A. HANSEN HUGO TREFFNERI GÜMNAASIUMIS

1898. a. jaanuarist kuni 1902. a. lõpuni õppis A. Hansen Tartus Hugo Treffneri eragümnaasiumis, mis kandis kõlavat ametlikku nimetust — Hugo Treffneri Esimese Järgu õppeasutus Jurjevis. 20-aastasena Tartu saabudes oli A. Hansen talupoegliku mentaliteediga noormees, kelle vaimseteks mõjutajateks olid seni olnud karmikoeline ja vaene kodu ning kihelkonnakool. Esimene neist oli temasse sisendanud tõsist ellusuhtumist, raskusi trotsivat vaimu ja talupoeglikku visadust omal jõul elus midagi saavutada. Kihelkonnakoolist oli A. Hansen saanud peamised teadmised, üht-teist oli õppimishimuline noormees sellele juurde lugenud, kuid seda oli siiski vähe. Kodupaiga maaoludes puudusid raamatud, puudus miljöö, mis oleks virgutanud ja suunanud edasipürgiva noormehe vaimseid otsinguid. Tänu J. Tammele oli Väike-Maarja andnud A. Hansenile kirjandusalaseid teadmisi vahest rohkem, kui ta oleks omandanud mõnes teises kihelkonnakoolis. Kuid seesama Väike-Maarja kool ei likvideerinud A. Hanseni religioosseid vaateid. Pigem isegi vastupidi: kihelkonnakool, mis oli määratud keskmisele ja jõukamale talunoorsoole, pidi kasvatama noori kuulekuse vaimus nii religiooni kui ka maiste valitsejate suhtes. Suuremate kultuuriliste keskuste viljastavast mõjust oli aga A. Hansen seni eemal seisnud. Sellepärast polnud A. Hanseni tulek Tartu mitte ainult astumine uude kooli, vaid see sai eraldusjooneks kahe sootuks erineva etapi vahel A. Hanseni elus ja vaimses arengus.
A. Hansen kuulus sellesse generatsiooni, kelle esindajad on Tartut ihalenud oma lapsepõlvekodudes kui mingit romantilist Emajõe Ateenat. Tema vaimustus ja ärevus Tartu saabumisel on mõistetav, kui teame, missuguste pingutustega on seotud tema lahkumine isakodust. «Oh Tartu, miks pärast pean ma sind nii hilja nägema? Mikspärast, miks, miks… Vastust ei anna ükski. Aga mis tõutav saladus on su sees? Mis ühendus minu hingel sinuga?»  Niisuguses romantilises toonis kirja saatis A. Hansen kaks nädalat pärast Tartu saabumist J. Kaelile. Tõotavate saladuste poolest oli aga ülikoolilinn kihelkonnakooli haridusega maapoisile kahtlemata rikas.
Ja ometi oli A. Hanseni sõit Tartu omamoodi hüpe teadmatusse. Tingimustele, mis teda koolis ootasid, ta ei mõtelnud. Kui need kujunesid lõpuks karmideks, siis aitas teda kõrvenurga tagamaadel karastunud iseloom ja murdumatu tahtejõud.
H. Treffneri gümnaasium oli omapärane ja ainulaadne õppeasutus tolleaegses Eestis. See vastuoluderikas kool etendas eesti hariduselus möödunud sajandi lõpul ja käesoleva algul siiski väga tähelepanuväärset osa. Nagu iga teinegi õppeasutus, oli ka H. Treffneri kool tuhandete niitidega seotud kaasaja ühiskondliku võitlusega, ühiskondliku mõtte arenguga ja kultuurielu sündmustega, mis toimusid kaasaegses Tartus. Et mõista, missuguses suunas toimus A. Hanseni areng H. Treffneri gümnaasiumis, tuleb jälgida kõigepealt seda, missugused ühiskondlikud suhted, ideed ja inimesed ümbritsesid teda uues keskkonnas.
A. Hanseni õppeaastad H. Treffneri gümnaasiumis langevad murrangulisse perioodi Eesti ajaloos. Uue sajandi algus tõi Eestis kaasa revolutsioonilise liikumise, samuti ka revolutsioonilise mõtte elavnemise. Marksism — uus teaduslik õpetus ühiskonna ümberkujundamisest— hakkas just neil aastail levima töölisklassi ja intelligentsi hulgas. Uued teaduslikud ideed, eelkõige darvinism, jõudsid neil aastail intelligentsi laiade ringideni.
Sajandivahetuse aastail kandsid revolutsioonilist liikumist Tartus peamiselt üliõpilased, sest Tartu proletariaat oli killunenud paljude väike-ettevõtete ja käsi- töökodade vahel. Pärast seda kui ülikooli õppekeeleks sai vene keel» hakkas aegamööda Tartusse valguma vene üliõpilasi tsaaririigi sisekubermangudest, kuid ka Peterburist ja, Moskvast. 90-ndail aastail kasvab teistest ülikoolidest ületulnute arv Tartu ülikoolis kahekordseks. Vene ülikoolidest tulnud üliõpilased olid aga sageli endistest õppeasutustest revolutsioonilise tegevuse pärast välja saadetud. Nii kujunes Tartust omalaadne, opositsiooniliselt meelestatud üliõpilaste kogunemiskoht. Rahutused ülikoolis, mis viisid karmide repressioonideni tsaarivalitsuse poolt, algasid veebruaris 1899. Solidaarsustundest Peterburi üliõpilaste vastu, kelle demonstratsioon 8. veebruaril 1899 kumminuiade abil tsaaripolitseinike poolt laiali aeti, esitasid ülikooli ja Veterinaaria Instituudi üliõpilased oma koosolekul 23. veebruaril võimudele kaugeleulatuvaid nõudmisi. Nõuti ülikooli autonoomia taastamist, üliõpilastele kaitset politseinike vägivalla vastu, poolakate ja juutide vaba pääsu Tartu ülikooli jne.
Tsaarivalitsus asus otsekohe drastiliste abinõude rakendamisele. «Tartu ülikool ja Veterinaaria Instituut suleti, kõik üliõpilased loeti lahkunuiks, tagasi ülikooli võeti neid ainult individuaalse avalduse alusel. Tagasiastumise õiguseta heideti sellel aastal üldse ülikoolist välja umbes 500 üliõpilast, 250 inimest saadeti Tartust välja.»
On muidugi ilmne, et niisugune äärmiste vahenditega teostatud rahustamine andis lõpptulemusena oodatust vastupidiseid tagajärgi. Ja teisest küljest köitis niisugune ülikooli puhastamine kogu linna avalikkuse tähelepanu. Üliõpilasliikumine ei jäänud enam üliõpilaskonna raamidesse, vaid kandus kogu elanikkonna teadvusesse, leides eeskätt muidugi tee Tartu intelligentsi juurde.
1902. aastal toimub Tartus hoogsalt keskkooliõpilaste organiseerumine põrandaalustesse ringidesse. Muidugi ei saa keskkooliõpilaste põrandaaluste ringide puhul rääkida nende organiseerijate revolutsioonilisest teadlikkusest. Üliõpilasringidega ei saa neid võrrelda, kuigi viimased võisid kaudselt ka keskkooliõpilaste ringidele mõju avaldada. «Nad {ringid] tekkisid vahel süütuist eriharrastusist, vahel juba teadlikumast rahvuslikust enesesäilitamistungist, vahel aga hoopis selgest poliitilisest organiseerimistahtest.»   Igal juhul on need keskkooliõpilaste ringidki omamoodi protestiavaldus tsaristliku surverežiimi vastu, kõigepealt aga eesti keele õigusteta olukorra vastu.
Nendesamade õpilasringide liikmed ja nende mõttekaaslased otsisid samal ajal energiliselt kontakti väliskirjandusega. Uue sajandi algul ristuvad väga mitmed kirjanduslikud ja ideoloogilised voolud Tartus ning õpilasnoorus haarab neid ahnelt, suutmata muidugi neid eritleda. Oli tolstoismi levimise aeg, ent juba hakkasid noore M. Gorki jõulised teosed uue ja värske hoovusena kirjanduse üldpildist välja paistma. G. Suits visandab selle autorite ringi, kelle teosed tolleaegsel Tartu gümnaasiumide noorsool olid kättesaadaval. «Üle Eesti kitsaste keelepiiride sisse tungides mõistsid Darwini, Marxi, Nietzsche, Brandese, Ibseni, Tolstoi, Gorki, Juhani Aho ja teiste kaasaegsete tööd meie maailmanurga umbsete eluvaadete ja meie kirjandusliku mahajäämise üle kohut.» Loetelu on summaarne, ei ole mõeldav, et mainitud autorid kõik oleksid kättesaadavad olnud gruppidesse koondunud õpilastele või oleksid kõiki huvitanudki. Kuid loetelu iseloomustab neid vastandlikke mõjusuundi, mis sajandi alguse aastail kultuurihuvilist noorust köitsid. Tänapäeval mõjub üllatavana, et nii vastandlikud autorid on asetatud selles loetelus kõrvuti, ent kõnesolevale ajastule oli see iseloomulik.
Selle generatsiooni noorsugu ei jäänud mitte ainult mõjude passiivseks vastuvõtjaks, vaid püüdis kirjanduslikus avalikkuses öelda oma sõna. Gümnaasiumiõpilaste grupp G. Suitsuga eesotsas hakkas 1901. aastal välja andma kirjanduslikku almanahhi «Kiired», mida ilmus kolm numbrit. See oli nooruslik tegutsemisvaimustus, mis sundis koolinoori avalikkuse ette astuma almanahhiga, kuigi autoreist ei olnud kellelgi veel kindlaid maailmavaatelisi ega esteetilisi tõekspidamisi. Paljugi jäi seetõttu «Kiirtes» kunstiliselt väheütlevaks, kuigi väljaandjad olid oma aastate kohta omandanud tähelepanuväärse kirjandusliku eruditsiooni. G. Suitsul õnnestus «Kiirtele» ilukirjanduslikku kaastööd hankida ka A. Hansenilt ja kahtlemata ongi tema proosapalad need, mis «Kiirte» ilukirjanduslikust materjalist on ajaproovile vastu pidanud.
