Susan Eloise Hinton (sündinud 22. juulil 1948) on Ameerika kirjanik, kes on tuntud oma Oklahoma osariigis toimuvate noorsooromaanide poolest, eriti romaani „The Outsiders” (1967) poolest, mille ta kirjutas keskkooli ajal. Hintonit peetakse noorsooromaani žanri loojaks. Ta lõpetas Tulsa ülikooli.
1988. aastal pälvis ta Ameerika Raamatukoguühingult esimese Margaret Edwards’i auhinna oma panuse eest noortele suunatud kirjanduse valdkonnas.

S.E. Hinton kirjutas “Autsaiderid” (The Outsiders) vaid 16-aastaselt (raamat ilmus 1967), sest tal sai kõrini sellest ninnu-nännutavast, klanitud ja täielikult eluvõõrast kirjandusest, mida tolle aja noortele pakuti. Ta ei tahtnud lugeda sellest, kuidas Prom-ile kaaslast leida või kuidas Mary Jane sai uue kleidi. Ta tahtis lugeda reaalsetest noortest, reaalsetest konfliktidest ja reaalsest vägivallast, mida ta oma kodukohas Tulsas iga päev nägi.

Ja toon ära https://t.me/irenedrama – raamatu lühikese, kuid tabava resümee:

Ma olen alati armastanud raamatuid teismelistest, sellest raskest ja murrangulisest ajast, mil iga päev elatakse läbi nagu viimane ja samal ajal ka esimene. Kui tehakse vigu ja omandatakse kogemusi. Kui maksimaalsus põimub naiivsusega ning kogu maailm mahub sageli oma väikelinna piiridesse.

Ma polnud tuttav Susan Hintoni romaaniga „Autsaiderid“, kuigi seda nimetatakse Ameerika kirjanduse kultusromaaniks. Ameerika Raamatukoguhoidjate Assotsiatsioon lisas Hintoni romaani nimekirja „20. sajandi 100 keelatud raamatut“: mõnes osariigis on see siiani keelustatud, paljudes teistes aga kuulub see kooliõppekavasse. Nii vastuoluline teos see ongi.

1983. aastal ekraniseeris raamatu režissöör Francis Ford Coppola. Filmist sai noorte Patrick Swayze, Tom Cruise’i, C. Thomas Howelli ja Matt Dilloni edukas debüüt suurkinos.
Ma ei kahetsenud, et lugesin seda lugu 60ndate Oklahoma teismeliste jõukudest. Selline, esmapilgul mahult väike teos sisaldab endas rohkem tähendusi ja emotsioone kui mõned teised mitmesajaleheküljelised saagad.

Juba esimestest ridadest sukeldud „õlised“ (“greasers”) ja „socs“ (tõlgiks “värdjad” aga ei taha – tõlkija) karmi maailma, kus neutraalset territooriumi pole. Seal on selge, nähtamatu, kuid kõigile ilmne piir, mis jagab linna kaheks leeriks: rikkaks idapiirkonnaks kuldse noorsooga ja töölisklassi läänepiirkonnaks, kus lapsi nimetatakse „õlisteks“ sõnast „grease“. Saatus on ette määratud sünnikohaga ja sa pead vastama selle koha kombedele, kõneviisile ja välimusele. „socs-idel“ on autod, korralikud soengud ja moes ruudulised särgid, „greasers-itel“ aga pikad juuksed, millele on kantud liiter juuksegeeli, kulunud teksad ja lühendatud varrukatega särgid.
Kuid Hinton kaevub sügavamale. Ta purustab selle must-valge maailma, näidates, et mõlemal pool barrikaade ei ole sümboleid ega sildikesi, vaid elavad poisid, kes kardavad ühte ja sama – kaotada neid, keda armastavad.

