Ajalugu

Henrik Visnapuu – “Päike ja jõgi. Mälestusi noorusmaalt”

Esitrükk:
Henrik Visnapuu
PÄIKE JA JÕGI
Mälestusi noorusmaalt
Eesti Kirjanike Kooperatiiv
Lund 1951


Teine trükk Eesti Raamat, 1995

SAATEKS

Mälestusi kirjutades ma tulin otsusele, et kõik memuaarid on kirjandus ja seega kaunis vale. Elu pole aga mitte kirjandus. Memuaarid on isiku eneseõigustus, isikuromaan. Lugeja soovib kirjandust, mitte tõsielu. Moraali konventsionaalsus keelab kõnelemast asjadest, mis inimelus on primaarsed, nagu söömine, magamine, sugukihud jne. Kõige otsekohesemadki memuaarid näitavad vaid nägu, inimese päikesepaistelisemat külge. Isegi brutaalne loom paneb enesele ette inimese maski. Ja keegi ei saa ütelda, et loomal ei ole hetki, kus ta läheneb inimesele. Memuaar on kui häbelik tütarlaps, sagedasti kui palvevend pääle patust pöördumist — igal juhul on ta võlts. Kui mina oma mälestustega esinen, siis valetan ma teadlikult, see on, ma jätan kõnelemata asjadest, mis on olulised, kuid nn. intiimsed. Memuaaride kirjutajad käsitavad end nagu surnud inimest, kellest vanade roomlaste ütluse järgi tuleb kõnelda de m o r t u i s nii n i s i b o nu m. Memuaare ja päevikut peetakse ja kirjutatakse kättemaksuks vastastele. Need on õelad memuaarid. Lugeja otsustagu ise, kas minu vale on tingitud õelusest või eneseõigustusest. Üks aus alus memuaaride kirjutamiseks oleks see, et autoril võimalduks oma elu üle järele mõtelda ja enese olemust selgitada. Memuaarid pole nali või testament — õiged memuaarid on talletatud kirjaniku teostesse.

….SIURU” KEVAD

Eraldatuna maast ja rahvast, raamatute ja ürikute ringist, on mulle jäänud järele ainult mäluvaramu, millest ammutada. Aga kas selleski varamus pole aja jooksul tekkinud palju lünki, lahtisi maalibisemisi ning peidetud sisselangenud käike? Kuidas küll vajaksin abiallikate maakaarte ja kompassi, mille abil avada kolmekümneaastase vahemaa taga puhkavaid aardeid! ..Siuru” kevad. Kas meile, tolleaegsele kirjanduslikule noorusele, ei saanud tõesti osaks kolmekordne kevad? Aastaaeg rühkis talvest kevadesse. Olime noored ja oma õnnes kevadiselt ülemeelikud.
Kes meist küll tollel lootusrikkal ..Siuru” kevadel oleks võinud aimata, et kolmekümne aasta pärast neli siurulast kuuest ühingu liikmest elab maapagulastena Rootsis ja Saksamaal! Kes aimas siis, et Marie Under, meie üllas ..Siuru” printsess, astub kolmekümne aasta pärast ränka sõnasilda mööda Rootsis, saadetuna oma ustavast paažist Artur Adsonist, uljast Sänna trubaduurist, kes lohutab nüüd oma kurba meelt Võrumaa mälestustega… Siis õitsesid Underile lilled, kleidid, kevad- ja suvipäike ning armastus, siis võidi kirjutada:

..Ei täna elumõtet küsi ma, ei päri:
seks aega küll, seks aega sügisel
ja kurval, külmal, kainestaval talvel.

Nüüd elu jaoks ma värisedes valvel:
kui kirsipung mus õitsma puhkeb veri,
nüüd ainuvalitsus mu hullul südamel.”
(..Sonetid”)

Vaevalt kujutlesime seda sügist ja talve nõnda, nagu see on nüüd saabunud. Aeg on me hullule südamele veeretanud raske veskikivi ja oma elumõtet peame küll otsima hoopis mujalt, kui me seda arvasime varem otsida.
Kes peiar on küll ajakerilauad löönud nõnda tiirlema, et August Gailit, ..Siuru” Mister Ge, oma leegitseva südame on pidanud panema jahtuma Rootsi külmadele kaljudele? Leegitseva südame suur valulik pihtimine, ons see juba lõikuskuu raamat? Kas kunst ei ole tähendanud ei „võitu ega loorbereid, vaid Issandalt pealepandud koormat, mida oli masendavalt raske kanda ning mis pani sageli ahastama ja karjuma”, „kui iga andekat loojat on sada andetut kirpu puremas, kadetsemas, närimas — küll raputad kõigest jõust, kuid oma särki sa neist puhtaks ei saa,” nagu pihib Gailit ise ..Leegitsevas südames”.
Ning minu enesegi tuuline teekond, ons see olnud üks viisakas teekond ..Siuru” vürstile Visnale, mis mind on Saaremaa rannikult paisanud Vindavi ja Saksamaa kaudu Austria mägedesse ja säält taas Svaabimaa südamesse?
Me olime tollal noored ja uljad. Ideed ja mõtted kujunesid ühisvaraks. Kes õieti teab, kelle algatusi ja kelle mõtteid teostati. Me ei koonerdanud vaimukusega. Iga kirjanduslik uljus leidis üldist tunnustamist ja poolehoidu. Me ei vajanud välist tunnustamist. Aga ometi oli nii mitu maailma, kuipalju isikuid. Under, Gailit, Adson ja mina olime peagu valged lehed. Tuglas, ..Siuru” Felix Ormusson, oli mees minevikuga ..Noor-Eestist”. Asm, kodanliku nimega Johannes Semper, kuulus ka nooreestlaste hulka.
Kuigi tol ..Siuru” kevadel meie teadvuses kujunes ühtlane kunstiideaal, siiski tuli erinevus peagi nähtavale, mitte üksnes kirjanduskunstilistes tõekspidamistes, vaid ka maailmavaatelises tajumises. See erinevus on nüüd kujunenud nii suureks, et Asmist on saanud rahvuslikkude ideaalide ja inimõiguste kuulutamise reetur.
Kuidas kasvas eesti rahva kultuuriline ja poliitiline iseteadvus ja kuidas teostus täisealiseks saanud rahva enesemääramine ja eneseteostamine, seda on meil õnn olnud kaasa elada.
Vene 1917. aasta veebruarirevolutsioon oli Tartu perspektiivilt pigem Peterburi ja Moskva sündmuste äraootamine kui aktiivne kaasategemine, välja arvatud viimsest üldstreigist osavõtmine. Revolutsioon ise arenes aste-astmelt. Sõja kaotamine viis frondi segadusse. Nikolai II astus troonilt ära troonipärija kasuks. Sõjavägi minetas kuulekuse, sandarmeeriast ei saanud enam isevalitsusliku korra kaitsjat. Duuma astus kokku, deklareeris trüki-, sõna-, koosolekute- ja usuvabaduse ning moodustas vabameelse valitsuse konstitutsioonilistest monarhistidest kuni sotsiaalrevolutsionäärideni Lvovi, Miljukovi, Kerenski ning Viktor Tšernoviga eesotsas. Aga kogu aja töötasid soldatite ja tööliste nõukogud.
Ma olin 1916. aasta sügisel astunud Tartu ülikooli ajaloo-filoloogia teaduskonda.
Pärast lõplikku vabanemist sõjaväeteenistusest, milleks mul tuli Peterburis käia, pöördusin tagasi oma liistude juurde, astusin Korp! ..Sakalasse ning jätkasin Aidniku progümnaasiumis eesti keele ning Tartu üldhariduslikel kursustel ajaloo õpetamist. Kaldusin poliitiliselt üsna vasakule ning valgustasin ajalugu ka klassivõitluse seisukohalt. Mul oli eriti hää meel tuua oma tundi kaasa värske uudis Nikolai II troonist loobumise kohta ja seda olukorda kuulajatele valgustada. Muide, mu kuulajate hulgas viibis ka Juhan Sütiste.
Aga siis saabus ka põhjalik pööre mu enese ellu. Aprillis otsiti ..Tallinna Teataja” juurde suveks ajakirjanikku. Ma otsustasin õpetajakutsest loobuda ja suvel raha teenida, et sügisel täie jõuga stuudiumile pühenduda. Kirjutasin ..Tallinna Teatajale” ja sain mai alguses August Gailitilt toimetuse ülesandel jaatava vastuse 180-rublase kuupalga mainimisega. Maikuu 9. päeval sõitsin Tallinnasse ja valmistasin Gailitile oma välimusega suure pettumuse. Olin märksa lühem kui tema oli kujutelnud. Mul oli nimelt lellepoeg Peeter Visnapuu, pikk ja sihvakas poiss, mitte palju Gailitist lühem. Gailit oli seda Visnapuud näinud ja pidas mind, ..Rohelise momendi” luuletajat, selleks Visnapuuks. Üldse oh selle pikkusega palju tegemist. Ma olen Gailitist täpselt 20 cm lühem, aga nagu Gailit ei mahtunud karikatuuris ühele leheküljele, vaid järgnes, nõnda küündisin ma Otto Krusteni ja Peet Areni karikatuurides Gailitile püksitaskuni.
Oli sellega kuidas oligi, kuid mina hakkasin ..Tallinna Teatajas” toimetama Venemaa teadete osakonda, Gailiti käes oli kohaliku reportaaži toimetamine. Post Venemaa ajalehtedega jõudis parajasti siis pärale, kui Gailiti hommikune töö oli tehtud. Mõistagi, et läksime kohvikusse ja lõunale. Pääle lõunat kirjutati siis särgiväel Venemaa metsapõlemistest, raudteeõnnetustest, kolmikute sündidest jne. Poliitika minusse ei puutunud. Seda tegid päätoimetaja Eliaser ja tegevtoimetaja Eduard Hubel, alias Mait Metsanurk. Meil oli toimetuses paar suurt tööarmastajat. Varsti leidsin, et ühte neist huvitasid väga venekeelsed lehed, ja ennäe, ka vene küla- ja metsapõlemiste kohta olid sõnumid valmis kirjutatud. Varsti polnudki nii oluline, et mina ka neid vene lehti loeksin. Ma võisin joonealust täita, millele Peet Aren omalt poolt lisa andis. Muidugi karikatuuri näol.
Joonealuse eest hoolitsesid Hubel ja Gailit. ..Tallinna Teataja” oli vabameelsem leht ..Päevalehega” võrrelduna. Meil õnnestus saada Eduard Vildelt kaastööd ja siis olime võistlejast kõvasti üle. Gailit oli ju ise võrratu följetonist ja võib-olla kukkus kogemata kivi ka naabri kapsaaeda. Asusid ju toimetused ja talitused ühe ja sama Raekoja platsi ääres. Me saime eriti hästi läbi talitusega. Ühe ..Päevalehe” omaniku tütar töötas naabertalituses, polnud ime, et lilled siirdusid vastamisi ühest perest teise, eriti kui ühel või teisel poolel oli põhjust lepitust otsida.
Aga säälsamas ..Tallinna Teataja” toimetuses läks ka Siuru-lind hauduma, et Pikast tänavast, Artur Adsoni kambrist, lendu tõusta. Kuid selle vaheajal juhtus mõndagi, millest tuleb kõnelda.
Vabaduse kõrglaine oli kandnud Tallinna rea kirjanikke. Vilde oli juba juubeldatud, kui mina Tallinna jõudsin. Siis tuli Tuglas. „Tallinna Teataja” toimetust külastasid ka teised kirjanikud, kes varemini kuulusid Tallinna Kirjanduse Seltsi. Nendest olgu nimetatud Jaan Lintrop ja Marta Lepp (Sophie Vardi). Majanduslik Tallinn tõotas tollal kujuneda ka kirjanduslikuks keskuseks, mis olnuks igati normaalne ja tervendav. Meid kõiki tiivustas tunne, et vaibunud kirjanduslikus elus tuleb midagi ette võtta. ..Noor-Eesti” kirjanduslikust liikumisest oli kujunenud ,.Noor-Eesti” kirjastus ja seegi oli peaaegu lakanud tegutsemast. Tallinna kirjanduslik sõpruskond oli 1914 esinenud kirjandusliku koguteosega ..Voog”, kuid selle sõpruskonna diametraalselt erinevad kirjanduslikud tõekspidamised ja maitsed ei lasknud ..Voost” tõusta jätkuvat lainetust. Tartus samal ajal ilmunud ..Moment I” ja ..Roheline moment” oli samuti vaid katsetuslik nähtus. Tuli seepärast otsida midagi täiesti uut.
On mõistetav, et kui kõik ümberringi organiseerus, siis ka kirjanikkond hakkas organiseerumise moodust otsima. Organiseerumine oli ju koguteose väljaandmise eeltingimuseks. Mõlemad küsimused jooksid rööbiti ja erilist agarust osutasid ses asjas endised „Voo” kaastöölised. Organiseerumisküsimuses lõid tuliselt kaasa ka Peterburis elanud kunstnikud, kel sääl oli olnud ..Ritsikate Klubi”. Nendest olgu mainitud August ja Helmi Jansen.
Kirjandusliku koguteose väljaandmise asjus peeti Eduard Hubeli eestvõttel paar suuremat koosolekut ..Tallinna Teataja” toimetuses, millest võtsid osa kõigi voolude esindajad. Hubeli kavandatud koguteos pidi kujutama kirjanduslikku parlamenti, milles kõrvuti esineksid realistid, naturalistid, sümbolistid, romantikud ja kõik ismid, muidugi arvestades nõutavat kirjanduslikku taset. Esimesel nõupidamisel ei vaieldud põhimõtteliselt sellele seisukohale vastu, sest väljaande vajadus oli silmaga nähtav. Mind ja Gailitit ning mõnda teistki ei veedelnud eriti lai kirjanduslik parlament. Minu uued kirjanduslikud tuttavad Hubel-Metsanurk, Lintrop, Marta Lepp ja teised olid ju väga armastusväärsed inimesed, kuid minu mõttes mõlkus kitsam, edasiviiv kirjanduslik rühmitus. Vastav mõttekäik ei olnud võõras ka teistele tulevastele siurulastele, kuni uus rühmitus end leidis. Kuid see ei toimunud mitte päevapäält.
Sellel revolutsioonilisel kevadel olime ju kõik väga armastusväärsed inimesed ning tutvumised ja sõprumised käisid kiiresti. Aga ometi liitus sellest suurest tutvuskonnast ainult üks väike laudkond tihedalt. Selle väikese laudkonna pääkorteriks kujunes Artur Adsoni tuba Pikas tänavas number 34. Adson keetis oivalist kohvi ja vana tallinlasena oskas ta hankida sinna juurde ka mõndagi vajalikku. Adsoni lugupidamine ja armastus kuulus Marie Underile ja seega kujunes Adsoni tuba kohaks, kus õhtuti kohtusid Gailit, Tuglas, Under ja nende ridade kirjutaja; Tallinnas viibimise puhul ka Semper.
Millal ja kuidas ma tutvusin Marie Underiga, see on juba mälutahvlilt kustunud. Väga võimalik, et see sündis Tuglase vastuvõtuõhtul, kohvikus ..Feischner” või mõnes muus kohas. Underilt oli tolle hetkeni väga vähe ilmunud. ..Ema laulu” ma tundsin, kuid see ei äratanud mus suuremat tähelepanu. Aga seda luuletajannal, kes ..Voos” avaldas paar kaunist sonetti, kus ta end kujutab lebavana heinas, kutsudes mesilasi oma kaunist alastust imetlema, seda poetessi tahtsin ma küll näha. Marie Under oli siis 34-aastane, kahe rõõmsa tütarlapse ema, nimeliselt proua Hacker, ning elas oma lastega Tartu maanteel. Ma ei ole oma elus just vähe naisi tundnud, kuid kolme suurt kunstnikku tahaksin nende hulgast küll esile tõsta, kes oma tugeva vitaalsuse ja sünnipärase peene intelligentsusega on igasuguses boheemlikus olukorras jäänud daamiks. Üks neist on Marie Under. Ja teised on Isadora Duncan ja meie tantsitar Ella Ilbak. Ma olen nelja kuu jooksul võinud Moskvas lähedalt kokku puutuda igas võimatus ja võimalikus olukorras moodsa plastilise tantsu rajaja Isadora Duncaniga, kes pidas mind oma nimivennaks; olen võinud jälgida ja tõdeda selle naise tõelist suurust inimesena vene laostunud kunstnik- ja kirjanikkonna keskel. Marie Underit kõrvutan ma meeleldi selle suure naisega. Under oli tollal elumeelne luuletaja, kes vastandina minule võis laulda armastuse õnnest. Ta ei olnud oma esimesel loominguperioodil eriti viljakas, pigemini hää asjaarmastaja, nagu seda arvab ka Tuglas oma arvustuses ..Sonettide” kohta. Underile oli kahtlemata kasulik teiste siurulaste spontaansus, ..Siuru” omavahelised uute teoste ettelugemised ja arvustused, vahel koguni võllanaljalised. Ka hilisemas elukäigus ei ole Underil eriti vaja olnud luuletustest enesele ega perekonnale leiba teha. See on tulnud kasuks tema luule üldkvaliteedile.
August Gailitit tuli sõna pääle võtta, et ta kirjanik on. Tema esikteost „Kui päike läheb looja” oli ehk mõni üksik siurulane lugenud, mina mitte. Tegin seda tükk aega hiljem. Üldiselt oli aga Gailiti mainitud teos vaid sõbraliku tögamise aineks. Gailit oli terava sulega kriitik ja följetonist. Aga kui ta ..Siuru” omavahelisele olemisele tõi kaasa fantastilisi novelle tulevasest ..Saatana karussellist”, siis ei kahelnud küll keegi, et sellest perust fantastist tuleb kord suur kirjanik. See tõdemine ei ole meid petnud, kuigi osa tooniandvat arvustust on kaua aega keeldunud andmast täit tunnustust ühele originaalseimale eesti kirjanikule, kelle teosed on esmakordselt kasvanud üle Eesti kitsaste kirjanduslikkude piiride. ..Nipernaadi”, ..Karge meri”, „Ekke Moor” ja ..Leegitsev süda” on rajanud enesele tee maailmakirjandusse. ..Leegitsev süda” on kallilt ostetud pihtimusraamat sellest, millist rasket kannatusrada peab käima eesti kirjanik ja teinegi kunstnik, et jõuda enese ja tõeliselt eestilise olemuse tunnetamisele ja selle tunnetuse kujutamisele euroopaliku tasemega loomingus. Esialgu oli Gailit eesti rahvale vaid tavalisest pikem mees, kes laskis kuulda oma üleolevat lustakat naeru ..Feischneris” ja ..Lindenis”. Mis selle naeru taga peitus, seda teadsid vaid üksikud. Oma õrna ja sentimentaalse südame varjamine.
Friedebert Tuglas oli ainus tunnustatud kirjanik, kelle seljataga seisis ..Noor-Eesti” rajamine, nõudliku kunstikultuuri istutamine eestlase teadvusse ja selle nõudlikkuse teostamine oma loomingus. Tuglase pää kohal hõljus vabadusvõitleja ja maapagulase oreool. Ei ole sugugi lihtne ja endastmõistetav, miks Tuglas liitus tunnustamata debütantidega ..Siuru” rühmas, kuna ta ometi oleks võinud teha katset .,Noor-Eesti” elluäratamisega või liituda Mait Metsanurga üritatud kirjandusliku parlamendiga.
Meil on nii mitmelgi korral hiljem olnud imestada Tuglase instinkti, eriti kui see on puutunud uue kirjandusliku ande avastamisse või mõne muu kirjandusliku seiga liikvele tulekusse, mis võis kuidagi riivata tema positsiooni. Teadagi, Tuglas ei olnud ilmeksimatu. „Noor-Eesti” esivõitlejana oli ta nooruse uljuses ..tundnud ainult santi meeleolu” Ernst Enno ..Uute luuletuste” puhul, ja Eduard Vildele oli ta õigustamata ägedusega kallale kippunud, mis kogu eluajaks jättis jaheda varju nende kahe mehe vahele. Ainult kolm aastat lahutas ka Tuglase ..Üht momenti paberist labürindis”, mis oli pühendatud minu toimetatud ja minu luuletusi sisaldava ..Moment esimese” naeruvääristamisele, Tuglase tunnustava arvustuse ilmumisest ..Amorese” kohta ..Postimehes” 1917. aasta sügisel. Kui Tuglas liitus uue üritusega, siis võis otsust mõjustada võimalik juhtimisele minek andekate debütantide keskel, aga veel enam see uus looming, mis kanti ette meie omavahelistel olemistel, kuigi see esialgu oli määratud ülevaateks sellest materjalist, mis võiks kõne alla tulla Hubeli algatatud koguteoses. Neil uusloomingu õhtutel oli määrav tähendus ..Siuru” esimese ilmingu andmisel. Minul isiklikult oli Tallinna kaasa tuua kümnepoognaline käsikiri, mis sisaldas muu hulgas enam-vähem valmina tulevase „Amorese”.
Tulles tagasi Tuglase juurde maksab tõde, et me andsime Tuglasele, mis Tuglase kohus, ja loomingule, mis loomingu kohus. Tuglasega tutvusin ma ta maapaost tagasitulekul, aga ma olin teda juba varem mitmel korral näinud. Esimest korda nägin teda 1905. aasta revolutsiooni päevil Tartu ülikooli sissekäigu juures rahvale kõnelemas. Tuglas oli tollal Tartu linnakooli vilistlane. Ma tulin alles sügisel linnakooli ja pääle jõulu heideti mind säält välja. Tuglas oli siis juba linnakoolist lahkunud. Gailit pidi siiski sääl olema, kuid ma ei mäleta teda sellest ajast.
Edaspidi nägin Tuglast paaril korral Eesti Kirjanduse Seltsi koosolekuil ja siis Näituse tänavas ta vanemate kodus, kus mul oli tuba üüritud. Ei ole vist kedagi elus nõnda taga nutetud kui Tuglast ta ema poolt. Et Tuglase ema teadis minu kirjanduseharrastamist, siis võisin ma kergesti jälgida tema informatsiooni kaudu Tuglase teekonda maapaos. Tuglase isal oli Näituse tänaval kaks maja ja ta ehitas kolmandat. Ema üüris tube välja ja pidas pansioni ja nõnda korjatud raha saatis ta Tuglasele välismaale. Tean juhust, mil ema saatis viiskümmend rubla ja ahastas seejuures, et nii harva ja vähe saab saata. Minu nädalaeelarve oli tookord õnnetuseks vaid viiskümmend kopikat, ja mul kujunes arvamine, et Tuglase maapagu nii trööstitu ei olnudki, päälegi kui ta sai honorari ja auhindu ka oma teoste eest.
Jah, ajad, olud ja maapagu! Lausa hull oleks see, kes praegu võõra nime all katsuks kodumaale minna ja osa võtta mõne Karo- tamme kirjanduslikust aastakoosolekust või külastada oma vanemate kodu, viibides sääl nädalate viisi. Kas oleks üldse mõeldav, et minu või mõne teise maapagulase teos ilmuks „vabas” Eestis või et mina või mõni teine maapaos olev kirjanik toimetaks siit Eestis ilmuvat ..Loomingut” või mõnda albumit, nagu tegi seda Tuglas neetud tsaarisandarmite ajastul. Külma higi ja värinatega ärkaks see, kes nüüd uneski eksiks Eesti radadele.
Vahel on uni reaalsem kui ärkvelolek. Ma jutustan siinkohal ühe sellise unenäo. Mul oli välispass ja sellel suure kodumaa ametlik viisum edasi-tagasi sõiduks. Seisin piiripunktis ja sääl arenes järgmine dialoog.
Mina: Soovin Lääne-Euroopasse tagasi sõita.
Piiripunkti ülem: Milline naiivsus! Nagu läheks siit keegi tagasi!
Mina: Aga mul on selleks vastav pass.
Piiripunkti ülem (irooniliselt): Milline naiivsus! Teie pass on võltsitud.
Mina: Sellist käitumist ma kartsin. Et ma istuma ei jääks, lasksin teha notariaalse ärakirja tarviliste tõenditega.
Piiripunkti ülem (hetke vaikuse järel): Milline naiivsus! See notar oli valenotar.
Mina: Ei! Ka see notar oli teie esindaja poolt ametlikult tunnustatud.
Piiripunkti ülem (tüki pineva vaikuse järel, irooniliselt): Milline naiivsus! Kui notar õige oli, siis oli meie esindaja vale.
Mina: Seda võis karta!
Piiripunkti ülem (rebib passi puruks ja viskab ära, vihaselt): Milline naiivsus! Tahate ilma loata salaja üle piiri minna! (Käsklus) Arreteerida salakuulaja!
Mida oleks siia veel lisada?

