Autor: Daniel Johnson

Inglise keelest tõlkinud Siiri Sau

ISBN 978-9985-66-66-621-0

Sisukord

1. Bagdadist Sankt-Peterburgi
2. Revolutsiooni meelelahutus
3. Terror
4. Intellektuaalne oopium
5. Emigrandid
6. Patriarh ja tema järelsugu
7. Juudi faktor
8. Male Ameerika moodi
9. Bobby odüsseia
10. Achilleus ilma Achilleuse kannata
11. Hektori surm
12. Masinaajastu
13. Vastuhakk kurjuse impeeriumile
14. Joogi versus komissar
15. Nõukogude lõppmäng: Kasparov versus Karpov
16. Pärast külma sõda

Epiloog

Sissejuhatus

Male on sõjamäng, aga sõda ei ole malemäng. Male on kahtlemata sõja ülim sublimatsioon. “Šahh-matt” tähendab sõna otseses mõttes “kuningas on surnud”. Windsori lossis asub teravmeelne meelespea male väärtusest kuningliku sõjakuse jaoks, nimelt hoitakse seal malelauda, mis kuulus (eeldatavasti praeguseks kaduma läinud malenditega) kuningas Charles I-le ja millel on tänaseni päevakohane ladinakeelne pühendus: “Nendega võitlevad valitseja ja alamad veretult.” Kui see malekomplekt 1642. aastal Charlesi jaoks valmis sai, oli juba hilja: Inglismaa kodusõda, mis viis tema üle kohtumõistmiseni ja ta hukkamiseni oli juba alanud. Male on olnud läbi aegade pigem intellektuaalide kui sõdalase kirg. Ehkki see mäng oli Napoleoni lemmikajaviide, oli ta malelaua taga sama abitu kui lahinguväljal hirmuäratav.

Nagu kunstid ja teadus, mille sugemeid males leidub, õitseb see mäng mitte sõja-, vaid rahuajal. Avatud ühiskonnas ei kasutata malet tavaliselt poliitilistel või sõjalistel eesmärkidel, see on pigem üks paljudest õnne otsingu vormidest. Malest võib saada ettevalmistus sõjaks ainult niisuguses ühiskonnas, millises sõda on omandanud klassi- ja etnilise konflikti vormi – mille nimel riik tapab, näljutab, deporteerib ja vangistab omaenese miljoneid kodanikke – ning mis on pideva piiramisolukorra kaudu isoleeritud välismõjude eest. Malest võib saada sõjapidamise asendaja ainult peamiselt psühholoogilise konflikti kontekstis – konfliktis, kus saab kasutada kõike peale sõjalise jõu.

Seda konflikti tuntakse praeguseni kui külma sõda – metafoor, mida 1945. aastal kasutas esmakordselt ühes ajaleheartiklis küllaltki sobivalt George Orwell. Mõiste sügavam tähendus avaldus aga esimest korda romaanis, mille kirjutamisega oli Orwell toona pingsalt ametis. Kuid “1984”, mis kätkeb endas painajalikku nägemust alalises sõjaseisundis totalitaarsest maailmast, ilmus alles neli aastat hiljem, 1949.

Selleks ajaks oli mõiste “külm sõda” juba üldises kõnepruugis kasutusel ning tavaliselt peetakse selle autoriks üht president Trumani välispoliitika nõustajat Bernard Baruch´it. Baruch teatas 1947. aasta aprillis oma kõnes Lõuna-Carolina Osariigi Seadusandlikule Kogule: “Ärgem laskem ennast petta – me oleme praegu keset külma sõda.” Aasta varem oli Baruch ise püüdnud seda õnnetust ära hoida, kui veenis Trumani tegema ettepaneku, et USA annab kogu oma tuumaarsenali ÜRO-le üle tingimusel, et Nõukogude Liit teeb sama. Stalin keeldus vaatamata tõigale, et tuumamonopol oli kuni 1949. aastani USA käes. Baruch´i plaan oli viimane katse hoida ära uut võidurelvastumist, milles pandi esmakordselt kaalule inimsoo ellujäämine. Pärast seda võib strateegilise vastuse külmale sõjale kokku võtta järjekordse metafooriga: “hirmutamine”.

