Raamatust “Jumalad, hauakambrid, õpetlased”
Autor: C. Ceram
Tõlkinud: J. Selirand
Sari: Maailm ja Mõnda
Eesti Riiklik Kirjastus, 1961

Kaotus muutub võiduks.

Egiptuse arheoloogilise avastamise lätete juures seisavad Napoleon I ja Vivant Denon. Keiser ja parun. Väejuht ja kunstiinimene. Osa teed käisid nad koos; nad tundsid teineteist hästi, kuid nende olemusel ei olnud midagi ühist. Mõlemad oskasid hoida käes sulge, kuid ühel ilmusid sule alt käsud, dekreedid ja seaduseraamatud, teisel aga – kergemeelsed, komblusvastased, isegi pornograafilised novellid ja joonised, mis kuuluvad salajaste kurioosumite hulka.
Kui Napoleon valis selle mehe ühe oma ekspeditsiooni kunstialaseks kaastööliseks, siis tegi ta niisuguse õnneliku valiku, mille tähtsus ilmnes alles tulevikus.

17. oktoobril 1797. aastal kirjutati alla Campoformio rahule. Seega oli Itaalia-sõjakäik lõppenud ja Napoleon pöördus tagasi Pariisi.
“Napoleoni kangelaspäevad on möödas!” kirjutas Stendhal. Kirjanik eksis. Kangelaspäevad alles algasid. Aga enne kui Napoleon lõi komeedina särama Euroopa kohal, et lõpuks läbi põleda, valdas teda “pöörane, haigest ajust tekkinud hallutsinatsioon”. Kitsas toas rahutult siia-sinna sammudes, puretud auahnusest, võrreldes end Aleksander Suurega, kahetsedes kordasaatmata tegusid, kirjutas ta: “Pariis rõhub mind tinamantlina! Teie Euroopa on mutimullahunnik! Ainult idas, kus elab kuussada miljonit inimest, saab asutada suuri riike ja teostada suuri revolutsioone!” (Muide, Egiptuse kui idasse viiva värava kõrge hinnang on kaugelt vanem kui Napoleon; juba Goethe oli ennustanud ette Suessi kanali rajamist ja põhjendanud seda poliitiliselt õigesti, aga veel varem, 1672. aastal kirjutas Leibniz Louis XIV-ndale memorandumi, milles ta kujutas hilisema poliitilise arengu mõttes õigesti Egiptuse tähtsust Prantsuse impeeriumi loomise poliitika suhtes.)
19.mail 1798. aastal siirdus Napoleon Toulonist merele kolmesaja kahekümne kaheksast laevast koosneva laevastikuga, mille pardal oli kolmekümne kaheksa tuhande meheline sõjavägi (peaaegu täpselt niisama palju, kui oli Aleksandril, kui viimane asus teele India vallutamiseks). Eesmärk: Malta kaudu Egiptusesse!
See oli aleksanderlik plaan. Napoleoni pilk oli samuti üle Egiptuse Indiale suunatud. Sõjakäik üle mere oli katse anda Inglismaale, kes Euroopa ulatuses oli tabamatu, surmav hoop ühes tema osadest. Inglise laevastiku ülemjuhataja Nelson ristles kuu aega asjatult Vahemerel, oli kaks korda Bonaparte´ist peaaegu kahurilasu kaugusel ja laskis tal mõlemal korral ära lipsata.
2. juulil astus Napoleon Egiptuse pinnale. Pärast kurnavat rännakut läbi kõrbe võisid sõdurid Niiluses supelda, 21. juulil aga sukeldus varasest hommikuhämarusest esile Kairo oma neljasaja minareti sihvaka torni ja El Ašari mošee kupliga – nagu nägemus “Tuhande ühest ööst”. Ent selle läbi hommikuudu paistva elegantsi ja filigraanse ornamentika külluse kõrval kerkisid kollase kõrbe kuivusest Mokattami mägede hallvioletse seina vastas hiiglaslike ehituste profiilid – külmad, suured ja tõrjuvad. Need olid Gise püramiidid – kivistunud geomeetria, tumm igavik, tunnistajad maailmast, mis oli juba siis surnud, kui islam polnud veel sündinudki.
Sõdureil ei olnud aega vaimustuda ega imestada. Seal lebas surnud minevik, Kairo oli nõiduslik tulevik, nende ees aga seisis sõjakas olevik – mamelukkide sõjavägi. Kümme tuhat hiilgavalt väljaõpetatud ratsanikku, tantsisklevad hobused, välkuvad jataganid;  selle hulga ees, ümbritsetud oma kahekümne kolmest beist, Egiptuse valitseja Murad luikvalgel ratsul, rohelise turbaniga, millel sädelesid briljandid. Osutades püramiididele, hüüdis Napoleon: “Sõdurid! Nelikümmend sajandit vaatavad teie peale alla!” See ei olnud ainult väejuhi pöördumine sõdurite, psühholoogi pöördumine masside poole – see oli õhtumaalase väljakutse maailma ajaloole.
Kokkupõrge oli kohutav. Ei võitnud idamaalaste fanatism, vaid euroopalik väljaõpe, võitsid euroopa täägid. Lahing muutus tapatalguks. 25. juulil astus Bonaparte Kairosse. Pool teed Indiasse näis olevat käidud.
1. augustil aga toimus Abukiri merelahing. Nelson oli lõpuks leidnud üles Prantsuse laevastiku ja langes selle kallale kättemaksuinglina. Napoleon istus lõksus. Egiptuse avantüür oli otsustatud. See kestis veel aasta, see tõi veel kaasa kindral Desaix´ võidud Ülem-Egiptuses ja lõpuks Napoleoni võidu maalahingus sama Abukiri juures, mis oli näinud tema laevastiku hävitamist. Aga rohkem kui võite, tõi see aasta kaasa hädasid, nälga, katku ja paljudele pimedaksjäämise Egiptuse silmahaiguste tõttu, mis muutus kõigi sõjaväeosade nii alaliseks saatjaks, et sellele kodunes teaduses nimi Ophthalmia militaris.
19. augustil 1799 põgenes Bonaparte oma armee juurest. 25. augustil seisis ta aga fregatt “Muironi” pardal ja vaatas, kuidas vajus merre vaaraode maa rannik. Ta pöördus ja suunas pilgu Euroopa poole.

See sõjalises mõttes nurjunud Napoleoni ekspeditsioon põhjustas ometi kaasaegse Egiptuse poliitilise ja Vana-Egiptuse teadusliku avastamise. Prantsuse laevastiku pardal ei asunud ainult kaks tuhat suurtükki, vaid ka sada seitsekümmend viis “õpetatud tsivilisti” (meremehed ja sõdurid kutsusid neid kaaluka lühidusega “eesliteks”, lastes seejuures siiski märgist mööda), arvestamata raamatukogu, mis sisaldas peaaegu kõiki Prantsusmaal leidunud raamatuid maa kohta Niiluse ääres ja tosinaid kaste teaduslike aparaatide ja mõõteriistadega.
1798. aasta kevadpäevadel oli Napoleon esmakordselt “Institut de France´i” suures istungitesaalis teadlastele oma plaanidest rääkinud. Käes Niebuhri kaheköiteline “Araabia reis”, koputades nimetissõrme küünega oma sõnade kinnituseks tugevasti nahast köiteseljale, oli ta valgustanud teaduse ülesandeid Egiptuses. Mõned päevad hiljem seisid koos temaga laevade pardal astronoomid ja geomeetrid, keemikud ja mineraloogid, tehnikud ja orientalistid, maalikunstnikud ja kirjanikud. Nende seas ka omapärane mees, keda kergemeelne Josephine oli Napoleonile soovitanud joonistajana.
Tema täielik nimi oli Dominique Vivant Denon. Louis XV ajal oli ta olnud antiikkivide kogu hoidja ja Pompadouri soosik. Peterburis oli ta olnud saatkonna sekretär ja väga armastatud Katariina poolt. Seltskonnainimene, õrnema soo austaja, diletant kõigi kaunite kunstide vallas, alati täis sarkasmi, pilget ja vaimukust, oskas ta siiski luua sõbralikud suhted kogu maailmaga. Šveitsis diplomaadina teenides oli ta olnud sagedane külaline Voltaire´i juures ja oli maalinud kuulsa “Ferney hommikueine”. Teine töö – Rembrandti maneeris teostatud “Karjaste palve” – aitas tal saada isegi Akadeemia liikmeks. Firenzes, Toskaana salongide kunstiküllases atmosfääris, ulatus temani lõpuks teade Suure Prantsuse Revolutsiooni puhkemisest. Ta ruttas Pariisi. Äsja veel saadik, “gentilhomme ordinaire”, rikas ja sõltumatu, leidis ta nüüd oma nime emigrantide nimestikus, nägi oma mõisu konfiskeerituna, oma varandus aresti all.
Vaene, hüljatud, paljudest reedetud, vegeteeris ta armetuis kortereis, toitis end üksikute joonistuse eest saadud rahast, uitas turgudel, nägi Greve´i väljakul langemas paljude päid, kes olid olnud ta sõbrad, kuni ta leidis ootamatu kaitsja – Jacques Louis Davidi, revolutsiooni suure kunstniku. Ta tohtis graveerida Davidi kostüümide eskiise, neid eskiise, mis pidid revolutsioneerima ka moe. Sellega võitis ta “Äraostmatu” heatahtlikkuse; vaevalt oli ta asetanud jala parketile pärast Montmartre´i poris kahlamist, kui ta oma diplomaatlisi võimeid rakendades sai Robespierre´ilt tagasi oma mõisad ja ta nimi kustutati emigrantide nimestikust. Ta tutvus ilusa Josephine Beauharnais´ga, teda esitleti Napoleonile, ta meeldis ja tegi kaasa Egiptuse-ekspeditsiooni.
Pöördunud tagasi Niilusemaalt, nüüd juba äraproovitud, tunnustatud ja lugupeetud mees, sai ta kõikide muuseumide peadirektoriks. Ja järgnedes samm-sammult Napoleonile, võitjale kõigil Euroopa lahinguväljadel, “organiseeris” ta kunstilisi trofeesid (mida ta nimetas “kogumiseks”) ja pani selle tulemusena aluse ühele Prantsusmaa rikkustest.
Kui ta oli maalikunstniku ja joonistajana saavutanud nii suurt edu, miks ei pidanud talle ka kirjanduse vallas langema osaks samasugune menu? Ühes seltskonnas kinnitati, et on võimatu kirjutada tõelist armastuslugu, säilitades kombelisust. Denon vedas kihla ja kahekümne nelja tunni pärast esitas ta novelli “Le Point de Lendemain”, mis võitis talle kirjanduses erilise koha, mis asjatundjate hulgas on tuntud oma žanris delikaatseimana ja mille kohta Balzac ütles: “… See on abielumeeste ülikool, poissmeestele aga suurepärane viimase sajandi kommete maal.”
Talle kuulub samuti “Oeuvre Priapique”, 1793. aastal esmakordselt ilmunud ofortide kogu, mis sisaldab endas kõike, mida lubab pealkiri ja ei jäta oma falloslikus selguses midagi soovida. On huvitav, et ka need publitsistid-arheoloogid, kes Denoniga lähemalt tegelevad, ei näi midagi aimavat tema tegevuse sellest küljest. Mitte vähem pole naljakas see, et üks nii laialdaste teadmistega kultuuriajaloolane nagu Eduard Fuchs, kes komblusuurijana pühendab Denonile-pornograafile terve lõigu oma raamatus, paistab mitte midagi teadvat tema tähtsusest egüptoloogia rajamisel.
Sest see mitmekülgne, mõnes suhtes imeteldav mees saatis korda töö, mida ei saa unustada. Kui Napoleon oli Egiptuse vallutanud tääkide abil ja ei suutnud seda enda käes hoida üle aasta, siis Denon vallutas vaaraode maa pliiatsiga, säilitas ta igaveseks ja avas ta meie teadvusele.
Kui senine salongilõvi astus Egiptuse pinnale, kus teda võttis vastu kõrbe lämmatavalt kuum hingus, pimestas liivaterade virvendus, pidi ta olema langenud ekstaasi, mis enam ei lahkunud: alati uued tohutud varemed kandsid temani viie minevikku vajunud aastatuhande hingust.
Ta määrati Desaix´ juurde, kes kiirustas koos oma armeega pöörase hooga mamelukkide põgenenud juhi Muradi jälil Ülem-Egiptusesse. Vaatamata sellele, et Denon oli juba viiekümne ühe aastane ja teda soosiv kindral võis olla aastatelt talle pojaks, ei pannud kunstnik tähele rännakuraskusi ja kliimat, äratades hämmastust ja imetlust sõdurites, kellest paljud olid veel poisikesed. Äraaetud setukal ruttas ta täna välja koos eelväega, homme aga venis koos vooriga järele. Koit ei leidnud teda enam telgist. Ta joonistab laagrisoleku ajal ja rännakul; ta ei lahku blokist isegi napivõitu eine ajal. Häire! Ta satub tulevahetusse, õhutab sõdureid, lehvitab oma paberit. Äkki näeb ta maalilist stseeni ja unustab, kus ta viibib; ta joonistab!
Siis seisab ta hieroglüüfide ees. Ta ei tea neist midagi. Seal pole ka kedagi, kes võiks rahuldada ta teadmisjanu. Kuid ta joonistab need üles, igaks juhuks. Ja otsekohe eristab ta asjaarmastajalik, kuid printsipiaalset jälgiv pilk kolme erinevat laadi hieroglüüfe, millest ta järeldab õigesti, et need kuuluvad erinevatele ajajärkudele – süvendatud, lamedalt reljeefne ja en creux. Sakkaras joonistab ta astmikpüramiide, Denderas grandioosseid varemeid Uue riigi ajast; väsimatult kihutab ta siia-sinna saja väravaga Teeba suurel varemeteväljal ja on meeleheitel, kui käsk teeleminekuks tuleb varem ja ta pliiats pole jõudnud veel joonistada kõike, mis seisab ta silmade ees. Sõimates ajab ta kohale paar logelevat sõdurit, kes peavad veel kiiruga liivast välja kaapima raidkuju pea, mille ilme teda kütkestas.
Avantüristlik sõjakäik jätkub. Sõjavägi läheb kuni Assuanini, esimese kärestikuni. Elefantines joonistab ta Amenhotep III võluvat sammastega ümbritsetud väikest templit ja tema eeskujulik joonis on ainuke kujutus sellest templist, sest see purustati 1822. aastal. Ja kui sõjavägi pöördub koduteele pärast seda, kui on saavutatud võit Sedimani juures ja Murad on lõplikult löödud, siis toob parun Dominique Vivant Denon oma arvukate jooniste näol koju väärtuslikuma saagi kui sõdurid, kes olid riisunud mamelukkide ehted. Ükskõik kui tugevasti oli süttinud ka tema kunstiline mõttelend võõras maailmas, ei olnud selle all ometi kunagi kannatanud tema jooniste täpsus. Ta pidas oma joonistes kinni sellest teaduslikel eesmärkidel rakendatavast realismist, mis iseloomustas vanu vasegravüürimeistreid, kes ei jätnud kõrvale ühtki detaili; omamata vähimatki aimu impressionismist ja ekspressionismimist, lubasid nad end nimetada käsitöölisteks ja ei võtnud seda alandava hüüdnimena. Seepärast said tema joonised hindamatuks materjaliks uurivatele ja võrdlevatele õpetlastele. Ja peamiselt tema materjalide põhjal kirjutati teos, mis pani aluse egüptoloogiale – “Description de l´Egypte”.

Vahepeal oli Kairos asutatud Egiptuse Instituut. Sel ajal kui Denon joonistas, mõõtsid ja arvutasid, uurisid ja kogusid ülejäänud teadlased ja kunstnikud seda, mida nad leidsid Egiptuse pinnalt. Mitte kellegi poolt veel läbi töötatud ja mõistatuslik materjal lebas otse maapinnal ja oli nii rohke, et ei olnud mingisugust vajadust haarata labidat. Peale valatud koopiate, märkmete, ärakirjade, jooniste, floora, fauna ja mineraloogilise materjali sisaldas see kogu kakskümmend seitse skulptuuri, peamiselt raidkujude katkendeid, ja palju sarkofaage. Selles oli ka hoopis erilist laadi leid: must, poleeritud basaltplaat – kolmes erinevas keeles ja kolmes erinevas kirjas pealiskirjaga, mis sai tuntuks “Rosette´i kolmekeelse kivi” nime all ja mis pidi saama võtmeks kõigi Egiptuse saladuste juurde (Pole päris õige nimetada Rosette´i kivi kolmekeelseks. Tekst on sellele kirjutatud egiptuse ja kreeka keeles, egiptuse tekst aga on kirjutatud kahes keeles – hieroglüüfidega ja demootses kirjas. (toim.)).
Aga pärast Aleksandria kapituleerumist 1801. aasta septembris pidi Prantsusmaa vastupanust hoolimata andma Inglismaale üle kõik Bonaparte´i poolt omandatud egiptse muistised. Kindral Hutchinson hoolitses transpordi eest ja George III andis hinnalised esemed, mis tol ajal olid esmajärgulised haruldused, üle Briti Muuseumile. Prantsusmaa pingutused näisid kasutuina, aasta aega näis olevat tehtud mõttetult tööd, paljud õpetlased, egiptuse haiguse ohvrid, näisid olevat asjatult kaotanud oma nägemise. Kuid äkki selgus, et ka see, mis oli toimetatud Pariisi, oli veel küllaldane tervele õpetlaste põlvkonnale. Selgus, et ükski ese ei olnud jäänud kopeerimata. Esimene, kes esitas selgelt ja põhjapanevalt Egiptuse-ekspeditsiooni tulemused, oli Denon. 1802. aastal avaldas ta oma “Voyage dans la Haute et la Basse Egypte” (“Reis Alam- ja Ülem-Egiptuses”). Samaaegselt asus Francois Jomard, toetudes teadusliku komisjoni ja eelkõige Denoni poolt kogutud materjalile, koostama teost, mis ainukordselt areholoogia ajaloos tõi ühe hoobiga kaasaegse maailma vaatevälja seni ainult väheste reisijate poolt tuntud kultuuri. See ei olnud küll täielikult kadunud, nagu hukkunud Trooja kultuur, kuid ta oli vähemalt niisama vana ja mitte vähem mõistatuslik.

“Description de l´Egypte” ilmus nelja aasta jooksul, 1809. kuni 1813. aastani. Tähelepanu, mida äratasid kakskümmend neli rasket köidet, on võrreldav ainult selle sensatsiooniga, mille kutsus hiljem esile Botta esimene publikatsioon Niinive kohta, veel hiljem aga Schliemanni raamat Troojast.
Meie sajandil üldiselt levinud rotatsioonimasinate ajal on raske kujutleda, milline oli nende aegade mahukate luksusteoste tähtsus, mis sisaldasid sageli arvukaid gravüüre (tihti olid need värvilised), olid hinnalises köites, kättesaadavad ainult rikastele, kes neid ettevaatlikult hoidsid, nähes neis teadmiste varakambrit. Tänapäeval, kui iga väärtuslik teaduslik avastus saab silmapilkselt teatavaks kogu maailmale, levides ja paljunedes tohutus mastaabis fotograafia, ajalehtede, kino ja raadio vahendusel, põrgates kokku teiste publikatsioonidega, üks karjuvam teisest, mida igaüks võib osta ja samas kohe unustada, kuna tema tähelepanu kütkestab täielikult järjekordne uusiteos; tänapäeval, kui midagi ei säilitata enam nii hoolikalt, kui väärtuslik kaob otsekohe makulatuuri seas, võib ainult kujutleda, milline erutus haaras inimesi, kui nad hoidsid käes “Description´i” esimesi köiteid – nägid veel mitte kunagi nähtut, lugesid mitte kunagi kuuldust, said teada elust, mille olemasolu nad kunagi polnud isegi aimanud.
Nad heitsid pilgu aastatuhandete hämarusse, mis pani neid veel rohkem erutusest värisema kui meid, kes oleme selles suhtes vähem aukartlikud. Sest Egiptus oli vana. Ta oli vanem igast kultuurist, mida sel ajal tunti. Egiptus oli vana juba siis, kui esimesed koosolekud Kapitooliumil panid aluse Rooma maailmariigi poliitikale. Ta oli juba vana ja liivasse vajunud, kui germaanlased ja keldid pidasid Põhja-Euroopa metsades veel jahti karudele ja lõvidele. Juba siis kui hakkas valitsema esimene egiptuse dünastia ja seega algas Egiptuse kindlalt fikseeritud ajalugu (ümmarguselt viie tuhande aasta eest), oli olemas see suurepärane kultuur. Kui aga suri välja ja hukkus viimane, kahekümne kuues dünastia, siis oli meie ajaarvamiseni veel aega pool aastatuhat. Valitsesid liibüalased, etiooplased, assüürlased, pärslased, kreeklased, roomlased – ja alles siis lõi särama täht Petlemma lauda kohal.
Loomulikult teati kivist imede olemasolust Niiluse ääres. Kuid need teatmed olid legendaarsed ja rajatud vähestele teadmistele. Ainult vähesed muistised olid sattunud muuseumidesse, üksnes vähestele võis avalikkus juurde pääseda. Rooma turist võis imetleda lõvisid Kapitooliumi trepil (tänapäeval on nad kadunud), samuti ka Ptolemaioste dünastia mõnede kuningate raidkujusid, niisiis väga hilised teoseid, mis olid valmistatud ajal, kui juba oli kadunud Vana-Egiptuse hiilgus, kui sellele vahetuseks tuli Aleksandria hellenism. Peale selle olid tuntud mõned obeliskid (Roomas oli neid kaksteist), üksikud reljeefid kardinalide aedades ja skarabeused – sõnnikumardika kujutised, keda egiptlased pidasid pühaks. Saladuslikud märgid skarabeuste kõhul olid selle põhjuseks, et nad levisid Euroopas amulettidena, aga hilisemal ajal hakati neid kasutama ehetena ja pitsatkividena.
See oli kõik.
Vähe oli ka seda, mida võisid pakkuda Pariisi raamatukauplused informatsioonilise teadusliku materjalina. 1805. aastal ilmus küll suur, viieköiteline Straboni väljaanne – tema geograafiaalaste tööde eeskujulik tõlge (Strabon reisis Egiptuses Augustuse ajal). Seega oli kõigil võimalik tutvuda sellega, mis senini oli kättesaadav ainult õpetlastele. Teadmisväärset sisaldas ka antiikaja imeteldava reisija Herodotose teine raamat. Kuid kes lugesid Herodotose teoseid? Ja kelle mälus elasid teised antiikautorite siia ja sinna laialipillatud teatmed?

Varasel hommikutunnil kerkib päike terassinisesse taevasse – alguses kollane, siis silmipimestavalt ere, seejärel närtsitav; ta rändab oma teed, peegeldused vastu pruunil, kollasel, ookrivärvilisel, valgel liival. Teravad on varjud – siin harva esinevate ehituste, puude ja põõsaste siluetid, mis näivad olevat tekkinud liivasse valatud sinisest tindist.
Läbi selle igavesti päikesest kõrvetatud kõrbe, mis ei tunne halba ilma (siin ei esine ei vihma, lund, udu ega rahet), mis ei ole kunagi kuulnud kõuemürinat ja näinud välgusähvatust – läbi selle kuivuse, mis teeb õhu kuivaks, steriilseks ja konserveerivaks, maa aga viljatuks, pinnase teraliseks ja murenevaks, veeretab oma laineid kõigi jõgede isa, “esiisa Niilus”. Ta algab maapõuest ja – toitudes hämara, niiske, troopilise Sudaani järvedest ja vihmast – paisub, tõuseb üle kallaste, ujutab  üle liiva, neelab alla kõrbe ja kannab laiali viljakat juulikuu-muda. Aastatuhandete jooksul tõuseb ta igal aastal kuusteistkümmend küünart – kuusteist last mängib jõejumala ümber sümboolses Niiluse marmorgrupis Vatikanis. Seejärel vajub ta aeglaselt tagasi oma sängi, täissöönud ja rahuldatud, olles alla neelanud mitte ainult kõrbe, vaid ka mulla ja liiva põuase kuivuse. Seal, kus seisid tema pruunid vood, algab idanemine, kasvab teravili, mis annab kahe- ja neljakordset saaki, tuues kaasa “lihavaid aastaid”, mis võivad toita “kõhnu”. Nii sünnib igal aastal uuesti Egiptus, “Niiluse and”, nagu teda nimetas Herodotos kahe ja poole tuhande aasta eest, antiikmaailma “viljaait”, mis oleks jätnud Rooma nälga, kui vesi oleks kas seisnud liiga madalal või üleujutus oleks läinud liiga kõrgele.
Selles maakohas, mis on praegu üle ujutatud helkivatest kuplitest ja habrastest minarettidest, kus linnad on täidetud erineva nahavärviga inimestest, kes kuuluvad sadadesse hõimudesse ja rahvastesse – fellahid, araablased, nuubialased, berberid, koptid, beduiinid, neegrid -, kus kaigub tuhandeid mitmesuguseid hääli, kerkisid tervitusena teisest maailmast templite, hauakambrite ja sammassaalide varemed.
Seal kõrgusid püramiidid. Ainüksi Kairo ümbruses oli neid kuuskümmend seitse. Kuningate tohutud hauakambrid olid varjutus kõrbes üles rivistatud nagu “päikese õppeväljakul”. Neist üheainsa püstitamiseks vajati kaks ja pool miljonit kiviplokki, mille kandsid kokku enam kui sada tuhat orja kahekümne aasta vältel.
Seal lamas üks sfinksidest – pooleldi inimene, pooleldi metsloom, jäänustega lõvilakast ja aukudega nina ja silmade asemel: mamelukid olid võtnud sfinksi pea oma suurtükkide sihtpunktiks. Sfinks puhkab aastatuhandeid ja on valmis lebama veel teisigi. Ta on nii suur, et mõni Tutmosistest, lootes oma unistustes saada selle eest trooni, oleks võinud tema käppade vahele püstitada templi.
Seal aga kerkisid nõelteravalt taeva poole obeliskid – templite väravavahid, sõrmed kõrbes, kuni kakskümmend kaheksa meetrit kõrged, püstitatud kuningate ja jumalate auks. Peale selle oli seal groti- ja koopatempleid, raidkujusid alates “külavanematest” (Üht Vana riigi suurnikku kujutav raidkuju sai oma nimetuse sellest, et paistis töölistele-fellahitele sarnanevat nende külavanemaga.(Toim.)) kuni vaaraodeni, sarkofaage, sambaid ja püloone, kõikvõimalikke skulptuure, reljeefe ja maale. Lõputuis ridades rivistuvad inimesed, kes kunagi valitsesid Egiptust – tardunud, suursugused poosid, alati profiilis, suund ühele eesmärgile – “egiptlaste elu seisis surma poole rändamises”.
Ja kõik sellel maailma suurimal mälestusmärkide kalmistul oli kaetud hieroglüüfidega – saladuslike ja mõistatuslike märkide, piltide ja kontuuridega; inimeste, loomade, legendaarsete olevuste, taimede, viljade, tööriistade, riiete, punutise, geomeetriliste kujundite, laineliste joonte ja leekide sümbolitega. Neid leidus puul, kivil ja arvutuil papüürustel. Neid võis kohata templiseintel, hauakambrites, mälestustahvlitel, sarkofaagidel, hauakividel, raidkujudel, jumalate kujudel, karbikestel ja nõudel; isegi kirjutustarbed ja kepid kandsid hieroglüüfilisi märke. Egiptlased paistsid olevat kirjutanud rohkem kõigist vanadest rahvastest. “Kui keegi tahaks ära kirjutada Edfu templi raidkirju ja kirjutaks hommikust õhtuni, ei jõuaks ta sellega valmis ka kahekümne aastaga!”
Selline oli maailm, mille avas “Description” Euroopale, mis oli hakanud minevikku uurima, juurdlevale Õhtumaale, mis alustas Napoleoni õe Caroline´i pealekäimisel uue hooga kaevamisi Pompeiis ja mille õpetlased, olles õppinud Winckelmannilt arheoloogilise uurimise ja leidude tõlgendamise meetodeid, põlesid soovist proovida neid meetodeid praktikas.

Kuid nüüd, pärast nii paljut kiitust “Description´i” aadressil, tuleb teha reservatsioon. Raamatus esitatud materjal – kirjeldused, joonised, koopiad – oli küll rikkalik, kuid seal, kus oli juttu Vanast Egiptusest, piirdus ta ainult registreerimisega. Enamikul juthudel ei selgitanud väljaandjad midagi, kuna nad ei olnud selleks võimelised; kus nad püüdsid midagi seletada, seal tegid nad seda valesti.
Kõik nende poolt esitatud muistised jäid tummaks. Nende süstematiseerimiskatse oli kunstlik: selle aluseks ei olnud teadmised, vaid intuitsioon. Hieroglüüfid ei olnud loetavad, kõik märgid olid tähenduseta, keel oli tundmatu. “Description” avas täiesti uue maailma, kuid selle uue maailma seesmised seosed, tema korraldus ja tähtsus oli alles lahendamata mõistatuseks.
Mida kõike võis saada teada, kui kellelgi oleks õnnestunud muuta hieroglüüfid loetavaks? Aga kas see oli võimalik? Pariisi suur orientalist de Sacy teatas: “Probleem on komplitseeritud ja teaduslikult lahendamatu!” Kuid teiselt poolt: kas ei olnud Grotefend, tagasihoidlik saksa koolmeister Göttingenist, avaldanud äsja väikese kirjutise, mis näitas teed Persepolise kiilkirja dešifreerimisele ja kas ta ei olnud esitanud juba esimesi tulemusi?
Sealjuures oli Grotefendi kasutuses erakordselt vähe materjali, siin aga lebasid päevavalgel arvukad hieroglüüfilised pealiskirjad ja olid kättesaadavad kõigile.
Kas ei olnud üks Napoleoni sõdureid leidnud kummalise musta basaltplaadi, mille kohta mitte ainult teadlased, kes leidu tundsid, vaid juba ajaleht, mis selle kohta esimese teate avaldas, väitis, et tänu sellele õnnelikule leiule on olemas võti hieroglüüfide dešifreerimiseks? Kus oli mees, kes oskas kasutada seda plaati?
Lühikest aega pärast kivi leidmist ilmus selle kohta teade ajalehes “Courrier de l´Egypte”, mis kandis revolutsioonilist kuupäeva “Le 29 fructidor, VII annee de la Republique. Rosette, le 2 fructidor an 7”. Kummalise õnneliku juhuse läbi sattus see Egiptuses ilmunud ajalehe number selle mehe isamajja, kes kakskümmend aastat hiljem suutis lugeda raidkirja mustal kivil ja lahendas seega hieroglüüfide mõistatuse.

Vaata raamatuid Euroopa ajaloost meie veebipoest “Vana ja Hea” raamat – https://www.vanajahea.ee/tootekategooria/ajalugu/europe/