Samal ajal, kui üliõpilaskonna progressiivses osas levisid marksistlikud ideed, hakati ülikoolilinna intelligentsi hulgas intensiivselt propageerima loodusteaduse uuemaid avastusi. Seegi algatus lähtus ülikooli ringkondadest. Radikaalne üliõpilaste grupp, kõige agaramalt aga nende hulgas R. Aavakivi, pidas Tartu seltsides ettekandeid, kusjuures esmakordselt esitati eesti avalikkusele Ch. Darwini liikide tekkimise teooria. Seltsides peetud loengute põhjal koostati 1898. aastal R. Aavakivi ettevõttel populaarteaduslik koguteos «Lõbu ja teadus», mis pakkus lugemismaterjali loodusteaduste vallast, aga sisaldas ka ilukirjandust. Hoolimata artiklite asjalik-teaduslikust käsitluslaadist, leidis raamat lugejaskonnas poolehoidu. Teose levik näitas, et aeg oli küps asutada Tartus ajakiri, mis populaarteaduslikus vormis tutvustaks lugejaid pidevalt kaasaja loodus-, arsti- ja ka majandusteaduse uuemate seisukohtadega. Niisuguseks ajakirjaks kujuneski «Rahva Lõbu-leht».
«Rahva Lõbu-lehe». toimetajaks oli kuni 1899. a. oktoobrini K. A. Hermann. Ajakiri oli tema toimetusel sisuliselt vähenõudlik, pakkudes üht-teist teisejärgulist ka teaduse vallast. Oktoobris 1899 sai ajakirja väljaandjaks ja toimetajaks J. L. Jürgens, energiline ja radikaalselt meelestatud üliõpilane, kes suutis ajakirjale kaastööd hankida mitmete noorte eesti haritlaste sulest. Ajakirjas deklareeris uus väljaandja, et ta tahab avaldada kõigepealt loodusteaduslikke ja majandusteaduse probleeme puudutavaid kirjutisi.  Seda lubadust peeti ajakirja toimetamisel järjekindlalt silmas. «Rahva Lõbu-lehel» on sajandi esimesil aastail suur tähtsus darvinismi ja materialistliku elukäsituse levitamisel intelligentsi hulgas.
Et pilt oleks täielik käesoleva sajandi algul Tartu intelligentsi teadvusse tõusnud probleemideringist, tuleks tähelepanu juhtida veel ühele õigupoolest ebateaduslikule ja reaktsioonilisele teooriale. Kui «Rahva Lõbu-leht» levitas teaduslikke ideid, siis levis samal ajal teiste kanalite kaudu Eestisse sugemeid Fr. Nietzsche õpetusest. Fr. Nietzsche suri aastal 1900 ja umbes samal ajal hakkas tema üliinimese teooria mõnevõrra kõlapinda leidma ka Eestis. 1901. aastal avaldas ajaleht «Olevik» pealkirja all «Sarathustra» Fr. Nietzsche teose «Nii rääkis Zarathustra». Sealpool head ja kurja seisev «kangelane» oli seega astunud eesti lugeja ette. Baltisaksa ringkondades, kus leidus küllalt Nietzsche austajaid, oli ta tuntud palju varem. Igatahes on üliinimese küsimuse üle sajandi algul Tartus palju vaieldud, sest haarab ju nn. üliinimese probleem Fr. Nietzsche teoses paljusid moraaliküsimusi.
Konservatiivsem osa intelligentsist koondus Tartus «Postimehe» ümber, mille toimetajaks alates 1896 oli J. Tõnisson. Viimane võitis poolehoidjaid Eesti Üliõpilaste Seltsis, samuti toetas teda energiliselt vaimulikkond. «Postimees» kujunes tegelikult kiiresti eesti kodanluse häälekandjaks, ajaleht jutlustas klassirahu ja vastandas tõusvale materialistlikule elukäsitusele idealismi. Seejuures oli J. Tõnisson oma ideede propageerimisel võrdlemisi aktiivne: ta püüdis poolehoidu võita intelligentsi ringkondades ning propageeris oma vaateid gümnaasiumi noorsoo hulgas. Ajal, millal töölisklassi klassiteadvus oli välja kujunemata, õnnestus J. Tõnissonil leida küllaltki arvukas poolehoidjate ring. 1905. a. revolutsioon aga paljastas tema konservatiivsed seisukohad ja J. Tõnisson jäi edaspidi ainuüksi eesti kodanluse juhtivaks jõuks.
Niisuguses ühiskondliku võitluse, uute ja vanade ideede ristumiskohas asetses sajandivahetuse aastail H. Treffneri gümnaasium. Palju sellest, mis toimus linnas, eriti üliõpilaste ringkondades, jäi H. Treffneri kooli õpilastele mõistmatuks. Kuid linna avalikkust erutavad sündmused, samuti noorsoo ja intelligentsi hulgas toimuvad otsingud jõudsid kahtlemata ka H. Treffneri koolini. Seda enam, et H. Treffneri gümnaasiumis oli õpilaste keskmine vanus palju kõrgem kui kroonugümnaasiumides ja sellepärast võisid H. Treffneri kooli õpilased ühiskondliku elu probleeme kui ka kultuuriküsimusi mõista avaramalt kui gümnaasiumide noorus. H. Treffneri kooli tuumiku moodustasid ikkagi tahtekindlad ja vaimsete huvidega noormehed, kes tegelikkuse probleemide suhtes ei saanud olla passiivsed. Nii oli ka A. Hansen H. Treffneri kooli õpilasena teadlik üliõpilaste rahutustest, kuigi tal oli veel ähmane ettekujutus sellest, mis tegelikult ajendas üliõpilaste demonstratsioone. Ta oli teadlik salajaste õpilasringide olemasolust, ta andis oma esimesi kirjanduslikke katsetusi avaldamiseks õpilasringi almanahhile «Kiired». Ta luges «Rahva Lõbu-lehte», mis süvendas tema huvi loodusteaduse vastu, oli teadlik ka vastuolust, mis valitses J. Tõnissoni «Postimehe» ja «Rahva Lõbu-lehe» ringkondade vahel. Teravapilgulise vaatlejana jälgis ta H. Treffneri kooli õpilasena kõike seda, mis toimus  koolimaja seinte vahel ja ka linnas. On selge, et mitte ainult kool ja õpetajaskond, kes noort A. Hansenit iga päev ümbritsesid, ei määranud kirjaniku vaimset arengut, vaid kogu see ühiskondlik võitlus ja ideede-otsingute kompleks, mis oli iseloomulik sajandivahetuse Tartule.

Hugo Treffneri eragümnaasium oli rajatud aastal 1883. Kooli asutamisega oli H. Treffneril õnnestunud rajada ettevõte, mille järele kaasaegses ühiskonnas oli pakiline vajadus. Kihelkonnakooli lõpetamine sulges talupoegade lastel tegelikult tee edasise hariduse juurde, sest linnakoolidesse ei pääsenud talupoegade lapsed kihelkonnakoolist edasi õppima. H. Treffner taotles järjekindlalt täieliku gümnaasiumi õiguste saamist, s. t., et kool võiks ise välja anda lõpetajaile küpsustunnistuse. Kuid see teostus alles 1907. aastal. Nii oli H. Treffneri kooli lõpetajate tee küpsustunnistuseni palju raskem kui kroonugümnaasiumide õpilastel. Lõpetajad pidid küpsuseksamid sooritama teiste gümnaasiumide eksamikomisjonide ees Tartus, Riias, Narvas või isegi Sise-Venemaa linnades.
H. Treffneri kooli vaadeldes ei pääse mööda direktori vastuolulisest, isiksusest. Tänapäeval tundub ebausutav, et nii järjekindlusetu, ebapedagoogiline ja mitme omaduse poolest veidruseni ulatuv inimene võis aastakümneid juhtida suurt kooli. Ja seda veel surverežiimi oludes, kus tuli valvel olla iga salakaebuse ees, ümbruses, kus H. Treffneri koolil, vähemalt varasemal perioodil, oli otseseid vaenlasi mõisnikkonna hulgas. Ent on olusid ja tingimusi, milles põhimõttekindlad ja sirgjoonelised isikud ei pea vastu, kuid pinnale jäävad olupoliitikud. H. Treffneri kool oli vajalik, tal oli meie hariduselus täita tähelepanuväärne funktsioon ja kool täitis selle, hoolimata asjaolust, et tema direktoriks oli Hugo Treffneri taoline inimene.
Kooli juhtimine ei olnud kerge ülesanne. H. Treffner pidi oma õppeasutuses looma niisugused tingimused, et direktori ja õpilaskonna tsaariustavuses kahtlemine ei oleks kellelgi võimalik. Selleks harrastas H. Treffner suurejoonelist välist paraaditsemist: korraldati ilutulestikke kroonupühadel, samuti keiserliku perekonna tähtpäevadel. Tsaaritruudus seati koolis väliselt kõigile nähtavale pjedestaalile. H. Treffner oli sagedane külaline Tartu vene ametnikkonna klubis «Rodnik», kus ta püüdis tsaaririigi kroonuametnikega säilitada häid suhteid. Ja nagu tema iseloom oli tormakas ning mõõdutunnet vähe arvestav, nii kaldus ta riigitruuduse demonstreerimiseski mõnikord koomiliste liialdusteni.
