Autor: Gunnar Aarma

Sisukord

– Kuldne Goa. – Üks ruupia, sahib. – Delhi – Džaipur – Agra – Khadžuraho. – Khajurao. – Agra. – Punane kindlus – Hauakambrid. – Tadž Mahal. – Paariad, tantsutüdrukud, jumalused. – Puttu. – “Bhagavadgita”. – Jumalad ja inimesed. – Vabanemise ja eraldumise jooga. – India muusika. – Nepaal – Himaalaja. – Nepaali religioon. – Tulen jälle maa peale.

*

“Bhagavadgita”

“Bhagavadgita”, sanskriti keeles Bhagavati laul, on vanaindia kirjandusteos. “Mahabharata” kuuenda raamatu osa. Kirja pandud 4. või 3. sajandil enne Kristust sanskriti keeles. Seda peetakse üheks hinduismi pühamaks raamatuks ja see on mõjutanud paljusid india filosoofiasuundi. Teos on üles ehitatud Pandavate väepealiku Ardžuna ja tema sõjavankrijuhi jumal Krišna (Bhagavat on üks viimase epiteet) vahelise vestlusena. Lähtudes saankhja ja jooga filosoofiast põhjendab “Bhagavadgita” tegutsevat eluhoiakut.

Järgmisel päeval algab templiesisel väljakul kohaliku templi preestrite ja rahvakunstinäitlejate esitatava eepose “Bhagavadgita” ettekanne.

Et saada paremat ülevaadet meid ootavate sündmuste käigust, löön lahti lugupeetud Linnart Mälli 1980. a. sanskriti keelest eesti keelde tõlgitud “Bhagavadgita” ja värskendan oma mälu.

Mõtteid “Gitast”.

Kunagi ennemuiste valitsenud Kastinapura linnast, mis asus 100km praegusest Delhist kirdes, Kuru riiki radža Dhritarashtra. Õigupoolest ei oleks ta pidanud trooni pärima, sest oli sündinud pimedana. Kuid noorem vend Pandu loobus peagi troonist ja eraldus koos oma kahe naisega Himaalaja mägedesse, jättes trooni Dhritarashtrale. Pandu suri, kui ta viis poega – Judhishthira, Bhima, Ardžuna, Nakula ja Sahadeva – olid veel üsna väikesed. Nii kasvasidki Pandu pojad – Pandvad – ja Dhritarashtra sada poega – Kauravad – üheskoos vanaonu Bhishma ning võitluskunstide suurepärase tundja Drona õpetuse ja juhatuse all.

Kui nad noormeheikka jõudsid, oskasid kõik hiilgavalt relvi käsitseda. Bhima ja Durjodhana – vanim Kaurava – olid võrratud nuiavõitlejad. Nakula ja Sahadeva ületamatud vehklejad. Judhishthiral polnud võrdset sõjavankrivõitluses. Kuid teisi ületas Ardžuna, kes valdas võrdselt kõiki relvi ja paistis silma terava mõistuse poolest. Drona, kes mõistis, et noormehed on selgeks õppinud kõik mis suutsid, pöördus radža Dhritarashtra poole ettepanekuga korraldada võitlusmäng, kus printsid saaksid näidata oma oskusi. Peagi see toimus ja kõik nägid, et Ardžuna on teistest üle. Kauravate ja eriti Durjodhana meelt hakkas närima kadedus ning neis võttis võimust vimm Pandavate vastu.

Rahvas hakkas nõudma, et nüüd peaks troonile tõusma õigusjärgne troonipärija, vanim Pandavatest ning Dhritarashtra määraski Judhishthia ametlikuks troonipärijaks. Kadedusest ja õelusest vaevatud Durjodhana hakkas sepitsema Pandavate hävitamise plaani. Armastusest poja vastu soostus Dhritarashtra selle kavatsusega. Kuigi kõik katsed tappa Pandavaid nurjusid, otsustasid need maapakku minna, et varjata end Durjodhana salasepitsuste eest.

Ekatshakra linnas elades kuulsid nad, et Pantshala radža Drupada lubab anda oma tütre, kauneimaist kauneima Draupadi mehele sellele, kes võidab vibulaskmisvõistluse. Kõigist ilmakaartest sõitsid Pantshala pealinna kokku vägevamad radžad ja kuulsamad kangelased. Läksid ka Pandavad. Ardžuna võitis võistlused ning selleks, et vendadevahelist tüli vältida, otsustas nende ema Pritha, et printsessist peab saama nende ühine naine. Drupade õukonnas sõbrunesid nad ka Krišnaga, kellest hiljem sai nende ületamatu abiline ja õpetaja.

