Autor – Juhan Lindström

Mälestusi sõjateelt ja vangipõlvest.

Saateks

Järgnevad leheküljed ei rõhuta eesti sõduri ennastsalgavat rindevõitlust viimases maailmasõjas ega kirjelda tema surmatrotsivaid kangelastegusid. Ka pole ma tahtnud esile tõsta sõda ennast, vaid peamiselt seda, kuidas ta osavõtjate saatust mõjutab väljaspool esimest kaevikujoont.

Selles teoses ei ole protokollitud kuupäevi ega kellaaegu – ja mis tähtsust neil ongi, kui sekundi murdosa või millimeeter kaugust määrab inimsaatuse järgnevateks eluaastateks.

Tegelaste nimede avaldamisel on arvestatud raudeesriide tagant luuravat NKVD silma, sel põhjusel esineb õigeid, varju- ja lihtsalt eesnimesid, sest lugejale on teoses orienteerumiseks tegelaste nimed vajalikud.

Kui keegi relvavend lugejatest leiab oma osa puudulikult valgustatud olevat, palun vabandust, sest paberile pandud märkmed hävisid Tšehhoslovakkias ja üksikasjade unustus on paratamatu.

Kahjuks palju lehekülgi selles teoses jääb osaliselt arusaamatuks neile, kes ise pole rindel viibinud ega relva kandnud ja ühe juhusliku õhurünnaku läbielamist juba sõjast osavõtmiseks nimetavad. Ka neile on teoses kirjeldatud pidev näljatunne tundmatu, kes tol ajal paari söögikorra puudumisel kannatasid nälga ja praegu lihapoti juures hooplevad, et nad on maailma suurima näljahäda üle elanud.

Ka naislugejatele – kas moraali karmist käepidemest kinnihoidjatele või liiderlikul ja libedal saatuseteel kõndijatele – pole ma sihilikult tahtnud teose naistegelaste kaudu liigset kiitust jagada ega süüdistavaid etteheiteid teha. Paratamatult peab puudutama naiselikke nõrkusi mõlemas suunas, tema õrna ja ülitundelist sisemaailma, ka ohvrimeelsust ja abistavat kätt ei tohi unustada. Lihtsalt kirjeldan naistegelasi inimestena – nagu neid kohtasin.

Olen peamiselt püüdnud oma kitsas silmaringis tõetruult kirjeldada seda ajajärku, kui eesti sõdur pärast kodumaalt lahkumist oli sunnitud võõrsil võitlema. Tema mured, äpardused, vembud ja rõõmud rindel kui ka tagalas, mis lõppesid kapitulatsiooniga ning algasid vangilaagrite julmustega, need ongi lähema vaatluse alla võetud. Ei saa ka sellest külmalt mööda minna, kuidas endine rindevõitleja elas, kui ta vabanes okastraatide vangistavast haardest. Peamiselt on see teos mõeldud väikeseks tähiseks neile sadadele eesti poegadele, kelle jäljetud hauad asuvad kusagil Tšehhi põrgu mullas. Neid sunniti relvi maha panema ülevõimu ees, ja alles siis langesid nad rahu ajal pimeda verejanu ohvriks, sageli enne metsikut piinamist kannatades. Ka neid relvavendi ei tohi me unustada, kes tšehhide äraandlikul vahendusel sattusid NKVD tapalavale või alustasid teekonda Siberi orjalaagreisse, kus enne lõplikku silmade sulgemist tuli palju kannatada.

Tšehhoslovakkias toodud ohvritest teame väga vähe, lähemalt peagu mitte midagi, ja kas me eesti rahva kaotuste kohta Tšehhoslovakkias täpsete andmetega üldkokkuvõtet iialgi saame – on küsitav…

Autor

***

Tšehhi põrgus

Juba enne meie auto kadalippu jõudmist kobisid sakslased sellelt maha, võttes endale jõukohaselt käsipakke kaasa. Kui meie järjekord jõudis püssimeeste kohale, selgus, et lootus ameeriklastest osutus silmapetteks, vormikandjad olid tšehhid, ja mis veel kõige hullem – venelastega pooleks! …

Pakid kästi autosse tagasi visata, taskud tuli pahupidi pöörata ja sisu tee äärde laotatud tekkidele puistata. Päevapildid ja dokumendid võis kaasa võtta, mis tulevastel ülekuulamistel isikule kas õnnetuseks või päästjaks võisid olla. Sõrmused kisti sõrmest, ja kui nad palavusest tursunud käest ära ei tulnud – pigistati tangidega lihtsalt katki. Eriti suur nõudmine oli “uurade” järele, ja kui sul seda ei olnud, said nõudjalt ropult sõimata või löögi näkku.

Seal saingi esimese löögi ribide vahele, sest kella ega mingit väärtuslikku varandust ei leitud. Eestis laskeauhinnaks saadud Omega kella kinnitasin varem aluspükste külge ja laulatussõrmuse pistsin põske – sellega oli kallim vara päästetud. Niisama jäi lohakate läbiotsijate silmapaari vahele pükste tagataskus mõni tuhat Saksa marka, millel küll väärtus puudus, nagu pärast selgus, sest käibele läks ainult Tšehhi ja Vene raha.

Käed püsti, pahupidi taskud lipendamas, juhiti vangistatud põgenikud, naised-lapsed, era- ja sõdurmehed majatagusele platsile. Kõik rivistati nelja sirgesse ritta ja räpase välimusega, püstolit viibutav naine pidas kolmes keeles krõbeda kõne. Rivist kästi välja astuda: SS, Vlassovi armee ja Baltikumi sõduritel, kõigil sakslastel sõjavangis olnud liitlaste sõduritel ja KZ-lastel. Neile tõotati äravõetud varandus tagasi anda, kohe vabaks lasta, lisaks toidu ja kehakatte eest tasuta hoolitseda. Sellele liiga labasele meelitusele järgnes kohe ähvardus: Kes praegu rivist välja ei astu ja pärast avastatakse – lastakse otsekohe kohapeal maha! … Keegi välja ei astunud. Vist see ähvardus, mis meelitusele lisati, sundis mõnegi naiivse meelituse uskuja rivvi jääma, kellel ehk oligi algus mõte välja astuda.

Venelased sõelusid rivi ridade vahel ja uurisid inimeste nägusid, sealjuures vene keeles süütuid küsimusi esitades, peamiselt keeleoskajaid otsides. Sel moel leitigi üks venelane, kes vist lihtsameelsuses oma keeleoskusega uhkeldas. Mees viidi rivi ette, vaadati dokumendid läbi, millised muidugi venelasele head ei tähendanud, sest mees viidi seina äärde ja lasti samas rivi silme ees maha …

Paukudele järgnesid naiste kiljatused ja laste nutt, mis timukaid näis ainult lõbustavat.

Uus vangide salk oli vist kogutud, uus draama võis alata, meid viidi läheduses asuvasse koolimajja, kus kästi öö magada.

Ruumid tuubiti inimesi otseses mõttes täis, uksi ega aknaid ei tohtinud avada, ja kui seda tehakse, lubati hoiatamata kogu majale tuli avada. Koridoris seisis püssimees, kes lubas õhtul ruumide kaupa korra väljakäigus käia.

Järgmisel hommikul algas jalamarss Praha südalinna poole. Meid võis umbes neli-viissada inimest kolonnis olla ja seda piiras tihe relvastatud valvurite ring.

Südalinna tänavad olid juubeldava rahvamassiga äärestatud, kes vist venelaste toodud vabadust pühitsesid. Meile karjuti kõigis keeltes sõimusõnu, sülitati näkku ja loobiti kõige kättepuutuvaga. Isegi mõni hästi hoolitsetud seltskonnadaam väljus majast ööpoti või solgiämbriga ja kallas selle sisu vangidele kaela. Ka hallipäised tudikesed püüdsid kepi või vihmavarjuga äärmisele sammujale pähe koputada. Karjuti pilkavalt “Heil Hitler!” ja valvuritele soovitati vangid rahva kätte anda omakohtu teostamiseks… Valvurite pealik oli mees omal kohal, vähemalt saksa keel oli soravalt suus. Kas publiku lõbustuseks või oma oskuste näitamiseks kamandas meid käpuli. Kolm sammu liikusime nii ja pidime keelega tänava kive lakkuma, siis jälle kolm sammu harilikku käiku. Rahvas lihtsalt möirgas heastmeelest seda kahekümnenda sajandi peent nalja vaadates! ….

