Koht ja kuupäev: München, 4. aprill 1917
Saabumine: Kell 1:30 päeval / Kell 3:– päeval
Saatja: Kuninglik saadik Välisministeeriumile (Auswärtiges Amt)
Märge: Nr. 56. Dešifreering.

Põhitekst

„Dr. Müller teatas mulle just, et kavatsetakse tuua Vene revolutsionäärid Šveitsist läbi Saksamaa ja Skandinaavia tagasi Venemaale, kus nad tegutseksid meie huvides.

Neid tuleks transportida Šveitsile kuuluvates vagunites. Helphandi usaldusisik Sklarz on juba Berliinis, et selle reisi üle läbirääkimisi pidada.

Dr. Müller soovitab asja võimalikult kiiresti edendada, kõige parem koostöös liidunõunik Hoffmanniga Bernis.

Treutler.“

Karl Georg von Treutler (Telegrammi allakirjutaja)
Karl Georg von Treutler oli kogenud Saksa diplomaat ja riigiametnik Wikipedia andmetel.
Sündmuse ajal (aprillis 1917) töötas ta Saksa keisririigi saadikuna (diplomaatilise esindajana) Münchenis, Baieri kuningriigis (Wikipedia). Kuna München oli üks peamisi lülisid Saksa välisministeeriumi ja Šveitsi vahelises suhtluses, jooksis info sealt läbi. Treutler vahendas Münchenist operatiivset luureinfot otse Berliini Välisministeeriumisse (Auswärtiges Amt), et plaanile ametlik käik antaks.

Dr. Paul Müller (Informatsiooni andja)
Dr. Paul Müller oli Saksa ajakirjanik, akadeemik ja poliitiline mõjutaja, kes töötas Esimese maailmasõja ajal Saksa luure- ja välisministeeriumi heaks.
Tema oli operatsiooni üks peamisi korraldajaid kohapeal. Müller baseerus peamiselt Šveitsis (Zürichis ja Bernis) ning tegutses vahemehena Saksa valitsuse ning Šveitsis elavate Vene revolutsionääride (sh Lenini rühmituse) vahel. Telegrammis mainitud “kavatsus” oli suuresti just Mülleri ja Aleksander Helphandi koostöös sündinud plaan, mille kiirendamist Müller läbi diplomaatiliste kanalite tungivalt nõudis.

Kogu seda operatsiooni juhiti varjatult: Dr. Müller pidas Šveitsis revolutsionääridega läbirääkimisi, edastas info Baierimaal asuvale saadikule Treutlerile, kes omakorda saatis Berliini ametliku telegrammi, et Saksa valitsus kiidaks Lenini “plombeeritud vaguni” läbisõidu heaks.

Alexander Israel Helphand (pseudonüümiga Parvus) – Operatsiooni aju
Venemaal sündinud juudi päritolu marksistlik teoreetik, revolutsionäär ja ühtlasi ülirikas ärimees. Ta oli kirjutanud koos Lev Trotskiga “permanentse revolutsiooni” teooriast.

Sõja puhkedes asus Helphand toetama Saksamaad, kuna uskus, et Tsaari-Venemaa kokkukukkumine on ainus viis sealseks revolutsiooniks. Tema oli mees, kes töötas Saksa valitsuse jaoks välja salajase plaani Venemaa seestpoolt destabiliseerimiseks ja esitas selle Berliinile. Ta sai Saksa välisministeeriumilt raha, et rahastada Venemaal streike ja bolševike propagandat. Just tema soovitas Berliinil Šveitsis pagenduses istuv Vladimir Lenin kiiresti rongiga Venemaale toimetada.

Huvitav fakt: Kuigi Parvus tegi Lenini kojupääsu võimalikuks, vihkas Lenin teda avalikult tema hämara rikastumise ja Saksa spiooniks olemise tõttu. Kui bolševikud võimule said, keelas Lenin Parvusel Venemaale naasta, öeldes, et “revolutsiooni ei tohi puudutada mustade kätega”.

