Autor: Golda Meir
Inglise keelest tõlkinud: Hillar Tali

Ma ei ole kunagi pidanud päevikuid,

samuti ei ole mulle kunagi

eriti meeldinud kirju kirjutada,

ning kindlasti ei arvanud ma,

et panen kord paberile oma eluloo.

Kuid nüüd, lootuses, et selle raamatu lugejad

õpivad ehk pisut rohkem tundma ja mõistma

Iisraeli, sionismi ja juudi rahvast,

jutustasin ma mõnedest meestest ja naistest,

keda olen tundnud, paikadest, mida olen näinud, ja

ennekõike neist uskumatutest sündmustest,

millest ma olen osa võtnud.

GM

Ramat Aviv

Juuni 1975

Me oleme üksi.

… Minu uus kodu, kus ma praegugi elan, oli mõõtmetelt veerand välisministri residentsist, mis oli olnud minu päralt viimased üheksa aastat, kuid see oli täpselt see, mida ma tahtsin ja vajasin ning ma tundsin end seal mugavalt kohe esimesest päevast peale. Ma olin kavandanud selle oma soovile vastavalt – raamaturiiulitega ääristatud elutuba, mis oli ühtlasi söögituba ja mille aknad avanesid minu ja Menachemi pere ühisesse aeda, piisavalt avar köök, et seal edukalt toimetada, ning ülemisel korrusel magamistuba ja kabinet, mis oli samuti külalistetuba. Tänavu loodan viimaks veel ühe toa majale juurde ehitada, kuid isegi ilma selle lisatoata oli eluase minu jaoks küllalt avar, ning 1965. aastal oli oivaline tunda, et viimaks ometi jään lõplikult paikseks.

Kahtlan, kas isegi mu lähemad omaksed päriselt uskusid, et ma naudin muundumist tavaliseks kodanikuks, kuid ma olingi nii õnnelik, nagu ma olin arvanud. Esimest korda aastate jooksul olin ma vaba: võisin teha ise oma sisseoste, kasutada ühiskondlikku transporti, selle asemel et lasta end igale poole sõidutada ja muretseda autojuhi pärast, kes pidi mind alati väljas ootama, ja mis peamine – mu aeg oli tervenisti minu päralt. Mul oli tõepoolest türmist pääsenud vangi tunne. Koostasin pika nimekirja raamatutest, mida ma tahtsin lugeda, helistasin vanadele sõpradele, keda ma polnud aastaid näinud, ja kavandasin mitmeid käike Revivimi. Veel tegin suurma heameelega koduseid töid: valmistasin süüa, triikisin ja koristasin. Olin pannud ameti maha täpselt õigel ajal ja oma vabal tahtel enne kui keegi jõudis öelda: “Jumala pärast, millal see vanaeit ometi taipab, et tal on aeg lahkuda?” Ja tundsin, otsekui oleks minusse tulvanud uut elujõudu. Avalikkus harjus minu uue rolliga peaaegu sama ruttu kui minagi, ehkki pean tunnistama, et vahete-vahel sain ma erikohtlemise osaliseks. Tihtipeale toimetasid ümberkaudsed poepidajad minu ostud vabatahtlikult mulle koju kätte, sest nende meelest ei olnud õige, kui endine välisminister ise kaubakotte kannab, ja niisama lahkelt tegid bussijuhid mõnikord sõiduplaani-väliseid peatusi, et ma kodule lähemal maha saaksin tulla – ja paar korda sõidutati mind koguni uhkelt otse koduukse ette. Kuid mulle ei läinud üldse korda, mis mul käe otsas oli või kui palju ma pidin jala käima; kohustuslike kohtumiste ja ametlike vastuvõttude puudumine oli mulle iga päev nagu ime. Samuti ei olnud mul kordagi tunnet, et ma olen eraldatud või eemal sellest, mis maal toimub. Maa kuulusin edasi Knessetisse ja Mapai juhtkonda ning töötasin mõlemal kohal nii palju, kui pidasin vajalikuks, kuid mitte rohkem. Üldiselt olin oma eluga väga rahul.