Eriolukorras kulgevad inimese mõtted tihti koha pealt kaugele. Sel korral kerkis mul mälestuses esile üks kevadine õhtu kodumaal. See oli alles kuus aastat tagasi, kui raadio valjuhääldajast kostsid Praha lainel “Heil Hitler´id” ja võimsad rõõmuhõisekd, et ometi on kord Tšehhoslovakkia võetud võimsa kotka tiiva alla varjule. Kus on need hõiskajad nüüd? Nüüd hõiskab ta vene karule ja kisub hirmsas vihas kotka kõrbenud sabasulgi. Millal ja kes teda muutis verejanuliseks massiks, kes tuulelipuna tänava ääres iga sissemarssija võitja järgi keerab? … Ei tea, mida karjuksid nad praegu nende ridade kirjutamise ajal, kui venelasi tänaval vangidena veetaks ja need vedajad oleksid sakslased? … Küllap langeksid varemalt täissülitatud sakslasele kaela …

Meie Kolgata-teekond lõppes Praha südalinnas Moldau silla lähedase maja hoovis. Kuulu järgi oli tšehhide ajal asunud selles hoones riigi politsei peavalitsus, samaks otstarbeks olid kasutanud maja ka viimased okupandid – sakslased, ja nüüd oli järjekord kommunistide käes.

Asutise moodustas suur hobuserauakujuline seitsmekordne ehitus. Vaba külge piiras teise majakorrani küündiv müür, millel laskevalmis relvadega valvurid jalutasid. Avarasse hoovi mahtusid hobusetallid, nende peale kasarmud, ühte külge tohutu ratsutamismaneež ja vabale platsile mahtus veel seitse-kaheksa tuhat põgenikvangi – sorteerimiseks ja sõelumiseks.

Vangide valdav enamik olid eraisikud, naised ja lapsed, kuid ka mitut liiki vormirõivast paistis teiste hulgas üsna rohkesti silma. Rahvused olid esindatud vist kogu Euroopa ja Aasia ulatuses, isegi paar neegrit kõndis valgete seas. Eestlasi selles massis ei juhtunud kohtama. Mees, kellega koos sõitsin, kadus juba koolimajja paigutamisel silmist. Kaugelt nägin paari vormikandjat Eesti vapiga käisel, aga need võisid ka Eesti diviisi koosseisu kuuluvad sakslased olla, kes samuti sini-must-valgeid vappe kandsid.

Tuulevaikset hoovi kõrvetas päike halastamatult, viibisime nagu kuuma katla põhjas. Janu piinas, ühtki veekraani ei olnud. Isegi väljakäigukoht puudus ja selleks lasti vangidel müüri äärde kraav kaevata, mõlemale soole ühine. Sööki ei tasunud oodata, ja kellel seda oligi varem kaasas, see oli ära võetud. Kõhus näpistas juba teist päeva tühjusetunne. Venelased hulkusid vangide seas ja otsisid, mida veel oleks röövida. Naistel kisti kleidisabad üles, et nende alla peidetud väärasju leida.

Esialgne vangide sorteerimine toimus nii, et maaalaliselt eraldati umbes kolm-nelisada inimest üldmassist, naised ja lapsed saadeti maneeži ja mehed rivistati õueteele paigale. Särgid käsutati seljast ja käed üles. Uuriti hoolikalt käsivarrealuseid ja vasakut külge, kus pidi veregrupimärk asuma, mis tähendas nende arvates SS-i ja parteisse kuulumist. Oli ka juhtumeid, kus massi hulgast kisti paremini riietatud daamil jalad paljaks ja uuriti tallaaluseid. Otsijad ei teadnud vist isegi, kus see märk peab õieti asuma, või oli sakslastel tõesti mitmesuguseid asukohti märkide tätoveerimisel?

Igast teele paigalevõetud ja ülevaadatud grupist eraldati püssipäralöökide saatel mõni mees ja anti ootavale erikomandole üle, kes nad maja keldrikorra uksest sisse viis.

Keldri akende klaasid olid purunenud ja sealtkaudu kostis püstolkuulipilduja tulistamise valanguid, inimeste viimseid surmaeelseid kiljuvaid röögatusi ja kisa. Inimesed hoovil jäid sugestiivselt vaikseks, mitmed palvetasid käsi kokku pannes … Siin tapeti inimesi ilma kohtuotsuseta, täiesti NKVD mustri järgi – võisin nähtu ja kuuldu järgi otsustada …

Nihutasin end vähehaaval hoovi kaugemasse nurka, sest näis kindel olevat, et minulgi tuleb mõne tunni jooksul elu anda selle tühise B-tähe pärast, mis käsivarrele tätoveeritud.

Mõte kaalus iga pääsemisvõimalust, silm kontrollis iga ust ja auku, kust tee viiks tõenäoliseltki vabadusse. Ei midagi, hoov oli kõikjal relvadega suletud. Päästev maneež seisis küll hüppe ulatuses, aga sellestki lahutas tihe relvastatud tšehhide rida.

Päästvat lahendust leidmata istusin lõpuks väsinult päikesevarju müüri äärde kivile. Erilist hirmu või surmamineja tunnet veel ei olnud. Võib-olla tuleb see hiljem, kui juba kuulid ihhu puurivad, sest öeldakse, et inimese läbielatud minevik jooksvat enne surma kinolindina mõttest läbi. Ajus ringles mingi paratamatuse ja uskumatuse segu, – ega nii lihtsalt ikka veel lõpp ei või olla … Inimene ei usu surma, olgugi et ta teab teda millalgi kindlasti tulevat …

Pilku jalge ette suunates ei uskunud äkki oma silmi! Mis see siis on, oma naise pilt lebas jalge ees maas! … Nägin ma vaimu või kummitust, mida seni veel pole uskunud? Sirutasin käe ja pilt oli reaalsena näppude vahel. Vaatasin ringi ja leidsin samast teisegi, ainult võtta pool allapidi. Selles juhtumis ei olnud mingit viirastust, ainult kokkusattuvus.

Eelmise päeval enne läbiotsimist lasksin rahatasku kogu sisuga maha libiseda, sest venelaste kätte vangisattumisel oli teada, mis ees ootab. Keegi kaasvangidest oli selle üles tõstnud ja siin müüri ääres tarbeta sisu maha visanud, nii võis see tõenäoliselt olla. Aga nüüd oli mul sellest äraviskamisest isegi kahju, vahest oleks E. V. isikutunnistus kuuli asemel Siberi pileti võimaldanud?

Päästa ei olnud enam midagi, peale fotode maast teisi dokumente ei leidnud. Suurema pildi Tartu ülesvõtja nimetempliga kiskusin tükkideks, sest tempel võis tõendada päritolu, teise, väiksema pistsin tasku ja see on tänaseni alles.

Sellest naise piltide leidmisest sain mingit sisemist tõuget või julgust ja otsustasin ettepoole minna, kus oli võimalus paigale mineku kohta valida. Arvestasin külmavereliselt, et kui vasaku tiiva märkidega mehed jäävad keldrisse viies viimasteks, siis tagant lastes on neil lõpp kiirem ja kindlam. Palju selles naiivses arvestuses tõde oli, kes seda teab, aga inimene tahab isegi surmas enesemääramise õigust leida …

Meeste paigalevõtmine toimus aeglaselt, sageli klammerdusid naised meeste külge, nii et neid pidid valvurid tooreste löökidega lahutama. Parajasti saadi mehed paigale ja mul õnnestus saada soovitud vasaku tiiva koht, naised-lapsed saadeti maneeži, särkide mahavõtmine võis alata. Samal ajal toodi kisa, kära ja löökide saatel uus vangide kolonn väravast sisse. Et meie rivi ees vaba ruumi oli, siis jäeti ta sinna seisma. Meie valvurite ja uusi vange saatvate vahel tekkis vaidlus, nähtavasti ei tahtnud meie omad, et kolonn niigi kitsale hoovile tüliks toodi, ja teistele oli vist see paik ohvrite üleandmiseks määratud. Kes seda tüli põhjust täpselt teab, aga meie ja uustulnukad seisime sel ajal oma saatust oodates kuumas päikeses, näljas ja janus, higised ja tolmunud …

Meie rivi vastas, sammu kaugusel seisis teises rivis saksa naine, väike laps käsivarrel ja teine pakkidega lapsevankris. Ma ei märganud teda enne, kui ta minestanult kokku varises. Kõrvalseisja võttis lapse oma hoolde ja keegi sõdur kallutas puusal rippuvat pudelist vett minestanu näole. Jälgin seda toimingut tuimalt, aga samas tekib hirm, naine võib ju lämbuda, kui avatud suhu vett kallatakse. Mõtlematult astun sammu edasi, tõstan naise pea püsti, tõmban pluusi eest lahti ja palun sõdurit vett rinnale tilgutada.

Selle tegevuse ajal märkan, et minu seljatagused kaaslased on särkideta. Jään uustulnukate hulka, tekkis esimene mõte … Naine avas silmad ja püüdis istukile tõusta. Kaua ma sellega elu pikendan, eks uued vangid käi samuti kontrollist läbi – hoiatas järgmine mõte. Kaaslased ajasid juba särke selga, aga ma seisin veel ikka ilma otsuseta naise juures. Valvurit ei olnud lähedal. Kiire samm tagasi ja surusin end särki kohendades jälle endisele kohale.