Olles väliselt nii truualamlik tsaariametnike ja keisrivõimu suhtes, ei suutnud H. Treffner mõista vene kultuuri. Kogu venesõbralikkus jäi tema juures koomiliseks teeskluseks, millest tugevama analüüsivõimega õpilane võis läbi näha. Laiutava venesõbralikkuse tagant ei selgunud aga H. Treffneri kindlamaid veendeid ja tõekspidamisi. Ta oli oma avalikku tegevust kord tõepoolest alustanud jakobsonlasena ja tema tollane käremeelsus oli õieti põhjuseks, et ta ei saanud pastorikohta. Kuid C. R. Jakobsoni suuna pooldamine võis varasemal perioodilgi olla lihtsa kaalutluse vili: Jakobsoni positsiooni kaitsmine tõotas populaarsust. Hilisemas tegevuses koolidirektorina pole varasemast jakobsonlusest jälgi märgata. Mida ta koolidirektorina on julgenud ette võtta rahvusliku meelsuse kasuks, on vähe. Harva julges ta mõnele õpilasele nelja silma all lausuda: ära unusta, et oled eestlane. Ent kui ta sealsamas oma hommikupalvustel ülistas riigitruudust, kui ta sõnavõttudest paistis silma saksa kultuuri austamine, kui ta vastandas end teadlikult uutele ühiskondlikele ideedele, kui talle ei meeldinud, et õpilased kirjutasid ajalehtedes, siis ei teadnud keegi õpilastest, missugust külge direktorist uskuda.
H. Treffneril oli omadusi, mis olid sobimatud suure kooli direktorile. Tema esinemised kooli hommikupalvustel toimusid kolmes keeles, kusjuures ühes keeles rääkis direktor sageli risti vastu sellele, mida ta oli rääkinud teises. Klasside ustes olid piilumiseks augud, kust direktor võis vaadata, mis toimus seal tundide ajal. Tema karistusviisid olid tihti väga üllatavad. Kuid võib-olla tajus ta ise oma pedagoogilist saamatust: ta ei õpetanud oma koolis isegi usuõpetust mitte.
H. Treffner oli ebamajanduslik inimene. Kulutused, mis läksid riigitruuduse demonstreerimiseks ja kroonuametnike meelitamiseks, ei olnud väikesed. Kui meenutada sedagi, et küllalt oli neid õpilasi, kes õpperaha talle osaliselt võlgu jäid, siis ei tule imestada, et rahapuudus jälgis teda alati. Vähemalt ühes ei saa H. Treffnerit süüdistada: tema kool ei olnud ärilistel kaalutlustel rajatud ettevõte, mis direktorile oleks aineliselt tulu toonud. Sageli oli H. Treffneril raskusi, et hoida sissetulekut ja kulutusi tasakaalus. Seejuures ei unustanud aga direktor H. Treffner kunagi jõuka mehe poosi: ta ei sõitnud põhimõtteliselt ühehobusevoori- mehega. H. Treffneri omadus oma isikuga kõik mõeldavaisse sündmustesse vahele segada tegi direktori koomiliseks, kuid mõnikord oli sellest ka kasu. H. Vuolijoki kirjeldab, missuguse agarusega H. Treffner püüdis abistada 1903. aastal ülekuulamise alla sattunud Tartu gümnaasiumiõpilast Kahtlemata aitasid need sidemed, mida H. Treffner iga hinna eest püüdis kõikjal luua, lõpptulemusena koolil püsida, kuigi direktori isiksus avalikkuse silmis kaotas väärikuse. «Narri osa etendamine oli hädaohutu nois ohtlikes oludes ja ta mängis ise sageli narri.» 
Üht printsiipi püüdis H. Treffner oma koolis siiski järjekindlalt rakendada: kasvandike väline käitumislaad pidi olema lihvitud ja linlik. Bravuursust, mida direktor ise armastas, püüdis ta sisendada ka noortesse. Maamehelik kohmakus, mille paljud õpilased kihelkonnakoolidest kaasa töid, oli direktori alatiseks pilkeobjektiks. Ja see oli ka kõik, mille nõudmises direktor ise oli järjekindel. Sisemist väärikust, sirgjoonelist isiksust — rääkimata kindla maailmavaate sisendamisest — ei olnud H. Treffner võimeline õpilastes arendama. Kui paljud tema kooli õpilased jõudsid nende omadusteni, siis direktori osa selles kasvatustöös on tähtsusetu.
Vastuolulisena ja veidrustesse kalduva inimesena tõuseb H. Treffner esile kaasaegsete mälestustest. Fr. Tuglas väidab: «Isiklikult pean teda põhimõttelagedaks, meie varasemale avalikule elule hädaohtlikuks sekeldajaks, kelle veidruste taga vaevalt mingeid rahvuslikke või muid veendeid oleks peitunud. Ta ei kõlvanud ei rahvajuhiks ega pedagoogiks.»   See lõpphinnang on hävitav, kuid sõnastatud vahest siiski liiga hoolimatult. Igatahes lülitab see välja olude arvestamise H. Treffneri mentaliteedi kujundamisel. H. Treffner ja tema käitumislaad pole üksiknähtused; surverežiim kujundas Eestis 80-ndail aastail terve rea avaliku elu tegelasi, kes H. Treffnerist vähe erinesid.
Kui H. Treffneri isikus jääb pinnale positiivset vähe, siis sama arvamusega ei saa läheneda tema poolt juhitavale koolile. H. Treffner oli kooli administraator; kooli vaimse palge määramisel oli tal oma osa, kuid mitte ainumäärav. Suur õpetajate kollektiiv tegi oma tööd ja H. Treffner ei seganud end nende ülesannetesse, kui kõik kulges koolis normaalselt.
Direktori suuresõnalise kroonumeelsuse varjus on mitmed õpetajad levitanud õpilaskonna seas vaateid, mis tsaristliku koolipoliitikaga olid vastuolus. 90-ndate aastate lõpul ei jäänud sotsiaaldemokraatlikud vaatedki õpilaskonnale tundmatuks. Teisest küljest püüdsid mõned õpetajad, ehkki tasa ja targu, säilitada õpilaste hulgas rahvuslikku meelsust, tuletades meelde seda vaimustust, millele tugines rahvuslik liikumine. Koolis loeti «Kalevipoega» ja õpilaskonna hulgas polnud C. R. Jakobsoni vaated tundmatud: õppis ju koolis paljugi nende talumeeste järeltulijaid, kes omal ajal olid C. R. Jakobsoni pooldajad ja kellele C. R. Jakobson oma võitluses tugines. Mingit ühtlast õpilaskonna mentaliteeti ei saanud aga välja kujuneda, selleks oli õpilaskond ise väga erisuguse koosseisuga. Selleks oli ka surveajastu liiga range. H. Treffner teadis mõndagi neist mõttesuundadest, mis koolis suuresõnalise kroonumeelsuse suitsukatte varjus valitsesid. «Kalevipoja» lugemist eesti õpilastele korraldas näiteks H. Treffneri vend Cornelius Treffner. Direktor segas end niisuguste antikroonulike ideede levitamisel vahele siis, kui kartis, et neist võivad teada saada tsaariametnikud. Kuid nagu mujal, nii oli ta selleski tegevuses järjekindlusetu.
Direktor H. Treffner, kes oli «süngelt salapärane, käsitamatult keerulise hingeeluga ja lõpuks — inimlikult hale»,  hävitas ise õpilaste silmis oma autoriteedi. A. Hansen suhtus temasse kooli tulles lugupidava tänulikkusega. Kuid temal oli võimalus H. Treffnerit näha mitmekülgsemalt kui teistel õpilastel. Salapäratsemine algas juba siis, kui H. Treffner õpilasi kooli vastu võttis. Keegi ei tohtinud kaasõpilastele rääkida, kui palju ta on direktorile kooliraha maksnud. «Mind kinnitas tema ära, et mina kellegile ei räägi, et siis tahavad kõik nii halvalt, aga kui mõni rohkem maksab, siis võib ka mõni vaene edasi aidatud saada.»   Siin tekibki esimene umbsõlm, milles H. Treffnerit süüdistada oleks raske. Objektiivselt tõi erisuguse suurusega õppemaks kehvemaile õpilastele tõepoolest kasu. Ent see paratamatu salapäratsemine jättis direktorist veidra mulje. Kooli uksehoidjana pidi A. Hansen need inimesed, kes tulid raha tooma, juhatama H. Treffneri juurde, neile aga, kes tulid H. Treffnerilt oma laenu tagasi nõudma, tuli öelda, et direktorit pole kodus. Ausameelne ja tugeva toetundega nooruk pidi paratamatult oma seisukohta direktori suhtes varsti muutma. Veetnud paar aastat H. Treffneri koolis, on A. Hansen oma tuttavaile direktorist rääkinud juba skeptilises toonis.  Tema vahekord direktoriga jäi aga kooli lõpuni heaks, sest õpilasi, kes käitusid korralikult, H. Treffner ei seganud. Oma hinnangu on A. H. Tammsaare H. Treffneri kohta andnud «Tõe ja õiguse» II köites Mauruse omapärases kujus. Niipalju kui on võimalik ajalise distantsi tagant võrrelda H. Treffneri isiksuse kohta käivaid andmeid Mauruse karakteriga, peab ütlema, et kirjanik on taotlenud Mauruse kujus objektiivsust. Mõnedest H. Treffneri negatiivsetest omadustest on A. Hansen läinud seejuures mööda delikaatse vaikimisega. Pärast «Tõe ja õiguse» II köite ilmumist on kirjanik oma lähemas tutvusringkonnas tunnistanud, et kõigis omadustes ei vasta Mauruse karakter siiski Hugo Treffnerile.  Täiesti teadlikult on kirjanik vaikinud oma endise direktori mõnest negatiivsest joonest.

