Autor: Lyn Webster Wilde

Inglise keelest tõlkinud Mari Laaniste

Sissejuhatus

Kes olid Amatsoonid?

Esmakordselt puutusin amatsoonidega kokku BBC komöödiasarja “Mässavad naised” produtsendina. Meie iganädalase sarisaate “Soonaised” tegelasteks olid Manchesteri ümbruse soodes meesteta elava matriharhaalse suguharu liikmed ning stsenarist väitis, et inspiratsiooni oli talle andnud müütiline amatsoonirahvas. Nagu ma peagi teada sain, oli mainitud prototüüpidel meie sarja rahuarmastavate tegelaskujudega vähe ühist: kunagised amatsoonid mässasid raevukalt meheliku ülemvõimu vastu, sõdisid halastamatult, tapsid või sandistasid oma meesjärglased ja harrastasid rasedaksjäämise eesmärgil juhuslikku anonüümset seksi. Nad olid ühteaegu nii ilusad kui ka julmad.

Siit saigi alguse minu amatsoonihuvi. Avastasin peagi, et legendaarsetel naissõdalastel on vähe pistmist Amazonase jõega Lõuna-Ameerikas ja nad pärinevad hoopis vanakreeka maailma äärealadelt, Lääne-Aasiast ja Musta mere äärsetest steppidest. Tõelised amatsoonid võitlesid pronksi- ja rauaajal Homerose ja Herodotose lehekülgedel ning nende seos Lõuna-Ameerikaga tuleneb palju hilisematest rändurite juttudest, mis räägivad relvastatud naistesalkadest, keda oli kreeka eeskujul hakatud hüüdma amatsoonideks. Mõistatuse tõeliseks lähtepunktiks sai mulle aga müütides, legendides ja ajaloos leiduvate viidete läbiuurimise järel süvenenud küsimus: kes olid amatsoonid tegelikult?

Lugesin kõike, mida nende kohta leidsin, ning ajapikku valdas mind kirg kindlaks teha, kas amatsoone on üldse kunagi olnud või mitte. See polnud lihtne – olin enese teadmata astumas labürinti, mis ei pidanud mind enne vabaks laskma, kui olin üha uusi niidiotsi järgides jõudnud välja amatsooniloo kurva lõpuni. Otsingud on viinud mind tolmustesse raamatukogusügavustesse ja hiilgava, kuid informatsioonist üleküllastunud mõistusega akadeemikute juurde; feministlike ideede valdkonnast nõidade, võlurite ja psühholoogide maailma ning omaenese sooidentiteedi sügavaimate soppide äratundmiseni. Ma ei ole saanud teada hämmastavaid asju mitte üksnes amatsoonidest, vaid ka inimmõistuse toimemehhanismist – mismoodi me kiirustame järeldusi tegema ja näeme sageli vaid seda, mida näha tahame, jättes tähelepanuta selle, mis tegelikult on (muidugi juhul, kui on üldse võimalik midagi näha). Samas olen pidanud võitlema omaenese kalduvusega lasta end nähtuste olemuse avaral ja pimestaval hoovusel kaasa kanda, ignoreerides tähendusrikkaid pisiasju, mis selle loo puhul on väga olulised.

Kujutlus amatsoonidest – halastamatutest naissõdalastest, kes elavad meestest eraldi – haarab inimesi. Mõnes naises toob see esile soolise sõjakutse: nad tahaksid kasutada vägivalda meeste vastu, kes näivad olevat neile liiga teinud või neid ära kasutanud. Meestele mõjub amatsoonide mainimine sageli erootiliselt: nad naudivad kujutlusi nende üle domineerivast kaunist, nõtkest ja jõulisest neiust või tema alistamisest vahetu võitluse teel. Üht osa mõlema sugupoole esindajaid häirib aga tõsiselt mõte, et naised võivad osaleda lahingutegevuses ja loobuda armutuse ja võimuiha nimel neile muidu loomuomaseks peetavast õrnusest. Feministe valdab teatav omanditunne ja nad kalduvad amatsoone idealiseerima, ehkki see polegi nii lihtne. Jungi õpetuse jüngrid leiavad, et amatsoonides kehastuv naisvägivaldsus on häiriv kõrvalekalle muidu korrastatud arhetüüpide maailmas. Muinasajaga tegelevad ajaloolased ja arheoloogid väljendavad nende suhtes kas ettevaatlikku huvi või ülepakutud lootusi nagu mõned internetilehekülgede amatsoonientusiastidki, kes on a prior veendunud, et need toredad naised olid kindlasti olemas ning täpselt niisugusena nagu müütides kirjeldatud. Ja paljudele jumalannat kummardavate naistele on amatsoonid osa pärandist, millest nad mitte mingi hinna eest ei loobu.

