Makedoonia hegemoonia kehtestamine Kreekas.

Allikaid, eriti kirjanduslikke, Makedoonia ajaloo kohta kuni IV sajandini on säilinud vähe. Arheoloogilised kaevamised on andnud huvitavat, kuid hajusat materjali. Andmeid peamiselt Kreeka-Pärsia sõdade perioodi Makedoonia ajaloost sisaldab Herodotose “Ajalugu”. Süstemaatilisema, aga lühema ülevaate Makedoonia ajalost, kaasa arvatud Peloponnesose sõja ajajärk, on jätnud meile Thukydides. Lühike, suure lünkadega jutustus Makedooniast alates vanimast ajast on pärit Justinuselt.

Paremini on tuntud Makedoonia ajalugu IV saj. Eriti hästi tunneme võitlusperioodi Kreekaga, mille tulemusena Makedoonia sai kogu Kreeka hegemooniks. Teatmeid sündmuste kohta alates V saj. lõpust annab Diodoros, kes on kasutanud IV saj. ajaloolaste Theopompose ja Ephorose, Makedoonia riigi võimsuse kiire tõusu kaasaegsete kaotsiläinud töid. Väärtuslikuks allikaks on Plutarchose koostatud Ateena riigimeeste Demosthenese ja Phokioni biograafiad.

Meie päevini on säilinud tolle aja Ateena riigitegelaste Isokratese, Aischinese, Demosthenese, samuti Deinarchose ja Hypereidese poliitilist publitsistikat ja kõnesid. Ehkki nad on tendentslikud, viivad nad meid otse Ateena kui ka teiste Hellase ja Makedoonia linnade pingeliste sündmuste keerisesse. Hinnalist materjali annavad raidkirjad. Makedoonia ajaloo selle perioodi allikatena on tähtsad ka mündid.

Makedoonia looduslikud olud ja rahvastik.

Makedoonia asetses Tessaliast ja Chalkidike poolsaarest põhjas. Läänes piirnes ta Illüüriaga, idas Traakiaga. Looduslikult jagunes Makedoonia kahte ebavõrdsesse ossa: Ülem-Makedooniaks, mis kujutas endast laialdast, aga raskesti ligipääsetavat metsast mägismaad, kus elas makedoonlaste põhimass, ja Alam-Makedooniaks, mis kujutas endast väikest tasandikku Egeuse mere rannikul Haliakmoni ja Axiose jõe alamjooksu piirkonnas. Kliima on Makedoonias natuke karmim kui Kesk-Kreekas. Mäeharjad on kogu aeg või siis suurema osa aastast kaetud lumega. Mäenõlvadel karjatasid makedoonlased lambaid ja kitsi, suurematel kiltmaakarjamaadel pidasid veiseid ja hobuseid. Kõikjal oli levinud metsatöö. Orgudes ja mereäärsel tasandikul, kus tingimused olid soodsad, tegeles rahvas põlluharimisega.

Makedoonlaste etniline kuuluvus ei ole praeguse ajani täiesti selge. Nähtavasti olid nad sugulased illüürlaste, traaklaste ja kreeklastega. Vähesed makedooniakeelsed sõnad, mida me tunneme, viitavad sellele, et makedoonia keel seisis lähedal põhja-kreeka dialektidele. Makedooniakeelsetes sõnades leidub aga ka traakia, illüüria ja teiste balkani päritoluga tüvesid. Esialgu ilmselt erihõimuline elanikkond kujunes aegamisi ühtseks rahvaks (V sajandiks). Mütoloogia andmed tunnistavad, et makedoonlastel, eriti maa lõunaosa elanikel, on olnud ammust ajast suhted kreeklastega. Tessaalia piiri ääres asetsev Makedoonia kõrgeim tipp Olümpose mägi oli teatavasti vanade kreeklaste kujutlustes nende peajumalate asupaik. Osa kreeka hõime, kes eri aegadel Balkani poolsaare lõunaossa siirdus, oli tõenäoliselt teatud määral suguluses Makedooniat asutanud hõimudega, sest nii ühtede kui teiste mõnedel aristokraatlikel suguvõsadel on olnud ühised müütilised esivanemad. Niisugune seos esineb Makedoonial näiteks Tessaalia ja Peloponnesosega. Kreeklased ei pidanud, otsustades säilinud allikate järgi, makedoonlasi küll mitte helleniteks, aga siiski mitte ka muukeelseteks barbariteks.

Makedoonlaste ühiskondlik areng jäi palju maha Vana-Kreeka eesrindlikest maakondadest. Nende elulaadil oli palju ühist Tessaalia, Aitoolia ja teiste Vana-Kreeka põllumajanduspiirkondade vähe arenenud hõimude omaga.

Makedoonia ajalugu kuni võitluse alguseni hegemoonia eest Kreekas.