Meile käsutati parem pool ja suunaga maneeži avatud uksest sisse – edasi, marss! … Astudes maneeži poole nägin, kuidas mõned särkideta kogud peksti toorelt keldri ukse poole. …

Esiti ei mõistnud sellest Suure Tundmatu käest pääsemisest eriti suurt rõõmu tunda, sest oli teadmata, mis ootab alles maneeži ees… Kas maksab selle pääsemise üle veel tagantjärele rõõmu tunda – on niisama küsitav.

Maneeži pääsenud inimesed olid vähemalt põletavate päikesekiirte eest varjatud. Eks veekraan andis vett, mille juures janunejad pikas sabas järjekorda ootasid. Avar ruum oli rahvast tulvil täis, kõik vaiksed ja rõhutud. Rõõmsakõlalist hüüatust võisid kuulda, kui naine oma meest või lapsed isa nägid tagasi tulevat. Väikeste laste nutt kostis lakkamatult, sest nende tühjad kõhud ja väikesed ajud ei mõistnud ajaraskusi ega ähvardavate ohtude suurust.

Siingi liikusid venelased inimeste hulgas ja otsisid, mis oleks veel kõlvuline röövimiseks. Sageli hüüti nimesid, isegi eestipäraseid oli kuulda, eriti on meelde jäänud Rebase nimi, mida mitmel korral korrati. Relvastatud ja mõned ainult käesidemega varustatud tšehhid silmitsesid ringi liikudes tähelepanelikult vangide nägusid, ilmselt otsides tuttavaid vihavaenlasi. Inimesi viidi maneežist välja, harva küll inimlikult – enamasti ikka löökide saatel. Tšehhi keeles, mida ma ei mõistnud, tehti korraldusi ja siis lahkus vange juba grupiviisi. Juhuslikult sain sel moel uue sooja palitu omanikuks. Minu kõrval põrandal istuv sakslane viidi välja, ta viskas palitu mulle hoida kuni tagasitulekuni – aga mees jäi tulemata ja palituga tulin Saksamaale.

Päevale järgneb alati öö. Väsinud vangid langesid unerammestuses tolmusele maale, sinna kus keegi parajasti juhtus istuma. Öö oli jahe, kõrge maneež pakkus ainult tuulevarju. Küljealune niiske, saepurusegane  muld ei pakkunud mugavat magamist. Sakslase palitust oli palju abi, kiskusin selle üle pea ja uinusin hommikuni.

Kahe öö ja ühe päeva möödumisel jagati esimene toidupala – viiskümmend grammi leiba. Ega kõik sedagi saanud, leib lõppes enne ostsa. See leivaportsjoni kaal jäigi päevanormiks järgnevaks paariks kuuks.

Maneeži ringi vaadates märkasin ühes nurgas kobaras vormis ungari sõdureid, keegi erariides ülem või vanem jagas neile sigarette ja leivakõrvast. Nihutan ennast ülemuse lähedale ja küsin, millised väljavaated neil on siit põrgust pääsemiseks? Madjar küsib kahtlevalt, mis mul sellega tegemist või asja on, ja siis pean selgitama, kes ja kust ja mis rahvusest mees ise olen. Kapten, nagu mehed teda nimetasid, osutus abivalmis meheks, andis sigarette ja avas konservikarbi. Meestele selgitas vist omas keeles, kes olen, ja ka need pakkusid endi hulgas isteplatsi.

Kapten arvas, et tema pääseb oma meeskonnaga varsti vangistusest. Ta käinud tšehhi ülemuse juures ja see lubanud asja nii korraldada, et võib veel täna kogu meeskonnaga Ungari konsuli juurde minna. Kahjuks olen hiljaks jäänud, nimekiri on esitatud ja üht meest lisaks esitada oleks kahtlane, tšehhid vahest kontrollivad, ungari keelt ma ei mõista, ja siis tuleks pettus välja, mis nendegi väljapääsu takistaks.

Lõpuks arvas kapten, et loodame tšehhide hooletusele ja heale õnnele. Kui vabaks lastakse, asun ma meeskonna hulka. Läheb kontrollist läbi – olen vabaduses; ei lähe, astun kui eksikombel rivisse tulnud sellest välja. Konsuli ees ei olnud muretki, seal lubas kapten Ungarisse sõidu korda ajada, sest Eestisse sõit on silmusesse jooks. Ja kui juba kord Ungaris oleme, siis ei peaks mul eluga mingit muret olema. Kahjuks ei teadnud kumbki, et ka seal jäi valitsema venelaste terror nagu mu oma kodumaal.

Ootasime hilise õhtuni, siis alles sai kapten käsu meeskond konsulaati minekuks paigale võtta.

Madjarid olid lühikesekasvulised mehed, tegin end rivi keskmises reas võimalikult väikeskes. Tšehh luges mehed arvuliselt üle ja see klappis nimekirjaga, sest rivist väljas olevat kaptenit ta ei arvestanud. Nii pääsesin ungarlastega seltsis väravast välja vabadusse… Tšehhi püssimees saatis meid teejuhiina kuni konsulaadini ja jättis sinna omapead asju ajama. Maja oli juba öörahus, kõlistamisele avas teenija ukse ta teatas, et konsul juba puhkab pärast pingutavate päevatööd. Äratada pole lubatud, oodake hommikuni, kui vastuvõtt algab. Majas pole ööbimiseruumi, teha pole midagi, minna pole kuhugi.

Õnneks asus konsulaat kõrvalises tänavas, öö ei olnud ka väga külm, tõmbasime siruli samasse maja seina äärde kõnniteele, ja nii möödus üks öö Praha linna tänaval.

Hommikul võttis konsul kapteni jutule ja lõpuks kutsuti mindki sisse. Vanapoolne madjari härra oli rahutu, soravas saksa keeles selgitas omapoolset olukorda. Ungaris trambivad asiaadid, mingit korda ei tunnusta, sest nemad on võitjad. Praegu pole venelaste poolt isegi luba antud oma rahvast koju saata, enne tahetakse koha peal sõjasüüdlasi ja kaasajooksikuid otsida. Meeleldi aitaks suguvenda – aga kahjuks pole tükki leibagi anda. Soovitas lääne poole rännata, kus omamaalasi ees ja kuuldavasti kohtlevad ameeriklased põgenikke hästi. Raudteedel olevat juba mingi sõiduplaanita liiklus, sõjavangid, KZ-lased ja saksa sunnitöölised sõidavad ilma piletita koju, katsugu ma rongile saada. Peajaamast pole soovitav peale minna, seal tehakse kontrolli ja ka piirijaamas, aga enne võiks maha tulla, sest jala üle piiri pääsemine on praegusel ajal võrdlemisi lihtne.

Selle tarkusega väljusin konsulaadist ja suunasin sammud läände. Mõnevõrra tundsin juba varem linna; et tee õige oli, kinnitas jõe jooks, kui silda ületasin.

Linn oli ikka veel lipuehtes, õigemini punastesse kangastesse mässitud, mis rippusid mitmendalt majakorralt alla. Ameerika ja Inglise lippu silmasid kui haruldust ja seegi oli vihikulehe suurusele paberile värvitud. Rahvas kandis punaseid viisnurki, sirbi ja vasara märki riietusel või mütsi ees. Vana Jossi habemikkude pildipood ta enesega eesotsas oli kohale jõudnud ja neid riputati rahvale kummardamiseks välja. Tšehhi rahvusvärvid oli päris tagaplaanile jäetud.

Enesele miilitsate tähelepanu juhtimata rühkisin kiiresti linna ääre poole, lõuna paiku jõudsin sellest välja ja peatusin väikeses raudteejaamas. Oli teisigi rongiootajaid, kes murul päikesepaistel pikutasid. Ronge liikus mõlemas suunas – kuid ükski ei peatunud. Lõpuks õhtu eel peatus Pilsenisse suunduv segarong, lahtised platvormid inimesi täis kuhjatud. Sain kuidagi vaguni servale ja pikaldane sõit veeres peatusi tehes kogu öö lääne poole. Hommikul enne Pilsenit lahkusin väikses jaamas rongilt ja varemini mällujäänud kaardi järgi teadsin, et idast tulles on vasakul pool Pilsenit Saksa piir umbkaudu päevateekonna kaugusel.