Georg Sklarz (ja tema usaldusmehed) – Logistik ja operatiivjuht Berliinis
Saksa ärimees ja Saksa sõjaväeluure (ja admiraliteedi) ametlik agent.
Sklarz oli Parvuse vahetu äripartner ja parem käsi. Nad omasid ühiseid fiktiivseid kaubandusfirmasid (nt Kopenhaagenis), mille sildi all pesti Saksa valitsuse spioonirahasid ja smugeldati neid salakaubana Venemaale bolševike toetuseks.

Kuna Šveitsis viibiv Dr. Müller ja saadik Treutler said plaanile nõusoleku, oli Sklarz see “usaldusmees”, kes saadeti samal ajal Berliini Välisministeeriumisse ja peastaapi, et reaalselt reisi tehnilised üksikasjad – nagu näiteks ekstraterritoriaalne ja puutumatu “plombeeritud vagun” – Saksa ametivõimudega läbi rääkida ja lukku lüüa.

Mis sai edasi?

Telegramm on kirjutatud 4. aprillil 1917. Tänu Helphandi plaanile ja Sklarzi Berliinis tehtud lobitööle andis Saksa valitsus rohelise tule ülihelikiirusel: juba 9. aprillil 1917 (vaid 5 päeva hiljem) astus Lenin koos kaaslastega Šveitsis rongi, et alustada kuulsat teekonda läbi vaenuliku Saksamaa Venemaale, mis päädis sama aasta sügisel Oktoobrirevolutsiooniga.

Vahepõige – Karl Georg von Treutler – Saksa keisririigi saadik (diplomaatilise esindajana) Münchenis, Baieri kuningriigis.
Saksa keisririigi saadikuna (diplomaatilise esindajana) Münchenis – kuidas? See on Saksamaa ju?
See on tõepoolest esmapilgul väga kentsakas ja segadusttekitav fakt – kuidas saab olla Saksa riigil oma saadik linnas, mis asub samuti Saksamaal?
Põhjus peitub tollase Saksa keisririigi unikaalses riigikorras.
Saksamaa ei olnud ühtne riik, vaid liitriik.
Kui Saksamaa 1871. aastal ühendati, ei kaotatud vanu kuningriike ja vürstiriike ära. Saksa keisririik (1871–1918) oli 25 iseseisva osariigi liit, mida juhtis küll Berliinis asuv keiser (kes oli ühtlasi Preisimaa kuningas), kuid suurtel osariikidel säilis väga lai autonoomia.

Baieri kuningriigi eristaatus
München oli Baieri kuningriigi (Königreich Bayern) pealinn, mida valitses Wittelsbachide kuninglik dünaastia.
Baierimaa oli suuruselt ja võimult teine riik keisririigis (Preisimaa järel).
Neil oli oma kuningas, oma valitsus, oma parlament, oma postiteenistus, raudtee ja mis kõige tähtsam – oma eraldiseisev armee, mis allus rahuajal otse Baieri kuningale, mitte Berliini keisrile.

Miks oli Münchenis saadik?

Kuna Baieri oli juriidiliselt pooliseseisev kuningriik, oli neil õigus ajada oma välispoliitikat ja omada eraldi diplomaatilisi suhteid.
Berliini keskvõim ei saanud Baierimaale lihtsalt käske jagada. Keisririigi valitsus (Berliinis) pidi Baieri kuningaga ametlikult läbi rääkima. Selleks oligi Berliini välisministeeriumil Müncheni õukonna juures oma ametlik diplomaatiline esindaja (saadik) – antud juhul Karl Georg von Treutler.
Samal põhjusel olid Münchenis eraldi suursaatkonnad ka teistel suurriikidel, näiteks Prantsusmaal, Venemaal ja Suurbritannial, kes suhtlesid otse Baieri valitsusega.
See omapärane süsteem, kus Saksamaa siseselt eksisteerisid saatkonnad, kadus alles pärast Esimest maailmasõda (1918. aasta novembris), kui monarhia kukutati ja loodi ühtne Weimari vabariik.

