Autor: Winston S. Churchill

Tõlge eesti keelde: Henno Rajandi, 1995

Saatesõna.

Kahtlemata on käesoleva raamatu lugejal siin kirjeldatavast ajastust eelteadmised olemas ja küllap ka üldjooneline ettekujutus Winston Churchilli osast selles. Tõlkija võlgneb lugejale niisiis vaid selgituse teose väljaandmise motiivide kohta, teiseks, olgu või meenutuse korras, peamised pidepunktid Churchilli eluloost ja poliitilisest karjäärist, ning lõpuks ka skemaatilise ülevaate autori kirjanduslikust toodangust, mis “Tormihoiatust” raamib.

Lõppev XX sajand on maailmasõdade sajand. Kaks esimest maailmasõda olid “kuumad”, kolmas oli – juba tuumaajastusse langedes – “külm”, ent läbi kõigi maailmasõdade on täheldatav rütmiliselt korduv mall: rivistumine, konfrontatsioon, ümberrivistumine, konfrontatsioon, ümberrivistumine. Senine dünaamika osutab, et me asume sajandi lõpul jälle ümberrivistumise staadiumis. Kui senine ajaloorütm ei muutu, peame valmistuma järgmiseks konfrontatsiooniks, olgu selle temperatuur milline tahes.

Kui see nii on, siis on praegu läbitav ajalooakt küllaltki sarnane nende paari aastakümnega, mida hõlmab Churchilli “Tormihoiatus”. Jälle näeme viimase konfrontatsiooni osalisi ümber rivistumas, taas on kaotaja loovutanud suuri territooriume, majanduslikult ja poliitiliselt kokku varisenud, rabeleb eetilises kaoses, klammerdub anakonistlikesse ideoloogiatesse. Kord viskub ta abi otsides (ja ka leidis) võitjate rinnale, kord poetab süngeid ähvardusi, tõotab tasumise tundi. Taas on võitjad hämmelduses, ei leia hüsteerilise kaotaja kohtlemiseks ühtki mõistlikku hoiakut ja mitmeski mõttes pelgavad teda rohkem kui kunagi varem. Poliitikasse üldistuvad inimlikud nõrkused on ikka enam-vähem ühesugused: lühinägelik omakasupüüdlikkus, kartlik otustusvõimetus, pahupidi pöördunud alaväärsuskompleksid. Rahvusvahelised organisatsioonid on taas üsna hambutud, majandushuvid ja sisepoliitilised kaalutlused domineerivad endist viisi kollektiivse julgeoleku eesmärkide üle. Üks leer pigem pelgab kui otsib uusi liitlasi, teine seevastu ihkab neid väevõimuga endasse neelata. Ida-Euroopa sipleb jälle hallis tsoonis, kardab muutuda geopoliitiliseks vahetusrahaks nagu muistegi.

Tähelepanelik lugeja võib konkreetsemaid analoogiaid loetleda imekspandaval hulgal. Kui need ka pole eriti julgustavad, on nad ometi huvitavad ja õpetlikud.

Ent olgem õiglased. Churchilli klasikaline jutustus Versaille´- Euroopa varingust pakub niisama rohkelt ainet ka huvitavateks ja õpetlikeks vahetegemisteks, millest mitmed on ka julgustavad. Meie praegust maailma liigendavad liidusuhted on siiski võrratult kompaktsema ja ka võimsama demokraatialeeri, kui seda oli olemas Versailler´- järgses maailmajaos. Enam pole hästi mõeldav jõuvahekordade drastilised muutused, niisuguste suurriikide ümberrivistumised nagu Itaalia või Jaapan, Saksamaast rääkimata. Euroopa ja kogu maailm on poliitilisel kaardil küll enneolematult lipilapiline ja külma sõja aegne bipolaarsus on kadumas, kuid praeguseks juba väljakujunenud liidusuhted on omandamas uut kvaliteeti. Nad ei sõlmu enam igivanal primitiivsel printsiibil “üle ühe”. See Churchilli-aegne maailm, kus Moskva ja Berliini lepped sõlmusid üle Berliini, Berliini ja Tokio lepped üle Moskva, Berliini ja Rooma lepped üle Viini ja ikka nii edasi – see maailm on ajalukku läinud. NATO ja Euroopa Liit kasvavad orgaaniliselt ja on seetõttu nähtavasti mõnevõrra püsivamad moodustised kui toonased liidud. Ida-Euroopa on küll tänapäevalgi omadega kimpus nagu enamasti alati, kuid samas pole tema selja taga iial seisnud nii homogeenset ja sõbralikku Läänt kui nüüd. Vanaaegne riikliku ekspansiooni ideoloogia on seal hääbumas ja elujõuline veel ainult Idas. Toonaseid ja praegusi võimalusi võrreldes on piisavalt alust loota, et nii meil kui meie saatusekaaslastel on seekord siiski reaalne võimalus terve nahaga pääseda.