Bhishma ja Drona veensid Dhritarashtrat kutsuma Pandavaid tagasi ja andma neile pool kuningriiki. Vana radža jagaski riigi kaheks: poole said tema pojad, teise poole Pandavad. Viis venda ehitasid endale uue pealinna Indraprastha (mis asus umbes samas kohas kus praegune Delhi). Rahvas oli Judhishthira valitsuse all õnnelik. Kaubandus, käsitöö ja põllumajandus õitsesid ning riik saavutas ennenägematu võimsuse.

Ning siis otsustasid vennad, et on saabunud aeg suureks ohvritalituseks. Indraprasthasse kutsuti naaberradžad, nende seas ka Durjodhana ja teised Kauravad. Külalised käisid toredas palees ja imestasid: midagi sellist pole varem nähtud. Ühe ruumi põrand oli valmistatud läbipaistvast kristallist. Durjodhana arvas, et see on vesi ja kergitas kristallpõrandale astudes oma rõivaid. Järgmisel päeval sattus ta ruumi, millesse oli ehitatud bassein kristallpuhta veega. Seekord mõtles Durjodhana, et tegemist on põrandaga, astus julgelt ning kukkus vette, saades kõigi naerualuseks. Pärast seda kui ta oli end kristallust vastu ära löönud ning avatud ust kristallukseks pidanud, pages ta solvatuna Indraprasthast ning hakkas mõtlema, kuidas Pandavatest vabaneda.

Onu Shakuni, keda tunti võitmatu täringumängijana, pani ette kutsuda Judhishthira selles mängus välja. Too ei saanud keelduda ning kaotas kogu oma vara, riigi, vennad ja ühise naise Draupadi. Durjodhana hakkas kõigi ees Pandavaid ja Draupadid mõnitama, väites et nüüdsest on nad tema orjad. Dhritarashtral aga tärkas südametunnistus ning vendadele ja Draupadile anti tagasi vabadus, mille eest nad pidid kaksteist aastat elama metsas, kolmeteistkümnenda aasta vältel aga varjama end nii, et keegi neid ära ei tunneks, vastasel juhul pidi pagendusaeg korduma.

Ning tervelt kaksteist aastat elasid Pandavad metsas, korjasid marje, puuvilju ja juuri ning pidasid jahti metsloomadele ja lindudele. Kaheteistkümnenda aasta lõpul ilmusid nad võõraste nimedega radža õukonda ning pakkusid end tema teenistusse. Judhishtira sai nõunikuks, Bhima ülemkokaks, Ardžuna radža tütre muusikaõpetajaks, Nakula tallipoisiks, Sahadeva karjuseks, Draupadi aga radža naise teenijannaks.

Kolmeteistkümnendal aastal püüdis Durjodhana edutult Pandavaid üles leida, ning mõistis, et ta ei tule sellega toime, kutsus kokku nõupidamise. Drona pani ette anda Pandavatele nende osa tagasi, teda toetas ka Bhishma, kuid Karna ja Kauravad olid leppimise vastu ning kutsusid üles võitlusele.

Kui kolmeteistkümnes aasta oli täis saanud, avaldasid Pandavad Viratale oma saladuse ning rõõmuga andis see oma tütre naiseks Ardžuna pojale Abhimanjule. Pulma sõitsid kokku Pandavate sõbrad ja liitlased, nende seas ka Krišna.

Krišna pani ette saata Kauravate juurde saadik, kes suudaks Durjodhanat veenda tagastama Judhishthriale pool riiki. Saadik võeti Hastinapuras vastu suurte austusavaldustega ning Dhritarashtra, kes kartis sõjalist kokkupõrget Pandu poegadega, sest teadis, et nad on võitluses ületamatud, hakkas otsima teid, kuidas lepitada Kauravaid Pandavatega. Durjodhana aga hooples suurustades, et suudab võita Pandavaid, ning keeldus nendele midagi tagasi andamast.