Amatsoonidest rääkides on objektiivsust raske järgida ning püüdest püsida turvaliselt kõrgel akadeemilisel tasemel polnud mul selle töö puhul kasu. Iga amatsoone puudutav fakt või oletus toob kaasa intrigeerivaid vastukajasid, viidates meie arusaamadele sellest, mida kujutavad endast mehed ja naised ning missugused nad olla võiksid, kui me heidaksime kõrvale endas kinnistunud stereotüüpsed ettekujutused. Me räägime sageli võrdväärsusest ja sugupooltevahelise võimujaotuse tasakaalustamisest, kuid kas annab muuseumivitriini paigutatud kaheksa tuhande aasta vanune kolpade ja leopardidega kaunistatud skulptuurportree meile ming ettekujutuse, millist võimu Catal Hüyüki keskealine preestrinna tol ajal Kesk-Anatoolias kehastas? Või kuidas suhtus noor sküüdi naissõdalane vajadusse sõjakunstide harjutamist või igatses koju ema või abikaasa ja laste juurde? Millisena tajusid Mesopotaamia mehed ja naised ilusa ja hirmuäratava, relvastatud ja lõvidest ümbritsetud tiivulise sõjajumalanna Ištari jõudu? Mis muutis Früügia Kybele meessoost kummardajad altiks end tema preestrinna teenimise nimel kastreerima?

Kui me tahame mõista, kes olid amatsoonid ning kuidas sündisid ja vormusid neist kõnelevad müüdid, ei saa me selliseid küsimusi ignoreerida. Esimesena mainis amatsoone Homeros, kes nimetas neid “meestega samaväärseteks naisteks”. Kuuendal sajandil enne Kristust kirjutas Aischylos “kuulsatest amatsoonidest, kes elavad ilma meesteta ja toituvad lihast”, nimetades neid “lahingus kartmatuteks neitsiteks”. Sajand hiljem kirjeldas Hellanikos “kuldkilbilisi, hõbemõõgalisi, meestelembeseid, poisslastetapjaid amatsoone”. Pärastpoole tekkis nende kuulduste põhjal üha põnevamaid versioone.

Põhiliselt tunti amatsoone kahe omaduse järgi: nad sõdisid vapralt ja armutult ning elasid meesteta, otsides vastassoo seltskonda vaid kord aastas soovist rasestuda. Mõne versiooni kohaselt anti sündinud poisslapsed nende isadele, teiste järgi nad sandistasid või tapeti. Mõni autor on teadnud väita, et amatsoonid põletasid tüdrukueas üht rinda kuuma rauaga, nii et see hiljem välja ei arenenud; seda tehti kas selleks, et rind ei häiriks vibulaskmist, või et vabanev lihasmass ja jõud kanduks vibu pingutavasse õlga ja käsivarde. Ateenlased klassifitseerisid nad koos pärslastega ja kentauridega barbaarsete vaenlaste hulka, kes said sõjategevuses lõpuks alati kaotuse osaliseks. Amatsoone on ikka kujutatud saledate, lihaseliste ja atraktiivsetena, kord kikkis rindade ja elegantselt vormitud reitega nagu kuuendast sajandist e.Kr. pärinevatel mustafiguurilistel vaasidel, kord pushup korsettides ja nappides tuunikates nagu telesarjas “Sõjaprintsess Xena”.