Kahtlused muidugi jäävad. Ja parem ongi. Üks asi aga peaks Churchilli lugedes küll selgeks saama: eluga pääseb ikkagi vaid see, kes on valmis julgeoleku eest maksma. Julgeolek on kallis kaup. Sellest veel kallimaks läheb ainult julgeoleku arvel koonerdamine. Juba Chrchilli ajal ei jõudnud väikeriik, isegi keskmine, isegi mitte päris suur seda lihtsalt rahaga kinni maksta. Tuli siis ja tuleb nüüdki mängu panna mõnigi kõige kallim suveniir, kõige armsam illusioon, kõige kindlamate valijate hääled, ja vahel ka inimelud. Nende valikute poolest ei erinenud Churchilli aeg oluliselt meie omast.

Poliitikute tüüphoiakud ja põhilised poliitilised dilemmad on niisiis üldjoontes üsna võrreldavad. Paljuski muus aga on sellest maailmast, kus Winston Churchill oma üheksakümmend aastat ära elas, muidugi üksnes mälestus järele jäänud. Niisugust inimtüüpi, niisuguse taustaga riigitegelast enam naljalt ei kohta.

Kordame üle Churchilli eluloo ja karjääri põhipunktid, sest neid mäletades on mugavam seda raamatut lugeda, nii iseennast-seletav, kui see ongi.

Winston Spencer Churchill (1874-1965) oli peale kõige muu ka erakordne õnneseen. Esiteks juba seepärast, et ta sündis Briti Impeeriumi õitseajal niisuguses sotsiaalses keskkonnas, kus seda õitsengut ka tõeliselt nautida võis. Pärist mõistetavalt jäi ta elu lõpuni kindlalt impeeriumiaatele truuks, kuigi impeerium ise maeti veel tema eluajal maha. Tema isa oli lord, ema aga ameerika ärimehe tütar. Isa oli Winstoni sündimise ajal parajasti paljulubavat poliitilist karjääri alustanud, mis küll enneaegselt katkes. Kuid pojale olid isa saavutuste ületamiseks ometi parimad võimalused ette antud.

Ülikooliharidust ei olnud niisuguse taustaga noorukile sel ajal üldse tingimata vaja. Kuulus Harrow´ erakool ja Sandhursti sõjakool, mille ta lõpetas kahekümneaastaselt, andsid täitsa piisava lähtealuse. Sõjaväest ja ohvitserikarjäärist irdus Churchill jõnkshaaval, algul ajakirjandusliku, hiljem poliitilise tegevuse kaudu. Ja tolleaegsel Inglismaal polnud selline tee ka midagi erandlikku. Enne lõplikku sukeldumist poliitikasse jõudis ta teenida Indias ja Aafrikas, osaleda Sudaani sõjakäigus ja Buuri sõjas. Ümmargusel 1900 aastal, osalt ka sõjasangari aupaistet kasutades, pääses Churchill noore radikaalsevõitu konservatiivina Parlamenti. Kuid ta ei jäänud Konservatiivsele Parteile kuigi kauaks truuks, vaid marssis varsti bravuurikalt liberaalide leeri. Järgmine redelipulk tema poliitilises karjääris oli Asumaade Ministeeriumi alamriigisekretäri ametikoht (1905). Edasi tulid juba kaubandusministri portfell (1908) ja siis siseministri koht (1910). Briti süsteemis eeldas see muidugi korduvaid tagasivalimisi Parlamenti ja seega ka edukaid valimiskampaaniaid.