Hõimudevahelise võitluse käigus, mis teravdasid sotsiaalne kihistumine ja ürgkogukondliku korra lagunemine, ühendati Makedoonia järk-järgult ühe aristokraatliku dünastia võimu alla. Selle dünastia kuningate võim oli üsna piiratud. Kohalik sugukondlik aristokraatia säilitas laialdase iseseisvuse ja valitses mägirajoonides; tema mõju riigis oli suur. VI saj. teisel poolel laienes Makedoonia kuningate võim suuremale osale maast. VI saj. lõpul, Pärsia impeeriumi suurima võimsuse ajajärgul, pidi Makedoonia end mõneks ajaks Pärsia kuningast sõltuvaks tunnistama. Seda sõltuvust kasutas Makedoonia koguni oma valduste ümardamiseks Traakia ja Kreeka põhjarajoonide arvel Xerxese sissetungi ajal laskis Makedoonia Pärsia kuninga Kreekasse suunduvad väed läbi oma territooriumi ja pidi isegi andma nende koosseisu Makedoonia väesalku. Samal ajal, nagu teatab Herodotos, abistas Makedoonia kuningas Aleksander I võimalust mööda kreeklasi nende võitluses pärslastega.

Pärast Ateena I mereliidu tekkimist tihenesid sidemed Makedoonia ja Ateena vahel, kuid pikkamisi tekkisid nende vahel vastuolud. Ateena ja Makedoonia huvid põrkasid kokku Egeuse mere põhjarannikul, kus kumbki neist püüdis kindlustada. Ent majanduslikult mahajäänud maana pidas Makedoonia kasulikuks mõneks ajaks Ateena I mereliitu astuda. Ateena ostis Makedooniast tema peamist väljaveokaupa – laevaehitusmetsa. Peloponnesose sõja eel ja sõja ajal ajas Makedoonia kahepaikset poliitikat, kord abistades ateenlasi, kord soodustades nende lüüasaamist Traakias ja aidates kaasa Amphipolise kaotusele.

V saj. teisel poolel, eriti aga sajandi lõpul oli Makedoonia juba suur, kuid nõrgalt tsentraliseeritud riik. Makedoonia valitsevad kihid võtsid väliselt omaks helleni kultuuri. Kreeka poeedid, filosoofid ja õpetlased külastasid Makedoonia mägipealinna Aigat; mitmed neist elasid seal kauemat aega kuninga õukonnas. Ateena lüüasaamine Sitsiilias ning Ateena I mereliidu järkjärguline lagunemine soodustasid Makedoonia tugevnemist ja tema välispoliitika aktiviseerumist. Sel ajal tõi kuningas Archelaos (413-399) pealinna Alam-Makedooniasse Pellasse. Tema ajal ehitati rohkem teid, mis kergendasid sidepidamist Makedoonia mägirajoonide vahel ning soodustasid riigi tsentraliseerimist. Archelaos tugevdas ka sõjaväge. Kasvas Makedoonia mõju Chalkidikel ja Tessaalias. Archelaos kutsus Pellasse helleni kultuuri silmapaistvaid esindajaid. Tema sõprust otsis nõrgenenud Ateena.

Pärast Archelaose surma, hoolimata kodusõdadest, jätkas Makedoonia katseid tugevdada oma mõju Egeuse mere looderannikul ja Tessaalias. Makedoonia sotsiaal-majanduslik arenemine IV saj. ergutas teda paratamatult tihedamale läbikäimisele Kreekaga ning aktiivsemale võitlusele Egeuse mere ranniku pärast. Kujunevale Makedoonia orjanduslikule suurriigile tuli kasuks see, et eesrindlike kreeka linnriikide arenenum orjandusühiskond elas sel ajal läbi kriisi. IV saj. esimestel aastakümnetel, kui Kreekas käisid kodusõjad, kasutasid Makedoonia valitsejad oma huvides, kordamööda liitudes omavahel vaenutsevate Ateena, Sparta ja Teebaga. Sõdides Chalkidike kreeka linnade liiduga, mis Olynthosega eesotsas abistas Makedooniat, püüdis Ateena, kuigi äpardunult, uuesti omandada Amphipolist. See halvendas järsult Makedoonia-Ateena suhteid.

Makedoonia kujunes vajalikul määral tsentraliseeritud ja võimsaks suurriigiks kuningas Philippos II (359-336) valitsemisajal. Nooruses oli Phillippos elanud kolm aastat pantvangina Teebas, mis oli tollal Kreeka faktiliseks hegemooniks, ning tutvunud Kreeka poliste siseolukorra ja omavaheliste suhetega. Naasnud kodumaale, oli Philippos alguses alaealise kuninga eestkostjaks, kuid saavutas hiljem, et sõjavägi kuulutas kuningaks tema enda. Makedoonias oli armeel üldse suur osatähtsus troonipärimisküsimuste otsustamisel. See oli kauge vanaaja (sõjalise demokraatia) igand, mis püsis visalt maa poliitilises elus. Juhtivatel kohtadel sõjaväes olid aristokraadid. Aristokraatiast moodustati ka ratsavägi, millel olid Makedoonia armees mitmed privileegid. Nõukogu, mis koosnes makedoonia aristokraatia esindajaist, oli peaaegu alati koos kuninga juures.

