kiilu, tõlgivad laplased selle omasse keelde kui šüta. Aegamööda levis slaavi asustus ikka enam põhja poole, kuni nad lõpuks puutusid kokku laplastega. Kuulnud, et sealkandis kutsutakse vadjalasi niisuguse nimega, hakkasid seda kasutama ka slaavlased ja andsid Peipsile Tšuudi järve nimetuse.
Selle lingvistiliselt laitmatu käsitluse Achilleuse kannaks on maastiku loogika.
Slaavlaste asualad laienesid metsavööndis piki Dnepri jõeteed lõunast põhja suunas ja mitte vastupidi. Kõigepealt puutusid nad kokku baltlastega, siis Peipsi-taguste asukate ja järve endaga, viimases järjekorras laplastega. Oleks enam kui kummaline kujutleda, et nad laplaste najal korrigeerisid Peipsi nimetust, mis pidi neil juba ammu käibel olema.
Nii tekibki kiusatus osutada lihtsamale tõlgendusvõimalusele, mis meid laias kaares toob tagasi Sampo juurde. Vene kroonikad kasutavad tšuudi kord üldnimetusena, kord mingi konkreetse hõimu tähenduses. Selle läänemeresoome algvormiks võiks olla suu, jõesuu, Hõbevalge veetee suue, murdeti suude, suudme (Wiedemann), soome-ugri ühissõnavarasse ulatuv mõiste, mis ülekantud tähenduses andis tähtsa geograafilise termini, Soome lahe kurgus ainumõeldava ja vältimatu. Niisiis tšuudid kui suudmeala kasutajad laiemas mõttes, tsuud ehk vadjalane kui lahekurgu asukas kitsamas mõttes?
Tuleb siiski rõhutada, et häälikumuutuste seadused niisugust tõlgendust ei võimalda, kui eeldaksime otselaenu läänemeresoome keeltest vene keelde. Toponüümi ja hõimunimetuse vahendajaiks pidid olema baltlased, lätlaste, leedulaste ja preislaste esivanemad.
Ent nüüd oleme silmist kaotanud vene klin-sõna, millega on tõlgitud muistset Waiga, Wagia, Wagya maakonda, ja mitte ainult: votski klin tähistas vanades ajaraamatutes ka Vadjamaad ennast. Eks ole kummaline? Asi on ju selles, et sõnasõnalises tõlkes tähendaks see «kiilu kiilu», niisiis samasugust pleonasmi, nagu «Sahhaara kõrb» või «Ozero Võrtsjarvzee». Ometi oleks ennatlik kroonikut süüdistada läänemeresoome keelte puudulikus tundmises. Kiilu ja Vadja-Vaia tähendused ei tarvitsenud tema silmis kokku langeda. Nii see nähtavasti oligi. Kirikuslaavikeelne kiin, nagu lähemal piidlemisel selgub (Vasmer 1953), tähendas muiste nii kiilu kui ka vaia.
Vai on laen balti keeltest. Leedu vägis ja läti vadzis tähendavad kiilu, kuid tähendusnihked on laensõnade juures kõige igapäevasemad asjad. Hoopis olulisemana tundub võimalus, et slaavi hõimud said vadja nimetusega tuttavaks balti hõimude vahendusel. Vadja võiks niisiis olla baltlaste poolt käibele lastud etnonüüm Soome lahe kagupoolsete rannamaade asukatele, milles terendub nägemus teibast, patsast, sambast.
Ootamatult toetab seda võimalust Narva muistne venekeelne nimetus Rugodiv. Nii kutsusid läänemerelased oma viljasaagi kaitsjat, kelle vanim kirjalik nimekuju (1551) on Rongoteus, rahvaluules ka Runkoteivas ja Rõugutaja (?), oletatav algvorm Rukotivo. Liitsõna esimene pool tähendab rukist, teine pool teivast, mis mingil hämaral viisil on semantilises suguluses (jällegi!) ürgvana laensõnaga taevas. Laenuprobleemi kõrvale jättes sedastagem, et tegemist on taas samba kujundiga, mida seekord dokumenteerib kõigiti usaldusväärne toponüüm vene kroonikaist.
