Raamatust “Napoleon”; Eesti Riiklik Kirjastus, 1964; autor Akad. J. V. Tarle

Tõlkinud – K. Luksep

I

15. augustil 1769. aastal tundis Korsika saarel Ajaccio linnas advokaadipraktikaga tegeleva kohaliku aadliku 19-aastane naine Laetitia Buonaparte õues viibides korraga sünnitusvalusid. Ta jõudis vaevu võõrastetuppa ja sünnitas siin lapse. Sünnitaja juures ei olnud sel momendil kedagi ning laps kukkus emaihust otse põrandale. Nii toimus perekonna juurdekasv Korsika linnakese Ajaccio kehva advokaadi Carlo Buonaparte kodus. Advokaat otsustas anda oma pojale tulevikus mitte korsika, vaid prantsuse kasvatuse, ja kui poisike oli suuremaks sirgunud, õnnestus isal ta paigutada riigi ülalapidamisele ühte prantsuse sõjakoolidest: poja koolitamiseks omal kulul puudusid lasterohkel perekonnal võimalused.

Korsika saar, mis kaua aega oli kuulunud Genua kaubandusvabariigile, tõusis ühe kohaliku maavaladaja (Paoli) juhtimisel Genua vastu üles ja kihutas genualased 1755. aastal minema. See oli ilmselt väikeaadli ja maaomanike ülestõus, keda antud juhul toetasid kütid, mägedes elavad karjakasvatajad ja väheste linnade kehvikud, ühesõnaga elanikkond, kes soovis vabaneda neile täiesti võõra kaupmeestevabariigi jultunud ekspluateerimisest, fiskaalsest ja administratiivsest rõhumisest. Ülestõus õnnestus ja 1755. aastast alates oli Korsika iseseisev riik Paoli valitsemise all. Korsika saarel (eriti saare siserajoonides) olid veel tugevasti säilinud sugukondliku korra igandid. Elati sugukondade (klannide) kaupa, kes pidasid omavahel sageli kauakestvaid ja vihaseid sõdu. Veritasu (vendetta) oli väga laialt levinud ning lõppes sageli tohutute heitlustega üksikute sugukondade (klannide) vahel.

1768. aastal müüs Genua vabariik oma juba faktiliselt olematuks muutunud “õigused” Korsika saare üle Prantsuse kuningale Louis XV-le, ja 1769. aasta kevadel purustasid Prantsuse väed Paoli väesalga (see toimus 1769. aasta mail, kolm kuud enne Napoleoni sündi). Korsika kuulutati Prantsusmaa valduseks.

Niisiis möödus Napoleoni lapsepõlv just ajal, kui saarel veel elavalt ja kahetsusega meenutati nii ootamatult jälle kaotatud poliitilist iseseisvust; samal ajal aga vallutas osa maaomanike ja linnakodanluse meeli mõte, kas ei tuleks hakata mitte hirmu, vaid südametunnistuse ajendusel lõplikult Prantsusmaa alamaiks. Napoleoni isa Carlo Buonaparte ühines “prantsuse” parteiga, väike Napoleon aga tundis kaasa Korsika kaitsjale, pagendatud Paolile ja vihkas prantsuse sissetungijaid.

Juba varasest lapsepõlvest peale ilmnes Napoleoni kärsitu ja rahutu iseloom. “Miski ei äratanud minus lugupidamist,” meenutas ta hiljem, ” mul oli kalduvusi tülitsemiseks ja kakluseks, ma ei kartnud kedagi. Ühte lõin, teist kriimustasin, ja kõik kartsid mind. Kõige enam sai minu läbi kannatada vend Joseph. Ma peksin ja hammustasin teda. Ja isegi selle eest sai ta riielda, sest veel enne, kui ta oli hirmust toibunud, jõudsin juba emale kaevata. Minu salakavalus tuli mulle kasuks, sest muidu oleks ema Laetitia mind minu riiakuse eest karistanud, ta poleks iialgi sallinud minu kallalekippumisi!”

Napoleon kasvas sünge ja kergesti ärrituva lapsena. Ema armastas teda, kuid kasvatas väikest Napoleoni ja teisi lapsi küllaltki karmilt. Elati kokkuhoidlikult, kuid puudust ei tuntud. Isa oli ilmselt hea ja nõrga iseloomuga inimene. Tõeliseks perekonnapeaks oli Laetitia, kindel, karm ja töökas naine, kelle kätes oli laste kasvatamine. Armastuse töö ja range korra vastu päris Napoleon oma emalt.

Selle muust maailmast eraldatud üksildase saare olud tema üsna metsiku elanikkonnaga mägedes ja metsapadrikuis, klannide lõppematute kokkupõrgetega, sugukonnaveritasudega ja hoolikalt varjatud, kuid püsiva vaenuga prantslastest sissetungijate vastu avaldasid tugevat mõju väikese Napoleoni nooreea muljetele.

1779. aastal pärast suuri pingutusi õnnestus isal saata kaks vanemat last – Joseph ja Napoleon – Prantsusmaale ning panna nad Autuni kolledžisse, sama 1779. aasta kevadel aga viidi kümneaastane Napoleon üle ja võeti riigi stipendiumile Brienne´i linna sõjakoolis Ida-Prantsusmaal.

Brienne´i sõjakoolis jäi Napoleon süngeks ja kinnise iseloomuga poisiks; ta ärritus kergesti ja pidas viha, ei lähenenud kellelegi, suhtus kõigisse lugupidamatult, poolehoiuta ja kaastundeta ning hoolimata oma väikesest kasvust ja noorusest oli ta väga enesekindel. Talle püüti liiga teha, teda narrida ja tema kallal norida tema korsikapärase häälduse pärast. Kuid mõned löömingud (tõsi küll, mitte ilma vigastusteta), mis väike Bonaparte raevukalt ja küllaltki edukalt pidas, veensid kaaslasi, et säärased kokkupõrked pole ohutud. Ta õppis suurepäraselt, tutvus põhjalikult Kreeka ja Rooma ajalooga. Suurt huvi tundis ta ka matemaatika ja geograafia vastu. Selle provintsi-sõjakooli õppejõud polnud oma teadmistes eriti tugevad ja väike Napoleon täiendas ennast lugemise teel. Nii sellel varasel perioodil kui ka hiljem luges ta alati palju ja väga kiiresti. Prantsuse koolivendades tekitas imestust ja võõrastust tema korsika patriotism; tollal olid prantslased tema silmis alles võõras rass, sissetungijad – kodusaare vallutajad. Oma kauge kodumaaga pidas ta, muide, noil aastail sidet ainult kirjade kaudu oma sugulastele: perekonna majanduslik olukord ei olnud selline, et kutsuda teda õppevaheaegadeks koju.

1784. aastal lõpetas ta viieteistkümneaastasena edukalt koolikursuse ja siirdus Pariisi sõjakooli, mille lõpetajad võeti ohvitseridena armeesse. Siin olid esmajärgulised õppejõud: piisab, kui mainime, et õpetajate hulgas oli kuulus matemaatik Monge ja astronoom Laplace. Napoleon kuulas ahnelt loenguid ja luges. Siin leidus, mida ja kellelt õppida. Kuid juba esimesel õppeaastal tabas teda õnnetus: Pariisi sõjakooli astus ta 1784. aasta oktoobri lõpul, 1785. aasta veebruaris aga suri tema isa Carlo Buonaparte samasse haigusse, millesse hiljem suri ka Napoleon ise – maovähki. Perekond sattus puudusse. Napoleoni vanemale vennale Josephile ei võinud suuri lootusi panna: ta oli andetu ja laisk. Kuueteistkümneaastane kadett hakkas hoolitsema ema, vendade ja õdede eest. Pärast aastast Pariisi sõjakoolis viibimist lahkus ta sealt 30. oktoobril 1785. aastal ja astus nooremleitnandi aurkaadis sõjaväkke. Tema rügement asus lõunas, Valence´i linnas.