Ma vist oleksin pidanud ette arvama, et see taasleitud rahu, mis mulle nii väga meeldis, ei kesta kaua. Mulle tehti järjest mitmesuguseid ettepanekuid, millest kõige pakilisem oli mu parteikaaslaste kutse tulla tagasi täiskohaga tööle – vähemalt mõneks ajaks -, et aidata ühendada eri harusid töölisliikumises, mida Lavoni afäär oli hiljaaegu tõsiselt vapustanud. Õige aeg ühinemiseks oli tõesti käes. Iisraeli majanduslik olukord ja rahva meeleolu oli selline, et Mapai kõrvalejäämine riigi valitsemisest ei tundunudki enam võimatuna, tööparteide ühisrinne kõige lähemal ajal teoks ei saa. Mapaid ennast oli ohtlikult nõrgendanud Rafi (Ben-Gurioni ja Dajani juhitud kildkondliku partei) lahkulöömine, ning tõtt öelda ka Achdut Ha-Avoda eraldumine palju varem (1944) või Läänevastase, marksistliku Mapami partei moodustumine neli aastat hiljem, mille peamine toetajaskond oli radikaalsemalt meelestatud kibuutside liikmed ja osa noori intellektuaale, kes pidas endiselt võimalikuks Iisrael-Nõukogude lähenemist, kui seda ainult küllalt innukalt soovitakse!

Siiski ei olnud Mapai, Rafi ja Achdut Ha-Avoda erinevused nii suured, et ühendatud tööparteist poleks saanud juttugi olla. Ent keegi pidi võtma enda hooleks sildade ehitamise, mitmesuguste seisukohtade ja isikute lepitamise, haavade ravimise ilma et tekiks uusi, ning uue ja elujõulise struktuuri loomise. Kes see inimene ka ei olnud, igal juhul pidi ta olema täielikult pühendunud ideele ühest ja ainsast tööparteist, mis suudab ühendada endas aastaid tülis olnud poliitilisi fraktsioone ja mõistab tööparteide koalitsiooni hädavajalikkust. On vaid üks inimene, kes selleks sobib – ja kellel on selleks aega, ütlesid mu kolleegid, kes käisid vaheldumisi minuga rääkimas. Kui mina puhtalt isekatel põhjustel ei taha seda tööd enda peale võtta, siis jääbki see tegemata. Nad paluvad üksnes, et ma hakkaksin Mapai peasekretäriks, kuni ühinemine on lõplikult toimunud. Siis võivat ma uuesti erru minna.

See oli just selline tungiv palve, mida ma ei saanud tagasi lükata. Mitte et ma olnuksin kindel oma edus või et ma oleksin nii väga ihanud olla taas otsustava võitluse keskpunktis – ja ka mitte sellepärast, et ma olin lihtsalt tüdinud, nagu paljud inimesed tõenäoliselt arvasid -, vaid hulga lihtsamal ja olulisemal põhjusel: ma arvasin tõesti, et tööpartei tulevik on kaalul. Ja kuigi mulle põrmugi ei meeldinud mõte, et pean jälle loobuma lõpuks saavutatud vaikusest ja rahust kas või mõneks kuuks, ei saanud ma selles elujärgus pöörata selga oma põhimõtetele ega kolleegidele. Niisiis jäin nõusse ja läksin tööle, kus mind ootasid ees reisid, lakkamatud koosolekud ja kokkulepitud kohtumiste sundus, kuid ma tõotasin endale – ja lastele -, et see jääbi minu viimaseks töökohaks. …

