„Bikini tuhk“, 1956. A. Strugatski ja L. Petrov

By Kerli K. Hirv on 20. apr. 2026

A. ja B. Strugatskite unustatud plahvatuslik debüüt, mis pärast edu kadus äkitselt silmapiirilt.

Jutustuse eestikeelse tõlke e-raamatu kujul ehk pdf-failis saab osta siit: e-rmt: Bikini tuhk

1956.aastal ilmus Habarovski ajakirjas «Дальний Восток» (Kaug-Ida) Lev Sergejevitš Petrovi ja Arkadi Natanovitš Strugatski jutustus „Bikini tuhk“. Järgmisel, 1957. aastal ilmus see jutustus ümbertöötatud kujul Moskva ajakirjas „Noorus” ning 1958. aastal ilmus see eraldi raamatuna mainekas kirjastuses „Lasteraamatud”. Vaatamata jutustuse säravast algusest ei avaldatud seda enam kunagi uuesti ning mitu aastakümmet hiljem selgus, et Lev Segejevitš Petrov (kes muide sai hiljem NSV Liidu peasekretär N. Hruštšovi väimeheks ja tema mälestuste autoriks) seda raamatut ei kirjutanud, vaid et see on täielikult Arkadi Strugatski töö, mida hiljem korrigeeriti koos vend Borissiga.

Teise versiooni kohaselt, mis ei välista mingil määral ka esimest, on selle dokumentaaljutustuse idee autoriks Arkadi Strugatski kolleeg sõjaväeluure päevilt – kursusekaaslane Sõjaväe Võõrkeelte Instituudist ja teenistuskaaslane Kaug-Idast, sõjaväe ajakirjanik Lev Segejevitš Petrov, keda on alati nimetatud just kaasautorina. Teksti kirjutas A. N. Strugatski üksi 1954. aastal, kuid Lev Sergejevitš Petrov saavutas selle avaldamise.

„Bikini tuhk“ on Arkadi Strugatski esimene avaldatud teos. See on just dokumentaaljutustus, sest põhineb tegelikel sündmustel. Nimelt sattus 1. mätsil 1954. aastal Jaapani kalapüügilaev “Daigo Fukuryū Maru” („Õnnelik draakon”) Ameerika vesinikpommi „Castle Bravo” katsetamise piirkonda Bikini atollil. Laeva meeskond sai kiirgusdoosi ja kannatas järgnevatel nädalatel kiirgushaiguse all. Ainus meeskonnaliige, kes suri seitse kuud hiljem, 23. septembril 1954, oli raadiotelegrafist Aikichi Kuboyama. Ta suri maksatsirroosi tagajärjel, mida raskendas C-hepatiidi nakkus. Nimelt nakatus meeskond kiirgushaiguse ravi ajal, vereülekande käigus, juhuslikult C-hepatiiti. Kuboyamat peetakse vesinikpommi ja „Castle Bravo” katse esimese ohvriks.

Sisu:

1956.aasta väljaandes koosnes jutustus neljast osast ja kujutas endast „dokumenti belletristikas”. Esimeses osas pealkirjaga „Vaiksel ookeanil” anti lugejatele teavet selle kohta, kuidas toimusid ettevalmistused tuumakatsetuseks; teine osa – „Taevas põleb” – oli pühendatud Jaapani kalurite igapäevaelule. Tegevus jaguneb kaheks: esimestes peatükkides kirjeldatakse Ameerika tööliste – Dicki ja Charlie – rasket saatust, kes on sunnitud maja laenu tagasimaksmiseks minema tööle maailma teise otsa, troopikasse. Viimastes peatükkides kirjeldatakse pankroti ja töökaotuse ohus olevaid Jaapani kalureid, kes satuvad kalapüügi käigus laevaliikluseks keelatud vetesse, kus toimuvad ameeriklaste sõjalised katsetused. Kolmas osa – „Surma tuhk“ – rääkis tuumakatsetuse ohvrite haigusest ja ravist. Selle osa peategelaseks oli Ameerika arst – kolonel Norton, kes pakub kannatanud kaluritele abi ainult seetõttu, et on sellest katsest huvitatud kui eksperimentaator. Lisaks peab ta meremeestelt saama tunnistuse, et nad ületasid keeluala piiri, mis tähendab, et Pentagon ei kanna juhtunu eest vastutust. See tekitab jaapanlastes viha ja patriotismi. Viimases osas – „Laulvad hääled“ – saab kolonel Norton uue ametikoha, mis tähendab, et ta jätkab kogu progressiivse inimkonna kahjustamist. Jutu epiloogis sureb Kubosawa, kalalaeva raadiotelegafist, kiirgushaigusesse, saavutades siiski moraalse võidu: tema matustel toimub suur meeleavaldus, Jaapani inimesed ühinevad võitluseks rahu nimel.

Vaatamata sellele, kuidas jutustust aja jooksul ümbe kirjutati, on sisu kokkuvõttes sama igas väljaandes. Lihtsalt mõnes tuuakse rohkem esile Jaapani töölisi, teises kolonel Notoni lugu jne.

