«Eesti Raamat», 1985

Tõlkinud V. Krimm ja M. Sillaots

«LÜHIDALT RAAMATUST «SÕDA JA RAHU»»

Väljavõtteid Lev Tolstoi artiklist

Selle teose trükist ilmumisel, mille loomisele olen väga heades elutingimustes kulutanud viis aastat lakkamatut ja erakordset tööd, oli mul tahtmine avaldada eessõnas oma arusaamist sellest teosest ning ühtlasi ennetada seda nõutust, mis lugejatel oleks võinud tekkida. Ma tahtsin, et lugejad ei näeks ega otsiks minu raamatust seda, mida ma pole kavatsenud või osanud väljendada, ning paneksid tähele nimelt seda, mida ma väljendada olen tahtnud, kuid millel ma (vastavalt teose tingimustele) ei ole pidanud sobivaks peatuda. Ei minu aeg ega minu oskus ole mul võimaldanud täielikult teoks teha kõike, mida ma olin kavatsenud, ja ma kasutan nüüd eriajakirja lahkust, et vähemalt osaliselt ja lühidaltki avaldada nendele lugejatele, keda see vahest huvitab, autori vaateid oma teosele.
1. Mida «Sõda ja rahu» endast kujutab? See ei ole romaan, veel vähem on see poeem ja veelgi vähem ajalooline kroonika. «Sõda ja rahu» on see, mida autor on tahtnud ja suutnud kujutada niisuguses vormis, milles see kujutatud on. Autori seesugune põlgus ilukirjandusliku proosateose tinglike vormide vastu võiks tunduda upsakusena, kui see oleks olnud ette kavatsetud ja kui sellel ei oleks eeskujusid. Vähe sellest, et vene kirjanduse ajaloos on Puškinist alates rohkesti sääraseid euroopa kirjandusliku vormi hülgamise näiteid: selles ei ole koguni ühteainukestki vastupidist näidet. Gogoli «Surnud hingedest» Dostojevski «Surnud majani» ei ole uuema ajajärgu vene kirjanduses ühtki pisut üle keskpärase taseme ulatuvat ilukirjandusteost, mis tervenisti mahuks romaani, poeemi või jutustuse raamidesse.
2. Ajastu laad on minu teoses puudulikult määratletud, nagu on mulle avaldanud mõned lugejad esimese jao trükist ilmumise järel. Selle etteheite peale on mul ütelda järgmist. Ma tean, milles seisneb see ajastu laad, mida minu romaanis ei ole ilmutatud, — pärisorjuse koledustes, naiste kinnimüürimises, täiskasvanud poegade rooskamises /____ / seda tolle ajastu laadi, nii nagu see elab meie kujutluses, ei pidanud ma õigeks ega tahtnud väljendada. Kirjade, päevaraamatute ja pärimuste uurimisel ei leidnud ma kõiki neid koledaid metsikusi suuremal määral, kui ma olen leidnud praegusel või mõnel muul ajastul. Tollel ajastul armastati ja vihati, otsiti tõde ja voorust ning anduti kirgedele just niisamuti, kõrgema seisuse keeruline vaimlis-kõlbelne elu oli seesama, vahel ehk veel keerulisemgi kui praegu. Kui meie arusaamises on tekkinud kujutlus omavolist ja toorest jõust kui tolle ajastu iseloomulikust laadist, siis üksnes sellepärast, et pärimustes, ülestähendustes, jutustustes ja romaanides on meieni jõudnud ainult vägivalla ja metsikuste esileküündivamad juhtumid. Teha sellest lõppjäreldust, et tolle ajastu põhilaadi iseloomustab metsikus, on niisama väär nagu see, kui inimene, kes näeb mäe tagant puude latvu, järeldaks, et selles paigas ei ole peale puude mitte midagi. On olemas tolle ajastu laad (nagu igal ajajärgul on oma laad), mis tuleneb kõrgema kihi suuremast eraldatusest teistest seisustest, valitsenud filosoofiast, kasvatuse iseärasustest, prantsuse keele kasutamise harjumusest jne. Ja seda laadi püüdsin ma kujutada, nii nagu oskasin.