Tagasi teema juurde:

Tegemist ei olnud lokaalse sitakeeramisega, vaid operatsiooni taga seisis otseselt Saksa keisririigi kõige kõrgem riiklik ja sõjaväeline juhtkond.
Kuigi telegrammis mainitud nimed (Müller, Treutler, Sklarz) olid n-ö “tööriistad” ja operatiivtasandi täideviijad, viisid nad ellu plaani, mille olid heaks kiitnud Saksamaa tolle hetke kõige võimsamad mehed.

Selle geopoliitilise suuroperatsiooni sidemed Saksamaa kõrgema juhtkonnaga jagunesid järgmiselt:

Riigi poliitiline tippjuhtkond
Riigikantsler Theobald von Bethmann Hollweg: Saksa keisririigi valitsusjuht oli plaanist täielikult teadlik ja andis sellele isiklikult rohelise tule. Tema eesmärk oli lihtne: Venemaal märtsis puhkenud Veebruarirevolutsioon oli tsaari kukutanud, kuid uus Ajutine Valitsus tahtis sõda Saksamaa vastu jätkata. Kantsler vajas Leninit Venemaale, et too tekitaks seal täieliku kaose ja tõmbaks Venemaa sõjast välja.
Välisminister Arthur Zimmermann: Mees, kes juhtis Saksa välisministeeriumi (kellele see telegramm on adresseeritud) ja eraldas Alexander Helphandile (Parvusele) raha salajaseks revolutsiooniliseks propagandaks ja Lenini reisi logistikaks.

Armee ja kindralstaabi tippjuhtkond

Kindral Erich Ludendorff: Saksamaa tegelik sõjaaegne diktaator ja kindralstaabi ülem. Ludendorff oli pragmaatiline ja küüniline sõjaväelane. Ta teadis suurepäraselt, et Lenin on marksistlik fanaatik, kes vihkab ka Saksa keisrit, kuid Ludendorffi moto oli: “Sõjalisest seisukohast oli Lenini reis Venemaale õigustatud. Venemaa pidi langema.” Ta nägi Leninis n-ö “bioloogilist relva” või gaasirünnakut, mis paisatakse vaenlase tagalasse.

Miks vajasid tippjuhid neid “väiksemaid” mehi?

Kõrgem juhtkond ei saanud ise Šveitsis revolutsionääridega laua taha istuda – see oleks olnud rahvusvaheline skandaal ja reetnud salaplaani. Seetõttu kasutatigi spetsiifilisi vahemehi:

Helphand (Parvus) oli strateegiline visionäär, kellel oli ligipääs nii Saksa rahasüstidele kui ka Vene põrandaalustele võrgustikele.
Sklarz oli luure taustaga logistik, kes jooksis Berliini vahet, et tippjuhtkonna käsud (vaba läbipääs, plombeeritud vagun) reaalselt raudteel toimima panna.
Dr. Müller ja saadik Treutler tagasid, et info liiguks Šveitsi piirilt ametlikke ja turvalisi diplomaatilisi kanaleid pidi otse kantsleri ja välisministri lauale.

See oli maailmaajalugu muutev riiklik suuroperatsioon, mitte lokaalne vandenõu. Tulemus oli täpselt see, mida Saksa kõrgem juhtkond soovis: Lenin jõudis Petrogradi, korraldas sama aasta sügisel Oktoobrirevolutsiooni, haaras võimu ja sõlmis 1918. aasta alguses Saksamaaga ränga Brest-Litovski rahulepingu, millega Venemaa kapituleerus ja väljus Esimesest maailmasõjast.

Pelgalt see üks telegramm Münchenist ei tõesta veel, et info Berliini tippudeni jõudis. Kuid ajaloolased on Saksa arhiividest leidnud dokumendid ja vastused, mis näitavad täpselt, kuidas see konkreetne info liikus ja kes sellele käe alla pani.