Neil aegadel oli Churchill üsnagi radikaalne sotsiaalpoliitiste huvidega liberaal. Siis tuli järjekordne ülespoole suunduv karjäärikäänak. Siseministrist sai 1911. aastal mereväeminister – Admiraliteedi esimene lord. Kuna sõjalaevastik oli Briti maailmavõimu selgroog, siis oli see ametikoht ka loomu poolest tihedalt seotud välispoliitikaga ja viis Churchilli juba Esimese maailmasõja eel päris võimuhierharhia tipu lähedale. Inglise relvajõududes oli ja on sõjalaevastik mingil määral õieti praegugi teiste väeliikide suhtes vanem vend, peamine ja kõige prestiižikam. Briti ebaloogiliste nimetustega ministeeriumide süsteemis aga oli Admiraliteet tingimata mõjukam instants kui näiteks Sõjaministeerium, millele sisuliselt allusid üksnes maajõud. Kuningliku Sõjalaevastiku viis Esimesse maailmasõtta niisiis endine husaar ja ajakirjanik, kes oli juhtimiskogemusi kogunud Asumaade-, Kaubandus- ja Siseministeeriumis ja keda keegi sõjalise hariduse pärast veel sõjaväeringkondade esindajaks ei pidanud. Admiraliteedi esimene lord oli tsiviilisik, mis oli ka igati loomulik asi.

Oma järjekordsel ametikohal osutus Churchill tõhusaks, kuigi üsna isepäiseks tegelaseks. Diletandist ministri ja professionaalidest käsutäitjate konflikt pole kuskil välistatud ja just Admiraliteedis tuli Churchillil üle elada esimene suur läbikukkumine. Selle põhjuseks sai traagiliselt ebaõnnestunud dessantoperatsioon Dardanellides. Kui asja tagantjärele hoolega uuriti, tuli küll ilmsiks, et üritas ise oli strateegiliselt põhjendatud ja jooksis karile pigem mõnede admiralide vastutöötamise tõttu, kuid Churchill pidi sellegipoolest Admiraliteedist lahkuma. Üksjagu kibestunult siirdus ta Prantsusmaale rindeohvitseriks. Kuid ta oli juba sedavõrd mõjukas ja tunnustatud riigitegelane, et kutsuti veel enne Esimese maailmasõja lõppu valitsusse tagasi, sedakorda (sõja)varustusministriks. Ta jäi valitsusse ka keerulistel sõjajärgsetel aastatel, siirdudes Varustusministeeriumist Sõjaministeeriumi, millele tollal olid allutatud ka õhujõud. Selles ametis toetas ta visalt bolševismivastast interventsiooni Venemaal ja teenis sellega ära kommunistide kusutmatu viha. Turnee läbi ministeeriumide jätkus 1921. aastal asumaade ministriks nimetamisega. Sellessamas ametkonnas oli Churchill alamriigisekretärina kord juba istunud ja teatavas mõttes sai ring täis. Varsti tuli ka järjekordne tagasilöök, millest demoraatliku riigi poliitikas ei pääse ka kõige suurem õnneseen.

Liberaalide ja konservatiivide sõjaaegne koalitsioon lagunes, liberaalid said valimistel lüüa ja liberaal Churchill ise oma valimisringkonnas samuti. Esimest korda poliitikasse tulekust peale jäi ta Alamkojas ukse taha. Võimule tulid konservatiivid, kes Churchilli omaaegset ülejooksmist liberaalide leeri muidugi niisama kergesti ei andestanud. Samas oli Churchill sattunud vastuollu ka omaenda partei liidritega. Leiboriste aga ei pidanud ta tollal oluliselt paremaks kommunistidest. Arusaadav, et tema ümber tekkis poliitiline tühjus, mis küll andis piiramatu sõnavabaduse, kuid piiras oluliselt tegutsemisvabadust. Lohutust pakkus kirjanduslik-publitsistlik töö, mille peamiseks viljaks kujunes teose “Maailmakriis” esimene osa (The World Crisis, 1923). Sisuliselt on see Churchilli peateose, “Teise maailmasõja” omamoodi eelkäija. Täit edu teos ei saavutanud, sest autor ise ei mahtunud hästi põhiteemasse ära. Konservatiivide liider Baldwin iseloomustas seda kui “Winstoni hiilgavat autobiograafiat, mis on maskeeritud universumi ajalooks”.