Johannes Semperi siurueelseist luuletustest ei mäletanud ma midagi, seda enam meenusid Semperi artiklid kirjandusest. Ühe kõne puhul futurismi üle Tartus tuli “Rohelisel momendil” keelata Semperil kõnelda ja kirjutada futurismi üle. Semper oli teravmeelne ja lõbus seltsiline, harrastas Jaan Oksa, kuid ..Siuru” saamises oli ta vähem tegev. Ta tuli ja läks, olles Sõjaväelaste Ülemkomitee liige, ja kandis ohvitseri pluusi. Kord tsiviilriietuses viis ta Adsoni kohvikannult viltkübara, mis oli üks väga vajalik rekvisiit ..Siuru” istungitel.
Artur Adson oli algul lahke võõrustaja ja klubi peremees, kes keetis oivalist kohvi, omas Jaan Oksa ilmumata käsikirju ning oli Underile erasekretäri eest. Millal Adson luuletama hakkas, seda ma täpselt ei tea. Kui ..Siuru” albumist asi hakkas saama, selgus, et ka Adson oli luuletajate hulgas. Kummale ta enne oma luuletuskatseid näitas, kas Underile või Tuglasele, ka seda ma praegu ei tea, aga kui ta Tuglaselt oli saanud kiitva ja pooldava hinnangu, tuli ta oma Sänna lauludega klubis lagedale. ..Siuru” ..ülemkokast” oli saanud Sänna trubaduur. Adson teenis kuski linnavalitsuses.
..Siuru” nähtamatu külaline oli Jaan Oks, kes ise veetis viimseid päevi Tallinna haiglas. Peagu kõik saadavad Jaan Oksa käsikirjad, mis leiti autori enese juures või ajalehtede arhiividest või paberikorvidest, loeti ..Siuru” olengutel suure häämeelega ja vastavate kommentaaridega läbi. Tookordsele siurulaste harrastusele võlgneme küll, et selle haiglaselt originaalse naturalistliku romantiku, võiks öelda koguni esimese eesti neorealisti teosed päästeti hääbumisest ja ilmusid eri raamatutena.
Siurulaste lähemasse tutvuskonda ei kuulunud heliloojaid, sest muusikute noorpõlv ei olnud veel esile tunginud, küll seltsisid aga siurulastega kunstnikest Jaan Koort, Nikolai Triik, Ado Vabbe, Otto Krusten ja Peet Aren. Nikolai Triik tegi ..Siurule” esimese kaanejoonistuse, mis kujunes ..Siuru” embleemiks ja ilutses sellena ..Siuru” uhkel kollasest siidist lipul. ..Siuru” lipu hävitas vististi Konrad Mägi, kelle kätte lipp hoida oli antud, kas kommunistide Tartusse saabumise hirmul või Saksa okupatsiooni kartusel. Ado Vabbest sai ..Siuru” kunstnik, keda siurulased otsustasid käiku lasta. Otto Krusten jälgis oma ületamatutes karikatuurides siurulaste elu kuni oma haiguse ja surmani. Kui ma teda viimast korda Tallinna keskhaiglas külastasin, kannatas ta suuri valusid karikaturisti üleoleva meelega. Ta oli mees, kes hääs mõttes võitles edasiviival kunstiareenil. Kui sellele mälestuskirjale oleks lisada Otto Krusteni suurepäraseid karikatuure, hakkaksid surnud trükitähed elama. Kui vaesed me siin oleme, isegi mitte August Gailiti ..Kloune ja faune” pole siin, milles oli nii palju tolleaegset pildimaterjali! ..Siuru” lähemasse tutvuskonda kuulus ja tegi kaasa ka üks noor tantsitar. See oli Ella Ilbak, kes nüüd Peterburist tulnuna valmistus oma esimeseks iseseisvaks debüüdiks. Ma olin ..Momendi” päevil võinud jälgida Ella Ilbaku tantsitari-teekonna algust proua E. Partsi õpilasena. Õpilaste õhtul „Vanemuises” ei paistnud ta eriti silma, kuid ta rütmimeel, haruldane intelligentsus ja veel suurem sihiteadlik kunstitahe olid temast kujundanud meie suurima tantsitari.
See ongi suurem ja lähem kogudus, kes seisis Siuru-linnu sünni juures. ..Siuru” ei olnud mingi kirjanduslik koolkond, vaid pigemini sõpruskond, kuid ta andis tookordse kirjandusliku tuumiku, mille ümber liitusid aegamööda teised noorema generatsiooni kirjanikud ja kunstnikud. Hilisemal arenguastmel, kui puritaansem seltskonna osa kõlbelist hädakisa tõstma hakkas, ühines siurulastega ka osa seltskonda. Kokkupõrked ei jäänud tulemata, isegi kuni käsitsi kokkuminekuni ..Vanemuise” teatris Maggie Grippenbergi puhul Vabadussõja päevil. Kuid siis oli saabunud juba ..Siuru” sügis.

Laudkonna liitudes ja üksteisele oma teoseid ette lugedes tõusis üha uuesti üles küsimus, kas võtta osa laialdase koguteose väljaandmisest, kuni ühel õhtul küpses otsus asutada uus kitsam ühing ja anda välja album nõudlikuma valikuga. Albumi toimetamiseks olid Tuglasel vastuvaieldamatud kogemused ja ta võttis selle enese pääle. Kuid ühingul ja albumil puudus nimi. Nime otsimisel jäädi peatuma Tuglase esitatud rahvaluuleainelise Siuru-linnu nime juurde, kelle munast kord oli saanud taevas ja maa. Lõpuks istus koos ka ..Siuru” pääkoosolek täies koosseisus, et anda ühingule põhikiri. See põhikiri sai ühepunktiline: .. ..Siurul” ei ole põhikirja.” Samal pääkoosolekul valiti Marie Linder ..Siuru” ühingu presidendiks.
Nüüd algasid toimetamise ja kirjastamise mured. Maailmasõja ajal olid lakanud töötamast kõik kirjastused. Raamatuturg oli täiesti tühi. Nagu öeldud, jäi toimetamine Tuglase mureks. Tuglas tõmbas kaasa rea nooreestlasi Aino Kalda, Villem Ridala ja Aleksander Tassaga eesotsas. ..Momendist” tuli kaasa Richard Roht.
Kirjastamisega aga oli lugu palju raskem. Kuigi oli ette teada, et koguteose levitamisega ei tule raskusi, tegi siiski päävalu paberi ja trükikulude küsimus. Aga mis paistis siis võimatuna! Otsustati korraldada ehtboheemlik loterii ja kirjandusõhtu ..Estonia” teatrisaalis. Selle loterii korraldamise tähe all kadus suvi. Loteriivõitudeks olid muu seas Erna Villmeri suudlus, Marta Lepa pats, rendezvous Ella Ilbakuga, August Gailit ja Henrik Visnapuu veerand tundi käsutuseks, üks kapsapää, üks hobune, üks lehm, üks siga jne. Muidugi mõista võisid loomad olla martsipanist või šokolaadist. Looside levitamine, mida oli paar tuhat, läks suure bravuuriga. Kes keeldus seda boheemlaste uljast tempu mõistmast! Mäletan, kuidas me Gailitiga läksime Tallinna rahvaülikooli loengule ja kuidas Gailit auväärselt kateedrilt pakkus vahetunnil ..Siuru” loose suudluste ja rendez-vous’dega. Ega olnud katki kedagi. Eriti agaralt aitasid loose müüa Jaan Koort ja ta kaunid naiseõed.
..Siuru” õhtu toimus koos loteriiga ..Estonia” teatrisaalis. Suured müürilehed kuulutasid seks õhtuks pääle siurulaste omaloomingu veel August Kitzbergi uut, seks puhuks kirjutatud viievaatuslikku draamat. Selleks draamaks ma võtsin Kitzbergi loaga ..Veli Hennu ja Hennu velje” dialoogi Kitzbergi ..Külajuttudest”, varustasin selle commedia de 11′ arte teadustajaosaga, ning ..Estonia” näitlejad Paul Pinna ja Eduard Türgiga eesotsas kandsid selle suure hooga ette. Ma vaatlesin kõrvalt ..Päevalehe” tookordse autoriteetse teatriarvustaja Karl Menningi nägu. Ta vaene ei teadnud müstifikatsioonist midagi. Asus tõsisena kuulama ja vaatlema, kuni lugu selgus. Saime talt etteheiteid Kitzbergi pärast. Mul aga oli Kitzbergi luba. Õhtu teises osas tuli ameerika oksjonile Konrad Mäe maastik. Gailit pakkus. Me olime Adsoniga valmistanud kolm pikka latti, mille otsas olid kiriku korjamiskotid. Ei saanud ju muidu rõdu päält pakkumissummal kätte. Mina ja Adson käisime lattidega saali mööda ringi. Kolmas latt oli määratud Tuglasele. Tuglas ei tulnud välja. Loterii ja õhtu õnnestus üle lootuste. Tuju oli täiesti laulupidulik. Üks inglise mereväelane peksis teisele endataolisele kapsapääga sõbralikult pähe ja andis talle aeg-ajalt kapsajuurikat närida. Kapsalehti oli kogu fuajee täis. Piiritusepudeli väljapakkumisel läks pakkuja segamini. Hans Kruusi laudkond haaras varakult pudeli, kuna viimast pakkujat polnud tähele pandud. Tuli anda lepituseks teine pudel teise lauda. Enampakkumine tõi siiski tervelt tuhat rubla sisse. Kogu tulu oli vististi kuue tuhande ümber. Ei kuulnud, et keegi hiljem oleks võiduloosiga käinud Erna Villmerilt suudlust norimas või teisi võite nõudnud, pääle nende, mis kohal kätte anti. Ma kaldun arvama, et siurulaste populaarsus Tallinnas põhines suuresti sellel loosimisel ja õhtul. See populaarsus kanti linnast maale laiali, nõnda et Otepää karjapoisski võis järgmisel suvel oma sigu nuhelda sõnadega: ..Kuradi siurulased!”
Kirjandusliku õhtu ja loterii tulud moodustasid ..Siuru” ühingu põhikapitali. Adson, kes hakkas ..Siuru” asjaajajaks, ostis soodsail tingimusil hulga hääd paberit, mis pärast osutus palju kallimaks kui trükitud raamatud. Nüüd saabus aeg, mil võidi asuda luuletuskogude koostamisele. Siirdusin seks ajaks Toila mereranda. Enne seda aga oli vaja leida põhjus ..Tallinna Teataja” toimetusest lahkumiseks. Murdsime Gailitiga kõvasti pääd, kuidas oleks viisakam lahkuda. Käes see meil viimaks oligi. Otsustasime esineda juhatusele selliste nõudmistega, mida ei võidud täita. Nõudsime nimelt palga kahekordistamist ja tegevtoimetaja Hubel-Metsanurga lahkumist. Suur oli aga meie imestus, kui juhatuselt saabus vastus, et meie nõudmised rahuldatakse, ainult me peame andma kohustuse, et jääme vähemalt üheks aastaks toimetusse, sest kui Hubel lahkub ja meie ka tagantjärele, jääb toimetus lagedaks. Viimase tingimusega me ei leppinud ning lahkusime kuu lõpul. Nõnda lõppes mu ajalehemehe-karjäär. Ma olin tulnud Tallinna ülikooli raha teenima, aga sügisel lahkusin ma Tallinnast, kaks tuhat rubla võlga kukil. ..Siuru” kirjastuse likvideerimise järel sain küll osa raha tagasi.
..Siuru” esimese albumi ilmumine oli meile suureks sündmuseks. Selle valmimise tähe all oli elatud augustikuuni. Nüüd oli ta laual, suur lehviv Siuru-lind kaanel, mida hiljem hakkasime kutsuma ..Siuru” ingliks. See album ei vastanud küll eriti minu maitsele, sest ta oli olude sunnil ja toimetaja tahtel kujunenud liiga noor- eestiliseks, kuid ta oli siiski asitõend sellest, et me polnud mitte ainult nõndasamuti santlaagerdanud, vaid ka tööd teinud. Muide, sõna santlaager tuli meie keskel käiku distsiplineeritud boheemluse ja vaba loova vaimsuse tähenduses; vastandmõiste sellele oli sõna prokurör, mis tähendas kitsarinnalist vilistlast. Sellega austasime oma vastaseid. Hiljemini sai tuttavaks kuulus ..Siuru” santlaagrite polk August Gailiti hiilgavas kroonikas. Aga see oli juba Eesti Vabadussõja alguses.
Siuru kevad kestis ..Siuru” albumi, ..Sonettide”, ..Amorese” ja ..Saatana karusselli” ilmumiseni. Siis siirdus osa siurulasi — Tuglas, Gailit ja mina — Tartusse. Oleme Gailitiga nii mitmelgi puhul seda sammu kahetsenud. Meie isiklik saatus ja ka kirjanduslik toodang oleksid Tallinnas kujunenud sootu teiseks. Üldse pidanuks kirjanduslikuks keskuseks kujunema Tallinn. Veel suurem viga oli ..Siuru” kirjastuse likvideerimine ja üleandmine ..Odamehe” kirjastusele. ..Siuru” kirjastusel olid kõik eeldused kujuneda suuremaks kirjastuseks. Kuid meie ei tahtnud kirjastamisega tegelda. ..Siuru” ühing andis oma vara ..Odamehele” üle tingimusega, et ..Odamees” kirjastab kõik ..Siuru” ühingu väljaanded. ..Odamehe” kirjastus sai seega jalad alla, aga kui ..Siuru” ühing oma lao ja paberi eest raha kätte sai, ei olnud sellel rahal enam suuremat väärtust. Puhta paberi hind oli vahepääl juba mitukümmend korda tõusnud. Selles toimingus olin ma üks pääsüüdlasi, sest ma tõin Carl Sarapi kui oma vana koolisõbra ..Siuru” ringi koos uue kirjastuse asutamise plaaniga. Aga eks ole? Kõik lootused, mis loomingu vabadust tõotavad, ei too seda kahjuks mitte.
..Siuru” kevad oli tõesti kaunis, uljas ja romantiline, nagu kogu revolutsiooniajastu. Omavahelised vaimustused kordaläinud värssidest ja proosast vaheldusid lõbusate olengutega Adsoni kambris ja kohvik-restoranis ..Linden” Narva maanteel ning olenguile järgnevate varahommikuste jalutuskäikudega Kadriorgu ..Russalka” juurde. Kes mäletab veel neid kõnelusi, teravmeelseid paradokse ja üksteise sõbralikke tögamisi, kas või sellest, et Marie Heiberg ihub nuga ühe tõsise mehe jaoks vastu ..Russalka” alust. Aimub nagu läbi une, kuidas Tuglas eksis Nõmmel kolme puu vahele ja et me sellel hommikul kella 11 paiku sõitsime lauluga üle Raekoja platsi, istudes üksteise süles. Vististi küll ..Lindenisse” oma laua juurde seltersit või kohvi jooma. Seisis ju ..Lindenis” siurulaste ja nende sõprade jaoks alati vaba laud kaheteistkümne inimese jaoks ..Siuru” lipuga keset lauda. See aeg oli meile antud õnnelik olla, joobuda vabadusest, armastusest ja looduse- ning kunstiilust, sest kurjal päeval pole seda üpriski mitte.
Me eksiksime väga, kui jääksime kujutelmade juurde, et ..Siuru” oli ainult pillerkaar. Ei, see oli vaid üks ..Siuru” avalikke aspekte. «Siuru” elurõõm oli puhas ja seda polnud vaja varjata. Selles seisabki vaba ja distsiplineeritud santlaagri-boheemlase olemus vastandina vilistlasele, kes oma musta suuga sööb ja salgab. Otsitagu vahest siitki ..Siuru” opositsiooni algallikat! Meilgi tuli vahel mõnda oma auväärt sõpra kasvatada ja korrale kutsuda. Ärgem unustagem loomingut, mis sündis nähtamatult publiku silmade eest, ärgem unustagem nelja raamatu väljaandmist ja ärgem unustagem rahvuspoliitilist tausta ja revolutsioonilisi soldatite ja tööliste nõukogusid. Ei tule üpriski mitte unustada, et ..Siuru” kevadel väljaantud teosed olid enamikus valminud juba enne seda kevadet. Järsk murrang siurulaste loomingus, mis järgnes nendele esimestele raamatutele, on pandud saksa ekspressionismi mõju arvele. Kuid kas saab ühe tõelise looja meelsuses ja toodangus ainult välismõjude ajel tekkida selline järsk murrang? Oleks samasugune lugu, kui keegi väidaks, et ööbik hakkas ümbruse mõjul üle öö vihmakullina kräunuma! Ei. ..Siuru” inimesed elasid pidevalt kaasa revolutsiooni käigule ja rahvuspoliitilistele taotlustele. Ja selleks olid neil kõik eeldused. Tuglas oli vana vabadusvõitleja ning sotsiaaldemokraat. Semperit tõmbas juba siis poliitika ning Eesti Asutavas Kogus esines ta sotsiaalrevolutsionääride parteis. Mina isiklikult olin 1906/1907 Saadjärve pedagoogikaklassis saanud põrandaaluseliselt korraliku algkursuse sotsiaaldemokraatlikust kui ka sotsiaalrevolutsionääride õpetusest. Ma kaldusin viimase partei poole, sest see partei lubas föderatiivset Venemaad. Mul oli hiljem juhus tihedamalt kokku puutuda ka selle partei juhi Viktor Tšernoviga, kellest ilma kommunistliku revolutsioonita oleks tulnud Vene vabariigi esimene president, sest Vene Asutava Kogu katkestatud valimistel sai Tšernovi partei absoluutse enamuse. Viktor Tšernovi naine Ida Sõrmus oli eestlanna. Minu võimaluste juures läks see tutvus mulle aineliselt kalliks maksma.

