Autor Helmi Rajamaa

I – Paviljonid figuuridega

1.

Üks mõte on kangekaelselt söövitanud enese Hans Kumari teadvusse. See on seisnud seal kogu öö vahti pidades, väsimatult ta teadvusele koputades, et nüüd silmi lahti lüües rünnata teda sääse tüdimatu visadusega.

Aeg on varajane, tuba on alles täis varahommiku lahjat valgust. Südaöö unine vaikus on murtud; suur maja on alustamas oma igapäevast rutiinipärast elu. Koridoris kolistatakse ämbri ja harjaga, kuski lüüakse uks kinni, kellegi jooksusammud tõttavad trepist alla, keegi vilistab. Vesi pahiseb torudes ning visiseb kraanides. Keskküttetorudes vulksub aeg-ajalt. On jahe.

Jälle on õhku torudes, mõtleb Kumari tusaselt. – Ta ajab enese istuli, küünitab käe äratuskella järele ja vajutab sõrme tasalülitavalt kella läikivale nupule. Ta liigutused on ettevaatlikud, mõõdetud, et mitte äratada naist, kelle uni on peagu linnulik. Ta ise magab hästi, ta uinub kohe ja sügavasti, teda häirib harva miski – harjumus, mille ta kirjutab lapsepõlvekodu arvele, kus rahu puudumine oli olnud tavaline.

Ta lükkab jalad tuhvlitesse, tõmbab froteermantli üle ööriietuse ja läheb aknaaluse keskküttetorustiku juurde. Teadagi – need on külmad!

Ta kobab laekas, leiab otsitava võtme ja avab ettevaatlikult ventiili.

Õhk tuleb visisedes ja turtsudes torudest. Tundes leiget vett peopesal suleb ta kiiresti ventiili. Ta ootab silmapilgu, patsutab asjatundlikult torusid ja nendib rahuldusega, et soojus elementides vahetult tõuseb. Sooritanud ringi kõigis ligipäästavais ruumides, peseb ta käed ja poetab elutuppa jõudes võtme laekasse tagasi.

Väljas akende taga on tuuline hommik. Rõdu-ukse piklikus püstkülikus pendeldab kuusk – kõhn, tuule muserdatud, sorakil. Taevas selle taga on määrdunult sinine, õhukese läbipaistva pilvelinikuga päikese näo ees ning kahe tugevama, nagu lohakalt veetud suusajäljega männipargis on alles udusulis: vahtrate kollakasroheline kõrvuti haabade hallikama ja kuuskede särav-värske rohelisega. Nüüd on igal puul oma nägu värvigi mõttes – nad on nagu omaette isiksused; suve süvenedes sulab kõik igavalt-ühtlaseks mahlaseks roheluseks.

Jah, kevaded on viletsad siin, mõtleb ta äkilise nukrusega kuski südame piirkonnas. Puudub plahvatus, tormamine, ülekeevalt rõõmus tõttamine, mis iseloomustas kodumaist kevadet. Suvedki on enamasti jahedad, verevaesed. Ainus, millega võib leppida, on sügis. See on pikk ja soe ja üsna tihti kuivem kui suved.

Ta ohkab kuuldavalt. Ja-jah, midagi polnud, millega nad oleksid täiesti rahul! Nad olid liiga sügavasti endises kinni. Amandus Kelgol oli õigus: Vana puud ei istutata enam ümber! Nad polnud nagu teised inimesed, nad polnud normaalsed; nad oli pagulased – ja pagulus oli nagu haigus!

Ta otsib piibu, läidab selle ja astub välja rõdule.

Jah, kuidas sellega nüüd jääb!… Peaks ta võtma vastu “Välisvõitluse” palgalise sekretäri koha või jääma edasi vana mooduse juurde – eraviisiliselt kaasa lüüa? – Selge, et talle meeldiks ennemini täie panusega ideelise võitluse huvides rakenduda, selmet vabrikus oma igapäevast leiba teenida, aga idealist palja idealismi pärast – see polnud kahjuks võimalik! Asja tuli igakülgselt kaaluda – lubatav tasu oli liiga nigel, kui et ta usaldaks majanduslikult riskida. Igapäevasele elule tuli eeskätt mõtelda: uue elu- ja kodupaiga (kui ka ajutise!) loomisega ühenduses seisis erakorralisi kulutusi. Pealegi oli ta oma teisele, vaimsele minale leidnud teatava maa-aluse ärajooksuvõimaluse artikleis, mis aeg-ajalt ilmusid siin ja seal lehtedes. Muidugi jääks alati võimalus kirjutada – ta võiks pingutada kirjutamaks senisest rohkemgi, et sel viisil tasakaalustada majanduslik puudujääk, mis kohavahetusega kaasneks; ta kardab ainult, kas eesootava töökoorma tõttu tal selleks mahti jääks. Vabrikutöö oli küll väsitav, see oli tõsi, aga tihtigi pelk rutiintöö oli küll väsitav, mis jättis mõtetele vabaduse, – ta artiklid olid enamuses töö juures oma algse vormi võtnudki.

