“One beautiful heart is better than a thousand beautiful faces.” ~William Shakespeare

See tsitaat ei pärine William Shakespeare’i sulest, ehkki seda talle sotsiaalmeedias ja erinevates tsitaadikogumikes sageli ekslikult omistatakse.
Shakespeare kirjutas küll palju sisemisest ja välisest ilust, kuid ta tegi seda teistmoodi. Näiteks näidendis “Suveöö unenägu” on tuntud rida: “Love looks not with the eyes, but with the mind” (“Armastus ei vaata silmadega, vaid vaimuga”). Samuti käsitleb ta ilu ja iseloomu vastuolu oma 130. sonetis.

Sonett 11 originaal –

As fast as thou shalt wane, so fast thou grow’st
In one of thine, from that which thou departest;
And that fresh blood which youngly thou bestow’st,
Thou mayst call thine when thou from youth convertest.
Herein lives wisdom, beauty, and increase;
Without this folly, age, and cold decay:
If all were minded so, the times should cease
And threescore year would make the world away.
Let those whom nature hath not made for store,
Harsh, featureless, and rude, barrenly perish:
Look whom she best endowed, she gave the more;
Which bounteous gift thou shouldst in bounty cherish:
She carved thee for her seal, and meant thereby,
Thou shouldst print more, not let that copy die.

Sonett 11 (tõlge: Harald Rajamets)

Nii kiirelt, kui sa kaod, sa taas lööd õitse
su lihas-veres, kellest lahkuma pead;
ja värsket verd, mis noorelt andsid, võid sa
veel omaks hüüda raugapõlve reas.
Siin peitub tarkus, ilu, kasvujõud;
selleta – vaid narrus, hääbumine, külm.
Kui kõik nii mõtleks, lõpeks elunõud
ja kuuekümne aastaga kaoks ilm.
Kes loodud pole jätkama on sugu –
karm, inetu ja toores – hääbugu;
kuid sind on soosind loodus, pea siis lugu,
et oled heldelt saanud andingu.
Ta voolis sind kui pitsatit, ja nii –
tee jäljendeid, et märk ei hääbuks siit.

Ning tõlge Samuil Maršak´ilt (Самуил Маршак).

Мы вянем быстро — так же, как растем.
Растем в потомках, в новом урожае.
Избыток сил в наследнике твоем
Считай своим, с годами остывая.
Вот мудрости и красоты закон.
А без него царили бы на свете
Безумье, старость до конца времен
И мир исчез бы в шесть десятилетий.
Пусть тот, кто жизни и земле не мил, —
Безликий, грубый, — гибнет невозвратно.
А ты дары такие получил,
Что возвратить их можешь многократно.
Ты вырезан искусно, как печать,
Чтобы векам свой оттиск передать.

Maršak tegeles Shakespeare’i sonettide tõlkimisega peamiselt 1940. aastatel. Tema terviklik sonetikogumik ilmus esmakordselt 1948. aastal. See tõlge sai Nõukogude Liidus ülipopulaarseks ja pälvis Stalini preemia.
Rajametsa tõlked valmisid ja ilmusid järk-järgult hiljem. Tema täielik sonetikogumik “Shakespeare. Sonetid” ilmus 1980. aastal.
Sonett on kindla rütmi (jambiline pentameeter) ja riimiskeemiga. Kuna mõlemad tõlkijad püüdsid olla originaalitruud, dikteerib ingliskeelne rütm ja riim sageli ette, kuhu lause lõppema peab.
Harald Rajamets oli laia silmaringiga tõlkija, kes valdas paljusid keeli. On väga tõenäoline, et ta tundis Maršaki venekeelseid tõlkeid, kuna need olid sel ajal “standard”, millega kõiki teisi sonetitõlkeid sotsialismimaades võrreldi.
Shakespeare kasutab selles sonetis väga konkreetseid sõnu (nt “pitsat” ja “60 aastat”). Kuna need on originaalis nii selged, ei saa tõlkija neid muuta, ilma et ta tähendust moonutaks – seetõttu kõlavadki read nagu “Ты вырезан искусно, как печать” ja “Ta voolis sind kui pitsatit” peaaegu identselt.
Võib öelda, et Maršak lõi vene keeles “ideaalse vormi”, mida Rajamets eesti keeles sarnase meisterlikkusega järgis, hoides samas kinni eesti keele omapärast.
Maršaki lähenemine ei olnud lihtsalt sõnade ümberpanek, vaid luulevormi uuesti loomine.
Samuil Maršak tegi midagi erakordset: ta puhastas Shakespeare’i sonetid arhailisest rägastikust ja muutis need loomulikult voolavaks, modernseks luuleks.
Tema tõlked ei tundunud tolmuse klassikana, vaid elava, emotsionaalse ja selgena.
See on põhjus, miks paljud venekeelsed lugejad peavadki Maršaki teksti peaaegu “originaaliks” – see kõlab nii loomulikult, nagu olekski vene keeles kirjutatud.
Harald Rajamets oli filoloog ja meisterlik tõlkija ajal, mil vene keel ja vene tõlkekoolkond olid Eestis professionaalse hariduse lahutamatu osa.
Maršaki tõlked olid tollal Nõukogude Liidus (ka Eestis) ülim standard. Iga tõlkija, kes võttis ette Shakespeare’i, pidi paratamatult suhestuma Maršakiga.
Rajamets hindas Maršaki juures just seda vormitäpsust ja selgust. Mõlemad mehed uskusid, et sonett peab olema “kange” – rütm ei tohi logiseda ja mõte peab olema terav nagu noalöök.
See, et need kaks tõlget on nii sarnased, näitab tegelikult mõlema tõlkija tohutut meisterlikkust. Nad on suutnud Shakespeare’i keerulise mõtte suruda väga kitsasse raami nii, et see ei kaota oma sisu.
“60 aastat” ja “Pitsat” – need on Shakespeare’i teksti nurgakivid. Maršak leidis neile vene keeles geniaalse vormi ja Rajamets leidis eesti keeles samaväärse vaste.
Võib öelda, et Rajamets jätkas seda “tänapäevastamise” traditsiooni eesti keeles, mida Maršak oli alustanud vene keeles. Nad mõlemad eemaldasid barjääri lugeja ja 400 aastat vana teksti vahelt.
Maršaki tõlget peetakse siiani üheks maailma parimaks Shakespeare’i tõlkeks just sellepärast – ta tõi vana teksti tänapäeva, tegemata järeleandmisi kvaliteedis.