Eesti keeles on sambal säilinud vaevuaimatavaid mütoloogilisi ja kosmogoonilist varjundeid. Päevapost ehk päikesesammas tähendas teravat päikesekiirt, ilmasammas ja maasammas seostusid igavikuga väljenduses «ega ta või ilmasambaks jääda»; jaanituld põletatakse tänaseni kõrge samba otsas; ja muinasuskumuste kohaselt ilmunud samba kujutis taevalaotusele, kui elav inimene (tulekahjus) ära põlenud. Viimases kajastub nähtavasti mälestus kunagistest ohvritalitustest. Vahest peaksime siinkohal meenutama Prokopiose (527. a.) sõnu: «Oma vangi […] riputavad [Thule elanikud] samba külge või heidavad teivaste otsa . . .» See iseenesest ei ole veel tõestus, kuid mõistatuse taust on nüüd mõne värvilaigu võrra siiski rikkam. Samba osa vadja etnonüümi kujunemisel või Vaiga tõlkimisel klini’iks ei saa suisa üle parda heita.
Tõendeid seesuguse käsitluse kasuks lisab lähemate ja kaugemate hõimude etnograafia, eeskätt laplaste kombestik, mis nende hilise kristianiseerimise tõttu säilis paremini kui teistel läänemerelastel. Laplased püstitasid oma samba pisut viltu, et see osutaks täpselt Põhja, Stella Polarisele, lapikeelse nimetusega Bohinavle. Uno Harva ja Kustaa Karjalaise reisikirjad kõnelevad igas obi-ugrilaste peatuspaigas kõrguvast sambast, mida kaunistanud puust voolitud lind. Siberi arbuja-šamaan kasutas niisugust seitsmest kohast täkitud sammast, et loves ronida läbi seitsme taevasfääri, sarnaselt Ilmarisega, kes kuldset kuuske mööda «jõudis üsna taeva alla». Muistne sammas, hõimu, küla või pere ilmatelg, mille ümber keerles nii vaikne argielu kui mürisev maailm, ühendas järelikult kauget minevikku niisama kauge tulevikuga: sammas oli põlvkondade side.
Püüdkem nüüd näha sammast tema igapäevases olustikus ja maastikus.
Laplased ohverdasid ülijumalale nimega Waralden Olmay ‘maailmamees’ loomi. Nende ohvriverega piserdati sammast. Samba nimetuseks oli MayImen stytto ‘maailma tugi’, kuid samaaegselt täitis ta ka telje ülesannet: samba ülemisse otsa taoti raudnael, milles tuleb näha samba mõttelist pikendust, omapärast «kuullaagrit», toetuspunkti kujuteldavale maailmateljele. Viimasel pidi mõistagi olema ka vastaspunkt, telje lõpp niihästi abstraktses kui konkreetses mõttes. Laplased lahendasid selle dilemma enam kui leidlikult. Teine raudnael taoti ilmajumalat Toorut kujutava puusliku pähe koos tulekivi killuga, mis pidi sümboliseerima ülijumala pikset: «in capite clavum ferrum, cum silicis particula, ut si videatur ignem Thor excutiat,» märgib üks varajasi (1673) misjonäre. Kui nüüd meelde tuletada, et paleoarktiliste tšuktšide kujutluse kohaselt maailmatelg on kulutanud pöörlevasse taevalaotusse augu Stella Polarise kohal, avaneb muistne kosmogooniline käsitus meie ees kogu oma lihtsas majesteetlikkuses.
Kuivõrd see on kohaldatav eestlastele?
Arheoloogidele on ammu silma hakanud laevanaelte sagedane esinemine Ranna-Eesti kivikalmetes. Neid on leitud Saaremaal, Läänemaal, Harjumaal, Virumaal, ja nende seos matmiskommetega on ilmne. Reigi kihelkonnast tuntakse Ülendi küla puud, mis veel 1928. aastal oli üleni sepanaelu täis taotud. Samas ette võetud väike proovikaevamine tõi naelu ka maapõuest esile. Kombestik tunneb üle maa ristikuuski, Võrumaal virvepuid, mille ääres matuserongid hetkeks peatusid. Aastaist 1635—1637 pärineb järgmine tähelepanek: «.. .nad valivad erinevates paikades, eriti küngastel, kindlad puud välja, mis nad kuni ladvani laasivad, punaste paeltega ümber põimivad ja nende all oma ebausklikke soove [avaldavad] ning palveid teevad .. ,» Vahest tohiksime neis pudemetes siiski näha maailmatelge, muistset majakuuske, minevikust tulevikku sirutuvat sammast?
Mida kostab selle poolt või vastu eesti rahvaastronoomia?
