ehk „üks päev Ivan Ivanovitši elus”. — Memuaare ja fakte N. Liidu ajalookirjutuse kohaselt oli Eestis ja teistes Balti riikides 1940.a. juunis tekkinud n.n. revolutsiooniline situatsioon. Tegelikkuses oli selle situatsiooni taga N. Liidu poolt kolmele Balti riigile suunatud protest ja ähvardus, et need pole lojaalselt täitnud eelmisel sügisel sõlmitud baaside lepingut N. Liiduga. “Situatsioon” sai alguse Leeduga, kus Leedu valitsusi tehti m.h. vastutavaks kahele punaarmeelasele kallaletungi pärast.
Mis nendel juunipäevadel Tallinnas juhtus, sellest jutustab käesolevas ja järgmises SIDE numbris Johannes Mihkelson. Mihkelson töötas a« 1937—1940 o/ü Vaba Maa lehtede juures sotsiaalpoliitilise osakonna toimetajana. Ta memuaarilised ülestähendused siin puudutatud sündmuste kohta on tehtud juba 40-datel aastatel, kuid siiani avaldamata.

21. JUUNI MEELEAVALDUSE EELMÄNG

20. juunil sain teate, et samal õhtul toimub Tallinnas Töölisvõimla ruumes suurem töölisesindajate koosolek, millest kutsutakse osa võtma nii ametiühingulise kui ka poliitilise liikumise tegelasi. Kuna ühenduses vene vägede sissemarsiga oli Sõjavägede Ülemjuhataja keelanud vahejuhtumite vältimiseks igasuguste rongikäikude, meeleavalduste ja poliitiliste koosolekute korraldamise, siis tõmbas Töölisvõimla koosolek enesele suuremat tähelepanu kui mõni tavaline tööliste koosolek. Koosolekule olid ilmunud mitme lehe esindajad. Kokkukutsujaks oli Tallinna ehitustööliste kutseühing. Koosoleku kutseid oli kleebitud ka seintele avalikult ülemjuhataja koosolekute keelu kõrvale.
Koosolekul kõnelesid rvkl Aleksander Jõeäär ja majandusteadlane Oskar Sepre, kes kirjeldasid ohtlikku olukorda, mis olevat tekkinud Eestis võimul oleva N. Liidule vaenulise valitsuse salajaste militaristlike sepitsuste tõttu. A. Jõeäär oli endine Eesti Sotsialistliku Tööliste Partei riigikogu rühma ja nüüdse riigivolikogu liige, kuulus parteis vasemasse tiiba n. n. austro-marksistide gruppi, mille ideoloogiliseks ja taktiliseks juhiks oli Nigol Andresen. Oskar Sepre oli kauemat aega vanglas istunud Eesti Kommunistliku Partei liige, kes mõisteti süüdi kehtiva riigikorra vägivaldse kukutamise pärast. Vanglast vabanedes õppis ta majandusteadust ja töötas Tallinna ühishaigekassas, mis oli juba pikemat aega enne juuni pööret endiste aktiivsemate ja tuntumate kommunistide koonduskohaks. Sealt arendati ka minul olevail andmeil tegevust ja rakkude moodustamist käitistesse ja ametiühingutesse.
Politseivõimu esindajad jälgisid Töölisvõimla koosoleku käiku sinna vahele segamata. Koosolekul võeti vastu rida käredasõnalisi resolutsioone, milles nõuti uue N. Liidule sõbraliku valitsuse moodustamist, mis tagaks sõlmitud vastastikuse abistamispakti ausa ja tõelise täitmise. Muu hulgas võeti vastu ka järgmine resolutsioon:

„Tallinna tööliste koosolek Töölisvõimlas 20. juunil 1940. a. läkitab punaarmeele ja tema juhtidele oma vennalik-südamlikema tervituse. Koosolek kinnitab, et Eesti rahva rõhuv enamus hindab kõrgelt Eesti ja N. Liidu vahelist abistamispakti, millega N. Liit on võtnud endale kohustuse — säilitada ja kindlustada Baltimail rahu. Koosolek mõistab hukka vastutustundetu reaktsioonilisema kodanluse osa mahhinatsioonid Balti sõjalise liidu sõlmimise näol, mis oli sihitud N. Liidu vastu ja ähvardas meie ja teised Balti rahvad tõugata laastavasse imperialistlikku sõtta. Stalini, Molotovi, Voroshilovi ja teiste N. Liidu juhtide tark rahupoliitika on õigeaegselt kiskunud katte neilt sepitsustelt ja ulatanud vennalikult abistava käe meie töötavale rahvale.
Võimsate punaarmee väeosade Eestisse jõudmine on meile kindlustuseks, et võime rahulikult jatkata tööd oma kodudes ja meie palavaim soov on, et ka punaarmee tunneks end siin kodusena.
Elagu töötava rahva rahvusvaheline solidariteet!
Elagu võimas Punaarmee ja tema juht Voroshilovi
Elagu rahvaste juht Stalin!
Parimad tervitused sms Stalinile, Molotovile, Zdanovile!”
Töölisvõimla koosolekul ettekantud kõned ja resolutsioonid olid eesti töölistele võõrad. Need olid ilmselt ettekirjutatud kompartei poolt, kuna töölised oma senistes taotlustes polnud üldse selliseid küsimusi üles tõstnud. See koosolek oli ka ilmseks sihinäitajaks tulevastele sündmustele.
,,Suure vabaduse” esimese pääsukesena ilmus kella 11 paiku õhtul toimetusse Paul Uusman, hilisem Eesti Ring-häälingu direktor esimese okupatsiooni ajal ja nõudis ähvardavas toonis, et Töölisvõimla resolutsioonid ja koosoleku käik lehes avaldataks, kuna see olevat väga oluline üldsusele — eriti aga meile enestele. Viimast osa rõhutas ta eriti, andes mõista, et vastasel korral võidakse tulevikus seda arvesse võtta. Seega algas bolshevistlik “ajakirjanduse vabadus”.

21. JUUNI SÜNDMUSED TALLINNAS

21. juuni hommikul siirdusin kella 9 paiku toimetusse, et võtta honorari ja minna korralisele suvepuhkusele. Minu tavaline tee tööpaika möödus Vabadusväljakust. Jaani kiriku poolses osas oli veoauto ja trobikond isikuid punaste lippudega ja paari kokku keritud loosungiga. Minnes nende juurde, tundsin ära riietustööliste ametiühingu sekretäri Oskar Pärna, kes ütles, et ,,täna saad palju ja head materjali kirjutamiseks. Hakkame demonstreerima ja uut valitsust nõudma. Ära minegi toime¬ tusse.” Informeerides sellest pea- ja tegevtoimetajaid, sain korralduse jääda kohale ja jälgida sündmusi võimalikult täpselt. Demonstratsiooni korraldamine ei tahtnud algul kuidagi edeneda. Oodati nagu midagi, kuid suuri töölishulki, millele korraldajad olid lootnud, ei ilmunud väljakule. Kümmekond ratsa- ja salapolitseinikku vaatas rahulikult pealt. Hiljem kadus politsei, kuna korraldajad neile seda soovitasid, et mitte tekitada asjatuid kokkupõrkeid. Ümber veoauto olid veel mõned vähemtuntud Tallinna ametiühingute ja haigekassa tegelased. Osa ametiühinguid ja käitisi kogunes Pärnu maanteele Töölisvõimla juurde, kust siis enamvähem organiseeritult marsiti Vabadusväljakule.
Olen isiklikult olnud kolme suurima Tallinna töölisdemonstratsiooni peakorraldaja Eestimaa Töölis ühingu te Keskliidu juhatuse poolt ja oma aastate pikkuse kogemuse järgi pean tunnistama, et demonstratsioon oli vilets ega annud hoopiski seda mõõtu välja, mis tavaliselt Tallinna tööliste rongikäikudel oli esimese mai puhul. Teiseks polnud näha juhtivat ametiühingute rahvast ega töölisvanemaid, keda tundsin peagu kõiki nägu ja nime pidi kümne aastase tegevuse järele Tallinnas. Kokku hakkas tulema n. n. kaltsproletariaadi tüüpe ja Petseri habemikke, keda pole kunagi Talinna käitiste ega ka ametiühingute koosolekuil näinud, kuigi olin viimased 4 aastat külastanud reportaashi otstarbel peagu igat tähtsamat tööliskoosolekut. Paljud suuremad käitised nagu raudtee peatehased j. t. puudusid rongikäigust, samuti jäid eemale paljud kuulsusrikkad ajaloolised lipud.
Mõne ametiühingu ja käitise lipu olid kommunistlikud rakud siiski välja pressinud ja rongikäiku toonud. Käitistes toimus töö seismajätmine ainult väikeses osas. Mõnes käitises, kus kommunistid tugevamini olid organiseeritud, avaldati kaastöölistele ka füüsilist survet töö seismajätmiseks. Rauaniidis tuli isegi lööminguid ette mõne naistöölise ja kommunistlike aktivistide vahel, nagu seda võivad maapaos olevad töölisvanemad ja asjaosalised ise lähemalt tõendada. Raudtee peatehaste ja liinitööliste töölisvanemaid pressiti ja ähvardati korduvalt telefoni teel, et miks nad oma käitist välja ei vii. See jäigi tegemata. Nii juhtus paljudes tehastes.

