Jutustuse eestikeelse tõlke e-raamatu kujul ehk pdf-failis saab osta siit: E-rmt “Neljas kuningriik”

Tekst on tõlgitud Wikipeediast!

Boriss Strugatski nimetas seda teksti „pikaks jutustuseks (või lühikeseks romaaniks?)“. Tema sõnul töötas Arkadi Strugatski selle romaani kallal 1952. aasta kevadel ja suvel Kamchatkal. Alles 2015. aastal avastas Strugatskite arhiivi hoidja S. P. Bondarenko käsikirja tiitellehe, millele oli märgitud kuupäev „suvi 1955”. Kirjavahetuses vennaga mainitakse „Neljandat kuningriiki” 14. märtsi 1955. aasta kirjas. Erinevates kirjades on säilinud ka muid jälgi esialgsest kavandist; lugu kandis tol ajal pealkirja „Akadzi sinine pilv”. Neljaks peatükiks jagatud tekst oli kirjutatud lähituleviku ulme vaimus. Peamine süžeeliin keskendub Jaapani ja Ameerika spioonide paljastamisele, kes püüavad Nõukogude Liidust välja viia radioaktiivse lagunemise produktidest toituvaid mittemaiste eluvormide näidiseid. Sama ulmelist eeldust kasutati hiljem novellis „Punaste pilvede maa”. Arhiivitekst avaldati esmakordselt kogumikus „Stalker” (2001) ja kordustrükk ilmus pehmekaanelise raamatuna sarjas „Vendade Strugatskite maailmad” (2006). 2015. aastal ilmus Saranskis väikeses tiraažis romaani ainus eraldi väljaanne. „Neljanda kuningriigi“ kohta ei ole tehtud spetsiaalseid uuringuid ega kirjanduskriitilisi analüüse.

Kulturoloogia doktor A. B. Tanasejtsuk (N. P. Ogarevi nimeline Mordva Riiklik Ülikool) märkis raskusi „Neljanda kuningriigi” teksti žanrilises klassifitseerimises, mis võib kuuluda nii sõja-seikluslugude hulka kui ka olla iseloomustatav kui špioonitriller või detektiivromaan. Fantastilise oletuse segamine patriootilise looga piirivalvuritest ei olnud originaalne, vaid tüüpiline Stalini ajastu nõukogude ulmekirjandusele; Arkadi Strugatski järgis täielikult väljakujunenud traditsiooni. Samas on A. Tanasejtsuki arvates „Neljanda kuningriigi“ tekst kvaliteetne ning ei jää oma kirjanduslike väärtuste poolest alla, vaid ületab isegi tolleaegsete spiooniromaani „meistrite“ (N. Avtokratov, N. Španov, J. Dolgušin, S. Beljajev) teoseid. Loos on arenenud süžee, tegelased on väga „sügavad”, inimlikud ja siirad.

„…Milline peaks olema tõeline nõukogude komandör? 1950. aastatel võib ta muidugi olla ainult selline nagu on polkovnik Krjukov: „isamaa teenija, sõdurite isa”. Aga piiripunkti ülem kapten Neljudin? Vähesõnaline, usaldusväärne, kogenud, oma alluvaid tundev ja nende eest hoolitsev. Kas vaenlased – meie Nõukogude Isamaa vastu kurja kavandavad jälgid špioonid – võiksidki olla teistsugused? Ainult sellised, nagu julm, ahne, rumal ja (kindlasti!) argpükslik ameeriklane Charles Hill ning nagu tark, amoraalne ja (jällegi, kindlasti!) reeturlik sõjakurjategija, jaapanlane major Sunagawa.“

Suurte saavutuste siiras paatos kajastub ka A. N. Strugatski järgmistes teostes – „Bikini tuhk“ ja „Punaste pilvede maa“. Strugatskite biograafid D. Volodikhin ja G. Prashkevich, nõustudes väitega nende teoste stiililise sarnasuse kohta, pidasid „Neljandat kuningriiki“ venivaks „tooreks“ jutustuseks, mis sarnaneb sarnaste (ja mitte kõige õnnestunumate) tekstidega sarjast „Sõjaaja seiklused“.

A. Tanasejchuki sõnul oli romaani keskne tegelane – kapten Oleško – õnnestunud. Tema prototüübiks oli tõenäoliselt Arkadi Strugatski ise: iseloomult sõjaväele mitte eriti sobiv, pikk ja kohmakas prillidega jaapani keele tõlk. Ta ei tee kangelastegusid, veelgi enam, saab haavata pigem oma kohmakuse tõttu ning „paljastab“ špiooni peaaegu juhuslikult. See tähendab, et tema kaaslaste seast tõstab teda esile vaid intellekt; muus osas on ta täis komplekse, sest tal „ei tulnud osaleda ei lahingutes sakslastega ega lahingutes jaapanlastega, teda ei tulistatud kunagi ja vaenlasi nägi ta ainult vangidena. See masendas teda väga ja ta tundis alati häbi ja mingit süütunnet oma sõprade ja ülemuste ees, kes olid läbinud sõja katsumused“ . Pole juhuslik ka tegevuskoht – saar, mida jutustuses nimetatakse Kunašuks. Kuid tegelikule Kunaširile vanemleitnant Strugatski ei jõudnudki, kuna ta saadeti 1952. aasta novembris Paramushiri ja Shumshule maavärina ja tsunami tagajärgede likvideerimiseks.