Ma võtsin teistele siurulastele täiesti teadmata osa ka ühest väga kinnisest ordukapiitlist, kuhu kuulus paar tulevast pastorit, üks nooremaid ..Postimehe” päätoimetajaid, üliõpilasi, sõjaväelasi, kunstiinimesi. See oli üks rahvusromantiline episood, mis sobiks pigemini poisikese-ea lõpumärgiks. Selle romantilise ordukapiitli liikmetõotuse kohaselt ei ole sellest kolmekümne aasta jooksul midagi kirjutatud. Kapiitli loosung oli: ..Ära!”
Kust selle ürituse algatus tuli, seda võin ma ainult aimata. Ja mul on põhjust arvata, et selle juuri tuleb otsida Balti hertsogiriigi taotlejate juurest. See selgus mulle alles hiljem.
Kapiitli liikmeks vastuvõtmine oli seotud suure müstikaga. Küünlavalgusel tuli kandidaadil anda verega allakirjutatud tõotus, et ta vastuvaidlematult täidab ordukapiitli poolt temale pandud kohustused, kuigi see maksaks tema elu. Vaieldamatu oli ka vaikimise tõotus. Kes murdis truudust kapiitli otsustele, see pidi surema. „Ära!” mõiste oligi surm.
Kapiitli esimene otsus 1917. aasta sügisel oli Eesti lahtilöömise otsus Vene riigist. Selle otsuse tegemise juures selguski, kust poolt võis tulla ordu asutamise inspiratsioon. Nimelt käisid kaks kapiitli liiget pääle, et koos selle otsusega võetaks vastu ka otsus ühineda Saksa krooniga. See oli sama käik, mis pandi kevadel ette vallavanematele Riias. Kapiitel lükkas kõigi sugereerimiste ja peibutuste pääle vaatamata Saksamaaga ühinemise tagasi ja asus iseseisvuse mõtte eest võitlema igas olukorras, kus see oli võimalik. Okupatsiooni ajastul võtsid kapiitli liikmed osa omakaitse loomisest ja relvade hankimisest Narva kaudu.
Ometigi leidus kapiitlis isik, kes Venemaaga lahkulöömise puhul propageeris liitumist Saksamaaga ja Saksa vägede appikutsumist. See mees oli mainitud sihiga läbi frondi käinud Saksa poolel ühendust võtmas. Selle isiku kohta tehti kõrvaldamise otsus. Tagasitulekul valvati teda otsusetäitjate poolt jaamas. Ta põgenes käest ja kadus seejärel ka Eesti elust. Oli revolutsiooniajastu üks politseikomissare. Liisu läbi määratud otsusetäitjatest oli üks noor pastor, teine tulevane kirjastaja.
Kapiitel organiseeris võitluseks iseseisvuse eest rakukesi Lõuna- Eestis ja Virumaal, muretses Narva kaudu Venemaalt relvi jne. Sulas pärast Kaitseliiduga kokku. Julius Kuperjanov võeti kapiitli poolt sõduriks vastu. (Ordu koosnes kapiitlist ja sõdureist. Teatava prooviaja järel võis sõdurist saada kapiitli liige.) Tookord puudus sõna ..sõdur”. Seda sõna tuli ordu põhikirja juures vaja, sest sõjamees ei sobinud meile. Kas niisugust vormi varem kasutatud oli, meie ei teadnud. Mina lõin selle sõnavormi siis ja ..Postimehe” kaudu levis see üldiseks kasutamiseks.
Nii olid lood selle romantilise orduga. Aga kes ütleb, et Julius Kuperjanovi ja teiste kapiitliliikmete kaudu, kes hiljem võtsid osa Vabadussõjast, ei kandunud seda ..Ära” vaimu meie vabadusvõitlustesse? Romantika küll, aga maksis verehinda. Kas kogu meie iseseisvuse saamises ei mänginud kainete meeste kaalutluste juures suurt osa ka rahvusromantika? Millega seletate nähtust, et üks Vabadussõja kangelasi Karl Parts esines ühel vastuvõtul Laidoneri juures ainult ..Siuru” santlaagrite polgu poolt annetatud mälestusristiga? ..Siurul” oli neid märke ka ainult kaks, minu ja Gailiti käes, ja need ristid (valge sinisel emailil) olid algselt mõeldud sõjakirjasaatjate märgiks. Minu oma sai Partsile. Romantika ja tõsielu segamini. Gailiti ..Isade maale” on selle romantika ja tõsielu segipaiskamise pärast tehtud kibedaid etteheiteid. Aga Vabadussõjas oli seda ometi kõike, ja verehinna eest.
Kapiitel ise suikus loomulikku surma Vabadussõja alguses.
See oli minu ja vist ka teistegi poisikese-ea ..Tasuja”-kompleksi viimne avaldus. Kas ma olin siis juba sündinud? Küllap vist inimene sünnib sel hetkel, mil ta sureb.

Siurulased jälgisid revolutsiooni arengut ja rahvuspoliitilist võitlust pinevalt ning kasvasid ise ses keerises. Me jälgisime reporteritena Gailitiga koos suurt seltskondlikkude organisatsioonide vaidlust Eesti autonoomia nõudlemisel Vene Ajutise Valitsuse voliniku Sokoloviga Tallinnas. Ma ei ole hiljem iialgi kuulnud meie viimase presidendi Konstantin Pätsi suust julgemat ja ägedamat kõnet kui tookord. Siis põrutati tõepoolest rusikatega lauale ja nõuti. Pätsile sekundeeris vahvalt Jüri Vilms. Eesti polkude formeerimine, Maapäeva kokkutulek ja laialipeksmine kommunistide poolt, kõik see sündis ..Siuru” silmade all ja sellega elati tihedalt kaasa. Ma pole loomingulise vabaduse säilitamiseks vandunud truudust ühelegi poliitilisele parteile, vaid oma sotsiaalsele südametunnistusele. Mäletan üht nõupidamist Lui Oleski eestvõttel ..Noor-Eesti” kirjastuse ruumides, millest võtsid osa pääle Lui Oleski veel Minni Kurs-Olesk, Hans Kruus, August Alle, vististi ka Tuglas, jt. See kitsas läbirääkimine oli pühendatud küsimusele, kas ei oleks võimalik tööerakonnast kujundada tööliste partei, andes tööerakonnale radikaalsema programmi. Minni Kurs-Olesk (sots.) ja Hans Kruus (sots.-rev.) vaidlesid sellele vastu. Ühtlustamisest ei tulnud meie vastuseismisel midagi välja.
Kuni ..Tarapita” asutamiseni 1920. aastal, mis rühmituse ideoloogia oli ära vaadatud prantsuse eluvõõralt salongikommunistlikult ..Clarte’lt”, ei olnud kirjanike peres sotsiaal- ega rahvuspoliitiliselt suuri erinevusi. Laiendatud ..Tarapita “, kuhu kuulusid ka 2 1/2 internatsionaali mehed Hans Kruus ja Johannes Barbarus ning teisi, pani juba mõtlema. See, mis prantsuse salongi ja vene lagendikkudele võis sobida, ei kõlvanud ilmselt mitte eesti tõelusse Baltimaade tõmbtuultes. Enese ja rahva alalhoiu instinkt dikteeris siin teissuguse hoiaku. Tuli mõelda rahvusliku olemuse säilitamisele ja sotsiaalse õigluse teostamisele üheskoos. Neist eeldusist lähtudes valmis ka minu ..Maarahva, talupoege vaba maa”. Aga tuli sõna võtta ka kaines artiklis. Oma lähema mõttekaaslase Gailitiga seisukohad läbi kaalunud, kirjutasime 1912. aasta alguses kumbki omaette „ Päevalehes” kolm pikka joonealust kirjandusliku täna küsimuste üle, milles võeti seisukoht ..Tarapita” ja kirjaniku ning kirjanduse ülesannete kohta antud hetkel ja edaspidi.
Mida tol ajal karta võis, see saabuski hiljem. Eputamine salongi- kommunismiga sai paarkümmend aastat hiljem reale kirjanikest saatuslikuks. Aegamööda libisesid nad tegelikkuse pinnale ning nõnda tulid Barbarusest, Semperist ning järeleküpsenud Jakobsonist ja Jürnast isamaa ja rahva reeturid. Tõsised anded nagu Gustav Suits ja Friedebert Tuglas tulid ..Tarapitast” puhtalt välja. Semperile on minu arvates luule ja poliitika ikka olnud spordiks. See on kummaline paradoks, et just kaks kõige väikekodanlikumate eluviisidega ja nõuetega kirjanikku, Barbarus ja Semper, asusid Eesti riigi ja rahva likvideerimisele. Saatuse iroonia ja kättemaks! Ma ei vihka neid õnnetuid inimesi.
Mida tähendab kirjaniku isiksus ja ta anne, kirjaniku tõsiselt võetud kutsumus ja vastutusteadvus oma talendi ja oma rahva ning inimkonna ees, seda näitab selgesti siurulaste saatus. ..Siuru” ei olnud kirjanduslik koolkond, vaid sõpruses liitunud loovate isiksuste koondis. Tookord pidasime meie Marie Underit ja Tuglast ja Semperit esteetideks, kuna mina ja Gailit tegime sellele opositsiooni. Olime meie kahekesi naturalistlikud romantikud, futuristid või midagi muud, see ei loe nüüd palju. Võib olla õige, et kogu ..Siuru” teostas vaid omariikluse rajamispäevil soodsamais oludes ..Noor-Eesti kunstikultuurilisi loosungeid. Ka see ei ole nüüd enam oluline. Kolmkümmend aastat hiljem seisab nüüd iga tõeline looja omal jalal ning aeg on langetanud oma otsuse. Tõenäoliselt pidas paar siurulast tollal päevikut. Kui neist ajakeerises on midagi säilinud, siis tuleb kunagi avalikkuse ette fakte ja daatumeid, mille kohta võib oletada, et need ei ole soodsad mulle ega Gailitile, sest need põlvnevad tookordsest’vastastiivast. Minu märkmed ja kirjavahetuse hävitasid saksa sõdurid Tallinna vallutamise järel, lootes vist väikesest kohvrist leida kulda ja hõbedat. Pettumusest põletasid nad kõik. Sääl läksid kaduma ka kaunid Underi kirjad värssides, millest mul on tuline kahju. Lõpu tegid nüüd vene sõdurid. Pole enam kirjutatud minevikku, vaid ainult tulevik, millele elame ja milleks kannatame.
..Siuru” sügis saabus Vabadussõja päevil. Gailiti ja minu väljaastumise järel võeti ..Siurusse” vastu Barbarus ja Alle, et oleks ikka koos kuus krüsanteemi.
August Alle oli tõeline talent, diletantlik ja kitsapiiriline. Ta jooksis maailmavaateliselt ja loominguliselt ummikusse just ..Tarapita” mõjul, mis ummikust ta enam väljapääsu ei leidnud. Alle on mulle omal ajal, mil seisime teineteisele lähedal, mitmel korral pisarates pihtinud oma hingehäda, väljapääsematust sellest ummikust. Alle oli lahingumees teiste juhtimisel. Ummiklainetest viis Semperi sõprus ta veel suuremasse ummikusse. Aga ometi on Alle ..Carmina barbata” eesti luule üks paremaid raamatuid.

Inimliku nõrkuse ja üksinduse silmapilkudel olen ma enesele sagedasti asetanud küsimuse, kas meie massiline maapagu on õigustatud, kas see tee, mida me käime, on ainus õige tee? Ja olen ikka jõudnud ühe ja sama küsimuse juurde: kas võib olla vale see tee ja saatus, mille on valinud enese isiku, oma kirjandusliku ja kunstilise kutsumuse, oma talendi ja rahva saatuse ees vastutust kandvad kirjanikud ja kunstnikud? Kas võib olla vale see siht, mida taotlevad rahva suurvaimud? Ma ei saa mõelda, et see vale oleks, sest siis peaksin kogu inimkonna kultuuriajaloo pää pääle pöörama. Sellest vastusest tuleneb minu kindlus, mu ustavus ja usk.
Milleks tallavad maapagulase okkalist rada neli siurulast kolmkümmend aastat pääle ..Siuru” kevadist päikesepaistet? Milleks kannatab suureandeline luuletaja Gustav Suits maapao raskusi juba teist korda? Ons esimene Eesti Töövabariigi nõudja sotsiaalreetur ja fašist? Või ehk endise prantslase Semperi vene noaga ümberlõigatud silmade ees koguni Ameerika kapitalismi apologeet? Ma tahaksin väga teada, kus asuks praegu tõe ja Õiguse suurmeister Tammsaare. Kas saaks ta luua geograafilises Eestis? Aga miks rändab Eduard Wiiralt välismaa radu oma kunstnikukutsumust teostades? Ons meie suurimast naisluuletajast Underist saanud ehk äkki sõjasüüdlane, et ta oma emaliku varjava ja õnnistava käe on pannud eesti sõduri pää pääle? On siis maameeste, talupoegade, tööliste ja merimeeste vaba maa laulik, kes ..Maarjamaa lauludes” julges kirjutada:

..Kõne on väraval! Kõne on Maarjamaa õuen:
Julgeda ise! Tahta ja võtta ise!
Võtta või tähe viiekannalise!
Saatuse kõne on meeste kumavan põuen.”
(..Maarjamaa laulud 7″)

nüüd fašismi julgusetu ketikoer? Aga Gailit, Adson, Krusten, Kangro, Kivikas ja Ristikivi ning teised, ons need mustsajalased?
Ei! Küll mitte! Kui kirjanikkonna ja kõigi kunstide esindajate paremik on valinud maapao kitsa raja, siis peab see valitud tee õige olema. Sellest leidku ka rahvas usku, julgust ja lohutust jääda ustavaks ja pidada lõplikult vastu.
On see aga nõnda, on tõeliselt loovate isiksuste liitumine laialdaste pagulasmassidega selle tee õigeoleku kinnitus, siis tuleneb sellest konsekventne kohustus nendele vastutavatele isikutele, kes on lasknud endid valida pagulasorganisatsioonide etteotsa või on võtnud enesele ülesandeks tegelda kirjastamisega. Kirjastamine ei ole pagulaskonnas mitte ühe isiku või mõne organisatsiooni äraelamisküsimus, vaid vastutav võitlus Eesti tuleviku eest. Kirjaniku raamat pole selleks sissetuleku allikaks, millega kaetakse esinduste jooksvaid kulusid. Ühine vastutusrikas võitlus eestluse olemasolu eest nõuab, et tekiks autoriteetne ülemaailmne kultuurikeskus, mis seisaks valvel, et tõelistel loovisikutel oleks võimalus jätkata oma loomingut ka pahul päevil, mille nad on valinud koos kannatava rahvaga. Paraku kestab vana traditsioon: kirjanik külmetab väljavaateta ja päikesepaisteta toaubrikus ja kunstniku katusekambris jäätub pintslipesemise vesi. Nõnda on Rootsi fordide ja järvede taustal ning mõnes Saksa või Austria viiemäe- või viie- orulinnas. Aga võib olla, et loovate inimeste kannatuste mõõt ei ole veel lõplikult täis, nagu pole täis rahva kannatuste karikas.

SAKSA OKUPATSIOON

1917. aasta sügiseks olid kolm siurulast, Gailit, Tuglas ja nende ridade kirjutaja, oma laagri üles löönud Tartus. Seega koondus ..Siuru” pääjõud Tartusse. Tallinna jäid ainult Adson ja Under, kuna Semper oli seotud sõjaväeteenistusega. ..Siuru” kirjastus jäi endiselt Tallinna. A. Adson kui kirjastuse asjaajaja trükkis parajasti M. Underi ..Sonette”, Gailiti ..Saatana karusselli” ja minu „Amorest”, Tuglas valmistas ette teist ..Siuru albumit”. A. Adsoni kirjastusaruanded, mis tulid minu kätte, hävisid 1941. aastal saksa sõdurite käe läbi.
Kitsa ..Siuru” kirjandusliku rühmituse ümber koondusid Tartus asuvad kirjanikud ja kunstnikud. Kunstnikud, nende hulgas A. Tassa, M. Pukits ja K. Mägi ning R. Paris, üritasid kunstiühingu ..Pallas” asutamist, millest kasvas välja Tartu kõrgem kunstikool ..Pallas”. ..Pallase” ühingu ja kooli asutamise mõttega tegeles eriti M. Pukits, kes oli siirdunud Tartusse Peterburist, kus ta oli olnud tsensoriks.
Ma jätkasin õpinguid ülikoolis nii hästi-kurjasti kui sai, kuid aeg oli selline, et keegi ei teadnud, mis õieti tuleb. Raske on kauge vahemaa tagant noid sündmusi jälgida. Võib-olla on kergem kõndida elamuste teed.
Minule kui idealistile näis, et poliitilised vabadused on veebruarirevolutsiooniga kindlustatud. Trüki-, koosolekute- ja demokraatlike valimiste vabadus, mis moodustas 1905. aasta pääküsimuse, oli saanud tõsiasjaks. Küllap sellele juba järgneb õiglane sotsiaalne kord. Mina ei kuulunud ühessegi poliitilisse erakonda, kuid ma olin juba 1905. aastast pääle pooldanud iseseisva eesti sotsialistliku partei asutamist, mis eraldas end ülevenemaalisest sotsiaaldemokraatlikust parteist. Kui veebruarirevolutsiooni järel Venemaa sotsiaaldemokraatlik (vähemlaste) partei, arvatavasti enamlise (bolševistliku) tiiva mõjul, pooldas jagamatut keskvalitsuslikku Venemaad, siis pidasin ma õigemaks sotsiaalrevolutsionääride partei seisukohta, mis taotles föderalistlikku Venemaad. Selle föderalismi pärast pooldasid ka pärastised tööerakondlased Jüri Vilmsiga eesotsas sotsiaalrevolutsionääride doktriini.
Mul on selgesti meeles üks ..Vanemuises” korraldatud miiting sügisel, kus Jüri Vilms pisaratega silmis ja hääles kinnitas, et ta ei saa teisiti, vaid peab pooldama föderatsiooni Venemaaga. Ja ometi sai temast poole aasta pärast Eesti iseseisvuse märter. Nii kiiresti muutusid ajad.
Üldpoliitiliste ja sotsiaalsete võitude kõrval olid meil eestlastel veel oma isiklikud mured. Ja need mured puudutasid üht hella kohta, nimelt rahvusliku samaväärsuse küsimust. Jäädes sõltuvusse ühe suurrahva poliitilisest tahtest muutus eesti rahva omatahe peagu nulliks, nagu näeme seda praegu ENSV-s, kus üleliidulise kommunistliku partei tahe on kõikvõimas.
Hirm selle sõltuvuse eest dikteeris eesti rahvale tema järkjärgulise irdumise sammud suurest vene kolossist, nagu seda olid autonoomia, föderatsioon ja iseseisvus.
Minu isiklik suurim rahuldustunne tekkis, kui Jaan Poska määrati Eestimaa komissariks ja kubermanguvalitsus, Maanõukogu nime all, võttis üle seni rüütelkonnale kuulunud maaomavalitsuse ülesanded. Eestlane kuberneri kohal! Aadli ülevõim murtud!
Autonoomia oli teine rahuldus. Maapäeva kokkuastumine 1.—19. juulil 1917 oli vaid ..asja” loogiline järg. Ja kolmas rõõm oli oma sõjavägi Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee korraldusel, 1. Eesti polk.
Oma mitteteadmises ja õnnestumistes ei hinnanud mina ega mu sõbrad kuigi hädaohtlikuks vene madruste, soldatite ja tööliste nõukogude olemasolu ega ka kommunistliku ..Kiire” räuskamist. Naljaviluks panime isegi ühel päeval raha kokku ja saatsime ..Kiire” toimetusse kirjanik Müntherile, kes käis ikka mingisuguse vene ametniku mütsiga ja kelle ,.Söejoonistused” polnud sugugi halb raamat, uue kaabu ostmiseks raha.
Ma veetsin augustis paar nädalat Toila rannas vaikses idüllis, koostades lõplikult ..Amorese” käsikirja.
Septembri lõpupäevil aga lõikas sellesse revolutsiooniuima sisse Saare- ja Hiiumaa okupeerimine sakslaste poolt. Sakslaste edasitungimisega mandrile võisid lõppeda järsku kõik saavutused. Siis järgnesid oktoobrirevolutsioon, Maapäeva laialiajamine ja punakaardi võimutsemine.
See viimane võim oli siiski ebastabiilne ja laineline, eriti Tartus, ja seda ei arvestatud palju, sest vastukaaluks läti punastele küttidele ja punakaardile asus endistes Krasnojarski polgu kasarmutes Eesti tagavarapolk. Mitmekordse ..Postimehe” ülevõtmise ja Jaan Tõnissoni vangistamise pääle vaatamata ilmus ..Postimees” edasi. Kingissepa ja Meistri ..kohtumõistmised” Bürgermusses polkovnik Rosenbergi üle muutusid peagu farsiks. ..Postimehe” ülevõtmise ja Jaan Tõnissoni arreteerimise pärast seisid ühel ööl tagavarapolgu mehed ja läti punakütid Emajõel isegi vastamisi frondil. Kauplemine käis Emajõel. Sellest võtsid osa O. Kallas, V. Kures ja ohvitser Koort. Tõnisson ja ..Postimees” vabastati.
Kui Tõnisson teist korda vahistati ja Tallinna viidi, jäi ..Postimees” Anton Jürgensteini valve alla. Poliitiline sõnavabadus ei kehtinud enam. Lehte võis täita vaid apoliitilise materjaliga. Seda andis noorem ja vabameelsem generatsioon, eesotsas siurulastega. Kui Jaan Tõnisson Vanemate Kogu ülesandel ja Kingissepa ..kohtuotsuse” järel maapakku oli minemas, astus ta ühendusse selle uue ..jõuga”, kes Tõnissoni äraolekul võiks ..Postimeest” edasi toimetada. Meie meelest oli see antud oludes tark äriline kalkulatsioon.
Meie esindajatena sõitsid Tallinna lehe üleandmise asjus läbi rääkima Adam Bachman ja Friedebert Tuglas. Tõnisson võttis neid vastu ..Kuld Lõvis”, kus toimusid läbirääkimised. Säält tuli Adam Bachman tagasi päätoimetaja totaalvolitustega. Sellega algas ..Siuru” ajajärk ..Postimehe” juures.
Sellest kohtumisest on mulle Tuglas ja Bachman mitmel korral jutustanud. Tuglase tõenduse järgi on Tõnisson läbirääkimisel ajuti langenud teatavasse melodramaatilisse tooni. Ta on end nimetanud likvideeritud meheks, kelle aeg on möödas.
..Katsuge veel päästa, mida saate. Teie võib-olla saate veel midagi teha,” on ta sõnanud, käies murtuna toas edasi-tagasi.
Bachmanile päätoimetaja totaalvolitust välja andes on tulnud juttu Anton Jürgensteini saatusest.
.Kui te teda kasutada ei saa, las ta läheb Pärnusse ..Postimehe” saba toimetajaks,” on Tõnisson öelnud.
Viimast ei pidanud meie Jaan Tõnissonist rüütellikuks. Kas pidi vana humoorikas ..sulane Anton mooramehena, kes on teinud oma töö, minema? Anton Jürgensteiniga vaieldi, kirjutati ..Postimehes” vastamisi pamflette ja saadi hästi läbi. Jürgensteini ei mõelnud keegi ..Postimehest” minema saata. Ja Jürgenstein andis oma seisukohtade ja kirjutustega nii mõnekski teravmeelseks följetoniks põhjust, nagu näiteks A. Gailiti ..Kui meie geniaalseks saime” ja teised.
Sõnavabaduse põhimõttel võis kirjutada ..Postimehes” Peeter Põld, et ..Siuru” boheem on väärt, et rahvas ta oma suust välja sülgab, ja säälsamas võisin mina kirjutada väikekodanlaste lopergustest ajudest. Minu arvates polnud see kummaltki poolt viisakas ega ilus.
Minu kindla veendumuse järgi oli ..Siuru” santlaagrite-boheemlaste isiklik moraal palju kõrgemal mõne pastori ja prokuröri moraalist, kõnelemata jõuka väikekodanlase moraalist, mida oli võimalik mitmeti jälgida. Asjade õige nimega nimetamine kirjanduses tõi tol ajal terava opositsiooni ..Postimehe” ja endise kiriklik-kõlbelise ringkonna vahel.
See kulmineeris ühel Eesti Kirjanduse Seltsi aastakoosolekul, mil anti ülevaade läinud aasta kirjandusest. Sellest koosolekust on hiljem mitmel korral avalikult minuga seoses juttu olnud. Asjaolude õigesse valgusse seadmiseks võtan siinkohal ise sõna.
Selle järel kui ametlikud kirjanduse referendid moodsa luule olid maha teinud ja ajaloolane Sildnik ajalookirjanduse ülevaates oli suvatsenud märkida, et Visnapuu sarnaneb Nikolai Verisega, ning läbirääkimiste ajal Helmi Põld, hüsteeriliste pisaratega silmis ja hääles, koosolijaid üles kutsus seesuguseid kirjanikke nagu Visnapuu kohapääl kinni võtma ja hullumajja toimetama, tõusin ma rahulikult üles ja deklareerisin: ..Olen küll Nikolai II sarnane, sest armastan naisi ja lilli!” ning istusin. See oligi kõik. Kinni mind ei võetud ja hullumajja kah ei saadetud tookord.
Siurulastest asusid ..Postimehe” toimetusse Fr. Tuglas ja August Gailit. Pääle selle olid toimetuses veel Rasmus Kangro-Pool, R. Roht, V. Kures ja hiljem August Alle.
..Siuru” ettevõtetest Tartus oleks mainida ..Siuru” simmanit, mis toimus sügisel ..Vanemuises”. Mida sääl lavalt pakuti, on juba ununud. Meeles on vaid, et ..Vanemuise” fuajees seisis V. Kangro- Pooli maalitud plakat ., Jalakeerutus”, millel olid kujutatud vändaga ümberaetavad jalad. Selle ,.Jalakeerutuse” pärast tuli mul järgneval kevadel veel Saksa okupatsioonivõimude ees omakorda vastust anda.
Kuigi kohalike nõukogude täidesaatvad komiteed olid maa- ja omavalitsuse aparaadi üle võtnud ja juba mõisu üle võtsid, ei osanud neid eriti karta. Veel ei olnud kommunism oma halastamatut nägu paljastanud. Küll kuulutati balti aadel pärast rüütelkonna Venemaast lahtilöömise otsust lindpriiks ja interneeriti Tallinna sektorist 1918. a. alguses, kuid see nagu olnuks meie ühine vastane. Ka Eesti Asutava Kogu valimiste katkestamine ei löönud veel tuju maha.
Tõsisem hädaoht lähenes Saksa armee näol.
24. veebruari hommikupoolel lauliski esimene saabunud Saksa väeosa raekoja ees ..Üks kindel linn ja varjupaik”, pasunakoor mängis ja saksa vanatüdrukud suudlesid saksa hobuseid ja annetasid sõduritele lilli.
Ma tulin ..Werneri'” kohvikust ja peatusin hetkeks kõnniteel, vaadates seda ..sissetulekut”. Väike mütsak sakslasi ümbritses tulijaid, eestlased heitsid pilgu sündmusele ja kadusid kiiresti.
Aga siis ilmusid „keelan-käsin”-plakatid postidele. Emajõel toimus esimene veresaun ja okupatsioon algas.
Saksa okupatsiooni ei tarvitse ma rahvuspoliitilisest küljest kirjeldada, sest see on üldiselt teada. Võin ainult oma tähelepanekuid serveerida. See oli sõjaline okupatsioon ja mitmeti erinev 1941.—44. a. okupatsioonist. Maad valitses ..Oberkommando 8″, kes käskis ja keelas. Ajakirjandus oli vaikivas olukorras. Oberkommando saatis artikleid sundavaldamiseks. Neid raamiti musta või eraldati teisiti, et rahvas teaks, et see pole toimetuse seisukoht. Kirjandusse ja kultuurpoliitikasse algul ei segatud. Kultuurilised organisatsioonid töötasid edasi ja Siuni” ajajärk ..Postimehes” kestis.
Kooliaasta lõpul aga muutus olukord Vene ülikool suleti ja avati saksa ülikoolina, keskkoolid muudeti saksakeelseteks.
Kevadel 1918 tuli Riiast kohale koolivalitsuse direktor, kui ma ei eksi, siis Schieman. Ta külastas ka Fortuuna tänavas asuvaid üldhariduslikke kursusi, kus õpetasin ajalugu, ja kutsus mind oma palge alla.
Ta oli hästi informeeritud mu värssidest ja minu muust tegevusest. Esimene küsimus oli:
..Kas olete selle ühingu liige, kes korraldas ..Vanemuises” ..Siuru” simmani, kus oli välja riputatud selline kõlvatu plakat ..Jalakeerutus”?”
Ma jaatasin.
..Kas teie olete see Visnapuu, kes on kirjutanud nii- ja niisugused luuletused?” Revidendi käes olid minu luuletuste saksakeelsed proosatõlked.
Ma jaatasin taas.
Selle pääle teatas kõrge revident kõrgendatud toonis:
..Saksa keiserlik valitsus ei või lubada, et teiesugune õpetaja õpilasi rikub. Teie olete vallandatud.”
Mul oli vastus valmis:
..Olen juba ette otsustanud, et mina Saksa keiserliku valitsuse all kooliõpetajana ei teeni.”
Seega lõppes ülekuulamine ja minu Õpetajakarjäär. Ma olin juba Aidniku juurest lahkunud ja otsustanud vabakutseliseks hakata. Hää oli, et see paraja žestiga lõppes. Kogu okupatsiooniajal polnud minul Saksa võimudega isiklikult enam tegemist.
Kaudselt aga küll, ning just võitluses saksa ülikooli ümber. Mõnede Korp! ..Estica” vilistlaste mõjul oli ..Estica” konvent otsustanud õpinguid Tartu saksa ülikoolis jätkata. Seltside seisukoht oli eitav ja nõudis saksa ülikooli boikoteerimist. Korp! ..Estica” kui mõjuka korporatsiooni eeskujul oli ..Sakala” konvendi seisukoht kõikuv, sest mõned kaasvõitlejad pooldasid saksa ülikooli astumist. Mitme istungi järel ühines ..Sakala” konvent seltside seisukohaga saksa ülikooli boikoteerimise asjus. Et R. Kangro-Pool ja mina selle otsuse eest olime seisnud, siis valiti meid konvendi poolt konvendi esindajateks üliõpilaskonna esinduskogusse.
Isegi keset sõjamöllu pääle okupatsiooni langust ei unustatud ülikooli. Hakati tegema ettevalmistusi eesti ülikooli avamiseks Tartus. Valitseva vabameelse maailmavaate juures kutsuti ka üliõpilaskonna esindajad esimesest ülikooli põhikirja kavandamisest osa võtma. Üliõpilaskonna Edustus saatis omalt poolt kolm esindajat: Kornelius Tüüri (EÜS), Luha (organiseerumatud või teised seltsid, ei mäleta) ja minu. Edustus meile mingisuguseid direktiive ei andnud ning me pidime talitama oma parema äratundmise järgi, ja seda me muidugi tegime. Olime kõik ajakohaselt revolutsioneeritud ja nõudsime üksmeeli kiriku riigist lahutamise põhimõtte järgi usuteaduse fakulteedi kustutamist Tartu ülikoolist. Meie tookordse parima arusaamise järgi oli see koguduste privaatasi, kuidas nad endile hingekarjaseid ette valmistavad. Muidugi nõudsime üliõpilasesindajatele õigust kaasarääkimiseks ja kaasaotsustamiseks kõigis neis asjus, mis kuidagi võisid puudutada üliõpilasi ja õppetööd. Hiljemini määrati Vabariigi Valitsuse poolt Peeter Põld ülikooli kuraatoriks ja siitpääle oli ..parlamendi tegemisel” ülikooli põhiseaduse juures lõpp; ei küsitud enam üliõpilaste arvamusi, sest üliõpilaste asi olgu ülikoolis õppida, mitte poliitikat teha. Ülikool avati vana äraproovitud fakulteediga 1. detsembril 1919.
Suve veetsin Sarakustes vanemate juures. Sarakustes ja Mäksal seisis üks väike ratsaväeüksus. Paar allohvitseri, kellega kokku puutusin, olid mõistlikud mehed, vana sõjaväe kooliga. Nad aga ei uskunud kuidagi Saksa relvade kaotust, soovitasid sõbrustada Saksa relvaga, mis jääb Baltimaale peremeheks. Rekvisitsioon oli küll kaunis ränk, kuid maal ei olnud siiski veel mitte nälga. Meie kahe lehma ja kanade päält ei nõutud mingit normi. Talud kannatasid rohkem. Levis kuuldus, et sakslased valmistavad munadest mingit lõhkeainet. Sellepärast rikuti munad ära keeva vette kastmisega enne kogumispunkti viimist.