VABADUSVÄLJAKUL

oli näha mitmesuguseid loosungeid, millest mõned näited: „Maha praegune sõjaprovokaatorite valitsus!” — „Nõuame valitsuse loomist, kes ausalt täidab Nõukogude Liiduga sõlmitud pakti!” — Nõuame vabadust, tööd ja leiba!” — ..Kõigile töölistele sotsiaalkindlustust!” — ..Vabastatagu poliitilised vangid!”.
Haigekassast pärinevate tegelaste arv suurenes koosolekul. Kohale tulid ka paar nõukogude soomusmasinat. Veoauto juures olid paar polkovniku kraadis olevat vene ohvitseri. Muid sõjaväeosi polnud. Demonstratsioonile taheti anda niivõrd ,,tsiviil” ilme kui vähegi võimalik. Veoautot kasutati kõnelevana. Esimesena kõneles Oskar Pärn, Tallinna Riietustööliste Ametiühingu sekretär.
Ta ütles oma kõnes järgmist: Seltsimehed! Täna oleme Tallinna töölised, haritlased, käsitöölised ja kogu teadlik töörahvas tulnud Tallinna tänavatele, et avaldada oma meelt ja püstitada õigustatud töörahva nõudmisi oma olukorra parandamiseks. Meie ei saa vaikides mööda minna sellest tõsiasjast, et Uluots-Jürima valitsus on kõige alatumalt ja silmakirjalisemalt petnud Nõukogude Liidu valitsust ja rahvaid, kuna on selgunud N. Liidu valitsuse juhi sms Molotovi teadaandest, kuidas Uluotsa valitsus ühes teistega on salaja organiseerinud sõjalist liitu N. Liidu vastu. Sellepärast nõuame meie uue valitsuse loomist, kes ausasti ja kõrvale kaldumiseta täidaks N. Liidu-Eesti vahel sõlmitud abistamise pakti, kuna see on ainus võimalus ja kindel tagatis, mis kindlustab Eesti töörahvale, töötavale talupojaskonnale ja kõigile ausatele inimestele rahu ja takistamata majanduslikku arengut.
Meie avaldame kõige otsekohesemat head meelt ja austust kuulsusrikkale ja kangelaslikule punaarmeele, kes oma tugevatele õlgadele on võtnud Eesti rahva julgeoleku ning suure sotsialistliku isamaa piiride kaitsmise. Meie avaldame ühtlasi kõige suuremat austust ja lugupidamist N. Liidu suurele sotsialistlikule ülesehitustööle, mis on kogu maailma töötava rahva tähelepanu köitnud ja on eeskujuks maailma proletariaadile. Aga veel rohkem: kõik see on toime tulnud ainult N. Liidu targa rahupoliitika ning nende tarkade valitsejate poliitika tõttu, kes juhivad sotsialistlikku ülesehitust ja rahupoliitikat kogu maailma proletariaadi huvides üldse ja Eesti töörahva huvides eriti. Sellepärast peame meie kõige otsekohesemalt ja südamlikumalt tervitama N. Liidu rahvaste ja maailma proletariaadi tarka ja suurt juhti sms Stalinit. Elagu sms Stalin. Sest tema on see, kes kõige järjekindlamalt on võidelnud Marxi, Engelsi, Lenini õpetuste eest ja on viinud sadasid miljoneid inimesi õitsengule ja vabadusele. Elagu Stalini põhiseadus, see kõige demokraatlikum ja vabam põhiseadus maailmas. Elagu Stalini viisaastak.
