Neljas ja Viies Piirikaitse Rügement lahingutules ning täiendavaid lehekülgi Teise Piirikaitse Rügemendi Teisest Pataljonist

Kultuur, 1962

Neljas Piirikaitse Rügement

Neljanda Piirikaitse Rügemendi moodustamine ja viimase saatmine Pihkva järve ruumi rannavalvesse (Kuna Neljanda Piirikaitse Rügemendi sõdalasi on venelaste haardest vabadesse maailma pääsenud äärmiselt vähe, teada olevail andmeil neid ei jätku isegi kümnel sõrmel lugemiseks, siis sellest tingitult on ka rügemendi kohta saadud andmed kirjapanemiseks äärmiselt puudulikud ja lünklikud.)

Punaväe talveofensiivil, mille avatakt toimus 14. jaanuaril a. 1944, oli lääne suunas korda läinud oma edasitungi arendada selliselt, et nende koerakoonlaste massid Leningradi ja Volhovi lähistelt olid jõudnud jaanuari lõpupäevil Eesti piirideni. Närvlevate ja ruttavate rünnakutega soovis seekord Kremli punane peremees Stalin saada Eestit kiirendatud korras oma hegemoonia alla.

Punaarmee sissetungi tõkestamiseks kuulutas tolleaegne Eesti Omavalitsuse juht dr. H. Mäe esimesel veebruaril välja mobilisatsiooni. Dr. Mäe sellesuunalist sammu maa kaitsevõime tõstmiseks toetas meie avalikkus professor Jüri Uluotsaga eesotsas.

Välja kuulutatud mobilisatsiooniga kokkutulnud meestest moodustati kuus lahingurügementi ja üks tagavararügement. Sellesse raami kuulus ka Neljanda Piirikaitse Rügemendi kujundamine.
Neljanda Piirikaitse Rügemendi lahingujõu koosseisu moodustasid teatava protsendi ulatuses Tartumaa ja Tartu linna mehed. Enne selle rügemendi formeerimist vaevlesid tema sõdalased nädalate viisi teatrihoones “Vanemuine” ja Tartu koolimajades, nende hulgas ka Hugo Treffneri gümnaasiumis.
Mobiliseeritud lamasid neis hooneis põrandale raputatud vähestel õlgedel tsiviilriietuses, nii nagu nad olid kodust tulnud, ja ootasid eneste sõtta saatmist. Kuid varustuse ja relvastuse küsimus võttis aega enne, kui neid saadi sellele ülesandele rakendada.
Et need mehed kuulusid sõjaväelase seisusse, tõestas ainult üks asjaolu: nad said päevas rindevõitleja suppi ja muid toiduaineid. Sellele lisandus veel mõne sigareti andmine.
Neljanda Piirikaitse Rügemendi ülemaks määrati major Valter Pedak, kes iseseisvuse ajal oli olnud Seitsmenda Jalaväe Rügemendi üks ohvitsere.
Kujundatud rügement koosnes kolmest pataljonist ja ühest suurtükiväe patareist. Rügement relvastati sakslaste poolt enamikus saagirelvadega, mis olid aga äärmiselt halvasti hooldatud. Automaatrelvad olid prantsuse päritoluga ning vananenud tüübid, mis läksid teatava arvu laskude järel alaliselt rikki. Hiljem rindel olles vahetati meest püssid kui ka automaatrelvad saksa moodsate vastu ümber.
Rõivastuseks anti saksa välivormiriietus, mis aga oma väiksuse pärast ei mahtunud vastmobiliseerituile selga. Seda võis öelda ka väljajagatud saabaste kohta, mis ei mahtunud jalga.
Pioneeri- kui ka muu varustuse poolest oli rügement algul halvas olukorras, sest seda peaaegu ei olnud olemaski. See küsimus lahendati sakslaste poolt hiljem, kuid juba rindel olles.
Kompaniiülemateks olid enamikus reservväelased – aspirantide kursuste lõpetajad. Nende hulgas leidus ka neid, kes ei olnud reservis ülendatud lipnikuks. Seega nad omasid ainult allohvitseri kraadi. Rügemendiülema major Pedaku kaasabil ülendati aga viimased sakslaste poolt peatselt leitnantideks.
Märtsikuu esimese kümnenda paiku paigutati Neljas Piirikaitse Rügement Pihkva järve läänekaldale rannavalvesse, kus ta kuulus 18. Armee 28. Korpuse 24. Jalaväediviisi koosseisu. Aprillis, mais, juunis ja juulis oli Neljas Piirikaitse Rügement allutatud vaheldumisi 12. ja 13. Luftwaffe Diviisile.
Pihkva järve rannavalves viibides, oli Neljas Piirikaitse Rügement peaaegu otseseks naabriks Esimesele Piirikaitse Rügemendile. Viimase positsioonid asusid tollal Räpina-Värska vaheruumis. Sellest tingituna külastas Neljanda Piirikaitse Rügemendi ülem major Pedak sageli Esimese Piirikaitse Rügemendi ülemat major Tamme. See toimus ka vastupidiselt. Üheskoos arutasid nad aktuaalseid päevaprobleeme, mis oli seoses neile allutatud üksuste elu-oluga. Nende raamesse kuulus ka paremate relvade taotlemise küsimus, mis automaatselt oleks tõstnud lahingujõu kvaliteeti. Neljanda Piirikaitse Rügemendi osas see üritus moodsate relvade hankimiseks õnnestuski üsna vähesel määral. Esimese Piirikaitse Rügemendi ülema demarshid selles asjas ei andnud aga mingisuguseid tulemusi.
Mai lõpul tõmmati 13. Luftwaffe Diviisi ülema korraldusel Neljas Piirikaitse Rügement Pihkva järve edelaranniku rannavalvest välja ning paigutati Petserimaale väljaõppele. Kuulduste kohaselt põhjustas seda sündmust asjaolu, et rügementi taheti saata Venemaale Ostrovi ruumi rindele. Selle käsu saamisel oli ühes pataljonis tekkinud tõrkumine, mille tagajärjeks oligi rügement viidud väljaõppele “vaimu värskendamiseks”.
Mõni aeg hiljem viidi Neljas Piirikaitse Rügement sakslaste poolt siiski Venemaale. Siis ei esinenud pataljonides ka enam tõrkumisi…

Viies Piirikaitse Rügement

Saateks

1944. a. jaanuaris olid Nõukogude Vene punaarmee osad oma talveofensiivil kohati välja jõudnud Eesti riigi piiridesse Narva ja Vasknarva vaheruumis.
Leningradi alt taganevate sakslaste purukslöödud diviisi osadel õnnestus küll veebruarikuu algupäeviks kuidagi provisoorselt Narva jõe joonel üles ehitada vastupanu venelaste edasitungivate masside pidurdamiseks.
Aga see ei olnud siiski kuigi tõhus.
Eestit ähvardas punaste poolt taasvallutamise oht…
Venelaste tagasitulek Eestisse aga tähendas nende poolt uue ja veel hirmsama terrori maksmapanemist, kui see oli olnud a. 1940-41. Et seda vältida, kuulutas Eesti Omavalitsuse juht dr. H. Mäe esimesel veebruaril välja mobilisatsiooni, mille raames moodustati kuus lahingurügementi ja üks tagavararügement.
Mõned rügemendid ei saanud formeerimise staadiumist ülegi, kui nad paisati Eesti piiridel olevaisse võitlusruumidesse ründavate punaarmeelaste masside edasitungi tõkestamiseks.
Umbes samal ajal koondati sakslaste poolt ka teistel lahingutannerdelt Eesti Diviis, politseipataljonid ja muud eesti üksused Narva jõe võitlusruumi tugevdamiseks. Selle tagajärjeks oli, et meie surmavaenlase, Nõukogude Vene imperialismi ründavad massid mainitud ruumis ta edasitungil peatati raskeis ja ohvriterikkais võitlustes.
Eesti rahvail tuli koos sakslastega sõdida venelaste vastu. Sakslastelt saadi selleks riide- ja sõjavarustust. Kuna aga sakslastel viimasel ajal tootmissüsteem kannatas pikaleveninud sõja ja ameeriklaste, vähesel määral ka inglaste pidevate õhurünnakute all, oli sõjavarustuse toodang sulanud peaaegu miinimumini.
Osalt sellest tingituna relvastati formeeritud piirikaitserügemente äärmiselt puudulikult, Viiendat Piirikaitse Rügementi aga isegi veel suure viivitusega.
Viies Piirikaitse Rügement teostas algul Peipsi lääneranniku kaitset. Kui augustikuus punaarmee suurte jõududega idast üle Lämmijärve ja lõunast alustasid pealetungi Tartule, rakendati ka Viienda Piirikaitse Rügemendi osad võitlusse sissetungijate vastu.
Raskeis tõrjevõitlustes tuli aeg-ajalt taanduda, sest alati ja igal pool oli vaenlane nii arvuliselt kui ka tehniliselt suures ülekaalus. Võitlus kestis siiski nädalaid. Punaarmee korpuste koondamine meiepoolse hõredalt mehitatud rinde vastu jätkus kuni septembri teise poole alguseni. Selle kohutava elavjõu masside ja tehnilise üleoleku tõttu murdus raskeis võitlustes 17. septembril a. 1944 meie Emajõe rindejoon.
Läks kahjuks täide eesti rahva kartus sattuda jällegi kommunistliku võimu alla sellest hoolimata, et Eesti mehed auga täitsid oma ülesandeid lahinguväljadel.
Neid ridu kirjutades mõtlen hardumuses ja leinas neile rügemendi meestele, kes oma elu jätsid kodumaa kaitsel, ja neile; kelledel algas kannatustee raudse eesriide taga.
Tahtsime uskuda, et sõja tagajärgede likvideerimisel ka Eesti panust võitluses inimikonna kurjema vaenlase – punase imperialismi vastu võetakse arvesse ja rahvusvahelisi kokkuleppeid rahvaste enesemääramise õiguses rakendatakse ka Eesti osas.
Kuid seda ei sündinud…
Suurvõimude poolt jäeti Eesti ühes paljude teiste rahvastega punase imperialismi haardesse.
Siinkohal palun leitnant Hamilkar Mengelit vastu võtta minu tõsiseim tänu Viienda Piirikaitse Rügemendi tegevuse kohta materjali kogumise ja kirjapanemise eest!