Üldistanud nii Makedoonia kui ka Kreeka kogemused, teostas Philippos sõjaväereformi, millel oli erakordselt suur tähtsus antiiksete Ida-Vahemeremaade ajaloos. Reformi idee – luua tingimused jõudude kontsentreerimiseks pealöögi suunas ning jala- ja ratsaväe eri liikide koostööks – omandas Philippos kuulsalt Teema väehjuhilt ja riigimehelt Epameinondaselt. Philippos täiustas Makedoonias ajalooliselt kujunenud väeliike. Reformitud armee peamiseks löögijõuks oli raskesti relvastatud jalaväeüksus – makedoonia faalanks. See koosnes mitmest tuhandest raskesti relvastatud sõdurist, kes rivistati üles tihedasti üksteise kõrvale ristkülikukujuliselt, 8 kuni 24 viirgu üksteise selja taga. Kui viirgude arv sügavuti kasvas, siis faalanksi rinde ulatus vastavalt kahanes. Sõdurid-falangistid olid relvastatud mõõkade ja suurte täisnurksete kilpidega. Faalanksi kuue esimese viiru sõduritel olid peale selle odad – sarissad. Esimese viiru sarissad olid tavalised, umbes 2 meetri pikkused, kuna igas järgnevas viirus sarissad pikenesid, ulatudes viimaks, nagu arvatakse, kuni 6 meetrini. Odade erineva pikkuse tõttu said mitme esimese viiru sõdurid tegutseda üheaegselt, pistes oma odad ees olevate sõdurite vahelt läbi rivi ette. Faalanksi front oli kohutav odaotstest turris ja suurte kilpidega kaitstud löögirühm. Faalanksist läbimurdmine oli sõjaasjanduse tolleaegse taseme juures praktiliselt peaaegu võimatu. Et aga tagumiste sõdurite odad läksid läbi esimeste viirgude sõdurite vahelt, siis oli faalanksil lahingus väga raske manööverdada. Vaenlase rünnaku vastu tiibadelt või seljatagant oli faalanks vähe kaitstud. Philippos arvestas seda ning kaitses faalanksit tiibadelt ja seljatagant ratsaväe ja kergesti relvastatud jalaväega. Kõik kolm väeliiki tegutsesid lahingus kooskõlastatult. Makedoonia ratsavägi jagunes raske-, kesk- ja kergeratsaväeks ning jalavägi – raske-, kesk- ja kergejalaväeks. Iga väeliik tegi läbi tõsise rivilise ja lahingulise väljaõppe. Sõjaväereform nõrgendas makedoonia aristokraatiat, kes teenis raskeratsaväes, mis oli olnud varem Makedoonia armee põhijõud. Nüüd muutus põhijõuks raskesti relvastatud jalaväelaste faalanks, mis moodustati makedoonia talupoegadest. Keskvõimu tugevdas ka armee komplekteerimine territoriaalsel põhimõttel. Makedoonia aristokraadid muutusid oma maade pooliseseisvatest valitsejatest kuninga õukondlasteks – tema hetairideks (sõpradeks), kes elasid alaliselt õukonnas ja moodustasid privilegeeritud raskeratsaväe.

Makedoonlased hakkasid laialdaselt kasutama piiramistehnikat. Makedoonia põhiarmee kõrval olid Philippose teenistuses mitmesugused palgasõdurite abiüksused. Philippos hoolitses ka sõjalaevastiku loomise eest.

Juba oma esimestel valitsemisaastatel sõdis Philippos edukalt Makedoonia loode- ja kirdepoolsete naabritega, seejärel aga vallutas Amphipolise, mis oli endiselt Egeuse mere põhjaosa tähtsaim sadam, ning Pangaioni mägismaa ühes sealsete kullakaevandustega. Seejärel laiendas ta oma valdusi Egeuse mere rannikul Traakia arvel. Makedoonia sotsiaalmajanduslik ja poliitiline arenemine, tema väljajõudmine mere äärde ning üha laialdasemad kaubanduslikud ja sõjalised ettevõtted Egeuse mere piirkonnas nõudsid käibeloleva rahahulga suurendamist ning paisutasid tublisti Philippose valitsuse kulusid. Seetõttu asus ta Pangaionis laiendama kulla kaevandamist ning suurendas kuldmüntide väljalaset. Et peaaegu kõik Egeuse mere piirkonnas käibivad kuldmündid olid Pärsia omad – peaaegu kõik kreeka riigid müntisid hõberaha – siis õõnestas Philippos oma kuldraha väljalaskmisega Pärsia majanduslikku positsiooni selles rajoonis. Phillippose kuldraha kahjustas peale selle levinumaid kreeka hõberahasüsteeme, eriti Ateena rahasüsteemi. Et Makedoonia majandus oli ikka veel üsna maha jäänud, läks kuldmüntide põhimass käibele just teistes maades, kuna Makedooniasse jäi ainult väike osa münte. See ei toonud Makedooniale mingit kahju. Peale selle jätkas Philippos tavalise täisväärtusliku hõberaha väljalaskmist, mille vastu sai vahetada kuldraha. Kriis nõrgestas väga orjanduslikke kreeka poliseid ning lõi tingimused nende allutamiseks mahajäänud, ligikaudu Kreeka arhailise ajastu sotsiaal-majanduslik arenemistaseme saavutanud, aga sõjaliselt tugevamale Makedooniale. Majanduslikult arenenud ja tiheda rahvastikuga kreeka polised said seetõttu peagi Philippose ja tema seljataga seisva makedoonia aristokraatia ihaldusobjektiks. Noore orjandusliku Makedoonia suurriigi pealetungisõdade kaasnesid röövimised ja alistatud rahva orjusse müümine. Kõrvuti sõdadega kasutas Philippos mitmekülgse riigimehena ka mitmesuguseid diplomaatilisi intriige ja äraostmist. Oma agressiivses poliitikas ei valinud ta vahendeid.