Mitmekesine oli H. Treffneri kooli õpetajaskond. H. Treffner püüdis värvata kooli õpetajateks väljapaistvaid pedagooge: ta oli sunnitud seda tegema, et tema kooli kasvandikud võiksid võõraste gümnaasiumide juures edukalt eksameid sooritada. Mõnikord küsis H. Treffner isegi vanemate klasside õpilastelt, keda nad soovivad endale mingi aine õpetajaks. Mitmed ülikooli õppejõudki olid H. Treffneri koolis õpetajaiks. Varasemal perioodil on kooli väljapaistvamaks pedagoogiks olnud M. Korneljuk, keda peeti üheks paremaks kreeka keele õpetajaks kogu Venemaal.  Väljapaistvateks pedagoogideks olid H. Treffneri koolis kahtlemata vene keele õpetaja A. Pavlov, matemaatikud M. Volokobinski ja M. Rehbinder, aga ka ülikooli professorid V. Tšiž ja K. Pokrovski. Kuid nende kõrval leidus H. Treffneri koolis õpeta jäid-veidrikke, kes sarnanesid paljuski karikatuurile. Sageli kutsus H. Treffner õpetajateks üliõpilasi, kellest mõned oma ülesannet ei võtnud küllaldase tõsidusega.
H. Treffneri eragümnaasiumi sisemine struktuur oli vabam kroonugümnaasiumide omast. Kõige suuremaks erinevuseks oli muidugi see, et puudus vanusepiir kooli vastuvõtmisel. Polnud selles koolis haruldased juhud, kus õpilased olid õpetajatest vanemad. Kooli astuva õpilase teadmisi kontrolliti ja õpilane määrati teadmistele vastavasse klassi, õpilasi võidi viia kõrgemasse klassika õppeaasta keskel, õppeplaanid vastasid täielikult gümnaasiumide kavale, kusjuures mõnikord pakuti H. Treffneri koolis teadmisi rohkemgi kui kroonugümnaasiumides. Oli õpetajaid-entusiaste, kes H. Treffneri kooli vabadusi kasutades nõudsid õpilastelt rohkem, kui nägi ette kroonugümnaasiumide õppekava.
Õpilaskond H. Treffneri gümnaasiumis oli kirju, õieti rahvusvaheline. «Kõige arvukamalt esines muidugi maapoisse-eestlasi, kuid üsna rohkesti oli Treffnerilt abi otsima tulnud ka saksa kolonistide poegi Volga alamjooksult, Jekaterinoslavi kubermangust, Krimmist, Doni kasakate maalt ja mujalt Lõuna-Venemaa aladelt.»   Mainituile tuleb lisada veel kaupmeeste poegi, kes Venemaa suurlinnade gümnaasiumides oma stuudiumiga õigel ajal lõpule ei jõudnud. Rahvusvaheline õpilaskond oli erisuguste huvidega ja vägagi erisuguse ellusuhtumisega. Siin oli neid, kes iga hinna eest püüdsid omandada keskharidust, kes töötasid kõiki jõude kokku võttes. Ja neile oli H. Treffneri kool vastuvõetav. Edasipüüdev element pani end lõpuks maksma ja esines juhtumeid, kus mitmed tunnustatud pedagoogid õpetasid parema meelega H. Treffneri koolis kui kroonugümnaasiumides. «Sellist edasipingutamist kui siin võis vaevalt mujal näha. Seda tagas juba õpilaste enamik, kes kõigest hoolimata tahtis edasi jõuda, olgu õppimistingimused millised tahes.» 
Õppimistingimused olid aga H. Treffneri koolis viletsamad kui kroonugümnaasiumides. Koolis valitses krooniline ruumipuudus, siin õpiti isegi hobusetallist ümberehitatud klassiruumis, pansionis langes mõnes magamisruumis öösel temperatuur nullini. Kuid sellega harjuti lõpuks ja see kuulus kõik Treffneri kooli juurde.
A. Hansen määrati vastuvõtukatse järel V klassi. «Vene keele poolest oleks mina IV klassi saanud, aga ma [ei] mõistnud algebrad ja see pidas mind kinni,» kirjutab ta ise kaks nädalat pärast kooli astumist. Mitmekesine, vastandlik ja erinev oma pedagoogiliste võimete poolest oli see õpetajate galerii, kes A. Hansenit H. Treffneri koolis õpetas.
Vene keelt ja kirjandust õpetasid A. Hansenile Nikolai Znamenski, Aleksander Pavlov ja Jevlampi Nikolski. N. Znamenskiga, kes oli A. Hanseni õpetajaks kahel esimesel kooliaastal, algas kirjaniku tutvus õpet ajate-veidrikega. N. Znamenski oli õpetajana laialdaste teadmistega: ta tundis põhjalikult vene kirjandust, oskas prantsuse ja saksa keelt. Tema lemmikautoriks oli A. S. Puškin, kelle austajaks (ta püüdis kasvatada kogu õpilaskonda. Ent just temast kirjutab A. Hansen: «Vene keele tundi annab meile üks venelane, kes enamiste igakord purjus on ja kelle õppetamisest suurt välja ei tule. Suurt korda ei ole koolis. Tunni ajal räägivad poisid nii, et sa ometi koolmeistri häält ei kuule.»   Nikolai Znamenski vend Vassili, kes õpetas vene keelt nooremais klassides, elas koolimajas. Mõningaid Vassili Znamenski omadusi on A. Hansen silmas pidanud Slopaševi karakteri loomisel «Tõe ja õiguse» II osas.
Aleksander Pavlov, kes oli vene keele õpetajaks A. Hansenile kolmel järgneval õppeaastal, oli aga H. Treffneri gümnaasiumi väljapaistvamaid pedagooge. Ta oli lõpetanud Moskva ülikooli, tundis põhjalikult vene kirjandust ja pakkus oma aines õpilastele laialdasemaid teadmisi, kui nõudis keskkooli kursus. A. Pavlov oli suurepärase esinemis- ja kõneoskusega pedagoog, samuti väljapaistev deklamaator. Tema lemmikautoriks oli N. V. Gogol. Ta oli pedagoog, kes oskas vene klassikalise kirjanduse väärtused teha õpilastele mõistetavaiks. Vihates ametlikku tooni õpilase ja õpetaja vahekorras, oli ta õpilastele ennem vanem ja elukogenum sõber kui õpetaja. Ja niisugusena võitis A. Pavlov õpilaste poolehoiu ja lugupidamise.
Noore A. Hanseni kirjandusliku maitse kujundamisel on A. Pavlovil suur tähtsus. Ta jätkas õieti seda tööd, mida kihelkonnakoolis oli alustanud Jakob Tamm. Vene klassikute sügav humanism, lai eepiline haare ja psühholoogiline tõepärasus on need poolused, mida A. Pavlov kirjanduses hindas eriti kõrgelt. A. Pavlovi kiindumine N. V. Gogolisse juhib ka A. Hanseni erilise tähelepanu sellele kirjanikule.
Kui viimasel õppeaastal H. Treffneri koolis õpetas A. Hansenile vene keelt ja kirjandust Jevlampi Nikolski, siis temal kui keskpärasel õpetajal oli vähe omapoolset lisada sellele, mida ta tundides käsitles. Ta jäi paratamatult A. Pavlovi suurte teadmiste ja avara isiksuse varju.
Saksa keel oli õppeaine, mis H. Treffneri koolis A. Hansenile kõige enam raskusi valmistas. Põhjusi on mitu: saksa keeles oli tema ettevalmistus kooli astumisel nõrk. Ka olid saksa keele õpetajad A. Hansenil H. Treffneri koolis nõrgemad pedagoogid kui vene keele või reaalainete õpetajad. Esimene neist oli Maksimilian Lemonius. Ta ei valitsenud tundides vajalikul määral klassi üle, tal puudus õpetajale vajalik autoriteet. Vanemais klassides õppis A. Hansen saksa keelt Heinrich Baueri juures, kes oli asjalik ja täpne mees, kuid temagi ei saavutanud klassis õpilastega vahetut kontakti. Saksa keele hinne oli A. Hanseni tunnistusel mitmel korral 3— Niisugune hinne ei tähendanud, et A. Hansen oleks olnud saksa keele tundmises võhik, sest kuigi H. Treffneri koolis oli õppekeeleks vene keel, nõuti ka saksa keele põhjalikku oskust. Koolis oli palju neid õpilasi, kes kas päritolu või kasvumiljöö tõttu olid omandanud saksa keeles suuremaid eelteadmisi kui A. Hansen. Kui vene keele oskus oli A. Hansenil H. Treffneri kooli lõpetades perfektne, siis saksa keele valdamises polnud ta nii kaugele jõudnud, kuigi võis lugeda keskmise raskusega teksti täiesti vabalt. Esimese ilukirjandusliku tõlkegi on ta teinud gümnaasiumiõpilasena saksa keelest.
Kuigi H. Treffneri gümnaasiumis oli pearõhk pandud humanitaarainetele, kujunes sel perioodil, kui A. Hansen koolis viibis, reaalainete õpetamine tugevamaks. Põhjus seisis õpetajais. Ka A. Hansen õppis reaalaineid väljapaistvate pedagoogide juures ning neil oli oma osa kirjaniku maailmavaate kujundamised.