Nii oli “külm sõda” vaid esimene näide hilisemast määratust metafooride sõnavarast – ähvardavatest sõnadest, millega lõhenenud maailm, kus ei valitsenud sõda ega rahu, püüdis kirjeldada käesolevat kohtuavat olukorda. Kuna tegu oli eelkõige ideoloogiate, ülivõrdeid ja poolseeditud teooria rämpssõnu: raudne eesriie, ohjeldamine, endise olukorra taastamine, hirmutamine, vastastikune garanteeritud hävitamine, idapoliitika, pingelõdvendus, kurjuse impeerium. Külma sõja tegevuse vajakajäämised korvati sõnadega.

Male oli selle psühholoogilise sõja megametafoor, millele mängu ülitähtis roll nõukogude kommunistlikus ühiskonnas täiendavat tähendusrikkust lisas. Sõjalises tehnoloogias ja majanduslikus konkurentsis jäid venelased maha, seevastu malelaual saavutasid nad ülima üleoleku. Esimest korda ajaloos oli võimalik tõeliselt globaalset lahingutandrit kujutada 64 ruudul. Kuna vaikiva kokkuleppe piire ületav poliitiline vastasseis peab viima paratamatu hävitamiseni, pakkus male demilitariseeritud, täiesti abstraktset sõja ekvivalenti. Kui külm sõda oli nagu kõik sõjad poliitika jätkamine teiste vahenditega, siis male oli nendest vahenditest kõige vaimsem. Töötades külma sõja ajal ülerõhku vältiva kaitseklapina, aitas male tsivilisatsiooni iseenda eest kaitsta.

Arvestades tõika, et aastail 1948-1972 ei õnnestunud ühelgi ameeriklasel nõukogude üleolekule otsest väljakutset esitada, on veelgi erakordsem, et male suutis seda rolli täita. Rahvusvaheline maleföderatsiooni FIDE juhitud kohmakas kandidaatide turniiride ja matšide süsteem sõdis lääne suurmeistrite vastu, kellel puudus niisugune toetus, mille Nõukogude riik kindlustas oma malemasinale. Masendus painas iseäranis ameeriklasi ja nad igatsesid seda süsteemi põhja lasta. 1952. aastal, külma sõja kõrgperioodil, kuulutas ajaleht New York Times Ameerika suurmeistri Samuel Reshevsky vaba maailma maletšempioniks ning heitis sellega vaenukinda, tehes ettepaneku pidada male maailmameistrivõistlused tema ja Nõukogude maletšempioni Mihhail Botvinniku vahel. Ajaleht teatas, et see on “niisugust liiki Nõukogude-Ameerika konflikt, mida tervitavad kõik inimesed”.

Aga Kremlist ei tulnud vastust ega muud ettepanekut selles osas, et väljakutsuja valimisel peaks ametlikust masinavärgist mööda minema. Veerand sajandit olid nii maailmameistrid kui ka väljakutsujad kõik Nõukogude kodanikud. Kui Nõukogude Liidu tohutu pingutus omandada maailmameistritiitel kord vilja kandis, meeldis Kremlile konkurentsi perekonnas hoida. Võita polnud midagi, kuid kaotada võis kõik, pöördudes tagasi aega, mil maailmameistrile võis väljakutse esitada ükskõik kes, kui vaid toetajad leidis. Kui Bobby Fisher alustas 1950ndate lõpus näiliselt vankumatut rühkimist tipu suunas, rakendati tema teekonna juba varases eos peatamiseks nii lubatud kui ka lubamatuid võtteid. Malest sai psühholoogilise sõja tanner. Ning kui oht tuli Viktor Kortšnoilt – dissidendilt ja emigrandilt, seega Kremli silmis taunimisväärselt kodumaareeturilt -, muutus maailmameistritiitli Nõukogude Liidu kätes hoidmine ühteaaegu salapolitsei ja suurmeistrite ülesandeks.

See on jutustus sellest, kuidas male hakkas mängima ainulaadset rolli, saades korraga nii külma sõja kui ka selle antiteeside – kuidagiviisi säilinud Vana-Euroopa kultuuri – sümboliks. Male valgustab protsessi, mille abil lääne tsivilisatsiooni võitis lõpuks kõige tõsisema ohu, millega oli eales kokku puutunud. Ning jutustus külma sõja aegsest malest sisaldab õppetunde nii praeguste kui ka tulevaste tsivilisatsiooni ohtudega toimetulemiseks. Nagu Valge Lipp Alice´ile raamatus “Alise Imedemaal” ütleb: “See on halb mälu, mis töötab ainult tagurpidi.”

Kirjastus: Olion, 2009

Vaata ajalooraamatuid (maailma lugu) meie poes http://vanajahea.ee – Ajalugu/Maailma lugu