Ta popsutab ühtlaste pingsate tõmmetega, sellal kui mingi rahulolemattus temas manööverdavas tagasikäigus enesele väljapääsuteed uuristab. – Kui tagasi mõtelda, polnud töö vabrikus talle algul kogunisti meeldinud. Ta oli tundnud ülejääke selles, mis puutus jõusse ja võimistesse. Ta oli alustanud väga tagasihoidlikult – värvi mahahõõrumisega mingeilt metallartikleilt, aga ta oli hoidnud silmad lahti ja katsunud õppida, mis õppida andis. Teda oli lubatud harjutada ühel vanal masinal; talle oli üsna varsti siginenud nõudvamaid ülesandeid, nende hulk oli pidevalt kasvanud – kuni temast viimaks oli saanudki väljaõppinud ja kvalifitseeritud rauatreial. Tasu oli tõusnud jõudsas tempos. Ta teenib hästi ja võiks teenida veelgi rohkem suutmise poolest, kui mitte teatavad asjaolud tõkestavaid piire ette ei seaks.

Ta koputab piibutuha lillekasti, mis seisab seal stardivalmina, ja siirdub vannituppa.

Pehme paberserviett makosärgi kaeluse vahel, alustab ta lõua vahustamisega. Tualettesemete ja näoveepudelite vahelt joonistub ta nägu natuke virilana peegli hõbedaselt läikivale pinnale. Hoides kramplikult suud kinni, tungivad ta lõuapärad nurgeliselt esile. Kumbergite lõug! nendib ta möödaminevalt. Ta teeb seda enamasti igal hommikul samal ajal; esmakordne on vaid tähelepanek – hämmastav sarnasus isaga, sarnasus, millest kogu perekonnas tüütuseni oli räägitud ja mida tema viimseni innukalt oli eitanud! Ometi – kas polnud isa just selline välja näinud, kui tema teda oli mäletama hakanud? Nüüd, kus Soome sõja päevil siginenud meelekohtade hallus oli laienenud ja juuksepiirgi kergelt kumerduva lauba võlvide kohal oli tahapoole nihkunud, kaevates veel üsna tihedasse juuksemaastikku sügavad lahed, on sarnasus talle eneselegi silmatorkav. Ja see vahane läbipaistvus, mis tema jumele omane – kas polnud see just iseloomustanud isa kloosterliku palge vaimsustunud liikumattus?… Hans Kumberg senior! – Ta tõmbab mõtlikult noaga üle paberi. – Noh, suurt rõõmu tema vanematel oma lastest polnud vist kunagi olnud! Nagu võilille seemned olid nad ükshaaval irdunud kodust ning haihtunud iga maailmakaare suunas. Perekonnameel polnud neil ühelgi eriti tugev – ei, seda see polnud… Nad olid lasknud kuulda enestest harva ja näidanud end veel harvemini. Isegi nii tähtsas küsimuses nagu nimemuutmine polnud nad ilmaski üksmeelt saavutanud! Ei olnud aidanud tema entusiastlik väitlemine: Iga puud tuntakse tema lehtedest! Isa ja vennad olid jäänud jonnakalt oma juurde: Nimi ei riku meest ja ajalugu ei saa sel moel teha olematuks!

Ta hingab sügavasti, mis mõjub peagu ohkamisena, avab sooja vee kraani ja alustab lõua pesemisega.