Noore ohvitseri elu oli raske. Suurema osa palgast saatis ta emale, jättes endale vaid hädavajaliku ülalpidamiseks ja loobudes vähimastki meelelahutusest. Majas, kus ta toa üüris, oli bukinisti kauplus ja Napoleon veetis kogu oma vaba aja raamatute lugemisega, mida kaupmees talle andis. Ta hoidus seltskonnast eemale ning ta riidedki olid nii viletsad, et ta ei tahtnud ega võinud liikuda seltskonnas. Raamatuid neelas ta otse ennekuulmatu ahnusega, täitis oma vihikuid märkustega ja tegi konspekte.

Eelkõige tundis ta huvi sõjaajaloo-, matemaatika-, geograafiaalaste raamatute ja reisikirjelduste vastu. Ta luges ka filosoofe. Just sel ajal tutvus ta XVIII sajandi valgustusajastu kirjanduse klassikutega – Voltarie´i, Rousseau´, d´Alembert´i, Mably ja Raynaliga.

On raske kindlaks teha, millal nimelt hakkas Napoleoni juures ilmnema talle hiljem nii iseloomulik vastikustunne revolutsioonilise kodanluse ideoloogide ja tema filosoofia vastu. Igatahes kuueteistkümneaastane nooremleitnant niivõrd ei kritiseerinud kui just õppis. Seegi on tema mõistuse põhilisi jooni: igale raamatule, igale uuele inimesele lähenes ta oma elu algaastail ahne ja kärsitu sooviga saada kiiremini ja võimalikult täielikumalt teada seda, mida ta veel ei teadnud ja mis võis toita tema oma mõtet.

Ta luges nii ilukirjanduslikku proosat kui ka värsse; oli haaratud “Noore Wertheri kannatustest” ja mõnedest teistest Goethe teostest; ta tutvus Racine´i, Corneille´ja Moliere´iga, tollal kõmu tekitanud värsiraamatuga, mille autoriks peeti keskaegset šoti bardi Ossiani (see oli meisterlik kirjanduslik võltsing); selle kirjanduse juurest läks ta kiiresti üle matemaatiliste traktaatide, sõja- ja eriti kahurväealaste teoste juurde.

1786. aasta septembris palus Napoleon enesele pikaajalise puhkuse ja sõitis Ajacciosse, kodumaale, et korrastada perekonna majanduslikke asju. Surres oli isa neile pärandanud väikese mõisa ja küllaltki segiaetud asjaajamise. Napoleon asus neid energiliselt ja edukalt korraldama ning selle tulemusena paranes perekonna materiaalne olukord. Ta õnnestus oma puhkust pikendada kuni 1788. aasta keskpaigani, ehkki nähtavasti ilma palgata. Kuid tema töö tulemused majapidamise ja mõisa korraldamisel olid kuludest suuremad.

Pärast tagasijõudmist Prantsusmaale 1788. aasta juunis saadeti Napoleon peatselt koos oma rügemendiga Auxonne´i linna. Siin ei elanud ta enam erakorteris, vaid kasarmus. Ta luges nagu ennegi ahnelt kõike, mis talle kätte sattus ja eriti neid põhilisi teoseid, mis olid XVIII sajandi sõjaasjatundjate hulgast suurt huvi tekitanud. Kord, kui ta millegipärast oli peavahti pandud, avastas ta päris juhuslikult ruumis, kuhu ta oli lukustatud, sinna teadmata kuidas sattunud Justinianuse kogumiku (Rooma õiguse alalt). Ta luges selle kaanest kaaneni läbi, ja vähe sellest, isegi hämmastas ligi viisteist aastat hiljem kuulsaid prantsuse juriste koosolekul, kus koostati Napoleoni koodeksit, tsiteerides peast rooma digeste. Ta mälu oli fenomenaalne.

Võime visalt vaimset tööd teha ja kestvalt mõtiskleda ilmnes tema juures juba sel varasel perioodil. “Kuid tundub, et ma olen alati kõigeks ette valmistatud, siin on see seletatav sellega, et enne, kui ma midagi ette võtan, olen juba varem kõik valmis mõtelnud; ma nägin ette seda, mis võib juhtuda. Mitte geenius ei selgita mulle äkki ja salapärasel viisil (en secret), mida nimelt pean kõnelema ja tegema olukordades, mis teistele tunduksid ootamatuina, vaid selle teeb selgeks minu mõtisklemine. Ma töötan alati, töötan lõunatades, töötan teatris viibides, ma ärkan öösiti, et töötada,” nii kõneles ta hiljem korduvalt. Oma geniaalsusest rääkis ta sageli mingi kerge irooniavarjundiga või pilkega, oma tööst aga alati suure tõsiduse ja sihikindlusega. Ta oli oma kolossaalse töövõime üle uhkem kui ühegi teise ande üle, millega teda oli varustanud tema suhtes nii piiramatult helde loodus.

Siin Auxonne´is haaras ta ka ise sule kätte ja koostas väikese ballistikaalase traktaadi (“Pommide heitmisest”). Artilleeria muutub lõplikult tema sõjaliseks lemmikalaks. Tollest ajast on tema dokumentide hulgas säilinud ka mõningaid ilukirjanduslikke visandeid, filosoofilis-poliitilise etüüde jm. Siin on ta oma väljendustes sageli enam või vähem liberaalne, mõnikord aga otse kordab mõningaid Rousseau´ mõtteid, ehkki teda põhiliselt ei või kuidagi nimetada “Ühiskondliku lepingu” ideede pooldajaks. Nendel aastatel torkab tema elus silma üks joon: kirgede ja soovide täielik allutamine tahtele ja mõistusele. Ta elab poolnäljas, hoidub kõrvale seltskonnast, ei lähene naistele, loobub lõbustustest, ta töötab väsimatult ja istub kogu teenistusest vaba aja raamatute taga. Kas ta tõesti otsustas lõplikult leppida oma saatusega – kehva provintsiohvitseri ja vaeste hulgast võrsunud korsika aadliku saatusega, kellele aristokraatsed kolleegid ning ülemused vaatavad alati ülalt alla?

Ta ei jõudnud veel selgesti formuleerida vastust sellele küsimusele, ja veel vähem suutis ta konkreetselt arendada tulevikuplaane, kui juba hakkas kõikuma, siis aga murdus ja lõpuks varises kokku see lava, millel ta kavatses tegutseda: puhkes Prantsuse revolutsioon.

II

Need loendamatud Napoleoni biograafid ja historiograafid, kes kalduvad oma kangelasele omistama üleloomulikku tarkust, prohvetlikku talenti, oma tähe innustatud järgimist, tahavad kahekümneaastases Auxonne´i garnisoni kahurväeleitnandis leida selle eelaimust, milleks temale isiklikult kujuneb puhkenud 1789. aasta revolutsioon.

Tegelikult oli kõik palju lihtsam ja loomulikum: oma sotsiaalse päritolu tõttu võis Napoleon kodanluse võidust feodaal-absolutistliku korra üle ainult kasu saada. Korsika saarel ei olnud aadlikel (eriti aga väikemõisnike) isegi Genua ajal neid õigusi ja eeliseid, mida nii oskasid hinnata prantsuse aadlikud; suurt ja kiiret karjääri sõjaväes ei olnud väikemõisnikust provintslasel kaugelt, hiljuti prantslaste poolt vallutatud metsikult Itaalia saarelt mingil juhul loota. Kui 1789. aasta revolutsioon teda millegagi võis võluda, siis just sellega, et alles nüüd võisid isiklikud omadused soodustada inimese tõusu sotsiaalsel redelil. Alguseks kahurväeleitnant Bonaparte muud ei vajanudki.