Aga meie peame tänasel meeleavaldusel igas käitises, igas töörahva kogumise kohas endale kindlasti selgeks tegema, et Eesti töörahvas peab ise oma õiguste ja oma vabaduse eest valvel ja väljas olema. Eesti töörahvas peab ise ennast – organiseerima kõigi abinõudega oma rõhujate vastu. Eesti töörahvas peab ise oma kodanlusega hakkama saama. See on Eesti töörahva oma asi. Eesti töörahvas peab ise omale vabadused kätte võitma. Seepärast nõuame meie täna kõige kategoorilisemalt, et viibimata töörahvale maksma pandaks ühinemis-, sõna-, trüki-, koosoleku- j. t. vabadused mitte üksi paberil, vaid võimaldades tegelikult töörahvale kasutada trükikodasid, ruume ja nii edasi.
Aga meie peame ka kinni naelutama, et sõja raskused veeretatakse töötavate kihtide õlgadele nii linnas kui ka maal. Elukallidus tõuseb kohutava kiirusega, mille pidurdamiseks valitsusasutused kõverat kõrt ei liiguta. Hindasid kruvitakse üha kõrgemale, lokkab omakasupüüdlik äritsemine, liigkasuvõtmine ja kehvemate kihtide kõige häbematum kurnamine. See, mis ei nihku aga paigast, on palkade tõstmine. Sellepärast töötav rahvas elab äärmises viletsuses, kuna kapitalistide klassi nisu õitseb külluses, härrad ja daamid elavad luksuses ja praalivad kohvikutes. Meie peame kõige kindlamini nõudma, et meie elatistaseme ründamine lõpetataks, et meie palku vastavalt elukallidusele tõstetaks, et töötavate kihtide peal lasuvaid makse vähendataks, et tööta töölistele tööd muretsetaks ja töörahvale üldse rohkem töövõimalusi loodaks, kuna selleks on kapitale külluses. Meie nõuame sotsiaalkindlustust kõigele töörahvale nii linnas kui ka maal. Meie peame veel kinni naelutama seda asjaolu, et Uluots-Jürima valitsus on N. Liidu-Eesti abistamise pakti vastu sihitud poliitikat teostanud, takistades tööliste organiseerimist N. Liidu töödele, saates inimesi asumisele, nagu juhtus see metallistide ühingu esimehe sm. Pässiga. Sellepärast nõuame meie kõigi väljasaatmiste tühistamist ja ühtlasi täielist amnestiat ja õiguste tagasiandmist töörahva huvide eest võidelnud ja N. Liidu kasuks töötanud poliitilistele vangidele, ja nende kohest vabastamist.
Seltsimehed! Meie peame oma meeleavaldusel kindlat korda ja distsipliini. Sammume kindlates ridades julgesti oma eesmärgi poole.
Elagu Eesti töörahvas. Elagu rahu. Maha imperialistlik sõda. Elagu abistamise pakt. Maha sõjaprovokaatorite valitsus. Elagu sms Stalin.”
Uudishimuliste arv oli tõusnud ümber veoauto paarile tuhandele. O. Pärna järele kõnelesid kaks kõrgemat vene ohvitseri vene keeles, kes oma kõnedes kokkuvõttes väitsid suurt ja sooja sõprust punaarmee ja eesti tööliskonna vahel, keda kapitalistide poolt on halastamatult rõhutud. Punaarmee on valmis kui vaja kaitsma eesti tööliskonda igasuguste tagurliste kallaletungide vastu. Lõpuks lasti elada Stalini, Molotovi, Voroshilovi, Timoshenkot, Zhdanovit j. t. Rahvas suhtus üldiselt rahulikult kõikidesse kõnedesse. Plaksutasid ja kiitust avaldasid ainult kitsam pooldajate ring ümber veoauto. Inimesed tundusid olevat ilmselt rabatud ega osanud veel reageerida, sest kõigile oli ainult üks asi selge, et midagi olulist toimub, mis on meile võõras. Samuti taibati, et Pärna kõnes sotsiaalpoliitiliste nõuete nimetamine oli ainult suitsukate ja kõne teravik oli sihitud uue N. Liidule sõbraliku valitsuse loomiseks ning senise korra vastu.