Aleksander Bilov oli A. Hanseni esimeseks matemaatika-õpetajaks. Too nii pedagoogina kui inimesena keskpärasuse piiridesse jääv õpetaja ei avaldanud noortele erilist mõju. Erakordseks isikuks osutus aga A. Bilovi järglane, noor ukrainlane M. Volokobinski. Töötades ülikooli tähetornis prof. K. Pokrovski assistendina, andis ta 1894. aastast alates tunde ka H. Treffneri gümnaasiumi vanemais klassides. Olles ise väljapaistev matemaatik, suutis M. Volokobinski oma õpetamismeetodi teha huvitavaks; tema püüdeks oli kõigis õpilastes arendada matemaatilist taipu. Iseloomult sirgjooneline, väliselt käitumiselt sageli karm, kuid seejuures noortesse sõbralikult suhtuv, oli M. Volokobinski õpilaste poolt kõrgesti hinnatud pedagoog. M. Volokobinski ei näinud oma ülesannet mitte ainult matemaatika õpetamises, vaid kasvatas koolis järjekindlalt sallimatust tsaarivõimu suhtes. «Volokobinski oli kujundanud õpilaste ringi, mis käis koos tema korteris — Tiigi tänaval, ühekordse maja katusealuses toas. See ring ei töötanud matemaatika, vaid sotsialismi alal.»  Neil ringi koosolekuil tutvustas M. Volokobinski õpilastele K. Marxi «Kapitali» venekeelset väljaannet.   Olles ise veendunud tsaaririigi põhialuste täielikus pehkimises, on M. Volokobinski seda revolutsioonilist mõtet püüdnud sisendada ka õpilastesse. Tihedast kontaktist ringi liikmete ja selle vaimse juhi vahel annab tunnistust seegi, et õpilased on M. Volokobinskile kinkinud enda joonistatud Marxi pildi. Seni pole õnnestunud faktiliselt tõestada, kas A. Hansen käis M. Volokobinski poolt korraldatud koosolekuil või mitte. Kuid nii või teisiti — M. Volokobinski mõjust ei pääse mööda, kui hakkame otsima neid tegureid, mis põhjustasid murrangu A. Hanseni maailmavaates. Teaduse ja religiooni vastuolu on M. Volokobinski oma tundides tihti analüüsinud. Ta oli alistuva orjameelsuse ja isevalitsusliku süsteemi karmisõnaline arvustaja ning ei varjanud oma vaateid ka tundides.
1902. a. sügisel tekkis M. Volokobinskil konflikt H. Treffneriga, kes tundis M. Volokobinski vaateid ega võinud neid taluda. M. Volokobinski oli toonud klassi I. Repini maalist «Burlakid Volgal» tehtud reproduktsiooni ja H. Treffner juhtus seda nägema klassi ukses olevast piilumisaugust. H. Treffner tegi sealsamas klassi ees M. Volokobinskile selgeks, et õpetaja peab koolist lahkuma.
M. Volokobinski järel tuli vanemate klasside matemaatika-õpetajaks Maksim Rehbinder. Käitumiselt mehine-järsk, sageli sõnades valimatu, iseloomult paindumatu ja uhke — niisugusena oli ta mõneski sarnane oma eelkäijatele.  See väliselt käitumiselt hoolimatu mees suhtus aga õpilastesse ja õpetatavasse ainesse suure vastutustundega. Matemaatikuna oli M. Rehbinder tunnustatud teadlane, kuid pedagoogina ei küündinud ta oma eelkäija tasemeni. Ka M. Rehbinder on kutsunud õpilasi enda poole koju, kuid ainult matemaatiliste teadmiste süvendamiseks.
Mõningaid M. Volokobinski ja M. Rehbinderi karakteriomadusi on A. Hansen silmas pidanud, kui ta lõi matemaatika-õpetajate kujud «Tõe ja õiguse» II köites.
Füüsikat ja kosmograafiat õpetas A. Hansenile viimaseil kooliaastail ülikooli õppejõud K. Pokrovski. Väga peenetundelise ja heatahtliku inimesena võitis ta kiiresti õpilaste lugupidamise.  Ta juhtis õpilaste tähelepanu vastuoludele, mis lahutavad füüsikat ja kosmograafiat kui teadusi religioossetest kujutlustest. Ta viis õpilasi sageli ülikooli tähetorni. On muidugi ilmne, et K. Pokrovski on prototüübiks kosmograafia-professorile «Tõe ja õiguse» II köites.
Geograafiat õpetas A. Hansenile ühel õppeaastal J. L. Jürgens, sama üliõpilane, kes toimetas «Rahva Lõbu-lehte». Väga lähedane kontakt ja vastastikku teineteist mõistev vahekord tekkis A. Hansenil J. V. Veskiga. Viimane oli A. Hanseni õpetajaks küll ainult ühel õppeaastal, aga Veski hooldusel oli kooli raamatukogu, kust Hansen sageli võttis endale lugemismaterjali. J. V. Veskist kujunes A. Hanseni ilukirjanduslike tööde esimene kriitik, sest temale andis Hansen lugeda oma ilukirjanduslikke katsetusi, mida ta Treffneri koolis hakkas tegema järjest tõusvas hoos. Hiljem on Veski prototüübina seisnud kirjanikul silma ees Timuski karakteri loomisel.
H. Treffneri koolis oli samal ajal ka õpetajaid, kes tundusid ise õpilastele veidrikena ja kelle käsitluses muutus õppeainegi kummaliseks. Niisugusteks olid eelkõige usuõpetajad. Vilhelm Ohmann nõudis piiblisalmide sõnasõnalist päheõppimist. Cornelius Treffner, Hugo Treffneri vend, oli nii mõtlemises kui ka kõnes laialivalguv, nii et tema usuõpetuse-tundides vesteldi kõige veidramatel teemadel. Eriti armastas C. Treffner fantaseerida filoloogiliste! ainetel, võrrelda piibli ja «Kalevipoja» värsse jne. Nii muutusidki usuõpetajad H. Treffneri koolis omamoodi karikatuurideks. Ja niisugustena on kirjanik neid kujutanud ka «Tõe ja õiguse» II osas.
Kahel esimesel kooliaastal oli A. Hansenil iga päev kokkupuuteid Valerian Czirwinskiga. See ülikooli kuldaurahaga lõpetanud füüsik oli elu poolt muserdatud ning oli kaotanud perspektiivi saavutada midagi rohkemat, kui pakkus talle äärmiselt tagasihoidlik töökoht H. Treffneri koolis. Ta ei andnud tunde, vaid tema ülesandeks oli õpilasi matemaatilistes ainetes järele aidata ja õhtupoolikul õppetoas korda pidada. Koolimaja eestoas, kus Hansen istus uksevalvurina, viibis ka V. Czirwinski, kellel oli vastupandamatu nõrkus viina suhtes. Seejuures oli ta paljunäinud ja sõbralik mees, kelle jutustused elusündmustest avasid noormeestele maailma sootuks uuest aspektist. V. Czirwinski suri kevadtalvel 1900. Ta on kirjanikul olnud prototüübiks Voitinski kuju loomisel «Tõe ja õiguse» II köites.
Kui koolimiljööst veelgi otsida isikuid, kes hiljem on kirjanikule andnud ainet romaani loomisel, siis tuleks mainida Fritz Taubelit, H. Treffneri kooli majandusasjade eest hoolitsejat, kellest romaanis on saanud Ollino. Selgub üllatav asjaolu: kaasõpilased on hiljem kirjanikule olnud vähem tänuväärseks materjaliks kui õpetajad, sest õpetajate karakterid on «Tõe ja õiguse» II köites üldiselt eredamad kui õpilaste omad. Otseseid paralleele saab romaani tegelaste ja A. Hanseni kaasõpilaste vahele tõmmata vähem kui õpetajate puhul. Nii on teada, et V. Pint vastab Tigapuule ja Nesterov Sikule; võib suure tõenäosusega oletada, et ka teiste õpilaskarakterite taga seisavad konkreetsed isikud, kuid kõiki neid avastada pole enam võimalik.
H. Treffneri kooli eesruum, kus A. Hansen pidas valvuriametit, oli omamoodi foorumiks, kus noor kirjanik võis jälgida kõige erinevamaid inimesi, kuulda kõige üllatavamaid mõtteid ja arvamusi. «Ses avaras ooteruumis tekkis päeva jooksul tihtigi mõttevahetusi, arutlusi ja vaidlusi kõige mitmekesisematel teemadel, mida üritasid sealt läbi käivad õpilased, õpetajad ja direktor, sest sealtkaudu käis majja tulijate ja majast lahkujate peamine tee.» On ilmne, et selles ruumis pajatati uudistest, mida oli kuuldud linnas, siin arutati päevaprobleeme ja siin plaanitsesid ka õpilased oma nooruslikust tegevus-agarusest ajendatud ettevõtteid. Uued mõtted teadusemaailmas, mis tollal Tartu intelligentsi hulgas olid käärimas — eelkõige darvinism —, äratasid vaidlusi. Selles ruumis targutati ka üliinimesest, vaieldi Buuri sõja tulemuste üle. Siin imetleti Lurichit, kui see Durovi tsirkuses maadles ja kõiki oma vastaseid võitis. Siin imetleti üliõpilasi — ühtedele meeldis nende buršilikult lai joon, teistele nende streigi- ja demonstratsioonijulgus. Vaatlemishimulisele ja analüüsivõimelisele noorukile pakkus kool oma vastuoludega, võrratu tüüpiderohkusega ja erilaadsete juhtumustega ainulaadset pilti. Ühest küljest oli A. Hanseni elu koolis karm: majanduslik olukord oli tihti nutmapanevalt  troostitu. Kuid sealsamas H. Treffneri koolis rullus tema silmade ees lahti kangas kõige ebatavalisemate juhtumustega, mida vaevalt ükski teine kool võib pakkuda. Võib leida palju koolielu juhtumusi, mis kirjaniku poolt hiljem on põimitud «Tõe ja õiguse» II köite sündmustikku. Sealsamas kooli eesruumis rabeles V. Znamenski Nesteroviga ja Goethe ning Schilleri kujud kukkusid kapi otsast maha. Alati energiline ja kõike nägev H. Treffner tormas sealt aluspesu väel naabermajja, et tabada tütarlapsi, kes käisid kooli uksekella helistamas. Koolis pidas H. Treffner oma veidraid hommikupalvusi kolmes keeles. Oma kurikuulsa hüüde «Ach, du Schinder!» saatel võis ta kõige ootamatumal hetkel söösta mõnd õpilast karistama, kui talle oli meenunud mingi süütegu. Ja klassis ei suutnud M. Lemonius kuidagi selgeks teha, mis on koopula. Teisal lasti õppetunni ajal niidiga laest kujuke tukkuva õpetaja silmade ette. Seal vallandas H. Treffner ootamatult õpilaste poolt armastatud M. Volokobinski, seal suri V. Czirwinski oma sõbra Znamenski voodis… Kui ajalise distantsi tõttu pole võimalik jõuda enam kõigi sõlmsündmuste algjuurteni, millest koosneb «Tõe ja õiguse» II köide, siis ühte võib öelda kindlasti: romaani sündmustik põhineb faktidel palju suuremal määral, kui seda julgeksime arvata nonde juhtumuste ebaharilikkuse tõttu, mida romaan kujutab.