Kui  ma selle teema uurimist alustasin, eeldasin, et amatsoonid olid tõesti kunagi olemas. Teadsin antiikajaloost ja Vana-Kreekast üsna vähe ning neelasin rõõmuga selliste feministlike autorite nagu Marija Gimbutase või Merlin Stone´i suurejoonelisi väiteid, et neoliitikumis ja pronksajal eksisteeris matriarhaalseid ühiskondi ja amatsoonid võisid olla selliste kogukondade jäänukid. Märksõna “amatsoonid” all loetlesid paksud feministlikud entsüklopeediad kõikvõimalikke muljetavaldavaid võitluslikke naisetüüpe valküüridest kuni kelti jumalannadeni, tsiteerides enesekindlalt allikaid, mis lähemal vaatlemisel osutusid mõnevõrra ebausaldusväärseteks. See oli üpris kahtlane toetuspind. Kui aga varane naiivsevõitu feministlik entusiasm kõrvale heideti, tärkas uus konsensus, mis kinnitas: amatsoone pole tegelikult kunagi olnudki. Seisukoht oli ametlik. Sellest lähtuvalt kirjutati hulk erudeeritud artikleid, mis enamjaolt pärinesid feministlikult meelestatud muinasajaloolaste sulest ja püüdsid tõestada, et legend amatsoonidest tekkis patriarhaalses kreeka ühiskonnas omamoodi kompensatoorse mehhanismina: mehed olid oma naised nii põhjalikult orjastanud, et nende must südametunnistus lõi müüdi sellest, kui kohutavaid asju hakkaks juhtuma, juhul kui naised ikkest vabaneksid. Tegemist võis olla ka klassikalise müüdi ümberpööramisega, mis lähtus küsimusest: mis juhtuks, kui käsutajaks ei oleks mehed? Vastus oli alati üks: sellest tuleks palju paha. Kuna säärast konsensust toetas hulk helgeid päid, mõjus see üsna aukartusäratavalt, ent ei veennud mind sellegipoolest.

Mu vaimusilmast ei tahtnud kuidagi kaduda kujutluspilt kahest tugevast ja sitkest noorest naisest hobuste seljas lopsaka rohumaa avarustes. Ääretu silmapiir, vabaduse ja jõu aimus. Naised ei võitle, nad lihtsalt lobisevad, nautides koidu vaikust ja värskust, kuni nende hobused pikka rohtu ahmivad. Ma tundsin metsiku tüümiani lõhna ja tajusin ratsanike soovi viivitada kohustuste kallale asumisega, ent teadsin kindlalt, et need olid amatsoonid – naised, kes oskasid ratsutada ja sõdida ning tappa, kui vaja. Kas nad elasid meestest eraldi, seda pilt ei öelnud.

Ma teadsin, et tegemist on ainult kujutlusega, ent see valitses mu üle ja ütles: “Mine ja vaata ise! Ära lepi autoriteetide konsensusega.” Mulle tundus, et akadeemikud olid kiindunud omaenda ladusatesse arutluskäikudesse ja keegi neist polnud jätnud oma kirjutuslauda, raamatukogu ega arvutit, et päriselt amatsoone otsima minna. Mul oli udune aimus, et nad on eksinud, ja ma ei kavatsenud ainuüksi seepärast, et paljas niisugune mõtegi akadeemikuid naerma ajas, sellest aimusest loobuda. Kuid kust pidin ma alustama?

Nagu kõik uurijad, alustasin ma paarist telefonikõnest. Need ei mõjunud julgustavalt: üks joviaalne meesarheoloog kinnitas mulle, et amatsoonid olid peaaegu kindlasti seelikusarnastes rüüdes hetiidid, keda kreeklased kaugelt ekslikult naisteks pidasid; silmapaistev Jungi jüngrist naisõpetlane ütles aga üsna pahaselt, et amatsoonid olevat väärdumus, mis teda põrmugi ei huvita. Hakkasin usinalt ajama paksudest feministlikest teostest leitud viidete jälgi, soovides avastada, et need viivad selliste ameerika ideoloogide töödeni, keda huvitas rohkem mingite seisukohtade tõestamine kui tõe teadasaamine, või et faktide pähe tsiteeriti Robert Gravesi “Valgest jumalannast” või “Kreeka müütidest” pärit poeetilisi uitmõtteid ja spekulatsioone.