Churchill tajus, et liberaalidega pole mõtet end kauem siduda, aga parteitu suurmehena ei ole poliitikas tulevikku. Tasapisi hakkas ta uuesti lähenema konservatiividele. Otse konservatiivide ridades ei kõlvanud siiski veel Parlamenti kandideerida, seepärast kuulutas ta end “sõltumatuks konstitutsionalistiks” ja pääseski Alamkotta tagasi. Konservatiivid andsid vana patu andeks. Enamgi veel: 1924. aastal sai Churchill uues konservatiivses valitsuses rahandusministriks ehk varakantsleriks. See oli kahtlemata kogu ta senise karjääri kõrgeim poliitiline ametikoht. Sellesse ametisse jäi Churchill kuni konservatiivide (ehkki mitte Churchilli enda) valimiskaotuseni 1929. aastal, mis ühtlasi kajastas tõsist vasakpööret Inglismaa poliitilises elus.

Nüüd algas Chruchill uus ja eelmisest palju pikem poliitilise üksilduse ajajärk. Tema partei pääses küll mõne aasta pärast koalitsiooni liikmena uuesti valitsema, kuid Churchill jäi, õieti küll jäeti enam kui kümneks aastaks tegelikust valitsemistööst kõrvale. Kuidas see kõik toimus ja mida ta nende kümne aasta  vältel tegi, kajastub üsna üksikasjalikult käesolevas raamatus. Nende kümne aasta vältel veeresid Inglismaa, Euroopa ja kogu maailm tasapisi katastroofi poole. Churchillist sai aga elukutseline poliitiline selgeltnägija, kes väsimatult oma tormihoiatust kuulutas ja igal võimalikul viisil püüdis sündmuste saatuslikku kulgu pidurdada, poliitikute ja avalikkuse silmi avada, diktaatorite plaane paljastada.

Tagantjärele on mõned avaldanud arvamust, et Churchilli elu tähetund polnudki mitte niivõrd sõja juhtimine peaministrina, vaid pigem just need kümme sõjaeelset aastat visa jonnakat poliitilist misjonitööd. Sel ajal oli ta maailmamastaabis dissident inglise moodi. Ja käesolev köide pole põhiliselt üldse sõjajutt, vaid on eeskätt jutustus sellest, kuidas kaotati rahu. Selles ongi käesoleva raamatu tuum ja õpetus järeltulevatele põlvedele.

1939. aasta sügisel tuli Churchill sõja puhkedes omamoodi lojaalse isemõtlejana valitsusse tagasi ja hakkas taas juhtima vana armsat Admiraliteeti. Sellestki episoodist on “Tormihoiatuses” üsna pikalt ja üksikasjalikult juttu. Sisuliselt oli see Churchilli jaoks nähtavasti üsna teadlik ettevalmistus peaministri ja sõjajuhi kohale asumiseks. Kui tõeline sõda Läänes 1940. aasta kevadel puhkes, algas hoopis uus, ehkki igati loogiline ajaloopeatükk. Kaotatud rahu teoreetikule tehti ülesandeks praktiliselt võita sõda ja kummutada iseenda kõige koledamad ennustused.

