Poliitilise geograafia ja geopoliitika kaks kontseptsiooni – Heartland (Südamemaa) ja Rimland (Ääremaa) – moodustavad telje, mille ümber keerleb sisuliselt kogu kaasaegne globaalne strateegia, alates Esimesest maailmasõjast kuni tänapäevani.

Nende teooriate mõistmiseks tuleb meeles pidada, et nad sündisid ajal, mil maailm jagunes suurteks koloniaalimpeeriumiteks ja otsiti universaalset valemit: kes valitseb maailma ja kuidas seda saavutada?

Heartlandi teooria: Halford Mackinder
Teooria isaks on Briti geograaf ja akadeemik Sir Halford Mackinder (1861–1947). Ta esitas oma idee esmakordselt 1904. aastal Londoni Kuninglikus Geograafiaseltsis ettekandega “The Geographical Pivot of History” (“Ajaloo geograafiline telg”).
Mackinder elas ajal, mil Briti impeerium valitses maailma meresid. Kuid tema geograafina nägi, et sajandeid kestnud mereriikide domineerimise aeg hakkab läbi saama. Miks? Sest ehitati raudteid. Transsiberi raudtee ehitus Venemaal näitas Mackinderile, et maismaad pidi on nüüd võimalik vägesid ja kaupu liigutada kiiremini kui laevadega ümber kontinentide.
Mackinder jagas maakera kolmeks suureks osaks:
a. Maailmasaar (World-Island): Ühendatud Euroopa, Aasia ja Aafrika kontinent. See on maailma suurim, rikkaim ja rahvarikkaim piirkond.
b. Perifeersed saared: Ameerika kontinendid, Suurbritannia, Jaapan, Austraalia.
c. Südamemaa (Heartland) või Telgala (Pivot Area): See asub Maailmasaare keskel. Geograafiliselt on see ala, mis ulatub Volgast Ida-Siberini ja Arktikast Himaalajani.

Mackinder märkis, et Heartland on ligipääsmatu mereriikidele. Kõik selle piirkonna jõed voolavad kas sisemeredesse (nagu Kaspia meri) või külmunud Põhja-Jäämerre. Briti laevastik ei saanud sinna kuidagi siseneda. See tähendab, et Heartland on looduslik kindlus. Kui seal areneb tugev tööstus ja raudteevõrk, suudab sealne võim rünnata igas suunas, olles ise mere poolt haavamatu.Mackinder võttis oma teooria 1919. aastal kokku kuulsas kolmerealises valemis:

Kes valitseb Ida-Euroopat, see juhib Heartlandi.
Kes valitseb Heartlandi, see juhib Maailmasaart.
Kes valitseb Maailmasaart, see juhib maailma.

Tema suurim hirm oli see, et Saksamaa ja Venemaa ühendavad oma jõud (kas liidu või vallutuse kaudu). Saksamaa organiseeritus ja tööstus pluss Venemaa ressursid ja Heartlandis asuv territoorium tähendanuks Suurbritannia ja USA jaoks globaalset lõppu.

• Rimlandi teooria: Nicholas Spykman
  
  Teooria lõi Hollandi päritolu USA politoloog ja rahvusvaheliste suhete professor Nicholas Spykman (1893–1943). Teda peetakse USA geopoliitilise “ohjeldamispoliitika” (containment) isaks. Ta esitas oma teooria raamatus, mis ilmus vahetult pärast tema surma, Teise maailmasõja ajal.
  
  Spykman vaatas maailma kaarti ja ütles, et Mackinder eksis. Heartland on küll suur, kuid suurem osa sellest on liiga külm, tühi, raba või kõrb. Seal puudub tihe asustus ja arenenud taristu.Tõeline võimuvõitlus ei käi mitte Heartlandi sees, vaid selle ümber – poolkaares, mis ümbritseb Heartlandi. Spykman nimetas seda ala Rimlandiks (Äääremaaks).
  See on rannikuvöönd ja poolsaared, mis ümbritsevad Euraasiat: Lääne-Euroopa, Lähis-Ida, India, Kagu-Aasia ja Hiina.
  Rimland on piirkond, kus kohtuvad maismaavõim ja merevõim. Seal elab suurem osa maailma rahvastikust, seal on suurimad ressursid, tehased ja sadamad. Rimlandi riigid on “kahepaiksed” – nad peavad suutma end kaitsta maalt (Heartlandi eest) ja merelt (USA/Suurbritannia eest).
  
  Spykman sõnastas Mackinderile vastukaaluks oma valemi:
  
  Kes kontrollib Rimlandi, see valitseb Euraasiat.
• Kes valitseb Euraasiat, see kontrollib maailma saatusi.

Kui vaatate tänast maailmapoliitikat, siis see on puhas Mackinderi ja Spykmani malemäng:

• Hiina “Vöö ja Tee” algatus (Belt and Road Initiative): See on klassikaline katse ühendada Heartland ja Rimland ühtseks majandusvõrguks läbi raudteede ja sadamate, mis jätaks USA (perifeerse saare) mängust välja.
• Ukraina ja Lähis-Ida konfliktid: Need toimuvad täpselt seal, kus Heartland (Venemaa) kohtub Rimlandiga (Euroopa/Lähis-Ida). Need on nn “murdejoonte” (shatterbelts) piirkonnad, kus kaks geopoliitilist survet omavahel kokku põrkavad.

Soovituslikud raamatud (Vene ja inglise keeles)

Inglise keeles (Algallikad ja klassika)

1. Halford Mackinder – “Democratic Ideals and Reality” (1919)
   • See on Mackinderi peateos, kus ta arendas edasi oma 1904. aasta ideid ja sõnastas ametlikult Heartlandi valemi vahetult pärast Esimest maailmasõda. Raamat on kirjutatud hoiatuseks Versailles’ rahukonverentsi delegaatidele.
2. Nicholas J. Spykman – “The Geography of the Peace” (1944)
   • See on Rimlandi teooria piibel. Spykman selgitab siin kaartide ja geograafiliste analüüside abil, milline peab olema USA strateegia pärast Teist maailmasõda, et vältida ühegi suuriigi domineerimist Euraasias.
3. Robert D. Kaplan – “The Revenge of Geography: What the Map Tells Us About Coming Conflicts and the Battle Against Fate” (2012)
   • Suurepärane kaasaegne üldpopulaarne raamat. Kaplan võtab Mackinderi ja Spykmani teooriad ning näitab väga lihtsas ja põnevas keeles, kuidas need selgitavad tänapäeva konflikte Süürias, Ukrainas ja Lõuna-Hiina merel.

Vene keeles (Tõlked ja kohalik analüüs)

Vene ajaloos ja politoloogias on geopoliitika alati olnud au sees, sest Venemaa asub geograafiliselt täpselt selle debati keskmes.

1. Халфорд Маккиндер – “Демократические идеалы и реальность” (Vene tõlge)
   • Mackinderi peateos on vene keelde tõlgitud ja saadaval akadeemilistes väljaannetes (sageli koos tema 1904. aasta artikliga “Географическая ось истории”).
2. Николас Спикмэн – “География мира” (või “География установления мира” – Vene tõlge raamatust “The Geography of the Peace”)
   • Spykmani teooria on vene keeles laialt analüüsitud ja tõlgitud, kuna vene akadeemiline ringkond uuris väga täpselt, millise strateegia alusel USA neid Külma sõja ajal “piiras”.
3. Н. А. Нартов, В. Н. Нартов – “Геополитика” (Õpik / Monograafia)
   Kui soovite ühte selget, süstemaatilist ja vene keeles kirjutatud raamatut, mis seletab ära kõik lääne ja vene geopoliitika koolkonnad (sh Mackinder, Spykman, Haushofer jne), siis see on üks hinnatumaid akadeemilisi, kuid loetavaid teoseid. Seal on eraldi suured peatükid Heartlandi ja Rimlandi mõistetest ning sellest, kuidas need suhestuvad Venemaa asendiga.

Kuidas 1991. aasta Nõukogude Liidu kokkukukkumine muutus geopoliitilist geograafiat?

Enne 1991. aastat kontrollis Nõukogude Liit Mackinderi mõistes “täielikku Heartlandi“ ja surus läbi Varssavi pakti tugevalt peale ka Rimlandile (Ida-Euroopa kuni Berliini müürini).