Telegramm jõudis samal päeval välisministri lauale
See telegramm (nr 56) saadeti Münchenist 4. aprillil kell 13:30 ja saabus Berliini samal pärastlõunal. Berliinis võttis selle vastu välisministeeriumi riigisekretär (välisminister) Arthur Zimmermann.
Zimmermann reageeris sellele kirjale kohe, sest Šveitsi suunalt oodati seda kinnitust pikisilmi. Juba järgmisel päeval, 5. aprillil, oli see info aluseks Berliinis tehtud otsustele.

Otsene side keisri ja riigikantsleriga

Selleks, et lubada vaenuliku riigi revolutsionääride transpordirongi läbi sõjaolukorras oleva Saksamaa territooriumi, oli vaja riigikantsleri ja keisri luba.
Riigikantsler Theobald von Bethmann Hollweg oli operatsiooniga otseselt seotud. Säilinud on kantsleri enda memod ja korraldused välisministeeriumile, kus ta andis käsu: “Vene emigrantide läbisõit tuleb korraldada nii kiiresti kui võimalik.”
Saksa keiser Wilhelm II oli plaanist teadlik. Kui Lenin oli juba teel, tegi keiser ettepaneku, et bolševikele tuleks Venemaale kaasa anda ka Saksa propagandaühenduste materjale, et nende mõju oleks veelgi suurem.

Kindralstaabi ametlik ja dokumenteeritud luba

Kuna Saksamaa oli sõjatsoonis, ei saanud välisministeerium ühtegi rongi liigutada ilma sõjaväe juhi, kindralstaabi nõusolekuta.
5. aprillil 1917 (täpselt üks päev pärast pildil oleva telegrammi saatmist) andis Saksa armee ülemjuhatus (OHL) eesotsas kindral Erich Ludendorffiga ametliku sõjaväelise loa Lenini rongi läbilaskmiseks.
Ludendorff saatis välisministeeriumile ametliku teate, et sõjavägi ei ole rongi läbisõidule vastu, tingimusel et venelased reisivad isoleeritud (“plombeeritud”) vagunis ega saa sakslastega teel olles kontakteeruda.

Reaalne logistiline tulemus 5 päeva hiljem

Kõige tugevam fakt, mis tõestab, et see telegramm käivitas riigi kõrgeima masinavärgi, on sündmuste kronoloogia:

4. aprill: Telegramm teatab, et Sklarz on Berliinis läbirääkimistel ja asjaga on kiire.
5.–7. aprill: Berliinis kohtuvad Sklarz, välisminister Zimmermann ja armee esindajad. Detailid (vaguni puutumatus, marsruut) kinnitatakse tipptasemel.
9. aprill: Šveitsis Berni raudteejaamas astub Vladimir Lenin koos 31 kaaslasega rongi. Rongile on antud Saksa kõrgema juhtkonna poolt “roheline koridor” – neil on absoluutne prioriteet teiste sõjaväerongide ees.
See telegramm oli viimane puuduv pusletükk, mis kinnitas Berliinile, et operatsioon on Šveitsi poolel logistiliselt valmis. Ilma kantsleri ja kindralstaabi vahetu ning dokumenteeritud sekkumiseta ei oleks see rong saanud Saksamaa piiri ületada.

Mitmed asjaosalised kahetsesid seda otsust sügavalt, sest sündmused väljusid täielikult Saksamaa kontrolli alt. Kuigi plaan töötas lühiajaliselt ideaalselt – Venemaa kukkus kokku ja väljus sõjast –, tõi see pikaajaliselt kaasa katastroofi, mida Saksa eliit ei osanud ette näha.