Teda haarasid praktilised mured. Kuidas revolutsioonist rohkem kasu saada? Kus on seda parem teha? Vastuseid oli kaks: 1) Korsika saarel, 2) Prantsusmaal. Tema Korsika patriotismi suurust ja temperatuuri selle momendil ei tohi mingil juhul üle hinnata. 1789. aastal ei olnud leitnant Bonaparte´il enam kuigi palju ühist selle kümneaastase tigeda hundikutsikaga, kes nii ägedalt kakles Brienne´i sõjakooli õues, kui kaaslased teda narrisid korsika aktsendi pärast. Nüüd ta teadis, mis on Prantsusmaa, mis Korsika, ta võis võrrelda mastaape ja muidugi mõistis, kui ebavõrdsed need on. Asi oli selles, et isegi 1789. aastal ei võinud ta loota sellisele kohale Prantsusmaal, mille ta nüüd revolutsiooni ajal võis heal juhul saada Korsika saarel. Kaks ja pool kuud pärast tormijooksu Bastille´le võttis Napoleon puhkuse ja sõitis Korsikale.

Paljude teiste kirjanduslike visandite hulgas lõpetas Napoleon just 1789. aastal ülevaate Korsika ajaloost. Ta andis käsikirja Raynalile hinnangu saamiseks ja oli üsna rõõmus selle tollal populaarse kirjaniku kiitva otsuse üle. Juba teema ise näitab tema elavaimat huvi kodusaare vastu veel enne, kui seal avanes võimalus poliitilise tegevuse alustamiseks. Jõudnud koju ema juurde, kuulutas ta enda viivitamatult pikaajalisest pagendusest tagasijõudnud Paoli pooldajaks, kuid viimane suhtus nooresse leitnandisse väga külmalt, ja peagi ilmnes, et neil pole ühist teed. Paoli sepitses plaane Korsika täielikuks vabastamiseks Prantsuse võimu alt, Bonaparte aga arvestas, et Prantsuse revolutsioon avab uued teed Korsika arenemiseks ja võib-olla – see aga on peaasi – ka tema enese karjääriks.

Viibinud mõned kuud Korsika saarel mingeid tulemusi saavutamata, sõitis Bonaparte uuesti rügementi ning võttis kaasa noorema venna Louis´, et ema majapidamiskulusid mõnevõrra vähendada. Vennad asusid elama Valence´i, kuhu rügement oli uuesti üle viidud. Leitnant Bonaparte´il tuli nüüd elada koos vennaga ning oma väga kehva palga juures veel tedagi kasvatada. Vahel oli lõunaeineks vaid tükk leiba. Napoleon töötas intensiivselt ja otse neelas mitmesugust kirjandust, tegeldes hoolega sõjaajaloo uurimisega.

1791. aasta septembris sattus ta uuesti Korsikale, kuhu tal õnnestus saada ametialane suunamine. Seekord läksid nende arvamused Paoliga lõplikult lahku, sest see taotles saare täielikku eraldumist Prantsusmaast, mida Napoleon aga mingil juhul ei tahtnud. Kui 1791. aasta aprillis puhkes võitlus separatist Paolit toetava kontrrevolutsioonilise vaimulikkonna ja revolutsioonivõimude esindajate vahel, avas Bonaparte tema poolt juhitavat väeüksust rünnanud mässajatejõugu pihta isegi tule. Ta muutus lõpuks kahtlaseks isegi võimude silmis, sest tegi katset vallutada kindlus (ilma kõrgemate võimude vastava korralduseta). Ta sõitis Prantsusmaale, kus ta pidi viivitamatult ilmuma Pariisi, sõjaministeeriumi, et end õigustada oma mõnevõrra kahtlase käitumise pärast Korsikal. Pealinna saabus ta 1792. aasta mai lõpul ja oli isiklikult selle suve tormiliste revolutsiooniliste sündmuste tunnistajaks.

Meil on täpsed andmed otsustamiseks, kuidas suhtus see kahekümne kolme aastane ohvitser nende kuude kesksetesse sündmustesse: rahvahulkade sissetungimisse Tuileries´ lossi 20. juunil ja monarhia kukutamisse 10. augustil 1792. aastal. Olles nende sündmuste puhul kõrvalseisjaks ja juhuslikuks tunnistajaks, oli tal mõlemal korral võimalus avaldada oma arvamust intiimses ringis ning ta võis täiesti vabalt voli anda oma tõelistele tunnetele, kõigile oma instinktidele. Ja tema väljendused ei jäta mingeid kahtlusi nende täielikus selguses ja otsekohesuses. “Järgneme sellele pööblile,” lausus ta Bourrienne´ile, kellega viibis koos tänaval, kui ta nägi rahvamurdu, kes 20. juunil liikus kuningalossi poole. Kui sellest hirmuäratavast demonstratsioonist ehmunud Louis XVI ilmus aknale punases früügia mütsis (üks revolutsiooni embleeme) ja tegi jõugule kummarduse, ütles Napoleon põlastavalt: “Milline argpüks! Kuidas võis neid pätte sisse lasta! Oleks vaja olnud 500-600 inimest kahuritega maa pealt ära pühkida – ülejäänud oleksid laiali jooksnud!” Ma pehmendasin epiteeti, mida Napoleon kasutas Louis XVI kohta, sest selle edasiandmiseks trükis pole vähimatki võimalust. 10. augustil (Tuileries` ründamise ja Louis XVI kukutamise päeval) on Napoleon jälle tänaval ja kordab uuesti kuninga suhtes sama väljendit, revolutsioonilisi ülestõusnuid aga nimetab ta “kõige nurjatumaks pööbliks”.

Ei võinud ta muidugi 10. augustil 1792. aastal rahvamurrus seistes ja Tuileries` ründamist pealt vaadates teada, et Prantsusmaa troon, millelt sellel momendil kihutatakse minema Louis XVI, vabaneb just tema, Bonaparte´i jaoks; ei aimanud ka teda ümbritsev rahvamass, kes vaimustushüüetega oli tervitanud vabariigi sündi, et see silmapaistmatu, rahvamurdu kadunud kõhetu väikesekasvuline noor ohvitser kulunud vormikuues lämmatab selle vabariigi ja muutub ainuvalitsuslikuks keisriks. On aga huvitav tähele panna instinkti, mis juba siis sundis Napoleoni mõtlema, et kartetš on sobivam vastus rahvaülestõusule.

Napoleon külastas veel kord Korsikat. Kuid ta jõudis sinna just sel momendil, kui Paoli oli lõplikult otsustanud eraldada Korsika Prantsusmaast ja minna üle inglaste poole. Pärast pikaajalisi seiklusi ja ohte õnnestus Napoleonil, veidi aega enne seda, kui inglased hõivasid saare, Korsikalt põgeneda ning kaasa võtta ema ja kogu perekond. See toimus 1793. aasta juunis. Vaevalt olid nad silmapiirilt kadunud, kui separatistid – Paoli pooldajad – nende maja tühjaks riisusid.

Algasid kibedad puuduse aastad. Suur perekond oli täielikult laostunud ja noorel kaptenil (Napoleon oli selle aukraadi saanud üsna hiljuti) tuli ülal pidada ema ja seitset õde-venda. Ta majutas nad algul kuidagiviisi Touloni, hiljem Marseille´sse. Elu oli raske ja vilets. Üks kuu möödus teise järel, toomata ainsatki lootust … Äkki katkes raske üksluine töö kõige ootamatumal viisil.