Kreeka IV saj. keskel e.m.a. “Püha Sõda”

Philippos II edu Traakias oli suurelt osalt seletatav sellega, et tol ajal lagunes Ateena II mereliit, mistõttu Ateena jõud olid nõrgestatud. Pärast seda, kui Ateena oli kaotanud hegemoonia, püüdis Teeba uuesti laiendada oma mõjuvõimu Kesk-Kreekas. Sel eesmärgil kasutas Teeba ära Delfi amfiktüooniat, kus tal oli suur mõju. Teebalased süüdistasid naabermaakonda Fookist, et fookislased olevat üles kündnud Delfi templile kuuluva “püha maa”. Fookislastelt nõuti, et nad maa Delfile tagasi annaksid ning suurt trahvi maksaksid. Üheaegselt püüdis Teeba õiendada vanu arveid ka Spartaga, viies läbi otsuse trahvida Spartat selle eest, et too oli kunagi ajutiselt vallutanud Teeba kantsi Kadmeia. Teeba selline tegevus põhjustas pika kodusõja Kesk-Kreekas. Fookislased, kellel puudusid võimalused trahvi tasumiseks, konfiskeerisid Delfi templi varandused, palkasid Vana-Kreeka kohta väga suure sõjaväe ja astusid välja Teeba vastu. Fookislaste eesotsas seisid kaks kohalikku aristokraati Philomelos ja Onomarchos, kelle juhtimisel oli toimunud ka Delfi rüüstamine. Delfi Apolloni templi varanduste konfiskeerimine ei olnud mitte ainult vahetuks ajendiks ägedale kodusõjale, mis veelgi nõrgendas Kreekat, vaid oli ka kreeka poliste religioosse ideoloogia kriisi sümptoomiks. Fookise aristokraadid olid jumal Apolloni karistust kartmata paljaks riisunud tähtsaima ülekreekalise pühamu ja sellest rahast, mis vanade kreeklaste seisukohast oli saadud pühaduserüvetamise teel, ei kartnud palka vastu võtta ka Philomelose ja Onomarchose poolt üle kogu Kreeka värvatud kümned tuhanded lihtsad palgasõdurid. Pühaduseteotajaile osutasid diplomaatilist toetust Sparta ja Ateena, kes kartsid Teeba tugevnemist. Hiljem võtsid nad avalikult sõjast osa, abistades “templirüüstajat” Onomarchost.

Teeba kuulutas Fookisele “püha sõja”. Teebaga olid liidus tessaallased. Sõja käigus, mis kestis vahelduva eduga ligi kümme aastat, palusid tessaallased abi Makedoonia kuningalt Philipposelt, ent ka tema sai fookislastelt lüüa. 352. a. sekkus Philippos juba omal algatusel suurte jõududega “pühaduserüvetajate” fookislaste vastasesse “pühasse sõtta” ja saavutas täieliku võidu. Varjates end religioose kohustusega karistada pühaduseteotajaid õiendas ta võidetutega karmilt arveid ning kindlustas lõplikult oma võimu Tessaalias. Kuulus tessaalia ratsavägi läks Makedoonia sõjaväe koosseisu.

Kasutades olukorda, et kreeka linnade peatähelepanu oli tõmmatud “pühale sõjale”, vallutas Philippos Egeuse mere põhjaranniku. Ta purustas tugeva Chalkidike kreeka linnade liidu eesotsas tähtsa kaubalinna Olynthosega, kellel olid laialdased sidemed paljude Egeuse mere ranniku- ja saarepolistega. Olynthos tehti maatasa, tema elanikud osalt tapeti, osalt pagendati ja orjastati. Kogu maa laastati. Viimane tugev vastane, kes takistas Makedoonia võimu lõplikku kindlustamist Egeuse mere põhjaosas, oli kõrvaldatud. Olüntlaste sügav varanduslik kihistumine (seda kinnitavad XX sajandil toimunud arheoloogilised kaevamised) nõrgendas linna ning kergendas Philippose võitu.

Ateena lubas Olynthosele abi, kuid olles kinni “pühas sõjas” ja lõhestatud poliitilisest sisevõitlusest, otsustas ta liiga hilja saata piisavad jõud. Ateena kaotas peaaegu kõik oma tugipunktid Egeuse mere põhjaosas ja isegi minevikus Ateenaga tihedasti seotud olnud Euboia saare, mis samuti sattus sõltuvusse Makedooniast.

Makedooniameelne ja makedooniavastane partei Ateenas. Philokratese rahu.