Kahju, et ta omal ajal nii vähe huvi oli tundnud oma vanemate vastu! – Ta isa oli olnud vaikne töökas ametnik kuski laenu-hoiu-ühisuses, kes oma koduski oli elanud nagu võõrastemajas. Emal oli närviline iseloom, mis tuli rohkest tööst ja alalisest raha ning rahu puudumisest. Viimane oli vajutanud pitseri kogu ta lapsepõlvele ja omamoodi tervele edaspidisele elulegi. Sellegipärast ei tohtinud ta kaevata soojuse puudumise pärast vanematekodus; seda oli jätkunud tarbeks – ja rohkemat polnud ta osanud nõudagi. Ometi – sestsaadik kui ta mäletab end teadlikult ellu astunud, pole ta enese arvates midagi rohkem ihaldamisväärseks ega tagakihutatavamaks pidanud kui rahu. Elamise rahu!

Jah, see elamise rahu! – Ta ei mõtelnud mingit töötut, tühja, laisklevat jõudeelu, vaid üksindust või kaksindust, täidetud raamatute, mõtete harmoonia, mõne ettevõtmise plaanitsemise või õhulossi ehitamisega, millest oleks võinud saada tõelisus! Ent elu oma vastuoksuslikkuses oli kukerpallitanud situatsiooni – elamise rahu jahtides oli rahutus saanud ta olemuse valitsevamaks elemendiks! –

Ta suleb habemeajamisriistad karpidesse, harjab juuksed. Ta nendib seejuures asjalikult, et viimane aasta teda tublisti on vanandanud. Pinge, mis suurlinna eluga paratamatult kaasnes, oli söövitanud näkku kibedaid jooni, mis seal enne olid puudunud. Ta märkab: ta ärritub hõlpsasti, mõni tühine viivitus või väike takistus võib teinekord teda sisemiselt kohisema panna; ta tunneb, et nüüd, kus ta välispidises elus on saavutanud teatava stabiilsuse, ta sisemuses miski vägisi kipub pahupidi pöörduma. Näib: mida rohkem ta välispidiselt läheneb isale, seda tihedamini esinevad emapoolsed tusatujud ja närvitsev rahutus. Ta teab, et valgus ja vari temas ennegi olid heidelnud ülevõimu pärast, et see õigupoolest oli ainult kohutav enesevalitsemine, mis käärimist temas alati kindlais rööbastes oli hoidnud, ent nüüd kogeb ta, kuidas enesevalitsemise rabedaks muutunud laavakihi alt tuli ja tuhk ja vedelad mineraalid üha sagedamini esile purskuvad.

Ta ohkab jälle, pikalt ja raskelt. Kuhu oli elu kadunud? Millal oli ta alustanud, mida oli ta saavutanud? – Ta mäletab ainult tõttamist, kihutamist, kavandamist, haaramist siia- ja sinnapoole otsekui peibutava liblika püüdmisel – kuni hakkas märkama, et liblikaid oli nii palju, et ta õigupoolest enam ei teadnudki, milline neist oli see õige. Teda oli peetud andekaks, aga siin ta istus; siin nad istusid kõik. Mis kasu oli olnud kõigest? –

Rahu! mõtleb ta naeratades. Kas polnud seegi ainult tõend, kui ruineeriv oli pagulaselu? Kõik tuli sellest, et juured olid õigest kasvupinnast lahti kistud ja et elati pead-jalad koos! Ei, sisemus ei tohtinud mingil juhul hakata lekkima ega üle ääre ajama! Ta arvab – ta võtab Välisvõitluse organisatsiooni pakkumise vastu, see võimaldaks rohkem südamelähedasemate küsimustega tegelda, ta poleks sisemiselt nii killustatud, tal oleks eesmärk, tiivustav mõte…

Ta astub esikusse, avab garderoobi ukse ja jättes viimase enese taga lahti hakkab riietuma.

Elutoas on Inna ja Mall juba ülal. Eesriided esiku ja elutoa vahel on pooliti kõrvale lükatud; valguse helendavas joomes, mis langeb esikupeeglile, näeb ta Innat kummardumas kokkulükatava kusheti kohale, mis öösiti on neile mõlemaile magamisasemeks. Uks Agnese  tuppa on praokil. Ta eraldab esiteks Marika kaebleva hääle:

“Aga kus siin siis see puhas pesu on?” ja selle järele Agnese oma, mis vastab:

“Eks sa nuusuta, kui muidu ei oska vahet teha!”

Hans Kumari heidab häiritud pilgu ukse poole.