Nii Pandavad kui Kauravad hakkasid mõtlema sõjale ning nende ümber kogunesid hiigelväed. Krišna püüdis rahu säilitada ja sõitis ise Hastinapurasse, kuid kõik katsed veenda Durjodhanat, milles Krišnat toetasid ka Drona ja Bhishma, jooksid liiva.

Krišna pöördus tagasi Pandavate laagrisse, rääkis oma ebaedust ning Judhishthira otsustas võtta Durjodhana väljakutse vastu. Kuru väljale hakkasid koonduma hiigelmalevad. Pandavate sõjaväes olevat olnud seitse armeed (akshauhini´d), millest igaühe koosseis oli 21870 elevanti, 21870 sõjavankrit, 65610 ratsameest ja 109350 jalameest. Kauravate vägi oli veel suurem, koosnedes üheteistkümnest armeest. Pandavate ülemjuhatajaks määras Judhishthira Drupada poja Dhrishtadjumna, Kauravate väepealikuks sai Durjodhana korraldusel vanaonu Bhishma.

Lahingueelne öö oli kurjakuulutav, taevast sadas verd, lahinguvälja kohal tiirles ühetiivaline, ühesilmaline lind, tuues kuuldavale õudseid karjatusi. Veidi enne päikesetõusu astus Judhishthira sõjavankrist alla, heitis relvad kõrvale ja hakkas rahulikult vaenlaste leeri poole sammuma, saadetud vendadest ja Krišnast. Pööramata tähelepanu Kauravate pilgetele, kes arvasid, et ta tuleb armu paluma, astus Judhishthira Bhishma ette ja palus kummardades: “Anna meile luba võidelda sinuga, õnnista meid!” Bhishma õnnistas teda, soovis edu ja ütles, et peab lahingus jääma Durjodhana poolele, sest on seotud tõotusvannetega. Ning vennad Pandavad ja Krišna läksid oma leeri tagasi ja tõusid sõjavankritele. Ardžuna ja Krišna istusid ühte vankrisse (Krišna võttis võitlusest osa Ardšuna sõjavankrijuhina).

Eepos on tõepoolest suur (pealkiri tähendas tõlkes “Suur Bharata”), suur nii mahult kui sisult ja suur ka mõjult, mida ta aastatuhandete vältel on avaldanud India ja naabermaade rahvastele. Mahu suurus paistab sellest, et ta sisaldab ligi 100 000 salmi, millest enamik on 32-silbilised shlokad (olles seega kaheksa korda mahukam kui “Ilias” ja “Odüsseia” kokku). Sisu suuruse iseloomustamiseks mainiksin siin vaid seda, et “Mahabharata” on üheks peamiseks allikaks India ajaloo vanima perioodi kultuuri ja ühiskondliku suhete uurimisel ning see allikas on peaaegu ammendamatu, võimaldades ikka ja jälle teha uusi avastusi. Ning mõju suurus? Indias ei ole kultuurivaldkonda, mida saaks “Mahabharatata” täielikult mõista, ning selle eepose mõjusid on täheldatud isegi Euroopa rahvaste folklooris, rääkimata Indo-Hiinast, Indoneesiast ja Jaapanist, sest India kultuuri osa nende rahvaste puhul on hästi teada.

Kui pöördugem tagasi “Bhagavadgita” juurde. Enne veel vaid lühike kokkuvõte sellest, mis juhtus eepose järgmistes raamatutes (neid on “Mahabharatas” kokku kaheksateistkümmend). Lahing oli ülimalt äge ja kestis kaheksateist päeva. Kõik jäid ellu. Judhishthirast sai vägev radža, ta valitses mõnda aega, siis loobus troonist Ardžuna pojapoja Parikshiti kasuks, kes oli ainuke allujäänud noorema põlvkonna Pandava ja vennad eraldusid Himaalaja mägedesse, kust nad tõusid jumalate valda.

“Bhagavadgita” sündmuse toimumise ajal on see veel aga juhtumata; lahing on alles puhkemas. Ardžuna palub Krišnal juhtida vanker mõlema sõjaväe vahele, eikellegimaale, et heita veel kord pilk neile, kes on võitlusse astumas. See, mida ta näeb, täidab ta südame õudusega: üksteise vastu on asetunud sugulased ja sõbrad. Vastasleeris on ju Drona, õpetaja, kelle lemmikõpilane Ardžuna oli, seal on ka Bhishma, vanaonu, kelle lemmikuks ta samuti oli. Ja seal on ka sada Kauravat, kes hoolimata kõigest on ikkagi lellepojad. Mida teha? Kuidas tohib neid tappa? Ardžuna meel on lõhestatud, ta teab, et tema kui kshatrija kohus on võidelda, kuid lahingu tulemuseks võib olla suguvõsa hävimine. Ning peale kõige paistab eeposest, et tunti ka juba “ahinsa” (vägivaldsusetuse) ideed. Kas heita relv kõrvale ja mitte midagi teha? Või isegi pageda lahinguväljalt?