RESOLUTSIOONID

Peale kõnesid võeti kitsama auto ümber oleva ringi poolt vastu rida resolutsioone, mis oma sisult tuletasid meele juba eelmisel õhtul Töölisvõimlas vastuvõetud resolutsioone. Neis öeldi järgmist:

„Oleme veendunud, et Eesti töörahva elukorra parandamise suurimaks eelduseks on rahu ja Eesti eemalehoidmine imperialistlikust sõjast. Tänu Eesli ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitud vastastikkusele abistamispaktile on Eesti rahvas senini võinud jääda eemale sõjast ja Eesti majanduselu on võinud võrdlemisi normaalselt jatkuda ajal, millal sajad miljonid maailma rahvad elavad üle metsikuid sõjakoledusi.
Saades aga teada N. Liidu rahvakomissaride nõukogu esimehe Molotovi esildusest Eesti valitsusele, et Eesti valitsus on avaldanud N. Liidu vastast tegevust ja loonud N. Liidu vastu sihitud sõjalise liidu Läti ja Leeduga, korraldanud selleks salajasi konverentse jne., konstateerime, et sarnane tegevus, mille sihiks on sõjavaenulikkuste provotseerimine N. Liidu vastu, leiab sügavat põlgust ja hukkamõistu Eesti töötavate hulkade ja Eesti rahva suure enamuse poolt.“

*

„Arvestades asjaolu, et Eesti senine valitsus ei ole lojaalselt täitnud N. Liidu ja Eesti vahel sõlmitud vastastikust abistamispakti, vaid on jämedalt rikkunud pakti ja ette valmistanud Eesti rahva sõttakiskumist N. Liidu vastu, nõuame niisuguse valitsuse kujundamist, kes oleks täielikult N. Liidu sõbralik ja täidaks ausalt sõlmitud pakti.“

*

,,Nõuame kõigi N. Liidu vaenuliste elementide otsustavat väljajuurimist, eriti aga Kaitseliidu laialisaatmist, kuna seal on eriti õhutatud N. Liidu vaenulist meeleolu, riigiaparaadi puhastamist sõjaprovokaatorite käsikuist ja kõigist N. Liidu ja Eesti vahel sõlmitud abistamispaktile vaenulistest ollustest.“

.*

,,Arvesse võttes, et praegused koosolekute, ajakirjanduse, ühinemisvabaduse ja muud kitsendused takistavad töötavate hulkade võitlust oma olukorra parandamise eest, nõuame kitsenduste kaotamist. Töötavate hulkade võitlus parema olukorra eest on ainult siis mõjuv, kui seda võitlust juhib tööliste poliitiline partei. Seepärast tuleb lubada töölistele oma poliitilise partei asutamine. Tuleb lubada töölisajakirjanduse väljaandmine, kaotada tööliskoosolekute politseis registreerimise sundus, lõpetada koosolekute kontrollimine nii välis- kui ka poliitilise politsei esindajate poolt ja kindlustada täielik sõna-, mõtte-, trüki-, koosolekute- ja ühinemisvabadus.”

*

„Nõuame töölisliikumise tagakiusamise lõpetamist, üldist amnestiat rahva huvide eest võidelnud poliitvangidele ja neile kõigi kodanikuõiguste tagasiandmist, töölisliikumise tegelaste väljasaatmise otsuste tühistamist, suletud töölisorganisatsioonide tegevuse uuestiavamist ja politseiasutiste poolt ellukutsutud “töölisorganisatsioonide” (nagu Töövõtjate Kutseühingute Keskliit jt.) tegevuse likvideerimist.”

*

“Nõuame tööliste vallandamise lõpetamist ja töötutele töö muretsemist, tööpaikade tõstmist vastavalt elukallidusele.”

*

,,Nõuame valitsusasutistelt otsustavat võitlust liigkasuvõtjate, spekulantide ja igasuguste marodööride vastu — seda ei ole võimalik aga teha väikeste rahatrahvidega, nagu seda seni on tehtud, vaid võitlus liigkasuvõtjate vastu on ainult siis effektiivne kui selle eest määratakse karme karistusi.”