4

Selles sündmusterohkes, mõtetest ja erinevaist inimtüüpidest nii rikkas keskkonnas viibis A. Hansen teravapilgulise vaatlejana. Esialgu oli tal tarvis harjuda uue miljööga, sest H. Treffneri koolis valitsesid hoopis teistsugused tavad ja käitumislaad kui kihelkonnakoolis, kus ainukeseks tooniandvaks elemendiks oli talupoeglik noorsugu. Uue kooli «seadused» on A. Hansenile varsti selged. Veetnud mõned kuud H. Treffneri koolis, kirjutab ta: «Nüüd on lugu nii, et kes hästi kange on, ehk kes hästi head raha maksab, sell on võimus, kes aga kardab ja igast ühest ennast tõugata laseb, see jääbgi teiste jalgade aluseks. Pea asi on: Sinu õigust ei küsi keegi, kui sina teda ise ei küsi.» 
A. Hansenist kujunes koolis vaikne ja tõsine noormees, kes enamasti armastas passiivselt jälgida kõike seda, mis toimus tema ümber. Vaidlustesse sekkus ta harva, ei hoidnud aga kõrvale siis, kui kõne all olid kirjanduseküsimused. Kitsamas ringkonnas aga oli A. Hansen teravmeelne ja lõbus, kes vaimukast väljendumisoskusest oskas lugu pidada. G. Suits mäletab teda sellest ajast tüseda poisina, kellel on lahke ja kinnine pilk ning kes kulunud kaabuga linnas jalutas. 
A. Hanseni edasijõudmine õppeainetes oli hea. Hoolimata eestoa rahutust ümbrusest ja valvuriameti segavast toimest on ta klassist klassi läinud raskusteta. Domineerivaks hindeks kõigil tunnistustel on neli, millele lisandub sageli veel ½ , mõnikord ka pluss või miinus. Vene keele ja kirjanduse hinded on sealjuures kõige stabiilsemalt hinnatud neljaga, kuna saksa keel oli aga A. Hansenile kõige nõrgemaks küljeks kogu gümnaasiumi jooksul. Ladina keele õppimisest gümnaasiumis A. Hansen loobus, sest oli võimalik küpsustunnistust saada ka ilma antiikkeele hindeta. 1902/03. õppeaastal, s. o. viimasel kooliaastal, on hinded tunnistustel tunduvalt nõrgemad kui varem. Näib, nagu oleksid lõppenud jõuvarud või tabanud A. Hansenit tüdimus: 12 õppeainest on sel korral 7 hinnatud rahuldavaga.
H. Treffneri gümnaasiumis oli tavaks iga õppeveerandi tulemuste põhjal paigutada õpilased istuma klassis õppeedukuse järgi. Priimus pidi istuma esikohal, tema järel kindlas korras teised. A. Hanseni parimaks saavutuseks oli 3. koht 1901/02. õppeaasta 2. veerandi järel. Tavaliselt on ta edukuselt 5.—8. õpilane klassis. Et need formaalsed tulemused paremateks ei kujunenud, selleks oli põhjusi mitu. Kõigepealt olid A. Hanseni õppimistingimused tunduvalt raskemad kui teistel: ta pidi suure osa ajast veetma «koolimaja eesruumis valvurina, kus tööks keskendumine vajas suurt pingutust. Kirjanduslikud harrastused nõudsid omajagu aega, sest neist ei tahtnud A. Hansen kõigest hoolimata loobuda.
Kuigi H. Treffneri pansion andis A. Hansenile peavarju ja toidu, jäi noore kirjaniku majanduslik olukord Tartus raskeks. Isakodu ei jõudnud tema õpinguid nimetamisväärselt toetada. Igapäevasteks pisikulutusteks raha ei jätkunud, raskusi oli eriti teisel ja kolmandal õppeaastal. Majanduslik kitsikus eraldas A. Hanseni ka tolleaegse Tartu kultuurielu sündmustest. Teatrisse või kontsertidele minekuks puudus raha. H. Treffner lubas oma õpilastel küll minna Durovi tsirkusesse G. Lurichi maadlusõhtuid jälgima, kuid ei lasknud Hansenil minna viiulikontserdile. Puudus oli mõnikord nii terav, et polnud raha isegi kirjade kirjutamiseks kodustele. A. Hansen kirjutab ise: «Aga mõtelge ise, et iga kiri om[a] kümme kopikat ära viib, aga kust need kümned kopikad tulemas on.»   Kuid nooruki töö- ja õppimisvaimustus on esialgu suur, tema tahe raskusi ületada on murdumatu. Noorel kirjanikul jätkus hingejõudu kõigi raskuste taga näha kõrgemat eesmärki; see polnud esialgu küll veel kindlapiiriline, kuid keskpärase või tähtsusetuga ei ole A. Hansen ka siis enam tahtnud oma kujutluses leppida. Koolituleku aastal kirjutab ta õele: «Kas mull on raha ehk ei ole, siiski olen ma õnnelik. Ma olen üksi sellepärast õnnelik, et minu kätte niisugust vaeva on usutud: läbi häda õppida, kõik sugu takistused võita, ilmaasjata vaeva näha ja viimaks tähtsuseta kaduda, nagu igaüks inimene ilmas. Ei seda ma ei taha! Tähtsuseta nagu suurem hulk inimesi, kaduda, sellega ei taha mina sugugi rahul olla, ometi midagidki tahaks mina ilmas tähtsat teha.»
Vanemais klassides on A. Hansen püüdnud ise lisateenistust hankida. Ta on käinud eratunde andmas, on aidanud nooremate klasside õpilasi ka Treffneri koolis. Mõnevõrra sissetulekut tõi ka ilukirjanduslik tegevus, kuid see kõik oli ikkagi niivõrd pisku, et ei jõudnud rahuldada vajadusi mainimisväärsel määral. On seega mõistetav, et tema olukord muutus ajuti troostituks, tahet ja vaimujõudu raskele proovile panevaks. Majanduslik kitsikus takistab ka 1902. a. kevadel gümnaasiumi lõpueksamitele minemast, kuigi ta tunneb, et võiks need sooritada juba sellel aastal. Raskemeelsus kajastub ka mõnes neis vähestest kirjadest, mis kirjaniku koolipäevilt on säilinud. «Õppimine läheb oma soodu edasi. Oleks tänavu gymnasiumi lõpu eksamile läinud, kui seisukord kuidagi moodi oleks lubanud, aga nagu näha — väsitab ära, rusub maha, ei jaksa, ei ole võimalik. Eks teine kord jõua, kui task natukene raskem on.» 
Lisakohustused, mida A. Hansen H. Treffneri gümnaasiumis pidi täitma, et tasumata jäänud kooliraha tasa teenida, ei olnud esialgu eriti suured. «Kõik teenistus kokku on see, et ma hommiku kell kuus üles tõusen ja teisi äratan.»   Hiljem lisandus sellele siiski palju muudki: juba mainitud valvuriamet koolimaja eestoas kujunes A. Hanseni peamiseks kohustuseks, samuti tuli abistada lauakatmisel, korra järele valvata nooremate klasside õpilaste pärastlõunasel jalutuskäigul ja mõnikord puuduvat õpetajat asendada nooremates klassides. Kõik see nõudis aega ja piiras noormehe vabadust.
Seejuures otsis A. Hansen kooli rahutus miljöös pidevalt võimalusi loominguliseks tegevuseks. Esialgsed katsetused muutusid peagi kirjanduslikeks harrastusteks. See oli juba vajadus loomingulise töö järele, mis sundis teda õhtutundidel luuletusi ja jutustusi kirjutama. Esimesel Tartus oleku aastal jäi mahti loominguliseks tööks siiski vähe: õppetöö nõudis oma osa ja uus miljöö võttis sisseelamiseks aega. A. Hansen kirjutab ise: «Uusi kirja töösi ei ole ma palju teinud, laulusid iseäranis olen ma väga vähe luuletanud, õppimine ei anna selleks aega. Jutustusi olen ma kaks-kolm tükki teinud.» 
Ent aegamööda muutub olukord. Laulude vihikusse tekkis luuletusi küll vähevõitu, ehkki kirjades läks Tartust luuletusi teele — koju õdedele-vendadele, Mari Tammele Väike-Maarjasse, Anna Steinile Salla valda ja küllap mujalegi. Katsetamine proosa alal muutus järjekindlamaks. Ta tajus ise, et luule ei ole tema pärisala. 1900. aastast alates jäigi luuletuste kirjutamine tagaplaanile.
1900. a. sügisel ilmusid A. Hanseni esimesed teosed trükist. «Postimehe» 1. septembri numbris hakkas ilmuma sama aasta suvel kirjutatud «Kilgivere Kustas», hiljem avaldas «Postimees» ulatuslikuma jutustuse pealkirjaga «Ärakadunud poeg», «Rahva Lõbu-lehes» nr. 8 ilmus luuletus «Petetud». Olgu märgitud, et luuletuse alla on autor oma initsiaalidena märkinud A. H. T. Kodukoha nimi on seega juba esimesi töid trükki saates autoril pseudonüümina meeles mõlkumas.