Saksamaa tippjuhid kirjeldasid oma memuaarides ja kirjades seda otsust järgmiselt:

Kindral Erich Ludendorff (Sõjaväe tegelik juht)

Ludendorff oli mees, kes andis sõjaväelise loa Lenini rongi läbilaskmiseks. Oma 1920. aastal ilmunud sõjamemuaarides (“Meine Kriegserinnerused”) kaitses ta otsust puhtalt pragmaatilisest sõjalisest seisukohast, kuid tunnistas selle ränka hinda:

Tsitaat memuaaridest: „Meie valitsus võttis Lenini Venemaale saatmisega enda peale tohutu vastutuse. Sõjalisest seisukohast oli tema teekond õigustatud, sest Venemaa pidi langema.“

Hiljem, nähes kommunismi levikut ja selle ohtu Saksamaale endale (pärast sõda puhkesid ka Saksamaal kommunistlikud mässud), muutis Ludendorff täielikult tooni. Oma elu lõpuperioodil väljendas ta kibedust, märkides, et nad päästsid valla “maailma suurima katastroofi”, ning süüdistas Berliini poliitikuid suutmatuses bolševistlikku katkupisikut kontrolli all hoida.

Saksa keiser Wilhelm II

Keiser Wilhelm II, kes oli alguses plaanist vaimustuses, elas pärast Saksamaa kaotust 1918. aastal eksiilis Hollandis. Seal kirjutatud memuaarides ja kirjades püüdis ta vastutusest meeleheitlikult vabaneda.
Keisri väide: Ta väitis oma memuaarides lausa seda, et tema kuulis Lenini saabumisest Venemaale alles ajalehtede kaudu ja et kindralstaap tegi selle otsuse tema selja taga.

Ajaloolised dokumendid lükkavad keisri väite ümber (ta oli plaaniga kursis), kuid tema avalik eitamine ja vale oma memuaarides näitab ilmekalt, kui tohutult ta häbenes ja kahetses oma seotust bolševike võimuleaitamisega, kui sai teatavaks punane terror Venemaal.

Riigikantsler Bethmann Hollweg

Kantsler, kes andis poliitilise heakskiidu, tagandati ametist juba 1917. aasta suvel (enne Oktoobrirevolutsiooni). Oma memuaarides vaatles ta olukorda traagilise paratamatusena. Saksamaa oli 1917. aastaks kahe rinde vahel verest tühjaks jooksmas ja kantsler nägi Venemaa destabiliseerimises ainust ellujäämisvõimalust. Ta ei kahetsenud niivõrd otsust ennast, vaid seda, et Saksamaa pidi ellujäämiseks astuma nii küünilise ja ohtliku sammu.

„Nõiaõpipoisi“ efekt

Sakslaste kahetsus tulenes sellest, et nad käitusid nagu Goethe ballaadi „Nõiaõpilane“ tegelane: nad päästsid valla jõu (kommunistliku revolutsiooni), mida nad arvasid end kontrollivat, kuid mis lõpuks neelas nad endi.

Saksamaa lootis saada Venemaalt rahu, kuid sai selle asemel järgnevaks 70 aastaks oma piiri taha Nõukogude Liidu, mis 1945. aastal Berliini marssis ja Saksamaa pooleks jagas. See oli geopoliitiline bumerang, mis tabas Saksamaad ülirängalt.

Saksamaa kõrgema juhtkonna jaoks ei olnud see luul, vaid tol hetkel ainus realistlik võimalus Esimese maailmasõja võitmiseks. Venemaa sõjast väljaastumine oli Saksamaale elutähtis ja see tõi neile 1918. aasta alguses hiiglasliku sõjalise eelise, mis oli viia peaaegu täieliku võiduni läänerindel.

Põhjused, miks Venemaa kahjutuks tegemist aprillis 1917 nii meeleheitlikult arutati ja taga aeti, olid järgmised:

Kahe rinde sõja surmalõks

Saksamaa oli alates 1914. aastast sõdinud kahel rindel: läänes Prantsusmaa/Suurbritannia ja idas Venemaa vastu. See oli Saksa majanduse ja inimressursi täielikult ammendanud. Saksa kindralstaap teadis, et kahe rinde sõda ei ole võimalik pikalt jätkata – riik oli nälja ja mässu äärel. Venemaa rindelt vabanevad miljonid mehed olid Saksamaa ainus šanss.