Selleks, et “Gitat” mingilgi määral mõista, tuleb esmalt aru saada sellest, et tegemist pole abstraktsete probleemidega, vaid konkreetse isiku küsimustega konkreetses situatsioonis, millele loodetakse saada vastuseks lihtsalt kas “ei” või “jah”. Nende küsimustega pöördus Ardžuna oma sõbra ja kaaslase Krišna poole, kes vankrijuhina oli peatanud tema rakendi kahe hiigelsõjaväe vahel. Ning Krišna andiski ühemõttelise vastuse: “Jah, Ardžuna, võitle! Ei, Ardžuna, ära lahku lahinguväljalt!”

Nüüd oleme veel kord “Gitas” käsitletud sündmustikku meenutanud. See oligi vajalik, sest homme toimuvad templipidustused, kus preestrid ja kohalikud rahvatantsutrupid Kauravate ja Pandavate vahelist lahingut tantsulise pantomiimina esitavad.

Ruttame puhkama, et homseks jõudu koguda.

Võitlus Panud ja Duryodana vennakeste vahel algab päeva kõige palavamal ajal – kell kaks.

Viis majakõrgust punasesse rõivastatud võitlejakuju seisab templitiigi ääres. Väljasirutatud kätes hoiavad nad hiigelmõõku, vaadates oma ümmarguste silmadega templivärava poole, et mitte maha magada märguannet võitluse alustamiseks. Selle lahingu alustamiseks, mida India kunagi ei unusta, kuigi selle lahingu käik otsustati mõned tuhanded aastad tagasi Kuru väljakul Delhi lähedal ajal, mil aarialased Põhja-Indiasse tungisid (raamat on ilmunud 1996 aastal ja tollal oli peamine teooria aaria “sissetungist” Indiasse, hetkel on see muutunud ” väikeste gruppide migratsiooniks” või siis pole sellist midagi olnud ja tegemist on Harappa tsivilisatsioonist tulnud teosega *Libarebane). India eeposte elujõud on igikestev. Isegi lõunas, kuhu aarialased ju kaua aega ei sattunud, on Bharatade kangelaslahingu saaga “Mahabharata” juba ammugi rahva ühisomandiks muutunud. Ja viis hiiglast püha tiigi kaldal esindavad lahingu võitjaid, viit Panduspoega – Judhishthira, Ardžuna, Bhima, Nakula ja Sahadeva, kes oma lelle Dhritarashtra saja pojaga võimu pärast võitlevad. Sellesse lahingunäitemängu kuulub ka üks Travancore´i eelajaloost pärinev traditsioon – lahingus kaotajaid Dhritarashtra poegi kujutavad juba paljude põlvkondade vältel ühe mägihõimu liikmed. See tegevus on juba iidsetest aegadest neile antud privileeg. Rahvapärimuse kohaselt on Travancore´i kuningas nende maa kunagi vallutanud.

Kaugusest kostab trummipõrinat ja tänava lõpus ilmuvad pidulikult Kauravad.

Nad sammuvad täpselt ettenähtud liigutusi tehes, asetavad jalad kaks-kolm korda ette, enne kui nad sammu julgevad astuda. Esimeseste reast tantsib üks eestvedajaist kümme sammu ette, seisatab, langetab kilbi ja mõõga ning teeb aeglaseslt poolringi enda ümber. Nüüd kummardab ta sügavalt ja hüppab järsku üles, sirutab relvis käed ja jääb liikumatult ühele jalale seisma. Kohe seejärel vajub ta jälle kokku ja edasimarssivad vennad võtavad ta jälle oma ridadesse vastu.

Templitiigi kolmel küljel toimub tantsimine. Aeglaselt, väärikalt järgneb üks eestvedaja teisele, vaenlasele sümboolset väljakutset esitades. Kunagi oli see tegelikkus, kui enne lahingut vaenlast mõnitati ja sõimati, et sellega oma vägede võitlusvaimu tõsta.