Kui NSVL lagunes, juhtus midagi, mida ajaloos polnud sajandeid nähtud: Heartland tõmbus geograafiliselt sadu kilomeetreid itta ja põhja tagasi.

• Puhvertsoonide kadumine: Venemaa kaotas kontrolli Ukraina, Valgevene, Baltikumi ja Kesk-Aasia üle. Geopoliitilises mõttes tähendas see, et “looduslik kindlus” jäi ilma oma eesliinidest.
• Rimlandi pealetung: Lääne-Euroopa (klassikaline Rimland) hakkas laienema itta. NATO ja Euroopa Liidu laienemine Baltikumi ja Poolasse tähendas Nicholas Spykmani teooria kohaselt seda, et merevõimude (USA ja Suurbritannia) toetatud Rimlandi julgeolekuvöönd nihkus otse Heartlandi ajaloolise tuumiku (Moskva ja Peterburi) külje alla.
• Geograafiline “ummistus”: Venemaa kaotas otsese ja lihtsa ligipääsu soojadele meredele. Balti laevastik suruti kitsasse Soome lahe soppi (Kalingradi eksklaav jäi isoleerituks) ja Musta mere laevastik jäi sõltuvaks Ukrainast (Krimmi baasi rentimine).

Venemaa ja NATO: Kas Venemaad “keelduti” võtmast või miks sellest asja ei saanud?

Ajaloolises inforingis liigub palju debatte selle üle, kas Venemaa tahtis NATO-sse astuda, kas talle lubati, et NATO ei laiene, või kas lääs keeldus teda vastu võtmast. Vaatame seda puhtalt ajalooliste faktide ja geopoliitilise loogika baasilt.

Kas Venemaa soovis NATO-ga liituda?

Jah, see mõte käis laual mitu korda, erinevates faasides:

1. Boriss Jeltsini aeg (1990-ndad): 1991. aastal, kohe pärast NSVL-i lagunemist, saatis Jeltsin kirja NATO-le, märkides, et Venemaa pikaajaline poliitiline eesmärk võiks olla NATO-ga liitumine. 1994. aastal liituski Venemaa programmiga “Partnership for Peace” (Partnerlus rahu nimel).
2. Vladimir Putini algusaastad (2000–2001): Oma valitsemisaja alguses oli Putin väga lääne-meelne. Ta küsis 2000. aastal otse NATO peasekretärilt George Robertsonilt ja USA presidendilt Bill Clintonilt: “Millal te meid NATO-sse kutsite?” Robertson vastas, et NATO-sse ei “kutsuta”, vaid sinna tuleb ise kandideerida ja täita kriteeriumid nagu teisedki riigid. Putin vastas selle peale, et Venemaa ei kavatse seista järjekorras koos riikidega, “mis ei oma tähtsust”.

Miks Venemaa NATO-sse astumine oli geopoliitiliselt võimatu?

Kui jätta kõrvale emotsioonid, siis mehaaniliselt ja struktuurselt ei saanud see liit toimuda kolmel suurel põhjusel:

• NATO olemuse kadumine: NATO loodi 1949. aastal spetsiaalselt selleks, et kaitsta Lääne-Euroopat (Rimlandi) Heartlandi (NSVL/Venemaa) ekspansiooni eest. Kui Venemaa oleks astunud NATO-sse, oleks allianss kaotanud oma peamise eksistentsiaalse mõtte. See ei oleks olnud enam sõjaline kaitseliit, vaid mingi uus, kohmakas “Põhja-Poolkera Julgeolekuorganisatsioon”.
• Artikkel 5 ja Hiina faktor: Kui Venemaa oleks NATO liige, laieneks NATO kollektiivkaitse (Artikkel 5) ka Venemaa hiiglaslikule piirile Aasias. See tähendanuks, et kui Venemaal tekiks konflikt Hiinaga, oleks USA, Prantsusmaa ja Suurbritannia kohustatud sõjaliselt sekkuma Venemaa poolel. USA-le oli see strateegiliselt vastuvõetamatu – nad ei soovinud end siduda kohustusega kaitsma Venemaa Kaug-Ida liiva ja metsi.
• Otsustusõigus ja veto: NATO-s tehakse otsused konsensuse alusel (kõik peavad olema nõus). Venemaa suurus ja tuumaarsenal tähendanuks seda, et ta nõuaks alliansis võrdset otsustusõigust USA-ga. Washington, London ja Pariis ei olnud valmis andma Moskvale veto-õigust lääneriikide sõjaliste otsuste üle.

Tõeline murdepunkt: 2004 ja 2007

Selle asemel, et Venemaad kaasata, valis lääs Spykmani ohjeldamisstrateegia uue versiooni – NATO laienemise.

• 2004. aasta suurlaienemine: Balti riikide, Rumeenia, Bulgaaria, Slovakkia ja Sloveenia astumine NATO-sse tähendas, et Rimlandi kaitsevöönd lukustati lõplikult. Venemaa jaoks oli see märk sellest, et lääs ei näe neid partnerina, vaid potentsiaalse ohuna, mida tuleb geograafiliselt isoleerida.
• 2007. aasta Müncheni kõne: Putin pidas Müncheni julgeolekukonverentsil oma kuulsa kõne, kus ta teatas ametlikult, et NATO laienemine on otsene oht Venemaa julgeolekule ja et unepolaarne maailm (kus USA otsustab kõike) on läbi. Sellest hetkest alates pöördus Venemaa tagasi klassikalise Mackinderi doktriini juurde: kui sa ei suuda Rimlandiga liituda, pead sa Rimlandi tagasi suruma.

Mis sai Heartlandist edasi? Venemaa ja Hiina liit

Kuna Venemaa lükati Rimlandi julgeolekustruktuuridest välja ja ta ei suutnud üksi lääne majandusjõule vastu seista, käivitus täpselt see stsenaarium, mida Halford Mackinder 120 aastat tagasi kõige rohkem kartis: Heartlandi ja Aasia hiiglase lähenemine.

Täna me näeme Venemaa ja Hiina vahelist strateegilist liitu.

• Venemaa pakub Heartlandis asuvaid ressursse (gaas, nafta, puit, metallid) ja looduslikku kaitstust mere rünnakute eest.
• Hiina pakub Rimlandi idaserva tehaseid, tehnoloogiat ja hiiglaslikku majandusmootorit.

See liit püüab Euraasia kontinendi (Maailmasaare) ressurssidega isoleerida USA-d. USA omakorda püüab Spykmani vaimus hoida kontrolli all ülejäänud Rimlandi (Jaapan, Lõuna-Korea, Taiwan, Filipiinid, India, Euroopa), et see uus Euraasia blokk ei pääseks maailmameresid valitsema.

Lääne kõige tunnustatumate geopoliitika ja rahvusvaheliste suhete ekspertide seas on terve koolkond (nn strukturaalsed realistid), kes argumenteerivad: lääne käitumine pärast 1991. aastat oli massiivne strateegiline viga.

Selle koolkonna tuntuim esindaja on Chicago Ülikooli professor John Mearsheimer, samuti kuulus USA diplomaat ja George Kennani (Külma sõja ohjeldamispoliitika looja) õpilased. Nende argumentatsioon, miks see oli viga, jaguneb kolmeks puhtalt pragmaatiliseks punktiks, kus puudub igasugune moraalitsemine:

Suurriigi alandamine viib alati revanšismile

Ajalooline reegel ütleb, et kui üks suurriik kaotab (nagu NSVL kaotas Külma sõja), ei tohi teda nurka suruda ega tema huve täielikult ignoreerida.

• Võrdlus ajaloost: Pärast Napoleoni sõdu (1815) kaasati kaotanud Prantsusmaa kohe uude Euroopa julgeolekusüsteemi, mis tagas pikaajalise rahu. Pärast Esimest maailmasõda (1919) aga alandati Saksamaad Versailles’ rahulepinguga, mis tekitas viha, majanduskriisi ja tõi võimule Hitleri.
• Tulemus: Realistid väidavad, et NATO laienemine Venemaa piirideni ilma talle reaalset alternatiivset julgeolekugarantiid andmata tekitas Venemaal täpselt samasuguse “Versailles’ sündroomi” ehk sügava revanšismi, mis viis praeguste konfliktideni.