Siurulased elasid 1918. a. suvel parimas läbisaamises Pühajärve Saare talus. Neid oli sääl neli: Under, Adson, Gailit, Semper ühises majapidamises, mille eest hoolitsesid Saare talu perenaine ja peretütar. Ma sõitsin paariks nädalaks Pühajärvele neile külla.
Pühajärv oma saartega ja metsaga kaetud künkaliste kallastega on kauneimaid paiku maailmas. Suvitamismõnud on sääl äraarvamatud. Ja kui kalarikas see järv on praegugi veel võrrelduna Kesk- Euroopa vetega!
Leidsin eest oma kaaslased, täis päikest ja elurõõmu, pruunid parkinud poisid ja naised, ning Underi harjalised tüdrukud. Seda naiselikku olemisrõõmu sääl järve ääres on M. Under luulestanud ..Eelõitsengus”. Hää oli sääl supelda, sõuda ja kala püüda, aga ka elulustist hõisata, nii et kaja mitmekordselt vastu lajatas. Hää oli hulkuda Hobusemäel või säälsamas piduõhtul ..Õrna ööbiku” autorit välja plaksutada ja hüüda, kui selle laulu ette kanti.
Aga siis tärkas kolmel musketäril, Gailitil, Semperil ja minul, idee kõndida Pühajärvelt Sangaste ja Helme kaudu Liplapile. Mõeldud, tehtud.
Õhtupoolikul, kui Adson Underiga jalutuskäigul viibis, otsisime ahjust välja tagavaramunad ja või, valmistasime neist kausitäie vägevat munaputru, sõime ning jätsime ülejäägi Saare koertele ja kutsikatele. Saare peremehe palusime küüdiks ning sõitsime õhtu eel Restu mõisa.
Nüüd alles hakkasime reisiplaani pidama. Keegi meist teadis, et Karksi Liplapi majapidamiskoolis on nädala pärast pidu ja basaar. Päälegi tahtis Semper Hallistesse emale külla minna. Jagasime siis teekonna nõnda ära, et igaüks juhib teekonda läbi oma tuttava kihelkonna. Gailit alustab Sangastega, mina viin läbi Helme ja Semperi hooleks jääb Halliste ja Karksi.
Gailiti kava järgi pidime ööbima Sangaste Vastsemõisas Obersti juures. Me jõudsime õhtu eel sinna, saime õhtuoodet, kuid öömajale jäämisest ei olnud juttu. Meil oli tunne, et meist taheti lahti saada. Põhjuseks arvas Gailit, et dr. Konik varjab end selles mõisas.
Otsustasime siis enne päikeseloojangut ja ühe äikesehoo vaheajal uuesti teele asuda ning öö jooksul Korva soo ületada, et jõuda Karulasse Palvadrete poole. Enne südaööd tabas meid uus äge äikesehoog. Leidsime kuski heinaküünis varju ning imetlesime looduse vägevust. Läbimärgadena ja väsinutena jõudsime kella kahe paiku Palvadrete tallu.
See on ümbrus ja sääl leidub inimesi, mida ja keda Gailit oma ..Muinasmaas” kirjeldab ja kujutab.
Lahke võõrustamise järel viis meid üks noorem Palvadre Sangaste jaama. Nüüd olime jälle jalamehed ning ees seisis magamine võõras talus, sest Uniküla kandis polnud meil kellelgi ühtki tuttavat. Tee oli veel eilsest sajust porine ja teatav väsimus kontides.
Vaatlesime juba varakult teeäärseid talusid, kuhu kõlbaks sisse astuda. Takseerisime ka küüne talude all. Arvasime, et peame vastu, sest hommikul jõuame Rooba parvega üle Väike-Emajõe ning maandume Jõgevestes Pässide juures.
Leidsime lõpuks sobiva küüni ühe talu lähedal ning otsustasime paluda luba sääl ööbida. Kui olime trepi ette jõudnud, võttis meid sääl vastu prl. Tork, pärastise seminaridirektori Torgi õde, kes sääl suvitas. Ta tundis meid. Selle üle me palju ei imestanud, sest ..Siuru” oli vahepääl populaarseks saanud.
Meile anti õhtusöök, tehti ase küüni, ja järgmisel hommikupoolel ületasime juba Väike-Emajõe.
Nüüd algas minu rajoon, Helme. Siin oli lihtne. Päeva marssruut viis Jõgevestest Pässide juurest Taageperasse Ojade juurde, kus meid ootas väike maja koos noore preiliga.
Lõbusa õhtu ja öö järel viidi meid pikkvankril Karksi-Nuia alevisse. Istunud Karksi varemetel ja meenutanud A. Kitzbergi teoseid, siirdusime Semperi juhtimisel silmalt Hallistesse. Semperi kadunud isa oli olnud sääl kooliõpetajaks, nüüd elas Semperi ema lesepõlve koolimaja juures.
Pühapäeva õhtupoolikul olime juba Abjas Liplapi talus. Esinesime nagu kord ja kohus Liplapi vanatüdrukutele, kuid meist ei tehtud palju välja. Aga sellest polnud suurt viga. Meil oli igaühel õpilaste keskel tutvusi ja sellest piisas. Päälegi oli Liplapi rehe all ja õues nn. ..basaar” ja loterii.
Moodustasime kohe grupi ameerika loteriist osavõtmiseks ja nõnda juhtuski, et saime pudeli konjakit ja mulle langes sülle elus oinas. Üks huvitav vanaperemees, kas Hunt või Hundi talust, ..määris” ühe ja teise grupi juures. Kui ta nägi meie tõsist tahtmist konjakipudelit omandada, liibus ta meie grupi juurde. Kui me talle ka pudelist rüübata andsime, oli ta pea ülevas meeleolus ja kordas vaid: ..Hosianna! Nüüd tulete minu poole ja elate kui Aabrami süles, üks päev ja teine päev ja nädal. Mul on kaks tütart. Hosianna!” See oli omamoodi Pearu prototüüp.
Me ei sõitnud tolle huvitava vanaperemehega koos Aabrami sülle ega tema kahte tütart vaatama, vaid saime oma tuttavate tütarlaste juures õhtulist ja magasime perepreilide lahkel loal laka peagu mullasel lael hommikuni.
Ma olin oma oinaga mures nagu poissmees lapsega. Seni kui rehe all viibis veel hobuseid ja rahvast, oli oinas vait. Kui aga vaikus maad võttis, tõstis ta haledat häält. Ma lootsin, et pererahvas mu oina eest homseni hoolitseb, kuid seda ei juhtunud. Mida pidin ma oinaga pääle hakkama? Juua talle tõin ja kartulipäälseid pakkusin ka, mida hämaruses põllult kitkusin, kuid neid oinas ei söönud. Perutagu siis!
Öine sõjanõukogu Liplapi lakas otsustas oina saata salajase kaaskirjaga Abja kaudu Hallistesse Semperi ema juurde, olgu oinaliha ja verikäkid laual.
Aga kust võtta hobust ja meest või naist, kes oina Hallistesse viiks? Liplapilt seda ei saanud. Oinast ise lõa otsas viieteistkümne kilomeetri taha viia olnuks väga tülikas, päälegi tahtsime veel näha Hans Rebast, keda arvasime kodutalus suvitavat.
Rehealune tuli oinast tühjaks teha. Panime siis oinale paela sarvede taha ja läksime külla hobust ja meest otsima. Fotoaparaati olnuks vaja selle protsessiooni pildistamiseks. Mina vedasin oinast eest, Gailit lükkas tagant ja Semper vist käis protsessiooni eesotsas. õnneks nõustus üks vabadik teatava arvu oberostide (tolleaegne okupatsiooniraha) eest oinast Hallistesse viima. Me ise läksime teist teed.
Oli meeldiv tutvuda Hans Rebase isaga. Sääl valitses veel patriarhaalne kuulekus. Kuigi olime ilmutanud end Hansu külalistena, võttis vanaperemees meid ise oma hoole alla. Ta juhtis meid toast, kus kärbsed tülitada võisid, õunapuuaeda.
..Poiss, too härradele kasukas istme alla!” käsutas ta Hansu.
Ilus ja kuum suvepäev oli muidugi ja maa täiesti niiskusvaba. Aga kasukas toodi ja me istusime koos vanaperemehega kasukale.
..Poiss, too külalistele mett ja õlut!” käsutas isa uuesti.
Mesi ja õlu ilmus aeda ja ma istusin sääl ilusal suvepäeva õhtupoolikul esimest ja viimast korda ühe vana talu aias kasukal, sõin mett ja jõin õlut. Ning oli hää olla. Polnud okupatsiooni, polnud muret.
Hallistes oligi oina vaev lõppenud. Liha kaalikatega ja verikäkid aurasid laual. Pidasime plaani, kas siit- või säältpoolt Võrtsjärve tagasi matkata. Siis aga tundsid proosakirjanikud Gailit ja Semper ilmatu suurt kirjutamise lusti pääle tulevat ja ruttasid koduteele. Peatusime küll veel Tuhalaanes Semperi sugulase juures, kuid Kärstnast kihutasime juba posthobustega Pukka. Mina sõitsin Tartu, teised Pühajärvele.
Kümne päevaga oli sooritatud ilus suvine matk Otepää kõrgustikult Mulgimaa kõrgustikule.