*

Peaminister

… Nüüd, kui ma olin saanud peaministriks nii-öelda seaduslikult, lootsin ma väga teha midagi ära nende kasvavate sotsiaalsete ja majanduslike probleemide lahendamiseks, mis hakkasid juba tekitama lõhesid Iisraeli elanikkonna eri kihtide vahel. Aastaid olin ma öelnud nii Histadrutis kui ka parteis, et kui meil tuleb kahjuks paratamatult hoida oma kaitsekulutusi kõrgel tasemel, siis peaksime vähemalt pingutama selle nimel, et kahandada üha laienevat lõhet nende vahel, kellel on olemas kõik vajalik – ehkki mitte kõik, mida sooviksid – ja nende kümnete tuhandete vahel, kes elasid siiani kehvades tingimustes, käisid kehvasti riides, olid vähese haridusega ja mõnikord koguni alatoidetud. Enamasti kuulusid nad sellesse elanike kihti, keda kibestunult nimetati “teiseks Iisraeliks” – juudid, kes olid aastatel 1948, 1950 ja 1951 saabunud Jeemenist, Lähis-Idast ja Põhja-Aafrikast ning kelle elatustase 1960. aastate lõpus ja 1970. aastate alguses jättis veel palju soovida. Muidugi oleksime võinud end õnnitleda sel puhul, et me olime aastatel 1949-1970 ehitanud 400 000 ühiskondlikku hoonet, ning kogu riigis polnud ühtegi asulat, ükskõik kui kõrvalist, kus ei oleks olnud kooli, lasteaeda ja enamasti ka lastesõime. Ent olgu meie uhkus saavutatu üle kui tahes suur, ei jäänud teised vähem meeldivad tõsiasjad sellest olemata. Iisraelis leidus nii vaesust kui ka rikkust. Ei vaesus ega rikkus ei olnud suur, kuid siiski olid nad mõlemad olemas.

Oli ja on praegugi iisraellasi, kes elavad kümnekesi kahetoalises majakeses, kelle lapsed jätavad pooleli kooli (ehkki nad on tõenäoliselt täielikult vabastatud keskkooli õppemaskust), kellest saavad kurjategijad (suurelt jaolt oma päritolu tõttu) ja kes sellepärast, et neil on enda arvates oht jääda alatiseks ühiskondliku ebavõrdsuse all kannatavaks teise sordi kodanikeks, vaatavad kõigile hilisematele immigrantidele kui inimestele, kelle tõttu nende enda olukord paratamatult halveneb. Samuti on iisraellasi, kuigi mitte palju, kes elavad suhteliselt luksuslikult, sõidavad suurte autodega, korraldavad uhkeid vastuvõtte, riietuvad viimase moe järgi ning on võtnud omaks raja tagant pärineva elustiili, millel ei ole midagi ühist meie riigi majanduslike võimaluste ega meie rahva eluviisiga. Nende kahe rühma vahel on hulgaliselt oskustöölisi ja valgekraesid, kes vaevu tulevad ots otsaga kokku, kellel ei ole võimalik säilitada üksnes palgaga oma sugugi mitte kõrget elatustaset, kes on aastakümneid ilmutanud silmapaistvat enesedistsipliini, patriotismi ja ohvrimeel, kuid kes minu arvates kannavad siiski vastutust meile nuthluseks olnud streikide ja selle eest, et iga kord, kui tõstetakse väikesepalgaliset töötasu, nõutakse palgatõusu ka kõigile teistele töötajate kihtidele.

