Karl May (1842–1912) oli geniaalne „tugitoolireisija“ ja jutuvestja. Tema võlu peitub paaris väga konkreetses asjas:

Esimene isik („Mina“-vorm): May kirjutas lugusid läbi peategelase Old Shatterhandi silmade, kes oli saksa verd intelligentne, üliinimlikult tugev, kuid samas kaastundlik mees. May esines avalikkuses pikalt väitega, et tema ise ongi Old Shatterhand ja kõik need lood on päriselt sündinud. Inimesed uskusid seda! See lõi lugejale tunde, et nad loevad ehtsat reisipäevikut, mitte fantaasiat.
Põgenemine reaalsusest (Eskapism): inimesed elavad rangete reeglite ja halli argipäeva keskel. Karl May pakkub uksest välja astumist: piiramatut vabadust, lõputuid preeriaid, ratsutamist ja seiklusi, kus seaduse määrab õiglus, mitte bürokraatia.
Selge moraalne kompass: May maailmas oli hea ja kurja piir paigas. Winnetou ja Old Shatterhand esindasid absoluutset ausust, ustavust (verevendlus!) ja üllust. See on puhas rüütliromantika, mis oli lihtsalt tõstetud Metsiku Lääne kulisside vahele.

Seos tegeliku Ameerika ajaloo ja pärisindiaanlaste eluga on peaaegu olematu. Karl May kirjutas oma raamatud Saksamaal, kasutades allikatena etnograafilisi teatmeteoseid, geograagilisi kaarte ja omaenda lennukat fantaasiat.
Geograafilised fopaad: May raamatutes on kohti, kus kaktused kasvavad seal, kus tegelikult on lumi, või ratsutatakse mõne päevaga vahemaid, mis võtaksid päriselt nädalaid.
Kultuuride miksimine: Winnetou on apatšide pealik, kuid ta käitub ja räägib pigem nagu Euroopa rüütel või filosoof. May pani ühte patta kokku eri indiaani hõimude kombed, riietuse ja elustiili, luues unistuste kujutise, millel on päris apatšidega vähe ühist.

Jah, see on ülim, absoluutne romantiseerimine. Seda suunda kirjanduses nimetatakse sageli „müüdiks üllast metslasest“ (the noble savage).

Kuid sellel romantiseerimisel oli oma aja kohta üks väga positiivne ja sümboolne pool:
Sellel ajal, kui Ameerikas toimus päriselt indiaanlaste tapmine, süstemaatiline surumine reservaatidesse ja nende kultuuri hävitamine (kus neid meedias kujutati veriste paganatena), tegi Karl May indiaanlasest popkultuuri kangelase ja positiivse eeskuju. Euroopa lapsed ei tahtnud mängida kauboisid, kes indiaanlasi tulistavad — nad tahtsid olla Winnetou. Raamatutes on valged kolonisaatorid ja raudteekompaniid sageli ahned ja julmad, samas kui loodusrahvas on moraalne ja puhas.

Winnetou triloogia on nostalgia sümbol.
Põlvkonnale, kes kasvas üles Saksa DV (DEFA) indiaanifilmidega (kus mängis Gojko Mitić) ja Karl May raamatutega. Nende jaoks on see puhas lapsepõlve nostalgia, võimalus elada uuesti läbi see vabaduse ja verevendluse tunne.