D.Volodihini ja G. Prashkevichi andmete kohaselt kavatses Arkadi Strugatski avaldada „Neljanda kuningriigi“, millest ta teatas vennale Borisele. Läbirääkimised novelli trükkimise üle „Detgizis“ toimusid juba 1957. aasta kevadel, kuid teksti edasine saatus on ebaselge. Arkadi Natanovitš „surus” aktiivselt trükki „Bikini tuha” (pamflett-novell, mis oli kirjanduslikult umbes samaväärne), kuid katsed „Neljandat kuningriiki” avaldada lõppesid kiiresti tulemusteta.

Võimalik, et põhjuseks oli see, et A. Strugatski teenis sõjaväeluures Kaug-Idas ja ei suutnud teksti kiiresti avaldada toimetajate võimalike kahtluste tõttu riigisaladuse säilitamise osas. 1957. aastal proovis ta veel kord – üsna loiult – õnne, kuid hiljem lihtsalt ei tahtnud oma mainet rikkuda, avaldades lihtsakoelist teksti ammu möödunud aegadest.

Kaks algust: kuidas „Bikini tuhk“ ja „Neljas kuningriik“

kujundasid vendade Strugatskite tulevast maailma

Teksti koostas AI!

Arkadi ja Boriss Strugatski loomingut tuntakse eelkõige filosoofilise ulme, eetiliste dilemmade ja inimkonna tuleviku üle mõtiskleva proosa poolest. Kuid nende küps stiil, mis hiljem vormus teosteks nagu „Väljasõit rohelusse“, „Raske on olla jumal“ ja „Miljard aastat enne maailmalõppu“, ei sündinud tühjale kohale. Selle vundamendi moodustavad kaks varast, sageli tähelepanuta jäänud novelli: „Bikini tuhk“ ja „Neljas kuningriik“.

Need kaks lugu on kirjutatud peaaegu ühel ajal, kuid nad esindavad Strugatskite loomingu kahte täiesti erinevat juurt — kahte suunda, mis hiljem põimuvad nende kõige mõjukamates teostes.

I. „Bikini tuhk“ — eetilise ulme sünd.
„Bikini tuhk“ on dokumentaalse täpsusega jutustus, mis põhineb päriselulisel tragöödial: Bikini atolli tuumakatsetustel ja Jaapani kalalaeva Daigo Fukuryū Maru saatusel. See on lugu, milles puudub fantaasia, kuid mille mõju on seda tugevam — nähtamatu oht, teaduse ja sõjalise võimu vastutus, inimlikkus katastroofi ees.

Siin ilmub esimest korda Strugatskite hilisema loomingu keskne telg:
Eetika teaduses
Inimene süsteemi hammasrataste vahel
Moraalne vastutus tehnoloogilise jõu ees
Realistlik õudus, mis ei vaja koletisi

„Bikini tuhk“ on noore Arkadi esimene samm sellesse suunda, mis hiljem viib „Asustatud saare“ totalitarismikriitikani ja „Miljard aastat enne maailmalõppu“ kosmilise surve allegooriani. See on Strugatskite eetilise ulme alguspunkt.

II. „Neljas kuningriik“ — tundmatu ja mütoloogilise ulme sünd
Kui „Bikini tuhk“ on realistlik ja dokumentaalne, siis „Neljas kuningriik“ on vastupidine: seikluslik, pingeline, militaarne ja mütoloogiline. Sõjajärgsete Kuriilide atmosfäär, maa-alused käigud, tundmatu bioloogiline süsteem — see on maailm, kus inimene seisab silmitsi millegagi, mida ta ei mõista ega kontrolli.

Siin sünnib teine Strugatskite põhiteema:
Tundmatu bioloogiline või kosmiline jõud
Inimene kui uurija, mitte võitja
Suletud ruumid, labürindid, anomaaliad
Pingeline, filmilik jutustamine

„Neljas kuningriik“ on otsene eelkäija „Väljasõit rohelusse“ tsoonile — kohale, kus loogika ei kehti ja inimene on vaid külaline. See on Strugatskite mütoloogilise ulme alguspunkt.

III. Kaks teost, kaks juurt — üks loominguline tee
Kuigi „Bikini tuhk“ ja „Neljas kuningriik“ on stiililt ja sisult väga erinevad, moodustavad nad koos terviku.

„Bikini tuhk“ annab eetilise ja sotsiaalse mõõtme.
„Neljas kuningriik“ annab mütoloogilise ja seiklusliku mõõtme.

Hiljem, küpses loomingus, need kaks liini põimuvad:

„Väljasõit rohelusse“ — tundmatu tsoon + eetiline dilemma
„Raske on olla jumal“ — poliitiline vastutus + mütoloogiline maailm
„Miljard aastat enne maailmalõppu“ — teaduse eetika + kosmiline surve
„Tigu nõlvakul“ — bioloogiline anomaalia + ühiskonnakriitika

Kõik need teosed kannavad endas nii „Bikini tuha“ moraalset rangust kui „Neljanda kuningriigi“ hirmu tundmatu ees.

Head lugemist!