3. Prantsuse keele kasutamine venekeelses teoses. /___  / Etteheide, et tegelased räägivad ja kirjutavad vene raamatus prantsuse keelt, on umbes samasugune nagu etteheide, mille teeks inimene, kes vaatab pilti ja näeb sellel musti laike (varje), mida tegelikkuses ei ole. Maalikunstnik pole süüdi, et mõnele on vari, mille tema on maalil näole paigutanud, lihtsalt must plekk, mida tegelikkuses ei ole; maalikunstnik on süüdi vaid siis, kui need varjud on paigutatud valesse kohta ja rohmakalt. Ma olen käesoleva sajandi alguse ajajärgu kujutamisel süvenenud tolle ajajärgu elust vahetult osavõtnute, nii teatud seltskonnakihi venelaste kui ka Napoleoni ja prantslaste kujutamisel, tahtmatult tolle prantsuse mõttelaadi kujutamise vormi rohkem kui vaja. Ja sellepärast: eitamata, et minu pandud varjud on arvatavasti vales kohas ja rohmakad, tahaksin ma ainult seda, et need, kellele tundub väga naljakas, kui Napoleon kõneleb kord prantsuse, kord vene keelt, teaksid, et see ainult näib neile nii üksnes sellepärast, et nad ei näe — nagu inimene, kes vaatab portreed — mitte valguse ja varjudega nägu, vaid musta plekki nina all.
4. Tegelaste nimed Bolkonski, Drubetskoi, Bilibin, Kuragin jt. meenutavad kuulsaid vene nimesid. Minu kõrvale tundus sobimatu väljamõeldud tegelaste ja ajalooliste isikute kõrvutamisel tekkiv kõla, kui ma oleksin pannud krahv Rastoplšini kõnelema vürst Pronskiga, Strelskiga või mõne muu väljamõeldud kahe- või ühekordse perekonnanimega vürsti või krahviga. Bolkonskil või Drubetskoil, kes pole küll sugugi Volkonski ega Trubetskoi, on vene aristokraatia ringis mingi tuttav ja loomulik kõla. Ma ei osanud kõikidele tegelastele välja mõtelda nimesid nagu Bezuhhov või Rostov, millel poleks minu meelest kõrva jaoks võltsi kõla olnud, ja ma ei osanud sellest raskusest üle- saada teisiti kui võttes juhuslikult vene kõrvale kõige kodusemad nimed ja asendades neis mõned tähed. Mul oleks väga kahju, kui väljamõeldud nimede sarnasus tegelikega viiks kedagi mõttele, nagu oleksin ma tahtnud kujutada üht või teist tegelikku inimest; eriti kuna sellel kirjandustegevusel, mis seisneb tegelikult elavale või elanud inimeste isikute kirjeldamises, ei ole midagi ühist sellega, mida tegin mina.
M. D. Afrossimova ja Denissov on need erandlikud tegelased, kellele ma tahtmatult ja läbimõtlematult andsin nimed, mis on lähedased tolleaegse seltskonna kahe väga omapärase ja armastusväärse isiku nimedega. See oli minu viga, mis tulenes nende kahe erilisest iseloomulikkusest, kuid mu viga piirdus selles mõttes vaid nende kahe tegelase eksponeerimisega; ja lugejad on arvatavasti nõus, et nende isikutega ei ole tegelikkuses midagi selletaolist sündinud. Ja kõik teised tegelased on täielikult välja mõteldud ja neil ei ole minu jaoks isegi kindlaid algkujusid ei pärimustes ega tegelikkuses.
5. Minu kujutuse lahkuminek ajaloolaste jutustustest ajaloosündmuste kirjeldamisel. See pole juhuslik, kuid on möödapääsmatu. Ajaloolasel ja kunstnikul, kes kujutavad mõnd ajajärku, on ees kaks teineteisest täiesti erinevat objekti. Niisamuti nagu ajaloolane on valel teel, kui ta püüab esitada ajaloolist isikut kogu tema täielikkuses, kõigis seostes kõikide elu külgedega, — niisamuti ei täida kunstnik oma ülesannet, kui ta esitab isikut aina tema ajaloolises tähenduses. Kutuzov ei ratsutanud lakkamatult valge hobuse seljas, pikksilm käes ja käsi osutamas vaenlastele. Rastoptšin ei süüdanud kogu aeg ainult, tõrvik peos, oma Voronovo maja (ta ei teinud seda üldse kunagi) ning keisrinna Maria Feodorovna ei seisnud pidevalt, hermeliinmantel õlgadel, käsi toetatud seaduste kogule: rahva kujutluses püsivad nad niisugustena.
Ajaloolase jaoks eksisteerivad kangelased — selles mõttes, missugust rolli on üks isik mingi ühe eesmärgi suhtes mänginud; kunstniku jaoks ei tohi olla kangelasi, vaid peavad olema inimesed — elu kõikidele külgedele vastavuse mõtles.