Sügisel suurenesid mured. Sakslaste relvavõit tegi vähikäiku. Kaotuste kohta tilkusid teated läbi. Sakslased hakkasid maad sihikindlamalt rüüstama. Siiski ei olnud veel midagi pöördelist juhtunud.
Ma panin septembris toiduainete tagavara, muu seas ka kartulikotid, vankrisse ja sõitsin Tartu poole. Luunja parve juures oli sakslaste post, kes kontrollis, et toiduaineid maalt linna ei veetaks. Parve juures panin värvimütsi pähe ja sõitsin posti juurde. Niipalju oli sõduritel respekti tudengi vastu, et bravuursest seletusest, et üliõpilane raamatute juurde ka mune ja sinki vajab, aitas, et vanker kontrollimata edasi võis sõita.
Linnas oli saada taani akvaviiti ja saksa šampanjat, kuid väga vähe söögipoolist. Kummatigi oli režiim palju pehmem kui viimase okupatsiooni ajal. Võiksin tuua paar näidet.
Tartu kirjanike-kunstnike ring ja nende sõpruskond oli kasvanud paarikümne inimese suuruseks. See ring siurulasi ja pallaslasi istus sagedasti koos ..Bürgermusses” ja ..Kommertsi” suvehoones, mis asus Tähe tänavas, Aia ja Riia tänava vahel. Selles viimases hoones oli üks mõnus nurk. Puutüve ümber olid istmed ja puu ise kasvas katusest läbi välja jumala päikese alla.
Kord istuti järjekordselt selles nurgas koos ja joodi saksa veini. Selle ringiga sõbrustasid saksa kunstnik Magnus Zeller ja kirjanik Alfred Brust ja läti bariton Jaša Brunwald. Sakslased teenisid sõjaväelastena ..Oberkommando 8″ tsensuuriosakonnas.
Ka sel korral istusid Zeller ja Brust meie ringis. Saal oli rahvast täis ja lava ees istus suur grupp saksa ohvitsere. Lõbusate laulude järel tuli meie kambal pähe püsti tõusta ja laulda „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm “. Seda laulsimegi suure vaimustusega. Zeller ja Brust seisid ka. Saksa ohvitserid tõusid püsti ja väljusid üksteise järel saalist. Mingit sekeldust ei järgnenud sellele. Zeller ja Brust said ainult ametliku noomituse selle eest, et nad saalist ei lahkunud.
Suure kamba sage koosistumine siin ja sääl äratas muidugi sakslaste tähelepanu. Kardeti mingisugust konspiratsiooni. Nõnda juhtus siis, et ühel õhtul ilmusid ..Bürgermussesse” sandarmid koosolijate isikuid kindlaks tegema. Passi ei vaadatud, vaid küsiti nime ja aadressi. Korraga olid kõigil meestel uued nimed ja uued aadressid.
Sääl juhtuski siis, et seni kui teisi küsitleti, võis Semper H. Kruusi käest küsida, mis nime Kruus ütleb. Süütult vastas Kruus: ..Hans Gansman.” Parajasti oligi küsitleja Sempen juures.
..Teie nimi?”
..Hans Gansman, pehme g-ga,” vastas Semper rahulikult.
..Teie nimi?” päris küsitleja Kruusilt.
Vaene nimest paljaksvarastatud Kruus ei suutnud selle aja sees enam teist nime välja mõelda, vaid vastas alandlikult:
..Hans Kruuse.”
Ka sellele pärimisele järgnes vaid mõne isiku ülekuulamine ja lepiti seletusega.
Juhtus veel drastilisem lugu, mis lõppes boheemkonnale õnnelikult. ..Kommertsis” esines kupletist Narson. Ta oli hääks arvanud ..Siuru” pihta pilkelaule sepitseda ja neid vene keeles ette kanda. Me andsime talle peremehe kaudu hoiatuse, et kui ta ei lakka, siis meie ei vastuta tagajärgede eest.
Too härra Narson oli kangekaelne poiss. Ta arvestas ..Siuru” vastaseid ja tahtis nähtavasti neile meeldida. Ta laulis edasi.
Aga siis tuli lõpp. Varustatuna küpsete kaalikate ja tooreste munadega võtsime ühel õhtul lavapoolses lauas istet. Kui siis Narson taas alustas kupleed meie kohta, lendasid kaalikad ja mädamunad ta pihta. Üks muna lõhkes keset fraki rinnaesist ja jooksis kollase sogana alla. Narson põgenes lavalt ja korraga ilmusid sinna esticused, kes võtsid Narsoni oma kaitse alla ja nõudsid meie eemaldamist saalist ning Narsoni esinemise jätkumist. Narson näitas end veel kord laval, sai uusi tervitusi ja kadus.
Millisest kandist lendas esimene ese, ei saadud teha kindlaks, kuid korraga oli õhk täis lendavaid esemeid. Taldrikud, tassid, pudelid, lillepotid, šampanjajahutajad koos veega vihisesid õhus. Kamp Korp! ..Estica” liikmeid oli võtnud lahingu vastu.
Boheemkonna eesliinil võitlesid Johannes Einsild, Uudo Einsild (vabadussõjaaegse nimega ..Habe”), C. Sarap, A. Alle ja A. Gai- lit, siis A. Starkopf ja A. Vabbe. August Alle oli äsja Volga äärest saabunud ja teenis nüüd esimesi kannuseid. Mina isiklikult hoidusin viimases lahingus tahapoole, sest ma kartsin kiskuda ..Sakala” kaasvõitlejate lauda tüli sekka, mis oleks loo viinud konventide vaheliseks. Saali pärapoolses osas asetses tugev ..Sakala” laudkond R. Kangro-Pooliga eesotsas. Nõnda võitlesid ..Estica” ja tema pooldajad ainult boheemkonnaga.
Publiku hulgas algas massiline põgenemine. Ribinal-rabinal oli saal tühi, ainult grupp ..Sakala” kaasvõitlejaid seisis saali päras. Saalist oli kui tuli üle käinud. Lauad ja toolid olid ümber lükatud, serviisid põrandal ja põrand märg nagu tulikahju kustutamise järel.
Mu silmade ees on viimane momentülesvõte lahinguplatsist: Johannes Einsild lükkab kahe käega viimseid püstijäänud laudu ümber.
See oli lahingu lõpp. Stukis oli saanud taldrikuga pähe ja haiglasse sidumisele viidud. Me jätsime lahinguplatsi ja läksime ..tehtud töö” järel koju magama.
Hommiku poole ööd tuleb üks mees, nimega Juhan Simm, ..Vanemuisest” koju minnes ..Kommertsist” mööda. ..Kommertsi” uksed on politsei poolt kinni pitseeritud ja öövaht seisab sääl ees.
..Kas teate, noorhärra, mis siin täna juhtus?” küsib öövaht Simmilt.
..Vasikanina, mis siis?” vastab Simm.
..Oi, noorehärra, siin ei õitse ega kasva enam mitte kui midagi!”
Järgmisel päeval, kui lahingu uim oli haihtunud, istusime norus päi ..Werneris” ja ootasime oma saatust. Ja see tuligi. Protokoll avaliku rahurikkumise eest ja sõjakulu 60000 oberosti! Aufwiedersehen, ilus boheemlik elu! Ootasime suurt kohtumõistmist.
Aga sääl silus vana hää rebane Anton Jürgenstein oma väimehe V. Kurese nõuandel oma sorakil vurrud siledaks, tõmbas musta sabakuue selga ja läks politseimeister Punga jutule. Punga oli kauaaegne Tartu Vabatahtliku Tuletõrje päälik ning Tartu vana saksa pürjel.
Vanu häid aegu on nii tore meelde tuletada. Kuidas enne ülikooli venestamist tudengid landaueritega mööda linna sõitsid, duelle pidasid, kodanikke kimbutasid, aknaid sisse pildusid ja muid karutempe tegid! Ah, siis võis noorus vabadust maitsta! Ülikooli kohus lõi küll vahel oma kartserisse vee ja leiva pääle, kuid see oli rohkem reklaamiks noorele mehele. Politsei ei tohtinud akadeemiliste kodanikkude omavahelistesse asjadesse segada.
..Jah, olid ilusad ajad! Kui need veel korduksid!”
„Korduvad, korduvad, kui sõda meie võiduga lõpeb ja rahupõlv jälle maale tuleb.”
Nõnda umbes keskustlevad kaks vanahärrat ja tühjendavad oma mälulaeka kõigist kaunitest noorusmälestustest.
„Jah, kas teie mäletate?”
“Küllap mäletan! See oli siis, kui…”
„Sääl ..Kommertsis” on ka üliõpilaste ja literaatide vahel midagi juhtunud,” tüürib Anton oma jutu päevasündmustele. ..Eks see ole üliõpilaste oma asi, neil oma aukohtud ja asjad.”
..Kuidas nõnda?” imestab Punga. ..Avalik skandaal, lõhkumine ja suured kahjutasu nõudmised. Saksa ordnung ja sõja valitsus.”
..Ei noh! Seda küll, kuid Tartu saksa ülikooli traditsioonid!”
Ning magusate noorusmälestuste maik suus, lubab politseimeister asja kalevi alla panna. Katsugu kahjutasude asjus restoranipidajaga ise hakkama saada.
Ent me saimegi hakkama, ja kuidas veel, kuigi kogu boheemkonna maine vara kahjutasunõudele ei oleks vastu löönud.
Pääle restorani uuesti avamist jooksis rahvas hulgana kokku, lootes, et saab jälle mõne sensatsiooni osaliseks. Kui seda aga ei juhtunud, sulas restorani külastajate arv kokku.
Paar nädalat pääle suurt lahingut ..Kommertsis” ilmus omanik ..Werneri” ja soovis minu ja Gailitiga rääkida. Ta ettepanek oli rohkem kui üllatav. Ta pakkus lepitust. Kui nõustume jälle oma ringkonnaga ta restorani külastama, võtab ta oma nõude kahjutasude suhtes tagasi, saadab Narsoni minema ja annab meile omalt poolt šampanjaõhtu.
Mis võis meil niisuguse ..leppimise” vastu olla! Me deklareerisime, et hakkame küll jälle tema kõrtsis käima, kuid šampanjat joome oma raha eest ja ka Narson võib jääda, kuid ta ärgu katsetagu enam meie pihta kupleesid laulda.
Me hakkasime küll jälle õhtuti ..Kommertsis” istuma, kuid selle lokaali hiilgeaeg oli läbi. Ta vaibus unne.
Ma tõin selle juhtumi näiteks. Ühelgi teisel ajal poleks selline lahing võimalik olnud selliste tagajärgedega. Tookordne Saksa keisririigi taktika oli küll selline, et laskis vaadata läbi sõrmede sündmustele, mis ei kandnud poliitilist laadi. Päälegi tõmbas selline lugu rahva tähelepanu teistelt valmivatelt sündmustelt.
Tänu jumalale, et kurnipoiss Ahas seda lugu ukse vahelt ei piilunud. Muidu võinuks ta sellest läbinähtavate nimede all pool romaani sepitseda!
See oli Tartu boheemi esimene kokkupõrge väikekodanlusega. Järgnevad kokkupõrked ..lohega” ei lõppenud enam nõnda õnnelikult.
Aeg rühkis vastu uutele tähtsamatele ülesannetele ja boheemkonna ülesastumised väikekodanliku maitse ja moraali vastu ei olnud enam õiges perspektiivis.
Grippenbergi skandaali üle, mis toimus aasta hiljem, on nii palju kirjutatud, et ma sellest siinkohal sõna ei võta. Päälegi olin ma sel ajal Elvas ja elasin kaasa vaid esimest vilistamist. Tookord seisin ma Anton Starkopfi, Gailiti ja Tuglase kõrval seljaga vastu „Vanemuise” saali tagumist seina, väikese jalutussaali ukse kõrval. Hääd sõrmedega vilistajad olid Starkopf ja Gailit. Ka Tuglas vilistas, nagu minagi, suuga. Kus oli kurnipoiss Ahas? Ei mäleta ta kogu.
See vilistamine toimus Grippenbergi teise tantsuõhtu lõpul ning oli omamoodi tee tasandamine oma noorele tantsitarile Ella Ilbakule.
Kui aga Tartu seltskonnadaamid jonniks ja hoiatustele vaatamata korraldasid veel kolmanda Grippenbergi õhtu, siis läks pildumiseks ja löömaks. Grippenbergi väljavilistamisega taheti avaldada protesti seltskonna vastu, kes vaimustus võõrast allakäinud tantsitarist, kuna oma eesti tantsukunst oli saanud juba täisealiseks.
Artistide väljavilistamine ei olnud Tartus tundmatu asi. Seda kommet harrastasid vene üliõpilased. Nad kas kandsid artiste õlul, vedasid ta kalessi või vilistasid.
Esimese maailmasõja ajal gastroleeris Tartus keegi romansside laulja Morfessi oma täiesti mahakäinud häälega. Vene seltskond oli vaimustatud. Meie Rasmus Kangro-Pooliga ja mõne sõbraga vilistasime. Kõmin ja rusikad tõusid meie vastu. Me ronisime toolidele, kuid löömaks ei läinud. Vene üliõpilastele karjusime vastuseks: kui võib braavo karjuda, siis võib ka vabaduse põhimõttel vilistada.