See taipamine toimub pärast traagilist kokkupõrget, kus „Greaserite“ liige Johnny, jõugu kõige väiksem ja vaikseim liige, tapab noaga „socs-ide“ liikme Roberti. Politseist põgenedes jooksevad nad koos jutustaja Ponnyboyga ja peituvad linna ääres asuvasse mahajäetud kirikusse. Seal puhkeb tulekahju ja poisid teevad tõelise kangelasteo – päästavad tulekahjust lapsed. Johnny saab surmavalt viga ja sureb haiglas. Tema järel sureb veel üks „Greaser”, uhke ja iseseisev Dally, kes provotseeris teadlikult politseid ennast tulistama.
Kolm surma nii lühikese aja jooksul hägustavad piiri, mis tundus vankumatu. Selgub, et ka „socs-ide“ seas on tundlikke ja mõistvaid noori. Ja „poristel“ ei ole joomine ja raske töö ainus võimalik tulevik.
Ponyboy mõistab, et kõige olulisem pole mitte võita selles lõputus sõjas, vaid säilitada see isiklik ja hea, mis annab jõudu jääda endaks. Tema jaoks on see vend Darry armastus, kes ohverdas kahekümneaastaselt oma unistused, et töötada ja Ponyboyd ja Gazit ülal pidada. Ta asendas vendadele õnnetuses hukkunud vanemaid. See on helge mälestus Johnnyst, kes jättis talle enne surma testamendiks „Stay Gold“. See on teadmine, et peamine piir ei kulge mitte linna kaardil, vaid inimese sees, ja ainult inimene otsustab, milline ta olla tahab.

Selline oli see tutvustus. Mida lisada? Võibolla see –

“Stay gold” on kogu raamatu filosoofiline süda. See on tsitaat, mis tõstab selle loo lihtsast tänavajõukude vahelisest arveteklaarimisest sügavaks eksistentsiaalseks looks.
Selle lause tähenduse mõistmiseks tuleb lahti harutada kaks tasandit: Robert Frosti luuletus ja Johnny viimane sõnum.

Robert Frosti luuletus
Kui Ponyboy ja Johnny põgenevad pärast tapmist ja varjavad end mahajäetud kirikus, vaatavad nad varahommikust päikesetõusu. Ponyboy meenutab Ameerika luuletaja Robert Frosti kuulsat luuletust “Nothing Gold Can Stay” (“Miski kuldne ei jää kestma”).

Luuletuse sisu on lühidalt selline:

Looduse esimene rohelus on tegelikult kuld (nagu tärkavad pungad kevadel). Kuid see on kõige lühiajalisem faas – varsti muutuvad pungad tavalisteks rohelisteks lehtedeks. Paradiis hääbub, päev asendub ööga ja miski, mis on puhas ja täiuslik (kuldne), ei saa igavesti selliseks jääda.

Noored poisid keset ränka kriisi ei saa sellest veel lõpuni aru, see on nende jaoks lihtsalt ilus tekst, mis sobib hetke meeleoluga.
Kui Johnny on haiglas suremas, kirjutab ta Ponyboyle kirja ja sosistab oma viimased sõnad: “Stay gold, Ponyboy. Stay gold.”
Oma kirjas seletab ta lahti, mida ta selle all mõtleb. Johnny, kes on elanud kogu elu vägivallas ja hirmus, sai lõpuks aru, mis on elus tegelikult väärtuslik:
Kuldne olemine tähendab seda, et sa vaatad maailma nagu laps – kõik on uus, põnev ja ilus. Sa märkad päikesetõuse (mida teised jõuguliikmed ei näe).
Maailm proovib sind teha kõvaks, külmaks ja küüniliseks. Dallas Winston (Dally) muutus selliseks – ta oli kõva nagu kivi, ei hoolinud millestki ja lõpetas traagiliselt. Johnny mõistab, et Dally “kõvadus” ei ole tugevus, vaid vaimne surm.
Johnny sõnum Ponyboyle on: “Ära muutu selliseks nagu meie. Ära lase sellel tänaval, vihal ja vaesusel ennast ära rikkuda. Jää selleks, kes sa oled – poiss, kes loeb raamatuid ja märkab ilu.”

“Stay gold” on üleskutse vaimsele vastupanule. See ei ole naiivne käsiraamat stiilis “ole alati rõõmus”. Vastupidi, see on väga melanhoolne ülestunnistus: maailm on karm, valu on reaalne, inimesed on julmad. Aga sinu ainus tõeline võit on see, kui sa ei muutu nende sarnaseks.

Kui sa kaotad võime tunda empaatiat, kaotad võime imestada ja armastada, siis on tänav ja ühiskond su murdnud. Sa võid küll ellu jääda (nagu tänavakaklejad), aga sa pole enam “kuldne” – sa oled lihtsalt üks hall, roostes ja vihane mutter süsteemis.

See on põhjus, miks see fraas muutus popkultuuris ikooniliseks. See tuletab meelde, et kõige raskem kunst ei ole mitte teistele pasunasse tõmmata, vaid keset paska oma hing puhtana hoida.

Ja meie raamatupoes on see raamat vaid vene keeles…