Autor: Arno Raag

“Läbi varemete”
Arno Raag jatkab selles oma mälestusi, seekord aastatest 1944-49, alates meresõidust Saksamaale ja elust seal, käsitledes peamiselt laagrielu mitmes põgenikelaagis, lõpetades lahkumisega USA-sse. Aine on jaotatud viiekümnesse eri peatükki, see sisaldab rohkesti audentset materjali, käsitledes laagrielu igapäevaseid sündmusi ja nende juhtimist, võimude skriinimisi, venelaste külaskäiku, eestlaste kultuurilist isetegevust – ajakirjanduse organiseerimist, laulukoore, kirjandusvõistlusi, näitusi jne. Terava pilguga nähtuna, värvikalt kirjeldatuna libiseb meie silme eest mööda see aeg nagu vana, juba ununenud film.

Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1978

“Läbi varemete”
Mälestusi 1944-1949

Moto:
Sa mine, kuhu tahad
sul ikka varemed ees,
nii metsas, mäel, väljal –
ja sinu enese sees!
– Juhan Liiv

Saateks
“Sa mine, kuhu tahad, sul ikka varemed ees …” Need Juhan Liivi sõnad on väga iseloomustavad olukorrale Saksamaal 1944. aasta sügisest 1949. aasta sügiseni, mil nendes varemetes tuli pagulasena elada, töötada ja rännata. Kui mõnes kohas oli mingisugune suurem asula ja seal ei juhtunud nägema varemeid, siis oli see silmale harjumata ja seega kohe tähelepanu haarav. Kuid selliseid paiku ei olnud palju – ikka varemed suuremal või vähemal määral.
Ja isegi sellises varemete rägastikus, vapustatud läbielatust nii kodumaal kui ka võõrsil, kus hing teinekord kippus nördima ning ruineeruma, säästis usk õigluse võidusse ning Jumala abisse raskel hetkel, kui tuli läbi elada ja olla tunnistajaks mõnelegi kohutavale tõigale. Sellest kõigest on talletunud mäluvaramusse sügavat traagikat ja koguni koomikat, sest inimvaimu refleksides need on ju kaksikvennad.
Sündmused kulgesid sageli otse üllatava tihedusega üksteise kannul, sageli koguni rööbiti. Ja sellistes erakordsetes oludes kohatud inimesed on andnud mõnegi mällu sööbinud seiga või kuju.
Käesolevas töös on vaadeldud vaid neid isikuid ja sündmusi, kus autor ise oli tegev või kuuljaks-nägijaks. Sellega ühtlasi lõpetan oma mälestuste sõnastamise. Selleks, et teatavat sündmust või ajajärku mälestusena vaadelda, peab olema ajaline distants rahuliku ning objektiivse perspektiivi saavutamiseks. Seda võimaldab vaid vanameister AEG!

Florida – California
1974-1976

– Autor

“Hunt lamba nahas”
Ühel juuli lõpupoolsel päeval, kui olin parajasti oma toas einetamas, tuli laagri korrapidaja suure kiirusega mulle teatama, et Kaufbeurenist diviisi staabist olevat saabunud üks ohvitser, kes soovivat Balti rahvusgruppide esindajatega kõnelda. Tõttasin laagri üldbüroosse ja nägin seal laagri direktori laua juures istuvat kaptenikraadis noorema sümpaatse ohvitseri, kellel oli kaasas pikakasvuline tsiviilriides noormees, arvata 30 piirides. Läti ja Leedu esindajad olid juba kohal. Kapten teatas, et temal on meile esitada küsimusleht, mis tuleb iga rahvusgrupi juhatusel täita ja allakirjutatult üle anda tema tõlgile, sekretärile, kes järgmisel päeval kell 12 tuleb lehtedele järele. Kapten laskis ingliskeelselt lehelt meile küsimused ette lugeda ja saksa keelde tõlkida (muide, saksa keel oli meil, Balti rahvustel, omavahelisel suhtlemisel käibel, samuti ka UNRRA tegelastega) ning küsis siis, kas oleme küsimuste mõttest aru saanud. Andsime jaatava vastuse. Seega oli audients läbi ja nad sõitsid ära.
Too küsimusleht, mis kandis pealkirja “Special information survey of DP camps”, sisaldas 16 eri küsimust, mis kõik otseselt või kaudselt olid seoses repatrieerimisega. Et pilt oleks selga, toon tolle küsimuslehe kõik punktid ja Eesti Komitee poolt antud vastused eestikeelses tõlkes alljärgnevalt:
Eriline informatsioon-ülevaade DP laagritest
Laagri nimi: Eesti laager (Balti Laager, keskus nr. 10)
Asukoht: Bodman Str. 2, Kempten/Allgäu
Koosseis:
1. Üldarv – 696 isikut
2. Rahvus – eestlased
3. Kodakondsus – Eesti
4. Endised sõjavangid – ei ole
5. Saksa armees olnud – ei ole
Juhtkond: Nimed (rahvus, kodakondsus, sõjavangis olek, teenistus Saksa sõjaväes)
Kõikide täisealiste laagrielanike poolt on laagri juhtkonda valitud üldvalimistel järgmised isikud:
1. A. Raag – rahvus: eesti, kodakondsus Eesti
2. A. Ellermets, rahvus – eesti, kodakondsus – Eesti
3. E. Roomet, rahvus – eesti, kodakondsus – Eesti
4. K. Mõrd, rahvus – eesti, kodakondsus – Eesti
5. H. Kanno, rahvus – eesti, kodakondsus – Eesti
6. K. Jaanimägi, rahvus – eesti, kodakondsus – Eesti
7. J. Gentalen, rahvus – eesti, kodakondsus – Eesti
Juhtide poolt koostatud mõni eriline repatrieerimiskava:
Tihedas koostöös Ameerika M. G. DP Team 119-ga on astutud järgmised sammud:
1. Laagri üldvalimised 27. mail ja 21. juulil 1945. a. anti teada, et kõik isikud, kes soovivad kodumaale tagasi pöörduda, peavad registreeruma laagri üldbüroos. Sama teadaanne oli välja pandud laagri seinatahvlil 24. juunil s.a.
2. Ja oli teatud igas üksikus ruumis.
On laagri administratsioon või rahvuslik rühm ühenduses mõne teise väljaspool asuva natsionaalse või poliitilise rühmaga, näiteks Ukraina Eneseabistamise komiteega või muuga?
Ei.
On laagri administratsiooni poolt laagri elanikele antud erilised isikutunnistused? Millised?
Laagri administratsiooni poolt pole Laagri elanikele välja antud mingeid erilisi isikutunnistusi, välja arvatud rohelised “Temporary Registration” paberid, nõutud Ameerika M. G. poolt.
Kas laagri elanikud on registreeritud regulaarsete DP kaartide kaudu?
Elanikud on registreeritud ja registratsioon kestab edasi.
Milliseid kavatsusi, kui üldse, on tehtud emigreerimiseks teistesse maadess?
Seni kuni meie maa on okupeeritud, meie sooviksime emigreeruda maadesse, mis on USA või Suurbritannia valitsuse all.
Kellega on sellised kavatsused tehtud?
Mingisuguseid erilisi kavatsusi pole tehtud.
Kas laagri ees on valve? Kui palju? Kas on relvastatud?
Laagri ees on ameerika valve.
Millised põhjused on esitatud nende poolt, kes keelduvad tagasi pöördumast Nõukogude Liitu?
Eesti vabariik annekteeriti Nõukogude Liidu poolt Eesti kodanike tahte vastaselt 1940. aastal, millist ülevõtmist pole kunagi tunnustatud lääneliitlaste poolt. (Vaata Ameerika Ühendriikide Riigi Sekretäri abi Joseph G. Grew ametlikku seletust). Meie oleme valmis repatrieeruma, niipea kui meie maa on vaba okupatsioonist ja seal on selline demokraatia, nagu see on tuntud Ameerika Ühendriikides ja Suurbritannias.
Kas laagri juhtkond on soovitanud nende juhtimise all olevaile elanikele jääda kohale?
Ei! Inimesed on laagris Ameerika sõjavalitsuse käsu kohaselt. Laagri juhtkond on hoidnud igasugusest propagandast. Ta on mitu korda teatanud, et need, kes soovivad repatrieeruda, registreerugu.
Kui palju selle laagri elanikkonnast on laagrijuhi poolt arvestatud kodakondsusetuteks?
Mitte ühtki.
Kuidas laagri juhtkond defineerib kodakondsuseta isikut?
Isik on kodakondsusetu rahvusvahelise õiguse alusel:
1. Kui riik on võtnud temalt oma kodaniku õigused.
2. Kui ta ise soovib lahkuda selle riigi kodakondsusest ja vastav juriidiline akt on teostatud.
3. Kui riik ei eksisteeri de jure.
Kas laagris on mõni elanik, kes lahkus Vene territooriumilt pärast 1941 (Vene – Saksa sõja puhkemist) ja arvestatakse kodakondsusetuks?
Ei! Meie elanikud on kõik demokraatliku Eesti Vabariigi kodanikud, milline riik on tunnustatud Ameerika Ühendriikide poolt de jure.
Kui palju?
Ei ühtki.

A. Raag
Laagrijuhi allkiri
Kuupäev: 25. juuli 1945

Kui ma järgmisel päeval ettenähtud ajal läksin eesti rahvusgrupi ülevaatelehte pealaagri hoonesse tõlgile-sekretärile ära andma, saabusin kohale mõni minut varem, aga leidsin ametimehe juba eest. Ta seisis koridoris akna all ja suitsetas. Teretasin saksa keeles ja ulatasin talle vastatud küsimuste lehe. Selle vastu võtnud, sõnas ta sulaselges eesti keeles: “Meie võime eesti keelt kõnelda.” See vastus rabas mind hetkeks. Küsisin siis, kuidas on ta nimi. Ja sain vastuseks: “Treiman!” Treiman, kordasin endamisi mõttes ja mu mälus hakkas midagi pahaendelist meenuma. Niisuguse nimega pidi olema too eestlasest kommunist, kes Bishenhofis tahtis kahte eesti perekonda vägisi repatrieerida. Muidugi ei andnud ma märku oma kahtlusest ja pärisin edasi, et kuidas ta sattus Saksamaale. Vastas, et oli olnud koonduslaagris ja toodud sakslaste poolt vangina. Pärast vabastamist Ameerika vägede poolt oli saanud tõlgikoha. Meie jutt ei jätkunud kauem, sest tulid läti ja leedu rahvusgruppide esimehed oma lehtedega. Treiman võttis need vastu ja lahkus.
Kui Kempteni kohalikul komandandil oli selge seisukoht Balti põgenike juriidilise seisundi kohta, siis ei olnud seda mitmel pool mujal, eriti kus oli põgenikke väiksemal hulgal. Nii oli hakanud kostma Kempteni Eesti Komitee kõrvu kaaseestlaste appihüüdeid siit ja sealt. Kempteni laagrist kui ühest suuremast tol ajal seal piirkonnas oli kuuldus levinud kaugele. Ühel päeval teatati mulle, et kahte eesti perekonda, kes elunevad Bishenhofis, ähvardab vägivaldne kodumaale saatmine. Keegi eesti kommunist olevat seal tegev ja lubanud nendele perekondadele järele tulla. Tal olevat kohalikult komandandilt selleks nõusolek. Kas viimane asjaolu oli õige või mitte, seda ma ei tea, kuid tõik oli see, et too eestlasest kommunist oli neil perekondadel kaelas nagu täi krae vahel. Mis teha? Komitee liikmed arutasid asja ja otsustasid: toome need perekonnad sealt ära.
Kaks eestlast, kes sealpool olid varemalt elanud ja nüüd olid laagri nimekirjas, olid enestele kombineerinud sõiduautod ja piiratud raadiusega sõiduload. Need oli nõus neid perekondi ära tooma. Ja mõned tunni pärast olidki mõlemad pered Kemptenis. Üks nendest oli vabariigiaegse kõrgema sõjaväelase perekond (naine kahe lapsega), kuna perekonna pea oli 1941. aastal venelaste poolt küüditatud. Teine oli ajakirjaniku perekond (naine kolme lapsega). Perekonna peast ei teadnud nad tol ajal midagi. See oli tulnud Saksamaale ühe sõjaväeüksusega ja oli kadunud.
Appihüüdeid tuli ka esialgu sakslaste hulka jäänud kaasmaalastelt. Vene repatrieerimisohvitserid nõudsid Saksa bürgermeistritelt välismaalaste nimekirju, et sealt otsida “omi”. Vastavad nimed saadud, teatati bürgermeistritele, et need isikud kuuluvad repatrieerimisele. Bürgermeister käsutagu kõik märgitud isikud ja nende perekonnad teatavaks päevaks kokku kodumaale saatmiseks. Bürgermeistrid tegid seda hea meelega, sest jälle oli võimalus vabaneda “verfluchte Ausländer´itest”. Selliste appihüüete puhul teatasime hädasolijaile, et nad tulgu ruttu Kemptenisse, kus andsime neile välja ingliskeelsed tõendid, milles oli teatatud, et see ja see isik koos oma perekonnaga kuulub Kempteni laagri koosseisu ning on selle laagri kaitse all. Säherduse paberi mõte ilmnes selles, et bürgermeistrid need isikud jätaksid rahule. Teiseks too tõend soodustas liiklusloa saamist Kempteni ja sageli oli liiklusloaks, sest teedel valvet teostavad ameeriklastest kontrollpostid enamuses aktsepteerisid niisugust dokumenti.
Selliseid tõendeid andsime välja enese riisikol. Alla kirjutas komitee esimees või selle asetäitja. Allkirja juurde löödi komitee pitser, mis oli lastud valmistada Saksa pitseritegijal. Selle embleemi keskuse moodustas Eesti Vabariigi hõbedast kahekroonise raha tagumine külg riigivapiga, mille ümber rõngana oli ingliskeelne tekst:
Estonian National Committee.
Kas oli Treiman, kes oli olnud Eestis viiuldajaks kõrtsiorkestrites, üldse Ameerika sõjaväe teenistuses, selles ma enam kui kahtlen, sest mõni päev pärast diviisistaabi kapteni sekretäri mängimist oli ta juba vene ohvitseri mundris, vist leitnandi õlakutega. Nii paistab tõenäolisemana, et Moskva repatrieerijad autentsete andmete saamiseks põgenikelt enestelt palusid Ameerika kohalikku sõjaväevalitsust teha selline ankeet sõjaväevalitsuse firma all ja tulemused lasta vahetult üle anda Moskva agentidele. See oli ju aeg, mil peeti alles võidu “mesinädalaid”.