USA astumine sõtta (Kriitiline ajafaktor)

Täpselt samal ajal, kui pildil olev telegramm kirjutati – aprillis 1917 –, astus Ameerika Ühendriigid ametlikult sõtta Saksamaa vastu.
Saksa juhtkond teadis, et neil on aega umbes aasta, enne kui miljonid värsked USA sõdurid Euroopasse jõuavad.
Plaan oli lihtne: paisata Venemaale “revolutsiooni katkupisik” (Lenin), lüüa idarinne lukku, tuua kõik sealsed diviisid läände ja purustada Prantsusmaa ja Suurbritannia enne, kui ameeriklased kohale jõuavad.

Kas sellest oli Saksamaale reaalselt abi?

Jah, tohutult. Plaan töötas sõjaliselt peaaegu sajaprotsendiliselt:
Pärast seda, kui Lenin 1917. aasta lõpus võimule sai, sõlmis ta Saksamaaga vaherahu. Saksamaa sai idarindelt läänerandele üle tuua umbes 50 diviisi (üle 500 000 mehe) ja hiiglaslikus koguses suurtükiväge.
1918. aasta kevadpealetung: Tänu idast vabanenud vägedele alustas Saksamaa 1918. aasta märtsis läänerindel hiiglaslikku pealetungi (Kaiserschlacht). Nad murdsid Prantsuse-Briti rindest läbi, liikusid edasi kümneid kilomeetreid (mis oli neli aastat olnud võimatu) ja jõudsid taas Pariisi külje alla. Prantsuse valitsus valmistus juba pealinna evakueerimiseks.

Miks Saksamaa ikkagi kaotas, kui abi oli nii suur?

Sakslaste plaan jooksis liiva kahel põhjusel, mida nad ette ei näinud:

Idarinde hoidmise kulu: Kuigi Lenin tegi rahu, oli Venemaal alanud kodusõda ja kaos. Saksamaa pidi tohututele vallutatud aladele (Ukraina, Baltikum, Valgevene) jätma ikkagi sadu tuhandeid mehi garnisonideks, et sealt vilja ja ressurssi pumbata. Nad ei saanud kõiki vägesid läände tuua.
Saksa kevadpealetung kurnas Saksa armee viimased varud välja, kuid liitlaspartnereid päästsid viimasel hetkel rindele jõudnud värsked Ameerika väed, kes Saksa rünnaku seiskasid.

Lenini Venemaale saatmine ja idarinde sulgemine ei olnud luul, vaid Saksamaa läbi aegade kõige edukam salaluure operatsioon, mis andis neile reaalse võimaluse sõda võita. Nad kaotasid 1918. aasta sügisel lihtsalt seetõttu, et nende endi majandus ja armee jooksid enne finišijoont täielikult verest tühjaks, samal ajal kui Antandile tuli appi maailma võimsaim majandus (USA).

See oli üks 20. sajandi suurimaid strateegilisi vigu ja Saksa peastaap oli sellest ise väga valusalt teadlik. Saksa kindralite, poliitikute ja ajaloolaste seas on hiljem palju arutatud selle üle, kuidas 1917. aasta suve kapitulatsioon oleks päästnud Saksamaa täielikust hävingust ja muutnud kogu maailma ajalugu.

Kas peastaap tunnistas seda veaks ja sõja mõttetuks pikendamiseks?