Otsimise käigus hakkas mulle tunduma, et lood amatsoonidest on väga pika ahela algus, mis näis viivat otse mees- ja naisenergia erinevuse saladuseni – mitte kurnavate debattideni soorollide üle, vaid millegi palju tähendusrikkama ja väljakutusvamani. Näiteks kui kohtasin viiteid hetiidi võlurnaiste või preestritaride võimule ja väele, pidin endalt küsima: “Millisest jõust siin räägitakse?” Me elame kristlikus kultuuriruumis, kus naistel on ikka veel vähe avalikke vaimseid rolle (nüüd lubatakse neil saada preestriks, kuid igatahes mitte preestrinnaks, kes kehastab naiselikku seksuaalset jõudu). Kuidas me saaksimegi sellisest jõust midagi teada? Eestpool mainisin Catal Hüyüki kuulsat leopardidega jumalanna või preestritari kuju, kellel on vanapoolse, palju lapsi sünnitanud naise rippuvad rinnad ja kõht. Konyas, Catal Hüyükist viiekümne kilomeetri kaugusel kohtasin tema elavat teisikut, vähem kui poolteise meetri pikkust 20. sajandi maanaist suurte allavajunud rindade ja hiiglasliku poolkuukõhuga. Temast kiirgas toorest animaalset jõudu, mille meie, lääne naised, oleme peaaegu täielikult kaotanud. Tundsin end tema kõrval armetu varikujuna.

Samalaadse loo rääkis mulle Lõuna-Venemaal naissõdalaste haudade väljakaevamisega tegelev Jeannine Davis-Kimball oma kohtumisest ratsutava mongoolia naisnomaadiga:

… meie juurde ratsutas imetore noor mongoollanna. Ta oli hea kehaehitusega ja istus uhkelt sadulas, kinnipandud juuksed tõid esile tugevad näojooned. Temast õhkus sedalaadi enesekindlust ja sundimatust, mida omistatakse metsiku lääne kauboidele. Ma olin koos Müncheni Mongoolia-spetsialisti Victoria Veitiga, mongoollanna ratsutas meie juurde, peatas hobuse ning poseeris koos meie fotoaparaadi ees, nagu oleksime vanad sõbrad. Peagi hämmastas mind, et kui ka üks noormees (sellist lõdvavõitu tüüpi) ratsutas vaatama, mis toimub, polnud temas naisest õhkuvast jõust jälgegi. Kujutan ette, et too naine võis kõikvõimalike olukordadega üpris efektselt toime tulla.

Niisiis ei räägi ma oma raamatus üksnes otsimisretkedest ega amatsoonimüüdi allikate uurimisest, vaid ka kohtumisest naiseliku jõu kadunud vormidega. Minu eesmärgiks on sellele jõule otse näkku vaadata ning seda mitte romantiseerida, ilustada ega demoniseerida. Ma lähtun meie ajaarvamise teise aastatuhande lõpu naise seisukohast, kes tahtis naiselikku väge uuesti leida ja teada saada, mis see oli, ent samas mitte lasta sellel ega hämarate aegade amatsoonisõdalaste vaimul ennast hullutada. Ma pole klassikaliste allikate ekspert, hetitoloog, arheoloog, antropoloog, ajaloolane ega üldse teadlane, kuid ma olen pingutanud, et hõlmata kõigi nende alade asjakohaseid leide, ja leian, et sellise raamatu kirjutamisega tulebki toime vaid minusugune üldistuse tagaajaja. Kõik ülalloetletud spetsialistid satuksid raskustesse, püüdes vältida erialastesse keerdkäikudesse sattumist, sest kui nad üritaksid oma erialast kaugemale minna või riskida, tabaksid neid kaasakadeemikute rünnakud. Õnneks pole mul vajadust mingit akadeemilist reputatsiooni rajada ega kaitsta.

Sellele vaatamat ei taha ma kirjutada raamatut, mis püüab lõpuks kõik käsitletava ühte patta panna või tõestab just seda, mida autor juba alustades tõestada tahtiski. Samuti ei püüa ma kataloogida iga naissõdalast, kes on ükskõik mis kultuuris kunagi mõõga  või vibu kätte võtnud, kui tahes maalilised need naised ka oleksid (Jessica Amanda Salmondson on selle töö oma “Amatsoonide entsüklopeedias” juba ära teinud). Piirdun põhiliselt vanakreeka mütoloogias esinevate amatsoonidega, uurides nende kui kujundi teket ja müüdi võimalikke allikaid ning pakkudes välja ka mõningaid uusi versioone.

