Autor: Margit Prantsus
Kirjastus: Petrone Print OÜ, 2017. 280 lk
Toimetaja: Loone Ots

Miks me reisime!? Miks näeme vaeva organiseerimise, korraldamise, aja planeerimise ja odavama otsimisega ning siis kõigi nende ebamugavuste ületamisega, mis paratamatult igal reisil ette tulevad!?

Emotsioonid!!! Emotsioonid, emotsioonid, ja veel kord – emotsioonid!

Ja ei ole vahet, mis neid emotsioone tekitavad – kas või kaks intensiivselt kätega vehkivat inimest tänavanurgal, nagu juhtus kõnesoleva raamatu autorile. Ükskõik, mis see teie jaoks ka ei ole, aastakümneteks jäävad meelde vaid sündmused, kohad, ja eelkõige inimesed, kes on köitnud teie tähelepanu, liigutanud mõnd meie tundemeelt ja -keelt.

Kui küsiksite minult, millest see raamat räägib, siis nii teile vastaksingi: inimestest, tavalistest inimestest, nende tavalisest argipäevast; sellest, mis on üllatanud, pannud kulmu kergitama või need kipra tõmbama; nendest, keda raamatu autor tahab oma südames hoida ning mille-kelle avastamise-leidmise rõõmu lugejaga jagada.

Ülaltoodu pärast lugesin raamatut mina. Aga kas raamatu headusest ei räägi just lugejate poolt leitud lugemisajendite mitmekülgsus!?

Raamatu tagakaanelt loeme: „Kolme Iisraeli-aasta jooksul jõudsin […] kohtuda tõesti omapäraste inimestega, kelle hulka sattusid poliitajaloolane, sabatihommikused „joodikud“, ministrid, araablastest aednikud, professorid, psühholoogid… Katsusin mõista iidsete kommete tausta ja üritasin tõlkida sabatit eesti keelde. Avastasin ka neid vaatamisväärsusi, millest turist aimu ei saa…“ Kui nüüd vaadata raamatu sisukorrast peatükkide nimetusi, nagu Koššertoit, Roš ha-šaná, Sabatiõhtu, Jom kipúr ja paljud teised, siis ei jää mingit kahtlust, et iidsetest judaismi kommetest saame teavet rohkem kui küllaga. Samas tuleb ilmtingimata meeles pidada, et see ei ole akadeemiline teos, kus kõik peab olema esitatud nagu võrrand matemaatikas, vaid autori nägemus ja eestlaslikult põhjamaine arusaamine nähtust. Kirjutasin meelega „eestlaslikult põhjamaine“, kuna raamatus mainib seda korduvalt autor ise ning see väljendab kõige paremini kahe rahva erinevusi, meievahelisi kontraste, mida raamatus on rohkelt kirjeldatud.

Kuna autoril sulg jookseb ning puudujääke ei esine ka huumorimeeles ja tähelepanuvõimes, siis judaismi kommete kajastamine läbi kohalike elanike iseloomustuse ning nende askelduste kommete tähistamisel teeb lugemise nauditavaks ajaveetmiseks, kus ka millegi uue teadasaamise tera sees. Ja kui raamatu üsna alguses, peatüki „Sisseelamine“ viimane lõik tekitas äkitse tunde, et nii huvitavalt alanud jutustus ühe mulle kauge maa perekonna elust saigi otsa ning kartuse, et ka teised põnevad inimesed ja sündmused saavad kuidagi pooliku kirjelduse, siis edasi lugedes selgub, et nii see ei ole, absoluutselt kohe mitte. Raamat on ilusti üks korralik tervik, on olemas nii peateema kui ka kõrvalteemad, ja iga peatükk on oma lõpu ning algusega, sisust või sisukast keskkohast rääkimata. Nagu tõdeb autor ise: „See raamat tuleks köitev ka siis, kui jutustaksin ainult oma tööandjate perekonnaelust. Aga minu Iisrael ja seal maal elatud aastad on siiski palju rohkem…“ Peale lugemist võin kinnitada, et nii see on, nii on see raamatus kirjas ning kindlasti on kajastamist leidnud see, mida on välja lubatud: „[…] Peale selle kõige põnevamad inimesed, keda eales kohanud olen“.

Ning veel üks meeldiv joon raamatust! Ei ole võimalik, et autor on elanud kolm aastat murede ja raskusteta ning seda veel kodust kaugel, keset harjumatut kultuurikeskkonda. Planeedil Maa ning sellise inimkooslusega nagu hetkel siin on, ei ole see lihtsalt võimalik. Seda teame kõik, ka autor, kes kirjutab: „[…] Küll aga on raskused ja läbielamised mulle õpetanud üht kui teist. Näiteks seda, et homme tuleb alati. […]“. Raamat on ülimalt positiivne! Paratamatult ootasin alateadlikult eestlaslikku virinat ja küünilisust, et parastavalt hõisata: „No viimaks ometi! Jõudsimegi pärale! Ikkagi eestlane!“. Selle asemel sain hoopis hõisata: „Hurraa! Ei ühtegi totakat naabrit, personaalselt just minust mittehoolivat bürokraati ning juhmi külatädi, kes ei räägi sõnagi inglise keelt!!!“ Raamatus kirjeldatu kõik lihtsalt on ja lihtsuses peitub võlu: neil on nii ja meil on naa. Ja nii on tore olla ja huvitav elada!

Ning kokkuvõtteks: olen jõudnud arusaamisele, et maakera on minu jaoks liiga suur ning igale poole ma siiski ei jõua, aga mõne maa ja selle rahva ning tema kultuuri kohta tahaks rohkem teada saada, ja mitte üksnes ametlikke fakte, vaid olla rõõmus ka seda maad külastanud inimese poolt läbielatud emotsioonide üle. Selleks olen leidnud enda jaoks reisimise lisamooduse: lugedes raamatud reisihuvilistelt inimestelt ning nende elust ja kohanemisest võõrsil.

Tungi sõita Iisraeli raamat minus ei tekitanud, ka ei tekkinud soovi õppida heebrea keelt. Pean tõdema, nagu autor oma raamatu viimases osas, kus ta jutustab oma teest heebrea keele juurde: „Kindlasti oleks seda keelt huvitav uurida, […] Aga mitmenda järgu huvi see minu elus oleks?“ Samas, minu jaoks on see raamat oma eesmärgi täitnud ning kätte olen saanud ka kõik tagumisel kaanel lubatu. Loodetavasti saab see olema nii ka teie puhul. Õigemini, miks loodetavasti? Kindlasti, täpselt nii ta saabki olema! Ja selleks…

Reisikirju rändamiseks mööda maailma leiab meie e-poest: https://www.vanajahea.ee/tootekategooria/reisikirjad/mooda-maailma/