“Vastik,” mõtleb ta tüdinult, et see on Agnes, kellega nad on sunnitud korterit jagama. Ometi on see paratamattus – üks pagulaselu ja suurlinna paratamattusi! Teda ei lepita isegi tõsiasi, et Agnes elujulgus ja ettevõtlikkus osutub mitmeti soodsaks vastukaaluks Inna eluargusele. Ennekõike pahandab teda kärarikkus, millega Agnes oma isiklikku elu tavatseb elada, see algelisemagi tunnetuse puudus teiste inimeste vajadusest vaikuse ja rahu ja omaette olemise järele. Ta on igal pool jalus. Need igavesed köögikonverentsitamised ja sissetormamised ükskõik kui sobimatul kellaajal, need alalised “kas te kuulsite?” või “arvake ära” või “täna räägiti” on kuretanud ta kõrvad. Ta pole õiget rõõmu saanud tunda korraldunud ühiselustki Innaga, ehkki on sunnitud möönma, et ta omamoodi just Agnesele ja korterikitsikusele tänu võlgnebki nende abielu normaalseisse rööbastesse kulgemise eest. Sest laavitud niiviisi ühte välispidiste olude tõttu, ei olnud miski enesestmõistetavam, kui et nemad kui abielulised olid asunud ühte tuppa. Agnes oli dirigeerinud ja tema oli meelsasti kuulanud. Ja siis polnudki palju maad selleni, et ta oma loomulikud õigused oli maksma pannud…

Ta tuleb kööki, võtab laualt valmispandud võileivad ja poetab need portfelli. Ta ei söö hommikuti kodus, ta joob oma kohvi vabriku einelauaruumis esimese tööpausi ajal.

Inna kükitab elutoa põrandal, kummardunud täistuubitud kohvri kohale, mille lukku ta püüab väevõimuga sulgeda.

“Luba… ma vaatan, mis seal on!” – Kumari kummardub alla, surub korra põlvega kohvri kaanele ning vajutab lukukeele alla. See langeb klõpsatusega kinni. Ta heidab võidurõõmsa pilgu tõrksale kohvrile enese all, tõuseb, kobab lauasahtlis tikutoosi järele, topib piibu tubakat täis ja libistab mööda minnes käega üle Malle juuste.

“Noh, kui kauaks mõtled meid sedapuhku maha jätta? Üheks… kaheks kuuks?” – Talle meenub, et ta pole vaevunud küsimagi, kus kandis tänavune suvikodu asub, mõtleb viga samas parandada, aga kartes pikalevenivaid seletusi jätab kõik sinnapaika.

Malle nägu värvub helepunaseks kuni õhukeste juukselemmedeni, mis seisavad nagu aura ta pikliku, lapselikult verevaese palge ümber. Ta ei vasta midagi, ta pilk vilksab ainult aralt Inna poole, kes seisab lävel ja talle julgutavalt naeratab. Tal on nägu, nagu kavatseks ta nüüdsama nutma puhkeda; ta kitsad õlad tõmblevad, rangluud tõusevad teravaina esile.

“Noh-noh,” rahustab Kumari. “Kas hakkame jälle kartma, mis?” – Ta surub ohke tagasi ja pöördub minekule.

Mis teha? mõtleb ta väljas ukse ees seistes ja piipu läites. Ta on katsunud lapse südant võita, aga paraku pole see tal seni õnnestunud. Mall on ülitundeline, kompleksidega laps – niisama tundeline nagu Innagi. Mõlemate sisemises struktuuris on hämmastavalt palju sarnasust, mispärast pole imestadagi, kui võõrad, kes Malle kahetsetavat saatust ei tunne ega sedagi tea, et ta on ainult nende kasulaps, teda ekslikult nende pärislapseks peavad. Nagu häbenedes enese olemasolemist teeb ta enese söögilauas nii väikeseks kui võimalik, sööb vähe ja räägib veel vähem – ja kui teda kõnetada, punastab ta aina. Aga et ta rõõmuski oskab olla, üsna tagasihoidmatult naerda ning lobiseda nagu temaealised tüdrukud kunagi, seda on ta samuti märganud. Innagi seltsis tavatseb ta olla vabam. Miks kartis ta teda? Mis oli tal tema vastu? Kas haistis ta temas vaistlikult rivaali, võistlejat esimese koha pärast selle südames, kelle soosingu pärast nad mõlemad salajas heitlesid? Kas oli võimalik, et ta mõnikord tõesti ehk oli tundnud jallidust selle vaese orvu suhtes hellituste pärast, mis temale osutati! –

Suvilatevaheline tänav lebab tühjana hallis hommikuvalguses, värvudes pikkamisi roosakaks päikesest, mis pilgub õhukese kärisenud pilvekanga tagant. Mõned naised, korvid käsivarrel, pikad piigitaolised orad peos, on ametis jaamaümbruse ilupargikese puhastamisega kompvekipabereist ja puuviljakotikestest.