VABADUSSÕDA. SIURU SANTLAAGRITE POLK

Suve jooksul Peterburist siiapoole piiri sattunud ..Eesti Päevalehe” kaudu imbus teateid meie välisdelegatsiooni tegevusest ja Eesti-, Liivi- ja Kuramaa konstitutsioonilise hertsogiriigi personaalunioonis! Preisiga. Suve jooksul saime Tartus näha ka troonikandidaati, Preisi printsi Heinrichi. Sel puhul ülikooli aulas korraldatud kokkutulekust võtsid osa ainult saksa korporatsioonid oma lippudega.
Oli tarvis veel üht revolutsiooni, et sellest tüütust kosilasest vabaneda. Üldse tuli kosilasi uksest ja aknast. Ma mõtlen ..jagamata Venemaa” valgeid ja punaseid võimumehi.
Suve lõpu poole imbus läbi teateid Saksa kaotustest Prantsusmaal. Marne’i ime oli sündinud juba 1914. aastal. Nüüd aga algas Saksa revolutsioon ja sellele järgnes kohe 11. nov. 1918 vaherahu liitlaste ja Saksamaa vahel ning Eesti Ajutise Valitsuse ametisse astumine.
Esimesel hetkel paistis tulevik üsna lootusrikas. Saksas olid sotsiaaldemokraadid riigivõimu juures, vaherahu-lepingu järgi pidid Saksa väed seni Eesti piire kaitsma, kuni oma sõjavägi seda üle suudab võtta, võim koha pääl pidi minema de facto liitlaste poolt tunnustatud Eesti Maanõukogu ja Ajutise Valitsuse kätte.
See roosiline lootus oli üürike. Saksa sotsialistid ei erinenud mingil määral junkrutest. Algas maa intensiivne tühjendamine toiduainete ja varanduste väljavedamisega, mida meie poolt katsuti takistada sabotaažiga raudteedel. Saksa päävolinik, sotsiaaldemokraat Winnig, kauples nagu eht juut, enne kui andis allkirja Maanõukogu tunnustamisele 19. nov. 1918. Järelemõtlemiseks ei antud palju aega. Juba 22. nov. tõstis uus punane kosilane jala Eesti pinnale. Saksa sõjavägi alustas evakueerimist ja Eesti ala loovutamist enamlastele.
Aga juba 16. kuupäeval ilmusid kuulutustulpadele üleskutsed vabatahtlike värbamiseks Eesti oma sõjaväkke. „ Isamaa on hädaohus”, seisis K. Pätsi allkirjaga tekst kuulutustulbal. Ei osanud me tookord veel õieti aimata, mida see tähendas. Lootus tegi nii uljaks, et võisime mõne sõbraga sellest isamaa hädaohust rõõmsalt rääkida. Aga kui juba 27. novembril vene valgete korpus kergel käel Pihkva punastele loovutas ja Eesti territooriumile valgus ja kui sama kuu 28. päeval Vene punaarmee Narva vallutas ja 29-ndal Eesti Töörahva Kommuuna välja kuulutas, siis võttis tõsiseks. Vabadussõda oli alanud ja üldmobilisatsioon välja kuulutatud.
Nüüd oli selge, et Eesti iseseisvust võis kaitsta ainult eesti mehe enese käsiranne. Kuid usku enese jõusse oli vähe. Vabatahtlik mobilisatsioon ei andnud tulemusi. Ka üldmobilisatsioonile järgnes esialgu vähe kaitseväkke astujaid. Siin tuli rahvale usku ja julgust anda.
Üliõpilaste Asemike Kogu otsusega tuli kõigil üliõpilastel astuda in corpore kaitseväkke. ..Sakala” konvendi esindajana olin ma ise selle otsuse tegemisest osa võtnud. Üliõpilased koondati 2. polgu ridadesse ja saadeti Ahja alla 2. polgu üksustele lisaks.
See oli üks maailmatu suur sõttaminek. Mõned minejad võtsid selleks kogu öö otsa kuraasi, nii et mõnda neist teisel päeval kuidagi jalule ei saadud.
..Noh, maha jäime! Küllap läheme järele!” Üks selline mahajääja oli ka üliõpilane Uudo Einsild, hilisema hüüdnimega ..Habe”. Mina ise olin mitme komisjoni poolt juba väeteenistuseks kõlbmatuks tunnistatud ega käinud seega mobilisatsiooni alla, kuid ma otsisin siiski võimalust oma jõudu rakendada. Üliõpilaskaitseliidu liikmena olin sakslaste sissetuleku eel ka vintpüssi kandnud, kuid sellest mitte ühtki pauku lasknud.
Kaitseväe organiseerimise alguses oli iga pakkumine hää ja iga mees kallis. Meie kitsama sõpruskonna ridades leidus kaks ohvitseri — Richard Roht ja Voldemar Koch-Kures. Nende eestvõttel moodustasime omavahelise üksuse, umbes kümmekonna liikmega, kuhu pääle eelmainitute kuulusid veel kunstiõpilane Johannes Einsild, August Gailit, Jakob Albrecht-Aunver, mina ja veel mõned teised. Teise polgu tookordne ülem Unt võttis selle üksuse varustuse saamiseks 2. polgu arvele ja andis meile sellekohase tõendi. Meie üksus oli mõeldud polgu eriülesannete täitmiseks. See oligi Siuru santlaagrite polgu algus.
Veidi enne jõulupühi vajas polguülem meie üksusest paari meest salajaste käskkirjade viimiseks Ahjale, Rasinasse ja Räpinasse. Informatsioon oli tollal väga puudulik ja keegi ei teadnud, kus front õigupoolest asus ja kuhupoole ta edasi nihkub. Meeled olid ärevil ja Tartu juba tõsiselt ohustatud.
Ülejäänud osa meie üksusest kavatses abistada polku Jänese silla õhkulaskmisel, kui enamlaste soomusrong säältpoolt peaks tulema.
Juhiste ja käskkirjadega varustatuna, mis olid naelutatud J. Bundberg-Ainelo vankri alla telje külge, alustasime ühel hommikul kolmekesi teekonda Ahja poole. Need kolm meest olid Kures, Einsild ja mina. Ainelo käest saime vankri ja valge hobuse sellel tingimusel, et kui jõuame õnnelikult läbi frondi Räpinasse, siis jätame valge ja vankri Ainelo tallu.
Esimese ja ainukese paugu Vabadussõjas põrutasin ma vastu taevast maanteel Põuatu ja Vanamõisa vahel, seitse kilomeetrit Tartust Petseri poole. ..Suur laskmine” tuli sellest, et Põuatu ja Vanamõisa vahel asuva kuusiku juures sõitis meile ratsa vastu üks evakueerumisel hilinenud saksa sõdur ja allohvitser. Otsustasime seda ..vaenlast” natukene hirmutada. Kui ta meist parajasti oli mööda jõudnud, ronisime vankrilt maha, pöörasime püssitorud temast 180 kraadi teisele poole ja andsime kogupaugu. Seda traavi, mida hobune ja mees siis tegid! Oli ta švaab, austerlane või preislane, kes seda teab. Aga küllap see mees tänas eluaeg oma jumalat imeliku päästmise eest. Meie valge ei teinud kogu asjast väljagi.
Teekond Ahjale möödus vahejuhtumiteta. Sageli peatasid meid vastutulijad ja küsisid uudiseid ja informatsiooni. Meie olime optimistid ja ütlesime, et olgu aga julgesti kodus, Ahjast punaväge kaugemale ei lasta.
Ahja mõisas aga, kus seisid meie 2. polgu üksused, selgus meile lootusetu olukord. Punane saatis Moisekatsi poolt aeg-ajalt kahuritervitust, kuid meie pool valitses surmavaikus. Meil pidi sääl olema ka üks kahur, kuid see oli laskekõlbmatu. Kolmest kuulipildujast, mida Ahja all omasime, streikisid kaks. Kaasvõitlejad olid täiesti tujust ära, magamata ja vähese toiduvarustusega. Lootuseta olukorra tõttu kippusid nad frondilt taganema.
Andsime sääl oma paberid edasi, kuid keegi ei teadnud meile öelda, kas tee Ahjalt Rasinasse on vaba või mitte. Meid hoiatati edasi sõitmast.
Ma olin kord varemini metsateid ja sihte mööda Rasinast Räpinasse käinud ja minu kava oli nüüd seda kaudu Rasinast Räpinasse pääseda. Ahjalt aga polnud mingit muud võimalust Rasinasse minekuks kui tuli tarvitada otsest kirikuteed.
Me riskisime siiski ja meil oli õnne. Ahja ja Rasina tee polnud veel läbi lõigatud. Südaööl jõudsime tuttavasse Zirk’ude tallu, kust hommikul jätkasime teekonda Rasina vallamaja juurde. Kogu öö kostsid kahurilasud, mille tuli oli suunatud Ahjale.
Rasina vallamajas sattusime paanika keskele. Iga hetk oodati 245 enamlaste pääletungi. Kaitseliidu üksus valmistus taganemisele Lääniste suunas, kiskudes maha telefoniaparaati seinalt ning kogudes kaasavõtmiseks tarvilikke esemeid ja dokumente. Meie andsime edasi Rasinasse määratud käskkirjad ja palusime meile anda lähemat informatsiooni vaenlase asukohtade ja võimaliku läbipääsemise kohta Räpinasse. Kus ja kui kaugel enamlased viibisid, selles ei olnud selgust, selge oli vaid, et nad olid Moisekatsist Rasina poole välja tunginud.
Et Kaitseliidu üksus Rasinast välja taganes, siis ei pakkunud ka meile mingisugust lõbu enamlastele otse sülle joosta. Seepärast pöörasime ka meie oma valge ümber ja taganesime Läänistesse, kus ööbisime tuttava kooliõpetaja Kooskora juures, ööbimine oleks palju öeldud, sest sellest ööbimisest ei tulnud õigupoolest palju välja. Meie kaitseväe üksused olid vahepääl Ahjalt taganenud. Vaenlase kahurituli lähenes. Kui kaugelt tegelikult lasti, selle hindamiseks ei olnud meie seltskond küllalt pädev. Kooliõpetaja Kooskora oli väga mures, et enamlased meid tema juurest ei tabaks. Ta kiirustas meid lahkuma. Seepärast lahkusimegi koolimajast juba enne aovalgust ja siirdusime Võnnu kiriku juurde. Võnnu kaitseliidu staabis oli samasugune pilt nagu eelmisel päeval Rasinas. Leitnant Piip, kaitseliidu üksuse ülem, valmistus ka taganemisele, kogudes ja hoides mehi koos, et nendega koos taganeda. Mida suutsid siis veel vähesed Kaitseliidu üksused, kui tee vaenlasele Tartu poole lahti oli? Vastupanu lootus oli veel Tartu ees, kuhu kõik väeosad kokku tõmbusid. Tartus asusid ju küll tagavarapolgu osad, kuid selles lootuseta olukorras oli neid raske rindele juhtida ja veel raskem neid rindel hoida.
Meie ..suur sõjasõit” lõppes väga väikeste tulemustega, võiks öelda koguni — näotult, tegime vaid pika tiiru Ahja ja Rasina kaudu ja olime teel Tartusse tagasi. Sarakuste mõisas, kus asusid minu vanemad, tegime lühikese peatuse. Polnud enam niipaljugi aega, et end valmis teemoonaga varustada. Kadunud ema pani tapetud kuke ja saiajahu kotti ja sellest valmistas meile Kurese ema Tartus teemoona Viljandi teekonnaks.
Tartusse jõudsime tagasi 20. detsembri õhtupoolikul. Tulime teekonnalt ja uus teekond seisis meil ees. Tartu evakueerus. Teadmata, millal tagasi jõuame ja kas me üldse tagasi jõuame, oli osa meie seltskonda Richard Rohu eestvõtmisel hankinud sõjaväelt ühe rekvireeritud veovoorimehe-vankri ja hobuse ning valmistus õhtul põgenemisele Viljandisse. Meie kolmekesi saime vaevalt varustada end vene sõjaväe vateeritud pükste ja vatiga ja papaahaga.
Ühel hetkel ma vankusin kahevahel, kas põgeneda või jääda kohale. Olin enese teada töötavale rahvale sõbralik inimene, kaldusin poliitiliselt üsna vasakule ega teadnud enesel erilist pattu hingel olevat. Mida oli mul õigupoolest karta? Päälegi polnud kommunistid seni veel oma õiget roimarinägu paljastanud.
Pääle selle olid mu südameasjad just äsja võtnud teatava suuna. Ma olin leidnud oma muusa Ingi. Ta oli Vabadussõja alguses Narvast koos Barbaruse tulevase naise preili Rodega Tartu põgenenud ja otsustanud Tartusse jääda.
Kohalejäämise vastu rääkisid aga asjaolud, et ma kuulusin Kaitseliitu, olin registreeritud 2. polgu juures eriüksuses ja käisin Tartu tänavail vateeritud pükstes ja jopis, vene papaaha pääs ja karabiin üle õla. Selge jutt, ma ei võinud jääda, pidin põgenema. Ja seda tegin ma õieti, sest pääle Tartu langemist enamlaste kätte arreteeriti minu pähe mu vend Eduard ja ka mu isa toodi püsside vahel Tartu. Vend Eduard vabastati pärast seda, kui selgus, et otsiti mind, ja ka isa lasti hiljem vabaks.
Nii venna kui ka isa vabastamisel mängisid Helme mõisa tuttavad mehed suurt osa. Meie Helmes oleku ajal oli Helme mõisa toapoisiks keegi Lombaku-nimeline lõbus poiss, hää mandoliinimängija, kes kuulus meie külakapelli. See oli nüüd suur tegelane ja Eduardi ära tundes ütles ta:
..Lase jalga! Sind me ei vaja. Aga kui Endriku kätte saame, siis… Tema on siin püssiga ringi käinud.”
Kadunud isa Kasper oli põline tsaariaja pooldaja ja üldse kõva häälega mees. Mõisade ülevõtmise ajal olid küll kohalikud moonamehed ta tööjuhatajaks ja mõisa komiteesse valinud, kuid ta oli siiski pursui ja ta poeg oli käinud just äsja teiste püssimeestega kodus.
Isa arreteerijate ninameheks juhtus jälle Helme tallmeister Türp, kes isa ära tundis. Teiste kuuldes on too mees isa kõige hirmsama mahalaskmisega ähvardanud, aga teel Sarakustest Tartusse on ta isale sosistanud, et ole sa kurat vait ja ära karda, küll ma su välja vean. Ja nõnda oligi. Türp mängis isa ees verejanulist kommunisti, kuid selja taga tunnistas isa kasuks, ja isa saadeti koju tagasi.
Nõnda tegin ma siis õieti, et ma Tartust lahkusin.
Meie seltskonna lahkumine Tartust oli määratud kella üheksaks õhtul Richard Rohu korterist Riia tänavas, mis asus umbes endise tütarlastegümnaasiumi kohal. See oli mu elus üks raskemaid lahkumisi. Keegi meist ei võinud öelda, kas ja kus front üldse peatub. Vaenlane oli igal pool kannul. Taganemine võis kesta Pärnuni, Saaremaani — ja siis on ees lahtine meri. Väikese paadiga Soome või Rootsi põgenemist ei peetud tol ajal võimalikuks, päälegi oli külm aeg.
Õhtul oli Tartu juba peagu ei-kellegi linn. Brigaadi staap oli lahkunud ja polgu staap lahkus öö jooksul. Kes tahtis, läks koju, kes valis võitlustee, taganes Põltsamaa suunas. Sõjaväe laod olid lahti murtud ja rüüstamine käis. Kui ma lõpuks poole kümne ajal meie kogunemispunkti läksin, paugutati juba sagedasti püsse ja vastu tuli mehi, jahu- ja suhkrukotid seljas.
Meie väljasõit toimus kahel hobusel ja vankril, kuhu mahutasime üksteist meest-naist: Gailit, Roht, Kures, Aunver, J. ja U. Einsild, Tuglas, Ainelo, Visnapuu ja kaks ..halastajaõde” — prouad Kures ja Tuglas.
Richard Roht oli kõrges palavikus haige. Pakkisime ta igapidi põhjalikult sisse ja paigutasime veovankri keskele. Sääl ta lebas poolpikali nagu vana karu.
Meil oli üheksa püssi ja vajalik arv padruneid. Linnast lahkudes käisime vankrite kõrval jala. Kostis harvu pauke. Riia tänavast Pepleri tänavasse pöörates astusid kõik rahulikult üle tänava, ainult U. Einsild viskus käpuli ja volksas kiiresti üle tänava. Niisugused on mõned suured sõjasangarid alguses.
Arvestades, et Viljandi maantee on põgenikke täis, väljusime Tartust Ilmatsalu teed, et säält hiljem Viljandi maanteele pöörduda. Oli külm ja maa paljas. Saime oma vankriga hästi edasi. Oli aga neid, kes olid välja sõitnud regedega ja kes vaevaliselt edasi jõudsid. Nõnda kohtasime teel maavalitsuse esimeest J. Jansi, kes kalkuleeris, kas sõita Viljandi või Põltsamaale, sest ei olnud sugugi kindel, et Võrtsjärve juures ei ole juba enamlased ees. Meie nöökasime Jansi ta tarkuse pärast reega välja sõita, aga kui vastu hommikut lund sadama hakkas, olime oma vankriga üpris sees ja Jans meist ees.
Saabus südaöö ja algas 21. detsember 1918. a. Vana kalendri järgi oli see minu sünnipäev. Helvetas külma lund, mis hiljem aegamööda kujunes lumesajuks. Liikusime vaevaliselt pimeduses tundmata tulevikule vastu. Viljandi teel jõudsime järele ühele kilomeetri pikkusele voorile. Selgus, et olime sattunud sappa ühele vene valgete väeosale Balahhovitši väest, mida juhatas kapten Mikoša. See valgete väeosa taganes Pihkva alt põiki läbi Tartumaa Viljandi poole. Sügavate kraavide tõttu polnud meil mingit võimalust nendest mööduda, möödalaskmisest aga ei teinud valged venelased väljagi. Olime väike üksus lagedal väljal. Kes võis teada, mida valged meiega kavatsevad. Röövimised olid nende juures igapäevased nähtused.
Võimatu on kirjeldada, kuidas nägi välja too kuulus valgete vägi. Külma tõttu olid meestel sinelite ja joppide pääle mässitud taludest röövitud vaibad ja muud esemed. Üks selline moonutis liikus ringi, naise seelik hõlstina õlgadel, läkiläki pääl suurrätik ja selle otsas daami õlgkübar. Mis tal põrgulisel jalas oli, seda oli raske taibata.
Juba takseerisid voori sabas sõitvad venelased meie hobuseid ja vankreid. Juba pakuti vahetust ja varsti seletati, et nendel on üks hobune ära lõppenud ja nende ülemus vajab uut hobust. Andku meie oma, küllap saame ühegagi edasi.
Meil oli üheksa püssi sadade venelaste vastu. Millele võisime loota, kui nad tõesti meie hobused ära võtavad ja meid jalgsi soole jätavad? Ja ons meile veel jalgugi vaja, kui nad meid likvideerida otsustavad?
Meie nõudmisele meid mööda lasta ja meie keeldumisele hobust loovutada reageeris Mikoša sellega, et saatis oma adjutandi küsima:
..Kto jeedet?” (Kes sõidab?)
..Jeedet pervõi vsjerossiiski siuruski santlagerski polk (sõidab esimene ülevenemaaline Siuru santlaagrite polk),” vastas Richard Roht oma kasukate vahelt kõige suurema südamerahuga.
Selle teatega kiirustas nüüd adjutant Mikoša juurde ja tuli kohe tagasi.
..Meie ülemus nõuab teie päälikut otsekohe enese juurde.”
..Ei mõtlegi minna,” laskis nüüd meie ülemus juba oma adjutandil V. Kuresel vastata. ..Tulgu teie päälik ise siia.”
Meie väheste kogemustega tsivilistid kartsime asjas halba pööret ja soovitasime Rohule, kes istus nagu väike õlekubu keset vankrit, olla järeleandlikum. Roht, kes oli juba Bessaraabia ja Rumeenia sõjakäigud kaasa teinud, teadis, et meid võib päästa vaid ülbus, ega võtnud meie soovitusi kuulda.
Nõnda algaski nüüd vanade Moskva vürstide kombel pikk vaidlus prestiižiküsimuste üle Mikoša väeosa ja ..Siuru” santlaagrite polgu staabi vahel.
..Millises auastmes on teie päälik?” päris Mikoša adjutant.
..Enesestki mõista, et polkovnik,” vastas Rohu adjutant kõhklemata. ..Aga teie oma?”
„Kapten,” vastas Mikoša adjutant, nüüd juba vaiksemalt.
..Siis peab teie päälik tulema meie pääliku juurde,” kinnitas nüüd Kures.
..Tulge teie kaasa!” nõudis nüüd adjutant.
Nõnda algaski suur läbirääkimine adjutantide kaudu Tartu-Viljandi maanteel ..Siuru” santlaagrite polgu ja vene pataljoni vahel. Mikoša muidugi Rohu juurde ei tulnud. Ta nõudis meilt relvade äraandmist ja hobuse loovutamist ja kui me sellega ei nõustu, ei jäävat tal muud üle kui meid arreteerida. Kuuldes siiski meie adjutandi kaudu, et sõidab tähtis staap, millele jõuab kõiki teid mööda järele maailmatu suur vägi, loobus Mikoša lõpuks meie arreteerimisest ja hobuse nõudmisest. Voori siiski ei peatatud ja mööda me ei pääsenud enne kui Ulila parve ees. Sääl peatas Mikoša oma voori, me saime kõrvalt mööda ja pääsesime nõnda üle Elva jõe.
Aga enne seda olime veel ühe elajaliku käitumise tunnistajad. Pöördusime voori sabast sisse ühte teeäärsesse tallu, et hobuseid joota. Pilt, mis meile avanes, oli masendav. Taluhoonete uksed olid pärani. Vanaperemees ja perenaine lamasid tapetuina õuel. Loomad hulkusid lahtiselt ringi. Mikoša mehi tuli meile õuel vastu. Meie esimene impulss oli neid maha lasta, kuid me teadsime, et see oleks tähendanud meie eneste surma. Pärisime, mis siin on juhtunud. Venelased seletasid, et peremees olevat hobuse võtmisel vastu hakanud ja ühe nende ohvitseri tapnud. Teine hooples, et vanaeidel olevat enne surma veel hästi läinud.
Selle juhtumi kohta andsime hiljem Eesti sõjaväe prokurörile teateid. Meid kuulati hiljem küll selles asjas üle, kuid asi jäi kalevi alla. Mul ei ole andmeid, et selles asjas mingisugust otsust oleks tehtud.
Äreva öö järel jõudsime hommikuks Puhja ja peatusime köster Perandi juures. Siin oli tõeline põgenikkude abistamise punkt. Kogu köstri pere oli tegevuses. Saime kuuma piima, kohvi ja kehakinnitust. Sellest südamlikust vastuvõtust jäi meile kõige parem mälestus meie teekonnal.
Jõulukuu kahekümnes päev kujunes meil Tartust põgenemise aastapäevaks, mida pidasime järjekindlalt peagu kogu iseseisvusaja. Aastapäeva pühitsemise kirjutamata seaduste järgi pidi iga santlaagrite polgu liige, nagu kirjutab seda tolleaegne kroonik Mister Ge, jätma oma kodu, naise ja lapsed ning otsima ühendust oma polgu liikmetega. Sel aastapäeval oli meile kujunenud tavaks saata pidulik tervitus Puhja köstrimajja.
Päeva vaevlemise järel, kuna meie sõjavankrid rühkisid läbi sügava lume, jõudsime hilisõhtul Viljandi lähedale Eigo tallu. Kartus, et enamlased oleksid võinud jõuda järve juures Rannu poolt meile ette, osutus ainult kartuseks. Sangla kõrtsi juures peatas meid brigaadiülem kolonel Limberg koos oma adjutandi Tangiga ja päris, kas meie ei tea, kuhu on siirdunud polgu staap. Võisime ainult kinnitada, et meie oma teel polgu staapi ei ole näinud.
Ettekujutatud mõnus puhkus Eigo talus ei vastanud kujutlustele, kuigi ühe meie halastajaõe kooliõed pidid viibima selles talus. Veetsime ebamugava öö ja jätkasime järgmisel hommikul oma teed Viljandisse, kuhu jõudsime 22. detsembril pärast lõunat. Viljandis asus osa seltskonda Ormissoni juurde ..Grand Hotelli”. Mina paari teisega jäin peatuma ..Imperiaali”. Selles võõrastemajas elas juba osa vene valgete ohvitsere. Need oskasid varsti varastada mu välibinokli, mille olin vahetanud Austria sõjavangide käest omal ajal. Viljandi olukord oli kaitse seisukohast niisama kõikuv kui Tartu omagi enne langemist. Viljandis ei olnud mingisugust korralikku väeosa. Omavalitsuse katsed organiseerida linna ja lõunarinde kaitset ei andnud tõhusaid tagajärgi. Tõhusamaks faktoriks kujunes neil päevil loodud Viljandi kooliõpilastepataljon. Jõululaupäeval saabus Viljandisse äsjamääratud vägede ülemjuhataja J. Laidoner. Lõunarinde edukama kaitsemise huvides määras ta brigaadiülem Limbergi asemele polkovnik V. Puskari lõunarinde juhatajaks ja nimetas ühtlasi brigaadi ümber diviisiks. Nüüd oli Viljandis küll agar juht, kuid puudusid mehed. Aga vaenlane lähenes, jõudes kohati 25 kilomeetri kaugusele Viljandist. Sporaadilised Kaitseliidu üksused, milledel puudus omavaheline kontakt, olid võimetud vaenlase pääletungi peatama.
Nõnda saabusid kallid jõulupühad aastal 1918 Viljandis. Raske südamega ja tumedate tulevikuaimustega istuti jõululauda. Kummatigi söödi jõuluvorsti, joodi jõulunapsi ja lauldi jõululaule. Võib-olla lõbutseti enamgi kui harilikul ajal, kuid pidutsemine nende pühade ajal tundus küll rohkem piduna katku ajal. Iga uustulnukat tervitati küsimusega, kui kaugel on enamlased ja kui kaugel on uute väeüksuste formeerimine, kes valmistuvad frondile minekuks.
Et meil Viljandis midagi pääle hakata ei olnud ja oli karta, et enamlased lõikavad Türi juures Viljandi-Tallinna raudtee läbi, nagu nad olid juba Mõisaküla juures katkestanud Viljandi ühenduse Pärnuga, otsustasime 28. detsembri õhtul sõita Tallinnasse. Mis meid sääl ootas, seda ei teadnud meist keegi. Kuulu järgi olid enamlased ka Tallinna külje all, kuid Tallinna reidil teadsime asuvat Inglise sõjalaevu, päälegi oodati saabuvat Soome vabatahtlikke ja Inglise maaväge.
Viljandis kujunesime ümber tsivilistideks. Jätsime oma relvad ja varustuse Viljandisse; kadusid vateeritud püksid, jopid ja papaahad. Mul oli kahju häädest säärikutest, mille üks polgu liikmetest, kes meie grupist lahkus ja läbi frondi Tartumaale tagasi sõitis, oma vanade viltide vastu ümber oli vahetanud. Nõnda jõudsin Tallinna sõbra vanades viltides, kuni sain uued kingad.
Kuigi vaenlane Tallinnale kaunis külje alla oli tunginud, oli Tallinna meeleolu siiski kindlam. Kalevi Maleva oli jõululaupäeval frondile sõitnud. Vana-aasta eelviimasel päeval saabusid soomlased. See tõstis tugevasti meeleolu, tundus, et me pole maha jäetud ja kõik pole veel kadunud. Ühtlaselt riietatud Soome üksused pakkusid nauditavat pilti meie ..segavereliste” üksustega võrreldes. Päälegi oli venelaste katse mere poolt Tallinna vallutada nurjunud, samuti ka mässukatse Tallinnas. Venelased ei uskunud Inglise laevastiku üksuse olemasolu Tallinna all ning sõitsid Aegnani, mille tagajärjel kaotasid kaks laeva (meie hilisemad ..Lennuk” ja ..Vambola”) ja komandör Raskolnikovi, kelle inglased Inglismaale viisid. Sellesinatse Raskolnikovi saatsid moskoviidid meile hiljemini saadikuks.
Uuel aastal pööras õnn oma palge meie poole. Vähehaaval hakkas kindlustunne inimeste südames maad võtma. Nagu hiljem selgus, suurendati seda kindlustunnet teadlikult, lastes näiteks saabuvail Soome abivägedel läbida linna mitmes suunas, et tekitada muljet suurtest abivägede kontingentidest. Seda demonstratsiooni oli vaja nii kõhklejatele isamaalastele nende usu kinnitamiseks kui ka vaenlase agentide ja kohalikkude kõmmude segadusse viimiseks. Omalt poolt suurendas kindlustunnet ka Inglise laevastiku olemasolu reidil. Juba usaldas kapten Pitka oma väikeste üksustega merepoolset dessanti ette võtta, samuti veeres esimene Pitka poolt liivakottidega pantserdatud soomusrong frondi suunas.
Pööre ei jäänud tulemata. Abivägede saabumine soodustas tugevasti mobilisatsiooni läbiviimist ning tiivustas meie väeüksuste indu. Pääle esimesi võidukaid lahinguid algas nii Narva kui ka Tartu rindel omamoodi võidujooks meie väeüksuste ja soomlaste vahel. Sellest võidujooksust annavad tunnistust Narva tagasivallutamine kui ka Paju lahing.
Aga kuulsa ..Siuru” santlaagrite polgu päevad jõudsid lõpule. Tartust taganemise puhul liitunud liikmed siirdusid tagasi eraellu, oodates Tartu vabanemist. ..Kuld Lõvisse” järelejäänud kangelastest hakkas üks mees kõvasti norutama. Ta oli juba tükk aega tujust ära ja meie ei teadnud, mis tal viga on. Et ta kellessegi armunud oleks olnud, selleks puudusid igasugused tunnused. Ühel hääl päeval oli ta aga ..Kuld Lõvist” kadunud. Olime ta pärast mures, kuni saabus kiri, et ta on sootuks Kuperjanovi juurde läinud. See mees oli Uudo Einsild.
Meie neljakesi, Gailit, Kures, Roht ja mina, otsustasime end teisiti rakendada ja algatasime selleks sõjakirjasaatjate instituudi loomist päästaabi juures, vene sõjakirjasaatjate eeskujul Maailmasõjas. Gailit tundis vene sõjakirjasaatjate statuuti ja oli olnud omal ajal sõjakirjasaatjaks suurima läti ajalehe juures. Sõjakirjasaatjat loeti sõjaväeametnikuks ja ta kandis vastavat vormi eripagunite ja tunnustega. Gailiti ja Kurese läbirääkimised ses asjas ülemjuhataja Laidoneriga tõid meile ülemjuhatajalt põhimõttelise nõusoleku. Ta käskis seda asja vormiliselt staabiülem Sootsiga korraldada. Ettepanekuks Sootsile lasksime valmistada kirjasaatja erimärgi mudeli — valge emailrist sinisel väljakul — ja läksime Sootsi juurde. Soots mõtles vististi ..mis korat” ja ütles ..ei”.
..Aitab teile päästaabi tunnistusest, et vastavad rindeülemad teile informatsiooni annavad ja teid tulejoonele lasevad. Tooge päevapildid ja vajalikud andmed isikute kohta.”
Nõnda saime päästaabi poolt sõjakirjasaatjate tunnistused ja nendega elasime kogu Vabadussõja aja. Mina kirjutasin „Vaba Maale”, Gailit ..Päevalehele”, Kures ..Postimehele” ja Roht ..Kajale”.
..Siuru” santlaagrite polk oli lakanud olemast. Olime sõjakirjasaatjad.