Peamise ohu vale määratlemine (Hiina faktor)

Geopoliitika põhireegel on: suurim oht on see riik, millel on suurim majanduslik ja demograafiline potentsiaal. 21. sajandil on selleks riigiks vaieldamatult Hiina, mitte rahvaarvult ja majanduselt kahanev Venemaa.

• Strateegiline loogika: USA ja Euroopa oleksid pidanud tegema kõik võimaliku, et hoida Venemaad lääne liitlasena või vähemalt neutraalsena, et tasakaalustada Hiina tõusu.
• Tulemus: Venemaa isoleerimisega saavutas lääs täpselt vastupidise – ta sundis Venemaa oma ressursid ja tuumavõimekuse andma Hiina käsutusse. Tänapäeval on USA ja Euroopa olukorras, kus neil tuleb rinda pista kahe ühinenud suurriigiga Euraasias (Heartland + Rimlandi idaosa), mis on strateegiline õudusunenägu.

Geograafiat ei saa ignoreerida

Nagu näitab Nicholas Spykmani teooria, on piirialad (Ukraina, Valgevene, Baltikum) alati survepunktid. Kui lääs otsustas need alad järk-järgult oma mõjusfääri tõmmata, oli geograafiliselt ette määratud, et tuumaarsenaliga Heartland (Venemaa) hakkab varem või hiljem vastu suruma, sest ta tunneb end oma “kodus” ohustatuna.

Kirjandus:
John Mearsheimer – “The Great Delusion: Liberal Dreams and International Realities” (2018)

(Vene keeles ilmunud pealkirja all: “Великое заблуждение: либеральные мечты и международные реалии”)

Mearsheimer selgitab väga täpselt ja karmilt, kuidas lääne (eriti USA) eliit langes pärast 1991. aastat eufooriasse ja ülbe oletuse lõksu, et nad võivad maailma oma suva järgi ümber ehitada, eirates klassikalisi geopoliitika reegleid ja teiste suurriikide elulisi huve. Ta prognoosis juba aastaid tagasi, et selline pimedus viib suure katastroofini Ida-Euroopas ja USA globaalse positsiooni nõrgenemiseni.

*

Läheme tagasi algusesse (19. sajandi lõppu ja 20. sajandi algusesse), siis nende teooriate tekkimise taga oli kolm suurt reaalpoliitilist jõudu ja hirmu, kus Venemaa ei olnud alguses ainus või peamine “vaenlane”, vaid pigem üks pusletükk palju suuremas globaalses võidusõidus.

Jõudude vahekord teooria tekkimise hetkel (umbes 1900)

Kui Halford Mackinder 1904. aastal oma Heartlandi teooria esitas, oli maailmas käimas kaks suurt tehnoloogilist ja majanduslikku nihet:

• Suurbritannia kaotas oma absoluutset võimu: Briti impeerium oli olnud 19. sajandi üliperemees tänu oma laevastikule. Kuid sajandivahetuseks olid talle järele jõudnud kaks uut hiiglast: Saksamaa Euroopas ja USA teisel pool ookeani. Mõlemad riigid möödusid Briti tööstustoodangust.
• Tehnoloogiline revolutsioon (Raudtee vs Laevad): Sajandeid oli merevägi olnud kiireim viis maailma valitsemiseks. Raudteede ilmumine (eriti Transsiberi raudtee Venemaal ja Berliini-Bagdadi raudtee projekt Saksamaal) tähendas, et sisemaad pidi sai mehi ja ressurssi liigutada nüüd kiiremini kui laevadega. See oli brittidele eksistentsiaalne šokk – nende merevõim oli muutumas kasutuks sisemaa hiiglaste vastu.

Kes oli alguses peamine vaenlane: Venemaa või Saksamaa?

Mackinderi teooria algversioonis ei olnud Venemaa defineeritud kui “igavene kurjuse impeerium” või ainus vaenlane, vaid teda nähti geograafilise potentsiaalina, mida keegi teine võib ära kasutada.

Suurbritannia tegelik ja kõige põletavam hirm 1904. aastal oli Saksamaa.

• Saksamaa ambitsioonid: Saksamaa oli Euroopa tugevaim tööstusriik ja ehitas meeletu kiirusega oma sõjalaevastikku, et esitada brittidele väljakutse merel.
• Saksamaa + Venemaa = Maailma lõpp: Mackinderi tõeline hirm oli see, et dünaamiline, kõrgelt arenenud ja organiseeritud Saksamaa allutab endale (kas liidu või vallutuse kaudu) Venemaa hiiglaslikud, kuid tol hetkel tehnoloogiliselt mahajäänud maa-alad ja ressursid.
• Kui Saksa insenerimõte ja organisatoorne suutlikkus oleks ühinenud Venemaa loodusvarade ja elanikkonnaga, oleks sündinud pidurdamatu superriik, mis valitseks Euraasiat ja millele Briti laevastik ei saaks ligi.

Seega oli teooria alguses Venemaa pigem “auhind” või hiiglaslik ressursside ladu, mille kontrollimise pärast võistlesid teised.

Kas teooria oli puhtalt oma poliitika õigustamine?

Jah, suurel määral küll. Mackinder ei olnud lihtsalt teadlane, ta oli Briti parlamendiliige ja imperialist. Tema teooria täitis kahte väga praktilist poliitilist eesmärki:

• Suurbritannia sisepoliitika äratamine: Mackinder tahtis Briti eliidile tõestada, et nad ei tohi loorberitele puhkama jääda. Ta kasutas Heartlandi teooriat nagu hirmutamistaktikat, et valitsus investeeriks rohkem maavägedesse, raudteedesse ja liitudesse Euroopa mandril, mitte ei loodaks ainult oma turvalisele saarelisele asukohale ja laevastikule.
• “Suure Mängu” (The Great Game) õigustamine: Briti impeerium oli kogu 19. sajandi vältel sõdinud ja intrigeerinud Venemaa vastu Kesk-Aasias (Afganistanis, Pärsias, Tiibetis), et kaitsta oma tähtsaimat kolooniat – Indiat. Mackinderi teooria andis sellele sajandipikkusele agressiivsele koloniaalpoliitikale ilusa, “teadusliku” ja akadeemilise põhjenduse. See näitas, et brittide tungimine Aasiasse ei ole mitte ahnus, vaid “ajalooline paratamatus” ja globaalse tasakaalu hoidmine.

USA kui tehnoloogilise hiiglase sisenemine mängu

Kui Nicholas Spykman 1940-ndate alguses Rimlandi teooria lõi, oli fookus juba muutunud. USA oli tõusnud maailma suurimaks majandusjõuks ja Teine maailmasõda näitas, et Euroopa ei suuda end üksi kaitsta.

Spykman kirjutas oma teooria spetsiaalselt USA välispoliitika õigustamiseks.

Enne Teist maailmasõda valitses USA-s tugev isoleerumispoliitika (isolationism) – paljud ameeriklased leidsid, et Euroopa ja Aasia sõjad ei puutu nendesse ja USA peaks elama oma turvalisel “saarel”.

Spykman kasutas geograafiat, et seda mõtteviisi purustada. Ta ütles ameeriklastele: Kui te lasete ühel riigil (olgu selleks natsistlik Saksamaa või militaristlik Jaapan või hiljem NSVL) ühendada ja kontrollida kogu Euraasia rannikut (Rimlandi), siis see hiiglane ehitab lõpuks suurema laevastiku ja majanduse kui USA ning kägistab meid meie endi kontinendil ära.

Seega sai Rimlandi teooriast ideaalne intellektuaalne tööriist, millega õigustada USA sekkumist maailmapoliitikasse, sõjaväebaaside rajamist üle terve maailma ja püsivat kohalolekut Euroopas ning Aasias.

Teooria alguses ei olnud baasiks pime viha Venemaa vastu, vaid mereriikide (Suurbritannia, USA) hirm selle ees, et maismaariigid (Saksamaa, Venemaa) ühinevad ja muudavad meredelt tuleva mõju tühiseks.