Suure ja Väikese Vankri, Koodi ja Orjatähe nimetustes on nähtud seitsmesaja-aastase orjaöö vastupeegeldust, talupoja tumma ja sumbunud maailma. Seesugune käsitlus reedab pigem eesti esimese haritlas- põlvkonna komplekside uskumatut visadust. Homerosel oli Ursus Maior kord Karu, kord Vanker, skandinaavlastel ja islandlastel on ta Vanker, anglosaksidel Ader, mille kujundiliseks kontekstiks oleks «laineid kündma», meresõitjatel-friisidel oli ta taas Vanker, ning võtme kõigi nende nimetuste mõistmiseks annab nelja tuhande aastane semiidi traditsioon: tähtkujus nähti surnuvankrit. Araabia keeles kutsutakse teda seniajani matuserongiks. Sarnaselt peame mõistma ka omakeelseid tähtkujude nimetusi, mis võivad valgustada nende ammu kustunud funktsioone muistses kosmogoonias.
Täheteadus lisab siinsele arutlusele olulise ajakriteeriumi.
Meie ajaarvamise eelse esimese aastatuhande algul oli taevalaotuse keskpunktiks Stella Polarise asemel Alfa Draconis. See kuulub tähtkujusse, mis nüüdki veel kannab eesti keeles Põhjamao nimetust. Kirjandusmuuseumi andmeil on tähtkuju paralleelnimetuseks Looja Rist. Peaksime selles nägema misjonitöö jälge ja kinnitust oletusele, et võõra usu toojad samastasid eestlaste mao piiblimüütide draakoniga, — ning veelgi enamat: peltsebuli aetakse välja võrdväärse peltsebuliga. Saksa rahvaastronoomias kandis tähtkuju läbi aegade Draakoni nimetust, ilma et see kirikuisandaid oleks häirinud. Nii reedab meie tähtkuju kaksik- nimetus tema asendit muistses kosmogoonias ja mütoloogilist kaalu, mis kirjaliku ajaloo koidikul ei olnud ikka veel kadunud.
Et teema juurde tagasi tulla: maailma-telg, mis Stella Polarise juures taevalaotust kannab, on järelikult terve suurusjärgu võrra noorem majakuusest. Ta võis kujuneda alles siis, kui taevalaotuse keskmeks oli saanud Stella Polaris ja kultuurikandjaks pronks. Püstkojad olid minevik, majakuused ammugi. Kuidas võis selle kiire progressi taustal säilida ürgvana kujutlus maailmasambast, taevavõlvi tugipostist?
Läänemerelane oli ühe kogemuse võrra rikkamaks saanud. Päike oli tema silmade all varisenud Maa peale. Ta vajas oma sammast, taevalaotuse tuge. «Igasugune mütoloogia võidab, allutab ja kujundab loodusjõude kujutluses ja kujutluse abil; ta kaob järelikult tõelise valitsemisega nende loodusjõudude üle.»
Kes seda ütles?
Seda ütles seltsimees Marx.
Vahel, kui löön oma seletuses kahtlema, võtan pihku raudnaela ja tõstan pilgu Põhjanaelale. Mis võis neis olla ühist, mis võis neid ühendada?
Peale luulelennu?

Viimasel ajal on tõhusalt uuritud müütide globaalset esinemust ning püütud «Kalevala» Sampo juuri näha kauges Indias. Kultuurikontaktide paatos on käesoleva reisijutu telg. Miks siis ka mitte India?! Kummati tundub, et kultuurilooliste nähtuste taandamine globaalsele algtüübile meenutab Vana Testamendi «Genesist» ja on niisama viljakas nagu erinevate veinide destilleerimine keemiliselt puhtaks veeks. Nii talitades me ohverdame värvi, aroomi ja maitse kogemusele, milles ei ole nimetamisväärselt toitesoola, seades samaaegselt kahtluse alla inimese võime kõikjal voolida maailma omanäoliseks. See ei ole muidugi meetodi kriitika, vaid teise eelistamine. Küllap äärmusedki on vajalikud, sest kõige viljakam muld kuhjub kokkupõrgete rindejoonele ja veelgi viljakam nende põimumise põllupeenrale. «Iga pärismaalane käsitab oma tootemliku esivanema elulugu nagu omaenda tegude jutustust aegade algusest ja koguni elu koidikust peale, kui maailm, nagu seda tänapäeval tuntakse, oli alles kõigevägevamates kätes, mis seda vormisid ja kujundasid.» Võimalik, et see T. G. H. Strehlowi tsitaat on siin kohatu. Ometi ei rända mu mõte «Mahabharata» maile, kui juhtun lugema Sampo üheksasüllastest juurtest, vaid Kislori äärde hantide juurde, kus näen «üheksasüllaseid» kuusejuuri krampumas taiga keltsa nii karmilt, et võisid kaitset ja varju pakkuda tervele rahvale ja toita tema maailmapilti üle silmitute sajandite. Jäägu siis ka tuleviku otsustada, kas ja mis kujul sambasse taotud raudnaelad jõudsid ja eestlaste ahjupostis sõnatusse unne suikusid.