KIRJASAATJANA VABADUSSÕJAS

14. jaanuaril 1919 langes Tartu meie vägede kätte. Esimese remontrongiga, mis väljus Tallinnast, jõudsime peagu ööpäevase sõidu järel koos A. Gailitiga Tartusse 16. jaanuaril. Oli lumine ja külm.
Esimesi sõjajälgi kohtasime Tabivere jaama läheduses. Sääl lamas lumme tuisatuina üheksateist punakaartlast, kes olid langenud Tabivere all meie vägede kätte. Kuigi see oli.esimene kord mu elus, mil puutusin kokku sellise hulga laipadega, ei mõjunud need külmunud, purustatud ja poolenisti lummetuisatud laibad sugugi ängistavalt. Need kui polnudki inimesed, pigemini muumiad läinud ajastust.
Masendavamalt mõjus minusse ühe vana isakese inimlik ahastus, kes otsis laipade hulgast oma poega. Ta seletas meile, et vaevalt nädal tagasi on enamlased ta poja mobiliseerinud. Tema emaga on küll poissi hoiatanud ja soovitanud mobilisatsioonist kõrvale hoida, kuid poiss on siiski läinud, ja siin ta nüüd on.
Inimsaatuse mõttetuse ja elu üüriksuse tunnetus valdas mu meeli Tartusse jõudes. Tartu tundus kuidagi tühjana ja lagedana. Jaama läheduses olid põlenud mõned majad ja puiesteel rippus ühe poodud punase laip. Kõneldi, et see olevat punaste jaamakomandandi laip.
Kummatigi olid need esimesed sõjamuljed üsna tagasihoidlikud sellega võrreldes, milline meeltemasendus ootas mind Krediitkassa keldrit külastades. Enne sinna jõudmist üllatati mind ja Gailitit veel ühe ootamatusega. Läksime vaatama, kas J. Einsildi tuba Uueturu tänavas on korras. Selle maja pikas koridoris tulistati meid. Laskja kadus ise kui maa alla. Et olime relvadeta, ei jooksnud me laskjat taga ajama. Kes oli laskja, see jäigi meile teadmata. Mingipärast kahtlustasime „vana sõpra” Narsonit, kes oli enamlastega tegelnud. Võimalik, et see kahtlustus ülekohtune oli.
Kuidas tunnetus ja tundmused kvantiteedi ja kvaliteedi suhtes on relatiivsed, seda kogesin Krediitkassa keldris, kuhu mind võttis kaasa tunnistajana sõjaväeprokuröri ülesannetes toimiv advokaat K. Grau. Sõjasurma ja tagalaroima vahet ei ole ma iialgi enam nii teravalt tajunud.
Krediitkassa keldrist olid laibad juba kõrvaldatud ja põrandad liivaga üle riputatud, kuid ometi mõjus see paik väga masendavalt. Mõrvamisruumis tungis veri siiski põrandale riputatud liivast läbi ja tekitas iiveldava tunde. Mida ma aga tänapäevani pole suutnud unustada ja nägemismuljetest kustutada, need olid ajupritsmed ja pääluukillud keldriseinal. Veel kolmkümmend aastat hiljem kummitab ajupritsmetes sein mu tajus.
Seevastu mõjusid piiskop Platoni ja ülempreester Bežanitski laibad vene kirikus peagu tuimade tunnistajatena toimunud mõrva vastu. Milline gradatsioonivahe on aktsiooni ja tagajärje vahel! Ma ei mäleta, kas konstateeriti kuklalasku või oli lastud eest, kuid mõlema laiba kolbad olid tugevasti purustatud. Suurem osa pääst ja näost oli purustatud. Nüüd olid purustatud osad mässitud valgesse rätikusse. On õudne näha laipa, millel puudub ülemine osa kolbast silmist või suust saadik.
Seda kogesin ma veel Paju lahinguväljal langenud punaste matusel. Laibad veeti regedega kokku ja veeretati ühishauda. Üks kohalik kaitseliitlane võttis laipu hauas vastu ja tallas nende otsas, nagu oleksid need puuhalud. Enamik laipadest oligi paljaks kooritud ja mõjusid rohkem vahakujudena kui inimestena. Pelutav oli vaid kolp, millel puudus päälmine kapsel.
Mida otsib taevapoeg ja mongol Eesti lagendikult ja metsadest? Mispärast lebavad segamini venelased, eestlased ja hiinlased ühises hauas? Ons nad vaid saatuse mängukannid või on neid selleni viinud ühine tahe? Ons see igatsus inimliku õnne järele? Võimuiha? Ahnus?
Maailm otsib tänaseni vastust neile küsimustele, kuid pole seda veel leidnud. Ka mina otsisin vastust neile küsimustele, kui kirjutasin luuletuse ..Jääb inimene ikka meil’ veel velleks”. Homo sum, öeldi kord uhkusega. Mis on sellest inimlikust uhkusest järele jäänud? Tahtetu kari röövlipäälikute käes. Meie pääle on tulnud selle tõttu veel suuremad katsumised ja õnnetused. Ning ei näe lõppu inimese vaevale maa pääl, maa all ega õhus.
Meie esimene käik Tartusse jõudmise järel oli loomulikult diviisi staapi, et saada ülevaadet frondi olukorrast. Parajasti teostus punaväe viimane katse tungida uuesti Tartusse Võru maanteed mööda. Kolonel Puskar oli vastulöögi organiseerimisega nõnda ametis, et ta meid palus hiljem tagasi tulla. Võib-olla teadsid vähesed tartlased sellel ööl, et punased peagu Ülenurme mõisani välja tungisid ja Tartu olukord üsna kriitiline oli, sest vastase löögijõust ei olnud ju täpsemaid andmeid. Reola lahingu järel, millest võttis osa Tartu õpetajate ja seltskonnategelaste pataljon, taganes vaenlane Võru maanteed mööda Liiva kõrtsini. Öö jooksul külastasime mitmel korral diviisi staapi andmete saamiseks. Arvan mäletavat, et diviisiülem Puskar Tartu edukas kaitsemises sugugi kindel ei olnud, vaid arvestas koguni lühiajalist taganemist Tartust. Selles polnud ka midagi imet, sest suuremad löögijõud olid Tartust edasi tunginud Riia maanteed mööda Elva suunas.
Tartu meeleolu muutus täiesti kindlaks meie vägede edasiliikumisega ja ..Põhja poegade” jõudmisega Tartusse. Tartu seltskond korraldas sel puhul ..Vanemuises” Soome õhtu, milleks kirjutasin proloogi Eesti-Soome saatusühisusest. Tollestsamast ajajärgust pärineb ka ..Maarahva, talupoege vaba maa”.
..Põhja poegade” juhtkonda kuulus pääle rügemendi ülema kolonel Kalmi, kes oli eestlane, ka Soome jäägripataljoni endisi liikmeid ja Suur-Soome pooldajaid. Üks neist ohvitseridest pidas Tartus loengu vajalikust Peterburi vallutamisest Soome- ja Eesti-poolsest suunast. Sellest kavast tiivustatuna kirjutas ka R. Roht oma Peterburi vallutamise artikli ..Postimehes”.
Ühe sõnaga, vaenlane taganes kogu rindel ja Soome abivägede saabumine lõi tagalas kindlama meeleolu. Avati taas kohvikud ja kõrtsid. Seadsin jälle oma olemise Kivi tänavas sisse, kus olin vareminigi elanud. Rindega vahetumasse ühendusse sain alles Paju mõisa all, kuid sedagi alles pääle lahingut.
Lahinguväljal polnud palju midagi otsida. 2. veebruari hommikul, s. o. pool ööd-päeva pääle Valga langemist meie vägede kätte, jõudsin Valka ja suundusin kohe Kalmi rügemendi staapi. Tahtsin Kalmiga lähemalt kõnelda möödunud sündmuste üle. Kuperjanovi partisanide kohta oli ajakirjanduses juba kirjutatud.
Kolonel Kalm oli väga halvas meeleolus. Kui ta kuulis, et olen lehemees, ei tahtnud ta mind üldse jutule võtta. Ta ütluse järgi olid nii päästaabi kui ka ajalehtede teated Valga operatsiooni kohta sihilikult ebaõiged. Mu kirjanikunimi mõjustas teda siiski niipalju, et ta palus mind kell kaks tagasi tulla.
Olin täpselt kell kaks kohal. Kalm ootas mind ja teatas mulle, et ta on valmis minu kui kirjanikuga vestlema, kuid ma ei tohi sellest ..Postimehele” ega ühelegi teisele lehele midagi kirjutada. Kõik jäägu mu enese teada. Meil arenes ligi paaritunnine vestlus, mille jooksul kolonel Kalm kirjeldas soome abivägede saabumise lugu ning Valga operatsiooni kava.
Ta kinnitas, et Valga vallutamise kava, mille hulka käis ka Paju eelposti vallutamine, oli tema valmistatud, ja tema pidas end selle operatsiooni juhiks. Paju verist lahingut, nagu see nüüd Kuperjanovi kiirustamise tõttu oli toimunud, polnud üldse sellisel kujul tarvis. Kuperjanov alustas oma partisanidega operatsiooni enneaegselt, mis põhjustas asjatult suuri kaotusi eestlaste ja soomlaste keskel, samuti ka Kuperjanovi enese surma. See surm oli asjatu.
Kuidas võis ometi suurt operatsiooni nõnda alustada! Soome abiväed polnud veel oma haaravat liikumist alustanud. Soomusrongid seisid Väike-Emajõe silla taga kinni. Aga Kuperjanov alustab frontaalset pääletungi Paju võtmepositsioonile, mille juures ta endagi kompaniid ei jõua õigeks ajaks kohale. Mis oleks saanud käputäiest eestlastest ja soomlastest 31. jaanuari ööl Paju mõisa rehe- varemetes, kui mitte tema üksused ei oleks oma haarava liikumisega ähvardanud sulgeda punaste taganemisteed? Mitte Paju mõis polnud tähtis, vaid Valga vallutamine.
Kolonel nurises ka päästaabi üle ebaõige informatsiooni andmise pärast. Kui nõnda edasi läheb, lubas ta ühel hääl päeval laadida oma mehed vaguneisse ja Soome tagasi sõita. Kaitsku siis partisanid üksi Valka ja vabastagu Eesti, sest praegugi valmistuvad punased uuele pääletungile Valga vastu.
Meie jutlemine kestab paar tundi ja ma saan ülevaatliku pildi toimunud sündmusist, kuid mis on sellest mulle kui ajalehekirjasaatjale kasu, kui ma sellest kirjutada ei tohi. Ega saagi õigupoolest kirjutada rivaliteedist põhjustatud enesetunde-haavumisest, kuigi Kalmi kinnitustel näis olevat tõepõhi all. Kuperjanovi kangelassurm Paju mõisa all kinnitas Paju lahingu Kuperjanovi nimele. Rahvas vajas kangelasi.
Siia kuulub ka veel mu sõbra ohvitser Marttise jutustus tema osavõtust Paju lahingust. Marttinen oli usuteaduse üliõpilasena üks neid ideelisi soome abiväelasi, kes tulid meile appi puhtast südamest. Ta oli ilma pikema sõjalise ettevalmistuseta ja langes minu suureks kurvastuseks Marienburgi all. Olime teinud mitmesuguseid ilusaid plaane pärastsõjaaja kohta Eestis ja Soomes, Marttinen õppis eesti keelt nagu mina soome keelt.
Marttinen jutustas mulle Paju lahingust ühe episoodi, mille siin kirja panen. Kui soomlased Paju mõisa alla järele jõudsid, oli lahingu lõpufaas käimas. Marttinen lamas oma rühmaga rinnaku all sügavas lumes.
..Sel hetkel, kui sõnum Kuperjanovi ja teiste vanemate ohvitseride haavatasaamisest ja reast väljalangemisest mulle teatavaks sai,” jutustas Marttinen, ..pidasin end vanimaks ohvitseriks, kes nüüd peab tegevusse astuma. Mu keha läbis kuum hoovus, veri tungis pähe. Olin esimest korda lahingus ega teadnud õigupoolest, mida teha. Enesele aru andmata hüppasin lumest üles ja karjusin: ..Pojat, eespäin!” (Mehed, edasi!) ja hakkasin lagedat rinnakut mööda sügavas lumes punaste tule all üles jooksma. Lumi tuiskas kuulidest me ümber, mehi langes, kuid me olime varemete juures, kus kohtasime partisane.”
Kalmi juurest lahkumise järel külastasin pataljoniülem Hannulat tema staabis. Olin Hannula ja tema ohvitseridega tutvunud juba Tartus. Hannula palus mind õhtul tulla nende kasiinosse, kus on aega pikemalt vestelda.
Hankisin enesele kuhugi võõrastemajja öökorteri ja siirdusin õigeks ajaks kasiinosse. Kui ma pärale jõudsin ja saali astusin, kamandas Hannula kogu ohvitserkonna valvele ja esitles mind kui suurt eesti kirjanikku ning tänas mind külastamise eest. Ta juhtis mind üle saali ulatuva laudade rea otsa juurde ja pani mind enese vastu istuma. Seega algas minu kui külalise ..austamine”, mis mul pärast ihukarvad püsti ajas.
Algas kõva pidutsemine ja joomine ja laulmine ja püssilaskmine. Olin aukülaline ja pidin sõjamehelikult kaasa tegema, et Eesti au ülal hoida.
Mõned ohvitserikujud on mul veel praegu elavalt silma ees. Pääle eelmainitute oli sääl Hannula enese sihvakas jäägrikuju. Ta oli Soome jäägripataljoni ohvitser Esimeses maailmasõjas. Jäägrid jõudsid Soome tagasi Soome Vabadussõja alguses ja etendasid sääl suurt osa. Ka teisi jäägripataljoni ohvitsere ja sõdureid leidus soome abivägede hulgas.
Sääl oli näiteks üks näitleja, kes nii suurepäraselt oskas kujult kui ka häälelt ahvi imiteerida, et pane otse puuri. Ma küsisin, et kuidas ta seda suudab. Ta vastas, et ta kujutamise hetkel end tõeliselt ahvina tunneb ja et tal on pärast imiteerimist päris raske end jälle Hannula ohvitserina tunda.
Sääl oli Hannula adjutant S., hää kasvatusega ja hääst ja jõukast perekonnast, puhas ja rõõsk nagu nukk. Aga oli ka palju seiklejaid ja rahutuid vaime, kes ei osanud end rahuajal kodus tunda.
Aga ma olen pataljoni külaline ja pean vastama paljudele tervitustele ja kõnedele, mida peetakse Soome ja Eesti tuleviku nimel ja ka minu auks. Lasen elada pataljoni, ta ülemat ja soome rahvast.
Kõneldes ja lauldes lendab aeg. Aga kella kahe paiku tüdivad mehed laulmast ja kõnelemast ja ka joomast. Hakatakse märki laskma. Selleks seatakse üks pudel püsti minu ja Hannula vahele kitsale lauale, supilusikas asetatakse vartpidi pudelikaela ja laua teisest otsast hakatakse siis püssiga lusikalabast läbi laskma.
Ma istun peagu kangestununa oma toolil ja vahetan Hannulaga mõned külmunud sõnad. Hannula istub mu vastas ja konstateerib tagajärgi. Tal pole mingit hirmu. Mina olen aukülaline ja eesti rahva esindaja, kuidas ma võisin näidata, et ma kardan ja sellisest ..austamisest” enam ei taha osa võtta. Minu arvates oli mulle määratud surra lasketurniiri aukülalisena. Mehed on kõvasti purjus. Paljuke on sääl tarvis, et mõne mehe käsi vääratab ja kuul läbistab lusikalaba asemel minu kolba. Keegi purjus soomlane laseb mu Valga kasiinos maha. Juhus? Saatus, mille eest pole põgenemist? Niisugune surnud olemine naelutab mu toolile kinni, kust ma meeleldi maa alla vajuksin.
Aga ma jäin ellu nagu Hannulagi. Mehed kihutasid järgemööda oma kuulid läbi lusikalaba seinakrohvisse. Isegi rikošetti ei juhtunud. Vahvad poisid, et nad mu seekord ellu jätsid sellel suurel ..austamisööl”!
Seega oli olemise ..pidulik” osa läbi. Kell oli ka juba üle kolme rühkinud. Suurem osa meestest lahkus, kuid mina jäin oma ..surnuist ülestõusmist” pühitsema kohalejäänud meestega.
..Püssilaskmine pole midagi!” ütles keegi kohalejäänuist. ..Võtame kuulipilduja kaasa ja läheme sinna, kus on lõbusam ja kus leidub ..tyttösid”.” See ettepanek leidis üldist hääkskiitmist.
Kasiino eeskojas seisis igaks juhuks raskekuulipilduja ratastel. See tõmmati tänavale ja kihutati tubli valang vastu taevast esialgseks märgiks, et jõuk on teel ..lõbusamasse kohta”.
Aga kuhu minna? Pataljon oli alles lühikest aega linnas ja lõbusad kohad tundmata. Ka mina ei teadnud ses suhtes mingit nõu anda. Päälegi ma kippusin lahkuma. Ma arvasin, et sellest ..austamisest” mulle piisab. Oli tarvis magada ja ka kirjutada. Ma jätsin lõbusa seltskonnaga jumalaga ja lahkusin.
Oli juba kõvasti üle kella nelja hommikul. Väike jõuk tulistas veel tubli valangu vastu taevast ja asus omapääd seiklema. Järgmisel hommikul kuulsin linnas, et osa elanikke oli kartnud uut punaste pääletungi ja oli valmistunud linnast põgenemisele.
Kui ma Tartusse tagasi jõudsin, oli Kuperjanov juba surnud ja maetud. Ma ei näinud enam oma Sipe ministeeriumikooli koolivenda. Sellest koolipoisist oli saanud Eesti Vabadussõja kangelane. Ma olin vaid paar korda nende talus käinud, mis asus Kambja kihelkonnas Lalli veskijärve lähedal. Niipalju kui mäletan, oli nende perekond Venemaalt tagasi siirdunud ja säält vist ka venepärase nime kaasa toonud.
Pole põhjust refereerida neid sõjakirju, mis kirjutati tol ajal. Niisama kiiresti kui vaenlane maale sisse tungis, paisati ta maalt välja. Vabariigi esimese aastapäeva aktusel võis ülemjuhataja kindral Laidoner pidulikult kuulutada, et vaenlane on maalt välja löödud ja et maa on vaba. Võtsin sellest pidulikust aktusest osa.
Meenutan vaid veel üht episoodi, mis mu mällu on sööbinud. On ilus ja külm talvepäev. Ma istun Petseri kloostri müüril ja vaatlen, kuidas vaenlase kahurimürsud all orus ja rinnakul lõhkevad, paisates üles lumepilvi. Mul pole mingit kartust, sest mulle on öeldud, et need mürsud kloostrini ei ulatu. Petseri on langemise veerel vaenlase kätte. Meie poolt vastab vaid soomusrongilt saadetud mürsk. See lendab sügavama undamisega üle pää vaenlase poole. Kas see on õige sõna, kui ütlen, et ma seda duelli nautisin viimse võimaluseni?
Läksin tagasi polgu staapi. Et Petseri oli otsustatud maha jätta, ei soovitanud saabimehed mul nendega maad mööda taganeda, vaid katsuda sõita tagasi sanitaarrongiga, mis seisis Petseri jaamas. Vahepääl oli rong aga jaamast juba välja sõitnud. Jooksin läbi lume talle vastu ja mind tõmmati kättpidi üles vagunisse.
Nõnda sain Võru jaamani. Võru jaamas valitses samasugune ärevus. Kolonel Puskar korraldas ise jaama ees nagu õige rindemees kunagi, püss seljas. Ka Võru linnale olid venelased päris lähedale nihkunud. Võru jäi siiski vaenlasest võtmata, kuid Petseri langes 11. märtsil vaenlase kätte.
Minu sõjakirjasaatja-tegevus lõppeski kevadega 1919. Pärislehemehed, nagu V. Kures ja teised, võtsid ameti ja lehed üle. Gailit, kes kuulus kuperjanovlaste nimistusse, lähetas veel aeg-ajalt sõnumeid Setumaa põlemisest ja Landesveeri sõjast.

Käisin ringi uue kirjandusliku rühmituse loomise ja uue kirjandusliku ajakirja rajamise mõttega. See realiseerus hetkeks almanahhis ..Looming I”. Rühmast ja ajakirjast jäi päranduseks vaid sõna ..looming” eesti keelde.

MILLAL SÜNNIB INIMENE?

Millal ma õigupoolest sündisin? Millal ma algasin olema? Kas siis, kui ma ilmale tulin, või olin ma alatiselt olemas oma rahva isa- ja emapoolsetes geenides? Olin ma siis juba sündinud, kui minul polnud veel mingit pidevat teadvusahelikku? Üksikud mälupildid tollest ajast ujuvad lahtiselt ajas ja ruumis.
Millal sünnib inimene? Kas ilmale tulemine lihas ja veres ei ole ainult näilisus? Eks loomad ja linnud sünni samuti. Kas inimene on siis juba sündinud, kui ta tunnetab, et ta on füüsiliselt eraldatud teistest olenditest ja et ta tahe ning tungid põrkavad kokku teiste olendite tahte ja tungidega? Või loeb inimene inimesena alles sellest silmapilgust, kui ta sünnib tões ja vaimus, s. o. tunnetab oma piiratust ja ajalikkust ning enese füüsilist surma, kui ta surma kõrgusest mõtestab enese ja teiste elu. Sest füüsiline elujõud üksi on loomalik. Surma tunnetamisest tõuseb religioon, filosoofia, luule, teadus ning kasvab eetika ja inimsusaade. Kaduvuse ja ajalikkuse tajumisest tõuseb ka igaviku tunnetamine. Kui palju inimesi sünnib alles surres! Ja mõned ei sünni üldse.
Miks on nooruselamused nii unekõlalised ja unenäo-taolised? Kas mitte seepärast, et poisikese ja tütarlapse päev on inimese rööviku- ja nukkumisaeg, mil ta neelab ihulikku toitu, röövib muljeid ja mõtteid, et kord sündida inimesena, sündida vaimsele eneseteostamisele.
Uue Testamendi jutt sündimisest veest ja vaimust, mis on ainuke tee taevariigi pärimiseks, ei ole minu eneseteostuse teel olnud iialgi mitte pelgaks fraasiks, vaid onmu silmis: sisaldanud alati sügavat tõtt. Tarvis on vaid avada piltkõne sümbolid, tarvis on hüljata kirikuusuline sõnasõnaline mõistmine, ja siis avastame tõe. Taevariigi, s. o. eneseteostamise maa pääl pärib see, kes sünnib vaimse inimesena, kelle vaim surmaliblikana koorub välja ihulikust nukust.
Olen seda teemat mitmel korral oma teostes puudutanud. Enda mälu järgi kinnitasin 1914. aastal mag. J. Aavikule, kui ta Tõnissoni ülesandel kavatses kuukirja ..Vaatleja”, kuhu ma kaastöölisena viisin luuletuse ..Metsatalu”, et iga inimene peab uuesti sündima, s. o. sündima vaimus.
See uuesti-sündimme ja lahtinukkumine pelgast ihulikkusest algab märkamatult ülemineku ajas poisikese-tütarlapse põlvest nooruki-ikka ja kestab kogu nooruki-ea.
India pühad kirjad kõnelevad, et inimese uuesti-sündimine maisesse kesta, see on astraalse keha tulek mateeriasse, on selline löök vaimule, et nõuab mitukümmend aastat, enne kui vaim toibub. Seepärast arenebki inimese füüsiline keha nii pikka aega, andes vaimule aega sest põrutusest toibuda.
Noorukipõlv, see vaimse inimese sündimisajastu, on valus, vaevaline ja hädaohtlik tee. Sel ajastul teostub või ei teostu inimese uuestisünd vaimust. Siin algab heitlik otsing vaimse eneseteostuse teel. Vähe on neid, kes õnnelikult sellest läbi tulevad. Kuid sellest kõigest hiljem.
Mulle näib, et enamik inimestest jääb üldse vaimselt sündimata, sureb ihuliste nukkudena. Teised kooruvad nukkudest, tõusevad esimesel õhinal lendu, kuid laskuvad kõvale söödamaale ja vegeteerivad edasi. Nende tiivasirutused ilmnevad ajutiste puhetena, sest nad on alles saamas. Ka nemad lähevad Nööbivalaja kulpi uueks ümbervalamiseks.
Mida saavutame nooruki-ajal, see on vaid teadlikuks saamine oma vaimsest minast. Ei palju rohkem. Siis tuleb mehepõlv ja vanadus. Eneseteostuse ajastu. Me püsime vaimsete noorukitena kogu eluaja või langeme tagasi nukuolukorda. Lõplikku vaimset eneseteostust näeme sellistes nimedes nagu Buddha ja Kristus. Võib-olla saame meiegi päris teadlikuks alles surma hetkel, kuid siis on juba hilja. Ja keegi meist ei saa sellest enam kõnelda.