Sotsiaalsed vastuolud, mis IV saj. lõhestasid Kreekat, avaldusid eriti jõuliselt Ateenas. Paljud ateena kehvikud elatusid endiselt palgast, mida maksis riik mitmesuguste ühiskondlike kohustuste täitmise eest Ateena orjandusliku demokoraatia laiaharulises riigisüsteemis, või lahkusid palgasõduritena võõrsile. Sotsiaalseid vastuolusid Ateenas teravdasid veelgi Ateena II mereliidu lagunemine ja endistest Ateena kleruuhiatest lahkuma sunnitud talupoegade-kleruuhide tagasitulek Ateenasse. Ateena riik püüdis otsida summasid, et neid jagada vaestele kodanikele. Sellele ajale iseloomulik oli jõuka kodaniku, kaua aastaid ametis olnud Ateena riigimehe Eubulose tegevus. Tema asutas erilise kassa, kuhu laekusid tavalistest vajalikest riiklikest väljaminekuist ülejäänud summad. Rida aastaid oli ta ühtlasi selle kassa hoidja. Kõik summad sellest kassast jagati teatrirahana (theorikon) kodanikele. Et rahajagamisi suurendada, andis Eubulos enamiku Ateena rahandusasutusi kassa kontrolli alla. Eubulose rahanduspoliitika, mille eesmärgiks oli vähendada kohtuotsuste arvu varanduse konfiskeerimise kohta, vabastas rikkad osast maksetest ühiskondlike vajaduste rahuldamiseks (liturgiatest), aga oli meeltmööda ka deemosele. Ent kõigi riiklike väljaminekute kärpimine peale teatriraha nõrgendas Makedoonia kuninga Philipposega peetavate sõdade ajal armeed.

Eubulos oli juhtivaid tegelasi makedooniameelsete rikaste ateena orjapidajate hulgas, kes moodustasid IV saj. keskel mõjuka valitseva rühmituse. Tänapäeva ajalooteaduses nimetatakse seda kokkuleppeliselt Makedoonia parteiks. Sellega liitus kuulus reetur Isokrates, kes sai ka tema ideeliseks juhiks. Alates umbes IV saj. keskpaigast kutsus Isokrates oma kõnedes Philippost üles kehtestama sõjalist hegemooniat Kreeka üle, ühendama oma ülemjuhatuse alla Makedoonia ja Kreeka vägesid ning alustama sõjakäiku Pärsiasse, et vallutada maid ja nende harimiseks orje. Isokratese sõnade järgi oli vaja “muuta barbarid helootideks”. Makedoonia parteisse kuulusid Ateenas ka oraator Aischines ja riigimees ning väejuht Phokion. Makedoonia partei kajastas ateena jõukamate orjapidajate, suurmaavaldajate, töökojaomanike, rahavahetajate-liigkasuvõtjate ning antiikaja kohta suureviisilise merekaubandusega tegelevate kaupmeeste huve. Selle valitseva mõjuka kihi ettevõtjategevust raskendasid Ateena riigi territooriumi väiksus ning Atika turu kitsus. Peale selle oli ta teatud määral sõltuv rahvakoosoleku meeleolust, kus võeti aeg-ajalt vastu otsuseid, millega üksikutele jõukatele kodanikele pandi peale trahv või konfiskeeriti nende varandus. Kehvikute ja orjade suur hulk nõudis armee ja politsei tugevdamist orjapidajate valitseva rühmituse vara ja privilegeeritud seisundi puutumatuse kindlustamiseks.

Makedoonia partei pidas nii salaja kui ka avalikult ühendust Philipposega ning taotles tegelikult Ateena allumist Makedooniale vastutasuks Philippose sõjaväelise diktatuuri kehtestamise eest. Sellelt diktatuurilt ootasid rikkad orjapidajad nii oma ühiskondliku kui ka majandusliku positsiooni kindlustamist, kaitset nende varanduse kallale kippuva vaesunud deemose vastu, aga samuti pärast loodetavat Väike-Aasia vallutamist suuri maid ja orje ning avaramaid välisturgusid Philipposeest sõltuvatel territooriumidel. Makedooniameelsed poliitilised grupeeringud tekkisid ka reas teistes Kesk-Kreeka ja Peloponnesose polistes. Philippos osutas oma pooldajaile Kreekas poliitilist ja rahalist toetust.

Ent nii Ateenas kui ka teistes Kreeka polistes kujunesid ka tugevad makedooniavastased rühmitused. Ateenas oli makedooniavastase partei eesotsas tulihingeline patrioot, Vana-Kreeka suurim kõnemees Demosthenes (384-322). Makedooniavastase partei liidriteks olid veel oraatorid ja poliitikategelased Hypereides ja Lykurgos. Makedooniavastastesse grupeeringutesse kuulusid erinevatest kihtidest pärit inimesed. Kõige paremini on makedooniavastase partei sotsiaalse koosseis ja tegevus tuntud Ateenas. Makedoonia tugevnemist kartsid osa orjapidjaid, eriti hulgikauplejad, kes kauplesid Musta mere põhjaranniku linnadega. Kaubavahetus Musta mere põhjarannikuga, eriti sealse teravilja sissevedu oli Ateenale endiselt elulise tähtsusega. Kaubandusest Musta mere maadega oli huvitatud arvukad kesk- ja väikeviljakaupmehed, sõja- ja kaubalaevade madrused; häired vilja sisseveoks oleksid ähvardanud Ateenat lihtsalt näljaga. Rida Ateena rahvakoosoleku otsuseid, mis on raidkirjadena säilinud, ning viited viljakaubandusele oraatorite kõnedes annavad tunnistust sellest, et viljaprobleem oli majanduslikult tähtis ja poliitiliselt aktuaalne. Philippos, kes oli likvideerinud Ateena valdused Egeuse mere põhjaosas ja Musta mere väinades, ohustas Ateena kaubasidemeid Musta mere põhjarannikuga. Philippose kui monarhi hegemoonia kehtestamine ähvardas peale selle piirata Ateena demokraatiat: oli oht, et vähendatakse või isegi kaotatakse hoopis tasulised ametikohad, millest oli huvitatud eeskätt vaesunud deemos. Philippose vastu olid ka rikkad relvatöökojaomanikud ja samuti väikerelvameistrid, kes kartsid, et vahetpidamatud sõjad lakkavad ning järelikult langeb nõudmine relvadele. Makedooniavastase partei ebaühtlane sotsiaalne koosseis takistas tema võitlust sotsiaalselt koosseisult terviklikuma Makedoonia pooldajate erakonnaga, kuid tema patriotism, mis makedooniameelse partei reeturliku positsiooni kõrval teravalt silma paistis, suurendas Philippose vastaste populaarsust ka väljaspool Atikat. Seda asjaolu rõhutas Demosthenes oma Philippose vastu peetud kõnedes – “filipikates”. Demosthenese poliitiliseks ideaaliks oli Ateena demokraatia tollest ajast, kui tugev Ateena seisis paljude demokraatlike riikide eesotsas. Selles seisnes Demosthenese poliitilise positsiooni nõrkus ja see määras ühtlasi, et Demosthenesele kui riigimehele saab paratamatult osaks kaotus. Demosthenes ja tema mõttekaaslased püüdsid pääseda nende kaasaegse orjandusühiskonna hädadest tagasipöördumisega minevikku. Niisugune tagasipöördumine oli aga võimatu. Minevikus oli Ateena orjanduslik demokraatia ennast õigustanud kui veel vähe kihistunud valitseva klassi võim, IV saj. aga elas ta läbi kriisi ega suutnud edukalt kaitsta orjapidajate omandit laostunud masside kallaletungide eest.