Arvustused:

Esimene novelli arvustus avaldati ajalehes «Молодой дальневосточник» (“Kaug-Ida noor”) 21. novembril 1956. Autor rõhutab selles kaasautorite endale võetud ülesande keerukust: „näidata ülemeremaade surmakaubitsejate tegusid, aga ka tänapäeva Jaapanit, selle rahva võitlust iseseisvuse eest, tema püüdlusi rahu poole” mitte ajaleheartiklis, vaid ilukirjanduslike vahenditega – inimkarakterite avamise kaudu. Saadud tulemust peeti mitte päris õnnestunuks, kuna süžee iseenesest võimaldas teha jutustuse palju huvitavamaks. Karakteritest paistis mingil määral oma individuaalsusega silma vaid doktor Norton („oma keel, oma kombed“). Kriitikule ei meeldinud ka dramaatilise pinge puudumine kogu kirjeldatud sündmuste traagika juures. Novellis puudub sündmuste järk-järgulise tonaalsuse tõus, isegi raadiotelegrafist Kuboyama (novellis on ta Kubosawa) matusestseenides, mis lõppesid meeleavaldusega, puudub teravus ning see stseen ise ei ole teose kulminatsiooniks, millega petetakse lugejate ootusi. Juttu nimetatakse huvitavaks kui kaasaegsete oluliste sündmuste kroonikat, kuid kunstilisest seisukohast on see vaid „suure töö algus”.

Wojciech Maciej Kajtoch (Poola kirjandusteadlane) iseloomustas oma 1993. aasta monograafias Strugatskite „Bikini tuhka” kui selle aja tüüpilist näidet „antiimperialistlikust proosast”. Loo süžee koos kõigi selle vastuoludega võinuks olla „aluseks huvitava tegevuse käivitumisele, psühholoogilisele või sotsiaal-poliitilisele analüüsile, kuid autorid ei kasutanud tekkinud võimalusi”. Fakte loetletakse või mainitakse, kuid tegelased ei ela neid läbi ega kirjeldata neid nende isikliku taju kaudu. Tegelaste sisemaailm ei ole üldse väärtus, st tegelased mõtlevad ja räägivad sellest, mis on oluline autorile. Negatiivselt hinnatakse ka lõppu: autorid jõuavad toimunust järeldusteni liiga kiiresti.

Kajtochi sõnul oli jutustusel teatud tähtsus vendade Strugatskite ühisloomingus, kuigi selle otseseks jätkuks oli vaid „osaliselt fantastikasse kuuluv“ novell «Человек из Пасифиды» (“Inimene Pasifiidast”). Pasifiid on Strugatskite jutustuses kujutatud väljamõeldud veealune riik, mida kirjeldatakse kui omamoodi allveelist Atlantist. See asub sügaval ookeanis ning on tavainimeste eest varjatud. Esimest korda kuulevad maismaa elanikud sellest siis, kui Jaapani rannikule ilmub salapärane saadik vetesügavustest.

„Bikini tuhk“ annab tunnistust Arkadi Strugatski väga varajasest sotsioloogilisest mõtlemisest ja „ühiskondlikest ambitsioonidest, mis on nii iseloomulikud vendade hilisemale loomingule“. Märkimisväärne on ka sotsrealistliku kirjanduse klišeede ja skeemide laialdane kasutamine.

Hoolimata kõigist puudustest „märgati“ 1950. aastate jaoks uuenduslikku (vähemalt teemalt) jutustust kui mitte kriitikute, siis Nõukogude Liidu kirjandusinstitutsioonide poolt. Kuigi palju selles jutustuses „tõlgendatakse kui aruannet”, näitab see eelkõige, et oma esimeses raamatus „otsis noor autor paljut katse-eksituse meetodil”. Peatükid elust Jaapanis demonstreeriva aga juba Strugatskite stiilile iseloomulikke jooni, „on kirjutatud asjatundlikult, isegi teatud säraga”.

Kokkuvõtteks:

Tegemist ei ole mingil juhul ulmelooga, nagu võiks Strugatskite kirjandusliku tegevuse põhjal järeldada. Tegemist on väikese jutustusega, mis kuulduste kohaselt tehti koos Petroviga eelkõige raha teenimise eesmärgil.

Muide, just selle jutustuse kolme erineva väljaande eest saadud raha eest – kuigi see tuli jagada „kaasautoriga“ – said Arkadi ja Boris Strugatski võimaluse elada paar aastat, ilma et oleks tulnud tegeleda kõrvaliste tegevustega, ning kirjutada oma esimesed klassikalised teosed, mis avasid neile tee suurde kirjandusse. Seega ei sattunud Lev Petrov kaasaautorite hulka sugugi asjata; arvatavasti oleksid Strugatskid ilma tema pingutusteta pidanud käsikirja avaldamiseks väga kaua ja väga mitme toimetuse uksele koputama – sest mitte kõik geeniused ei saa kuulsaks oma eluajal.

Aga vaatamata kriitikute karmile hinnangule, on minu arvates jutustus täiesti loetav ja ka nauditav, ning aastatetagune propaganda selles paneb vaid heatahtlikult muigama.

Või nagu kirjutab üks selle raamatu austajatest: “…Ühesõnaga, lugesin selle raamatu läbi ühe hingetõmbega ja see oli tõeline seikluslik krimilugu välismaalt pärit teemaga. Poliitikas polnud ma tol ajal loomulikult eriti tugev, seega jäi poliitiline komponent mulle justkui märkamata, ja kogu see nõukogude-kommunistlik agitatsioon ja propaganda, mida tol ajal oli täis peaaegu iga nõukogude autori raamat, oli mulle nii harjumuspärane, et see jäi mulle koos kogu poliitikaga samuti märkamata. Mulle oli huvitav vaid jälgida kangelaste seiklusi, nende saatust ja elada koos nendega läbi igasuguseid dramaatilisi olukordi.”

Head lugemist!

Fotod: