«EESTI RAAMAT», 1988
Tõlkinud L.-M. Kask
ISBN 5450003161

JÄRELSÕNA

Kirjanikunimi George Sand on eesti lugejale kindlasti tuntud juba käesoleva romaani autorina, sest ilmus ju «Consuelo» esmakordselt eesti keeles pisut üle veerandsajandi tagasi ning ära¬tas omal ajal suurt huvi, nii et kirjastus sai rohkesti kirju, milles tungivalt nõuti ka romaani järje avaldamist. Paraku ajad muutusid ja vaevalt enam selliseid pretensioone esitatakse. Samas aga tuleb tõdeda, et George Sandi ülejäänud loomingu paremikust pole meil eesti keeles midagi lugeda. Vaevalt märkab keegi 1928. a. ilmunud külajutukest «Kuradi mülgas» (Mare au diable, 1846) või siis armastusromaanide sarja kuulunud varasema loominguperioodi teost «Valentine» (1832, e. k. 1938), mille naisõiguslik paatos on oma aja ära elanud. Kirjaniku biograafia osas valitseb meil täielik tühjus, kui mitte arvestada kunagi kolmekümnendail aastail sarjas «Armastuse naised» ilmunud «Frederic Chopini viimset armastust», mis näitab, kui visa on olnud kaduma juba George Sandi eluajal loodud legend lõtvade elukommete ja ülivaba käitumisega saatanlikust naisest, kes piip või sigar hambus, puss võõvahel ja meheriided seljas ringi käib, ülepäeva armukesi vahetab ja Pariisi boheemlaste kõlvatutest orgiatest osa võtab. Peale bulvarikirjanduse on sellele kaasa aidanud ka prantsuse kirjandusloolaste pikka aega püsinud traditsioon selle kirjaniku puhul rohkem huvituda tema eraelust kui loomingust.
Tänapäeval pole muidugi enam tarvis neid sihilikke moonutusi ja väljamõeldisi ei kordama ega ümber lükkama hakata. On ju nende peapõhjus selles, et mehenime varjul on meil tegemist naiskirjanikuga, kelle õige nimi oli Armandine Lucie Aurore Dupin (sünd. 1. VII 1804 Pariisis, surnud 7. VI 1876 Nohant´i mõisas Indre’i departemangus), abielus paruness Dudevant. Tolleaegsel aristokraatlikul ja kodanlikul seltskonnal oli küllalt põhjust teda vihata ja mustata. Kõigepealt muidugi juba see, et naine kirjutas ja sellest elas, oli möödunud sajandi kolmekümnendate ja neljakümnendate aastate «korraliku kodaniku» meelest midagi väga hirmsat. Pealegi olid romaanid, mida ta kirjutas, kõike muud kui sündsad: neis nõutakse naistele võrdseid õigusi meestega, ei tunnistata seisusevahesid ja pannakse kõrgest soost neidusid paari lihtsate töömeestega, krahvipoegi mustlasplikadega, ülistatakse igasuguseid «mässajaid» jne. jne. Skandaal oli muidugi täielik, kui selgus, et George Sand on provintsimõisniku ja endise ohvitseri parun Casimir Dudevant’i abikaasa, kahe lapse ema, kes pärast kaheksa aastat kestnud abielu mehe juurest ära Pariisi läks, hiljem end isegi lahutada laskis ja kirjanikutööst elatus. Vähe sellest, ta julges võõraste meestega avalikkuses liikuda ning neid oma kodus vastu võtta (et seda salaja tehti, see oli tollal igati «moraalne»). Siinkohal võiks märkida, et peale prantsuse silmapaistvate kirjanike, kunstnike ja pahempoolsete poliitikute kuulusid George Sandi salongi sagedasemate külastajate hulka Heinrich Heine, Ferenc Liszt, Adam Mickiewicz, Fryderyk Chopin ja mitmed teised välismaalased, kellest paljud olid poliitilised emigrandid.
George Sandi elulugu on muidugi omaette huvitav ja Prantsuse revolutsioonile järgnenud murrangulisele ajastule vägagi tüüpiline. Ühelt poolt kuulus ta isegi kõrgaadli hulka. Tema isa oli nimelt Saksimaa valitsejate järeltulija, Prantsuse kuninga teenistuses olnud marssal Maurice de Saxe’i (Saksi krahv Moritz, 1696—1750) ebaseadusliku tütre poeg, kes aga Prantsuse revolutsioonile järgnevate Napoleoni sõdade ajal vastu ema tahtmist Itaalias lihtsat päritolu pariisitariga abiellus. Seega tüüpiline «ebavõrdne abielu», nagu George Sand neid oma loomingus nii sageli propageerib. Pärast isa surma saigi Aurore Dupin üsna kaksipidise kasvatuse — ühelt poolt lihtrahvast pärinev ema, teiselt poolt aristokraatlik vanaema, kes igati püüdis oma pojatütrele seisusekohast kasvatust anda ja ta lõpuks isegi kloostrikooli pani. Sealt lahkudes abiellus neiu 1822. a. üsna ülepeakaela noore ja tühise ohvitseri Dudevant´iga. Sellele järgnev rahulik maaelu vanaemale kuulunud Nohant´i mõisas aga ei rahuldanud iseseisvusele püüdlevat naist, ta püüdis iga hinna eest saavutada majanduslikku sõltumatust ning avastas endas kirjanikukutsumuse, mis lõpuks viiski ta mehest lahku. Pärast 1830. a. Juulirevolutsiooni, millega kukutati Bourbonide dünastia, asus Aurore Dudevant Pariisi, et kirjanduseluga paremini kursis olla, leidis peagi tuttavate abiga tööd ajalehtede juures ning sai üsna varsti tuntuks romaanikirjanikuna. Varjunime Georg Sand tekkelugu oleks järgmine. Jõudnud Pariisi, kohtus tulevane naiskirjanik ühe oma kodunurgast pärineva ajakirjaniku Jules Sandeau’ga. 1831. a. kirjutasid nad Jules Sandi nime all kahasse romaani «Rose et Blanche», millel oli menu. Kirjastaja tegi Aurore Dudevant´ile ettepaneku kirjutada iseseisvalt veel üks romaan, kusjuures nõudis juba teatud kuulsuse saavutanud varjunime säilitamist. Kuna teine kaasautor romaani «Indiana» kirjutamisest enam osa ei võtnud, siis ei saanud endise nime juurde jääda ning leiti teatav kompromisslahendus, muutes ainult eesnime Jules. Nii sündiski uus kirjanik George Sand, kes on läinud kirjanduslukku oma aja populaarseima kirjanikuna Prantsusmaal.
Mainigem veel George Sandi kohta, et ta oli kohusetruu ema, kes oma lapsed ilma kõrvalise abita üles kasvatas ja veel lastelastelegi suurepärane vanaema oli. Ta armastas väga loodust, põlgas suurlinnu ning veetis suurema osa oma elust maal, Kesk-Prantsusmaal Berry maakonnas asuvas vanematelt päritud Nohant´i mõisas, kus ta oli veetnud oma lapsepõlve ning esimesed abieluaastad. Seal ta kirjutaski enamiku oma teoseid, haris vabal ajal ise aeda ning etendas külarahva lastele suure lõbuga nukuteatrit, mille jaoks ta ise näidendeid kirjutas. Eriti tuleks aga märkida, et oma Pariisi aastail (1830—1849) võttis George Sand väga elavalt osa poliitilisest elust, oli tihedais sidemeis paljude tolleaegsete pahempoolsete vabariiklastega ja sotsialistide-utopistidega, tegi kaastööd nende ajalehtedele ning 1848. a. revolutsiooni päevil oli isegi poolametliku ajalehe «Bulletin de la Republique» toimetaja.
Eelkõige aga oli George Sand oma ajastu üks silmapaistvamaid kirjanikke ja kahe revolutsiooni, 1830. ja 1848. a. revolutsioonide vahelise ajajärgu kõige kuulsam prantsuse kirjanik. Teda loeti suure vaimustusega kogu Euroopas ning tema austajate hulgas võiks nimetada näiteks Heinrich Heinet, kes oma Pariisi kirjade kogumikus «Lutezia» on jätnud meile George Sandist väga huvitava portree ja nimetanud teda «suurimaks kirjanikuks, kes pärast Juulirevolutsiooni on Prantsusmaal esile kerkinud»; edasi inglise 19. sajandi keskpaiga suurimaid naiskirjanikke Charlotte Bronte’t ja George Elioti, vene revolutsioonilisi demokraate Belinskit, Herzenit, Tšernõševskit jt., kellele George Sandi demokraatlikud vaated eriti lähedased olid. Nagu Heine, nii nimetas ka Belinski teda «esimeseks talendiks kogu kirjutavas maailmas». Isegi niisugune kaine realist ja range stilist nagu Flaubert kuulus George Sandi imetlejate hulka, oli temaga väga usalduslikus kirjavahetuses ja nimetas teda oma õpetajaks.
Oma kuulsuse ja edu eest ei olnud George Sand võlgu mitte oma ilusatele silmadele ega ka mingile «jumalikule annile», vaid just visale ning korrapärasele kirjanikutööle, millega ta võis eeskujuks olla nii mõnelegi tolleaegsele romantikule. Nii et eksib see, kes, olles läbi lugenud Consuelo seiklused Hiiglaste lossi maa-alustes käikudes, arvab, et George Sand oli mingi romantilise kunsti preestritar, kes ainult üleva inspiratsiooni hetkil sule kätte võttis, et prohvetlikke tõdesid paberile panna. George Sand oli kirjanik, kes end täielikult pühendas armastatud kunstile, kirjandusele, ja kõneldakse, et kui ta ühe romaani lõpetas ning märkas, et tööaega on veel tunnikene üle jäänud, siis alustas ta uut. Seda tunnistab ka tema tohutu suur looming — kokku üle saja kolme- kuni neljasajaleheküljelise köite —, mis oma ulatuselt ei jää põrmugi maha Balzacist, pigem küll ületab viimast. Tema umbes neljakümne viie aastase loominguperioodi kohta (1831—1876) teeb see keskmiselt kaks romaani aastas, lisaks lühemad jutustused, memuaarid, näidendid, ajaleheartiklid ning suur kirjavahetus.
Seejuures polnud George Sand mitte lihtsalt viljakas kirjanik, vaid üks neid suuri kunstnikke, kellel oli oma ajale palju uut öelda, kes rajas kirjanduses uusi teid ja suundi. Seepärast võib teda täie õigusega nimetada romantilise romaani üheks kõige suuremaks esindajaks prantsuse kirjanduses.
19. sajandil arenes romaan romantikute sule all teatavasti üsna mitmes suunas. Kõigepealt võiks siin nimetada Walter Scotti, kes rajas ajaloolise romaani selle sõna tänapäevases mõttes, võiks nimetada pihtimusromaani ja selle tähtsamaid esindajaid prantsuse kirjanduses, Benjamin Constant’i «Adolphe’i» (1816) ja Alfred de Musset’ «Sajandi lapse pihtimust» (1836), aga ei tohi unustada sellist romantismi vesivõsu nagu õudus- ehk «gooti» romaan, mille klassikaliseks esindajaks on inglise naiskirjanik Ann Radcliffe, või siis seiklusromaani a la Alexandre Dumas-isa. Kõik need kirjanikud pöörasid oma pilgud eeskätt mineviku poole, ja kui nad ka käsitlesid kaasaja probleeme, siis kas väga moonutatult, pealiskaudselt või rõhutatult kitsal individuaalpsühholoogilisel pinnal. Kõigi ülalmainitud romaanitüüpide sugemeid võime leida ka George Sandi loomingus, «Consuelos» näiteks, kui me seda täpselt analüüsima hakkaksime. Niisugune oli ajastu maitse, tolleaegne elutunne, millest ükski kirjanik pole kunagi vaba. Eks leia me romantilisi liialdusi ka selliste suurte realistide loomingus nagu Balzac ja Stendhal.
George Sandi suurim teene seisneb peamiselt selles, et ta muutis romantilise romaani võitlevaks, optimistlikuks, tulevikku vaatavaks, hakkas oma teostes propageerima ajastu eesrindlikke ideid, püüdis lahendada kaasaja sotsiaalseid probleeme. Just see tõigi talle kaasaja suurima kirjaniku kuulsuse. Victor Hugo romaanidesse jõuavad kaasaja sotsiaalsed probleemid alles «Hüljatutega» (1862). George Sandi loomingu jagavad peaaegu kõik kirjandusteadlased kolme perioodi. Möödunud sajandi kolmekümnendate aastate algul tuleb ta kirjandusse teravast protestivaimust kantud naisõiguslike romaanidega «Indiana» (1831), «Valentine» (1832), «Lelia» (1833), «Jacques» (1834), kus ta võitleb naise vabastamise eest iganenud moraali kütkeist, õiguse eest vabalt armastada ja oma tunnetele järgneda.
Kolmekümnendate aastate teisel poolel toimub George Sandi vaadetes ja loomingus murrang, ta hakkab aktiivselt poliitilisest elust osa võtma, ühineb tolleaegse kõige revolutsioonilisema kodanliku partei, pahempoolsete vabariiklastega, võtab omaks sotsialistide-utopistide mitmesugused teooriad. Sel perioodil, mis kestab kuni 1848. a. revolutsioonini, kirjutab ta hulgaliselt nn. «sotsialistlikke» romaane, kus senine tundeline ja individualistlik protest «türannia vastu üldse» asendub püüdega leida positiivset lahendust ühiskondlikele vastuoludele, senise elust põgeneva romantilise üksikkangelase asemel aga ilmub juba ühiskondlikult mõtlev võitleja inimkonna parema tuleviku eest. Siinkohal tuleb eriti rõhutada, et tollane «sotsialism» oli kõike muud kui kaasaegne teadusliku sotsialismi teooria ning George Sandi selle perioodi teosed, nende hulgas ka «Consuelo», annavad meile täiusliku pildi sellest tohuvabohust, mis ühiskonnateaduses valitses, enne kui Marx ja Engels neisse küsimustesse selgust tõid. See oli segu kristlikust vennaarmastusest ja halastusest, 18. sajandi vabamüürlusest, Rousseau õpetusest, idamaade müstikast, utopistlikust sotsialismist, romantilisest mässumeelsusest ja kes teab millest veel. Nii jagavad George Sandi romaanide rikkad aadlikud ja vabrikandid oma vara vaestele, abielluvad vaeste neidudega, haritud aadlipreilid lähevad andekatele käsitöölistele mehele, asutavad utopistlikke töökodasid, kus rikkad ja vaesed töötavad võrdsetel alustel, kõikjal võidutseb üleüldine armastus, mis lahendab kõik ühiskondlikud vastuolud, hävitab ebaõigluse ja teeb lõpu klassivõitlusele.
Selle perioodi romaanide väärtus seisneb eelkõige George Sandi demokratismis, suure soojusega antud rahvalikes, eriti talupoja¬ tüüpides, mille poolest tal kaasajal polnud võrdset. Esiletõstmist väärib eriti romaan «Horace» (1841), milles autor individualistliku ja egoistliku romantilise kangelase põhjaliku kriitika alla võtab, vastandades talle ennastsalgavaid revolutsioonilisi võitlejaid.
1848. a. revolutsioon, mis teatavasti tähendas sügavat murrangut kogu Euroopa poliitilises elus, töölisklassi teadliku ja organiseeritud võitluse algust, tähistab ühtlasi ka viimase perioodi algust George Sandi loomingus. Pettunud poliitilises elus, asub ta püsivalt elama oma Nohant’i mõisa ning kirjutab edaspidi peamiselt idüllilisi talupojaromaane ning mälestusi.
«Consuelo» kuulub kirjaniku loomingu kõrgperioodi; teos ilmus aastail 1842—1843 sotsialistide-utopistide «Revuo Independantc’is» («Sõltumatus Ajakirjas»). Ta ise kirjutab teose sünniloost järgmist: «Olin elavalt huvitatud «Revue Independante’i» edust, mille olid asutanud minu sõbrad Pierre Leroux ja Louis Viardot ja mille väljaandmist jätkasid Ferdinand Francois ja Pernet. Alustasin «Consuelot» kavatsusega kirjutada ainult novell. Algus meeldis: mulle tehti ettepanek teemat edasi arendada ja juhiti mu tähelepanu kõigele sellele, mida kaheksateistkümnes sajand võiks huvitavat pakkuda… Nii ma siis jälkasingi päevast päeva oma juttu, lugedes palju ning kohe kirjutades igasse ajakirja numbrisse üsna ulatusliku osa, sest mind paluti romaani mitte katkestada.»
Ühtlasi on «Consuelo» teos, mis George Sandi tohutust loomingust on just viimasel ajal hakanud esile kerkima ja elavat huvi äratama. Miks, seda on raske öelda, sest George Sandil on nii kunstilises kui ka ideoloogilises mõttes hoopis tugevamaid teoseid. On ju «Consuelo» äärmiselt ebaühtlane teos, paiguti lausa kaootiline. Seda tunnistab ka autor ise oma 1854. a. kirjutatud eessõnas: «Consuelos» ja «Krahvinna Rudolstadtis» on ainet kolme või nelja hea romaani jaoks. Viga on selles, et liiga palju on ühtekokku kuhjatud toormaterjali. Need rikkused sattusid minu valdusesse tööga kaasaskäiva lugemisega. Minu käsutuses oli liiga palju allikaid ning ma ei suutnud hoiduda igaühest midagi ammutamast, riskides sellega, et ei oska neid rikkusi hiljem enam mõistlikult korrastada.»
Aga võib-olla just see ebaühtlus, see mitmetahulisus ongi «Consuelo» edu saladus veel nüüdki, sest ükski teine George Sandi teos ei anna täielikumat, ülevaatlikumat pilti kirjaniku loomingust ja maailmavaatest, võiks öelda isegi, tolleaegsest romantilisest elutunnetusest üldse. Ajalooline tõepära ja piiritu fantaasialend, revolutsioonilised ideed ja usuline müstika, peen psühholoogia ja õudused, mis kuulusid romantikute armastatumate võtete hulka ja olid tolleaegses joonealuses ajaleheromaanis täiesti möödapääsmatud, — mida kõike ei leidu «Consuelos»! Sellest on ka tingitud, et romaani on aegade jooksul üsna mitmeti mõistetud.
Paljud on pidanud «Consuelot» nn. sotsialistlikuks romaaniks, nagu George Sand neid neljakümnendatel aastatel kirjutas. Sellel on muidugi teatav alus olemas, sest autor käsitleb ja isegi lahendab omal viisil mitmesuguseid sotsiaalseid probleeme, püüab arendada mingit «revolutsioonilist» teooriatki. Huvitav on märkida, et Pierre Leroux ja tema mõttekaaslased, nende hulgas ka George Sand, nimetasid endid ei vähem ega rohkem kui kommunistideks, arvasid aga seejuures väga õigesti, et hoopis täpsem oleks endid nimetada «kommunionistideks». See on tuletatud prantsuse sõnast communion, mis tähendab «usklike ühendust, armulauda». Nende peamine taotlus oli ühiskonna kõigi klasside lepitamine ja üksmeel, mille sümboliks nad pidasid armulauatalitust. Sellepärast kõneleb ka George Sand «Consuelos» korduvalt sellest, kuidas Albert kerjuste ja hulgustega koos süües armulaual käib, omistades sellele mingi suure ja sügava tähenduse. Samuti on kõik need pikad arutlused ja sisepiinad, mis takistavad esialgu Consuelol Albertiga abiellumast, tingitud George Sandi naiivsest teooriast, et vaeste ja rikaste, aadlike ja mitteaadlike abiellumise teel on võimalik klassi vastuolusid lepitada, milles ta püüab ka lugejat veenda. Eelöeldust peaks selge olema, et poliitika on George Sandi kõige nõrgem külg, mida kehastab krahv Albert, aadlik, kes vabatahtlikult loobub oma rikkustest ja ees õigustest, tahab koos vaeste ja hüljatutega elada, abiellub mustlastüdrukuga. Kõik see muudab selle tegelaskuju täiesti ebareaalseks, kuigi autor on kõike vägagi hästi mõelnud. Kui me tänapäeval «Consuelot» veel loeme, siis mitte temas leiduvate «sotsialistlike» ideede pärast, vaid just seepärast, et nende osatähtsus on teoses siiski suhteliselt väike ja isegi kõrvaline, võrreldes näiteks «Krahvinna Rudolstadtiga», kus peamine tegevustik keerleb mingi salapärase «Nähtamatute» poliitilise organisatsiooni ümber, mille liikmeks ka Consuelo pärast igasuguseid katseid vastu võetakse. Seega võiksime öelda, et «Consuelo» ei kuulu täiel määral George Sandi «sotsialistlike» romaanide hulka ning tema peamine väärtus peitub milleski muus.
George Sandi kaasaegsed nautisid «Consuelot» eelkõige kui ajaloolist romaani, ja selleks oli neil täielik alus, sest teose tegevustik hargneb tõepoolest ajalooliste sündmuste taustal. Me kohtame  seal üsna aukartust ärataval hulgal igasuguseid ajaloolisi isikuid, alates Austria keisrinna Maria Theresia ja Preisi kuninga Friedrich II-ga ning lõpetades 18. sajandi silmapaistvate muusikute Porpora ja Haydni ja isegi krahv Zustiniani ehk Giustinianiga, Venezia tuntud aadliperekonna esindajaga. Väga huvitava tegelaskujuna võiks nimetada Friedrich von Trencki (1726—1794), tüüpilist 18. sajandi seiklejat, kes oma nooruses oli Friedrich II õukonnas, kus tal oli armulugu kuninga õe Amaliega. Kui see avalikuks tuli, pani Friedrich II ta vangi, kust ta põgenes, esialgu Vene, siis Austria armees teenis, uuesti vangi sattus, vabanes, Maria Theresia teenistuses salajasi ülesandeid täites mõõda Euroopat rändas ning lõpuks Prantsuse revolutsiooni ajal giljotineeriti. Umbes samasugune oli ka tema Austria sugulane Franz von Trenck (1711—1749), kes 1740. a. alanud Austria pärilussõjas kogus endale Ungaris kõrilõikajatest ja röövlitest väikese armee ning pidas preislaste vastu sissisõda, peamiselt aga röövis elanikkonda ja kogus endale sellega tohutu varanduse, mis Maria Theresias kadedust äratas ning vahvale panduuride pealikule hukatuslikuks sai.
Niisuguseid episoodilisi ajaloolisi isikuid leidub romaanis rohkesti, nad tulevad ja lähevad, aitavad mõnikord ajaloolist olustikukirjeldusi värvikamaks muuta, tegevustikku mitmekesistada ja edasi arendada, on aga kuidagi juhuslikud, vähe põhjendatud. Nii näiteks ei paista Friedrich von Trenckil olevat muud ülesannet, kui Consuelot Preisi värbajate käest päästa. Viimased on muide sajandile väga iseloomulikud tegelased: juba Voltaire’i Candide oli nendega kimpus; Franz von Trencki osa näib veelgi väiksem olevat, ta peab Consuelole kallale tungides Albertile soodsa võimaluse andma päästeinglit mängida. Need oleksid tüüpnäited. Jääb mulje, et «Consuelo» kirjutamise ajal mitmesuguseid memuaare lugedes kandis George Sand sealt värvikamad tegelased lihtsalt oma romaani üle, vähematki hoolimata, mis nendega edaspidi peale hakata. Seda ta muide ei salgagi ning viitab mõnikord isegi tekstis või märkustes kasutatud allikaile.
Juhuslikkus ja meelevaldsus ajalooliste faktide käsitlemises on muidugi tingitud sellest, et teose peategelane Consuelo on täiesti ebaajalooline isik, väga ebatüüpiline ajastule, milles ta elab, õigemini, millesse autor on ta elama pannud. Seda rõhutab kas või see, et tal pole õiget isamaad ega rahvust, ei kindlat elukohta ega keskkonda, ühiskondlikku kihti või seltskonda, millesse ta kuuluks. Ajalugu on ainult taustaks, kirevaks dekoratsiooniks tema elukäigule, ja neid dekoratsioone vahetab autor nii nagu talle meeldib. Romaani põhilist ebaajaloolisust kinnitab veelgi asjaolu, et ükski vähegi tähtsam ajalooline sündmus ei mõjuta Consuelo saatust. Kuigi tegevus toimub 18. sajandil, mis on ajalukku läinud valgustusajastu nime all, uute ideede ja revolutsiooni sajandina, pole seda «Consuelos» peaaegu üldse tunda. Pigem just vastupidi: George Sand tõstab eriti esile kõike mahajäänut, keskaegset, vabandades, tõsi küll, et selline olnud väljaandjate soov.
Teost ei tee ajalooliseks romaaniks ka Amelia pikem jutustus hussiitide sõdadest, mis mitmes suhtes väärib eriti märkimist. Kõigepealt avaldub selles muidugi George Sandi huvi Euroopa rõhutud rahvaste, eriti slaavlaste ajaloo vastu, milleks kahtlemata tõuke andsid tema tutvusringkonda kuulunud poliitilised pagulased nagu Chopin ja Mickiewicz, aga ka utopist Pierre Leroux, kes hussiitide õpetuse vastu erilist huvi tundis. George Sand on küsimust üsna põhjalikult uurinud, mida tunnistavad ka tema samal ajajärgul avaldatud kaks pikemat kirjutist hussiitide tähtsamate juhtide Jan Žižka ja Prokop Suure kohta. «Consuelosse» paigutatud jutustus paistab silma oma demokraatliku tendentsi ja revolutsioonilisusega, seisab nii-õelda oma ajastu eesrindliku mõtte tasemel. Eriti tuleks rõhutada, et George Sand näeb usulise liikumise taga selgesti võitlust rikaste ja vaeste vahel, veelgi enam, näeb ja õigustab täiesti tšehhide rahvuslikku vabadusvõitlust, mis, nagu kõik keskaegsed rahvaliikumised, pidi paratamatult võtma usulise vormi. Kuid, nagu juba ütlesime, see ajalooliselt tõepärane vahelekiilutud jutustus ei tee veel «Consuelot» ajalooliseks romaaniks. Pigem on niisugused ekskursid minevikku omased just kaasaega käsitlevatele teostele. Nii on tegelikult ka lugu hussiitide sõdadest väga tihedasti seotud George Sandi tolleaegsete utopistlike vaadetega, õigemini Pierre Leroux’ õpetusega, kus püüti kaasaegset revolutsioonilist võitlust seostada kõigi Euroopa, rahvaste minevikus asetleidnud rõhumise ja orjuse vastaste väljaastumistega. See oli omamoodi müstiline õpetus vabadusideede surematusest, nende edasikandumisest ühe rahva juurest teise juurde, ühest põlvkonnast teise. Nii on jutustus hussiitidest peamiselt ikkagi selleks romaani toodud, et põhjendada krahv Alberti kuju, muuta teda omamoodi ajalooliseks isikuks, ideede surematuse kehastuseks, kusjuures appi võetakse terve arsenal igasuguseid romantilisi võtteid: vaimuhaigus, selgeltnägijavõimed, ülitundlikkus, hingede rändamine. Eesmärk oli muidugi tolleaegse lugeja kütkestamine, huvi äratamine ajalooliste ja poliitiliste küsimuste vastu. Tänapäeval paneb see kõik muidugi pisut muigama ja ka George Sand ise naerab oma hilisemates kirjutistes selle «romantilise huvitatuse» põhimõtte äärmusliku rakendamise üle (1847. a. ilmunud eessõna romaanile «Lucrezia Floriani»). Ainsaks õigustuseks jääb siin autori kirglik püüe kõigi vahenditega oma vaateid propageerida.
Siiski ei saa tunnustamata jätta väga elavat ja realistlikku olustikukirjeldust romaani neis osades, mis käsitlevad Venezia ja Wieni elu ning mõneti meenutavad näiteks Stendhali «Parma kloostrit»oma terava satiiriga Maria Theresia õukonna, Wieni kõrgseltskonna ja üldse feodaal-absolutistliku korra pihta, mis tänu Püha Liidu pingutustele püsis veel George Sandi ajalgi üsna paljudes Euroopa riikides. Seejuures ei kujuta George Sand mitte tolleaegset ajaloolist olustikku üldse, vaid kontsentreerib oma tähelepanu 18. sajandi muusikaelule, mistõttu paratamatult kerkib üles küsimus, kuivõrd «Consuelo» on muusika-ajalooline romaan. Juba tähtsamate tegevus paikade valik viitab sellele. Venezia ja Wien olid kaks Euroopa tähtsamat muusikaelu keskust. Esimest võib õigusega pidada Euroopa ooperi hälliks, kus 1637. a. ehitati esimene ooperiteater Euroopas ja töötas esimene silmapaistev ooperihelilooja Claudio Monteverdi. Wieni tähtsus muusikaajaloos on üldiselt tuntud.
Ja tõepoolest, romaani lehekülgedel tutvume paljude muusika ajaloost tuntud isikutega, paiguti leiame otse lehekülgede viisi heliloojate ja ajaloost tuntud kuulsate lauljate nimesid, mis võivad segadusse viia igaüht, kes pole uurinud 16.—18. sajandi muusika ajalugu. Kõigepealt tuleks siin nimetada maestro Niccolo (Nicola) Porporat (1686—1766). Juba esimesest peatükist alates saab ta meile tuttavaks kui range ja torisev, kuid õiglane muusikaõpetaja, kes nelikümmend aastat on vaesuses ja viletsuses kirikukoore õpetanud ja juhatanud. See pole kaugeltki kooskõlas ajaloolise tõega, kas või juba kronloogiliseltki. Kui arvestada, et romaani tegevustik algab umbes 18. sajandi kolmanda aastakümne lõpupoolel, siis võis tõeline Porpora sel ajal olla pisut üle viiekümne aasta vana, nii et tema neljakümneaastane õpetajastaaž on kahtlemata liialdatud. Alles «Consuelo» IX peatükist leiame tema elu kohta tõepärasemaid andmeid: Alessandro Scarlatti õpilane, seega Napoli koolkonna esindaja, ja sugugi mitte mõni tähelepandamatu lauluõpetaja, vaid oma ajastu kuulsamaid muusikapedagooge, silmapaistev ooperihelilooja, kes teatavasti koos oma õpilastega Händeli ooperi alalt lahkumises osaliselt süüdi oli ja geniaalsele meistrile üldse palju meelehärmi valmistas. Kaasajal olevat Porporat isegi «harmoonia patriarhiks» hüütud. Peale ooperite kirjutas ta palju oratooriume ja muud vaimulikku muusikat ning oli oma ajastu kuulsamaid klavessiinimängija0id, seega üleeuroopaline kuulsus, kes tollal muusikailmas kindlasti hoopis rohkem tuntud oli, kui näiteks Leipzigi Thomaskirche tagasihoidlik kantor Johann Sebastian Bach, kes alles palju aastaid pärast surma kuulsaks sai. Porpora oli aga helilooja, kes oma kuulsuse üle elas, ja seepärast on tema kibestumus ja põlgus kõige uue vastu täiesti usutav. Mis aga puutub Porpora muusikalistesse vaadetesse, siis on George Sand täiesti omavoliliselt talitanud, lastes maestrol noori lauljaid ja heliloojaid igasuguste trillerite ja virtuooslike «jõunumbrite» pärast hurjutada. Oli ju Porpora ise tegelikult üks bel canto stiili äärmuslikumaid esindajaid Napoli koolkonnas ja püüdis igati vastu tulla aristokraatia rafineeritud maitsele, kirjutades kergele meloodikale ja välistele efektidele rajanevaid oopereid, kus ilus muusika sisu täiesti varju jättis. Lauluõpetajana pidanuks tema mõju selle uue «rokokoostiili» väljakujunemisel võibolla veelgi suurem olema. Teha Porporast mingite vanade heade Venezia koolkonna realistlike traditsioonide kaitsja on muidugi täielik faktide pea peale pööramine, kuigi üldmulje itaalia ooperi langusest tol perioodil, mille romaan annab, on kahtlemata õige. Kes aga kellega võitles, missuguste eesmärkide nimel ja missuguses tolleaegses suuremas muusikaelu keskuses — kõigest sellest ei saa romaani lugeja muidugi mingit selgemat ettekujutust. Võib päris kindlasti öelda, et George Sand oma romaanis käsitleb rohkem 19. sajandi muusikute ees seisnud probleeme. Porpora ja Consuelo kaitsevad pigem romantikute heliloomingu ja interpreteerimiskunsti põhimõtteid itaalia ooperi rutiini ja tehniliste liialduste vastu, kui kajastavad eelmise sajandi muusikaelus asetleidnud võitlusi. Ja see on ka täiesti loomulik, kui arvestada, et «Consuelo» on kirjutatud romantilise muusika võidukäigu ajal kogu Euroopas ja et paljud kuulsad muusikud ja lauljad kuulusid George Sandi kõige intiimsemasse sõpruskonda, eriti muidugi Liszt ja Chopin. Nende kaudu oli ta oma aja muusikaeluga kahtlemata väga hästi kursis ja küllap on «Consuelo» lehekülgedel leiduvad muusikalised arutlused George Sandi enda salongis peetud vaidluste järelkaja. Iseküsimus on muidugi, miks ta just nimelt Porpora valis oma vaadete väljendajaks. Kas oli põhjuseks lihtsalt ilus nimi (it. k. ‘purpur’) või siis vähesed eluloolised andmed selle muusiku kohta, mis kirjaniku fantaasiale vaba voli andsid.
Üldiselt võib muidugi öelda, et George Sand orienteerub 18. sajandi muusikute nimede rägastikus üsna hästi ja nimetab neist enamikku õigel kohal. Nii on Glucki mainitud kui tulevast suurt ooperireformaatorit. Samuti annab ta üsna õige pildi Porpora õpilasest Hassest ja kuulsast luuletajast ning libretistist Metastasiost, kellel on ooperi ajaloos üsna tähtis koht. Ka noore Haydni jutustus oma lapsepõlvest ja muusikalisest haridusteest läheb peaaegu sõna-sõnalt kokku 1839. a. ilmunud Fetisi prantsuskeelse «Muusikute biograafilise leksikoni» («Biographie universelle des musiciens…») andmetega, kuid see pole mitte Consuelo, vaid Metastasio, kes soovitab Haydni Porpora juurde teenriks ja klaverisaatjaks; kogu Consuelo ja Haydni reis Wieni on muidugi täielik väljamõeldis. Siinkohal tuleks eriti märkida, et muusika-ajaloolise romaanina ei saa «Consuelot» vaadelda ka autori täieliku ükskõiksuse tõttu kronoloogia suhtes. Toogem mõned näited. Kui me tegevuse algust võime määrata selle järgi, et Consuelo esimesest avalikust esinemisest võtab osa igivana, juba haua äärel olev helilooja Benedetto Marcello, kes suri 1739. a., siis tundub imelik, et juba samal aastal esineb Consuelo Glucki ooperis «Hypennestra», mille esietendus toimus alles 1744. a. Pärast oma esinemist San Samuele teatris Venezias, mis seega pidi aset leidma umbes 1739.—1740. a., läheb Consuelo Hiiglaste lossi, kus ta romaani järgi viibiks nagu ainult mõne kuu. Sealt asub ta aga Wieni poole teele, nagu jutust selgub, pärast Dresdeni rahu, s. o. 1745. a., sest kuigi maa on laastatud, kõneldakse sõjategevuse lõppemisest. Seega pidi ta viibima Hiiglaste lossis mitte mõne kuu, vaid üsna mitu aastat, mida muide näitavad ka tema seiklused von Trenckidega, kes mõlemad vangistati ajaloo andmetel 1746. a. Mis puutub seiklustesse Haydniga, siis suurendab see segadust veelgi. Nimelt sündis Haydn 1732. a., rännaku ajal aga on ta vähemalt kuueteistaastane, seega võis reis toimuda mitte enne 1748. a. Wienis muutub Haydn otsekui nõiaväel küpseks heliloojaks, kes hakkab kirjutama ooperit «Lonkur kurat», mida kõik muusikaajalood dateerivad aastaga 1751. Kui aga võtta aluseks Haydni biograafia, siis satume täielikku vastuollu Porpora kohta teadaolevate andmetega. Viimane sõitis nimelt 1748. a. koos oma andeka õpilase, lauljatar Regina Mingottiga Dresdenisse, viibis seal paar-kolm aastat ning püüdis võistelda oma endise õpilase Hasse ning selle abikaasa, samuti kuulsa lauljatari Faustina Bordoniga. Torkab silma ainult teatav analoogia ajaloolise tõe ja George Sandi poolt kirjeldatud sündmuste vahel Wienis, kus Porpora oma andeka õpilase Consuelo abil püüab edu saavutada, nii nagu ta seda Dresdenis tegi Mingotti abil.
Seega on «Consuelos» esitatud muusikaajaloolise materjali vooruseks ajastu muusikaelu (et mitte öelda olme) värvikas kujutamine: näeme heliloojate ja lauljale omavahelist võistlust, igasuguseid kulisside taga ja aristokraatlike salongide seinte vahel toimuvaid intriige, muusikule äärmist sõltuvusi valitsejate, võimumeeste ja rikaste metseenide tujudest, nende peenutsevast ja rikutud maitsest. Selles mõttes on üsna iseloomustav satiiriline kirjeldus rikka melomaani krahv Hodilzi mõisas korraldatud pidustustest (see «hull krahv» on muide ajalooline isik). Üsna elutruu on tühise ja ennast täis lauljanna Corilla kuju, kes annab kirjeldatavale olustikule palju värvikust juurde, kuid pole kahtlemata omane mitte ainult 18. sajandile, vaid kuulub nii-öelda kõikidesse aegadesse. Mõned uurijad nimetavad prototüübina itaalia lauljannat Giulia Grisit (1811—1869), George Sandi kaasaegset, kes 1832. a. alates pikemat aega Pariisi ooperis primadonnaks oli.
Kõik see aga ei muuda midagi: «Consuelo» pole ei ajalooline ega ka muusika-ajalooline romaan. Muusika ajalugu on siin niisamasuguseks taustaks nagu muugi ajalugu. On ju peategelasele endalegi leitud mitmeid prototüüpe. Mõned kaasaegsed pidasid selleks hispaania päritoluga prantsuse lauljatari Pauline Garciat (1821—1910), George Sandi head tuttavat ja tema sõbra ja võitluskaaslase Louis Viardot’ naist, kes hiljem oli Ivan Turgenevi suur kiindumus. Ka prototüüp ise oli sellega nõus, sest Consuelo välimuse ja ka mitmekülgse andekuse, tema liigutuste ja laulmise kirjeldamisel näib kirjanikul tõepoolest silme ees seisnud Pauline Viardot-Garcia (viimane polnud mitte ainult üleeuroopalise kuulsusega lauljatar, vaid peale selle veel klaverivirtuoos, helilooja ja lauluõpetaja). Leitakse ka mõningaid ühisjooni Consuelo ja Pauline Viardot´ õe, noorelt surnud Maria Malibrani (1808—1836) vahel. Kõige uskumatum lugu on muidugi see, et üks niinimetatud prototüüpidest suri Tallinnas, nimelt Gertrud Elisabeth Mara-Schmehling (1749—1833), 18. sajandi üks kuulsamaid lauljatare, Berliini õueooperi solist, kes Friedrich II despotismi eest põgenes, paljudes Euroopa pealinnades esines, Napoleoni sõdade ajal Venemaale sattus, 1812. a. Moskva põlemisel kogu varanduse kaotas ja Tallinnas tagasihoidliku muusikaõpetajana oma elu lõpetas. Viimasel juhul on samasus peamiselt eluloolistes faktides — nimelt sõidab Consuelo «Krahvinna Rudolstadtis» Berliini, laulab sealses ooperis, satub seoses Friedrich von Trencki vanglast põgenemisega kahtluse alla ning pannakse ise vangi, kust ta omakorda põgeneb jne. Kõik see on täiesti väline samasus, millel pole ajaloolisusega muidugi midagi ühist, ja kui Consuelo üldse kellegagi sarnaneb, siis võib-olla George Sandi endaga.
Consuelo ei ole ajalooline kuju, vaid lauljatari või veelgi üldisemalt öeldes, kunstniku ideaalkuju, nii nagu romantikud seda mõistsid. Sellest ka meelevald ajalooliste faktide kallal, mida ei saa kaugeltki autori teadmatuse arvele panna. Siin on ikkagi tegemist kindla kunstikavatsuslikkusega. «Consuelo» on romantiline kunstnikuromaan, romaan kunstniku kutsumusest ja ülesannetest elus, eelkõige aga tema isiksuse väljakujunemise ja arenemise romaan. Ses mõttes on teda sageli võrreldud Goethe «Wilhelm Meisteriga», millel on kahtlemata alust, sest mõlemad on selle romaanitüübi väljapaistvateks esindajateks, mida nimetatakse kujunemis- või arenguromaaniks (sks. Bildungsroman ehk Entwicklungsroman). Leidub ka muid kokkupuutepunkte, kuid vaevalt on siin mõtet hakata mingisuguseid mõjustusi otsima. Goethel on oma klassikaline ideaal, George Sand aga lahendab oma ajastu probleeme, pealegi veel naise kui kunstniku probleemi omaaegses ühiskonnas, mis avab meile küsimuse hoopis uuest aspektist, nii et mõnes mõttes on «Consuelo» isegi antitees «Wilhelm Meisterile». Ülesehituse põhimõte on muidugi üldiselt sama — kujutada oma kangelase rännu- ja õpiaastaid, lasta tal otse seiklusromaaniliku kirevusega rännata läbi elu ning kokku puutuda igasuguste inimestega ja ühiskonnakihtidega, ületada takistusi ning sattuda kõiksugustesse kiusatustesse, millest igaühel on oma osa mängida kangelase arengus küpseks isiksuseks.
Selline on ju üldjoontes ka Consuelo elukäik — pidev võitlus raskuste ja kiusatustega. Kõigepealt näeme teda Venezias, kus vaesus ja madal päritolu, samuti tagasihoidlikkus ja mitte tollasele iluideaalile vastav välimus takistavad tal edasi jõudmast, kuid oma andekuse ja eriti just visa ning püsiva tööga saab ta kõigest võitu. George Sand rõhutab eriti Consuelo töökust, aga samuti ka naise õigust olla kunstnik kogu tolleaegse avaliku arvamuse kiuste.
Saanud Venezias kuulsaks, tabavad Consuelot uued katsumused ja eriti just kiusatused. Tema ellu astuvad mehed, kes kehastavad armastuse mitmesuguseid varjundeid. Kõigepealt Anzoleto oma pealiskaudse ja omamoodi isegi siira tundega, kus ei puudu ka lootus Consuelo abil oma karjääri kindlustada. Siis tüüpiline tolleaegne aristokraat, meelas elunautija krahv Zustiniani, kes ei tee vahet oma ooperiteatri primadonnade ja armukeste vahel. Järgneb uus kiusatus rikka ja suursuguse nn. hea partii näol Hiiglaste lossis, mis tähendaks aga rahulikku perekonnaelu ja kunstist loobumist. Näeme, millise siiruse ja põhjalikkusega Consuelo vaeb oma tundeid Alberti vastu ning leiab, et kaasatundmine vaimuhaigele ja austus tema ülluse ja suurte teadmiste vastu pole veel armastus. Alles surija viimse tahte täitmiseks nõustub ta selle abieluga romaani lõpus. Omamoodi õppetunniks on Consuelole- ka kokkupuude Franz von Trencki loomaliku ja vägivaldse kirega, mis temas ülimat vastikust äratab. Lõpuks veel sõprus andeka ja heasüdamliku Haydniga, mille puhul Consuelole armastus isegi mõttesse ei tule, sest talle on võõras noormehe pehmeloomulisus, igatsus vaikse elu ja materiaalse kindlustatuse järele, olgu see siis saavutatud kas või oma loomingulistest põhimõtetest loobumise ja selle ilma vägevate ees lömitamise hinnaga. Consuelo seevastu loobub pigem oma hiilgavast karjäärist Wieni ooperis, kui alistub Maria Theresia nõudmisele Haydniga abielluda.
Eriti üksikasjaliselt ja sügava kaasaelamisega kujutab George Sand armastuse ja kunstnikukutsumuse pidevat konflikti Consuelo hinges, mida võikski pidada romaani peamiseks ideeliseks teljeks. Varasematest teostest tunneme teda kui kirglikku naise õiguste eest võitlejat, «armastuse vabaduse» apostlit, kes kuulutas armastuse ülimaks tundeks, millele peab alluma kõik muu naise elus. «Consuelos» aga tunnetab kirjanik täie selgusega, et temaaegses ühiskonnas tuleb sageli valida iseseisva töö ja armastuse vahel, ning kogu romaani kestel me näemegi, kuidas mitmesugused välised asjaolud muudavad selle dilemma väga raskeks. Kord on armastus tugevam, kord kunstnikukutsumus. Ja küsimus jääbki kogu romaani kestes lahendamata. «Consuelo» on tegelikult ainult küsimuse asetamine, vastus on antud romaanis «Krahvinna Rudolstadt» üsna tüüpilise romantilise kompromissi näol. Siinkohal olekski võib-olla paras aeg rahuldada lugeja uudishimu Consuelo ja Alberti edaspidise saatuse suhtes. Nagu juba esimese osa lõpust võib aimata, pole Albert mitte surnud, vaid ainult letargilises unes, millest ärkab terve ja tahtejõulise mehena, kes võtab aktiivselt osa juba nimetatud poliitilisest salaseltsist «Nähtamatud», mille liikmeks ka Consuelo pärast paljude katsete sooritamist võetakse. Consuelo armub nüüd tõeliselt ja kirglikult oma mehesse ning romaan lõpeb sellega, et mõlemad hakkavad rändmuusikutena mööda maad ringi käima ja lihtsatele inimestele oma laule ja viise esitama (juba «Consuelos» esineb Albert suurepärase viiuldajana). Seejuures selgub, et ka Zdenko ja Alberti ema Wanda on mõlemad samuti elus. Päevavalgele tuleb muide ka Anzoleto viimane — paruness Amelia — võrgutamine.
Lahendus on muidugi kunstlik, sellega on saavutatud ideaalne kooskõla Consuelo kunstnikukutsumuse ja tema armastuse vahel, sest uus Albert väärib täiesti Consuelo armastust ning on peale selle ka ise andekas muusik. Kuid ärgem unustagem, et George Sand on romantik selle sõna kõige paremas mõttes, mitte realist, ja et ta täiesti teadlikult ja sihilikult kujutab elu nii, nagu see tema arvates peaks olema, loob ideaalseid kangelasi ja annab elu keerdküsimustele ideaalseid lahendusi. Prantsuse kriitikud kasutavad sel puhul isegi eri terminit «idealistlik romaan», mille kõige tüüpilisemaks esindajaks olekski George Sand. Idealistlik pole romaan muidugi mitte filosoofilises mõttes, kuigi romantilise maailmavaate aluseks on kahtlemata subjektivistlik ja idealistlik filosoofia, vaid just selle tõttu, et seal kujutatakse elu kirjaniku ideaalidest lähtudes, kusjuures paljutki tuleb võtta allegooriliselt. Nii näiteks tahab kirjanik Alberti varjusurma ja ärkamisega rõhutada, et armastuses pole naine mitte passiivne objekt, vaid et ka temal on oma suured ja õigustatud nõudmised. Kui mees tahab tema armastust väärida, siis peab ta ka ise otsekui «ümber sündima», armastuse nimel kõigest senisest lahti ütlema. Mitte asjata pole George Sandi nimetatud kirjanikuks, kellele on omane otse kirglik vajadus mehi õpetada, neid parandada. Krahv Albert on ses suhtes üks äärmuslikumaid näiteid. Tema selga on laotud niisugune ideaalide ja vooruste koorem, et inimene kaob nende alla täiesti ära. Ta peab olema autori poliitiliste vaadete kehastaja kogu nende utoopilisuses, meheliku ilu ja vapruse võrdkuju, kes Consuelot kõigist hädadest päästab, truu armastaja musternäidis, kes mitte ainult oma armastatu kõik soovid täidab, vaid teda ka hellalt õpetab ja juhatab. Peale selle on Albert veel suur kunstnik, kellel on romaanis väga tähtis funktsioon — rõhutada kunsti rahvalikkust. Meenutagem, kuidas ta maa-alustes koobastes Consuelole muistseid rahvaviise ette mängib ja selgitab, et just need on tõelise muusika aluseks. See idee läbib muide tervet romaani ja lõpplahendus «Krahvinna Rudolstadtis» näitab Consuelole lõpuks sümboolselt kätte kunstniku õige kutsumuse — mängida rahvale tema enda muusikat, mitte aga teenida oma kunstiga rikaste meelelahutust.