Tolles “erilises informatsioon-ülevaates” esitatud küsimustest lõhnavad mitmed väga tugevasti Moskva järele. Näiteks küsimus laagri koosseisu kohta. Nõutakse kindlat vahetegemist eraisikute, Saksa sõjaväes teeninute ning endiste sõjavangide vahel. Laagri juhtkonna osas päritakse neid andmeid juba personaalselt. Nagu teada, oli Moskva kõik Nõukogude Liidu vastu võidelnud mehed Balti riikidest tunnistanud fašistideks ning sõjasüüdlasteks ja taotles nende vaieldamatut kättesaamist. Kuna tema repatrieerimiskavad ei arenenud soovikohaselt, siis seletas Tass ebaõnnestumist fašistide võimuhaaramisega põgenike laagreis, kus nad takistavad Nõukogude kodanike repatrieerimist ja levitavat laimu Nõukogude Liidu kohta, kuna läänevõimud vaatavad seda rahulikult pealt. Lootes saada vastustes andmeid, et laagris, eriti laagri juhtkonnas on endisi sõdureid, kes Moskva tõlgendusel olid fašistid ning sõjasüüdlased, olnuks see heaks argumendiks lääneliitlaste ees.
Samasugune Moskva lõhn on ka küsimuse juures: kas laagri administratsioon või rahvuslik rühm on ühenduses mõne teise väljapool asuva natsionaalse või poliitilise rühmaga, näiteks Ukraina Eneseabistamise Komiteega või muuga. Mis muud ühist saanuks meil olla ukrainlastega kui Moskva ambitsioonide vastu ühisrinnet kujundada. Keda muud selline küsimus huvitas kui vaid Moskvat.
Kommaline on ka küsimus: kas laagri ees on valve, kui palju ja kas on relvastatud. Milleks vajas Ameerika sõjaväevalitsus sellist vastust rahvusgrupilt? Ta saanuks selle otseselt üldbüroost. Küll aga võis sellest olla huvitatud Moskva repatrieerimistoimkond, et mitte sattuda halva üllatuse ette, kui tema mehed hakkavad öö varjul tarvitama vägivalda. Teati kõnelda ühe Ukraina komitee küüditamisest Prantsuse tsoonis.
Eeltoodud on vaid mõned näited. Eesti Komitee poolt antud vastused, mis eespool toodud dokumendi ärakirjast näha on, kõnelevad enam-vähem eneste eest. Olgu lisandada vaid mõned täiendavad märkmed. Tegelikult oli tol ajal meie laagris sõduritena, vaid tsivilistidena, kuigi mõnel üks või teine riietusese vihjas, kellega näib olevat tegemist, ja enamik seda ei varjanudki. Komitee ei pidanud vajalikuks sõdureid eraldi märkida, temale olid nad kõik ühesugused eestlased. Nii ei olnud laagri nimekirjas ühtki endist sõdurit ega sõjavangi ja meil õigus vastata nii, nagu need vastused on antud tollel küsimuslehel.
Arvestades erakordset olukorda, komitee koosolekuid ei protokollitud, sest koosolekuil räägiti mõndagi, mis meie vaenlasele võinuks olla trumbiks meie rahvusliku ning antikommunistliku hoiaku suhtes. Algusest peale asusime seisukohale, et meie vaenlasele võinuks olla trumbiks meie rahvusliku ning antikommunistliku hoiaku suhtes. Algusest peale asusime seisukohale, et meie ei ole tulnud “ajalugu tegema”, milleks peame kõik sammud panema paberile, vaid asju olude kohaselt ajama. Küsimused arutati läbi ja iga komitee liige märkis enesele temale langenud ülesande. Mina esimehena tegin vastava märkme oma taskublokki. Järgmisel koosolekul siis igaüks andis aru ning ühiselt sõeluti läbi uusi üleskerkinud komplikatsioone või uusi soodsamaid võimalusi.
Umbes kümmekond päeva pärast eespool toodud ankeetlehe täitmist rahvusgrupi kohta laagri peahoonesse läinud, kus asus Balti laagri üldbüroo, kohtasin koridoris Treimani, kuid nüüd juba vene ohvitseri mundris. Mind silmanud tuli ta kohe minu juurde maheda naeratusega: tal olevatki vaja minuga kõnelda. Ta olevat loobunud tõlgikohast amide juures ja olevat nüüd Nõukogude Liidu repatrieerimisohvitser. Ning siis käis välja oma trumbi:
“Härra Raag, ma teen teile väga soodsa ettepaneku. Siin Kemptenis on üle 700 eestlase, teie võtke nende repatrieerimine enese hooleks.”
Enne veel, kui suutsin talle sõnagi vastata, jätkas ta:
“Ma tean, teil on siin rahva peale suur mõju. Teid valiti teiskordselt rahvusgrupi esimeheks. Teie võite selle asja läbi viia. Pidage meeles, et sellega teete endale palju head, seda võetakse arvesse. Teie ja kõik need teised on Nõukogude Liidu kodanikud ja Nõukogude Liit ei jäta ühtki välja nõudmata!”
“Mina ei ole olnud Nõukogude Liidu kodanik ega saa kunagi selleks,” purskasin.
“Teie olite, olete ka praegu ja tulevikus, sest Nõukogude Liidu kodakondsusest ei saa üldse lahkuda.”
“Jätke mind rahule, mul ei ole teiega ega Nõukogude Liiduga midagi pistmist,” sõnasin tigedalt ning pöördusin minema.
“Küll näete, teid kõiki tuuakse niikuinii kodumaale ja siis te kahetsete, et mu pakkumist vastu ei võtnud,” kõlas ähvardus veel järele.
Nõnda olin siis omal nahal kogenud, et taheti meelituse ning ähvardusega teha oma rahva reeturiks! Andis tükk aega mõtelda selle jultumuse üle. Aga kuidas oli Treimanil teada, et mind teist korda ja peaaegu ühel häälel komitee esimeheks valiti? See polnud ju küll mingi kinnine saladus, aga näitas siiski, et “punane ämblik” meie tegevust jälgis ning kogus andmeid rahvusgrupi siseelu kohta. Aga mida õiendas too repatrieerimisohvitser siin laagri üldbüroos? Peagi kuuldus, et mingi segakomisjon, milles olid Vene ja USA sõjaväe esindajad, koostavat meie naabruses elunevate vene põgenike nimekirja, kes omavad N. Liidu kodakondsust ja Jalta kokkuleppe järgi kuuluvat üleandmisele Nõukogude Liidule. Vene laager asus just Balti laagri peahoone kõrval, ainult aiaplank lahutas. Ja mõlemal laagril oli ühine komandant või direktor Le Grand.