Esimesed trükis ilmunud tööd ei tõusnud tasemelt kõrgemale keskpärasest joonealusetäitest. Uus autor köitis aga sellest hoolimata keskkooliõpilaste grupi tähelepanu, kes kavatses välja anda oma kirjanduslikku almanahhi. Et saada ilukirjanduslikku lisamaterjali «Kiirte» jaoks, külastas noor G. Suits 1900. a. sügisel A. Hansenit. Kuna koolimajas polnud vaikset paika vestlemiseks, mindi linna jalutama. G. Suits kutsus A. Hansenit osa võtma salajaste õpilasringide tööst. A. Hansen keeldus. Ta põhjendas seda ise järgmiselt: «Salaseltsist tol korral eemale jäämine polnud mitte niipalju ajapuuduse ettekäändel, kui just aja- ja võimalusepuudumisel: minul kui õppijal ja samal ajal teenijal oli väljapääs juhuslik ja vähene.»  Kaastööd «Kiirtele» aga A. Hansen lubas ja tema sulest ongi igas «Kiirte» numbris ilmunud jutustus. Kontakt G. Suitsuga jäi samuti püsima ja arenes hiljem vastastikuseks lugupidavaks sõpruseks.
1902. aastal ilmus A. Hansenilt trükis juba 6 jutustust, nende hulgas «Kaks paari ja üksainus». Teoste arv ise näitab, kui intensiivselt ta loominguliseks tööks püüdis õpingute kõrval aega leida.
1902. a. sügisel hakkas A. Hansen taotlema võimaluste piirides tihedamat kontakti Tartu kirjanduslike ringkondadega. Ta külastas Tähtvere tänavas asuvat Aadu Jaaksoni maja, kus olid korteris Puškini-nimelises tütarlaste gümnaasiumis õppivad sõsarad Hella ja Salme Murrik. A. Jaaksoni maja kujunes kooskäimise kohaks mitmele kaasaja kirjanikule: seda külastasid E. Enno ja A. Haava, kes luges seal kuulajaile oma värsse. A. Hansenit mäletatakse ka selles ringis tähelepaneliku vaatlejana ja äärmiselt tagasihoidliku vestlejana. Kord on A. Hansen õpilasena külastanud ka A. Kitzbergi.   Kuid lähemaid tutvusi tal Tartu kirjanikkonnaga siiski sel ajal ei tekkinud. Selleks puudusid trefneristil võimalused ja ta ei otsinudki isiklikke kontakte eriti agaralt.
Vaheldust sellesse igapäevatöösse tõid suvevaheajad. Esimeste kooliaastate suvevaheaegadel viibis A. Hansen vanematekodus. Noorematele õdedele-vendadele olid tema kodusviibimise kuud rõõmupäevadeks; teda oodati ja imetleti. Ent juba kooliaastail hakkas A. Hansen isakodust võõrduma. Viimastel gümnaasiumiaastatel on ta Põhja-Tammsaare talus veetnud ainult mõne nädala, pikemat aega aga peatunud teisal. Kahel suvel, 1900. ja 1901. aastal on ta kuu aega viibinud Põhja-Tartumaal Salla vallas Kõrve talus. Selle talu perepoeg Johannes Kask õppis samuti H. Treffneri gümnaasiumis. Koolivenna vanematekodus looduslikult kaunis ümbruses veetis A. Hansen puhkuseks vajalikud nädalad. Sõbralikum vahekord tekkis tal lähedal asuva Käru vesiveski omaniku tütre Anna Steiniga. Nad olid kirjavahetuses, kuni A. Hansen lõpetas H. Treffneri gümnaasiumi. 
1902. a. suve, samuti 1903. a. suve pärast gümnaasiumi lõpueksamite sooritamist Narvas veetis A. Hansen Läänemaal Piirsalus oma õe ja õemehe juures. Tema käsutuses oli metsaülema maja teisel korrusel omaette tuba. Ja kui A. Hansen, tulles Treffneri kooli inimeste- ja saginarikkast eesruumist, leidis eest vaikse omaette toakese, siis on mõistetav, et ta süvenes raamatuisse ja kirjutas lühijutte. Kuid soov jälgida inimesi ja olukordi ei sulge teda erakuna ainult oma tuppa, vaid ta jälgib tähelepanelikult mõisatööliste elu-olu.
Piirsalu ümbrus oli metsarikas; metsaülema maja asus Piirsalu mõisa läheduses, kuid viimane oli viletsal järjel ja moonakad elasid äärmiselt halbades tingimustes. Viletsuses vegeteerivad inimesed avasid A. Hansenile uue aspekti Eesti maaühiskonnale, sest mõisamiljöö oli talle seni tundmata maailmaks. Muljed, mida noor kirjanik sai moonakate ja kantnike elu jälgides, olid masendavad. Rantsalliku moonakatemajast leidis A. Hansen inimesi, kes said prototüüpideks jutustuse «Kaks paari ja üksainus» kirjutamisel.
Eraldatus, vaesus ja ümbruskonna suhteliselt madal hariduslik tase soodustasid usulahkude levimist Piirsalu ümbruses. Kuie külas asus palvela, kus sageli käis jutlustajaid ja lugijaid kaugemaltki. Kuie palvelas viis usuline fanatism ajuti palvetajaid ekstaasi. Iseloomustades Piirsalu ümbruse usuhullustust, kirjutab A. Hansen ühes kirjas: «… siin võib aga suur «kirja» lugemine ja uurimine peast lolliks ajada, nagu seda mitme juures näha on.»   Ja nagu tavaliselt ikka, nii liitus Piirsalu ümbruseski inimeste teadvuses usuline fanatism ebausuga. Rahaaugu-jutud on Piirsalus ja Kuie ümbruses olnud rahvasuus liikvel. Leidus inimesi, kelle teadvuses kadusid piirjooned reaalsuse ja rahvajutu fantaasiakülluse vahel. Kuie külas on Paisu talu peremees hakanud teeäärses liivakaldas ja karjamaal auke kaevama, kust ta lootis leida raha — peidetud varandusi. 
Neid Piirsalust saadud muljeid kasutas autor kirjanduslikuks loominguks. Moonakate elu masendavad stseenid reastusid ja nii sündis karmrealistlik jutustus «Kaks paari ja üksainus». Rahakaevamise ja usuhullustuse motiive on A. Hansen kasutanud hiljem teoses «Raha-auk».

5

H. Treffneri gümnaasium kujundas ümber noore kirjaniku tõekspidamised ja hakkas vormima tema maailmavaadet. Tartusse tulekul ei olnud A. Hanseni teadvusest kadunud religioossed arusaamad, kuid Tartus toimus murrang võrdlemisi kiiresti, nähtavasti juba esimesil kooliaastail. Selle põhjustajaiks olid õpetajad-ratsionalistid, ajakiri «Rahva Lõbu-leht», tutvumine loodusteaduse ja darvinismi tõdedega. Tundes neid inimesi, olusid ja tingimusi, mis ümbritsesid koolis noort A. Hansenit, mõistame, et elunähtusi teravapilguliselt vaatleva ja analüüsiva nooruki areng ei saanudki teisiti kulgeda. Raske oleks tegurite kogumõjust mõnd üksikut ajendajat eraldi esile tõsta ja seda ainumääravaks pidada. Oma mõju oli kahtlemata M. Volokobinski, K. Pokrovski ja J. L. Jürgensi tundidel, vabameelsel ainekäsitlusel, mis nende õpetajate tunnid tegi sisukaiks ja juhtis õppureid paratamatult järeldusi tegema. Darvinism, mille algelementidega A. Hansen tutvus, andis looduse arengu seaduste mõistmiseks uue võtme.
Looduse arengu seadustes valitseb dialektika. Viimast ei pruukinud A. Hansen trefneristina veel tunnetada, kuid talle on selge, et üksikisik moodustab lahutamatu osa looduse tervikust ja allub jäägitult looduse seadustele. Seejuures tajus A. Hansen, et loodusseadused ja looduse poolt kaasaantud tungid determineerivad inimese käitumise. Niisugune looduse ja inimese vahelise seose tunnetamine oli vastandlik idealistlikule elukäsitlusele, mis sajandivahetuse intelligentsi teadvusest polnud kaugeltki kadunud. Järjekindel materialistlik maailmavaade oli intelligentsi hulgas veel vähe pinda võitnud. «Rahva Lõbu-lehe» ümber koondunud rühm oli ikkagi esimene, kes avalikul foorumil hakkas materialistliku maailmavaate aluseid propageerima. A. Hansen kiindus selle rühma loodusteaduslikesse harrastustesse, kuid tundis esialgu vähem huvi ühiskondlike probleemide vastu, millest «Rahva Lõbu-leht» sugugi mööda ei läinud.
Noore A. Hanseni maailmavaadet analüüsides võime öelda: Toetudes loodusteadustele, eelkõige aga darvinismile, vabanes kirjanik usulise müstika mõju alt.
Teiselt poolt aga peegelduvad loodusteadustest omandatud seisukohad ka kirjaniku loomingus. Loodusteaduste tähtsus A. Hanseni loomingulises tegevuses on õieti selles, et need aitasid kirjanikul inimese mõistmisel inimesele lähemale jõuda, kui olid jõudnud tema eelkäijad eesti proosakirjanduses. Ei ole kahtlust selles, et just loodusteaduste abil jõudis A. Hansen inimese varjatuma külje mõistmiseni — instinktideni ja looduse poolt inimesele antud põhitungideni. Sellest tuleneb, et karaktereid näeb A. Hansen mitmekülgsemalt, ja kui kasvas autori kirjanduslik meisterlikkus, siis oskas ta neid sügavamalt avada oma teostes. Ta on esimene eesti kirjanik, kes oma loomingumeetodi kujundamisel on saanud loodusteadustelt soodsaid mõjutusi.