Me läheme Kauravastele järele, pressime end läbi tiheda inimmassi, mööda puhastest Pandu-kujudest, mis nähtavasti ainult dekoratsiooniks üles seatud ja tantsivast sümboolikast osa ei võta. Teatud kaugusel suurel väravatorni juurde viiva templitrepi ees jäävad tantsijad seisma. Trummid mürisevad raevukalt. Muusikute tumedad käed Kauravate ridades taovad meeleheitlikult trummide pärgamenti ja vanim sõdalaste eestvedaja tantsib veel kord üksinda teiste ees. Ta tantsib igaviku, kummardab, sirutab ülakeha ja käsivarred horisontaalselt maapinna kohale, nii madalalt, et ainult mingi nõidus teda selles asendis hoida suudab. Nüüd põrkab tagasi, seisab mõeldamata kaua parema jala päkal. Samal ajal püüavad trummarid meeletu tagumisega oma pille purustada. See on Duryodana, kes enne lahingut Pandapoegi teotab ja põlastusväärseks teha tahab. Viimaks tõstab ta kilbi ja mõõga taeva poole ning annab märku. Orkaan pääseb valla. Kauravad tormavad templitreppi pidi üles ja kaovad läbi värava. Näitemäng on lõppenud. Meile üllatavalt järsku, kohalikele iseenesestmõistetavalt, sest nad tunnevad põhjalikult eepose sümboolikat. Nad teavad, et Kauravad on nüüd viimaks võidetud.

Pöördume võitjate poole, kes oma ümmarguste silmadega rahulolevalt templisse põgenenud vaenlastele järele vaatavad. Suurima kuju juurde, mis Bhimat, seda kõige tugevamat venda peab sümboliseerima, kogunevad naised ja lapsed. Emad tõstavad oma võsukesi kõrgemale, et nood saaksid punast jalga suudelda. Kangelase jõud ja vaprus lähevad sedakaudu lastele üle.

Päeva saadame õhtusse linna vaatamisväärsustega tutvudes. Jutt kaldub maagiale. Kohaliku linnaarsti arvates on Travancor´is ja üldse kogu Lõuna-Indias must maagia väga levinud. Haigused, viljaikaldused ja põuad on kohalike maaharijate arvates inimjõudude tulemused. Osa maage on ennast Kalile, s.t. surmajumalanna Durga kohutavale taaskehastusele pühendanud. Lõuna-Mysores aga on olemas tempel, mille preestrid valge maagiaga tegelevad ja taimede ning ohvrisuitsu abil lovesse langedes külakahjuri kindlaks teevad ja paljastavad. Neid kuulujutte võib uskuda, arvab meie kaasvestleja.

Trompetihelid kutsuvad meid akendele. Jumalad on teel. Me saame siit nende pidulikku rongkäiku hästi jälgida. Kõige toredamad selle juures on elevandid. Kõigepealt lähenevad kolm hiigellooma, kelle seljas istuvad vanad preestrid. Siis aga jumalate kujud, mida nad oma laial seljal kannavad. Nende kujust või välimusest pole midagi näha. Peidetud siidist ja kalliskividega ülekülvatud rõivaste ja lillevanikute alla, jäävad nad lihtsurelike silmadele nähtamatuks. Hetkeks vilksatab üks kuldne pale, kuid kohe on see jälle punase sirmiga kaetud. Kujude ees ja taga istuvad templinoviitsid, liigutades hoolega marabusulgedest lehvikuid ja hoiavad neid mõistatuslikke esemeid, mida ühel jumalusel piduliku rongkäigu ajal võib tarvis minna.

Aeglaselt vanguvad elevandid mööda. Nende järel tulevad eheteta preestrid, kes kannavad ainult niudevööd. Oma paljakspügatud peadega ja mitmesuguste pühade märkidega otsmikul jätavad nad eurooplasele üsna metsiku mulje. Nad ei hooli mingist korrast, sagivad läbisegi, nagu tahes tõestada, et nad ühelegi käsule ega distsipliinile piduliku rongkäigu ajal ei allu.

Pärnu, 1996

Vaata reisiraamatuid meie poes – http://vanajahea.ee – Reisikirjad/Mööda maailma