Pisarad ja veri voolavad

Pühapäev, 12 august. Olin oma toas vaevalt saanud lõpetada hommikueine, kui pealaagrist üks korrapidaja tõi teate: ma tulgu kohe sinna, meie rahvusgrupi hulgas olevat ärev meeleolu. Läksin kohale ja seal sain olukorrast järgmise ülevaate: hommikul oli toodud vene laagrist kõigile kolmele Balti rahvusele abipalve. Me tulgu appi ja ärgu lasku sundrepatrieerimisele määratud venelasi Kemptenist ära viie. See abipalve oligi teinud meie inimeste meeled ärevaks. Õuel ja koridorides seisis rahvast gruppides ning arutati, mis teha. Osa, eriti mõned naised, oli väga sõjakalt abivalmis. Nende retsept oli lihtne: kui autod tulevad kohale, et venelasi ära viia, siis läheme suurel hulgal tänavale ja suleme tee. Sellest mõnest vihjest, mis kõrv kinni püüdis siit-sealt, oli selge, et küsimus osa inimeste juures kipub libisema täiesti tunnete valda ja komiteel tuleb kiiresti tegutseda, et püüda rahvast hoida tasakaalus. Kohe kutsusin komitee liikmed kokku, niipalju kui neid momendil oli saadaval. Lühikese arutluse järele oli meie seisukoht järgmine: Juriidiliselt ei ole meil eestlastel ega ka teistel Balti rahvustel mingit alust sekkuda venelaste repatrieerimisse, kuid inimlikust lähtekohast tunneme nende traagikale kaasa ja katsume nende heaks teha, mis saame. Selle ülesande võtab komitee enesele ja teostab koos Läti ja Leedu Komiteedega. Rahvas aga tuleb hoida eemal igasugusest vahelesegamisest, kuna see oleks täiesti tulemusteta ja pealegi tooks ebameeldivaid sekeldusi Ameerika sõjaväevalitsusega. Komitee liige E. Roomet, kes oli ühtlasi eesti laagri komandandiks, teatas komitee seisukoha toavanematele ja laagri korrapidajaile. Need informeerigu rahvast ja keelaku tänavale kogunemine.
Mina teostasin ühenduse Läti Komiteega, kes oli teinud umbes samasuguse otsuse kui meie. Kontakt sai ka leedulastega ja peagi olid kolme Balti rahvusgrupi esimehed koos eesti laagribüroos koostamas ühist aktsiooni. Selle üle, et rahvast tagasi hoida jõuga sekkumast repatrieerimistoimingule, ei olnud üldse vaidlust. Meile oli enesestmõistetav, et jõuga meie ei saavuta midagi. Jäi üle esineda ühise memorandumiga USA sõjaväevalitsuses. Memorandumi esitamise põhjenduseks võtsime tõiga, et venelaste sundrepatrieerimine on külvanud suurt ärevust meie rahvusgruppide hulka, sest kardetakse, et sama võib juhtuda ka meiega. Ning sundrepatrieerimine käib igasuguse humaansuse põhimõtte vastu.
Kellele protest esitada? Oli selge, et kohalike võimude juures see ei annaks tulemusi, sest kogu too repatrieerimisaktsioon oli ju teostumas nende loal ning kaasabil. Jäi üle esineda memorandumiga Müncheni sõjaväevalitsuses, millele allus kogu Baier. Üksmeelselt leidsime, et memorandum tuleb kohe käiku panna. Siis aga kerkisid mõned tehnilised raskused, kuidas meie esildis Münchenisse toimetada, sest rongide liiklust sel ajal veel peaaegu ei olnud. Olukorrast saime üle nõnda, et läti esindaja lubas sõiduks nende Punase Risti veoauto, mis oli bensiini puudusel ümber ehitatud puusöegaasile ja millega ei saanud üle 20 miili tunnis sõita. Aga veel: kuidas saada delegatsioonile liiklusload, sest tol ajal võis iga pikamaaliiklus toimuda ainult vastava liiklusloaga. Neid sai kohalikust sõjaväevalitsusest laagri üldbüroo kaudu. Kuid pühapäeval ei töötanud siinne sõjaväevalitsus ega ka laagriüldbüroo. Sellest probleemist saime üle nii, et komitee annab esindajale vastava komandeerimispaberi kaasa. Olid tehnilised küsimused lahendatud, tegi Läti Komitee esimese korralduse veoki kohaletoomiseks laagri tagumise värava lähedale tänavale. Nüüd asusime kibekiiresti memorandumit koostama. See toimus kähku ja oli lühike. Juhtisime tähelepanu, et selline põgenike vägivaldne repatrieerimine on vastuolus humaansuse põhimõtetega ja konventsioonidega poliitiliste põgenike suhtes. Samuti märkisime, et meie rahvusgrupid on sellest väga häiritud ning kardavad, et ka Balti põgenikke võidaks analoogiliselt kohelda. Palusime sõjaväevalitsuse korraldust sellise ebainimliku toimingu lõpetamiseks. Lätlane mag. Leijasmeijers tõlksi momentaanselt teksti inglise keelde. Eesti büroo masinakirjutajanna ootas samas ja niipea kui tekst oli valmis, kirjutas selle masinal ümber. Kolm esimeest kirjutasid memorandumile alla.
Sõiduk oli laagri tagumise värava lähedal valmis, kuna peavärava ees olev Ameerika sõjaväe valvepost ei lasknud sealt enam laagriinimesi tänavale. Kolmeliikmeline delegatsioon asus teele. Eesti poolt sõitis kaasa komitee abiesimees A. Ellermets. See oli umbes kella poole kahteistkümne paiku. Varsti pärast seda võeti ka tagumine värav sõjaväe valve alla. Kedagi ei lastud enam välja, kuna kurbmäng vene laagris oli jõudmas kõrgpunkti. Appihüüded ja püssipaugud kostsid selgesti Balti laagri õuele, mis meie niigi ärevil elanike hulgas hirmu veelgi suurendas. Mitmed pöördusid minu kui komitee esimehe poole etteheitega, miks komitee ei lähe abi otsima. Püüdsin neid igati rahustada ja seletada, mida oleme teinud ning teeme, kuid lõkkele löönud hirmutuld ei ole kerge kustutada.
Kuidas vene laagris sündmused arenesid, sellest toon väljavõtte laagri juhtkonna poolt hiljem meile antud kirjalikust seletusest.