Tegemist oli klassikalise impeeriumite enesekaitse- ja ründemehhanismiga, mis riietati teaduse rüüsse, et õigustada:

1. Briti koloniaalsõdasid Aasias.
2. USA väljumist isolatsioonist ja maailma politseinikuks hakkamist.

*

Tänapäeval (2020. aastate teises pooles) on klassikaline geopoliitika teinud võimsa renessansi, sest globaliseerumise ja “ajaloo lõpu” illusioonid on purunenud. Mackinderi ja Spykmani ideid ei ole unustatud, vaid neid on moderniseeritud uute globaalsete reaalsuste – nagu Hiina ülisuur majanduslik võimsus, Venemaa agressiivne tagasitulek ja globaalse lõuna (Aafrika, India) iseseisvumine – valguses.

Kes on tänapäeva teooria arendajad ja millised on nende seisukohad?

Praeguse maailmapildi juhtivad geopoliitilised mõtlejad jagunevad peamiselt kaheks koolkonnaks:

A. Ameerika neorealistid ja neogeopoliitikud

• John Mearsheimer (kelle “suurriikide poliitika tragöödiat” ja lääne vigade kriitikat mainisin varem). Tema positsioon praegu on karm: maailm on pöördunud tagasi puhta suurriikide vahelise olelusvõitluse juurde.
• Robert D. Kaplan: Tema väidab, et geograafia on “saatus”. Tema viimased analüüsid näitavad, et tehnoloogia (küberrelvad, raketid) ei ole geograafiat kaotanud, vaid on muutnud Rimlandi (eriti Lõuna-Hiina mere ja Ida-Euroopa) veelgi plahvatusohtlikumaks “rõhukatlaks”.
• Peter Zeihan: Väga populaarne (kuigi kohati radikaalne) geopoliitika analüütik. Tema keskne tees toetab täielikult Teie väidet: USA on ainus suurriik, millel on olemas kõik vajalikud ressursid (toit, energia, turvaline geograafia, demograafia), samal ajal kui ülejäänud maailm (eriti Euroopa ja Hiina) seisab silmitsi sügava ressursi- ja demograafilise kriisiga.

B. Venemaa neoeuraasialased

• Aleksandr Dugin jt: Venemaal on välja arendatud oma versioon Mackinderist, mida nimetatakse neoeuraasialuseks. Nende seisukoht on, et Venemaa peab “Heartlandina” juhtima globaalset mässu “atlantismi” (USA ja mereriikide) vastu. See ideoloogia on otseselt mõjutanud Kremli strateegilist mõtlemist viimase kümnendi jooksul.

Kui palju on neil võimu “suunata päid”?

Nende teoreetikute otsene võim poliitiliste otsuste üle on erinevates regioonides väga erinev:

• USA-s: Washingtoni “süvaosariik” (Pentagon, luureagentuurid, välisministeerium) toimib sisuliselt puhtalt Spykmani Rimlandi-loogika alusel, isegi kui nad seda avalikult ei reklaami. Kui mõni mõtleja (nagu Mearsheimer) hoiatab valitsust vigade eest, siis teda sageli avalikult ignoreeritakse, kuid kulisside taga analüüsitakse tema argumente väga täpselt. USA-s juhivad poliitikat pigem pikaajalised institutsionaalsed huvid, mitte üksikud “prohvetid”.
• Venemaal: Geopoliitilistel teoreetikutel on olnud tohutu roll riikliku narratiivi loomisel. Ideed “Heartlandi kaitsmisest” ja “tsivilisatsioonide kokkupõrkest” on kirjutatud Venemaa ametlikesse välispoliitika doktriinidesse.
• Euroopas: Euroopa Liit on pikka aega elanud idealistlikus maailmas, kus usuti, et reeglitel põhinev maailmakord ja majandussuhted asendavad geopoliitika. Seetõttu on Euroopal olnud kõige vähem geopoliitilist mõtlemist. Euroopa eliit on pigem “peade suunamise” objekt kui suunaja, reageerides hirmuga sündmustele, mida USA, Hiina või Venemaa käivitavad.

Maailma uus reaalsus: Hiina ja India kui uued “Saksamaad”

Hiina ja India on muutumas tänapäeva “Saksamaadeks” – ambitsioonikateks, tohutu majandusjõuga Rimlandi riikideks, kellel on asjadest oma, läänekorrast täielikult erinev arvamus.

• Hiina: Kui 1904. aastal kartis Mackinder, et Saksamaa neelab Venemaa, siis täna on rollid vahetunud. Hiina on see dünaamiline tehnoloogiline hiiglane, mis on neelanud Venemaa (Heartlandi) oma majanduslikku mõjusfääri. Venemaa müüb Hiinale odavat energiat ja ressursse, samal ajal kui Hiina ehitab “Vöö ja Tee” taristut, et kontrollida kogu Euraasiat ja jätta USA isoleerituks.
• India: India keeldub olemast lääne ettur. Nad ostavad Venemaalt naftat, arendavad suhteid globaalse lõunaga ja ajavad puhtalt natsionalistlikku pragmaatilist poliitikat. India näeb end iseseisva poolusena, mis ei allu ei Washingtonile ega Pekingile.

Aafrika iseseisvumine Venemaa (ja Hiina) toel

Aafrikas toimub praegu ajalooline murrang, mida võib nimetada “teiseks dekoloniseerimiseks”.

• Prantsuse ja lääne mõju kadu: Viimaste aastate jooksul on rida Saheli piirkonna riike (Mali, Burkina Faso, Niger) löönud lääneriigid (eriti Prantsusmaa) riigist välja.
• Venemaa roll: Venemaa on pakkunud neile režiimidele sõjalist tuge (endise Wagneri, nüüdse Aafrika Korpuse kaudu), võimaldades kohalikel liidritel lääne survele vastu seista. Venemaa ei tee seda tasuta – vastutasuks saadakse ligipääs Aafrika kullakaevandustele ja strateegilistele mineraalidele.
• Hiina roll: Samal ajal ehitab Hiina seal teid, sadamaid ja koole, sidudes Aafrika majanduslikult endaga.

Tulemuseks on see, et globaalne lõunamaa ei ole enam passiivne kannataja, vaid kasutab suurriikide vahelist konflikti ära omaenese suveräänsuse tugevdamiseks.

Ressursside karm reaalsus: USA ja tühi Euroopa

See on punkt, millele baseerub näiteks Peter Zeihani analüüs:

• USA on autarkiline kindlus: USA on tänu kildanafta ja -gaasi revolutsioonile maailma suurim naftatootja. Neil on hiiglaslikud põllumajandusmaad (kesktasandikud), mis suudavad toita terveid kontinente, ja kõik vajalikud metallid ning mineraalid kas kodus või turvalises naabruses (Kanada, Mehhiko). USA võib teoreetiliselt tõmmata ukse kinni ja jääda ellu.
• Euroopa on ressurssidest tühi: Euroopa ehitas oma viimaste kümnendite heaolu üles kahele sambale: odav Venemaa energia ja turvaline USA kaitse. Nüüd on see mudel surnud. Euroopal puudub endal nafta, gaas, haruldased muldmetallid (mida on vaja rohetehnoloogia ja kiipide jaoks) ning isegi piisav demograafiline taastootmine (rahvastik vananeb kiiresti).

Ilma odava sisendita kaotab Euroopa (eriti Saksamaa) oma tööstusliku konkurentsivõime Hiina ja USA ees. Euroopa on jäänud geopoliitiliseks “vaeslapseks”, kes on täielikult sõltuv sellest, kas talle väljastpoolt ressursse müüakse või mitte.

Tänane pilt kinnitab, et vana Spykmani ja Mackinderi malemäng on elavam kui kunagi varem:

1. USA püüab kaitsta oma ressursside rikast “saart”, hoides kontrolli all merevööndeid.
2. Hiina ja India toimivad nagu uued, iseteadlikud impeeriumid, kes murravad välja senisest lääne kontrolli alt.
3. Euroopa maksab valusalt kätte oma pikaajalise geopoliitilise pimeduse ja ressursipuuduse eest.

Ukraina

Kui me eemaldame emotsioonid ja vaatame kaarti puhtalt Nicholas Spykmani (Rimlandi ehk rannikukontrolli) ja Halford Mackinderi (Heartlandi blokaadi) loogika kaudu, siis Odessa ja Musta mere ranniku kontroll ongi selle konflikti tegelik strateegiline ja majanduslik raskuskese.

Siin on geopoliitiline analüüs kahe võimaliku tee – “praeguse seisu lukustamise” ja “lõpuni mineku” – plusside, miinuste ja reaalsete tagajärgede kohta.