Jah. Pärast sõda analüüsisid Saksa ohvitserid olukorda väga kriitiliselt.
Saksa peastaabi ohvitserid (sh Max Hoffmann, kes oli idarinde tegelik strateeg ja sõlmis Leniniga rahu) tunnistasid hiljem, et Lenini toetamine oli n-ö Fausti tehing kuradiga. Hoffmann kirjutas, et nad ei osanud hinnata bolševismi hävitavat jõudu.
1917. aasta kevadel ja suvel oli Saksamaal reaalne võimalus teha kompromissrahu (Antandi ja USA-ga). Saksa parlament (Reichstag) võttis isegi 1917. aasta juulis vastu rahuresolutsiooni, nõudes rahu ilma annektsioonideta. Kuid peastaap (Ludendorff) lükkas selle tagasi, sest nad olid pimestatud idarinde kokkukukkumisest (tänu Leninile) ja uskusid, et suudavad 1918. aastal ka läänes täieliku võidu saavutada. Tulemusena pikendasid nad sõda 1,5 aasta võrra, mis viis Saksamaa täieliku majandusliku ja moraalse krahhini.

Kuidas oleks 1917. aasta kapitulatsioon/rahu muutnud rahulepingut?

Kui Saksamaa oleks andnud alla või teinud rahu 1917. aasta suvel (enne kui USA väed massiliselt Euroopasse jõudsid ja enne kui Saksamaa täielikult nälga jäi), oleks rahuleping olnud võrreldamatult leebem kui kurikuulus 1919. aasta Versailles’ rahuleping.

Saksamaa ei oleks kaotanud kõike: 1917. aastal ei olnud Prantsusmaa ja Suurbritannia veel nii kättemaksuhimulised, sest nad olid ise verest tühjaks jooksnud. Saksamaa oleks tõenäoliselt säilitanud oma piirid (võimalik, et loovutanud vaid osa Elsass-Lotringist) ja mis kõige tähtsam – Saksamaad ei oleks sunnitud võtma ainuvastutust sõja eest ega maksma astronoomilisi reparatsioone, mis hiljem nende majanduse hävitasid ja Hitleri võimule aitasid.

Monarhia oleks säilinud: Saksa keisririik ja selle institutsioonid oleksid tõenäoliselt püsima jäänud, hoides ära järgnenud poliitilise kaose ja Weimari vabariigi nõrkuse.

Kuidas oleks see muutnud kogu 20. sajandit?

Kui Saksamaa ei oleks 1917. aastal idarinnet Lenini abil õhku lasknud ja oleks sõja lõpetanud, oleks 20. sajandi nägu olnud täielikult teine. Ajaloolased nimetavad seda üheks suurimaks “mis oleks kui…” stsenaariumiks:

Ei mingit Nõukogude Liitu: Ilma Saksa transpordi ja miljonite kuldmarkadeta oleks Lenin jäänud Šveitsi kohvikutesse vaidlema. Venemaal oleks kanda kinnitanud mõõdukas, demokraatlikum suund (Ajutine Valitsus või konstitutsiooniline monarhia). Ei oleks toimunud Gulagi, stalinistlikke terrorilaineid ega külma sõda.

Ei mingit Adolf Hitlerit ja natsismi: Hitleri tõusu vundamendiks oli Saksa rahva alandus Versailles’ rahulepingu tõttu ja paaniline hirm kommunismi ees. Kui 1917. aastal oleks tehtud mõistlik rahu ja kommunistlikku ohtu poleks sündinud, poleks natsiparteil olnud mingit pinda, millelt võimule ratsutada. Teist maailmasõda ja holokausti ei oleks sellisel kujul toimunud.

Euroopa oleks jäänud maailma keskpunktiks: Kuna Esimene maailmasõda lõppenuks varem, ei oleks Euroopa suurriigid end lõpuni laostanud. USA roll maailma uue superriigina oleks lükkunud aastakümneid edasi.

Saksa peastaabi otsus mitte alla anda 1917. aastal ja kasutada Leninit sõjalise trumbina oli lühinägelik taktikaline võit, mis maksis kätte sajandi suurima strateegilise katastroofina. Nad tahtsid päästa oma armeed järgmisel lahinguväljal, kuid hävitasid sellega vana Euroopa stabiilsuse ja avasid tee sajandi kahele kõige verisemale diktatuurile: stalinismile ja natsismile.

telegrammi pilt võetud – @historiographe