MIITINGU LÕPPSÕNA

ütles Tallinna ühishaigekassa esimees A. Pirson, andes juhiseid rongkäigu liikumiseks. Ta manitses rahvast korda pidama. „Nüüd suundume Toompeale ja esitame seal oma nõudmised. Kuulgu neid vähemalt Toompea müürid, kuigi nendel pole kõrvu!“ ütles kõneleja.
Rongikäik hakkas venides liikuma ja seal võis olla vast paari tuhande inimese ümber. Korratu ja läbisegi sammumise tõttu venis see pikemaks ja paistis suuremana kui see tegelikult oli.
Toompea lossi ees korrati uuesti nõudeid. Peaminister Jüri Uluots oli ilmunud lossi rõdule, kust ta vaikides rongikäigu möödumist jälgis. Vastu Toompea lossi rõdu, otse üle platsi asuvale kreeka-katoliku katedrali trepile ja ümbruskonda oli kogunud hulk uudishimulist rahvast ja rongikäigu möödudes toimus spontaanne väiksemaulatuslik vastumeeleavaldus. Rahvas hakkas algul tagasihoidlikult kuid hiljem valjemalt isamaalisi laule laulma. Samal ajal hõigati rongikäigust Toompea lossi rõdule juba eelpool nimetatud loosungeid ja korrati peamiselt hüüet — ,,Maha” ja ,,Maha”.
Rongikäik liikus Toompealt mööda Pikka tänavat N. Liidu saatkonna eest mööda. Seal oli kogu selle „revoluutsia” peakeskus. Saatkonna -rõdule olid ilmunud N. Liidu ülemnõukogu presiidiumi liige A. A. Zdanov, N. – Liidu saadik Nikitin ja punaarmee kõrgemaid ohvitsere. Osa rongikäigust osavõtjaist, kes oma räbaldunud olekuga teravasti silma torkasid, pidasid end oma poolehoiuavaldustes Zdanovile ka eht venelikult üleval — visates mütse õhku. Lauldi internatsionaali.

KADRIORUS

Edasi liikus rongikäik mööda Narva maanteed Kadrioru lossi ette president Konstantin Pätsu asukohta. Nüüd oli rahvahulk juba kasvanud suuremaks. Osa rahva meeleolu oli käegakatsutavalt demonstrantide vastane. Erilist siiski ei juhtunud. Kolm neli vene sõjaväe tanki oli poetatud kõnniteede veerele ja põõsaste varju. See manitses ka omajagu inimesi mõistlikkusele. Lossi ees sagisid palavikuliselt korraldajad. Suuremad kommunistide juhid hoidusid esinemast. Juhiseid andis aga väiksematele juhtidele agarasti O. Sepre, kelle paks kogu otse ujus higis. Valitses kuum suveilm ja ühtegi pilve polnud varjuks.
Punaste lippude lossi ette rivistumise järele ilmus lossi rõdule president Päts, keda tervitati läbisegi mõnitavate hüüetega. Osa korraldajaid püüdsid ka rongikäigust osavõtjaid rahustada ja hüüdsid, et las ta räägib, las kuuleme ära, aga tundus, et korraldajad olid massi juhtimise käest kaotanud. President Päts alustas oma kõnet veidi väriseva häälega, kuid ei saanud rohkem öelda kui ,,Armsad kaaskodanikud! Ka mina olen kaasas olnud radikaalses liikumises!“ Siis kustusid ta sõnad üldisesse lärmi ja vahelehüüetesse. Rõdule ilmus ka sõjavägede ülemjuhataja Laidoner, kuid tema ilmumine nagu valas õli tulle. Märatsejad said uut hoogu ja: kõneleda ei saanud enam keegi, ei president Päts rõdul ega mõni teine all lossi ees. Laidoner tõmbus veidi tagasi. Näis nagu tahaks ta lahkuda, kuid jäi siiski peatama ning lühikese viivituse järele lahkusid president ja ülemjuhataja mõlemad rõdult.
Väiksemaarvuline töölisdelegatsioon läks lossi presidendile oma nõudeid esitama. Mõne aja pärast tuldi tagasi ja tehti teatavaks, et poliitilisi vange ei lubata otsekohe vabastada, vaid selleks olevat vaja erikorraldusi. Siis kostsid hüüded, et ,,nüüd lähme ja vabastame ise”. See lõi esialgu korraldajad reast välja, sest nende tegelased tõendasid mulle, et otsest vangide vabastamist nad polevat kindlalt ette kavatsenud. Kuid nüüd oli tekkimas massipsühhoos pikemajalise kütmise järele ja see voolas kui vesi väiksearvulisest juhtkonnast üle.