Makedoonia partei kutsus avalikult üles vallutussõjale Pärsia vastu, kes oli Antalkidase rahu tulemusena kindlustanud oma positsiooni Egeuse merel ning segas kogu aeg vahele poliitilisse võitlusse Kreekas. Seepärast hakkas Pärsia materiaalselt abistama Demosthenest ja tema pooldajaid, kes kutsusid kreeklasi üles kasutama tugevat Ateena sõjalaevastikku ühiseks sõjaks Makedoonia vastu. Kummagi Kreeka poliitilise grupeeringu juhid süüdistasid üksteist kodumaa reetmises ja selle eest raha vastuvõtmises, ühed – Makedoonia Philipposelt, teised – Pärsia kuningalt. Ateenale edutu “püha sõja” ajal läks vahekord makedooniameelse ja makedooniavastase partei vahel väga teravaks, kui aga sõda kasvas kohalikust konfliktist Delfis üle sõjaks Philipposega, olid mõlemad erakonnad sunnitud taotlema sõja lõpetamist. 346. a. otsustas rahvakoosolek Eubulose visal nõudmisel alustada rahuläbirääkimisi. Ka Philippos oli valmis läbirääkimisteks, et juriidiliselt kinnitada oma vallutused. Ateena saatkond sõitis Pellasse. Saatkonna koosseisu kuulusid Aischines ja Demosthenes. Saatkonna juhiks nimetas rahvakoosolek oma sekretäri Philokratese. Philippos esitas tegelikult ateenlastele ultimaatumi, nõudes kõikide “püha sõja” ajal asetleidnud territoriaalsete ja poliitiliste muudatuste tunnustamist. Ateenale jäi Egeuse mere põhjaosa ainult Traakia Chersonesos. Ateena saatkonna juhi järgi hakati 346. a. sõlmitud rahu nimetama Philokratese rahuks. Ateena oli ühtlasi sunnitud sõlmima Philipposega liidu. Hoolimata rahust Ateenaga jätkas Philippos sõjategevust oma liitlaste poolt hüljatud Fookise vastu, abistades Teebat. Ta läbis Termopüla, võttis vastu fookislaste kapitulatsiooni, laastades kogu nende maa ja sundis neid tagastama Delfi templile konfiskeeritud varandused (60 talendi kaupa aastas). Fookislased heideti Delfi amfiktüooniast välja. Nende kohta sai endale Makedoonia. Seega oli Philippos omandanud Termopüla kitsustiku ja tema tungimine Kesk-Kreekasse oli saanud juriidilise kinnituse.

Makedoonia hegemoonia kehtestamine Kreekas

Järgnevatel aastatel ümardas Philippos oma valdusi Traakias ja püüdis edutult vallutatud Byzantioni. Olgugi et sõda väinades lõppes Makedoonia laevastikule kaotusega, kujunes üldine olukord soodsamaks Philipposele, kes hakkas avaldama Peloponnesose riikidele diplomaatilist survet. Makedoonia agressiivse poliitika mõjul aktiviseeris Makedoonia-vastast tegevust Demosthenes, pidades leegitsevaid “filipikaid”, milledes kutsus üles võitlusele makedoonia “barbari” vastu. Demosthenes hakkas energiliselt organiseerima Makedoonia-vastast koalitsiooni eesotsas Ateenaga. Makedoonia-vastaste meeleolude tugevnemise tõttu õnnestus tal see. Tekkis liit, kuhu kuulusid Ateena, Korintos, Argos ja teised polised. Demosthenes viis rahvakoosolekul läbi otsuse, millega teatriraha kassat hakati kasutama sõjalistel eesmärkidel ning sõjalaevastiku varustamiseks minev eri maks, mida varem tasusid kõige rikkamad kodanikud, muudeti kohustuslikuks laiematele rahvakihtidele.