Astusin külavaheteel lääne poole. Ümbrus tihedasti asustatud, küla paistab külani, lagedad põllud ainult vahel. Soe kevadine päike sunnib higistama. Janu kustutuuseks saab vett tee äärest ojadest, ainult tükk leiba oleks vaja, mis rinna alla kindlama tunde tooks, sest nõrkus kisub juba sammu lühikeseks. Võõrkeelega ei taha taludest küsida, ehk suudab veel kannatada. Saaks kusagil magada! Pole aga varjavat metsa ega võsa, aina lagedad põllud ja külad. Õnneks ei küsi keegi, kust tuled või kuhu lähed…

Ühe küla lõpus seisab eraldi üksik majatorbik. Vaene ehk mõistab paremini vaest, sellepärast astun sisse. Ust avades oleks tahtnud selle kohe sulgeda – laua ääres lõunastab hallipäine eit noormehega, kelle punetav side RG tähtedega käisel! …

Palun vene keeles süüa või tükk leiba. RG silmitseb mind kurjalt, emake tõuseb lauast, toob kruusiga piima ja lõikab tüki leiba, pakkudes oma platsi mulle istumiseks. Saan söögiga lõpule, tänan, tõusen istmelt ja tahan lahkuda. RG näitab, et tal sigaret pooleli, ma istugu edasi. Püüan haledat nägu tehes vene ja saksa keeles edasimineku tarvet selgitada, aga selles ei tehta väljagi.

RG viskab priske sigaretiotsa põrandale, võtab nurgast püssi ja kutsub peaviipega kaasa. Ülevõimu vastu ei saa, sammume seltsis küla poole. Teel märkan, et püssil on padrun rauda lükkamata või see täiesti tühi, sest vinn seisab allalastuna. Oleks mets tee ääres, viskaks palitu saatjale pähe, lööks tee äärde uppi ja hüppaks võssa. Sel ajal kui ta relva laadib, olen kadunud. Paremal juhul ehk õnnestuks relva kätte saada, kkui kõik lähivõitluse võtted meelde tuletada, ja siis on osad vahetatud. Lagedal väljal, küla külje all on see mõttetus, tee ääres ainult raagus metsroosipõõsad, mis varblastki ei varja.

Küla keskel mingi staap või ametiasutis, RG-d ruttavad uksest sisse ja välja. Minult küsitakse dokumente ja kus poolel olen sõdinud? Paberid kaduma läinud ja sõjas pole üldse olnud. Kes oled ja kuhu lähed? Rootslane olen ja Saksamaale lähen. Rootsi keelt keegi ei mõista, aga et sa saksa keelest aru saad – sellest aitab, oled areteeritud. Lükatakse õuepealsesse kuuri, kus mõnikümmend samasugust õnnetut seesolijat juba ees.

Saan vaevalt seina ääres istet võtta, kui kõik välja aetakse. Õuel seisab suur autobus ja see tuubitakse inimesi täis. Relvastatud RG istub juhi kõrvale ja sõiduk veereb maanteele.

“Kuhu?” küsin kõrvalistuvalt sakslannalt.

“Pole aimugi, aga see tee suundub Prahasse. Võib-olla sõidame ülekuulamisele või mõnesse vangilaagrisse.”

Ainult ööpäeva kestis vabadus ja juba jälle vang. Kirun end, et läksin kergemeelselt leiba otsima, aga mis see enam aitab – see oli minu saatus …

Ülekuulamised… hakkas bussis istudes mõte vaevama. Kui nad toimetatakse vene mustri järgi, siis muidugi põhjalikult, korduvalt, peksu ja piinamiste saatel. Selleks peab süütu ja lühikese eluloo valmis mõtlema, kõik muidugi otsast otsani puhas vale. Tõe rääkimisest pole mingit tulu, sellega jõuab nimetu haua kaldale või Siberi orjalaagrisse, ja sellest oleks ainult venelasel tulu.

Niisiis: nimi rootsipärane, vanus kuus aastat juurde, sünnikont sadamalinnas, millist nime ligikaudu ka üks Taani saar kannab. Vanemad ammugi surnud, ise elatanud end meresõidust – juba varasest meheeast alates. Sõja puhkemisel olin tööta ja ootasin Kielis leavale otsa. Seal hävisid õhurünnakul kõik meremehe paberid ja tunnistasid, sakslaste poolt antud ajutised tõendid jäid tööjuhataja kätte, kes neid ülejooksu kartusel oma käes hoidis. Töötasin sunniviisil mitmel pool sisemaal transporttöölisena, ametlikult määrati alaliseks asukohaks Ulmi linn Baieris, kuhu tahan ka oma riiete ja kraami järele minna, et sealt edasi Rootsi sõita. Arvasin, et neist andmetest esialgu aitab. Mida lühemalt – seda parem, täpselt alati üht ja sama rääkida, on kasulik end isegi võimalikult rumalaks teha. Rootsi keele mitteoskus oli raskuseks, aga ka selle vea jaoks oli vale valmis. Madrus ei vaja suurt tarkust, nime kirjutada oskan ja tähti ajan kah vaevaliselt kokku – sellest on seni jätkunud.

Tuttav värav

Keskööl jõudsime Prahasse. Samast väravast, kust madjaritega välja tulin, sõitsime sisse. Siit ei ole mingit head loota, ohkasin endamisi. Kas võtavad esmalt särgi seljast või lasevad niisama maneeži magama? Ei juhtunud üht ega teist, olukord oli vahepeal teiseks kujunenud. Hoovist oli autode ja relvade risud kõrvaldatud, valgus postide otsa pandud, maneež inimestest tühjendatud ja nad hobusetalli pealsesse kasarmusse paigutatud. Meid jaotati kolme-neljakaupa lisaks ruumidesse, kus juba varem neli-viiskümmend inimest põrandal üksteise külje ääres lamas…

Aknaklaasid olid purunenud, aga külma ei tarvitsenud nii tihedas inimmassis tunda. Meie, uustulnukad, pugesime samasse ukse alla teiste vahele ja uni võttis tühja kõhu kõigi päevaste muredega oma hoolele …

Järgneva päikesetõusuga algas eriilmeline elu tšehhi “põrgu eeskojas”. Inimene muudeti tähtsuseta olendiks, olid nagu sõmer liiva selles suures õnnetusehunnikus. Arvestamist ja hoolitsust tundus ainult niipalju, et vangide hulgast määratud ruumivanem märkis nime paberilehele, mis osutus viiekümne grammi leiva saamisel tarvilikuks.

Selles laagris, vanglas või kasarmus – ei oska talle õiget nime anda – valitses äärmiselt masendav olukord. Seinast seinani täiskiilutud ruumides asusid naised, lapsed ja mehed koos, vaevalt jätkus ruumi öösel põrandal lamamiseks. Meie majatiivale kasutamiseks määratud kaheistmeline väljakäik ei suutnud tarvitajaid rahuldada. Kõhuriketest tingituna seisis hädaliste saba kogu aeg ukse taga. Et enne järjekorra kättejõudmist ebameeldivat ootamatust ei tekiks, olid sabas seisjatel topsikud või karbid kaasas, mis vajaliku otstarbe täitsid enne järjekorra kättejõudmist. Lihtsam toiming ei tekitanud mingit muret, seda võis õiendada seinaäärsesse renni – mehed, naised ja lapsed ühises reas… Puhtuse ja korra nõue oli äärmiselt range, kuid selles osas sihilikult inimesi alandav. Tšehhid toonitasid irooniliselt, et sakslased on neilt korda nõudnud, eks katsugu nüüd ise seda eeskujulikult käia. Üksmeelselt täideti kõik korraldused nurinata – kokkusurutud hammastega.

Meie ruumi oli tuubitud nelikümmend viis hinge, tagumisse, vaheuksega tuppa niisama palju. Neid ruume võis olla umbes paar tosinat, lisaks söekeldrid ja teises kasarmutiivas asuv hobuste tall. Kui palju asus vange suure maja kongides, on teadmata, kuid ega needki tühjad seisnud…

Sel ajal, kui mina seal viibisin, sündis meie kahte ruumi kolm uut vangi lisaks. Naised kombineerisid teistelt laenatud tekkidest nurka ruumi, et sünnitajat vähemalt üldmassist eraldada. Tšehhid olid nii julmad, et isegi sooja vett ei lubanud köögist tuua imiku pesemiseks. Värsked emad olid olukorra raskustest hoolimata õnnelikud ja meile teistelegi mõjus looduse seaduse lähedalolu kuidagi pühalikult. Sündides avab inimene suu söömiseks ja häälitsemiseks, – surm suleb selle millalgi ja lõpeb vajadus mõlemaks…

Hilisõhtutel korraldati vahel ruumide kaupa koridoris ülevaatust või loendust. Mehed-naised rivistati vastamisi seinte äärde, mehed käsutati pikali ja nende kehadel rautatud saabastega tallates jagati õpetust naistele puhtusepidamises. Inimesi koheldi halvemini kui loomi. Kõik RG-d olid varustatud püstoli ja mingi löögiriistaga, oli see kumminui, saksa tekkidekloppimise mitmeharuline nahkpiits või auto ventilaatori veorihm, mis kõigist kõige valusamaks osutus. Selle teravad kandid jätsid veriseid vorpe ihule – isegi särgi või pluusi peale antud löögist. Tavaline, alaliselt valmis löögiriist oli valvuri rautatud saabas, sellega virutati igal võimalikul juhul sinna, kuhu juhtus ja ulatas, kas oli löögisaaja mees või naine.

Ohtlik koht oli koridor, seda võis kasutada ainult pesuruumis ja väljakäigus käimiseks, aga vaevalt sealt ilma hoopideta läbi pääses. Kord tuli valvuritel tuju vange koridoris jalutada. Jalutamiseks ei saa seda õieti nimetada, sest liikuma pidid jooksusammul ja naistel pealegi sülelapsed kaasas. Vangid olid näljast nõrgad, lisaks suvisest kuumusest õhkuv koridor, mille tõttu inimesed minestanult kiirel jooksul maha langesid. Karastamiseks viid meid alumisele korral, valvurite duširuumi. Eesruumi toimus lahtiriietumine, mehed, naised ja lapsed, paljad kui porgandid, kõndisime käsukohaselt ülestõstetud kätega duššide all ringi. Külm vesi oli meeldivalt karastav, umbes sada inimest mahutav ruum avar ja puhas. Oleks soovinud iga päev seda karastust, aga rohkem ei lubatud ja sellepoolest oli ta vastik, et valvurid tegid möödakõndivate naisvangide kohta rõvedaid märkusi, torkisid kumminuiadega nende rindu ja teisi kehaosi. Mul oli eriline hirm käealuse B-tähe pärast, – äkki valvurid märkavad. Õnneks siiski ei märganud.

Paaril ööl käisid meid ka venelased tülitamas. Purjus lällutuse ja venekeelse sõimu saatel ust lahti lükates lasti paar pauku püstolist lakke. Taskulampide valgel otsiti üksikult magavaid noori naisi, sellejuures hoolimatult tallates magajate kehadel. Leides sobiva ohvri, toimus samas selle vägistamine. Loomulikult endakaitseks tekkis rabelemine ja vastuhakk, kuid toored löögid ja ähvardused püstoliga sundisid selle peatselt vaikima. Kõik toas magajad olid ärkvel, kuid vaikisid nagu haud, keegi ei tahtnud oma elu kaalule panna. Alles pärast venelaste lahkumist ruumist saadi julgust ja algas kirumine kättemaksu ähvardusel.

Järgnevatel öödel pugesid tütarlapsed meest külje ääred maga ja venelased pidid saagita lahkuma, sest mehe kaisust naise ärakiskumine oli vist isegi asiaadile liiga julm…

Paljudelt sakslastelt kuulsin hiljem, et mujal käituti vangidega veel hullemini. Eriti kuulsad olid Brno vangilaagrid. Seal rivistatud mehed ja naised vastamisi viirgudesse, ja milline naine sulle juhtus rivis vastu seisma, selle pidid vägistama, vastasel korral said samas kuuli pähe. Varem olid venelased seda julmust kasutanud Sudeedimaal, peamiselt maantee ääres, möödasõitvate sõjaväekolonnide lõbustamiseks. Taboris olid tšehhid mässinud SS meestele bensiinis immutatud nöörid ümber keha ja pistnud põlema. Okastraat keeratud ümber kumminuia, et valusama löögi annaks, ja kiirjooksul valatud kõrvetavat vedelikku tagumikku, et paremaid jooksutagajärgi saada. Eriti maiad olnud nais-sadistid meeste suguosi kinni siduma või ära lõikama. Kõik inimeste piinamisviisid võeti tarvitusele nagu vanal pimedal keskajal või nagu praegusel NKVD Venemaal…

Neid kirjeldusi kuulsin teistelt nägijatelt, meid siiski Prahas nii julmalt ei koheldud, vähemalt ei juhtunud seda nägema.

Praegu Tšehhis veedetud vangipõlve meenutades ja mälestuste veriseid kilde reastades ei suuda veelgi aru saada nende nooruk-valvurite toorusest. Mida võisid nad oma sisemuses tunda kaitsetuid inimesi pekstes ja piinates? Mida tunnevad nad nüüd oma mälestusi sirvides, on nad oma julmust kahetsenud või ootavad endise kordamist? … Niisama raske on ka mõista põgenik-vange, kes kannatasid nurisemata mõnekümne valvuri toorust ja häbistamist. Miks muutus inimmass, kelle hulgas isegi suur osa sõjasangareid, nende võitluskogemusteta poisikeste ees lambakarjas? Need valvurid oleks võidud jalge alla trampida ja oma teed minna. Tšehhi oli tol korral oma sõjaväelise jõu poolest täiesti paljaste kätega. Võib-olla oleks mõni agaram enda ja õnnetute kaaslaste päästmiseks midagi ette võtnud, kuid venelaste halastamatud täägid, mis löögivalmis piinajate seljataga seisid – need hävitasid selle mõtte juba idus. Need täägid hoiavad veel praegugi miljoneid inimesi vangistuses ja palja rinnaga nende otsa jooksmine on asjatu verekaotus…

Ühel päeval käsutati mehed koridori paigale. Küsiti, kes oskab hobust hooldada, puhastada ja saduldada? Et sellest õudsest ruumist välja pääseda, tõstsin käe püsti, seda tegid peagu kõik. Valiti välja kuusteist vangi, peamiselt lennuväe abiteenistuse poisid, vanemaks määrati tšehhi keelt valdav vanem sakslane. Ka minul oli õnn selle meeskonna hulka kuuluda.

Meie igapäevaseks elupaigaks sai kasarmu all asuv hobustetall. Iga mehe hooldada anti kaks hobust. Kästi piinlikult puhtad hoida, tallimehe poolt väljajagatav toit enne anda, nõudmise korral sadulasse panna ja pabula kukkumisel see kohe koristada.

Meie tööpäev algas hommikul kell kuus ja lõppes õhtul kell üheksa. Lisakohustuseks määrati hommikul kohvi ja lõuna ajal supi toomine köögist. Kohv oli ainult soe vesi, millele tumedama värvuse andmiseks kõrvetatud jahu sisse kallatud. Supp oli heledamat värvi, selles ujusid mõned nuudlid või koorega kartuli-, mõnikord naerilõigud.

Sageli vajati mõnd meest lisatööks ja kasutasin neid juhuseid ümbrusega tutvumiseks. Tihti käsutati laipu autosse kandma, kes puldankatte all viidi ei tea kuhu. Vähe oli loomuliku välimusega surnuid. Enamasti tundmatuseni puruks pekstud näod, mõnikord suurde kotti topitud, et ei näinud – oli ta mees või naine. Maja alt söekeldritest toodutel paistsid kuuliaugud peas – ilmselt vene kombel kohased kuklalasu ohvrid.

Paaril korral lõikasime maha keldri veetoru külge riideribadega ülesriputatud enesetapja.

Ruumis viibivate kaasvangidega oli vähe kokkupuutumist. Päeva ajal valvas tunnimees trepil ja ei lubanud üles minna, õhtul, kui ruumi pääsesime, olid teised vangid juba magama käsutatud. Niipalju kuulsime, et ka nemad käivad osaliselt linnas tööl, on tehtud ülekuulamisi, mõned on viidud teadmatusse ja vähesel arvul uusi juurde toodud.

Tallitöö osutus suurte võimalustega vabaduseks ruumis istumisega võrreldes. Saime vett piiramatult enda pesemiseks ja hobusekünast kaeru salaja närimiseks. Hobused aitasid tihiti toidulisa muretseda. Ratsanikud tõid neile meelituseks leivakoorukesi, kartulikoori ja aedviljajäätmeid. Kes söötis toodu peo pealt viimse raasuni ja siis ratsu kaela patsutades ära läks, see loomaarmastaja oli meie poolt vihatud. Suurem osa toojaid tühjendas jäätmekoti sisu künasse ja kadus tallist. Kohe olime meie kui kaarnad jaol, halastust looma vastu ei tuntud, kahejalgsel olid taskud ja neljajalgse küna sisu rändas neisse…

Teine suurte võimalustega abistamispaik oli hoovi nurgas asuv ametkonnamaja prahihunnik. Selle ristisime “varaaidaks” ja käisimi pidevalt kordamööda tuhnimas, sest ülal müüril kõndiv tunnimees ei lubanud suuremal arvul “äri” puistata. Mida seal kõik leidus! Peamiselt läbiotsimistel vangidelt äravõetud asju, mis otsijatele ei kõlvanud ja meile hädatarvilikud olid. Taskupeeglid, habemeajamistarbed, pesu ja riietusesemeid, suures valikus peakatteid kuni kuulsa saksa kõvakübarani, sigariotsi ja sigaretikonisid mitmesuguses pikkuses. Kord leidsin endakõrguse villasest riidest haakristi. Sellest sai sooje kaelasalle ja jalarätikuid. Nähtavasti oli haakrist lipust välja lõigatud ja sirp vasaraga virutati asemele. Las lehvida edasi, lipu veripunast tagapõhja kummardas seegi türannia.

Teine kord silmasin prahi hulgas sületäie tühje sametvoodriga väärtasjadekarpe ja väikesi siidist kotikesi, kõigil kuldkirjas maailmakuulsad firmanimetused. Panin paar kotikest esemete hoidmiseks tasku. Imet võib ka vahel sündida. Teine kord soola kotti pannes leidsin selle soppidest kaks kullast, vääriskividega ehitud naisterahvasõrmust! Oli koti tühjendajal eriti kiire, oli ta purjus või lihtsalt hooletu? Muidugi aitas kaasa asjaolu, et sõrmused olid koti hargnenud niitidesse takerdunud. Ega mulle sellest mingit tulu tulnud, sõrmused varastati veel enne, kui isegi nende väärtust teada sain.

Maitsva toidulisa poolest oli meie “varaait” vaene. Leidsime siiski küllaldaselt leivakoorukesi ja isegi hallitanud poolikuid, riknenud puuvilja ja aedvilja koori, sageli ka lihakonte, mille ümbert sai veel midagi kõhutäiteks närida. Kes teab, kas oleks ilma selle lisatoiduta suutnud tervis neile raskustele vastu panna ja elunatukest sees hoida? …

Tallitööle pääsedes hakkasin kohe võimalust otsima käealuse B-tähe hävitamiseks. Habemeajamisteraga tükk liha välja lõigata näis esialgu kerge ettevõttena. Proovisin hobuste varjus seda päästvat lõiget teha, aga võta näpust! Käsi tegi teisele ainult kerge veristamise, sügavamale ihu sisse ei lähe isegi sundides.

Meenus lapsepõlves isalt kuuldud jutustus, kuidas vanasti mõisas jääradest oinaid tehti… Kisun selleks katseks hobusesabast jõhvi, ühe käega tõstan küüntega B-tähe lihast eemale ja püüan jõhviga kinni siduda. Mitmekordsel katsel ei lähe see ühe käe ja hammaste abil korda. Olen täiesti nõutu, küll vajaks ustavat inimest või kaasmaalast, kes aitaks kindlat sõlme siduda…

Talli ette hoovi on toodud rikkes autosid. Sakslastest vangid on pandud neid parandama. Silman nende tööriistade hulgas naelatange. Kui tangidega on võimalik nael pooleks pigistada, siis lõikavad nad inimliha ammugi, mõtlen endamisi. Kurdan sakslasele, et saapanael hõõrub jalga, kas ta lubaks selle kõrvaldamiseks tange kasutada? Muidugi lubatakse ja ma ruttan tangidega talli, hobuselatri varjulisse nurka, et ometi kord sellest vastikust tähest vabaneda…

Võtan paraja “suutäie” liha tangide nürivõitu terade vahele ja kavatsen pärad järsku kokku suruda. Sõrmed teevad pigistusnõksu, torkav valu tundub käsivarres, aga tagajärgi pole rohkem kui punased laigud nahal. Proovin teisiti. Asetan tangid kohale ja alustan survet pikkamööda. Tahtejõud on valust tugevam, see moodus annab tagajärgi, lõpuks plõksatavad tangiterad kokku. Verine liharaasuke B-tähega oli käes, viskasin selle vihatud tähe sõnnikusse… Haavale panin prahihunnikust leitud kleeplaastri peale ja suurim murekoorem oli südamelt veeretatud…

Pikemalt järele mõeldes leidsin, et see haav on veel küllalt äraandlik, parem on, kui ta halvaks läheb – siis võib paise või mõne teise vigastuse süüks ajada. Juba poisikisena hoiatas isa hobuse higi eest, seda hoia haavast eemale nagu mürki, – pidi mädanikku tekitama. Nüüd kraapisin puhastusharja küljest halli higisegust kõõmapuru ja toppisin lõikekoha täis. Las mädaneb… Kolmandal päeval oli tagajärgedest huvitatud, sest haav kiheles ja plaastri serva kergitades ei paistnud oodatud mädaniku tunnuseid. Tõmban plaastri täielikult lahti, ja selle alt vahib vastu õrna nahakorraga kaetud haavake… Mädanikust polnud juttugi, sel korral oli kõõmapuru arstirohuks. Nüüd aastate möödumisel arsti poolt tehtud samasuguseid operatsioone võrreldes on minu oma isegi “asjatundlikum” töö…

Minu parempoolne naaber oli tööhobuste hooldaja, vang nagu meiegi ja rahvuselt rumeenlane. Vahekord oli heanaaberlik, ta oskas mõned sõnad vene keelt ja hobustele toodud jäätmeid jagasime omavahel või vahetasime mõne teise tarvilisema eseme vastu. Kord tuleb rumeenlane soola laenama ja kutsub mind välja talli nurga taha. Seal podiseb kivide vahel tulelõkkel sõdurikatlake – isuäratavat tailiha ääreni täis! Rumeenlane lisab soola ja ulatab mulle orgi, et selle otsa liha õngitseksin. Sülg valgub varem suhu, kui liha jõuan hammustada. Me sööme teda peaaegu paljalt, sest kuivanud koorukesed pole kuigi sobiv kõrvane. Oleks ometi kuumi kartuleid!…

Söögi järel lesime tallis põhkudel ja süütame sigaretikonid, mida varjatult peo sees tõmbame. Äkki paljastab rumeenlane hambad, uriseb kurjalt ja klähvib tigeda penina mu peale haukuda, ise sõrmega tühja lihatopsi poole sihtides. Kas tähendas see korealiha söömist? Nii see oli, nagu täiendavalt seletas. Ühe vangiga kaasajooksnud koera oli tšehh maha lasknud ja temal käskinud sõnnikuhunnikusse matta. Ta oli aga enne seda koera tagumised kintsud matuseroaks võtnud… Näljasele kõhule passis päris hästi, aga teistkordsel söömisel poleks ta enam nii libedasti suust alla läinud.

Tallipoisi amet kestis umbes paar nädalat, siis lõppes see ratsameeste ja ratsude mujale kolimisega. Tšehhid olid juba õppinud vange orjatööle rakendama ja vaevalt päeval töövõimelist meest ruumis leidus.

Hommikul käsutati kõik koridori paigale. Töövõimelised mehed jaotati tarviduse järgi gruppidesse, tunnimees kaasa ja linna mitmesugustele töödele. Nooremad lasteta naised, paar tosinat, valis laagrist venelane ja viis asiaatidele lõbustuseks… Õhtul tagasi tulles olid neil juuksed masinaga lühikeseks lõigatud ja kleidi esi- ning tagaküljele suured haakristid värvitud, selleks et järgmise valiku ajal tunda oleksid – kui kõlbmatud. Sageli toodi õhtul naisi hommikusest arvust vähem tagasi. Kes seda teadis, kuhu nad jäid, või kes julgeski küsida. Terariistade omamine oli surmanuhtluse ähvardusel keelatud, siiski tõime tallist habemeajamisteri kaasa ja mõnigi naine sai nende abil oma juuksed lühikeseks.

Selle vägistamisvärbamise lõpetas imikute seas puhkenud surmataud. Muidugi ulatusid jutud sellest venelaste kõrvu ja nad kartsid naistelt endale nakkust. Millest see taud tuli või mis ta nimi oli, kes seda teab, arvatavasti oli see näljast tingitud, sest emadelgi ei olnud süüa – kust pidid seda imikud saama? Meie kahest ruumist viidi paari päeva jooksul viis laipa välja. Imelikul kombel jäid vangina sündinud seekord ellu. Matmine toimus jõhkralt. Valvur kiskus nutva ema käte vahelt laiba, kinnastatud käega jalust hoides viis koridori kasti, kus teisi ennegi ees, ja mehed kandsid surnud veoautole, mis väravast välja vuras. Leinavate emade nuttu võis tagantjärele veel ööselgi kuulda.

Linnatöödel täitsime enamasti vastikuid ülesandeid. Eriti ropp oli saksa ja vene sõjaväe poolt reostatud kasarmute koristamine. Nad olid seekord tühjalt maha jäetud, kuid uute väeosade tulekut oodati. Riknenud toit haises köögi kateldes, ussid ujusid sees, loomulikke tarbeid oli toa nurkadesse õiendatud ja väljakäigukohtades leidus puruksrebitud, verega koos naisteravha aluspesu. Meie pidime kõik nurgad ja katlad puhtaks küürima – ega see just lõbus ülesanne olnud… Lisatoitu õnnestus harva saada, ja kui – siis oli see juba riknenud. Paaril korral käisime söögimajades kartuleid koorimas, seal kallati lõunastajatest lauale jäänud toidujätted solgitünni, ja selle sisu lubati armulikult meil kasutada. Tühjendasime koolimaju, kus varem saksa haiglad sees asusid. Seal laoti kord Hitleri pildid koridori põrandale, et neil jalgadega üle käies trambiksime. Arvasid vist, et see meile raske on. Ega me venelaste taolised pildikummardajad olnud. Mitu päeva korjasime linna mööda laiali asuvaist sakslaste erakorteritest sisustust kokku. Selleks oli varutud kolm tohutut ladu, kuhu paigutati mööbel, riietusesemed ja toiduained eraldi. Toiduaineid leidus vähe, aga küllaldaselt selleks, et taskud täis saime varuda. Eriti rohkesti leidus sahhariini, mida mitmeks ajaks jätkus kohvi magusaks tegemiseks. Väärtuslikku mööblit, kasukaid, pesu ja serviise andis autodele tassida, pealegi ülemistelt majakordadelt, mis nälginud vangid õhtuks surmani väsinuks tegi. Õmblusmasinaid võis isegi mõni hea sada olla.

Korterite uksed olid varem pitseeritud, osa sisemuselt korras, teistes voodid korratuses – nagu magamast tõustud. Mõned ruumid kandsid raskeid võitlusjälgi, kuivanud vereloigud põrandal, kuuliaugud ustes ja seintel, mööbel uste taha barrikaadiks laotud. Üks tuba on eriti meelde jäänud, kus vedeles padrunikesti hulgana põrandal, mööbel kõik läbi lastud ja nurka visatud ohvitserimundrist oli järel täägiauke täis verine kalts. Kohvrit välja kandes lugesin selle nimesildilt – Oberst Eberhard…

Paljudes alumise korra korterites olid magamistoa aknad eesriiete tagant tihedasti okastraadiga põimitud. Nähtavasti kartsid sakslased juba varem öist kallaletungi või granaadi sisseviset.

Juba vedamise ajal tülitses lao hoovis karjakaupa räpaseid alevinaisi, kes vedasid käsivankritel laost jagatavaid viletsamaid esemeid ja mööblitükke endale koju. Kus saaki – seal kaarnaid…

Ühel hommikul tulid paar püssidega varustatud venelast laagrisse, käisid ruumid läbi ja saatsid tugevama kondiga mehed hoovile. Meid kogunes nelikümmend meest, paar vanemat naist ja kolm-neli tüdrukut. Häda oli, et ükski ei mõistnud vanka keelt. Arvestasin, et sellest erilist ohtu töö juures pole, vaid isegi kasu, ja teatasin, et oskan veidi temast aru saada. Kutsus rivist välja ja käskis meeskonnale ütelda, et see jääb alaliselt marssal Konjevi töökomandoks ja iga päev peavad samad vangid olema. Naised keedavad meiel lõunat ja tüdrukud on venelaste toakoristajad. Toitu lubas anda tugevasti, ja mis üle jääb – isegi laagrisse tuua, aga selle eest peab kõvasti tööd tegema ja laisklemisest pole juttugi. Eks näe, kuidas läheb. Peamine töölesundija oli nälg…

Marssisime lähema trammipeatuseni, kus tühjendati üks vagun sõitjaist. Asusime sisse ja sõit viis linna äärde kasarmute ja ladude rajooni.

Kohale jõudes näis, et marssali sulased, mingi transporti korraldav üksus, olid osanud end mugavasti sisse seada. Õuel aedades sea-, lamba-, lehma-, ja kanakarjad, kust meilegi kohe rasvane lammas toiduvalmistamiseks anti. Lisaks kott riisi, herneid, tangu ja makarone, millest naised õuele ülesseatud pajas hakkasid meile lõunat valmistama. Samas jagati igale vangile päts leiba ja laos vedelevad purunenud leivad lubati üldtarvituseks. Vanka pidas toidu suhtes sõna – nii kordus see igal hommikul, ja mis tal võõra varaga viga laiutada?

Esimene rikkalik lõuna värske lambalihaga lõi meie nälginud sisikonnad nii segi, et õhtu eel püksinööbid lausa tulised olid avamisest ja sulgemisest! Ega venelased sellepärast pahandanud, et töö juurest tihti nurga taha jooksime, ütlesid, et neil olnud see sõja ajal harilik nähtus, kui viletsalt toidult paremale sattunud. Küllap teiegi pidama hakkate!…

Töö seisnes mitmesuguse varustuse autodele ja sealt rongidele laadimises. Isegi tühjad limonaadipudelid, auklikud bensiinivaadid, vanad katkised saksa sõdurite riidekapid ja taburetid tassisime vagunitesse – rikkale Venemaale saatmiseks.

Venelaste käitumisega võis rahule jääda. Tavalist kolmejärgulist sõimu oli alati, ilma milleta venelane ei oskagi rääkida, aga käsi külge ei aetud ega tööga erilist kiirustatud. Põhiliselt on venelane ise laisk ja laseb ka teisel laiselda. Vanasõna: tasa sõidad, kaugemale jõuad – on praegugi maksev.

Õhtul toodi sama teed kaudu laagrisse tagasi, igal vangil paras komps leiba ja üht-teist söödavat kaasas. Väravas kinnitas saatja, et vangid on läbi otsitud ja nende poolt antud toiduaineid ära ei tohi võtta. Ruumi jõudes jagasin kaasatoodu oma ruumi rahvale, mida ka sakslased tegid, kes samast tööl käisid. Olime neljakesi igal õhtul kojuoodatud onud…

Juba esimesel päeval hakkas venelasest tööjuhataja minu keeleoskuse vastu huvi tundma. Ta on vana, lihtsameelne ja rumal “staršina” ehk meie keeles veebel, kusagilt Kaukaasia ääremailt. Tööle mind ei sundinud, kõndisin kaasas, et korraldusi sakslastele edasi anda ja ajaviiteks temaga juttu puhuda, õigemini kuulata, sest ta ise oli peamine jutustaja. Laia suuga praalis oma sõjaaegsetest vägitegudest, ja kui medaleid näha küsisin, siis kirus ülemusi, kes tema vahvust pole osanud hinnata. Teisel päeval tõi oma kokkuröövitud “uurade” tagavara töö juurde kaasa ja küsis minu arvamist igaühe väärtuse kohta. Et kellade väärtust enam-vähem tunnen, panin nad paremuse järjekorras lauale ritta. Sellest ei tahtnud ta aru saada, miks saksa must, aga täpse käiguga teenistusuur läikivast “toobikellast” parem on. “Kes seda täpset käiku näeb ja seda pole vajagi, aga vot, hiilgus paistab kohe teisele silma, kui taskust välja võtad!” oli ta põhjendus. Seletasin siis, et välismaal hinnatakse esmalt sisu ja selle järel välishiilgust, isegi seda tuntakse ära, kas on ehtne hiilgus või särab kassikuld. Lõpuks jäi rahule, ainult imestas, et “kultura” on maailmas mitut moodi.

Teisel hommikul oli kari vankasid oma “uuradega” asjatundja juures. Küll mõni imestas, kui tema kallihinnalise hiilgava “toobiuuri” esmaklassilisest, kuid lihtsa välimusega “Omega´st” odavamaks määrasin. Õpetasin neile kellakäigu kuulamist niimoodi, et kui kell hammaste vahele võtta ja kõrvad sõrmedega kinni hoida, siis tundub, nagu tiksuks see elukas sul pealuu sees. Seda õpetust võeti tõsiselt ja see näis neid huvitavat. Mõni mees istus tundide kaupa seina ääres, näpud kõrvu topitud ja kell hammaste vahel…

Ühel päeval kõnnib mulle mingi asiaat hulk aega luurates järele. Arvan juba, et mulle on valve sappa pandud ja kahtlustatakse mingis süüteos. Ei seda ega teist, vankal on endal mure südamel. Kutsub lõpuks mind nurga taha, koogib põuest nartsupuntra välja, harutab lahti, torkab mulle nina alla ja küsib: mis need on? Esiti ei mõistnud arvata, oli mingit punast ja kollast läikivat puru paras lusikatäis nartsu sees. Need puha “uura” kalliskivid, seletab ise. Tema väärtuseta prahti ja kellarattaid koju ei vea, pealegi on need tülikad varaste eest varjata. Targem on “uurad” puruks taguda, kalliskivid välja võtta, sellega jääb väärtuseta praht maha. Nüüd aga häda, ei tea, mis nad maksvad, ei oska hinda küsida. Kuulnud, et ma asjatundja, kas ma ei võiks ütelda, aga kellelegi ei tohi sellest sõnagi lausuda… No mida, kurat, sa oskad lollile vastata? Panin siis imestades käed kokku, ohkasin ja ütlesin, et seda ei oska täpselt hinnata, selleks peavad apteegikaalud olema. Arvan, et sa, mees, selle varandusega vist pool Moskvat võid ära osta. Kartis, et selleks on liiga vähe ja väikesed, oli küll laua- ja seinakelli lõhkunud, aga neis polnud kive leidnud. Kinnitasin omal poolt, et neile kive sisse ei panda, tuleks liiga kallis, aga linna tornikelladel on isegi rusikasuurusi sees! Küll on kahju, varem ei teadnud, ja nüüd on sõda lõppenud, ohkas ivan. Andis suupidamise ja hindamise tasuks peotäie sigareid ja lonkis õnneliku näoga minema. Olin minagi õnnelik sigarite üle, las lõhub “uurasid” edasi, saab “paradiis” niigi palju oma lollidest alamatest kahju…

Töövanemaga juttu puhudes sai ta teada minu meremehe-elukutse. Kohe hakkas Venemaale kutsuma. Neil merd kõik kohad täis, laevastikku lugematu arv, aga meremehi vähe. Merel saab head palka, välismaa sadamatest kõiksugu häid asju, võin Katjuša naiseks võtta ja elu nagu Eedeni aias. Lubas politrukile seda asja rääkida. Keelasin küll, aga mis see aitas. Ühel päeval oligi politruk kohal, päris mu elulugu ja arvas, et Venemaale minekut saab korraldada, vaja ainult suuremale ülemusele rääkida ja tema toetab minu asja. Lihtsalt ühel päeval laagrisse tagasi ei lähe, valvur ütleb, et surma said, ja sõidad Venemaale. Punnisin vastu, et ma nii suuri ja vägevaid laevu, nagu neil on, pole varemalt tüürinud, keeleoskus kah kesine ja teadmised kommunismist tumedad. (Sihilikult rääkisin jutuajamisel keelt valesti.) Küll Moskvas õpid kõike juurde, kui kohale jõuad, lohutas politruk.

Sel õhtul pääsesin tulema, juba teel kaebasin saatvale venelasele sisemisi valusid. Õhtul kauplesin järgmiseks päevaks Poolast päritoleva sakslase enda asemele tööle. Ta mõistis veidi vene keelt ja oli õnnelik, et hea tööotsa sai. Käskisin ütelda, et mind viidi haiglasse. Lubas mind leivaga meeles pidada ja venelastele teatada, et minu ellujäämiseks on lootusi vähe…

Järgmisel hommikul oigasin töölemineku ajal põrandal. Mis oli vange viival vankal asja, kes meeskonda kuulus – peaasi, et arv oli täis.

Olgu tähendatud, et rööbiti töölkäimisega algasid õhtul ja isegi öösel esimesed ülekuulamised.

Ruumist kutsuti paarkümmend inimest välja, viidi suure maja koridori, asetati käeulatuse vahedega ja nimetähestiku järjekorras ritta – saapaninadega vastu seina. Käsk oli kogu aeg vaikselt valvel seista ja vähemagi liigutuse puhul valas selja taga liikuv valvur sulle nuudiga kuklasse. Nõrkemise korral toodi ämber külma vett, kallati krae vahele ja toibumisel peksti ruumi tagasi.

Ülekuulamistel küsiti peamiselt elulugu ja mida sõja ajal Saksamaal tegid? Vanemate tegevus ja elukohad kuni kolm põlve tagasi. Kus asuvad praegu teised lähemad omakseid? Eriti taheti ristküsimuste varal välja pressida saksa sõjaväes teenimist ja kas see toimus vabatahtlikult, kas kehal tätoveeringuid ei leidu? Õnneks mul riideid maha ei võetud, usuti eitamist niisama. Võib-olla aitas vanus ja habeme kasv kaasa, et mind vabatahtliku ega SS vääriliseks ei arvatud. Ülekuulajal oli “rootslasega” alati raskusi. Saksa ja vene keele oskuse tegin meelega konarlikuks, kuna rootsi keele mõistjaid õnneks küsitlejate hulgas ei leidunud. Kui oleks leidunud, kavatsesin lapi keele emakeeles tunnistada, selle mõistjaid oleks veel raskem olnud leida. Ülekuulajad vahetusid, kuid endised kirjapanekud olid kaasas, millelt võrdlesid su varemalt antud andmeid. Mõni küsitleja oli laiemate huvidega, küsis, palju Rootsis rahvast elab, pealinna nime ja elanike arvu; mida toodetakse maapõue varadest ja millist vilja põllul kasvatatakse? Käskis hümni laulda, ja kui vabandasin, et laulda ei oska, siis põrutas, et vilistada ikka oskad. Panin vilele “Eestimaa mu isamaa” noodid peale, tulgu, mis tuleb. Kuulas ja tähendas, et väga kena…

“Räägi midagi rootsi keeles”

Kasutasin varem valmis mõeldud lauset: “Üle kuldkollakate viljaväljade lendab lumivalgeid luigepaare lõuna poole.” Laskis veel kord aegamööda korrata ja käskis tõlkida. “Sakslase rautatud saabas ei rõhu enam võõraid rahvaid.” oli mu lause valmis.

“See on tõsi, enam ei rõhu,” oli tšehh nõus, “aga kuidas te üksteisega ometi rääkida saate, kui keeles pole ühtki susinat ega põrinat sees, nagu meil,” oli ta imestunud.

“Eks ta ole nagu linnanimedegagi, teil on: Praha, Brno, Bratislava ja Porsitzani, aga meil: Lulea, Oulu, Umea ja Tömelilla, ” lisasin keelenäiteid juurde.

Kaldusin juba arvama, et ta mind lihtsalt narrib ja pettusest aru saab, aga ei midagi, andis veel sigarette ja avaldas lootust, et peatselt oma konsuli jutule pääsen, kes kodumaale sõitu korraldab.

Ülekuulamistel arvestati vist ka erapooletut rahvust. Kõigil ei läinud nii valuta ja libedasti. Sakslased tulid tihti veriste nägudega tagasi, koridori kostis ruumist karjeid ja kisa, sageli ei väljunud uksest sissemineja – nähtavasti oli ruumil teine väljapääs, kustkaudu viidi inimesed teadmatusse…

Vist ülekuulamiste põhjal kutsuti ühel ööl inimesi nimeliselt ruumidest hoovile. Kõigil kästi oma asjad kaasa võtta, sest olla teise laagrisse kolimine.

Hoovile kogunes paar-kolmsada inimest, olin ka lahkujate nimekirjas. Kaugele minekut ei olnud, mõni tänav edasi sisenesime neljakordsesse koolimajja. Meid anti uutele valvuritele üle, naised-lapsed kolmandale majakorrale. Kaks alumist korda olid enne vange täis. Määrati ruumivanemad ja võisime põrandale magama heita.

Selle laagri poisikeseeas valvurid olid eriti toored. Juba järgmisel hommikul ruumi karates karjusid: Kes lubas akna avada? Tšehhi keelt valdav ruumivanem, hallipäine vanahärra, seletas midagi vastu. See vist valvuritele ei meeldinud, nad haarasid mehel kraest kinni ja viskasid ta neljandalt majakorralt avatud aknast alla! … Pärast arvasid teised vangid, kes ruumivanemat tundsid, et see allaviskamine toimus sihilikult, sest vanahärral olevat Prahas suur kullasepaäri ja seda võis nüüd omaniku surma järel segamatult rüüstata.

Aknast väljavaatamine keelati isegi läbi klaaside ja iga ukse taga seisis valvur, kes seda sageli kontrollis. Valvuri ruumi tulles pidime püsti kargama ja tema ruumisoleku ajaks valveseisangusse jääma. Pikaldane püstitõus ja väiksemgi liigutus seismisel oli küllaldane põhjus peksmiseks.

Toitu jagati hoovil. Käisime majakordade kaupa seda sealt toomas. Iga kord peksid valvurid nuutidega koridoris ja treppidel toidutoojaid, kui liikumine nende arvates küllalt kiirel jooksul ei toimunud. Lisaks kõigele toimetati päevas paar korda läbiotsimist ja kõik esemed peale lusika võeti ära. Väärtuslikku enam midagi ei olnud, aga ka taskupeeglid, kammid, pliiatsi- ja nöörijupid ei leidnud valvurite silmis armu. Oma taskukella hävitasin juba eelmises laagris ja laulatussõrmuse vajutasin kokku, seda hoidsin läbiotsimise ajal keele all. Saksa raha peitsin palituvoodri vahele ja see jäi ka valvuri näppudest puutumata, mis mulle pärast kasuks tuli.

***

Orto, Toronto, 1960

Vaata raamatuid meie veebipoes Vana ja Hea raamat – https://www.vanajahea.ee/