And threescore year would make the world away – a kuuekümne aastaga kaoks ilm. – И мир исчез бы в шесть десятилетий.

Huvitav on jälgida, kuidas kolm keelt seda “hävingu tähtaega” käsitlevad:
Originaal (threescore year): Shakespeare kasutab piibellikku väljendit. Score tähendab kakskümmend, seega three score on täpselt 60. See kõlas inglise lugejale juba toona pidulikult ja veidi arhailiselt.
Maršak (шесть десятилетий): Vene keeles on see rütmiliselt väga trummeldav ja lõplik. Sõna десятилетий (kümnendit) lisab ritta raskust ja ulatust. See rõhutab aja kulgu kui protsessi.
Rajamets (kuuekümne aastaga): Eesti keeles on see kõige otsesem ja karmim. Rajamets ei kasuta ümberütlemisi, vaid lajatab numbriga, mis muudab maailma hääbumise hoiatuse väga käegakatsutavaks.

Miks just 60 aastat?

See on Shakespeare’i poolt väga kavalalt valitud arv. See tähistab ühte inimpõlve (tema ajal loeti 60-aastast inimest juba väga eakaks). Ta ütleb: kui üksainus põlvkond otsustaks mitte lapsi saada, oleks inimkonnaga lõpp. See on “bioloogiline viimnepäevaprognoos”.
On näha, et nii Maršak kui ka Rajamets on mõistnud selle rea kriitilist tähtsust – nad ei ole hakanud “umbes” tõlkima (nt “mõne põlvega” või “kiiresti”), vaid on hoidnud kinni Shakespeare’i konkreetsest numbrist, et säilitada luuletuse filosoofiline argument.
See rida ongi selle soneti süda.

She carved thee for her seal, and meant thereby,
Thou shouldst print more, not let that copy die

See ongi soneti kõige keerulisem koht, sest Shakespeare kasutab siin 16. sajandi trükitehnilist metafoori, mis on tänapäevaks veidi võõraks jäänud.
Harutame selle lahti:
Sõnade tähendus originaalis:
“She” (Loodus): Shakespeare personifitseerib Loodust kui naissoost meistrit.
“Carved thee for her seal”: Loodus voolis su (noormehe) valmis kui pitsati (või trükivormi). Sa oled see “originaal”, mille sisse on lõigatud ilu muster.
“Thou shouldst print more”: Sa peaksid tegema sellest pitsatist rohkem jäljendeid (lapsi).
“Not let that copy die”: Siin ongi segaduse koht – Shakespeare nimetab noormeest ennast “koopiaks” (copy). Toonases inglise keeles tähendas copy tihti originaali, mille järgi koopiaid tehakse (nagu copy-text). Kui ta sureb järeltulijateta, hävib see ainus eksemplar, millest saaks uusi trükkida.

Vene keeles (Maršak):
Ты вырезан искусно, как печать, / Чтобы векам свой оттиск передать.
Maršak keskendub ajale (векам – sajanditele) ja tulemusele (оттиск – jäljend). Ta jätab välja hääbumise ja surma elemendi ning asendab selle positiivse “pärandamisega”. See on väga selge ja monumentaalne.

Eesti keeles (Rajamets):
Ta voolis sind kui pitsatit, ja nii – / tee jäljendeid, et märk ei hääbuks siit.
Rajamets on originaalile lähemal. Sõna “märk” tähistab seda sama copy’t ehk seda ilusat vormi, mis sa oled. Ta kasutab hoiatust: kui sa ei tee jäljendeid, siis märk hääbub.