Lõuna-Prantsusmaal puhkes kontrrevolutsiooniline ülestõus. 1793. aastal kihutasid Touloni rojalistid minema või surmasid revolutsioonilise võimu esindajad ja kutsusid appi Vahemere lääneosas ristleva Inglise laevastiku. Revolutsiooniline armee piiras Touloni maa poolt sisse.

Piiramine oli loid ja edutu. Seda juhtis keegi Careaux. Lõunas rojalistide ülestõusu mahasurunud armee juhiks oli Bonaparte´i tuttav, korsiklane Salicetti, kellega nad olid välja astunud Paoli vastu. Bonaparte külastas oma kaasmaalast laagris Touloni lähedal ja näitas talle kätte ainsa viisi, kuidas vallutada Toulon ja kihutada rannikult minema Inglise laevastik. Salicetti määras noore kapteni piiramiskahurväe ülema abiks.

Novembri esimestel päevadel üritatud tormijooks ebaõnnestus, sest sel päeval vägesid juhatanud Donnet käskis vastupidi Bonaparte´i arvamusele ja soovile taganeda kõige otsustavamal momendil. Bonaparte oli veendunud, et kui poleks tehtud seda jämedat viga, oleksid võidu saavutanud prantslased. Ta oli ise rünnakukolonni eesotsas ning sai haavata. Pärast kõrgemate võimude pikaajalist vastuseismist – neil ei olnud just erilist usaldust juhuslikult laagrisse sattunud täiesti tundmatu noormehe vastu – lubas uus ülemjuhataja Dugommier tal lõpuks oma plaanid realiseerida. Paigutanud patareid nii, nagu ta ammu oli soovinud, vallutas Bonaparte pärast kohutavat kanonaadi tormijooksuga (ta võttis sellest ka ise osa) valitseva kõrgendiku (Eguillette´i) reidi kohal ning avas tule Inglise laevastikule.

Pärast kahepäevast ägedat kanonaadi alustasid vabariiklased 17. detsembril tormijooksu kindlustele. Rünnakust võttis osa seitse tuhat meest, nad löödi aga pärast ägedat võitlust tagasi. Siis jõudis Bonaparte reservkolonniga kohale ja see vaheleastumine otsustaski võidu saatuse. Järgmisel päeval hakkasid linnast massiliselt põgenema kõik need, keda inglased nõustusid laevadele võtma. Toulon kapituleerus tingimusteta. Vabariiklik armee marssis linna. Inglise laevastik jõudis eemalduda avamerele.

“Mul ei ole sõnu, et Sulle kirjeldada Bonaparte´i teenet: tal on teadmisi niisama palju kui mõistust ja liiga palju iseloomu, kuid see ei anna Sulle veel nõrka kujutlustki selle haruldase ohvitseri tublidusest,” kirjutas kindral Dutille Pariisi sõjaministeeriumi ning soovitas ministrile tuliselt säilitada Bonaparte vabariigi hüvanguks. Kogu piiravale korpusele oli selge Bonaparte´i tohutu suur osa kahurite paigutamisel, osaval piiramisel ja tule juhtimisel ning lõpuks tormijooksu otsustaval momendil.

See rünnak toimus 17. detsembril 1793. aastal. Niisugune oli Napoleoni esimene ja võidetud lahing. 1793. aasta 17. detsembrist, millal vallutati Touloni kindlustused, kuni 1815. aasta 18. juunini, kui võidetud keiser lahkus laipadega ülekülvatud Waterloo lahinguväljalt – seega kakskümmend kaks aastat (vaheaegadega) kestis see pikk ja verine karjäär, mida nii tähelepanelikult on uuritud kogu rahvuslike vabastussõdade ajastul Euroopas ning mille kogemused on kuni käesoleva ajani olnud süstemaatilise uurimise objektiks.

Napoleon pidas oma eluajal umbes kuuskümmend suurt ja väiksemat lahingut (arvuliselt võrratult rohkem, kui pidasid Makedoonia Aleksander, Hannibal, Caesar ja Suvorov kokku). Neist lahinguist võtsid osa palju suuremad inimhulgad kui sõdadest, mis pidasid tema eelkäijad sõjakunsti alalt. Kuid hoolimata arvukaist grandioosseist lahinguist, millega on seotud Napoleoni tegevus, on Touloni võidul, hoolimata  selle suhtelisest tagasihoidlikkusest, Napoleoni epopöas alatiseks eriline koht. Esmakordselt äratas Napoleon tähelepanu. Esmakordselt kuuldi temast Pariisis. Ühiskondlik Päästekomitee oli väga rõõmus, et viimaks õnnestus lõpp teha Touloni reeturitele ja inglased rannikust eemale kihutada.

Selline sündmuste areng andis lootust rojalistliku kontrrevolutsiooni peatseks likvideerimiseks kogu Lõuna-Prantsusmaal. Touloni peeti niisuguseks vallutamatuks kindluseks, et paljud ei tahtnud uskuda teadet tema langemise kohta ja seda, et selle võis vallutada keegi hoopis tundmatu Bonaparte. Võitja õnneks viibis piirajate laagris peale Salicetti veel üks palju mõjuvõimsam inimene – Augustine Robespierre, Maximilieni noorem vend. Ta nägi linna vallutamist pealt ja kirjeldas Pariisi saadetud ettekandes sündmust. Tulemused ilmnesid viivitamatult: 1794. aasta 14. jaanuari määrusega anti Napoleon Bonaparte´ile brigaadikindrali aukraad. Ta oli siis kakskümmend neli aastat vana. Algus oli tehtud.

III

Aeg, millal Napoleon vallutas Touloni, oli montanjaaride täieliku valitsemise perioodiks Konvendis, ajastuks, kus Jakobiinide Klubi avaldas kolossaalset mõju pealinnas ja provintsis, ning revolutsioonilise diktatuuri õitseajaks. See diktatuur võitles edukalt ja halastamatult välisvaenlaste ning sisemise reetmise ja ülestõusude vastu, mida õhutasid rojalistid ja žirondiinid ning vandeandmisest loobunud preestrid.

Toimunud ägedas sisevõitluses pidi Napoleon taipama, et tuleb valida talle kõik anda võiva vabariigi ja monarhia vahel, mis võib talt kõik ära võtta ega andesta talle Touloni vallutamist ja tema poolt just tol ajal väljaantud väikest brošüüri “Õhtusöök Beaucaire´is”, milles ta tõendas Lõuna-Prantsusmaal ülestõusnud linnadele, et nende seisukord on lootusetu. Kevadel ja suve algul valmistasid Konvendi komissarid lõunas (ja eriti Augustin Robespierre, Bonaparte´i otsesel mõjutusel) ette sissetungi Põhja-Itaaliasse, Piemontesse, et sealt ähvardada Austriat. Ühiskondlik Päästekomitee oli kahevahel, Carnot oli tookord selle plaani vastu. Avaldades mõju Augustin Robespierre´i kaudu, võis Bonaparte loota, et tema unistus – osa võtta Itaalia vallutamisest – teostub. Mõte ise tundus Prantsuse valitsusele sel hetkel ebatavalisena: idee kaitsta ennast interventsiooni eest mitte vastupanu organiseerimisega kontrrevolutsioonilisele Euroopale, vaid otsese kallaletungiga Euroopale, paistis veel liiga hulljulgena. 1794. aastal ei olnud Bonaparte´i plaanidel määratud teostuda. Ootamatu poliitiline katastroof, mida ta absoluutselt ei suutnud ette näha, keeras kõik pahupidi.