Stsenaarium: Konflikti külmutamine praegusel joonel (Ukraina ilma Donbassi ja Luganskita, kuid Odessa jääb läänele)

Hoida kinni see, mis on alles, ja tagada Odessa kaudu ligipääs maailmameredele – on kulisside taga paljude lääne ja ka Ukraina realistlike strateegide (sh John Mearsheimeri koolkonna) laual kui nn “Korea variant”.

Miks see oleks geopoliitiline lahendus?

• Ukraina jääb elujõuliseks majandusriigiks: Niikaua kui Ukrainal on Odessa, Mõkolajiv ja ligipääs Mustale merele, on ta funktsioneeriv riik. Ta saab eksportida oma tohutut vilja- ja metallitoodangust Globaalsesse Lõunasse ja Aafrikasse. Kui Ukraina kaotaks Odessa, muutuks ta “maismaalõksus” olevaks tsingitud riigiks (landlocked state), mis oleks majanduslikult täielikult lääne ülalpeetav ja pikaajaliselt elujõuetu.
• Rimlandi kaitseliin lukustatakse: See võimaldaks läänel võtta ülejäänud Ukraina (koos Kiievi ja Lääne-Ukrainaga) NATO või tugevate kahepoolsete julgeolekugarantiide vihmavarju alla. See tõmbaks maha uue, kindla “raudse eesriide”, mis stabiliseeriks Euroopa idapiiri aastakümneteks.

Mis on selle variandi risk?

• Ebastabiilsus: See ei lahendaks põhiprobleemi. Ilma ametliku rahulepinguta jääks see piir “hõõguvaks konfliktiks”, kus mõlemad pooled koguvad vägesid järgmiseks ringiks.

Stsenaarium: “Lõpuni minek” (Krimmi tagasivõitmine ja NATO baasid)

See on maksimalistlik eesmärk, millest räägitakse ametlikus poliitilises retoorikas. Geopoliitiliselt on Krimm täiesti erakordne auhind. Kes kontrollib Krimmi, see kontrollib kogu Musta merd ja suudab projitseerida sõjalist jõudu Lähis-Itta, Vahemerele ja Lõuna-Euroopasse.

Miks seda peetakse vajalikuks (“Miks peab minema lõpuni”)?

• Heartlandi täielik ohjeldamine: Kui Krimmis asuksid NATO baasid, oleks Venemaa Musta mere laevastik ja tema lõunapoolne geopoliitiline tiib täielikult halvatud. See lukustaks Venemaa lõunast täielikult sisse, mis on olnud mereriikide (USA/Suurbritannia) unistus alates 19. sajandi Krimmi sõjast.
• Julgeolek Odessale: Niikaua kui Krimm on Venemaa käes ja täis pikamaarakette ning lennukeid, on Odessa ja kogu Ukraina rannik püsiva surmava ohu all. Krimm toimib nagu Venemaa “hambad” Mustal merel.

Miks see tee on äärmiselt ohtlik ja peaaegu võimatu?

• Tuumasõja oht: Venemaa jaoks on Krimm punane joon, mille kaotamist näeb Kreml eksistentsiaalse ohuna Vene riiklusele. Realistlikud analüütikud hoiatavad, et katse Krimmi sõjaliselt vallutada viiks suure tõenäosusega taktikaliste tuumarelvade kasutamiseni, mis eskaleeriks konflikti ülemaailmseks katastroofiks.
• Ressursside puudus: Euroopal puuduvad ressursid ja tööstusvõimekus, et pidada sellist mastaapset kurnamissõda lõpuni. Ilma USA massiivse ja püsiva sõjalise sekkumiseta (mida USA ei soovi teha, hoides oma ressursside põhiosa Hiina tasakaalustamiseks) puudub läänel lihtsalt füüsiline jõud Krimmi tagasi võtta.

Kus on tõde?

Geopoliitiline reaalsus kaldub üha enam esimese variandi poole. Odessa hoidmine on Euroopa ellujäämise miinimumprogramm.

Kui Euroopa ja USA suudavad tagada, et Odessa jääb Ukraina ja lääne mõjusfääri ning mereteed püsivad lahti, on Venemaa strateegiline läbimurre Euroopasse blokeeritud. Krimmi ja Donbassi tagasivõitmine “lõpuni minnes” on teoreetiliselt ja ideoloogiliselt ilus eesmärk, kuid praktilises reaalpoliitikas nõuab see hinda, mida ressurssidest tühi Euroopa ja Hiinale keskendunud USA ei ole võimelised ega valmis maksma.

Ajaloos on pikaajaline rahu sündinud peaaegu alati just läbi valusate kompromisside, mitte ühe poole täieliku hävitamise kaudu.

Geopoliitiline vaade Põhja-Euroopale (Islandist Soomeni ja Arktikani) lisab siia väga tugeva ja kaasaegse strateegilise mõõtme. Vaatame lähemalt, miks see plaan on Euroopale reaalselt positiivne ja kuidas see uus Islandi-Soome telg maailma tasakaalustab.

Miks see plaan päästab Euroopa hävingust?

Kui konflikt külmutatakse praegusel joonel, kuid Odessa ja suurem osa Ukrainast päästetakse, saavutab Euroopa mitu kriitilist eesmärki, ilma et ta end majanduslikult ja sõjaliselt ammendaks:

• Ressursside säästmine: Ressurssidest tühi Euroopa ei pea astuma üle punase joone, mis viiks otsese suursõjani. Euroopa saab suunata oma piiratud finantsid ja energia enese uuesti ülesehitamiseks ja relvastumiseks, mitte lõputusse kurnamissõtta.
• Ukraina integratsioon: Allesjäänud Ukraina saab liituda lääne majandusruumiga. See on endiselt hiiglaslik territoorium, kus on tohutu põllumajanduslik potentsiaal ja mis toimib kindla puhvertsoonina Euroopa ja Heartlandi vahel.

Uus geopoliitiline telg: Islandist Soomeni (Põhja-Euroopa ja Arktika)

Soome ja Rootsi astumist NATO-sse on toimunud ajalooline muutus – Läänemerest ja Põhja-Euroopast on saanud ühtne, ülitugev strateegiline blokk.

See Islandist Soomeni ulatuv vöönd pakub Euroopale täiesti uut laadi stabiilsust:

• “NATO sisemeri”: Läänemeri on nüüd pea täielikult lääne kontrolli all. See tähendab, et Venemaa põhjapoolne ja läänepoolne ligipääs maailmameredele (Peterburi kaudu) on geograafiliselt täielikult lukustatud ja kontrollitav. See annab Baltikumile ja Põhjamaadele tugeva julgeolekugarantii.
• Arktika ja Norra roll: Norra ja Arktika piirkond on tuleviku geopoliitika uus tulipunkt, kuna jää sulamine avab uusi laevateid ja ligipääsu maavaradele. Kui idarindel (Ukrainas) saabub stabiilsus, nihkub lääne fookus põhjapoolsete ressursside ja teede rahumeelsele ja õiguslikule jagamisele. Põhjamaade tugevus (Island, Norra, Rootsi, Soome) hoiab ära selle, et Heartland suudaks Arktikat üksi dikteerida.

Pikaajalise stabiilsuse loogika

Miks on see positiivne, et Venemaa jääb ellu ega lange täielikku kaosesse?
Klassikalised realistid (nagu Mearsheimer või Kissinger enne oma surma) hoiatasid alati, et 11 ajatsooniga tuumariigi täielik kokkukukkumine või tükeldamine oleks maailmale palju ohtlikum kui stabiilne, kuigi kärbitud tiibadega suurriik.

Kui Venemaa laguneks täielikult:

1. Tema tuumarelvad satuksid kontrollimatute sõjapealike või terroristide kätte.
2. Hiina neelaks kogu Siberi ressursid ilma igasuguse vaevata, muutudes lääne jaoks üleöö absoluutseks ja pidurdamatuks supermonstrumiks.

Seega, jättes Venemaale tema elulised miinimumhuvid (nt Donbass ja Krimm), kuid hoides Euroopa piirid (sh Odessa ja Põhjala) tugevalt lukus, tekib uus külma sõja laadne tasakaalupunkt. See ei ole ideaalne või õiglane maailm, kuid see on reaalne, elatav ja stabiilne maailm, mis hoiab ära Euroopa hävinemise.