Just neile püüdsin ma asja selgeks teha, kuigi mitte eriti edukalt. Midagi heidutavat oli minu jaoks toimumas Histadruti liikemskonnaga, Iisraeli tööliste terve mõistusega, ja ma pidin sellest rääkima. Keegi ei uskunud nii vankumatult kui mina, et ametiühingul on nii õigus kui ka kohustus valvata töötajate õiguste järele ja kutsuda üles streigile, kui läbirääkimised venivad või kui kokkuleppeid ei täideta. Kuid allkirjastatud kokkulepetest tuli kinni pidada, aga mitte esitada otsekohe uusi nõudmisi, ning need, kes ei olnud riigis majanduslikult mitte kõige madalamal järjel, pidid mõistma ja aktsepteerima tõsiasja, et töötasu tuli võimalust mööda tõsta neil, kelle häda oli kõige suurem. Palgavahede põhimõte ei pea sugugi olema meie jaoks püha. Ma olin võidelnud sellega Histadrutis aastaid tagasi ja olin valmis võitlema sellega uuesti. Igal asjal peab olema piir. Jah, Iisraeli arstidel, haiglaõdedel ja õpetajatel ei olnud majanduslikult lahe aeg, kuid neil oli siiski võimalik edasi elada, samas kui teised madalalt tasustatud töötajate kihid ei suutnud pidevalt kasvava inflatsiooni ja elukalliduse juures ilma palgalisata ellu jääda. Niisama lihtne see asi oligi.

Samuti olid mulle äärmiselt vastumeelt streigid elutähtsates valdkondades, seda eriti sõdivas riigis. Vaevalt on tarvis selgitada, kui raske oli mulle otsus keelata haiglatöötajate streik. Kuid teisiti ei saanud ära hoida streigiga kaasnevaid võimalikke surmajuhte, niisiis pigistasin hambad risti ja tegin seda.

“Valitsus ei saa teha kõike kohe,” ütlesin ma rahvale korduvalt. “Tal ei ole võlukepikest, mille viipel täita kõigi soovid korraga: kaotada vaesus uusi makse kehtestamata, võita sõdasid, võtta üha vastu sisserändajaid, arendada majandust ja anda igaühele, mis talle ette nähtud. Ükski valitsus ei suuda teha kõike seda ühekorraga.” Kuid küsimus ei olnud üksnes rahas. Ühiskondlikku võrdsust ei saavutata pelgalt aineliste ressurssidega. Vaesuse ja selle tagajärgede kaotamiseks on tarvis kahte osapoolt, kes on nõus ühevõrra pingutama, ning sedagi ütlesin ma otsesõnu.

“Esiteks ei tohi need meie seast, kes on vaesed, muutuda teiste inimeste passiivseteks hoolealusteks, ” selgitasin ma. “Nad peavad ise enda eest vaeva nägema. Ning paremal elujärjel ja varakamad elanikkonna kihid peavad lülituma ulatuslikku vabatahtlikku liikumisse, mille sihiks on sotsiaalne integratsioon. Lõhe hariduse ja ametikoolitusega ning neid mitte omavate inimeste vahel on peaaegu niisama suur ja traagiline kui lõhe majanduslikult edukate ja majanduslikult edutute inimeste vahel.”

Mingil määral edu saavutati, kuid sugugi mitte piisavalt. Ma moodustasin noorsooprobleemidega tegeleva komisjoni. Sinna kuulusid väljapaistvad haridustöötajad, psühholoogid, arstid, hooldusvalveametnikud jne., kes kõik töötasid vabatahtlikul alusel. Ehkki loodetud mõne kuu asemel kulus kaks aastat, enne kui komisjon oma soovitustega välja tuli, viisime paljud neist ellu veel enne, kui need trükis avaldati. Kui me olime sunnitud tõstma põhitoiduainete hindu, andsime madalama sissetulekuga rahvastikurühmadele maksusoodustusi ja ehitasime neile nii palju elamispinda kui suutsime, samas kui mina pidasin omaenda sõda selle nimel, et ehitataks üürimaju, vajaduse korral ka subsiidiumide arvel. Ja muidugi tuli kõike seda teha kas päris sõja või hoogustunud terrorismi olukorras, ning kunagi ei jätkunud küllalt raha isegi kõige pakilistemaks vajadusteks, ja seda oli mul peale kõige muu võimatu meie naabritele andestada. Ma teadsin, et oleks vaid rahu, oleksime suutnud üles ehitada küll mitte ideaalse, kuid igal juhul palju parema ühiskonna. Aga kus oli see rahu? …

Kirjastus: Olion, 2002

Vaata raamatut meie poes: http://vanajahea.ee – Elulood