Selleks et toetada isiklikult oma venna ja Ühiskondliku Päästekomitee ees Itaalia-sõjakäigu plaani, asus Augustin Robespierre teele Pariisi. Jõudis kätte suvi, küsimus tuli lahendada. Täitnud salajase ülesande, mis oli talle antud seoses kavatsetava sõjaretkega, viibis Bonaparte Nizzas, kuhu ta oli jõudnud Genuast. Ja äkki saabus Pariisist põrutav uudis, mida ei osanud oodata ei kauge lõunaprovints ega ka pealinn ise: saabus hämmastav sõnum Maximilien Robespirre´i, tema venna Augustini, Saint-Justi, Couthoni ja hiljem nende pooldajate arreteerimine 9. termidooril otse Konvendi istungil ning nende kõigi hukkamisest järgmisel päeval ilma kohtuotsuseta ainult sellepärast, et nad kuulutati väljaspool seadust olevaiks. Viivitamatult algasid kogu Prantsusmaal isikute areteerimised, kes olid seisnud lähedal või näisid lähedastena kukutatud valitsuse peategelastele. Kindral Bonaparte sattus pärast Augustin Robespierre´i hukkamist otsekohe löögi alla. Vaevalt möödus kaks nädalat 9. termidoorist (27. juulist), kui ta vahistati (10. augustil 1794. aastal) ning konvoeeriti Antibes´i forti Vahemere rannikul. Pärast neliteist päeva kestnud vangistus vabastati Bonaparte, sest tema paberites ei leitud midagi, mis oleks andnud põhjust jälitamiseks.

Tõsi, neil termidoori terroripäevil hukkus palju inimesi, kes ühel või teisel määral olid olnud lähedased Robespierre´ile või tema pooldajatele ning Bonaparte võis õnne tänada, et ta pääses giljotiinist. Igal juhul veendus ta pärast vanglast lahkumist otsekohe selles, et ajad on muutunud ja tema õnnelikult alustatud karjäär katkenud. Uued inimesed suhtusid temasse kahtlustavalt, ja pealegi tundsid nad teda liiga vähe. Touloni vallutamine ei jõudnud talle suurt sõjalist reputatsiooni luua. “Bonaparte? Kes see Bonaparte on? Kus ta teenis? Keegi seda ei tea,” nii reageeris noore leitnandi Junot´ isa, kui poeg talle teatas, et kindral Bonaparte soovib teda võtta endale adjutandiks. Touloni kangelastegu oli juba unustatud ja seda ei hinnatud igatahes enam nii kõrgelt kui esimesel momendil pärast sündmust.

Nüüd tabas teda veel uus ebameeldivus. Ootamatult käskis termidoorlik Ühiskondlik Päästekomitee tal sõita mässuliste rahustamiseks Vendee´sse, ja kui kindral Bonaparte saabus Pariisi, sai ta teada, et talle antakse käsutada jalaväebrigaad, kuigi ta ise oli kahurväelane ega tahtnud teenida jalaväes. Tekkis äge sõnavahetus tema komitee liikme Aubry vahel ning Bonaparte läks erru.

Jälle saabus Napoleonile materiaalse puuduse ajajärk. Kahekümne viie aastane oma ülemusega riidu läinud erukindral Napoleon veetis ilma elatusvahenditeta, vireledes selle 1794/1795. aasta raske talve ja raskema näljakevade Pariisis. Näis, et kõik on ta unustanud. Viimaks arvati ta 1795. aasta augustis suurtükiväekindralina Ühiskondliku Päästekomitee topograafiaosakonna teenistusse. See oli kindralstaabi prototüüp, mille oli loonud faktiliselt kõikide armeede ülemjuhataja Carnot. Topograafiaosakonnas koostas Napoleon “instruktsioone” (direktiive) vabariigi Itaalia-armeele, kes opereeris Piemontes. Ta ei lakanud ka neil kuudel õppimast ja lugemast. Ta külastas kuulsat Pariisi Botaanikaaeda ja observatooriumi, kus ta suure huviga kuulas astronoom Lalande´i loenguid.

Napoleoni sissetulekud selle töökohal polnud suured ja vahel osutus ainsaks ressursiks lõuna Perneaut´ perekonnas, kus teda väga armastati. Kuid kordagi ei kahetsenud Napoleon neil talle raskeil kuudel oma erruminekut, mitte kordagi ei soovinud ta minna jalaväkke – võib-olla ka sellepärast, et nüüd olnuks see võimalik ainult alandavate palvete abil. Ja jälle tuli saatus talle appi: uuesti vajas teda vabariik, ning taas samade vaenlaste vastu nagu Touloniski.

1795. aasta oli Prantsuse kodanliku revolutsiooni ajaloos otsustavamaid murranguaastaid. Kukutanud feodaal-absolutistliku korra, kaotas kodanlik revolutsioon 9. termidooril oma tõhusaima relva – jakobiinide diktatuuri. Pääsnud võimule ning asunud reaktsiooni teele, eksles seesama kodanlus uute viiside ja vormide otsingul selleks, et kehtestada oma ülemvõim. 1794/95. aasta talvel ja 1795. aasta kevadel nihkus termidoorlik Konvent poliitilises mõttes kõrvalekaldumatult vasakult poolelt paremale. Kodanlik reaktsioon ei olnud 1794. aasta suve lõpul, kohe pärast jakobiinliku diktatuuri likvideerimist, kaugeltki nii tugev ja julge kui sama 1794. aasta hilissügisel, 1794. aasta sügisel aga ei kõnelnud ega tegutsenud Konvendi parem tiib pooltki nii vabalt ja hoolimatult kui 1795. aasta kevadel. Samal ajal aga muutus üha silmatorkavamaks kontrast sellel kohutaval näljatalvel ja kevadel kibedat puudust kannatavate eeslinnade tööliste olukorra vahel, kus emad tegid enesele otsa peale, uputades või pussitades enne seda surnuks kõik oma lapsed, ja kodanluse lõbusa elu vahel “kesksektsioonidele”, finantsistide, spekulantide, börsitegelaste, suuremate ja väiksemate riigivaraste parvedele omast joomingute ja prassingutega, kes pärast Robespierre´i hukkamist olid oma pead võidurikkalt kõrgele tõstnud.

Kaks ülestõusu, mis said alguse tööliseeslinnadest ja olid suunatud otse termidoorliku Konvendi vastu, hirmuäratavad relvastatud demonstratsioonid, mis kaks korda – 1795. aasta 12. žerminaalil (1. aprillil) ja 1. preriaalil (20. mail) olid muutunud otseseks kallaletungiks Konvendile, ebaõnnestusid. Kohutavad preriaali-hukkamised, mis järgnesid Saint-Antoine´i eeslinna vägivaldsele desarmeerimisele, võtsid Pariisi plebeide hulkadelt kauaks ajaks võimaluse massilisteks ülesastumisteks. Endastmõistetavalt äratas valge terrori märatsemine paratamatult ellu kodanluse “vana”, monarhistliku osa ja aadli lootused: rojalistid arvasid, et nende aeg on kätte jõudnud. Ent see arvestus oli ekslik. Pariisi plebeide massi murdnud kodanlus ei desarmeerinud töölisaguleid sugugi mitte selleks, et kergendada Prantsuse troonipretendendi, Provence´i krahvi ja hukatud Louis XVI venna triumfaalset tagasitulekut Prantsusmaale. Mitte just seda, et Prantsusmaa omanikeklass oleks kuigivõrd hinnanud vabariiklikku valitsusvormi, ta hindas aga väga kõrgelt seda, mis oli talle andnud kodanlik revolutsioon. Rojalistid ei tahtnud ega võinudki mõista, mis oli toimunud aastail 1789-1795, – et feodalism on kokku varisenud ega taastu iialgi, et algab uus, kapitalismi ajastu ning kodanlik revolutsioon on loonud Prantsuse ajaloo vana ja uue perioodi vahele ületamatu kuristiku, restauratsiooniideed aga on linna- ja maakodanluse enamikule võõrad.