Euroopa

See, kuidas sõjaline reaalpoliitika (kompromiss rindel) pakendatakse kodumaise valijaskonna jaoks poliitiliseks võiduks, on klassikaline ellujäämisstrateegia demokraatlikes riikides.

Kuidas kompromiss müüakse “suure võiduna”?

Kui rindel lepitakse kokku, et Donbass ja Krimm jäävad Venemale, kuid Odessa ja ülejäänud Ukraina liiguvad lääne suunas, siis praegune Euroopa ja USA eliit ei ütle kunagi avalikult: “Me kaotasime.”

Narratiiv ehitatakse üles järgmiselt:

• “Me päästsime Ukraina riikluse!” – Öeldakse, et Putini algne plaan oli võtta Kiiev kolme päevaga ja hävitada kogu riik, kuid tänu lääne relvadele ja kangelaslikkusele suudeti 80% Ukrainast päästa, säilitada iseseisvus ja vaba pääs merele.
• “Me kurnasime Venemaad!” – Väidetakse, et Venemaa sai nii ränga majandusliku ja demograafilise löögi, et ta ei suuda järgmise 20 aasta jooksul kedagi teist rünnata.

See lubab praegustel valitsustel enne valimisi nägu säilitada ja väita, et nende strateegia töötas.

Suured Euroopa võimukeskused: Saksamaa, Prantsusmaa ja Suurbritannia

• Saksamaa ja AfD (Alternative für Deutschland): Saksamaal on majanduslik reaalsus (ressursside puudus ja kallis energia) löönud kõige valusamalt. Kui praegune valitsuskoalitsioon ei suuda majandust käivitada, kasutab AfD seda koos Ukraina-väsimusega ära. Kuid isegi kui AfD võimule ei saa, sunnib nende populaarsus traditsioonilisi parteisid (nagu CDU) võtma palju pragmaatilisemat ja Venemaa-suunalisemat positsiooni, et valijaid tagasi võita.
• Prantsusmaa (Le Pen ja vasakpoolsed): Prantsusmaa on traditsiooniliselt alati soovinud olla “kolmas poolus” USA ja Venemaa vahel (gaullismi pärand). Kui kompromiss on tehtud, on Prantsusmaa eliidil väga lihtne pöörduda tagasi diplomaatia juurde, väites, et Prantsusmaa oli see, kes tagas “rahu Euroopas”. Marine Le Peni või uute sotsialistide liidrite jaoks on see võimalus süüdistada Emmanuel Macroni varasemat joont “mõttetus eskaleerimises”.
• Suurbritannia ja impeeriumi kood: Suurbritannias on geopoliitiline mõtlemine veres – olgu võimul leiboristid või konservatiivid, välispoliitika põhiliin (Venemaa tasakaalustamine ja USA-ga hoidmine) ei muutu. Nigel Farage on pigem siseriiklik populistlik protestihääl, kes välispoliitilist telge ei murra. Britid mängivad alati pikaajalist kaardimängu.

Putini ja vana Euroopa uus majanduslik “mäng”

Putin ja Kreml teavad suurepäraselt, et Euroopa on ressurssidest tühi ja vajab konkurentsis püsimiseks toorainet. Kui poliitiline kompromiss on saavutatud ja “võit” mõlemal poolel välja kuulutatud, algab varjatud või poolavalik pragmaatiline kaubandus:

• “Pestud” nafta ja gaas: Euroopa ei pruugi hakata ostma naftat otse otsese Vene sildiga, vaid seda hakatakse ostma läbi vahendajate (India, Türgi, aserbaidžaanlased), mis teeb selle Euroopa jaoks kallimaks, kuid lubab poliitikutel väita, et nad on “iseseisvad”.
• Uued “sõbrad”: Venemaa kasutab seda hinda ja ressursside voogu preemiaks neile Euroopa riikidele ja liidritele, kes on valmis sõlmima pragmaatilisi diile, mängides Euroopa riigid üksteise vastu välja (nagu ta on edukalt teinud Ungari või Austriaga).

Stabiilsus läbi küünilisuse

Demokraatlikud süsteemid vajavad ilusaid silte (“Võit!”), samal ajal kui diktatuurid ja suured korporatsioonid vajavad stabiilseid tarneahelaid ja kasumit.

Rindepiiride külmutamine Odessa hoidmisega + selle vormistamine lääne poliitiliseks võiduks + varjatud naasmine Vene ressursside juurde – ongi tõenäoliselt see tee, kuidas Euroopa püüab vältida täielikku majanduslikku ja sõjalist hävingut.

Mis saab Ukrainast?

See küsimus on kõige valusam. Kui suursõda Venemaaga lõppeb ebaõiglase kompromissiga – kus maad loovutatakse rahu nimel –, nihkub peamine destabiliseerumise ja vägivalla oht välisrindelt Ukraina riigi sisse.

Kui me vaatame ajaloolisi analoogiaid ja praegust ühiskondlikku seisu, siis klassikalist rindega kodusõda (nagu oli Venemaal 1918 või Hispaanias 1936) tõenäoliselt ei tule, küll aga on ülimalt reaalne oht pikaajaliseks varjatud sisepoliitiliseks vägivallaks, puhastusteks ja atentaatideks.

Sellel “vaikival kodusõjal” on kolm suurt mootorit, mis võivad viia paljude inimeste hukkumiseni ka pärast ametliku rahu saabumist:

Reetmise sündroom (Dolchstoßlegende) ja relvastatud opositsioon

Ukraina ühiskonnas on sajad tuhanded mehed ja naised rindel verd valanud ning ülimat hinda maksnud. Kui valitsus sõlmib lepingu, mis jätab Donbassi ja Krimmi ametlikult või de facto Venemaale, tõlgendab suur osa radikaalsemast rindemeelsetest rühmitustest ja marurahvuslastest seda kui “nuga selga” ja reetmist Kiievi eliidi poolt.

• Miljonitel inimestel on kodus lahingurelvad ja plahvatusohtlikud kogemused.
• Me võime näha olukorda, kus marurahvuslikud rühmitused keelduvad relvi loovutamast, ei allu keskvõimule ja alustavad varjatud partisanisõda või terroritaktikat nii Venemaa poolt kontrollitavatel aladel kui ka Kiievi valitsuse ametnike vastu, keda peetakse reeturiteks.

“Sisemised puhastused” ja kollaborantide jaht

Sõja ajal on paljudes piirkondades (eriti rinde lähedal) jäänud inimesi, kes tegid venelastega koostööd, andsid infot või lihtsalt ootasid “vene maailma”. Samuti on lääne-meelses Ukrainas inimesi, kes on sõjast väsinud ja tahtsid rahu mis tahes hinnaga.

• Kui suur pauk mööda saab ja saabub stabiilsem faas, algab ühiskonnas sügav ja verine arveteõiendamine.
• Riiklikud julgeolekuorganid (SBU) ja omakohut rakendavad grupeeringud hakkavad taga otsima “sisevaenlasi”. See toob kaasa salajased vahistamised, omakohtu, inimeste kadumised ja atentaadid. See ongi see Teie mainitud “vaikiv kodusõda”, kus naaber hakkab süüdistama naabrit varjatud reetmises.

Poliitiline ebastabiilsus ja oligarhide naasmine

Sõja ajal on Ukrainas kehtinud sõjaseisukord – opositsioon on vaigistatud, meedia on tsentraliseeritud ja valimised edasi lükatud. Niipea kui saabub rahu (isegi halb rahu), peab see režiim lõppema ja algama poliitiline võitlus.

• Kuna ühiskond on sügavas traumas, majandus on purustatud ja miljonid põgenikud on välismaal, kujuneb võimuvõitlus uute valimiste ümber äärmiselt räpaseks.
• Relvastatud grupeeringud võivad hakata teenima erinevaid poliitilisi leere või naasvaid oligarhe. See võib viia tänavalahinguteni, poliitiliste mõrvade ja katseteni võimu jõuga üle võtta (uued maidanid, mis seekord ei ole rahumeelsed, vaid relvastatud).

