Autor: Ian V. Hogg

Tõlkinud: Kristjan Laasik

ISBN 9985-66-134-6

Sisukord

– Autorist. – Sissejuhatus. – Tekstid A-Y. – Lahinguskeemid: Cannae (2. aug. 216 e.Kr.) / Hastings (14.okt. 1066) / Breitenfeld (17. sept. 1631) / Austerlitz (2. dets. 1805) / Kursk (4. juuli – 5 aug. 1943) – Relvade arengu kronoloogia – Silmapaistvaid väejuhte – Sõdade ja lahingute kronoloogia – Kasutatud lühendid.

*

Autorist

Ian Vernon Hogg on sündinud 1926. Astus II maalilmasõja ajal Briti regulaarväkke (suurtükivägi) ning teenis Euroopas ja Korea sõja ajal Kaug-Idas erinevates väli- ja ratsasuurtükiväerügementides. Saanud 1953 suurtükiasjanduse instruktoriks, õpetas ta Kuninglikus Suurtükiväekoolis (Royal School of Artillery) suurtüki materiaalosa, laskemoona ja lõhkeainete distsipliine. 1959-60 omandas Hogg lisakvalifikatsiooni elektroonilise sõjapidamise ja suurtükiväevõitluse alal, seejärel oli 1961-66 katsetuste eest vastutav allohvitser (warrant officer). 1965 ülendati Hoggi auastmes (master gunner) ja määrati õppejõuks Kuninglikku Sõjateaduse Kolledžisse (Royal Military College of Science). Jõudnud 1972 pensioniikka, pühendus ta täielikult kirjutamisele, spetsialiseerudes kaitsetemaatikale. Ta on üle 100 sõjandusalase raamatu autor, kaastöötaja või toimetaja ning teinud kaastööd enam kui 25-le rahvusvahelisele erialaajakirjale.

Ian V. Hogg on abielus, tal on kaks poega ja tütar ning ta elab Worcestershire´is. (surnud 7. märts 2002 *Libarebane)

*

Sissejuhatus

Viimased ligi 3000 a-t on praeguseks üsna hästi dokumenteeritud ja kirja pandud. Kes neid dokumente ja ülestähendusi läbi vaatab, jõuab järeldusele, et pole olnud aastat, kui kuskil poleks toimunud võitlusi. Sõda, nagu surm ja maksudki, on nii praegu kui ka tulevikus alati meiega. Vaadake enda ümber ja lugege kokku kiiduväärt isikud, kes rahu eest võitlevad – ning inimesed, kes sõdivad.

Tavatsetakse rääkida, et me võime ajaloost õppides oma tulevikku paremaks muuta. Muidu võib see ju õige olla, kuid mitte sõja puhul (arvestamata muidugi sõjapidamisviiside täiustamist). Sõda on kohutav, alandav ja sisaldab endas kõike kujutlusvõime piires eemaletõukavat; need hästitõestatud faktid on talletatud lugematus hulgas raamatutes ja kunstiteostes, kuid ikka alustab inimsugu sõda kõige tühisematel põhjustel. Seda seetõttu, et teisest küljest tekitab sõda – nagu nii mõnigi riigipea võib tunnistada – rõõmsat elevust, on rahvale jõudu andev, äratab rahvustunde ja annab võimaluse näidata seda kangelaslikkust ja ennastohverdavust, mille poolest (mis tahes) rahvas õigustatult kuulus on.

Kuna mõlemat vaatepunkti on võimalik õigustada, on otstarbekas omada lahingute leksikoni, et mõlemasuunalisi näiteid kohe varnast võtta oleks. Ükski leksikon ei saa aga sisaldada kõiki lahinguid, sest raamat läheks liiga mahukaks. Samuti ei ole võimalik öelda: “Koostage tähtsate lahingute nimistu”, sest iga lahing oli tähtis nendele, kes selle pidasid – muidu poleks nad sellega vaeva näinud. Tagasivaates võib mõnede lahingute kohta öelda küll, et need olid raisatud aeg ja vaev, mis polnud muidugi teada toona.

Seetõttu oleme teinud valiku: antiikajast käputäis lahinguid, mis muutsid tolleaegse maailma poliitilist struktuuri ja millel oli seega ajaloo käigule määrav mõju; hilisemast perioodist lahingud, mis hakkasid Euroopa hõime maadel, mida nad olid otsustanud asustada, geograafiliselt omaette rahvustesse eraldama ning korraldama; seejärel lahingud, mis aitasid maailmale tänapäevast kuju anda ja temas tänaseni säilinud eraldusjooni tekitada, kui rahvad oma piire laiendada, kolooniad omandada ja rikastuda üritasid. Lõpuks oleme välja valinud sellised, pms. käesoleval sajandil peetud lahingud, milles osapooli motiveerivaks jõuks on lihtsa territooriumiahnuse asemel  saanud ideoloogia. Ajas edasi liikudes kasvab lahingute arv. Oleks mõttetu üles lugeda kõik kokkupõrked kreeklaste ja spartalaste vahel või Saja-aastases sõjas, aga kui me jõuame 20. sajandi kahe maailmasõjani, sisaldab raamat palju rohkem materjali, sest oleme nüüd elava mälu ulatuses ja pealegi võib suhteliselt väike kokkupõrge moodsa sõjatehnika tõttu paljudel juhtudel sõja käiku oluliselt mõjutada.

Teine tähelepanuväärne joon sõjanduse arengu juures, kui liikuda läbi ajaloo, on sõdade suurenev kontsentreeritus ajas. Nn. Saja-aastane sõda (mis tegelikult kestis 130 a-t) ei kujutanud endast päevast päeva jätkuvat võitlustegevust: sõda veeres oma lõpu poole mitmete täiesti lahinguvabade aastatega. Seda võib vastandada nt. 1866. a. Austria-Preisi sõjale, kus kõik lõppes kuue nädalaga, või 1967. a.  Araabia-Iisraeli konfliktile, milles vaid kuue päeva jooksul leidis aset tundidepikkune intensiivne võitlus. Nagu on lühenenud sõdade kestus, on suurenenud nendes osalevate inimeste arv. Saja-aastases  sõjas olid väed väikesed; nad kohtusid, võitlesid, eraldusid, liikusid talvekorterisse, kohtusid taas… ning pidasid vaid ühe lahingu korraga. Tänapäeval mil armeed ulatuvad miljonitesse, võib samal päeval toimuda eri kohtades pool tosinat raevukat lahingut. Itaalias paiknenud liitlasväed polnud üldse rahul sellega, et Rooma vallutamise surusid tagaplaanile sündmused Prantsusmaal: see toimus 6 juunil 1944 – just siis, kui algas liitlaste invansioon.

Me loodame, et kõiki neid sõdade ja poliitilise ajaloo arengujooni, nagu ka muud õpetlikku, on siia kogutud lahingute najal võimalik tuvastada.

Lisaeeliseks on see, et tekstide A-Y – loetelu on täiendatud lühikese lahinguskeemide osaga, relvade arengu kronoloogiaga, silmapaistvate väejuhtide lühielulugudega ning sõdade ja lahingute kronoloogiaga. Esimese kahe eesmärgiks on aidata mõista lahingute iseloomu muutumist läbi ajaloo, kolmas hindab mõnede ajaloo suurimate väejuhtide tugevaid ja nõrku külgi, ning viimane on peamise A-Y – loetelu sisujuhiks, et lugeja võiks ühe pilguga saada ülevaate nt. kõigist Seitsmeaastase sõja lahingutest, mida see sisaldab.

I. H. V.

Jaanuar 1995

*

A

Abukiri lahing, vt. Niiluse lahing

Abu Klea lahing, kokkupõrge Briti vägede ja dervišite vahel 17. jaan. 1885 Sudaanis. Kindral sir Herbert Stuarti juhitud kaamelikorpus (u. 1800 meest), mis oli osa Hartumis sisse piiratud kindral Charles Gordoni päästmiseks organiseeritud Briti ekspeditsioonist, valis otsetee, vältimaks Niiluse suurt looget. Kortist Metemasse viival teel paikneva Abu Klea kaevurühma juures ründas seda korpust 10 000 dervišit. Briti väed moodustasid karree, mis korraks läbi murti, siis aga jälle sulgus ja ründajad tagasi lõi. Lahingus sai surma kolonel Frederick Burnaby, tuntud sõjaväelane ja maadeuurija.