See on tegelikult juba hoopis teine lugu ja teine aeg. Sõjasündmuste kulg on eesti lugejale üldiselt vist palju paremini teada kui kõik sellele eelnev, ning Churchilli “Teise maailmasõja” järgmistes köidetes ka enneolematu üksikasjalisusega kirjas. Siinkohal on mõistlik sõja-aastatest üle hüppates meenutada, et Churchilli peamninistri volitused lõppesid peaaegu samal hetkel, kui Euroopas sõda lõppes. 8. mail 1945. aasal jõudis ta veel raadiokõnes kuulutada Saksamaa tingimusteta kapitulatsiooni. Järgnesid Parlamendi laialisaatmine, Potsdami konverents ja veel enne selle lõppu leiboristide vägev valimisvõit, mis sõjasangar Churchilli kibekiiresti opositsiooni saatis. Kaug-Ida viis sõja Inglise valistsusjuhina lõpule juba Clement Attlee, seesama, kelle parteistrateegiline patsifism oli Churchillile sõja eel nii palju tuska teinud. Niisugune see demokraatlik loogika kord juba on.

Sõja lõpetamise meetod aga oli ometigi otsustatud veel Churchilli ajal ja osavõtul. Aatomipommi käikulaskimise otsuse tegi koos Trumaniga siiski veel tema ja mõjutas ka sellega kõige olulisemal määral kogu sõjajärgset perioodi.

Oleks igati loomulik, kui Churchill nüüd seitsmekümneaastasena, pärast nii hiilgavat saavutust ja nii kibedat pettumust oleks poliitikast tagasi tõmbunud. Aga ei. Elujõudu ja teotahet jätkus veel mitmeks ringiks. Ta jäi edasi Konservatiivse Partei liidriks ja asus samas ka kirjutama hiiglapikka Teise maailmasõja lugu, mille esimeseks köiteks “Tormihoiatus” ongi. Samas aitas ta oma valdavat mõju kasutades käima lükata kaks ülimalt olulist globaalset diskussiooni, mille käegakatsutavad tulemused ulatuvad meie päevadesse, kujundavad neid kõige otsesemal viisil. Üks neist oli Lääne põhimõtteline “külma sõja” strateegia, mille lähtealused on sõnastatud kuulsas Fultoni kõnes, teine aga Euroopa ühinemisprotsess. Selles, et Lääs pärast võidetud Teist maailmasõda enam ei kaotanud järgnenud rahu, on neil mõlema kapitaalne tähtsus, niisamuti selleski, et takkapihta võideti ka “külm sõda”. Sajandi lõpp aga peab näitama, kas Churchilli “Tormihoiatuse” õppetundi võetakse meie ajal piisavalt arvesse. Külma sõja järgne rahu võib veel kaotsi minna.

Opositsiooni minekust kuni 1951. aastani tegi Churchill pika ja meelitava auringi, mõjutas asju ja inimesi, kogus kõikvõimalikke tunnustusavaldusi Victoria-ajastu laps, nagu ta oli, jäi ta lõpuni truuks Briti impeeriumi lootusetule üritusele ja punnis visalt vastu India ja teiste impeeriumi koostisosade iseseisvumisele, ise vahest oma hoiakute aegumist tajudeski. Mingil keerulisel viisil seostus see tsiviliseeritud impeeriumimeelsus tema ettevaatliku leebumisega kommunistlike impeeriumide ja nende liidrite Stalini ja Mao suhtes poliitilse tegevuse lõpp-perioodil. Esimesi märke sellest ilmnes juba sõja ajal, Teheranis ja Jaltas tehtud möönduste näol, mida Ida-Euroopa ei suuda tänaseni andestada. Tuumapommi loomise ajal ja seoses Korea sõjaga tekitas see lahkhelisid ka Ühendriikidega. kuid Churchilli positsioone kodumaal ei kahjustanud need varjundid sugugi.

Viimane võimuring algas pärast konservatiivide nappi valimisvõitu 1951. aastal, kui juba kaheksakümnele lähenevast Churchillist sai teist korda peaminister. Jätkusid kõikmõeldavad tunnustusavaldused Sukapaelaordenist Nobeli kirjanduspreemiani 1953. aastal. Kõige kaugemaleulatuvama poliitilise tähendusega tegu aga oli vistiti Churchilli osalemine Atlandi liidusuhete arendamisel, NATO jaluleaitamisel.