Ajaloolasel on tegemist sündmuse tagajärgedega, kunstnikul sündmuse fakti enesega. Ajaloolane, kes kirjeldab lahingut, ütleb: selle ja selle väe vasak tiib asus selle ja selle küla vastas ning lõi vaenlase puruks, kuid oli ise sunnitud taganema; siis sööstis rünnakule saadetud ratsavägi… jne. Ajaloolane ei saa rääkida teisiti. Ent kunstniku jaoks ei ole neil sõnadel mingit mõtet ja need ei puuduta isegi sündmust ennast. Kunstnik tuletab kas oma kogemustest või kirjadest, ülestähendustest ja juttudest oma ettekujutuse sellest sündmusest, ja väga sageli (nagu lahingu näites) on järeldus, mille lubab endale ajaloolane nende ja nende vägede tegevuse kohta risti vastupidine kunstniku järeldustele. Tulemuste erinevus seletub ka nende allikatega, millest üks või teine oma andmed on ammutanud. Ajaloolase peamine allikas on (jätkame näidet lahinguga) üksikute väejuhtide ja ülemjuhatajate ettekanded. Kunstnikul pole nendest allikatest midagi võtta, need ei seleta talle midagi. Vähe sellest, kunstnik keerab neile koguni selja, kuna leiab neis paratamatult sisalduvat valet.

Sõitke läbi kõik väeosad kohe pärast lahingut või vähemalt teisel või kolmandal päeval — enne seda, kui on koostatud kirjalikud ettekanded, ja käsitlege soldateid, vanemaid ja väiksemaid ülemusi lahingu üle ning teile jutustatakse, mida elasid läbi ja nägid kõik need mehed, ja teil kujuneb majesteetlik, tihe, lõpmata mitmekesine ja raske ning ähmane mulje; aga mitte kelleltki, kõige vähem ülemjuhatajalt, ei kuule te, kuidas toimus kogu lahing. Ent paari-kolme päeva pärast esitatakse kirjalikud kokkuvõtted ja jutumehed hakkavad puhuma lugusid sellest, kuidas oli toimunud see, mida nad ei olnudki näinud; ja lõppude lõpuks kujuneb üldettekanne ja selle ettekande järgi luuakse armees üldine arvamus. Ja igaühele on kergenduseks, kui ta võib oma kahtlused ja küsimused vahetada selle võltsi, kuid selge ja alati meeldiva arvamuse vastu. Käsitlege lahingus käinud meest kuu või kahe pärast — ja te ei tunne tema jutus enam seda elulist materjali, mis seal oli olnud enne, sest nüüd jutustab ta ettekannetes kujundatud seisukohti. Borodino lahingust on mulle rääkinud paljud elavad ja targad mehed, kes sellest osa võtsid. Kõik nad rääkisid ühte ja sedasama — ja kõik Mihhailovski-Danilevski või Glinka vm. väära kirjelduse järgi /___ /.
6. Kuues ja minu jaoks kõige olulisem mõte puudutab seda vähest tähtsust, mis minu arusaamist mööda on niinimetatud suurmeestel ajaloosündmustes.
Uurides seda nii traagilist ja suurtest sündmustest nii rikast ning meile nii lähedast ajajärku, mille kohta on liikvel rohkesti mitmekesiseid pärimusi, jõudsin ma käegakatsutavale järeldusele, et teoksil olevate ajaloosündmuste põhjused on meie mõistusele tabamatud /_ _ _ /.
Niisuguses sündmuses, kus miljonid mehed tapavad üksteist ja tapavad maha pool miljonit, ei saa olla põhjuseks ühe inimese tahe.

Võib teha ja tehakse arvutul hulgal- retrospektiivseid tarku järeldusi selle mõttetu sündmuse põhjuste kohta; ent nende seletuste suur hulk ja kõikide nende kokkulangemine ühe eesmärgiga tõestab vaid seda, et neid põhjusi on arvutu hulk ja et ühtki neist ei saa nimetada põhjuseks.
Miks tapsid miljonid inimesed üksteist, kui maailma loomisest saadik on teada, et see on paha nii füüsiliselt kui ka kõlbeliselt?
Sellepärast, et seda oli nii möödapääsmatult vaja, et kui inimesed seda tegid, täitsid nad sedasama stiihilist zooloogilist seadust, mida täidavad mesilased, kui nad üksteist sügisel hävitavad ja mille kohaselt isasloomad üksteist hävitavad. Sellele hirmsale küsimusele ei ole teist vastust.

Lev Tolstoi