“Kell 10.15 sõitsid laagri väravasse veoautod ja juba saabus üks grupp ameerika sõdureid. See tõik sai laagris teatavaks… Kõik tõttasid kirikusse, otsides sealt viimset kaitset. Teenistus oli lõppenud, kui laagriülem kindral Daniloff ilmus koori peale ja teatas ameerika veokite ilmumisest, et viia Nõukogude Liitu kõik need, kes enne 1938. aastat olid Nõukogude Liidu kodanikud. See teade põhjustas suure mure koguduse hulgas. Oli kuulda hüüdeid: meie ei soovi sinna minna, me ennem sureksime siin! Siis luges komandant ette 410 isiku nimed, kes otsekohe pidi pandama ameerika veokitesse. Kelle nimed nimetati, nende hulgas vallandus paanika. Samal ajal tuli kirikusse ameerika ohvitser ja kindral Daniloffi juuresolekul, kes oli koorilt alla tulnud, teatas tõlgi läbi: need, kes viiakse, kogunegu kiriku ühele poolele, teised teisele poolele. Seda korraldust korrati kolm korda. Inimesed olid meeleheitel ja ei liikunud. Paljud pöördusid ameerika ohvitseri poole ja palusid halastust. Nutvad emad sirutasid tema poole oma lapsi, vanad inimesed ja noored naised olid põlvili ta ees, suudlesid ta kätt, paludes teda neid mitte saata Nõukogude Liitu…
Ohvitser oli toonud sõdureid ja umbes seitse nendest tulid kirikusse, relvad käes. Oli kuulda karjumist naiste hulgas, kus mitmed olid kaotanud tasakaalu ning minestasid. Ohvitser koos sõduritega lahkus kirikust, kuid tuli 15-20 minuti pärast tagasi. Venelaste kirikust väljaviimine algas. Inimesed haarasid üksteise käest kinni, otsustades kirikust mitte lahkuda, sest nad teadsid, mis neid väljas ootab. Sõdurid haarasid meestel ja naistel käest, peksid neid rusikatega, revolvripäradega ja lõid püssikabadega. Hajalikistud inimesed püüdsid taas haarata üksteisest, kusjuures nende riided lohisesid mööda põrandat läbi kogu kiriku ja koridori, kus teised sõdurid neid löökide ja püssikabadega tõukasid kaugemale. Oma meeleheites olid need venelased hullumeelsuse lävel. Aga ükski neist ei puutunud ühtki ameerika sõdurit. Nad isegi ei puutunud siis, kui üks sõdureist haaras vanal preestril habemest kinni ja lohistas teda läbi kiriku ja kui teine sõdur teist vaimulikku, kes hoidis käes risti, lõi käega näkku, püüdes ära tõmmata risti tema käest.
Palju naisi oli karmilt pekstud või kriimustatud ja ühel vanal mehel olid ribid murdunud. Naised olid hüsteerikas ning minestanud, mahalöödute kisa oli kirikust kaugele kuulda ja isegi väljaspool laagrit. Kirikus tulistati mõned korrad. Osa inimesi koos lastega hüppas akendest välja õue kitsasse vahekäiku, püüdes endid päästa põgenemisega. Sõdurid tulistasid neid. Oli haavatuid ja võimalik, et ka surnuid.
Kirik oli tühjendatud. Kiriku sisemus ning altar pakkusid kaootilist pilti. Altarilaud oli ümber visatud, pühakujud olid põrandale paisatud, küünlajalad murtud, vasak pool altarist vigastatud, ikoonid samuti vigastatud, võre, mis altarit eraldab, oli lõhutud, lilled ja kiriku roheline elav dekoratsioon põrandale tallatud, kuhu oli laiali paiskunud purunenud vaaside kilde, purukskistud riietuse tükke, taskurätte, kingi jne.
Vapustatud inimesed olid juhitud laagri õue, vigastatud välja toodud kanderaamidega, samuti minestanud. Siin kontrolliti nende pabereid ja ärasaatmisele määratud pandi otsekohe veokitesse, andmata nendele aega minna ülemisele korrusele oma asju võtma. Ainult mõnedel õnnestus joosta oma ruumidesse ja võtta mõned esemed, seni kui jätkus kirikust vägivaldne inimeste väljatoomine. Enamik neist lahkus võimaluseta võtta kaasa tarvilikumaidki esemeid. Mõned kanderaamid liikumatute kehadega laaditi samuti veokitesse. See kõik vältas kelle viieni pärast lõunat. Siis lubati järelejäänuil minna oma ruumidesse.”
Nii kirjeldab vene laagri poolt antud kirjalik informatsioon seal toimunud vägivaldset repatrieerimist, mida olid jälginud Nõukogude Liidu repatrieerimisohvitserid, nende hulgas ka eestlane Treiman. Venelased olid väitnud, et ameeriklased olevat talitanud halvasti, nemad sooritanuksid selle “palju paremini”.
Balti delegatsioon Münchenist jõudis tagasi järgmise, s.o. esmaspäeva lõuna ajal. Pühapäeva tõttu oli olnud sõjaväevalitsus suletud ja alles esmaspäeva hommikul pääseti vastava ohvitseri jutule ja saadi kinnitus, et Balti põgenikke keegi ei sunni repatrieerima. Ohvitser, läbi lugenud memorandumi, hüüdnud: “Tooge see mees siia, kes ütleb, et Balti DP-sid puututakse!”
Teade delegatsiooni naasmisest ja saadud vastusest levis laagris kiiresti ning vaigistas ärevaid meeli.
Balti rahvusgruppide esimehed tulid taas kokku. Arutasime meie delegatsioonile Münchenis antud vastused läbi ning leidsime, et memorandum, mille pühapäeval kiiresti koostasime, ei olnud küllalt täielik, sest sündmused vene laagris olid alles käigus ja meil ei olnud tol momendil veel kõiki andmeid teada. Nüüd, mil meil sündmusest oli täielik ülevaade, otsustasime selle ära kasutada uue memorandumi esitamiseks, milles oleksid loetletud kõik drastilised ning ebahumaansed vahendid, mida rakendati venelaste sundrepatrieerimisel. Sellest memorandumist on mul säilinud täielik ärakiri, mille toon alljärgnevalt:

Ameerika sõjavalitsusele
Balti rahva – eestlaste, lätlaste ja leedulaste – petitsioon Kemptenis (Allgäus). 2500 baltlase nimel juhime teie tähelepanu järgmistele tõikadele ja meie palvele:
1. Meie eelnenud oritöölise olukorras Natsi-Saksamaal kõik meie lootused helgele tulevikule olid ühenduses võidukate lääneliitlaste suuremeelsete deklaratsioonidega.
2. Aga pühapäeval, 12 augustil 1945 meie nägime ja kogesime usutamatuid tõiku, mis on põhjustanud meie rahva hulgas äärmist murelikkust.
a) Vene põgenikud olid oma laagri kirikus, milline on väga lähedal meie laagri õuele.
b) Neid kästi Ameerika sõjaväevalitsuse ohvitseri poolt lahkuda kirikust ja transpordiautodesse repatrieerimiseks.
c) Venelased ei teinud seda, kuna olid deklareerinud, et nad ei taha repatrieeruda.
d) Pärast seda meie silmade ees – kiriku aknad olid avatud – sundisid sõjaväevalitsuse üksused jõuga ja relvadega vaimulikke, emasid lastega ja mehi kirikust välja pärastpoole umbes 70 nendest veokitele, kuigi rahvas ei võidelnud selle vastu, vaid nuttes ja karjudes palus halastust ja abi.
e) Vene emad püüdsid oma lapsi heita kiriku akende kaudu Balti laagri õue. Üks ema, heitnud kaks last läbi akna, järgnes nendele ja mõned täisealised hüppasid Balti laagri õue ning jooksid Balti rahvaste hulka, kes oma laagri õues seistes ning värisedes pealt vaatasid sündsustunnet haavavat stseeni.
f) Otsekohe mõned sõdurid, kes olid ümber piiranud laagri hooned, tulistasid mitmed lasud. Balti rahvaste keskele tulijatest olid kaks meest, ukrainlased, raskesti haavatud ja opereeriti teises DP haiglas. Kümme rohkesti kannatanud inimest: üks laps, kuus naist ja kolm meest lebasid DP haiglas. (ülaltoodud tõiku võivad tõendada pealtvaatajad).
3. See kogemus on viinud meie rahva meeleheitele ja oma hämmastuses ta küsib:
a) Kus on inimõigus, humanismi põhimõtted, rahvusvaheline õigus, Genfi konventsioon, Atlandi deklaratsioon ja kõigepealt Ameerika demokraatia kristlikud põhimõtted, mis alati on olnud kõrgesti hinnatud Ameerika rahva suurajaloos?
b) Miks neid põhimõtteid ei ole rakendatud liitlaste ja sõbralikkude erapooletute maade kodanike suhest, kes natsiikke all olid ähvardatud surmanuhtlusega “Ameerika Hääle” kuulamise pärast? Täites Ameerika instruktsioone ja riskides eluga nad aitasid kaasa võita sõda.
c) Miks sõjaväevalitsuse korraldusel siin kõik mittesakslased on sunnitud minema laagritesse ja ei ole lubatud mujale kolida, siis sõjaväevalitsuse üksused on vägivaldselt sundinud neid repatrieeruma vastu asjaosaliste eneste tahtmist, protesti ja meeleheitlikke palveid?
4. Vastavalt kohapealsete võimude informatsioonile ootavat Balti rahvaid arvatavasti sama karm saatus. Paljudel meie inimestest on närvid kokku varisemas ja sellepärast meie palume siiraimalt:
a) Anda meile kirjalik tõend, et meid ei sunnita repatrieeruma.
b) Informeerida sellest Kempteni sõjaväevalitsuse võime.
Teid tänades ja uskudes, et meie saatus lahendatakse Ameerikale omaselt demokraatlikul ja õilsal viisil.
Kempten, august 14, 1945.