Edasistes sündmustes etendasid aktiivset osa mõlemad parteid. Järjekordsel Delfi amfiktüoonia koosolekul esindas Ateenat Aischines. Ta tegi ettepaneku alustada “püha sõda” Delfi naaberlinna Amphissa vastu, mille elanikud olid üles kündnud osa püha maad. Sõjapidamine otsustati teha ülesandeks Philipposele. Viimane tõi kiiresti oma sõjaväe Kesk-Kreekasse. Tekkis vahetu sõjalise kallaletungi oht Teebale ja Ateenale. Siis nõustus Teeba astuma liitu Ateenaga, et tõrjuda tagasi Philippose armee. Liiduvägi, kuhu kuulusid ateenlased, teebalased, korintlased, megarlased ja mõned teised, kokku üle 30 000 mehe, astus ligikaudu niisama suure Makedoonia armee vastu, mis paiknes Fookises. Otsustav lahing toimus 338. a. augusti lõpul väikese Boiootia asula Chaironeia juures. Kreeklased, kes võitlesid küll erakordse visadusega, said rängasti lüüa palju paremini organiseeritud Makedoonia armeelt, mida juhtisid Philippos ja tema noor poeg Aleksander.

Makedoonia-vastane koalitsoon lagunes. Philippos saatis Boiootia liidu laiali ja paigutas Teeba kantsi Kadmeiasse Makedoonia garnisoni. Teeba muudeti seega Makedooniast sõltuvaks.

Pärast kaotust Chaironeia lahingus ootasid ateenlased Philippose jätkuvat pealetungi. Nad mobiliseerisid kõik võitlusvõimelised kodanikud, lubasid anda metoikidele kodanikuõigused ja orjadele vabaduse ning valmistusid visaks võitluseks. Kodanikud annetasid raha linna kaitsmiseks. Demosthenes saadeti veel Ateenaga liitu jäänud linnadesse maksu koguma.

Philippos, kes arvestas Ateena tugevust teiste polistega võrreldes, eriti aga tema prestiiži kreeka maailmas, esitas ateenlastele võrdlemisi kerged rahutingimused. Ateena säilitas iseseisvuse ja osa temale kuulunud saari, kuid pidi loovutama Philipposele oma viimased tugipunktid Chalkidikel ja Traakia Chersonesosel. Ateena kaotas seega täielikult kontrolli Musta mere väinade üle, mille kaudu veeti Ateenasse vilja Musta mere põhjarannikult. Justkui kompensatsiooniks selle kaotuse eest tunnistas Philippos Ateenale kuuluvaks Atika ja Boiootia piirilinna Oropose, mis seni oli kuulunud Boiootia liitu. See oli Philippose poolt diplomaatlik samm. Orpose loovutamine Ateenale halvendas Ateena ja Boiootia suhteid ning raskendas tulevikus Ateena ja Teeba uut ühinemist sõjaks Makedoonia vastu. Mereteid pidi Ateena kaitsma nüüd üheskoos Makedooniaga, mis tähendas seda, et Makedoonia laevastik muutus tegelikuks peremeheks Egeuse merel. Philippos laskis ilma väljaostuta vabaks ateena vangid ja tõi matmiseks kohale Chaironeia lahingus langenud sõdurite laibad. Ateenlased olid sunnitud need tingimused vastu võtma ja lõpetama sõja. Makedooniameelne partei tervitas kokkulepet ja isegi Demosthenes, kes mõistis edasise vastupanu mõttetust, ei vaielnud rahulepingu vastu.

Pärast rahu sõlmimist tungis Philippos oma sõjaväe eesotsas Peloponnesosesse, kus ta ühendas, kasutades eri poliste vahelist vaenu, oma jõud Argose, Messeenia ja teiste riikide väesalkadega oma traditsioonilise vastase nõrgenenud Sparta vastu. Sparta jäi ilma kõigist välisvaldustest ja tema territoorium piirdus nüüd ainult Lakoonikaga.

Vallutanud tegelikult suurema osa Kreekast ning kehtestanud Kreekas Makedoonia hegemoonia, kutsus Philippos 337. a. Korintoses kokku kõigi Kreeka riikide kongressi. Ainult Sparta keeldus kongressist osa võtmast. Jäädes truuks oma diplomaatlikule poliitikale vajaduseta olukorda mitte teravaks ajada, ei hakanud Philippos väevõimuga nõudma tolleks ajaks äärmiselt nõrgenenud Sparta esindajate kohalviibimist.

Korintose kongressil asutati Makedoonia kuninga Philippose hegemoonia all ülekreekaline liit, mille näol vormistati juriidiliselt, kreeka poliitilisi traditsioone arvestades, Makedoonia ülemvõim helleni poliste üle. Ülekreekalise liidu rajamine pidi lõpetama kodusõjad. Kuulutati välja üldine rahu; polistel keelati vahele segada üksteise siseasjadesse ja muuta riigikorda, mis igas polises oli kongressi ajal. Garanteeriti meresõiduvabadus. Samuti keelati maa ümberjagamised ja varanduse konfiskeerimised, s.t. kindlustati eraomandust. Keelati võlgade tühistamised. Rangelt keelati vabastada orje, eesmärgiga kasutada neid riigipööretes. See keeld rõhutas eriti selgesti kongressi eesmärki – kindlustada orjanduslikku korda.