Kui inimese kujunemine inimeseks algab sellest, et ta hakkab lahutama olulist ebaolulisest, kust leiab ta selle aluse, millest lähtudes olulist ebaolulisest lahutada? Selle kriteeriumi ta saab surmale silma vaadates ja oma olemasolu lõplikkust ja piiratust tunnetades, sest surma silmapilgul kaotab ebaoluline oma tähtsuse ja jääb kehtima vaid oluline nii inimese sisemaailmas kui ka väljaspool. Kui inimene kogu oma eluaja seda silmas peab, mida ta oluliseks peab surma silmapilgul, siis toimib ta igas situatsioonis, nagu oleks see ta viimne silmapilk, ja siis on mõistetav, miks selline inimene alati julgeb toimida olulise nimel. Nõnda ta ületab oma ajalikkuse ja oma saatuse.
Surm on SUUR PEREMEES! Surmaga lakkab inimese olemasolu. Kuid see punkt inimelus on ka vaimse inimese vaimse sünni punkt. Eimiski juures hakkab inimene mõtestama seda Miskit, mis peaks inimese elus olema oluline enne surmapunktini jõudmist.
Selle lihtsa tunnetuseni jõudmine nõudis minult kolmkümmend kolm vaeva- ja ahastusrikast eluaastat. Ma olin juba oma varases loomingus (..Kaks algust”, 1912) olemasolu lõhestumist südame ja liha pooleks ning ingliks ja saatanaks kobamisi sümboliseerinud, ning otsinud sünteesi saatanjumalas, kuni selgus, et ei või olla mingisugust kompromissi olulise ja ebaolulise vahel. Saatanjumal võis eksisteerida ainult teoreetilises metafüüsikas, kuid mitte iialgi inimese olemasolus eneses.
Kas pidi mu kirglik eneseteostamine lõppema pelga elu ja olemasolu mõttetuse konstateeringuga, et „Oo, maailm, purjus jumalate okse!” (..Laul sest jäledast”, 1912), või alistumisega inimest kättpidi talutavale personifitseeritud jumalale („Alistumine I ja II”, 1917)?
Ka see viimane tee oli käidav, kuigi väga raskesti.

Nüüd vaevlen, kaevlen elu umminguis, / kord sügavalle, kõrgelle / sund sirutab, / tund virutab. Nüüd võlun, lausun, nõiun, ahastan: / kas vabaneda elule / ma suudan veel, / end muudan eel. Täis enda kummardust nii elu käis, / ses püüdmises,/ ses hüüdmises / õnn ainult näis. See petlik tee; / sest teiste õnn, / mis õnne tee.

Ja ..Alistumises II” loeme:

Ma omas hinges mässasin, / ma, vihmatilk, / Su ruumi meredes.
Suur olin enda südames, / ma, silmapilk, Su aja meredes.
Suur olin ma / ja uhke ka, / oo Piirmatu, oo Lõpmatu!
Täis iha, viha peksin end / ma veriseks / vaid vastu piirisid.
Ei iial endast välja saa, / kõik endiseks / jääb keskel piirisid.
Nüüd murdes end / ma mõistan Sind, / Su käele palvuses/ ma alistun.
Su tahtmine, / Su seadmine, / see alaku, / see sündigu!

Kuid millise isanda tahtmine see on, mis võtab inimeselt tema isikliku vastutustunde ja otsustamisvajaduse ja otsustamisvabaduse? Kes ja mis ta on?
Kui ma oma Issandaga nagu mees mehega olin kõnelnud ja talle ütlesin,

… et see on targasti teht,
et sa oled jätnud mind omapääd.
See on sust ilus, kui sa selgesti nägid,
et sinu õpetus ei too mulle hääd,

et sa siis targana jätsid mu maha,
et mina ise leiaksin tee,
et mina kannataks’ nälga ja janu,
kurbuse läbi leiaksin see:

sügavalle mõistmiselle viib üksi tõde,
mis on koget oma ahastuse sees…,

siis selgus, et seda isandat ei ole mingil moel võimalik eraldada mingiks väljaspool seisvaks olendiks, vaid et see isand, mida mina otsin, on minus eneses väljaspool kõike ebaolulist, ja et:

Sina, keda otsisin, Issand — see kõik olen mina!
Käokübara kellad ja taeva sina!
Väljaspool silmi ja käsi ja kõrvu ja jalgu!
(..Kõnelused Issandaga 10″)

Alles 1923. a. poeemis ..Armastus — surm” jõudsin ma Suure Peremehe — Surma — juurde. Ma küsisin:

Ons inimene ainult mäletseja loom,
kes teadmata läeb kurjale või hääle?
Surm perra tuleb nagu metsalise voom,
veel kuuled kõrvus iniseja hääle,
ning äkki katkeb taoslaual room…,

ja sümboliseerides inimese elu kangakudumisega, mis peab nõnda toimuma, et kangas algaks sama mustriga, millega ta lõpeb, ma jõudsin järgmistele tulemustele:

Ma olen kaua elus hardusega otsind
üht sõna saatuslikku, päramist,
kõikinimlikku olen otsides ma trotsind
ning mõnitand kõikpüha, süda lõhkev valust.
Nüüd aiman otsitava säramist
kui kõige olemise lunastavat alust.

See sõna saadab mind kui ao valgus,
kui nisuseeme võrsub hinges see.
Surm! Surm on hinge lunastuse algus!
Eks ole vaba see, kes surma mõttes kannab?
Eks surmas sarnane me kõigi tee,
sest surma mõiste kõigel’ uue mõtte annab?

Sest inimlikust määratumast katastroofist —
(kui sarnane on inimline põrm)
murdvargust, hoorast, saadik vaiksest filosoofist
meil tuleb hoida tagasmõeldud sihti,
mis ellu vastu näitab surma sõrm.
Kuis tuleme me vale teedel sinna tihti!

Olulise lahutamine ebaolulisest ei ole inimsoole veel jõukohane , olnud. Kes sellega kiitleb, see on kas piiratud mõistusega või kurikaval. Ajastul, millal olulise lahutamine ebaolulisest jäeti jumala või jumalate hooleks, jäi inimene ise metsaliseks, nülgis ja tappis teisi endataolisi, ja seda tegi ta kas enese või jumala huvides, kui ta end jumala asehalduriks kuulutas.
Ideede eraldudes jumaluse ideest ja asetudes inimesse enesesse muutus inimene oma olemuselt veel loomulikumaks, sest nüüd oli igal vägivallavalitsejal oma idee või ideekene omast taskust võtta. Ja selle vägivallaga ainuõigeks tunnistatud idee nimel võib türann tappa, niipalju kui süda lustib ja verejanu kestab. Maise paradiisi loomise idee nimel on rahvusvaheline kommunism tapnud üle 30 miljoni inimese Venes ja peab 15-miljonilist orjade karja sunni- töölaagrites ning lahkab terveid rahvaid. Kristlik Lääs laseb seda vabalt sündida. Saksa rahva ülemusidee nimel hukkas Hitler 6 miljonit juuti ja gaasitas miljoneid kontsentratsioonilaagrites. Ka seda lasti seni sündida, kuni Hitler kogu maailma kontsentratsioonilaagriks tahtis muuta. Ja seda kõike meie päevil. Kogu eesti rahvas on füüsilises hävimisohus seepärast, et ta Stalini maise paradiisi müüti ei usu. Ütelgu nüüd keegi, et maailma korralduses ja olemasolus on mingi mõistlik mõte ja siht! Mis armuline siht ja mõte võiks olla eesti väikerahva hävingul?
Kas ei pea tulema otsusele, et:

Kõige hingava ebajumal,
puuslikkude puuslik — saatan.
Oma päevade mäelt vaatan:
meie rändame sinu
tulise hänna kumal.
(..Kõige hingava ebajumal”)

Oleme jõudnud välja Eimiskini. Oleme kaotanud lõplikult jalgealuse. Jumalusest irdunud ideid on nii palju:

Nüüd on need jumalate leegionid ise
puust, rauast irdund, pesitsend me pähe.

ning need

Ideed, me uute jumalate värsked lõuad,
seespidi söövad inimeste verd ja ihu.
O, näljas jumalaid me ajus nagu pihu!
Maailm ja rahvad — nende peo- ja tapalauad.
(..Ideed”, ..Puuslikud”)

Neid ideid-puuslikke on tõesti nõnda palju, et nad ilma inimese enese loata inimese oksjoni ära peavad. Inimene pole eneses enam peremees.
Kuid ükski idee ei sure inimese eest, vaid inimene sunnitakse surema idee pärast. Kujutelgem ainult hetkeks, mis saaks maailmast ja inimsoost, kui diktaatorid, kuningad ja keisrid ning päämiselt rahamagnaadid saaksid osta elu, s. o. oma surmatunnil lasta surra kedagi teist enese asemel! Ei, mis juhtub veisele, seda juhtub ka diktaatorile ja multimiljonärile. Igaüks peab surema oma surma. Igaühele on jagatud hetk igavikust, mis möödub sündimisest surmani. See on ta olemasolu, ta elu. Eimiski ees seistes jääb inimesele kaks teed: kas buddhistlik nirvaana, või oma ajalikkuse ja piiratusega leppida ja mõtestada oma elu surma silmapilgust tagasi sündimiseni, pidada omaks vaid ajalikku elu, ning Suure Peremehe — Surma — nimel lahutada ebaoluline olulisest omas elus. Eimiski ees seistes ning ideede seebimullitamist tunnetades võib inimene oma hingehädas jõuda selleni, et kogu maailm ja loodus talle läbi surilina paistab. Siis võivad tekkida värsid:

Miks vaatad nii teraselt nuga?
Terasest hammas sellel ja terasest huul.
Surilina loksutab suga
saatuse kangaspuul.
An-ri-li-su!

Oo, üksik ja härmastet süda!
Viimane veri ummistub ajude jääs.
Surilina suriseb seda
hullunud viisi pääs:
An-ri-li-su!

Mis on an-ri-li-su? See on anrilisu! See on silpideks lõhutud sõna ..surilina”, mõttetuks uueks sõnaks kokku segunenud. See on olemasolu mõttetuse sümbol. See on see Ne´ant, milleni jõudsid eksistentsiaalfilosoofid Esimese ja Teise maailmasõja vahemikul ja pärast seda.
Siit hargneb taas kaks teed. Kas otse vanasse metafüüsikasse või inimese olemasolu ajalikkuse ja piiratuse tunnetamisele, inimesele ta oma vastutuse ja otsustamisvajaduse tagasiandmisele, et päästa elu. Minu tee valikut tähistab järgmine luuletus:

Ma olin ometi elav ja verine seest,
kui mina käisin nende puuslikkude perra.
Nüüd mina panen nende luustikud kerra
olemisrõõmu ja vabaduse eest.

Ma tahan laipade nakkuse saada mant.
Vabadusekaotus tegi mind haigeks.
Nüüd mina päävarjuta mõistan end õigeks:
südamel sellel on võrratu õnnemünt.

Kui ma ka peaksin tantsima käpuli
laipuva puusliku lõualuu ümber,
süda mu — lihane vereämber —
kallab mu surma viimase säpuni.
(..Puuslikud”, 1919, 1927.)

Selles inimhinge kitsikuses, mis oli haaranud läänemaist maailma käesoleva sajandi esimesel poolel, ma usaldasin kogu aja südant rohkem kui aju, mis oli ideepisikutest mürgistatud. Seega ei ole sõna ..süda”, mida arvustajadki on mu lemmiksõnana tähele pannud, sugugi nii süütu sõnake. Usaldada südant ja kogemusi rohkem kui ideid, seda oli vaja eluks, olemasoluks ja edasielamiseks.
Seega olen ma oma käe pääl kaasa elanud sellele otsivale ja ummikusse sattunud euroopa mõttele, mis kulmineeris Jean-Paul Sartre’i teoses „L’etre et le neant: Essai d’ontologie phenomenologique” (Paris, 1943) ning tulnud üsna lähedale Sartre’i eksistentsialismi lähtekohale ja meetodile.
Prantslane Jean-Paul Sartre, saksa filosoofi Heideggeri õpilane, alustas oma kirjanduslikku tegevust romaaniga ..Nausee” (..Iiveldus”, 1938), milles ta olemasolu täieliku mõttetuse paljastab. Minule oli see olemasolu mõttetus 26 aastat enne ..Nausee’d”: ..Maailm — purjus jumalate okse”. Kui nüüd olemasolevale (kogu aja mõistetakse eksistentsiaalfilosoofias olendi all inimest ja olemasolu all inimese olemasolu) ei välismaailmas ega sisemaailmas mitte midagi ees leida ei ole, mida idealistid mõistuseks nimetavad, kuna mõistus on vaid üks enklaav kaoses (Jaspers) ja kuna maailm on tajutav mõttetuna, siis tuleneb sellest uus ülesanne seda uuesti luua, ja Sartre’i järgi võib see toimuda ainult enese ees vastutava teo läbi.

Mõtestav inimene leiab eneses kõigepäält ees mõningaid ebamääraseid ja rusuvaid elamuskogemusi. Nendest mängivad kartus ja hirm suurimat osa inimelus. Kartus ja hirm, mis võib panna varisema kogu olemasolu, seabki meid Eimiski ette. Hirmu ei käsita eksistentsialism siiski mitte kui nõrkust, nagu seda teevad idealistid, vaid kui nähtu, milles inimene eriti teguvõimsaks muutub, sest kuigi hirmus ilmneb inimese lõplikkus, on see suurim olemasolu katse, mis tuleb ületada. Selliste kaalutluste järel jõuab eksistentsiaalfilosoof omapärasele surma ja aja käsitusele. Kui voolavas ajas olemasolu hukkub ja eimiskiks muutub, siis säilib üks ajavorm, milles aeg on elatav. See on hetk, moment, milles kui põletuspunktis minevik ühtib tulevikuga. Ja kui nüüd inimene iga hetke nõnda elab, nagu oleks see ta surmahetk, siis julgeb ta kõige suuremat, kui ta toimib või otsustab. Ja kuna tulevik on konkreetselt identne hetkega, siis on hetk ainus antud punkt, kus ajalik ja lõplik inimene saab olla oluline, millal ta olulise ebaolulisest lahutab ja ajalisust ning saatust ületades oma põhiolemust tunnetab. Hetk muutub siis saatuseks ja hirm vääratakse. Siis saavutatakse selline olukord, mida Heidegger otsustavuseks (Entschiossenheit) nimetab. Sellest otsustavusest tõuseb tegu, ilma ratsionaalse kaalutluseta ja määramata sihiga.

Sartre ise ütleb: ..Meie mõistame eksistentsialismi all õpetust, mis teeb inimliku elu võimalikuks ja mis kuulutab, et iga tõde ja iga toiming miljöö ja inimlikku subjektiviteeti eeldab ja haarab.” Eksistentsialism on optimism ja õpetus toimimiseks. Ta on õpetus vabadusest inimsoo võimalikuks tulevikuks.
Eksistentsiaalfilosoofilist voolu tuntakse Saksamaal Freiburgi filosoofi Martin Heideggeri teosest ..Sein und Zeit” (..Olemine ja aeg”, 1927) ja Heidelbergi mõtteteadlase Karl Jaspersi mõni aasta hiljem ilmunud ontoloogilistest teostest alates, kummatigi on neile mõlemale mõtteteadlasele eksistentsiaalne mõttekäik ainult kõrvalmotiiviks nende põhiontoloogilises käsitluses. Ühes asjas aga nad ühtivad Sartre’iga, ja nimelt selles, et nad peagu kogu senise tavalise filosofeerimise küsimuse alla panevad, et nad võtavad radikaalse hoiaku metafüüsilise materialismi ja selle vastandi, metafüüsilise idealismi vastu, samuti nendest mõlemast tuletatud usundifilosoofiliste, sotsioloogiliste, antropoloogiliste ja moraal-eetiliste teadusharude vastu. Nad eitavad Kantist tulenevaid tunnetusteoreetilisi koole ega pea võimalikuks mingit korrapärast teaduste süstemaatikat. Nad katsuvad sellest ummikust edasi jõuda, kuhu takerdusid nende eelkäijad Kierkegaard, Nietzsche ja Dilthey.
Kummatigi ei pääse ka nemad mööda metafüüsika kaljudest. Heidelbergi mõtteteadlane Karl Jaspers taotleb oma uutes töödes läänemaailma päritud transtsendentseid probleeme ühte sulatada eksistentsliku mõtlemisega ja seda viimast mõtlemisviisi metafüüsikaks välja arendada. Sartre kõneleb Eimiskist ja saatuseks saavast hetkest kui puhtast tahtest otsustuseks ja vastutuseks. Kas siin ei pesitse juba metafüüsika juured? Läänemaisele mõtlemisele polegi selle olemasolus muud teed antud kui maailma jagamine kaheks pooleks, s. o. jumala ja inimese vahel. Filosofeerimine inimese eksistentsi üle päädib paratamatult taas metafüüsikas, sest inimene ei oska ega saa end kujutella kaduvana, vaid kestvana igavesti. Kuigi eksistentsiaalfilosoofia oma analüüsis katsub inimest lepitada tema piiratuse ja ajalikkusega, pürgib inimene ikkagi igaviku ja lõppematuse poole.
Kuigi ma oma hingekitsikuses ja maadlemises kõigi puuslikkudega olin jõudnud eksistentsiaalfilosoofiaga ühte lähtepunkti — Eimiski — surma — juurde, mille nimel algab ebaolulise lahutamine olulisest, kulges mu igaviku-otsimine teist teed mööda. Ma omistasin küll hetkele teatavat tähelepanu, toonitades silmapilku kokku jooksnud elamust, kuid soome-ugrilasena ma alateadlikult käisin seda teed, mida olid käinud mu esivanemad tuhandeid põlvi. Ma otsisin igavikku maapäälses elus eneses. Ma püstitasin enesele olemasolu rõõmu postulaadi kui olulise ja elus endas antu, kartuse ja hirmu elamuste vastu. Nõnda jõudsin ma Inimpuu juurde („Ränikivi”, 1925). Selles kangastus mu silmade ette selline jätkuline puu, mille alumine jätk vajub järjest maasse, kuna ladvast võrsub uus jätk. Jätkud kaovad ja surevad, kuid puu ise on igavene. Üksik kaduv ja ajalik inimene on seega vaid üks jätk sugukonnast ja ta surematus on sugukonna surematus. Selle juures on füüsiline elu edasiandmine olulise tähtsusega. Ka iga vaimne toiming on otsekui keemiline protsess klorofülli tootmiseks, et puu võiks kasvada. Inimene elab niipalju edasi, kuipalju ta aitab kaasa Inimpuu kasvamiseks ja elushoidmiseks.
Aga mis on üks sugukond inimpuul? Üks virves, mis võib kuivada, üks oks, mis võib saada tormist murtud, kuid mille asemele kasvab tüvest uusi oksi ja uusi õisi ja vilju. Inimpuu mõttekäigust ei olnud enam raske jõuda Maarjamaa laulude juurde. Rahvas ja rahvus on see, milles inimene võib enesele igavikku otsida ja ületada oma piiratust ja ajalikkust. See on pelgupaik Eimiski eest. Ja kui see seda on, siis on see punkt, mille nimel inimene peab lahutama olulise ebaolulisest. See on punkt, millest peab tõusma eksistentsiaalfilosoofiline puhas tahe vastutustundeks ja otsustamiseks, püha tegu.
Aga astume sammu edasi. Üksik rahvas, eriti väike rahvas nagu madal puu suurte puude all, võib saada ära lämmatatud, võib jõuda katastroofini. Sellest katastroofiaimusest, kuna mu mõtted olid kontsentreeritud kogu aja sellele ringile, tõusiski Maarjamaa laulude hoiatus. Selles kõiges pole midagi prohvetlikku. See on otsiva ja kogu aja sündiva inimese hingekitsikusest tõusnud elamus.
Kui nüüd üks rahvaski Eimiski ees kindel pole, nagu ajalugu meile, soome-ugrilastele, eriti valusalt õpetab, siis on järgmine samm juba enesestmõistetav, et see inimsoosse päädib. Inimsugu ja sellest tuletatud inimsus on järgmine etapp, kuhu igavikku otsiv inimene põgeneb. Siit viib loogiline ja lihtne tee juba iseenesest looduse, maa ja universumi juurde. Sellel kõigel pole midagi tegemist panteismiga. Meie tõdeme vana soome-ugri vaimse pärandi kaudu maailma ja elu igavest kestust ja muutumist ja uuenemist sünni ja surma läbi. Seda kõige lihtsamat on läänemaailma mõtteteadusel, mille usundlikud juured peituvad dualistlikus maailma tajumises, raske tajuda. Ülbe mikroob — inimene — tahab enesele isiklikku surematust osta ja ära teenida, ja sellest tuleneb kogu maailma häda ja viletsus.
Kummaline on tagasi mõtelda, et meie kirjandusteadus ja kriitika tollal põrmugi ei kügenenud nägema seda hingehäda ja ummikut, mis oli haaranud kogu vaimse otsiva Euroopa ja mida mina tahestahtmata pidin kaasa tegema Läänemere idakaldal. Toda mu suurimat aega tembeldati mu langusajaks. Meie arvustus kobas ringi kirjanduse pinna pääl, otsides värskeid võrdlusi ja riime ja värve. Ta vaatas luuletusele maalija silmaga, pigemini lapse visuaalsete silmadega. Eluläheduse teoreetikute ja kirjanike toiming oli suunatud mitte ebaolulise lahutamisele olulisest, vaid just päevakajalisele, ebaolulisele. Kuidas oskaksidki nad näha muud, mis toimus olulises osas.
Nagu sellest mõttekäigust ja ekskursioonist mõtteteadusse selgub, ei ole inimese sünd sugugi nii lihtne asi. Olulise lahutamine ebaolulisest on alanud inimese teadlikuks saamisega tema olemasolust ja on kestnud meie päevini. Perioodiliselt haarab seda otsimist kriis. Ja nüüd on inimlik mõtlemine taas kriisi ajastus.
Mis puutub inimkonda kogumina, siis see on alles röövik, kellel seisab ees nukkumine. Vähe loeb üksikute noorukipõlv ja ainsate vaimne eneseteostus. Vaimne inimkond on alles sündimata, kuigi järjest sünnib vaimseid indiviide.
Tänapäev, mil idamaailm inimkonnast vägisi tahab teha termiitide pesa, kus ematermiit istub varjulises pesas — Kremlis — ja iga kahe sekundi järel muneb uue muna, kus ühed on sõjamehelikult relvade ja võimuga varustatud ja teised juba sündimisest orjad, neil päevil ei suuda küllalt rõõmustada iga uue üksiku vaimselt iseseisva indiviidi sündimise üle.
Termiitide teravad lõuad ähvardavad läbi süüa kõik läänemaise kultuuri kandepuud. Et ehitagem siis kandealused roostevabast vaimurauast!