Londonis, Koblenzis, Miitavis, Hamburgis ja Roomas – kõikjal mõjukate emigrantide kogunemispaikades – kostsid lakkamatult hääled vajadusest halastamatult karistada kõiki, kes olid osa võtnud revolutsioonist. Kahjurõõmsalt korrutati pärast preriaaliülestõusu ja valge terrori hirmutegusid, et õnneks on “Pariisi röövlid” hakanud üksteist tapma ja rojalistidel tarvitseb ainult ootamatult ilmuda, et aega viitmata üles puua nii ühed kui ka teised – termidoorlased kui ka ülejäänud montanjaarid. Mõttetu kavatsus pöörata ajalugu tagasi muutis kõik nende unistused viljatuks ja määras kõik nende üritused nurjumisele. Inimesi, kes 9. termidooril tegid lõpu jakobiinide diktatuurile, 1.-4. preriaalil aga Pariisi sankülottide hirmuäratavale ülestõusule – kõiki neid Talliene, Frerone, Bourdone, Boissy d´Anglas´sid ja Barrase võis täiesti õigustatult süüdistada varguses, loomalikus egoismis, elajalikus julmuses, nad olid valmis mistahes nurjatuseks, kuid arguses rojalistide suhtes oli neid võimatu süüdistada. Kui nüüd liialt kiirustanud rojalistid organiseerisid William Pitti otsesel kaasabil emigrantide väesalga maabumise Quiberoni poolsaarel (Bretagne´is), siis saatsid termidoorliku Konvendi juhid vähemagi kõhkluseta sinna kindral Hoche´i koos armeega ning lasksid pärast maabunute täielikku purustamist vangilangenute hulgast 750 inimest kohe maha.

Rojalistid ei lugenud pärast seda lüüasaamist oma üritust sugugi kaotatuks. Vaevalt oli möödunud kaks kuud, kui nad jällegi üles astusid, seekord aga Pariisis eneses. Sündmus toimus septembri lõpus ja oktoobrikuu esimestel päevadel ehk revolutsioonilise kalendri järgi 1795. aasta vandemjääri esimesel poolel.

Olukord oli järgmine: Konvent oli juba välja töötanud uue konstitutsiooni, mille järgi täidesaatva võimu eesotsas pidid seisma viis direktorit, seadusandlik võim aga koondus kahte kogusse: Viiesaja Nõukogusse ja Vanemate Nõukogusse. Konvent kavatses kehtestada selle konstitutsiooni ning ise laiali minna, kuid märgates suurima, “põliskodanluse” kihtides üha tugevnevaid monarhistlikke meeleolusid ning kartes, et rojalistid, tegutsedes veidi targemalt ja peenemalt, hakkavad ära kasutama seda meeleolu ja tungivad suuremal hulgal tulevasse valitavasse Viiesaja Nõukogusse, viis termidoorlaste juhtgrupp eesotsas Barrasiga Konvendi viimastel päevadel ellu erilise seaduse, mille järgi kaks kolmandikku Viiesaja Nõukogust ja kaks kolmandikku Vanemate Nõukogus tuleb tingimata valida seniste konvendiliikmete hulgast, kuna ainult kolmandiku võib valida väljastpoolt seda ringi.

Ent seekord polnud rojalistid Pariisis kaugeltki mitte üksi: nad ei olnud isegi esiplaanil ei aktsiooni ettevalmistamisel ega ka väljaastumise juures. See muutiski Konvendi olukorra 1795. aasta vandemjääris eriti ohtlikuks. Meelevaldse dekreedi vastu, mille ilmseks ning varjamatult egoistlikuks eesmärgiks oli kindlustada Konvendis valitsenud enamuse ülemvõim määramatuks ajaks, astus välja suurkapitalistliku kodanliku aristokraatia üsna tunduv osa ja Pariisi kesksektsioonide, niinimetatud “rikaste” kodanlaste ladvik. Nad astusid välja muidugi eesmärgiga täielikult vabaneda termidoorlaste sellest osast, kes enam ei vastanud tugevasti paremale poole kaldunud jõukamate ringkondade meeleoludele nii linnas kui ka maal. Pariisi kesksektsioonides, kes 1795. aasta oktoobris tõstsid ootamatult mässu Konvendi vastu, leidus tunnustatud ja tõelisi rojaliste, kelle unistuseks oli Bourbonide viivitamatu tagasitulek. Neid polnud väga palju, kuid nad nägid juubeldades, kuhu poole asi hakkab kalduma, ning aimasid vaimustunult ette, millega see liikumine lõpeb. Pariisi kodanluse “konservatiivsed vabariiklased”, kellele isegi termidoorlik Konvent tundus liiga revolutsioonilisena, rajasid teed restauratsioonile. Alates 7. vandemjäärist (s.o. 29. septembrist), millal hakkasid saabuma häirivad teated Pariisi kesklinna meeleoludest, taipas Konvent otsekohe, milline ähvardav oht tema ees seisis. Ja tõepoolest, kellele võis ta siis selles uues, võimu pärast peetavas võitluses toetuda? Pärast nelja kuu eest toimunud julma preriaali-arveteõiendamist töölisasulais, pärast terve kuu kestnud revolutsiooniliste jakobiinide hukkamisi, pärast täielikku ja halastamatu karmusega läbiviidud tööliseeslinnade desarmeerimist ei võinud Konvent arusaadavalt lootagi laiade masside aktiivsele abile.

Pariisi töölised nägid sel momendil Konvendi komiteedes ja Konvendis endas oma kõige julmemaid vaenlasi. Astuda võitlusse selleks, et säilitada kahe kolmandiku praeguse Konvendi liikme võim tulevases Viiesaja Nõukogus, ei võinud töölistele pähegi tulla. Ka Konvent ise ei võinud mõteldagi sellele, et kutsuda endale appi pealinna plebeide mass, kes kodanlust vihkas ja keda viimane kartis. Jäi üle vaid armee, kuid ka siin polnud asjad päris korras. Tõsi, vihatud reeturitele-emigrantidele, rojalistlikele jõukudele ja väesalkadele avasid sõdurid kõikjal ning alati kõhklematult tule, ükskõik, kus nad oleksid neid kohanud: kas Normandia metsades, Vendee düünides, Quiberoni poolsaarel, Belgias või Saksa piiril. Kuid esiteks ei seadnud vandemjääri-liikumine oma hüüdlauseks Bourbonide võimu restaureerimist, vaid alustas näilikult võitlust rahva suveräänsuse põhimõtte enese, vaba hääletamise ja rahvasaadikute valimise printsiibi eest, mida Konvendi dekreediga oli rikutud. Teiseks, kui sõdurid olid täiesti ustavad vabariiklased ja neid viis või võis viia segadusse ainult vandemjääri-ülestõusu osavasti maskeeritud loosung, siis oli lugu kindralitega sootuks halvem. Võtame näiteks Pariisi garnisoniülema kindral Menou. Vallutada 4. preriaalil äkkrünnakuga Antoine´i töölisasula, luua linnas välileer, areteerida ning saata töölisi tervete hulkadena giljotiinile – seda võis kindral Menou korda saata ja ta tegigi seda edukalt. Kui tema väeosad 4. preriaali õhtul (pärast võitu tööliste üle) muusika saatel mööda pealinna keskkvartaleid marssisid ning tänavale tulvanud nägusasti riietatud publik tervitas vaimustatult Menoud ennast ja tema staapi, siis oli siin märgata ovatsiooni korraldajate südamete täielikku ühinemist ja hingede liitumist nende ovatsioonide objektiga. Menou võis ennast 4. preriaali õhtul tunda varakate klasside esindajana, kes olid saavutanud võidu puudustkannatavate masside üle, täissöönute juhina näljaste vastu. See oli talle selge, arusaadav ja meeldiv. Mille nimel aga saab ta vandemjääril tulistada sama, teda kunagi tervitanud elegantset publikut, kelle luust ja lihast ta ise on? Kui oleks võinud leida mingi erinevuse Menou ja termidoorliku Konvendi vahel, siis just selles, et see kindral oli tunduvalt parempoolsem ja reaktsioonilisemalt meelestatud kui kõige tagurlikumad termidoorlased ise. Kesksektsioonid taotlesid õigust vabalt valida konservatiivsemat nõukogu, kui oli Konvent, ja neid sellepäras tulistada Menou ei tahtnud.