Ta on viletsalt häälestatud, kui ta trammi peatuspaigas kioski seinale kinnitatud müürilehtedelt loeb: “Triangel-draama Södras…” “Kui ei saa mina, ei pea saama ka tema…” Edasi pasundatakse ühe kuueaastase poisi müstilisest kadumisest ja et sügisel on kavatsusel üüre tõsta. Mõrva ümber, kus neljateistkümne-aastane poiss tappis kaheksa-aastase tüdruku, mis hulga aega avalikkust oli põnevil hoidnud, paistab korraga olevat vaikseks jäänud. – Alguses oli iga liiki mõrvade sagedus teda jahmatanud, nüüd oli ta ammugi lakanud selle üle imestamast. Suurem rahvas, suuremad mõõdud! Pererahvas ise vabandas suurenenud kuritegevust sõja mõjudega; tema julges siinkohal skeptiliselt õlgu kehitada ja küsida: Mis peaksid siis nemad tegema, kes nad sõja rindejoonel olid kaasa teinud? – Või… või oligi sellega vahest nii, et nemad oma madalamad instinktid reageerisid ära lahinguis ja sõjaaegses moraalilõtvuses?…

Ta ostab kioskist värske hommikulehe, hüppab viimasesse vagunisse hetkel, mil konduktor vajutab märgukella nupule, ja uks ta selja taga sulgub vaikse sahinaga. Ta ootab, kuni konduktor on sooritanud ringkäigu, avab siis lehe, libistab silmadega üle pealkirjade ja peatub pikemalt välisuudiste juures. Ta polegi eriti pettunud, kui ta sealtki midagi nimetamisväärset ei leia. Milline ajaraisk! oli ta varem mõtelnud maailma sündmuste aeglast arengut konstateerides, nüüd on ta juba ammugi lakanud lootmast mingile kiirele lahendusele. Mispärastki? Võib-olla oleks see uus viga, sest kui tõesti sooviti nende võitu, kes olid väärt võitma, tuli vist küll kaua oodata! Nemad muidugi olid kärsitud oma ülekeevas vabaduse- ja õigluseihas, aga isegi need kaks polnud enam ammugi mingi patenteeritud kaup. Neid tuli alles fikseerida ja neidki oli mitu sorti. Seal olid nn. rahvademokraadid, kes väänasid õigust ja vassisid tõde eeskirjade kohaselt… Ainus tee läänemaailma jaoks oli vist küll kokkuhoidmine Euroopa ja Ameerika vahel. See oli koguni tähtsam kui kõrgendatud produktsioon ja teised uhked kavad… Sest ideoloogia vastu, mis suursõjast hoidumise ja killustamise-taktika oli teinud riiklikuks traditsiooniks, oli see vist ainus tõhus ravim…

Teda ei sega liikuv, alatasa muutuv ümbrus, see ühetasaselt voolav hoovusteta jõgi, mille üksikud osad on talle ükskõiksed, inimesed, kes tulevad ja lähevad, tunglemine peatuspaikadel, lehtedega krabistamine, vaikne sosin või summutatud kõnekõmin. Valjusti siin ei kõnelda; pererahvas on tempereeritud ja loomult jahe, ta ei sütti kergesti ega leegitse kõrgele. Nad on puised, “stel”, nagu nad ise ütlevad, millele nad on peagu uhkedki nagu mingile rahvuslikule erimärgile, mis neid õilistab ja mis tõepoolest teeb, et nad mõjuvad kasvatatuina, ka kui nad seda igakord polegi. Nende hambad on magusa söömisest viletsad ja seetõttu pole nende sõnadki hammustavad. Ja kuna võõrad polnud neid ammu tülitanud, ei tülitanud nad ka ise kedagi. Sellal kui teised end olid väsitanud sõjatandreil ja hävitanud, mis eelnenud põlved oli kokku kandnud, olid nemad pieteedikalt salvestanud väärtusi, mis muidu võinuksid hoopis kaotsi minna. Vana ja põline, uus ja eksklusiivne mahtusid siin kõrvuti; tolerantsil ja humaansusel oli oma kindel jalgealune ja traditsioonirikas minevik. Ometi oli siingi juhtunud, et katkulippu oli lehvitatud meeste kohal, kes olid vaid oma isamaa ja vabaduse sõbrad, et neid armutult oli heidetud söödaks täitmatule lohele. Maalibisemine? … Maalibisemine või ohtlik tendents? –