Ajalooline võrdlus: Iiri Vabariigi sünd (1921)

Sellel olukorral on ajaloos täpne ja hirmutav analoogia – Iiri kodusõda (1922–1923).
Iirlased pidasid maha eduka iseseisvussõja Suurbritannia (vana impeeriumi) vastu. Lõpuks pakkusid britid kompromissrahu: Iirimaa saab vabariigiks, kuid kuus põhjapoolset krahvkonda (Põhja-Iirimaa) jäävad Briti krooni alla.

Iiri liidrid (eesotsas Michael Collinsiga) teadsid, et see on ebaõiglane, kuid võtsid selle vastu, sest “ressursid olid otsas” ja see oli parim viis ülejäänud riik päästa. Tulemus? Niipea kui paber brittidega allkirjastati, puhkes iirlaste endi vahel verine kodusõda nende vahel, kes olid kompromissiga nõus, ja nende vahel, kes tahtsid minna lõpuni. Collins ise mõrvati tema endiste võitluskaaslaste poolt.

“Halb rahu” Venemaaga säästab tõepoolest Euroopa suurest hävingust ja hoiab maailmasõja ära, kuid selle rahu tegelikku, ülikõrget hinda hakkab maksma Ukraina ühiskond ise oma sisemise rebenemise kaudu. See on traagiline reaalpoliitiline paratamatus: kui välisriikide surve lõppeb, pöörduvad kogunenud pinged ja relvad sissepoole.

Ukrainast saab Euroopa Liidule ellujäämisküsimus ja demograafiline puhvertsoon, samal ajal kui Arktika on alles kauge tulevikumuusika.

Võtame selle Teie toodud kahesambalise tulevikuvisiooni reaalpoliitiliselt ja demograafiliselt pulkadeks lahti.

Ukraina kui Euroopa ellujäämise sammas (Ressursid ja Demograafia)

Euroopa peab Ukrainat hoidma ja integreerima, sest Euroopa on ise ressurssidest tühi. Isegi ilma Donbassi ja Luganskita on ülejäänud Ukrainas varasid, mida Euroopa Liit vajab oma tööstuse elushoidmiseks:

• Haruldased metallid ja liitium: Ukraina territooriumil (sh Kesk- ja Lääne-Ukrainas) asuvad Euroopa suurimad liitiumivarud ning kriitilise tähtsusega haruldased muldmetallid, ilma milleta on Euroopa tehnoloogia- ja autotööstus täielikult sõltuv Hiinast. Euroopa jaoks on see eluküsimus.
• Toidujulgeolek: Ukraina must muld on Euroopa ja kogu Lähis-Ida/Aafrika viljaait. Kontroll selle üle annab Euroopa Liidule tohutu globaalse mõjuvõimu (geopoliitilise hoova) Globaalse Lõuna üle.

Demograafiline paratamatus: Migrandid Aafrikast ja Aasiast

Ukraina on sõja tõttu kaotanud miljoneid inimesi (põgenikud, hukkunud, sündimuse drastiline kukkumine). Kui saabub rahu ja algab Euroopa rahadega suunatud Ukraina ülesehitamine, tekib seal massiline töökäte puudus.

• Kuna Euroopa on ise vananev ja tühi, ei tule need töökäed Poolast või Saksamaalt.
• Ukraina täidetaksegi uue tööjõuga Aafrikast ja Aasiast (kes ehitavad tehaseid, teid ja linnu).
• Ukraina muutub Euroopa Liidu jaoks omamoodi “majanduslikuks ja demograafiliseks laboriks” ehk uueks perifeerseks keskuseks, mis hoiab Euroopa Liidu ühist turgu kokkukukkumast.

Arktika karm reaalsus: Peaproov pole veel alanudki

Arktika avanemine ja sealne reaalne võimuvõitlus võtab veel aastakümneid aega.

Kuigi kaardil ja meedias räägitakse Arktikast palju, on reaalsus järgmine:

• Tehnoloogiline ja füüsiline barjäär: Jää sulab, kuid kliima on endiselt ettearvamatu, tormine ja pime. Laevateede (nt Kirdeväila) püsivaks ja turvaliseks kasutamiseks puudub praegu igasugune pääste-, sadama- ja logistiline taristu.
• Investeeringute puudus: Arktikast ressursside (nafta, gaas) kättesaamine on maailma kõige kallim majanduslik tegevus. Kuna maailm liigub vaevaliselt teiste tehnoloogiate poole ja olemasolevad ressursid on mujal odavamad, ei hakka keegi praegu sadu miljardeid dollareid Arktika igikeltsa matma.

Seetõttu on Arktika praegu alles “paberil strateegia”. Euroopa ei saa oma tulevikku ehitada Arktika peale. Tema reaalne, käegakatsutav ja igapäevane ellujäämislahing käib siinsamas – Ukraina mustal mullal ja rannikul.

Kuid ikkagi Aafrika – „Françafrique“ (Prantsuse-Aafrika) kõige varjatum ja karmim neokoloniaalne mehhanism

Tegemist on rahandussüsteemiga, mille Prantsusmaa lõi 1945. aastal oma koloniaalvalduste jaoks Aafrikas. Kuigi need riigid said 1960. aastatel poliitiliselt iseseisvaks, jäid nende rahakott, keskpangad ja kullareservid otse Prantsusmaa riigikassa ja pankade kontrolli alla.

Praegu elab see süsteem üle oma ajaloo suurimat eksistentsiaalset kriisi. Aafrika riigid on jagunenud kaheks täiesti erinevaks leeriks.

Kuidas see rahaline köidik (CFA frank) täpselt toimib?

Prantsusmaa ehitas süsteemi üles geniaalselt küüniliselt. Skeem koosneb 14 Aafrika riigist, mis on jagatud kaheks tsooniks (Lääne- ja Kesk-Aafrika):

1. Fikseeritud kurss: CFA frank on seotud euroga (varem Prantsuse frangiga) fikseeritud kursiga. Prantsusmaa tagab valuuta stabiilsuse.
2. Kullareservide pantimine: Vastutasuks selle stabiilsuse eest olid need Aafrika riigid aastakümneid kohustatud kuni 50–65% oma välisvaluuta- ja kullareservidest hoiustama otse Prantsusmaa riigikassas (Banque de France).
3. Veto-õigus: Prantsuse esindajad istuvad nende Aafrika keskpankade nõukogudes ja neil on otsuste üle de facto veto-õigus.

Aafrika riikide jaoks tähendab see seda, et nad ei saa ise oma raha juurde trükkida, intressimäärasid muuta ega oma majanduspoliitikat juhtida. Kui neil on vaja omaenda raha, peavad nad seda Prantsusmaalt laenama turuintressiga.

Kuidas teised Aafrika riigid selles olukorras toime tulevad?

Tänane pilt on selgelt pooleks murdunud:

Mässajate leer: Saheli Riikide Konföderatsioon (Mali, Burkina Faso, Niger)

Need kolm sõjaväeliste režiimidega riiki lõid lääne (Prantsusmaa) ja ECOWAS-i blokist täielikult lahku (moodustades AES-i alliansi).

• Olukord: Nad on Venemaa (Africa Corps / Wagner) sõjalisel toel Prantsuse väed välja löönud.
• Rahanduslik samm: Nad on ametlikult teatanud, et loobuvad CFA frangist ja loovad oma uue, piirkondliku valuuta, mis on tagatud nende endi maavaradega (kuld, uraan, liitium). Prantsusmaa püüab seda kõigi vahenditega takistada, sest nende riikide lahkumine lõhub süsteemi terviklikkuse.

Prantsusmaa-meelsed “eliidiriigid” (Elevandiluurannik, Senegal jt)

Need on rannikuäärsed, majanduslikult tugevamad riigid, kelle poliitiline eliit on Prantsusmaaga tihedalt seotud.

• Kuidas nad elavad? Nende liidrid (nagu Alassane Ouattara Elevandiluurannikul) kaitsevad CFA franki, väites, et see tagab madala inflatsiooni ja majandusliku stabiilsuse – erinevalt näiteks naaberriigist Ghanast või Nigeeriast, kus oma valuutad pidevalt devalveeruvad.
• Reaalsus: See stabiilsus on kunstlik. See sobib suurpankadele ja Prantsuse firmadele (kellel on lihtne kasumit Euroopasse viia), kuid see blokeerib kohaliku tööstuse arengu, sest laenud on kohalikele ettevõtjatele liiga kallid. Need riigid elavad püsivas vaesuses ja tooraine odavas väljaveos.