*

Selle soneti taga on väga konkreetne lugu ja lausa “tellimus”, mis on tekitanud kirjandusteadlaste seas sajandeid põnevaid arutelusid.

Siin on selle soneti taustalugu:
Sonett 11 kuulub tsüklisse (sonetid 1–17), mida kutsutakse “sigituse sonettideks” (Procreation Sonnets). Need on suunatud ühele salapärasele kaunile noormehele (Fair Youth).
Lugu on selline: noormees on erakordselt ilus, kuid ta on nartsissistlik, isekas ega taha abielluda ega lapsi saada. Shakespeare’i “õpetus” on talle karm: “Sinu ilu ei kuulu sulle, vaid see on laen Looduselt. Kui sa ei saa last, varastad sa selle ilu tulevastelt põlvedelt.”
Levinud teooria kohaselt oli nende luuletuste taga reaalne tellimus. Arvatakse, et Shakespeare’i metseen (toetaja), Southamptoni krahv Henry Wriothesley (või William Herbert, Pembroke’i krahv), oli noor, kangekaelne ja keeldus abiellumast.
Tema perekond oli mures, et suguvõsa liin katkeb.
Arvatakse, et nad palkasid Shakespeare’i, et ta kirjutaks noormehele meelitavaid, kuid samas manitsevaid luuletusi, mis veenaksid teda pere looma.

Shakespeare ei räägi siin ainult “tittedest ja mähkmetest”, vaid tema õpetus on sügavam:
Ilu kui kohustus: Kui sa oled sündinud ilusana, on sul kohustus see “pitsat” edasi anda.
Võitlus Ajaga: Aeg on Shakespeare’i sonettides suurim vaenlane. Inimene ei saa aega peatada, kuid ta saab kavalusega Ajast jagu – jättes endast maha koopia (lapse), elab ta edasi ka siis, kui ta ise on muld.
Tarkus vs rumalus: Ta ütleb otse, et lastetuna hääbumine on “narrus” ja “külm”, aga järeltulijate saamine on “tarkus” ja “elu”

See ei ole lihtsalt armastusluule, vaid veenmiskunst. Shakespeare kasutab oma parimat sõnaosavust, et öelda ühele rikkale ja ilusale noormehele: “Ära ole nii enesekeskne! Vaata peeglisse – see ilu, mida sa näed, kaob peagi, kui sa ei tee endast ‘jäljendit’.”
Kas see “tellimustöö” teooria muudab soneti tähendust – kas see tundub nüüd vähem romantiline või hoopis huvitavam ja inimlikum?
Aeg (Chronos/Time) oli baroki ja renessansi ajastul üks võimsamaid ja kardetumaid sümboleid. Nii Shakespeare kui ka Händel nägid Aega halastamatu jõuna, mis hävitab ilu ja nooruse, kuid nende lähenemises on huvitav erinevus.

William Shakespeare: Võitlus Ajaga läbi järglaste ja luule
Shakespeare’i jaoks on Aeg “kuldne vikatimees”, kes uuristab kortsud kaunitaride laubale. Tema sonettides (nagu ka selles, mida vaatasime) on kaks viisi, kuidas Ajale vastu astuda:
Bioloogiline (Sonett 11): Tee lapsi, et su “pitsat” elaks edasi.
Igavikuline luule: Shakespeare uskus, et tema värsid on tugevamad kui aeg. Sonetis 18 ütleb ta: “Nii kaua kui inimesed hingavad… elab see luule ja annab sulle elu.”

Georg Friedrich Händel: Il trionfo del Tempo e del Disinganno
Händeli oratoorium tegeleb täpselt sama motiiviga, kuid lisab sellele moraalse ja religioosse mõõtme:
Ilu (Bellezza) ja Nauding (Piacere) vaidlevad Aja (Tempo) ja Tõe/Meeleparandusega (Disinganno).
Aeg on võitmatu. Händel näitab, et füüsiline ilu on kaduv ja Nauding on petlik. Erinevalt Shakespeare’ist, kes pakkus lahenduseks lapsi või luulet, pakub Händeli teos lahenduseks vaimset tõde. Ainult see, mis on seotud igavikuga (tõde ja voorus), elab üle Aja purustava jõu.
Huvitaval kombel on just selles Händeli teoses kuulus aaria, mis hiljem sai tuntuks kui “Lascia ch’io pianga”. Selle algsed sõnad manitsesid: “Jäta okas, nopi roos, sest sa leiad ilu enne, kui su aeg otsa saab.” See on täpselt sama manitsus, mida Shakespeare jagab oma sonettides: tegutse kohe, sest aeg ei oota!

Shakespeare ja Händel on nagu ühe mündi kaks külge: Shakespeare õpetab, kuidas jätta jälg maailma, Händel aga tuletab meelde, mis jääb alles pärast maailma lõppu.