Ja ööl vastu 12. vandemjääri (4. oktoobril) kuulsidki termidoorlikud juhid igalt poolt juubeldavaid hüüdeid: demonstratiivsed rongkäigud ja valjuhäälsed deklaratsioonid levitasid pealinnas teadet, et Konvent loobub võitlusest, et võib läbi saada ilma tänavalahinguta, et dekreet on tagasi võetud ning tulevad vabad valimised. Selle kinnituseks toodi ainus, kuid see-eest ümberlükkamatu ja reaalseim tõend: üks Pariisi kesksektsiooni (Lepelletier´ sektsioon) relvastatud jõudude ülemaid, keegi Delaleau, tegi visiidi kindral Menoule, pidas temaga läbirääkimisi ja kindral Menou nõustus sõlmima reaktsionääridega vaherahu. Sõjavägi viiakse tagasi kasarmutesse ja linn on ülestõusnute võimuses.

Kuid juubeldamine osutus enneaegseks. Konvent otsustas võidelda. Kohe samal ööl vastu 13. vandemjääri tagandati Konvendi käsul kindral Menou ning areteeriti siinsamas. Seepeal määras Konvent Barrasi, ühe 9. termidoori peategelasist, kõigi Pariisi relvastatud jõudude ülemjuhatajaks.

Oli vaja kohe öösel tegutsema hakata, sest olles kuulnud Menou tagandamisest ja areteerimisest ning aru saades, et Konvent otsustas võidelda, hakkasid mässu tõstnud sektsioonid omalt poolt kõhklematult ja palavikulise kiirusega kogunema Konvendi lossi lähedastele tänavatele ning ette valmistuma hommikuseks lahinguks. Nende võit tundus nii neile kui ka nende juhile Richerde-Cerisyle, samuti paljudele Konvendis endas peaaegu kindlana. Kuid nad arvestasid valesti.

Barrasi pidasid kaasaegsed nagu mingiks kõige madalamate kirgede ja väga mitmekesiste pahede kollektsiooniks. Ta oli nii sübariit kui ka riigivaras, nii kõlvatuim seiklusteotsija kui ka salakaval ja põhimõttelage karjerist ning ületas kõik teised termidoorlased oma müüdavuse poolest (nende hulgas aga sellega esikohale tulla polnud sugugi kerge). Ent argpüks ta polnud. Temale kui väga targale ja terava mõistusega inimesele oli juba vandemjääri algusest peale selge, et alanud liikumine võib Bourbonide restauratsiooni Prantsusmaal lähemale tuua, see aga tähendas temale isiklikult otsest ohtu. Barrasi-taolised revolutsiooni poole üleläinud aadlikud teadsid väga hästi, millist leegitsevat viha tundsid rojalistid sääraste ülejooksikute vastu.

Niisiis, tuli viivitamatult, mõne tunni pärast anda lahing. Kuid Barras polnud sõjaväelane. Tuli aega kaotamata määrata kindral. Siin meenus Barrasile täiesti juhuslikult kõhetu noormees kulunud hallis palitus, kes oli teda viimasel ajal mitmel korral abipalujana külastanud. Barras teadis sellest isikust vaid seda, et ta on erukindral ja oli silma paistnud Touloni all, kuid et tal tekkisid hiljem mingid arusaamatused ja ta elab praegu pealinnas üsna kitsastes ainelistes oludes, omamata nimetamisväärset sissetulekut. Barras käskis ta üles otsida ja enda juurde tuua. Bonaparte ilmus ja talt küsiti kohe, kas ta oleks nõus mässu maha suruma. Bonaparte palus mõne minuti mõtlemisaega. Murdmata kaua pead selle üle, kas talle oleks Konvendi huvide kaitsmine põhimõtteliselt vastuvõetav, taipas ta kiiresti, mis kasu sellest on, kui ta astub välja Barresi poolel. Ta nõustus, esitades vaid ühe tingimuse: et keegi ei segaks ennast tema korraldustesse. “Ma panen mõõga tuppe alles siis, kui kõik on lõpetatud, ” ütles ta.

Ta nimetati kohe Barrasi abiks. Olukorraga tutvunud, märkas ta, et ülestõusnud on väga tugevad ja Konventi ähvardab tohutu oht. Kuid tal oli kindel tegevusplaan, mis baseerus kahurväe halastamatul kasutamisel. Hiljem, kui kõik oli lõppenud, ütles ta oma sõbrale Junot´le (hiljem kindral ja d´Arbantesi hertsog) lause, mis näitab, et ta kirjutas oma võidu mässajate strateegilise oskamatuse arvele: “Kui need uljaspead oleksid eneste juhtimise minule usaldanud, kuidas mul siis oleksid õhku lennanud Konvendi liikmed!” Juba varavalgel toimetas Bonaparte kahurid Konvendi palee juurde.

Jõudis kätte ajalooline päev – 13. vandemjäär, mis Napoleoni elus etendas palju tähtsamat osa kui tema esimene väljaastumine – Touloni vallutamine. Mässajad liikusid Konvendi peale, neile hakkasid vastu mürisema Bonaparte´i kahurid. Eriti metsik tapmine toimus Saint-Roche´i kirikuesisel, kus seisis ülestõusnute reserv. Öösel oli mässajatel võimalus kahurid vallutada, kuid nad laskusid paraja silmapilgu mööda. Nad vastasid püssitulega. Keskpäevaks oli kõik lõppenud. Jätnud lahinguväljale maha mitusada laipa ja viies endaga kaasa oma haavatud, põgenesid mässajad mitmes suunas laiali ning peitsid end majadesse. Kes aga sai ja jõudis, lahkus viivitamatult Pariisist. Õhtul tänas Barras palavalt noort kindralit ja nõudis tungivalt, et Bonaparte määrataks tagala sõjajõudude ülemaks (kohe, kui ülestõus oli maha surutud, astus Barras sellelt ametikohalt tagasi.)