Enamik George Sandi romaani tegelasi on elust nähtud tüübid, kellel igaühel on oma selgesti väljendatud isikupära. See käib eriti muusikute ja lauljate kohta, kellega Consuelol tuleb kokku puutuda. Tühised karjeristid ja seiklejad nagu Anzoleto ja Corilla, upsakas Farinelli, ilutsev ja oma tunnetega edvistav pealiskaudne  Metastasio, geniaalne, kuid aristokraatia maitsele alistuv Haydn, range stiili maestro Porpora, kes tunnistab ainult püha kunsti ning põlgab kõike muud — need on kunstimaailma iseloomustavad tüübid.
Isegi Consuelo ei kujuta selles suhtes erandit. Kõigele oma ideaalsusele vaatamata jääb ta põhiliselt alati maa peale, on psühholoogiliselt usutav ka kõige võimatumates olukordades, nagu peaaegu kõik George Sandi naispeategelased. Nad ei muutu kunagi skeemideks, elututeks nukkudeks, vaid jäävad lõpuni naisteks lihast ja verest. Kui võrrelda teda näiteks ühe umbes samast ajajärgust pärineva mustlastüdrukuga, Esmeraldaga Victor Hugo romaanis «Jumalaema kirik Pariisis» (1831), siis peame tahtmatult otsustama Consuelo kasuks. Victor Hugo võib oma vägeva sõna jõuga panna elama ja kõnelema Notre-Dame’i sünged kivid, maalida ülestõusnud võitlevat rahvast, kuid tema mustlastüdruk jääb lõpuni mingiks abstraktseks ilu, headuse ja hingepuhtuse sümboliks, millele ta ei suuda tõelist eluhõngu sisse puhuda. Consuelo kohta me seda öelda ei saa. Muidugi, romaanis on palju ebausutavusi, ülepakkumist, sentimentaalset retoorikat, meeleheitlikke karjeid, südantlõhestavaid ohkamisi, iga hetk varitsevaid surmaohte õudsetes paikades, hullumeelse sonimisi, minestamist, nägemusi, kohutavaid värdjaid — kõik see kuulub romantismi juurde. Kes tahab mineviku kirjandust nautida, sel tuleb paratamatult rakendada kuldset reeglit, mille omal ajal olevat formuleerinud Talleyrand: «Liialdused ei loe». George Sandi puhul on see eriti vajalik.
Teisest küljest aga tuleks George Sandi esile tõsta kui suurt jutustava proosa meistrit, uue romaanistiili loojat. Sellisena on ta jäänud klassikuks, parimaks näiteks prantsuse romantilisest proosast. Kui lugeda kas või neidki peatükke «Consuelost», kus tegevustik toimub Venezias ja Wienis, kas ei torka silma jutustuse voolavus, teatav asjalikkus ja paras tempo, ja mida eriti tuleb rõhutada — lihtsus ja loomulikkus, pingutatud pateetilisuse ja tühjalt kõlisevate sõnade puudumine, mis on omane näiteks Victor Hugo proosale. George Sandi juures torkab silma isegi teatav lohakus (ta kirjutas muide väga palju ja kiiresti), viisakamalt öeldes sundimatus, ladusus, mis teeb tema stiili kergesti loetavaks ja mõistetavaks, kuigi pikad laused seda teinekord raskendavad. See on aga rohkem raskuseks küll tõlkijale kui lugejale. George Sandi väljenduslaadile on omane pigem teatav tõtlikkus, püüe ühes lauses tegevust võimalikult palju edasi viia. Isegi säärane absoluutne stiilimeister nagu Flaubert tunnistas George Sandi oma õpetajaks.
Viimatiöeldu käib muidugi põhiliselt autoriteksti kohta. Mis puutub otsesesse kõnesse, siis see on George Sandil tunduvalt nõrgem, kuidagi isikupäratu ja paiguti, eriti armastusstseenides, retooriline. Alati on huvitavam lugeda, kuidas ta oma kangelaste sõnu või mõtteid ümber jutustab, kui nende endi kõnet. Teatavasti polnud George Sandil paljudest katsetest hoolimata teatrilaval menu. Mis puutub aga armastusstseenidesse, siis olid seal leiduvad pikad pateetilised kõned tollal üsna tavalised, omamoodi igandid 18. sajandi kiriromaanist, Jean-Jacques Rousseau ülevast deklamaatorlikust stiilist, mis tänapäeval kõlab üsna ebaloomuliku ja võltsina. George Sandi võibki üsna mitmes mõttes pidada Rousseau järglaseks. Suure genflasega ühendavad teda näiteks loodusearmastus, vabadusiha, lihtsuse ja loomulikkuse ülistamine, demokratism, tundmuste kultus.   Vaevalt suudab lugeja külmaks jääda selle erksa loodusetunnetuse ja vabanemisrõõmu suhtes, mis õhkub ängistavast Hiiglaste lossist põgenemisele järgnevatelt lehekülgedelt.
Seega ei saa tänapäeval enam George Sandisse suhtuda niisuguse põlgliku üleolekuga nagu möödunud sajandi lõpu naturalistlik ja positivistlik kirjanduskriitika, mille näitena võiks tsiteerida Emile Faguet’ sõnu: ««Consuelo», see on kaos, «Wilhelm Meisteri» vaimus seiklusromaan, muusikateooriad, religioossed jampsimised, kolossaalne loba…» Umbes samas laadis väljenduvad ka teised tolle ajajärgu kriitikud. Viimasel ajal on aga tekkinud murrang, George Sandi looming hakkab üha suuremat tähelepanu äratama. Mõned vaimustatud kirjandusteadlased on isegi niikaugele läinud (näiteks Edith Thomas oma hiljutises monograafias), et kipuvad teda sotsialistliku realismi rajajaks kuulutama, mööndes küll sealjuures, et George Sandi loomingus pole õieti ei realismi ega sotsialismi. Viimasega tuleb muidugi täielikult nõustuda — «Consuelo» on klassikaline romantiline romaan, ehk nagu ütleb Lunatšarski, suurepärane näide romantikast.

Ott Ojamaa
(Ott Ojamaa (11. veebruar 1926 Tallinn – 25. november 1996 Tallinn) oli eesti tõlkija ja kirjandusteadlane. – VikipeediA)