Balti laagri administratsiooni juhid
(Allkirjad)

See memorandum on koostatud lühidalt tõikade, järelduste ja soovide loeteluga, sest siis olime juba kogenud, et tavaline ameeriklane, eriti sõjaväelane, ei hinda pikka ulatuslikult motiveeritud juttu, pealegi on tõikadena kirjeldatud sündmus sedavõrd drastiline, et räägib enese eest.
Vägivaldselt ärasaadetud venelaste arvus on erinevusi. Vene laagri informatsioonis on see 410 ja meie eelmise kiiruga koostatud memorandumis “umbes 70”. Kui suur see sunniviisil veokitele paigutatute arv oli, ei ole käesolevate ridade kirjutajale praegugi teada. Igatahes kogu nimekirjas ettenähtud hulk see küll ei olnud, sest nagu praegu toodud Balti rahvusgruppide esimeeste uuest memorandumist ilmneb, õnnestus mitmetel põgeneda. Sundrepatrieerimise nimistute koostamisel olid mõõduandvad vene repatrieerimiskomisjoni liikmed. Loomulikult nad haarasid äraviidavate nimistusse kõik, keda nende arusaamise kohaselt vähegi sai haarata, kuigi “kolme suure” kokkuleppe järgi Stalin sai Õiguse repatrieerida ainult neid, kes 1938. aastal olid Nõukogude Liidu kodanikud, s. o. enne seda aega, mil Euroopa piirid hakkasid muutuma. Moskva aga tõlgendas kõiki tema poolt annekteeritud maadelt pärinevaid põgenikke oma kodanikeks, seega sundrepatrieerimisele määratuiks.
Kuigi meile Münchenis Ameerika sõjavalitsuses oli suuliselt kinnitatud, et Balti riikide kodanikud ei kuulu sundrepatrieerimisele, öeldi meile, Balti rahvuste esimeestele, kohalikus sõjaväevalitsuses, kus käisime suulist protesti avaldamas niisuguse ebahumaanse käitumise pärast, et nemad talitavad käsukohaselt. Anti mõista, et meil ei olevat seal palju kaasa kõnelda. Balti rahvustele sõbralik komandant Wep, kellega peale Kempteni vallutamist olime kõnelnud, oli kuskile mujale paigutatud. Tema asetäitja, ka kapteniaukraadis ohvitser, kes Balti delegatsiooni vastu võttis, rõhutas: kui Roosevelt, Churchill ja Staliin (mitte Stalin) on asja otsustanud, siis need kolm suurt juba teadsid, kuidas talitada, ja meil põgenikel ei olevat seal midagi arvustada. Praegu temal ei ole korraldust baltlaste ärasaatmiseks. Vene repatrieerimismissiooni liige Treiman oli ütelnud päris avalikult, et pärast vene laagri repatrientide ärasaatmist tulevat läbivaatusele leedu rahvusgrupi nimekiri.
Kirjalik tõend Müncheni sõjaväevalitsuselt jäi meil saamata, küll aga oli kuulda, kõrgemal poolt oli saadetud vastav ametimees Kempteni venelaste repatrieerimist juurdlema. Tolle juurdluse tulemusi me ei tea, küll oli kuulda mõningatest ümberpaigutustest Kempteni sõjaväevalitsuses.
Vene laagris oli ka vanu emigrante, kes olid lahkunud Venemaalt kohe pärast kommunistide võimuletulekut. Need saatsid Ameerika sõjaväevalitsusele omalt poolt memorandumi, samuti hoolitseti nende ja leedulaste poolt, kellel olid häid sidemeid lääne ajakirjandusega, et Kempteni venelaste draama kirjeldus sinna pääseks. Šveitsi raadio jutustas juba sama 12. augusti õhtul Kempteni verisest pühapäevast.
Venelased, kes Kemptenist sunniviisil ära viidi, olid osalt sakslaste poolt okupeeritud Vene aladelt Saksamaale toodud töölised, niinimetatud idatöölised, ja Saksa vägede taganemisel nendega koos saabunud põgenikud. Ärasaadetud paigutati raudteevagunitesse, kuid Venemaale nad ei jõudnud. Memorandumite ja muu avaliku meelepaha tulemusena peatati rong, enne Ameerika tsooni piiri ületamist Ameerika tsooni peakorteri korraldusel avati vagunite uksed ja teatati repatrientidele, et kes ei soovi üle piiri minna, see lahkugu vagunist. Piiri ületajaid ei olevat olnud ühtki. Kempteni tuli neist tagasi väike osa, enamik siirdus teistesse vene laagritesse.
Masendava draama lõpptulemuseks oli Ameerika tsoonis sundrepatrieerimise lõpetamine, kuigi Moskva tegi kõik, et seda jätkata.

…

https://www.vanajahea.ee/autor/arno-raag/Vaata Arno Raagi raamatuid meie veebipoes “Vana ja Hea” raamat –