Kaheksakümnendat sünnipäeva pühitses Chrchill veel peaministrina ja astus lõpuks 1955. aastal tagasi. Tema järglaseks sai vana võitluskaaslane Anthony Eden, kes eelkäija rõõmuks Konservatiivse Partei sama aasta kevadel valimistel kindlalt võidule viis. Churchill ise aga võis Parlamendi tagapingilt jälgida, kuidas Eden, see peen välispoliitika spetsialist, oma poliitilise karjääri peagi üsna kurbade välispoliitiliset prohmakatega lõpetas.

Churchill ei lasknud oma helgeid vanaduspäevi hilisematel sündmustest eriti tumestada, tegeles südamelähedase “Inglise keelt kõnelevate rahvaste ajaloo” kirjutamisega, kohtus tihti oma lugematute sõpradega, maalis ja läks inglise kliima eest vajaduse korral pakku Lõuna-Prantsusmaale.

Ta suri 1965. aastal 90-aastaselt. Mis sellest täiesti erakordsest õnneseenest edasi sai, pole teada. Küll aga meenutatakse, et kui temalt küsiti, kas ta surma ei karda, vastas ta: “Olen valmis Loojaga kohtumiseks. Iseasi, kas tema on valmis minuga kohtuma.”

Loodetavasti on eesti lugeja nüüd valmis isiklikult kohtuma Churchilliga. Et kohtumist, mis on eeskätt meie enda huvides, veel pisut hõlbustada, lisame väga lühendatud loetelu Churchilli tohutu loomingu sellest osast, mida Nobeli kirjandusreemia kohustab nimetama kirjanduslikuks.

Kõik, mida Churchill ette võttis, oli mastaapne, ja ka tema kirjanduslik, õigem ehk oleks öelda kirjapandud looming on äärmiselt mahukas. Kui kõrvale jätta kõik aegade jooksul ajakirjandusse laialipudenenu, noorpõlve sõjaseiklusi kajastavad reisikirjad, esimene (ja ka viimaseks jäänud) romaan ja üldse kõik vähem oluline, siis tuleb kapitaalsete teostena üles lugeda järgmised:

“Maailmakriis” (The World Crisis), 5 köidet, 1923-1929.

“Marlborough, tema elu ja aeg” (Marlborough, His Life and Times), 4 köidet, 1933-1938.

“Teine maailmasõda” (The Second World War), 6 köidet, 1948-1954.

“Inglise keelt kõnelevate rahvaste ajalugu” (A History of the English Speaking Peoples), 4 köidet, 1957-1958.

Kõiki neid on sisuliselt iseloomustatud käesolevas raamatus. Tähtsaim, keskne neist neljast on muidugi “Teine maailmasõda”, mis kõigi krjandusväliste kaalutluste kõrval on ka Nobeli 1953. aasta kirjanduspreemia peamine õigustus.

“Teine maailmasõda” hõlmab tegelikult veerand sajandi pikkust ajaloolõiku. Selle esimene köide, “The Gathering Storm”, mis eesti tõlkes on pealkirjastatud “Tormihoiatus”, hõlmab omakorda 20. aastat, ülejäänud viis köidet aga kokku umbes viis aastat. Seetõttu on ka “Tormihoiatus” juba lähenemisviisilt teistest hoopis erinev, palju rohkem “ajalugu”.

“Teise maailmasõja” ülejäänud viie köite eestindamise võimalus ja vajaduski ei ole selge. Igatahes võivad need vabalt jääda paremaid aegu ootama. “Tormihoiatuse” ainevald aga on niisugune, mis peaks ka Eestis võimalikult paljudele lugejatele kättesaadav olema. Paremat ravi meid pimestava oma mätta hüpnoosi vastu ei oska soovitada.

Tõlkija viimane märkus: asju, kohti, institutsioone ja ametikandjaid on eesti keeles üldiselt nimetatud nii, nagu see oli kombeks kirjeldatud ajastul.

Henno Rajandi

Kirjastus: Varrak, 1995

Vaata raamatut meie poes: http://vanajahea.ee – Ajalugu/Euroopa