Ta lehitseb edasi, märgib möödaminnes, et abieluliste ühistulumaksustamine lugejaskonnas ikka veel põhjustab raugematut poleemikat, hüppab üle spordilehekülgede, mis moodustavad kolmandiku lehest, nendib, et värvilised seeriad Terasmehest, Blondiest ja Kalle-Ankast on omal kohal, et reklaam enneolematust ja taastulematust vahendist kõõma vastu on seal, kus ta ikka on leidunud, libistab korraks silmadega üle kuulutuskülgede ja voldib lehe kokku.

Väljas libiseb kasvav hommik mööda: bussid kärsitute inimestega, autod, mootorrattad, terve pilv jalgrattaid… Ja selle voogava lindi taustal nagu eesriidele projitseerub visioon uuest Euroopast ja nende osast selles. Kes oli väitnud, et Euroopa oli vana, haige ning hinge vaakumas? Vastupidi: ta oli lastetuba, kust pärast tülikate lastehaiguste põdemist võis väljuda lootusäratav nooruk… Tuli ainult kannatlikult oodata, kuni käärimine oli lõpule jõudnud – kõik korraldus iseenesest!… Kas mitte?….

Ta tunneb eneses hetke võitmatut iha midagi ette võtta, kuidagiviisi maailmasündmustele hooguandvalt kaasa aidata, tagant tõugata… et vanker kord ometi libedamalt liikuma hakkaks! Ei, ta võtab siiski pakkumise vastu… ta vastab jaatavalt…

Sild on üles tõstetud, nad peatuvad ja lasevad kahemastilise läbi. Vesi kaugemal seisab liikumatult – nagu tuhmunud tinapaberist kääristatud. Raudteesilla võlvistik taamal tõuseb uhke võiduväravana veest. Üks rong, otsekui miniatuurne tikutopsidest mängurong, ronib aeglaselt silla poogenkaarte vahel. Kõrged massiivsed üürimajad ja mõned vabrikuhooned seisavad mõlemal pool kaldaid – tummad ja tõsised vastu ebamääraselt sinist hommikutaevast.

Nad seisavad ja ootavad, bussid ja trammid tihedasti üksteise kõrval – värisev, lõõtsuv, hingeldav monstrum, mis liikuma hakates võib lömastada kõik elava. Sild vajub pikkamisi, rohelised tuled süttivad. Nad liiguvad jälle. Autode ja busside mühisev kosk vajub mööda. Tramm nihutab ennast vaevaliselt, etappide kaupa edasi. Mootorid turtsuvad, võõraid nägusid vilksatab akende taga. Rohelised tuled kustuvad… ja süttivad jälle. Karavan seisab. Vesi all lõõskab – külm jahe tuli, mis ei soojenda.

“Miks ei liiguta edasi? Ons midagi juhtunud?” –

Konduktor avab ukse ja vaatab välja. “Liiklemisummistus?” “Mõni õnnetus?” Konduktor kehitab nõutult õlgu. Inimesi pudeneb ükshaaval trammist sõiduteele ja sealt edasi trotuaarile. Nad seisavad ikka…

Hans Kumari jõuab töökohale kahekümneminutilise hilinemisega. Liiklemiskaos! Rike elektrijuhtmeis! Seda ei võeta väga kurjalt. Ometi on ta kogu päeva tujutu. Väikekodanlik ja sõjamehelik täpsusearmastus temas on puudutatud. See omakorda mõjutab ta otsust – rakenduda sügisest alates “Välisvõitluse” juures.

Ta läheb personaalosakonda ja teatab oma lahkumisest esimesest juulist.

***

Orto, 1956

Vaata raamatuid meie veebipoes Vana ja Hea raamat – https://www.vanajahea.ee/