Selles sünges ja mornis noores inimeses imponeeris Barrasile ja teistele juhtivatele tegelastele väga see täielik kartmatus ja kiire otsustusvõime, millega Bonaparte tarvitusele võttis seni kasutamata vahendi – tulistada kahuritest kesklinnas kõige tihedamasse rahvamurdu. Sellises tänavaülestõusude mahasurumise viisis oli ta Vene tsaari Nikolai Pavlovitši otseseks ja vahetuks eelkäijaks. Viimane kordas seda võtet 14. detsembril 1825. aastal. Vahe oli vaid selles, et tsaar jutustas talle omase silmakirjalikkusega, nagu oleks hirm teda tagasi hoidnud ja ta polevat kaua tahtnud seda vahendit tarvitusele võtta ning ainult vürst Vassiltšikovi veenmine saanud võitu tema eeskujulikust suuremeelsusest ja inimarmastusest. Bonaparte´il aga ei tulnud kunagi mõttessegi ennast milleski õigustada või vastutust kellegi teise peale veeretada. Ülestõusnuid oli üle 24 000 relvastatud inimese, Bonapartei´il polnud sel momendil täit kuut tuhandetki, tähendab, neli korda vähem. Järelikult  – kõik lootused olid pandud kahuritele ja need ta laskiski käiku. Kui läks lahinguks, tuleb iga hinna eest saavutada võit. Sellest reeglist pidas Napoleon alati ja eranditult kinni. Ta ei armastanud suurtükimürske raisata, aga kui nad võisid kasu tuua, polnud Napoleon nendega iialgi kitsi. Ta ei hoidnud kokku ka 13. vandemjääril: Saint-Roche´i kirikuesine oli üleni mingi verepudruga kaetud.

Täielik halastamatus võitluses oli Napoleon kõige iseloomustavamaks jooneks. “Minus elavad kaks erinevat inimest: mõistuseinimene ja südameinimene. Ärge arvake, et mul pole tundlikku südant nagu teistel inimestel. Ma olen isegi üsna hea inimene. Kuid oma varasest noorusest peale püüdsin ma seda keelt vaikima sundida, ja nüüd on ta täiesti vaikinud,” nii lausus ta ühel haruldasel avalmeelsusehetkel Louis Roedererile, kellesse ta suhtus heasoovlikult.

Igal juhul ei hakanud see keel Napoleonis kunagi helisema, kui kõne all oli vaenlase hävitamine, kes oli julgenud avalikku lahingut vastu võtta.

13. vandemjäär etendas Napoleoni epopöas kolossaalset osa.

Vandemjääri-ülestõusu purustamise ajalooline tähtsus seisnes järgmises: 1) Rojalistide lootused lähedasele võidule ja Bourbonide tagasitulekule said järjekordse, veel põhjalikuma nurjumise osaliseks kui Quiberoni poolsaarel. 2) Linnakodanluse kõrgkihid jõudsid veendumusele, et nad liialt kiirustavad, püüdes haarata riigivõimu vahetult avaliku relvastatud ülestõusu abil. Olid unustatud isegi need linna- ja maakodanluse elemendid, kes kaitsesid vabariiki ning tundsid hirmu liiga kiire ja avaliku reaktsiooni tugevnemise ees. Kes oli ülestõusu juht Richerde-Cerisy? Rojalist. Oli selge, kuidas võisid sellesse ülestõusu suhtuda talupojad-maaomanikud, s.o. suur külakodanlase mass, kes Bourbonide restauratsioonis nägi feodaalse režiimi taassündi ning nende poolt äsja ostetud maatükkide äravõtmist, mis nad olid saanud aadlikelt-emigrantidelt konfiskeeritud ja kirikult sekvestreeritud maafondist. 3) Lõpuks ilmnes veel kord, et maaelanikkonna restauratsioonivastased meeleolud avaldasid teravat mõju armeele, sõdurite massile, kellele võis täielikult toetuda, kui oli küsimuse all võitlus nende jõudude vastu, kes ühte või teist viisi, otseselt või kaudselt, osaliselt või täielikult olid seotud Bourbonidega.

Selline oli 13. vandemjääri ajalooline mõte.

Mis puutub isiklikult Bonaparte´isse, siis tegi see päev tema nime esmakordselt kuulsaks mitte ainult sõjaväeringkondades, kus teda osaliselt tunti juba tänu Toulonile, vaid kõigis ühiskonnakihtides, kus temast senini polnud kuuldudki. Teda hakati pidama suure operatiivsuse, kiire taibukuse ja kindla otsustusvõimega inimeseks.

Direktooriumi algpäevist (s.o. samast 1795. aasta vandemjäärist) võimu haaranud poliitikud eesotsas Barrasiga, kes muutus korraga kõige mõjukamaks viie direktori seas, suhtusid nooresse kindralisse heatahtlikult. Nad arvasid siis, et tema peale võib kindel olla sel juhul, kui peaks vajalikuks osutuma kasutada sõjalist jõudu ükskõik milliste rahvarahutuste vastu.

Ent Bonaparte ise unistas hoopis muust. Teda meelitas sõjatander, ta unistas juhtida iseseisvalt ühte Prantsuse vabariigi armeedest. Direktor Barrasi hea suhtumine temasse muutis need unistused reaalsemaks, kui nad olid olnud enne vandemjääri, kus 26-aastane erukindral teenistust otsides mööda Pariisi hulkus. Järsult, üleöö muutus kõik. Ta sai Pariisi garnisoni sõjajõudude ülemjuhatajaks, vabariigi kõikvõimsa direktori Barrasi lemmikuks, ja võis kandideerida iseseisvale ametikohale tegevväes.

Varsti pärast oma ootamatut tõusu kohtus noor kindral esmakordselt terrori ajal hukatud krahv Beauharnais´ lesega ning armus temasse. Josephine Beauharnais oli Bonaparte´ist kuus aastat vanem, tema eluteel oli olnud küllaltki armuseiklusi ja eriti tuliseid tundeid tal temaga tutvunud Bonaparte´i vastu polnud. Ta toimis nähtavasti rohkem materiaalsetel kaalutlustel: pärast 13. vandemjääri oli Bonaparte muutunud silmapaistvaks ja juba tähtsal ametikohal seisvaks isikuks. Napoleoni aga oli vallutanud äkki ilmunud kirg. Ta nõudis viivitamatult pulmi ning abiellus. Josephine oli kunagi Barrasile lähedane olnud ja see abielu avas Bonaparte´ile vabariigi võimsate isikute uksed veel enam.

Ligi kahesaja tuhande Napoleonile pühendatud ja tuntud bibliograafi Kircheiseni ning teiste spetsialistide poolt registreeritud teose hulgas on ka rikkalikult kirjandust, milles vaadeldakse Napoleoni suhteid Josephine´i ja teiste naistega. Et lõpetada see küsimus ja tema juurde mitte enam tagasi tulla, ütlen, ei ei Josephine, tema teine naine Austria Marie-Louise, madam Remusat, näitlejanna m-lle Georges, krahvinna Walewska ega üldse keegi naistest, kellele Napoleon oma eluajal intiimselt lähenes, ei avaldanud kunagi temale kuigi märgatavat mõju ega taotlenudki seda, mõistes tema ohjeldamatut, despootlikku, närvilist ja usaldamatut loomust. Ta ei võinud taluda kuulsat madam de Stael´i veel enne seda, kui ta vihastas tema peale opositsioonilise poliitilise vaimulaadi pärast; ta hakkas teda vihkama just tema arvates naisele ülearuse huvi pärast poliitika vastu, tema pretensioonide pärast eruditsioonile ja sügavamõttelisusele. Vastuvaidlematu sõnakuulmine ja tema tahtele allumine – just see oli kõige vajalikum omadus, milleta naine tema jaoks nagu ei eksisteerinudki. Vaevalt jätkus tal tema tegevusrohke ja elamusrikka elu juures aegagi palju tunnetele mõtelda ning kestvalt südametungidele anduda.

Nii juhtus ka nüüd: 9. märtsil 1796. aastal peeti pulmad, aga juba kahe päeva pärast, 11. märtsil, jättis Bonaparte naisega hüvasti ja sõitis sõtta.

Euroopa ajaloos algas uus peatükk – kauakestev ja verine.