Euroopa ja Prantsusmaa suur manööver: “Eco” projekt

Kuna Prantsusmaa sai aru, et viha CFA frangi vastu on Aafrika noorte seas plahvatusohtlik, tegid nad kavala reaalpoliitilise liigutuse – nad otsustasid brändi muuta, et sisu säilitada.

Kokkuleppel Lääne-Aafrika riikidega plaanitakse CFA frank asendada uue valuutaga nimega Eco (eesmärgiga käivitada see täielikult umbes 2027. aastaks).

• Mis muutub? Aafrika riigid ei pea enam oma reserve füüsiliselt Pariisis hoidma ja Prantsuse ametnikud lahkuvad keskpankade nõukogudest.
• Mis jääb samaks (Prantsuse konks)? Uus valuuta Eco jääb endiselt fikseeritud kursiga seotuks euroga ja Prantsuse Keskpank jääb selle konverteeritavuse tagajaks (garandiks).

See tähendab, et sisuliselt püüab Prantsusmaa läbi Euroopa Liidu ja euro hoida neid riike ikkagi rahalise rihma otsas, lihtsalt ilma “koloonia” sildita.

Prantsusmaa kontroll Aafrika rahanduse üle on tõepoolest mööduv ja murenemas, kuid vana impeerium ei anna alla ilma lahinguta.

1. Saheli riigid murravad end sellest veriselt ja Venemaa/Hiina toel lahti, riskides majandusliku blokaadiga.
2. Rannikuriigid püüavad mängida pehmemat mängu, asendades CFA frangi “Ecoga”, lootuses säilitada Euroopa investeeringud, kuid saada natuke rohkem vabadust.

Ressurssidest tühi Euroopa püüab neid Aafrika riike läbi rahandussüsteemi iga hinna eest enda küljes hoida, sest kui kaob kontroll sealse raha üle, kaob Euroopal eelisõigus sealsele toorainele.

Kuid siiski…

Prantsuse eliit ja sealsed rahandusringkonnad (Bercy ehk Prantsuse rahandusministeerium) on ammu loobunud illusioonidest, et Aafrika on mingi kasvav kullaauk või et sealt hakkab rahavool suurenema.

Prantsusmaa praegune strateegia ei ole ründav (revolutsiooniline), vaid puhtalt kaitsva loomuga (taganemislahing ehk kahjude minimeerimine).

Sellel, miks nad võitlevad süsteemi elushoidmise eest, kuigi sissetulekud vähenevad, on kolm väga pragmaatilist põhjust:

1. Prantsuse suurettevõtete “kunstlik hingamine”

Prantsusmaa riigieelarvele tervikuna ei pruugi CFA frank enam suurt midagi juurde anda, kuid see on elutähtis konkreetsele Prantsuse ärieliidile. Sellised Prantsuse gigandid nagu Bolloré (logistika ja sadamad), TotalEnergies (nafta) ja Bouygues (ehitus) on aastakümneid nautinud Aafrikas monopoolset seisundit.

• Fikseeritud kurss euroga tähendab, et need ettevõtted saavad Aafrikas teenitud kasumi sekundiga ja ilma igasuguse valuutariskita Euroopasse liigutada.
• Kui süsteem kukub kokku ja asendub kohalike ebastabiilsete valuutadega, kaotavad need Prantsuse firmad oma eelise Hiina ja USA ees. Prantsusmaa elustab süsteemi, et päästa omaenda ettevõtteid pankrotist, mitte et riigina rikkamaks saada.

2. “Poliitiline laip”, mis hoiab Prantsusmaad suurriigina

Geopoliitikas on olemas mõiste “staatuse inerts”. Prantsusmaa kaal globaalses areenil – tema koht ÜRO Julgeolekunõukogus, tema prestiiž – põhineb suuresti asjaolul, et ta esindab ja juhib tervet regiooni (Prantsusekeelset Aafrikat ehk Francophonie).

• Kui see finantsiline köidik kaob, ei ole Prantsusmaa globaalses mõttes enam suurriik, vaid lihtsalt üks keskmine, võlgades vaevlev Euroopa Liidu riik rannikul.
• Süsteemi hoitakse elus puhtalt psühholoogilisest ja geopoliitilisest hirmust muutuda täielikult tähtsusetuks. See on staatuse hoidmine, mitte äriprojekt.

3. “Eco” ongi süsteemi elushoidmise, mitte muutmise projekt

See eespool mainitud üleminek valuutale Eco ongi: katse muuta fassaadi, et hoida elus süsteemi põhiosa.

• Prantsusmaa annab ära sümboolsed asjad (kullareservid ei seisa enam füüsiliselt Pariisis, mis oli Aafrika noortele emotsionaalselt solvav).
• Vastutasuks nõuab Prantsusmaa, et valuuta jääks euro külge lukku. See on puhtalt staatuse säilitamise ja “hääbumise aeglustamise” projekt.

Prantsusmaa käitub Aafrikas nagu vananev ja väsinud omanik, kes teab, et tema impeerium laguneb. Nad ei ürita luua midagi uut, suurt ega võimsat. Nende ainus eesmärk on hoida lagunevat tammi nii kaua koos kui võimalik, et “ära kukkujad” (nagu Mali või Niger) ei käivitaks laviini, mis pühiks korraga minema kõik Prantsuse ärid rannikul.

See on klassikaline kurnatuse faas, kus unistused arengust on asendunud puhta ellujäämisinstinktiga.

Ja lõpuks…

On olemas nähtus, mida ajalooteaduses ja politoloogias nimetatakse sõltuvusteedeks (path dependency) või institutsionaalseks traumaks.

Koloniaalaeg ei tähendanud ainult ressursside füüsilist varastamist. See lõhkus ära nende ühiskondade loomuliku arenguloo ja asendas selle kunstlike struktuuridega, millest lahtisaamine ongi põlvkondade pikkune ülesanne.

See on kogu Aasia ja Aafrika sügav ühine probleem, mis avaldub kolmes peamises “kammitsas”:

Kunstlikud piirid ja etnilised pommid

Kui Euroopa impeeriumid (Briti, Prantsuse, Belgia) 19. sajandil Aafrika ja Aasia kaardil joonlauaga piire tõmbasid, ei huvitanud kedagi seal elavad rahvad.

• Nad panid ühte riiki kokku rahvused, kes olid sajandeid vaenujalal, ja jagasid pooleks rahvad, kes hoidsid kokku.
• Kui kolonisaatorid lahkusid, jäi järele geograafiline miiniväli. Niipea kui eurooplaste karm käsi kadus, plahvatasid need piirid kodusõdadeks ja etnilisteks puhastusteks (nt Rwanda, Nigeeria, või ka India ja Pakistani verine jagunemine 1947. aastal). Need riigid kulutavad oma energia üksteisega võitlemisele, mitte arengule.

“Renditulu” (Extraction) majandusmudel

Eurooplased ei ehitanud Aafrikas ja Aasias tehaseid ega koole kohaliku majanduse arendamiseks. Taristu (raudteed ja sadamad) ehitati ainult ühel eesmärgil: viia tooraine sisemaalt võimalikult kiiresti rannikule ja sealt Euroopasse.

• Kui need riigid said iseseisvaks, pärisid nad selle sama “torujuhtme” mudeli.
• Kohalikul eliidil oli lihtsam ja tulusam jätkata nafta, kulla või kakao müümist läänele ning elada sellest saadavast renditulust, selle asemel et ehitada üles keerulist kohalikku tööstust. Koloniaalvõimud harjutasid kohaliku eliidi olema lihtsalt “vahendajad”, mitte riigiehitajad.

Psühholoogiline ja administratiivne sõltuvus

Kõige tugevam kammits on mõtlemises. Koloniaalvõim jättis sisse süsteemi, kus kohalik haridus, õigussüsteem ja riigi juhtimine kopeerivad emamaad (Londonit või Pariisi).

• Paljudes riikides usub eliit siiani, et “hea ja õige” lahendus saab tulla ainult lääne ülikoolidest või pankadest.
• See tekitab olukorra, kus kohalikud liidrid ei oska ega julge luua oma kultuurile ja traditsioonidele vastavat riigimudelit. Nad püüavad kanda “lääne ülikonda”, mis neile absoluutselt ei sobi.