Otse asja tuumani sukelduda pole võimalik. Tänu kõigile neile, kes tahavad oma seisukohti ja teooriaid tõestada, leidub selles valdkonnas väga vähe objektiivsust ning juhul, kui teekonnaks pole hoolega valmistutud, varitseb kirjutajat risk armuda esimesse kuuldekauguses laulvasse sireeni ja esimesse usutavalt kõlavasse teooriasse. Vähemalt sain mina sellise kogemuse. Seepärast püüab esimene peatükk amatsoonimüüdi olemust lahti seletada. Annan linnulennulise ülevaate vanakreeka ühiskonnast, kus nad esile kerkisid ning mis pajatas nende loo, maalis neist pildi ja imetles nende ilu ja jõudu. Üritan asetada amatsoonid õigesse konteksti ja seejärel reastada kõik võimalikud suunad, kuhu nende päritolumaad otsides liikuda saab. Teises peatükis algavad tõsised otsingud, mis viivad meid Ukraina steppidesse ja Musta mere äärde uurimaks sealsetest rauaaegsetest kalmetest leitud ebatavalisi naissõdalaste säilmeid. Kolmas peatükk vaatleb saladuslikku Artemist, amatsoonide jumalannat, neljas uurib jumalanna sünget Medusa-palet ning mõningaid naistekeskseid vanakreeka kultusi. Viies peatükk naaseb Musta mere äärde Türgi rannikule ja otsib amatsoonide linna Themiskyra jälgi, mis aitaksid leida lahendust hetiidi troonijumalannade mõistatusele ning seletust võlurnaiste jõule. Kuuendas peatükis reisime ajas veel kaugemale tagasi, et kohtuda Babüloni Ištari ja Catal Hüyüki leopardinaisega ning vaadelda seda, mida Edwardi-aegsed ajaloolased nimetasid “orientaalseks ideeks sugude segiajamisest”. Seitsmes peatükk jälgib Aafrika amatsoonide ajaloolist arengut kuni tänapäeva tuareegide matriarhaalsete kommeteni, kaheksas peatükk aga küsib, kes olid viimased amatsoonid ning kas neil on tänapäeval veel tõelisi järeltulijaid.

Uuringuid alustades uskusin tõsimeeli, et sküüdi nassõdalaste hauad Venemaal ja Ukrainas annavad amatsoonide olemusele mingi kindla seletuse. Tegelikult viisid need mind arusaamisele, et ühest seletust ei ole ning tõde müüdi tärkamisest ja kujunemisest on lõpmata palju keerulisem.

Otsingud on mind juhtinud ettearvamatustes suundades ja ootamatute järeldusteni, kuid on paar sõna, mida ma pean kasutama ja mis tuleks segaduste vältimiseks kohe ära seletada. Esimene on matripotentne, mis tähendab “emavõimne” ja mida ma kasutan kohati matriarhaalse asemel, kirjeldades ühiskondi, mille keskseks religioosseks jõuks on suur emajumalanna, ent mis ei pruugi olla matriarhaalsed ühiskonnad, kus naised kannavad tegelikku poliitilist võimu. Teine on shakti, hindikeelne sõna, mida kasutatakse kirjeldamaks jumaluse naispartnerit ja temas kehastuvat väge. See loob tegutsevast naisjumalusest ja tolle jõu olemusest ühteaegu nii erootilise, ammendamatu, haarava, hirmutava ja sensuaalse kui ka hävitava kujutluse. Ent see jõud ei kuulu jumalannale, vaid tärkab tema ja jumala vahel; see on aktiivne jõud, mida võite selgesti näha kreeta maojumalannade kujukestes või tantsiva Parvati kujudes lähimas india restoranis. Tegemist ei ole viljaka, unise ja rahumeelse maaemaliku energiaga, mida armastavad sentimentaalsed jumalanna-kummardajad. See on arhetüüpse emase eredalt leegitsev elujõud, väljendugu ta siis jumalikus või inimlikus vormis. Olen oma raamatut kirjutades leidnud, et see on asendamatu sõna, sest mida iganes amatsoonide kohta öelda võib, tuleb siiski tunnistada, et nad on tulvil shakti´t. Ent samas hoiavad nad shakti´t meeste eest, ja see ei saa tsivilisatsioonile pikemas perspektiivis kasuks tulla. Seepärast on vaja nad hävitada. Kuid enne kui laseme amatsoonidel kapata ajaloos kaotajaks jäänute pikka ja pimedasse öösse, selgitagem välja, kes nad õieti olid.

Kirjastus: Kunst, 2000

Vaata ajalooraamatuid (maailma lugu) meie poes http://vanajahea.ee – Ajalugu/Maailma lugu