Kreeka ühist välispoliitikat hakkas kongressi otsustel ajama Philippos. Ülekreekalise liidu juhtimine tehti ülesandeks kõigi Kreeka riikide esindajaist koosnevale nõukogule, mis pidi paiknema Korintoses. Kogu Kreeka ja Makedoonia nimel kuulutati Pärsiale püha sõda kättemaksuks pärslaste agressiooni ja V saj. kreeklastele tekitatud kannatuste eest.

Et oli tekkinud ülekreekaline liit Makedoonia hegemoonia all, siis keelati kreeklastel minna palgasõduriks nendesse armeedesse, mida võidaks kasutada Kreeka või Makedoonia vastu. Selle otsuse eesmärgiks oli nõrgendada Pärsia armeed, kus teenis palju kreeka palgasõdureid.

Philippos tegi Pärsia kuningale ettepaneku vabastada Väike-Aasia kreeka linnad. Pärsia keeldus. Seejärel läks 10 000-meheline Makedoonia armee kogenud väepealikute Parmenioni ja Attalose juhtimisel 336. a. üle Hellespontose ja, kohanud sealsete kreeklaste poolehoidu, alustas Väike-Aasias piiratud ulatuses sõjategevust. Ent peatselt jäi sõda seisma.

336. a. tapeti Philippos II Makedoonia vanas mägipealinnas Aigas tütre pulmas ühe oma ihukaitsja poolt. Mõrva põhjused jäid selgitamata. Ametliku versiooni järgi oli tapmisesse segatud Pärsia. Teiselt poolt aga olid Philippose sisepoliitikaga rahulolematud ka paljud makedoonia aristokraadid, keda Philippos oli reaalsest võimust ilma jätnud ja muutnud õukondlasteks. Tema tapja oli noor aristokraat. Philippose tapmise peamist põhjust on raske kindlaks teha. Ilmselt olid siin läbi põimunud niihästi välis- kui ka sisepoliitilised põhjused. Makedoonia aristokraatia ei olnud sel ajal enam ühtne ei oma seisundilt ega huvidelt. Philippose poliitika absolutistlikele tendentsidele vaenulik Ülem-Makedoonia ligipääsematutest mägirajoonidest pärit aristokraatide rühmitus oli vähemuses. Makedoonia talupojad, kes astusid välja aristokraatia omavoli vastu, toetasid Philippose keskvõimu tugevdamise poliitikat. Suurem osa õukondlasi (hetaire) toetas Philippose pärijat Aleksandrit, kes kuulutatigi kuningaks (valitses 336-323). Tol ajal oli Aleksander kakskümmend aastat vana. Isa poliitikat jätkates surus ta maha puhkenud rahutused. Aleksandri poliitilised vastased ja isegi ohtlikena tunduvad sugulased võeti kinni ja hukati.

Teade Philippose surmast pani lainetama kogu Kreeka. Ateenas elavnes uuesti makedooniavastane partei eesotsas Demosthenesega, kes tõi sel puhul jumalaile tänuohvri. Aleksandri noorus tekitas kreeklastes lootust vabanemisele Makedoonia ülemvõimust. Aleksander aga tuli oma sõjaväega läbi Tessaalia ja Termopüla ning tungis Boiootiasse. Ateena mitte ainult ei jäänud passiivseks, vaid saatis isegi Aleksandri juurde saatkonna teda õnnitlema. Korintoses kinnitati uuesti ülekreekaline liit, mille juhiks oli nüüd Aleksander.

Taastanud oma positsiooni Kreekas, surus Aleksander maha ülestõusud Traakias ja Illüürias. Aleksandri põhjas olles levis Kreekas kuuldus, et ta on ühes lahingus langenud. Pärsia arendas palavikulist diplomaatilist tegevust, millele lisaks anti Makedoonia-vastastele grupeeringutele suuri rahasummasid. Pärslased õhutasid Kreeka poliseid ülestõusule Makedoonia võimu vastu. Esimesena tõusis üles Teeba, kes oli hiljaaegu ajanud makedooniameelset poliitikat. Ateena valmistus saatma sõjaväe Teebale appi.

Aleksander aga oli selleks ajaks juba purustanud traaklased ja illüürlased. Tolle aja kohta hämmastava kiirusega viis ta oma armee Teeba alla. Linn vallutati ja tehti maatasa, tema elanikud kas tapeti, müüdi orjaks või asustati ümber. Kohkunud Ateena jättis teebalased lubatud abist ilma ja õnnitles uuesti Aleksandrit, kes talle ka halastas. Aleksander juhindus oma poliitikas Ateena suhtes samadest kaalutlustest kui Philipposki. Kohe pärast Kreeka rahustamist alustas Aleksander ettevalmistusi suureks vallutusretkeks Pärsia impeeriumi vastu.

Olukord Kreekas jäi ebamääraseks. Ühest küljest polnud kreeklastel midagi selle vastu, et Lähis-Ida rikkusi haarata, teisest küljest aga ei olnud nad päris kindlad, kas Aleksandril on küllalt jõudu niisuguseks sõjakäiguks, ja oma enamikus kannatasid Makedoonia sõjaväelise diktatuuri all.

…

Eesti Raamat, 1965

Vaata raamatuid meie veebipoes Vana ja Hea raamat – https://www.vanajahea.ee/