A. Hansen oli juba noorukina tugeva realismita juga kirjanik. Ta oskas ümbritsevat maailma näha objektiivselt, tema loominguliseks kreedoks kujunes materialistliku maailmavaate baasil realism, millele loodusteaduste mõju annab omapoolse kallaku. Sotsiaalseid vahekordi ja eri klasside lahkuminevaid huve on A. Hansen tunnetanud juba H. Treffneri kooli õpilasena. Ühiskond ise surus oma karmi ja vastuoludest lõhestatud pildi teravalt elu jälgiva noormehe silmade ette. Kuigi vanematekodus puudus otsene kokkupuude mõisaga, oli mõisnikkonna kui talupoja peamise vaenlase osa A. Hansenile täiesti selge. C. R. Jakobsoni vaadetega tutvus ta juba kodupaigas, hiljem on jakobsonlikud ideaalid pidevalt tema teadvuses püsinud. Ja kuigi ta omandas hariduse aastail, millal rahvuslik liikumine oli vaibunud ning uus ideoloogia — marksism —, mis viis Eesti ühiskonna vastu uuele tõusule, oli veel Eestis vähe tuntud, ei ole ühiskondliku mõtte stagnatsioon, mis tekkis intelligentsi ringkonnis tsaristliku surverežiimi pealetungimisel 80-ndail aastail, nakatanud A. Hansenit. Klasside erinevad huvid selgusid neist sotsiaalseist mõjudest, mis tungisid H. Treffneri kooli, aga teisest küljest avasid talle eesti kehviktalu- poja olukorra väga ilmekalt Piirsalus veedetud suved. Üliõpilased korraldasid Tartus demonstratsioone. Kõik see pani mõtlema: mille nimel, mispärast? Gümnaasiumide õpilasringid, kelle liikmeid A. Hansen mitmeid tundis, langesid tagakiusamise alla. Kõik see viis järeldusele: ühiskonnas peab miski olema mäda. Sest — toonitagem seda veel kord — A. Hansen on juba H. Treffneri kooli õpilasena teraval pilgul jälginud seda, mis toimus kaasaegses ühiskonnas. Seejuures pole ta olnud ainult külm kõrvaltvaataja, vaid kõigele sisimas reageeriv. Üks asi on siiski neid probleeme mõista, hoopis teine aga neid peamiseks kujutamisobjektiks võtta kirjanduslikus loomingus. Viimast A. Hansen varasemal loominguperioodil veel ei suutnud.
Kirjandusalase silmaringi laiendamiseks olid H. Treffneri gümnaasiumis soodsad tingimused. Väike-Maarjas, rääkimata Põhja-Tammsaare talust, oli väärtusliku kirjanduse kättesaamine raske. Tartu pakkus kihelkonnakoolist tulnule lugemiseks kirjandust suurel hulgal. H. Treffneri koolis oli raamatukogu, mis koosnes umbes 500 köitest. See oli oskuslikult valitud kogu, kus leidus korralik valik vene klassikute ilukirjanduslikest teostest, aga ka populaarteaduslikke väljaandeid vene ja saksa keeles loodusteaduste üksikute distsipliinide kohta.
Ilukirjanduslikuks põhilektüüriks oli A. Hansenil H. Treffneri koolis realistlik kirjandus. A. Pavlovi kiindumus N. V. Gogolisse ajendab A. Hansenitki seda kirjanikku põhjalikumalt lugema. Gogoli huumor ja rahvapärane ning poeetiline keel jätavad nooresse kirjanikusse nähtavasti oma jälje. 1898. a. jaanuaris hakkas «Postimehe» joone all ilmuma L. Tolstoi romaan «Sõda ja rahu». «Postimeest» loeti H. Treffneri koolis hoolega; pole mõeldav, et A. Hansen jättis lugemata L. Tolstoi romaani. Kuivõrd aga kihelkonnakoolist tulnud noormehel oli mõistetav romaani filosoofiline külg, see on iseasi. A. Tšehhovi novelle avaldati sageli sajandivahetuse aastail eesti ajakirjades, samuti leidus H. Treffneri kooli raamatukogus A. Tšehhovi novellikogusid. Eriti sügava mulje aga jättis talle F. Dostojevski romaan «Kuritöö ja karistus». F. Dostojevski loominguline meetod avas noorele kirjanikule nagu uue maailma jõuline realism on F. Dostojevski romaanis ühendatud sügava ja peenekoelise psühholoogilise eritlusega. Romaani sugestiivne mõju oli seetõttu eriti suur. Hiljem on A. Hansen ise tunnistanud intervjueerijale: «Ta [Dostojevski] on otse painajalik oma psühholoogilise läbinägevuse ja ulatavuse poolest. Kui Tammsaare loomingus kellegi mõju tahetakse otsida, siis ei julgeks ta Dostojevski poole näitamisel sellele vastu vaielda.»  Ka M. Gorki nimi, kelle loomingust tehti neil aastail eesti keelde esimesi tõlkeid, ei jäänud A. Hansenile tundmatuks.
Samal ajal hakkas A. Hanseni haardeulatusse jõudma ka Lääne-Euroopa kirjanduse suurkujusid. Fr. Schiller ja J. W. Goethe on esimesed, kes paeluvad tema tähelepanu. Fr. Schilleri lüürika romantiline paatos leidis noores kirjanikus kõlapinda, J. W. Goethe suuruse avastas ta siiski hiljem. Kaasaegsest kirjandusest tutvus ta aga mõnede naturalistide loominguga. E. Zola ja tema naturalistlik koolkond olid Prantsusmaal oma kuulsuse tipult küll juba langemas, kuid Saksamaal sammus Zola naturalism veel tõusuteed. Saksa keele vahendusel (aga osalt ka eesti ajalehtedes avaldatud tõlgete abil — neid ilmus rohkesti —) tutvus A. Hansen Zola loominguga. Ka H. Sudermanni loominguga tutvus ta gümnaasiumi päevil; J. V. Veski soovitusel tõlkis ta H. Sudermanni novellikogust «Videvikus» lühinovelli «Äravahetatud tuulelehvitaja».
Naturalismi ja realismi vahekordi, samuti Euroopa uuema kirjanduse põhisuundi tutvustas A. Hansenile saksa kirjandusteadlase-esseisti Leo Bergi raamat «Naturalism», millesse A. Hansen süvenes põhjalikult. Ka L. Bergi kirjandusteoreetilistele seisukohtadele olid loodusteaduse uuemad saavutused vajutanud oma jälje, L. Bergi raamatust võib leida biologismi teatavaid sugemeid. L. Berg ei ole aga Zola naturalismi propageerija, pigem on ta mitmes põhiküsimuses E. Zolaga vastuolus. J. V. Veski mälestuste järgi on L. Bergi teos «Naturalism» olnud noorele A. Hansenile omamoodi kirjandusteoreetiliseks käsiraamatuks.   A. Hansen on L. Bergi seisukohti ise kaitsnud ja nähtavasti on L. Bergi vaated mõjutanud ka tema varasemat loomingut. 
H. Treffneri koolis kristalliseerusid A. Hanseni maailmavaate kaks põhiomadust — ratsionalism ja ateism. Kui neile hiljem lisandus elukogemustest ja loetud filosoofilisest kirjandusest uusi jooni, jäid need alustoed püsima, samuti huvi looduse ja loodusteaduste vastu. A. Hanseni vaimne areng H. Treffneri gümnaasiumis on näide sellest, kuidas tsaari- ja kirikutruust õppeasutusest väljus kasvandik, kellest oli kujunenud ateist. A. Hansen polnud aga ainuke, kelle juures H. Treffneri religioosne kasvatustöö oli andnud sootuks vastupidise tulemuse. Ajastu uued ideed ja revolutsioonieelne ühiskondliku mõtte tõus mõjusid A. Hanseni maailmavaatele tugevamini kui H. Treffneri ja mõnede vanameelsete õpetajate tsaaritruudus.
1902. a. detsembris lahkus A. Hansen Tartust ja siirdus Viljandimaale koolivend Robert Treffneri vanemate tallu. Seal valmistusid mõlemad küpsuseksamiteks, mis kavatseti sooritada 1903. a. kevadel. A. Hansen aitas oma kaaslast keelte õppimisel, Treffner oli tugevam matemaatikas.
Veebruaris 1903 suri kirjaniku ema. Kogu perekond tuli isakoju Tammsaarele, kust 16. veebruaril viidi Ann Hansen Järva-Madise surnuaiale. Kurb sündmus halvas mõneks ajaks A. Hanseni töötahet, kuid veebruari lõpul ruttas ta tagasi Viljandimaale.
Küpsuseksamid sooritas A. Hansen Narvas aprillis ja mais 1903. aastal. 28. mail anti talle küpsustunnistus järgmiste hinnetega: 
Usuõpetus 5
Vene keel, kirikuslaavi keel ja kirjandus 3
Matemaatika 3
Füüsika 4
Matemaatiline geograafia 4
Ajalugu 5
Geograafia 5
Saksa keel 3

Noor kirjanik, kes mitme realistliku jutustusega oli köitnud avalikkuse tähelepanu, vajas töökohta, sest ainuüksi kirjanduslikule tegevusele pühendumisest ei võinud A. Hansen tol ajal veel mõeldagi. Töökoha leidmine oli talle 1903. a. suvel tõsiseks probleemiks. On kaudseid andmeid, et kirjanik pöördus juba juunis «Teataja» toimetaja poole kohasaamise palvega. Kuid toimetus ei vajanud sel ajal uut tööjõudu. Nii veetis A. Hansen 1903. a. suve Piirsalus, saates sealt «Teatajale» sõnumeid ja lühijutte, muuseas ka «Tähtsa päeva». Sügisel tuli juhus talle appi: «Teataja» juures vabanes töökoht ja A. Hanseni endised õpetajad soovitasid teda peatoimetajale. 1903. a. septembris alustas A. Hansen oma ajakirjanikutööd.