VANGIDE VABASTAMINE

Rongikäik marssis Tallinna Keskvangla esisele ja hoovile. Vangla juure sõitsid ka mõned vene tankid. Tankide suurtükid sihiti vangla ustele. Läbi akende oli näha vangide kogunemist akendele, kuigi see oli keelatud. Siis ilmusid esmakordselt välja ka vene sõdurid — paar rühma olid lahingvarustuses raskekuulipildujatega kohale komandeeritud. Vangla taga läheduses asus ka eesti vesilennukite baas ja lennuväelased, kes olid positsiooni sisse võtnud, et takistada massi valgumist sõjaliselt tähtsale alale, õhus oli põnevust. Kõik ootasid nagu areenateatris, et kas poolte vahel tuleb kogemata ärritatud meeleolus kokkupõrge. Seda siiski ei tulnud. Punaarmeelaste rühm tuli lennuväe hangaaride poolt tagasi ja jäi ootevalmis patarei, s. o. Vangla esisele hoovile. Tööliste delegatsioon põrutas kaunis kaua vangla uste taga enne kui need avanesid ja ligi tund tuli oodata, ennem kui paarkümmend poliitilist vangi välja toodi, nende hulgas rida N. Liidu kasuks spioneerimise pärast kinni mõistetuid. Vabanevaid vange võeti juubeldusega vastu, tõsteti õlgadele ja neil tuli paariminutilist kõnesid pidada. Tähtsamaid Saaremaa kommuniste, kes vabastati, oli A. Mui. Teised, nagu Liivoja Narvast, olid tavalised väiksed räuskajad ja salakuulajate käsilased. Vangid asetati veoautole ja sõidutati Tallinna peenemasse ja eksklusiivsemasse hotelli „Kuld Lõvisse“, kus nad ööbisid ja kus nende eest hoolitseti.

UUESTI TOOMPEAL

Rongikäik asus uuesti liikvele, tagasi Toompeale tegelikult võimu üle võtma. Õhtu oli juba jõudnud kätte. Toompea lossis olid juba uued võimumehed aset võtnud. Eesti sõjaväe vahipostid seisid silma pilgutamata lossi sissekäigu juures. Rahvamass tungles nende ümber. Neile loobiti ulakaid väljendusi ja kästi koju minna. Teised soovitasid noori poisse parem tüdrukute juurde minna kui vana võimu veel valvata. Välisajakirjanikke ja diplomaate oli näha hoolega sündmusi jälgimas. Kuna lossi hoovile viivad suured raudväravad olid suletud, et rahvas ei valguks lossi hoovi, siis oli läbi raudsete varbade näha, kuidas lossi komandant kol. Kanep rivistas vahtkonna Toompea lossi õuele ja vahtkond vabatahtlikult asetas püssid hoovile hakki ja oli seega desarmeeritud.
Siis tõmmati punane lipp ajaloo? Ise Pika Hermani torni, üksikuid kommunistlikke tegelasi ilmus järgjärgult lossi rõdule rahvast rahustama, et varsti teatatakse ka uue rahvavalitsuse koosseis. Lossi esisele olid sõitnud ka mõned vene sõjaväe soomusmasinad ja veoautod, milledele olid monteeritud neljast maksiimist koosnevad õhutõrje raskekuulipildujad, lahinglaskemoonaga lindid peal. Linnas olid vahepeal arenenud omaette sündmused. Politseijaoskondi pidi käidi ringi ja võeti politseilt relvi ära. Toompeale tulid mitmed veoautod relvastatud kaitseproletariaadiga, kel mitu revolvrit vööl, paar püssi risti seljas ja kuulipilduja lindid ümber keha. Mõni autotäis nägi niiviisi päris ehtsalt „revolutsiooniline” välja.

Pikema ootamise järgi loeti kella kümne paiku uue valitsuse koosseis ette: peaminister dr. Johannes Vares-Barbarus, peaministri asetäitja prof. dr. Hans Kruus, välisminister Neeme Ruus, haridusminister Johannes Semper, kohtuminister adv. Boris Sepp, põllutööminister rvkl. Aleksander Jõeäär, majandusminister Johannes Nihtig, majandustegelane ja kodanlane, teedeminister ins. Orest Karm, sõjaminister kindralmajor T. Rotberg. Kell 11:30 samal õhtul luges Vares raadios ette uue valitsuse koosseisu ja presidendi käskkirja, millega uus valitsus oli ametisse nimetatud. Esimese n. n. rahvavalitsuse koosseisus polnud ühtegi liiget, kes oleks olnud varemalt kommunistlikus liikumises.

Johannes Mihkelson