UUE VABARIIGI VALITSUSE DEKLARATSIOON

Laupäeval 22. juunil 1940.a. toimus Toompeal peaminister Joh. Varese eesistumisel uue Vabariigi Valitsuse esimene koosolek, kus võeti vastu järgmine deklaratsioon:

„Eesti Vabariigi kodanikud!

Eile kujundati uus Eesti Vabariigi Valitsus. See astus rahvavaenulise valitsuse asemele, kes ei suutnud ega tahtnud kindlustada õiget sise ja välispoliitikat, millist vajas eesti rahvas. Endine valitsus ei olnud võimeline ega tahteline ausalt ellu viima Nõukogude Liidu—Eesti vahelist vastastikuse abistamise pakti, mis päästis meie kodumaa sõjatulekahjust ja mis tagab Eestile rahu ja ta piiride julgeoleku. Endise valitsuse poliitika oli vastuolus eesti rahva põhihuvidega.
Asudes oma kõrgete riiklike kohustuste täitmisele, peab Eesti Vabariigi uus valitsus oma esimeseks pühaks kohustuseks teatada kogu Eesti rahvale, et tema kavas on ülimal määral teenida rahvast, tema huvisid ja lootusi, mida senini eelmiste valitsuste tagurliku reshiimi poolt jämedalt maha suruti ja ignoreeriti. Lähtudes sellest peamisest põhimõttest seab uus Valitsus enesele üles järgmised tähtsamad ülesanded:
Välispoliitika alal toetades ja arendades normaalseid vahekordi kõigi riikidega, kindlustab Valitsus esijärjekorras Nõukogude Liiduga sõlmitud vastastikuse abistamise pakti ausat ja tõelist täitmist ja temaga tiheda liidu alusel tõelikult siirate ja sõbralike suhete edasiarendamist.
Valitsus on veendunud, et üksnes sel alusel on võimalik Eesti iseseisvuse ja kaitse kindlustamine.
Sisepoliitikas pühendab Valitsus kogu oma jõu rahva õiguste täielikule maksmapanekule, tema ainelise heaolu tõstmisele ning rahvusliku kultuuri ja kodumaa hüvangu arendamisele. Selle sihiga kindlustab Valitsus rahva demokraatlike õiguste teostamise.
Ta hoolitseb poliitiliste vangide, rahva vabaduse eest võitlejate amnestia viivitamatu läbiviimise eest. Valitsus võtab päevakorda rahva tõelist tahet mitte esindava Riigivolikogu ja Riiginõukogu laialisaatmise ja uute valimiste läbiviimise küsimuse, et nõnda teostada rahva tõelist esindust, ta saadab laiali ja keelab rahvavaenulised organisatsioonid, algatab kohalike omavalitsuste reformi, et kindlustada neis rahva tõelist osavõttu.
Uus Valitsus seab endale ülesandeks puhastada riiklikku aparaati kuritahtlikest, laostavaist ollustest; tööliste, talupoegade ja töötava haritlaskonna organisatsioonide abiga teostada otsustavat võitlust bürokratismi ja riigiaparaadi ülekulutuste vastu, asendades mandunud, laostunud ja bürokraatlikud elemendid rahva mitmesugustest kihtidest tulevate värskete jõududega, et muuta valitsemisaparaati ausaks, vähekulukaks ja rahva tarvetele vastavaks.
Valitsus püüab kindlustada Eestis elavate vähemusrahvuste õigusi ja otsustavalt kõrvaldada lahkhelid üksikute rahvaste vahel, taotledes meie maal asuvate rahvuste tõsist sõprust. Valitsus astub tarvilikke samme seaduste elluviimiseks, mis taotlevad töölisklassi ja haritlaste töötingimuste ja olude parandamist, samuti seadusi, mis on sihitud põllumeeste majanduse ja kultuuri edendamisele ja tõstmisele.
Valitsus pöörab tõsist tähelepanu rahvahariduse ja tervishoiu igakülgsele arendamisele. Ta võtab tarvitusele kõik abinõud, et Eesti majanduslik elu, kaubandus ja tööstus saaksid tõhusalt areneda tihedate vastastikuste majanduslike vahekordade alusel meie suure idanaabri ja sõbra — Nõukogude Liiduga.
Jagades eesti rahva sooje tundeid Punaarmee vastu, annab Valitsus oma poolt täielikku kaasabi Nõukogude Liidu vägede paigutamisel Eestis.
Vabariigi Valitsus, olles sügavalt veendunud, et tema tegevuskava väljendab tõelisi rahva huvisid ning soodustab meie kodumaa hüvangut, pöördub üleskutsega kõigi Eesti kodanike poole, vaatamata nende sotsiaalsele olukorrale, rahvusele, soole või usule, koonduda üksmeeles riigi uute ajalooliste ülesannete ümber ja aidata laialdaselt kaasa Valitsusele tema töös.”
Märkus: Suure tähega kirjutatud sõnad esinevad ka deklaratsiooni algtekstis suure tähega.

TEISED SAMMUD

Peaminister Johannes Vares andis Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 51 kohaselt Vabariigi Presidendile pühaliku tõotuse reedel 21. juunil kell 22.20 ja teised Vabariigi Valitsuse liikmed 22. juunil kell 10.05. Peaminister Joh. Vares võttis ameti üle oma eelkäijalt juba reede õhtul kohe pärast uue valitsuse kujundamist. Laupäeva keskpäeval toimus kõikide ministeeriumide ametlik ülevõtmine lahkuvatelt ministritelt.
Siis hakkas uusi nimetamisi ja korraldusi sadama nagu käisest. Politsei kontroll tööliskoosolekute üle kaotati siseminister M. Undi poolt.
Kindral Laidoner vabastati 22. juunil sõjavägede ülemjuhataja ametist ja tegelikust sõjaväeteenistusest Vabariigi Presidendi käskirjaga, mis antud eriõigusel.
23. juuni nimetati vabaduspühaks senise võidupüha asemel, mida pühitseti vabadussõjast saadik landeswehri puruks löömise mälestuseks.
Presidendi otsusel nimetati siseminister Maksim Unt uueks sisekaitse ülemaks August Jürimaa asemel.
Ööl vastu 22. juunit võeti üle ka endise valitsuse häälekandjat trükkiv trükikoda ja Isamaaliidu-valitsuse häälekandja „Uus Eesti” asemel hakkas ilmuma „Rahva Hääl”, mille juhtkirjas 22. juunil 1940.a. tervitatakse uut valitsust järgmiselt: „Uus valitsus koosneb tüsedatest jõududest, kes kõik on võrsunud meie oma rahva keskelt ja rahvameelsete, loovate, võitlevate teoinimestena on silmapaistvalt ja viljakalt tegevad olnud, niihästi loovas kultuurilises ja teaduslikus töös, poliitilises võitluses rahva üldise heaolu ning arenemisvõimaluste eest kui ka majanduses.”

MINISTRITE INTERVJUUD JA TÄHTSAMAD KÕNED

Uued ministrid andsid üksteise võidu ajakirjanikele intervjuusid. Mul oli esimese lehemehena telefoniline intervjuu uue siseminister Maksim Undiga kell 1 öösel 22. juunil. M. Unt kinnitas, et uus valitsus tahab maal kindlat korda pidada, pakti tingimusi täita, mingit huligaansust ei lubata ja ülepeakaela politseilt ning sõjaväeasutistelt äravõetud relvi hakatakse rahvalt kohe tagasi võtma. Lõpuks kutsus ta rahvast korda ja rahu pidama ning igaüks täitku oma tööülesandeid nagu senini.
Põllutööminister A. Jõeäär teatas, et ta esimeseks mureks on maahankimine neile, kes baaside rajamise tõttu on olnud oma kodukohtadest sunnitud lahkuma.
Majandusminister J. Nihtig lubas püüda kogu tootmisaparaati käigus hoida, hankida tööstusele toormaterjali ja turge ning peasihiks pidi olema töö muretsemine kõigile.
Välisminister N. Andresen lubas süvendada sõbralikke suhteid N. Liiduga.
Sotsiaalminister N. Ruus lubas oma ministeeriumi ülevõtmise puhul peetud kõnes suuri reforme sotsiaalkindlustuse alal ja nõudis ametkonnalt, et need ei töötaks N. Liidu vastu, vaid süvendaks oma teadmisi N. Liidu üle ning aitaks kaasa heale koostööle.
Peaminister Johannes Varese raadiokõne eesti rahvale avaldati 25. juunil, milles ta muu hulgas ütles, et nüüd alles Eesti rahvas teeb ajalugu. Meie kõik oleme patrioodid ja armastame oma maad ja rahvast kui meie iseseisvuse alust ja tuge. Toonitades sõpruse ja toe tähtsust N. Liidu poolt ütles ta, et ,,meie teame, et N. Liit on ainuke riik maailmas, kes on austanud iga rahva ja rahvuse iseseisvat olemasolu ja omaelu, nii oma territooriumil kui ka väljaspool seda. See teadmine annab meile suurt sisemist jõudu ja julgust.” Lõpuks kutsus ta rahvast korda ja distsipliini pidama.
Lisaks oma raadiokõnele ütles ta 26. juunil „Rahva Häälele” antud pikemas eriintervjuus, et „Vabariigi valitsuse deklaratsioon jääb vundamendiks, millest kinni peame igal sammul. Kõik ümberkorraldused riigielus tuleb sooritada põhiseaduse alusel ja kooskõlas meie iseseisvuse tahtega.”

EESTIS POLE TÖÖRAHVA DIKTATUURI…

Tallinna kõige proletaarsemas eeslinnas Koplis kõneles välisminister N. Andresen töölistele 24. juunil, kusjuures ta väitis, et „Eestis pole töörahva diktatuuri, kuid ministrid pole pantvangid nagu kodanliste koalitsioonivalitsuste päevil. Valitsuse poliitilise suuna andmisel peame edaspidi arvestama töölisklassi soove, jõude ja meid haaravaid välispoliitilisi olukordi ja mõjusid.”
„Praegune vabariigi valitsus pole sõna otseses tõlgenduses töörahva valitsus, küll aga kõigi töötavate kihtide esindaja, kelle ülesandeks on senisest veel rohkem kõigi töötavate kihtide kaasatõmbamine valitsuse poliitikale.”
„Sisepoliitika peab lähtuma välispoliitikast.”
„Eesti töölisklassile andis jõu- ja julguse tunnet hiljutises demonstratsioonis punaarmee. Kuid selle juures ärgem sulgegem silmi tõsiasja ees, et punaarmee ei liigutanud sõrmegi, et võimu Eestis võtta oma kätte. Ometi oleks punaarmee võimu haaramiseks piisanud vaid mõningate tankide ja soomus¬ autode väljatoomisest.”
(Minu märkus: need ju toodigi välja 21. juunil ja ümber Tallinna käisid vene suurtükiväe harjutused, mille mürin linna kostis. Suuremaid jõukoondisi polnud vaja, sest N. Liidu saatkonnast teatati siseministrile, et tööliste meeleavaldusele ei segataks vahele.)
,,Seda punavägi aga ei teinud ega tee ka edaspidi. Meie asjade ajamine Eestis on ka edaspidi jäetud üksnes meie eneste asjaks. Kõike seda ma rõhutan selleks, et ümber lükata sihilikult levitatavat kõmu, nagu oleks Eestis nüüdsest peale kõige määrajaks üksnes punaarmee arm ja heldus.”
„Siit peale võime Eesti välispoliitikas rääkida kindlast ida-orientatsioonist, kuid oma riigiasju meie korraldame endiselt iseseisvalt.”
„Välispolitsei tuleb pikema jututa uuesti korraldada. Tuleb kindlustada kord, et iga suli ei saaks esineda revolutsionäärina.”
Eriti väärib märkimist Andreseni kõnes järgmine koht:

„Petserimaalt siia koosolekule tulnud töölised võivad küll omal nahal tõendada, et kumminui Petserimaal on olnud ikka kõvemast materjalist kui Tallinnas.” Seega tõendas Andresen ise, et Petserist toodi venelasi Tallinna 21. juuni meeleavalduseks.
Välisministrina tegi ta teatavaks, et ta on Stokholmi saatkonnale korralduse teinud, et paguluses viibiv Eestimaa Töölisühingute Keskliidu esimeheks valitud Aleksander Aben tuleks viivitamatult tagasi. A. Aben oli ühe lendlehe pärast neljaks aastaks vangi mõistetud, kuid põgenes Rootsi.
Edasi ütles Andresen omas kõnes: „Ei saa lubada mingisuguseid provokatsioonilist etteruttamisi. Iga asi peab tulema õigel ajal ja kohal. Mõnikord võib inimese mahalöömine olla ka paratamatu asi, kuid sellepärast ei saa veel igas olukorras ütelda — „anna pähe”! Võime ju märkida, et meile vaenulikult suhtuvad elemendid töötavad päris intensiivselt. Nad püüavad kõik sellised provokatsioonilised etteruttamised veeretada töölisklassi arvele.”
21. juunil keskvanglast vabastatud juhtivamaid kommuniste A. Mui, eriti tuntud Saaremaal, rõhutas omas kõnes samal koosolekul, et „on täiesti vale mõnelt poolt kuuldud tõlgitsus, nagu hakkaks võit ja revolutsiooni vili sellega töölisklassi käest ära libisema, et nüüd relvad tööliste käest on ära korjatud.”
Järgmisena kõneles A. Veimer. Arnold Veimer oma kõne sissejuhatuses ütles muu hulgas, et „töörahval üle maailma ja nii ka Eestis on ainult üks juht, ja see on Komintern…” „Töörahva uue valitsuse ülesanne on eelkõige teha eeltöid, et meie kord jõuaksime tõelise sotsialismini. Need mõningad isikud, kes vahest kipuvad tegema kisa praeguse valitsuse vastu, kes kohe nõuavad nõukogude valitsust, need teevad asjade arengule ja meie tulevikule üksnes halba. Sest meie pole veel teinud kõiki eeltöid sotsialismini jõudmiseks.”
„Kinnitada võime aga ühte — uus Vabariigi Valitsus ja punaarmee kindlustavad, et töörahvas mõne kuuga teeb tasa kõik, mis töörahval aastakümnete jooksul on jäänud tegemata.”
„Peale muu võib kerkida esile küsimus, kas peame töölisklassi varustama relvadega, relvad tööliste kätte nõudma? Üksikud inimesed on siin juba tegemas ässitust, nõudes sõjaväelt relvade äravõtmist. Kuid midagi pole ekslikumat ja valelikumat, kui seesugune nõudmine. Peame küll aga nõudma ja läbi viima, et relvad ära võetakse kõigilt valgetelt kurnajatelt. Seda ka tehakse.” (Märkus: seega mõeldi kaitseliidu desarmeerimist.) „Sõjavägi pole enam töörahva vaenlane. Sõjavägi jääb töörahvaga koostöösse. Eesti sisekorra alal pole enam kaasarääkimist endisel siseministri abil Tuulsel, kes on enese mürgitanud.”
(August Tuulse, 45.a.. koos abikaasa Nelliga, 37. a.v., võtsid mürki ja surid Tallinna keskhaiglas 22/23. juunil.)
Samal koosolekul esitati ka kõnelejaile rahva hulgast küsimusi. Näiteks:

„Kas praegune valitsus võtab oma ülesandeks Eestis sisse seada nõukogu¬

de korra?”

A. Veimeri vastus: ,,Nägime ju Vabariigi Valitsuse deklaratsioonist, et mitte. Praegune valitsus annab meile üksnes kodanlikud vabadused klassivõitluse arendamiseks. Kas ja millal nõukogude kord suudetakse maksma panna, see oleneb ainult Eesti tööliskonna arengu kiirusest ja sügavusest. Nõukogude valitsus on laiade klasside valitsus kitsa vaenuliku kihi üle. Praegune valitsus ei sea ega saagi endale seada seda sihti, sest ta pole nõukogude valitsus.”

Küsimus: „Kas hakatakse Eestis organiseerima Komparteid?”

A. Veimer: ,,Praegu ei lubata Eestis tegutseda ühelgi poliitilisel parteil.” (Märkus: Eestis valitses tol ajal poliitiliste parteide keeld. Tegutseda võis ainult Pätsu valitsuse poliitikat toetav organisatsioon Isamaaliit. Kommunistid kasutasid seda ettekäändena ega lubanud esialgu ühelgi poliitilisel parteil tegutseda.) „Eesti töörahval on juba oma kindel organisatsiooniline keskus Töölisühingute Keskliidu näol olemas …” (Märkus: Keskliit oli ametiühingute keskus.) „Iga asi peab toimuma omal ajal, et mitte anda maad provokatsioonile.”

*

Lisaks eelnimetatud uutele võimumeestele esines ka peaministri asetäitja prof. Hans Kruus ajakirjanikele pikema jutuajamisega 25.6.40., milles ta märkis, et ärevate kuulduste levitamise tõttu on olnud pankades märgata närvilikkust, kuid nüüd hakkavat juba raha tagasi tulema. Ta manitses rahvast rahu ja korda pidama ning avaldas arvamist, et tulevikus ajalehtede ilmumiseks ei tehta takistusi, kuid mõni koolimaja tuleb paratamatult sõjaväele loovutada. Ministeeriumite juhtivais ametkondades tuleb senini toimunud muudatusile lisaks veel teisi. Seejuures on valitsuse seisukoht, et tegemist pole kättemaksu ega tagakiusamise aktiga.
„Suhtumine eraomandisse toimub täiesti seaduslikel alustel ja pole kahtlust ausalt teenitud eraomanduse puutumatuses. Selles küsimuses võivad olla kodanikud täiesti rahulikud, kuigi seda polnud valitsuse deklaratsioonis märgitud. Valitsus loeb seda aga endast mõistetavaks.”
Haridusminister J. Semper oma jutuajamises 25.6. teatas, et uusi isikuid võetakse hariduselu juhtide ridadesse ja bürokraatlik vaim tuleb välja rookida. Algkooli tegelik lõpetamine tuleb kindlustada kõigile, keskkoolidesse astumist tuleb soodustada ja ülikoolis tuleb suurendada üliõpilaste toetamist ning nende koostöötamist üliõpilasesinduse näol, õppekavad tulevad muutmisele ja usuõpetuse allesjätmine muutub küsitavaks. Erakoolidest tuleb tõusiklik vaim välja heita. Kultuurkapitali ja -nõukogu seadus tuleb muutmisele, kuna need asutised on läinud ainult kitsa ringi kätte.
Koos kaitseliiduga tulevad likvideerimisele ka noorkotkaste ja kodutütarde organisatsioonid. Vabaharidustööks ja vaimukultuuri vabaks arenguks tulevad värsked jõud juurde tõmmata.

*

Ajalehtede juhtkirjad võitlesid ostupaanika ja pankadest hoiuste väljavõtmise vastu, tuues rahustavaid seletusi. Öeldi, et valitsus ei tee midagi salaja, ilma rahva enamuse tahteta. Sellised deklaratsioonid ei takistanud valitsust veidi hiljem hoopis vastupidi toimimast ja krooni ebasoodsalt ostjaskonnale rubladeks ümber arvestamast.

KOLM KOMISJONI

Sotsiaalminister N. Ruus kutsus kokku 3 eriteadlaste komisjoni teisipäeval 25. juunil: sotsiaalkindlustuse ja töökaitse alal, tervishoiu, hoolekande ja lastekaitse alal ning töötülide ja töötasude küsimuste lahendamiseks. Iga ala kohta pidid komisjonid esitama kaks kava — ühe kava uuteks seadusteks ja korraldusteks, milliste teostamine ei nõua erilisi kulutusi ja millede elluviimine on kohe teostatav. Teine kava pidi nägema ette uuendusi, millede elluviimine nõuab suuremaid rahalisi reserve nagu tasuta ravi korraldamine, üldine vanaduse kindlustamise teostamine, puhkekodude rajamine jne. Kavad pidi koostatama ühe nädala jooksul ja esitatama Töölisühingute Keskliidule seisukoha võtmiseks ja vabariigi valitsusele heakskiitmiseks. Minister ise lubas lehtedele antud intervjuus tõhustada järelvalvet töökaitse seaduste täitmise järele ning tõsta karistusnorme nende rikkumise puhul.
N. Ruusi kava oli poliitilise roheluse ja kogematuse näide, sest ta ei arvestanud sellega, et tulevikus kohaldatakse ainult N. Liidu töökoodeksit.
Töötasude komisjoni esimees O. Sepre teatas lehemeestele, et täielik streigivabadus tagatakse töölistele ka riigi eelarve alusel töötavates käitistes. Töötülide lahendamise komisjoni otsused ei kujune töölistele sunduslikuks. Tegelikult pole eesti töölistel kunagi nii vähe kaasarääkimise õigust olnud oma palga ja tööolude korraldamisel, kui järgneval ajastul.
Kolm nimetatud komisjoni töötasid suure hoolega kuu aega ja siis pandi kõik kavad kalevi alla. Tulid “Valimised” ja Eesti inkorporeerimine N. Liitu ning kogu haldusaparaadi ümberkorraldamine vastavalt N. Liidu põhiseadusele.

MUUTUSED VALITSUSAPARAADIS

Intervjuudes avaldatud valitsusaparaadi ,,puhastamine” algas juba esimeste päevade jooksul peale võimu ülevõtmist. Siseminister M. Unt nimetas oma kodulinnas Pärnus 14.a. vanglas kommunistliku tegevuse pärast istunud ehituskümniku Boris Kummi poliitilise politsei komissariks.
Poliseitalituse abidirektor Konstantin Kirsimägi ja Tallinna poliitilise politsei komissar Julius Edesalu vahistati, kuna nad siseministri abi Tuulse korraldusel olid hävitanud poliitilise politsei materjale, säilitades vaid arhiivi kartoteegi. Materjalide hävitamine oli toimunud alates septembri kuust 1939 ja eriti intensiivselt hävitati materjale ööl vastu pühapäeva 23.6.40.
Siseministri abideks nimetati 23.6. Harald Haberman ja 25.6. Paul Vihalem. Haberman oli Tartu ülikoolis zooloogia vanem assistent ja Vihalem, kuulunud Andreseni tiiba sotsialistlikus parteis, oli ülikooli stipendiaat töö- ja haldusõiguse alal ning 1938.a. täitis sotsiaalteaduste professuuris õppeülesandeid.
Tallinna 1. jsk. tööinspektori abi Lembit Lüüs, seni poliitiliselt mitte aktiivne, määrati sotsiaalministri abiks.
Eesti kõrgemaid sõjaväe juhte hakati süstemaatiliselt kõrvale suruma. Lisaks ülemjuhataja kindral Laidonerile vabastati presidendi käskkirjaga 22. juunist tegelikust sõjaväeteenistusest kindralleitnant Nikolai Reek ,,aja väljateenimise tõttu”.
25. juunil pandi informatsiooni keskuse juhtimine peaministri abi H. Kruusile. Ta andis ajakirjandusele valitsuse poolt määratud informatsiooni ja juhiseid, kuidas sündmusi käsitleda ja millest kirjutada. Näiteks lehed said juhised kirjutada vanematest töölistest ja töökangelastest.
Kommunistid organiseerisid kõikjal suuremates keskustes ja käitistes palju koosolekuid, kus rünnati endist klike valitsust N. Liidu vastase ja töölisvaenulise poliitika pärast ning tervitati uut valitsust ning punaarmeed. Kõned ja resolutsioonid olid trafareetsed ning ühest keskusest dikteeritud.
Rahva rahutuse sumbutamiseks heisati Tallinnas Pikale Hermanile jälle Eesti lipp ja Pärnu tööliste esimesel suurel miitingul lauldi internatsionaali ning „Mu isamaa mu õnn ja rõõm” mõlemaid, viimast küll hoogsamalt kui esimest.
Oma võimuvõtmise juhtimise lõpetanud lahkus 25. juuni õhtul Tallinnast erarongiga A. Zdanov. Saatmas olid peamin. Varos, sisemin. M. Unt, presidendi vanem käskudetäitja ohvitser kol. H. Grabbi ja protokolli ülem Tuldava. Venelastest olid saatmas N. Liidu saadik Nikitin, kaubanduslik esindaja P. Krasnov, vene maavägede juhataja kind.leitn. Tjurin, kontr.adm. Kutschenov jt.

Johannes Mihkelson