„Midagi pole muutunud. Või õigemini on muutunud tohutult palju: ma lõpetasin romaani, täitsin Jumalalt saadud kohustuse, kuid mu ümber pole midagi muutunud. Olen terve ja õnnelik oma suletud ringis, aga kui tehakse üha sagedasemaid katseid mind sellest üksindusest välja tõmmata, on see mulle iga kord pettumust valmistav löök, sest oma vaikuses unustan ma, kui võõrad ja tarbetud inimesed võivad olla, olles kõigest ilma jäänud, mandunud ja kõike unustanud.“
—Boris Pasternak, kirjas Varlam Šalamovile.