Abu Kru lahing, ka Gubati lahing, kokkupõrge Briti vägede ja dervišite vahel 19. jaan. 1885 Sudaanis. Abu Klea juures rünnatud kolonn sattus taas rünnaku alla sealt u. 11km kaugusel. Sir Herbert Stuart peatas kolonni ja asus kaitsepositsioonile. Stuart sai järgnenud rünnakus surma, kuid kolonn lõi rünnaku lõpuks tagasi ja suutis jõuda Niiluseni. Uus juhataja kindral sir Charles Wilson otsustas seal kolm päeva puhata ja jõudis seetõttu kindral Charles Gordoni päästmiseks Hartumi liiga hilja.

Abu Telluli lahing, kokkupõrge Briti ja Türgi vägede vahel I maailmasõjas 14. juulil 1918. Türgi armee tungis edasi – Jeerikost põhja ja itta – , hõivates Abu Telluli küla, kuid peatati siis Briti eelpostide poolt. Austraalia kergeratsaväerügemendi rünnakuga püüti türklased ratsaväelaste ja eelpostide vahele lõksu; ligi 350 türklast langes vangi ning küla võeti tagasi.

Acre piiramine, Jeruusalemmast 130km loodes asuva Palestiina meresadama ja linna edutu piiramine prantslaste poolt; toimus märts-mai 1799 ja oli üks Napoleon Bonaparte´i nurjunud ettevõtmisi Prantsuse impeeriumi rajamisel. Linna kaitsesid türklased, keda väheste jõududega toetas Briti merevägi; Napoleon alustas piiramist 17. märtsil. Prantslaste rünnak löödi tagasi ja Süüria päästeväe lähenemine sundis Napoleoni peaaegu kõik oma väeüksused ohu likvideerimiseks tagasi tõmbama. Seejärel jätkati piiramist ning tehti veel 7 edutut rünnakut, kaitsjad tegid omakorda mitu väljatungi; 21. mail lõpetas Napoleon piiramise ning lahkus. Acre on olnud paljude sõjaliste operatsioonide keskpunkt läbi ajaloo, eelkõige ristisõdade ajal.

…

Silmapaistvaid väejuhte

Kui jätta kõrvale see mitmete autoriteetide poolt sedastatud tuntud nõue, et heal kindralil peab õnne olema, siis peab väejuht vastama laias laastus kolmele nõudele, et teda peetakse üheks suurtest. Ta peab saavutama võite järjekindlalt, suutma ühtviisi oskuslikult pidada erinevat tüüpi sõda – rünnata, kaitsta, taanduda ja sisse piirata – ning juhtima lahingus. Kahjuks esinevad kõik kolm – ja lisaks veel õnn – harva üheskoos.

USA kindral Georg Marshall, kuigi suurepärane administraator, ei juhtinud kunagi lahingut, ning seega ei saa teda suurte väejuhtide hulka arvata (ehki ta on selle võib-olla ära teeninud oma tagasihoidlikkusega teadmises, et ta oli parim mees parimal kohal ja sinna ka jääb). Kindral George Pattonit aga peetakse üheks suurtest oskuse tõttu rünnakul soomusmasinaid kasutada, kuid sõjamängus polnud ta kaugeltki kompetentne. Briti väejuht feldmarssal Montgomery, kuigi hiilgav väejuht, kandis n-ö. enne mängima astumist alati hoolt, et kõik kaardid pakis oleks märgitud. Kui ajas veel tagasi minna, siis konföderatsiooni kindral Lee oli suurepärane strateeg ja taktik, kuid ei juhtinud tõhusalt oma alluvaid, mistõttu kaotas rohkem lahinguid, kui võitis.

Lisaks nendele raskustele üksikute väejuhtide hindamisel on ühe ajastu väejuhtide võrdlemine teise ajastu omadega alati problemaatiline. Kas Montgomery suutnuks seista komandosillal või Nelson juhatada 8. armeed? Kas Nimitz suutnuks pidada Trafalgari lahingu ja kas Nelson näidanuks andekust lennukikandjate puhul? Me ei saa seda kunagi teada ja sedalaadi oletused on mõttetud. Järgnev loetelu on seetõttu paljuski subjektiivne valik väejuhtidest, kelle peetud lahingud kajastuvad selles leksikonis; loetelu sisaldab lühikesi märkusi ka nende karjääri kohta.

…

Kirjastus: Olion, 1999

Vaata ajalooraamatuid (maailma lugu) meie poes http://vanajahea.ee – Ajalugu/Maailma lugu