Stockholmis, jaanuaris a. 1962
Johan Raudmäe, kolonelleitnant, Endise Viienda Piirikaitse Rügemendi ülem.

Viienda Piirikaitse Rügemendi kujundamine

Viienda Piirikaitse Rügemendi formeerimist alustati 26. veebruaril a. 1944. Seega sel ajal, kui osa piirikaitse rügemente, keda hakati moodustama esimesest veebruarist alates, viibis juba tulepositsioonidel.
Kujundatava rügemendi staap, staabikompanii ja Teine Pataljon formeeriti Paide linnas ja selle ümbruskonnas. Selle rügemendi ülemaks määrati kolonelleitnant Johan Raudmäe, kes iseseisvuse ajal oli Kaitseliidu Viljandi Maleva pealikuks. Rügemendi adjutandi kohale pandi kapten Mägi, kes hiljem asendati leitnant Hermiga. Staabikompaniid hakkas juhtima leitnant Sillaots.
Esimese Pataljoni ülemaks määrati 19. märtsil kolonel Soodla poolt, kes oli Tallinnas kindralinspektuuri ülemaks, major Boris Leeman. 21. märtsil esines juba major Leeman rügemendiülemale kolonelleitnant Raudmäele, kelle staap asus Paide linnas. 22. märtsil asus ta pataljoniülema kohale Türi linna, et formeeritava üksuse kujundamist lõpule viia.
Kuigi pataljoni staabi asukohaks oli Türi linn, kujunes formeerimistöö raskeks väljaspool linna asuvate kompaniide asukohtade tõttu.
Esimese Kompanii asukohaks oli Kirna algkool. Kirna asundus on Paide ja Türi linnade vahel kulgeva kitsarööpmelise raudtee ääres. Järvamaa pealinna – Paide – ja Türi linna distants teineteisest on ligemale kaksteist kilomeetrit. Kirna asundus asub umbes selles vaheruumis.
Teise Kompanii asukohaks oli Lokuta algkool, mis asub Türi linnast lääne sihis umbes kolme kilomeetri kaugusel Türi-Rapla ja Kuimetsa-Lokuta maanteede ristumiskohas.
Kolmanda ja Neljanda Kompanii asukohaks oli määratud Laupa algkooli ruumid. Laupa algkool asub Türi linnast edela sihis seitsme kilomeetri kaugusel Pärnu ja Rohumetsa jõe vaheruumis.
Esimese Kompanii ülemaks määrati leitnant Mardus. Teist Kompaniid hakkas juhtima leitnant Rundva. Kolmanda Kompanii ülemaks saadi läbi häda leitnant Albert Jõgis. Neljanda Kompanii ülema kohale tuli leitnant Walner. Pataljoni staabi veebliks määrati veebel Ennok.
Teine Pataljon kujundati, nagu on juba eespool mainitud, Paide linna ja selle ümbruskonna ruumis. Pataljoni esimeseks formeerijaks oli Järvamaa Omakaitse Maleva ohvitser kapten Made.
Pataljoniülema kohale ettenähtud kapten Jakustant ilmus kohale märtsi keskel ja jätkas üksuse formeerimise töid kuni lõpuni. Pataljoni ühe kompanii ülemaks oli määratud leitnant Johannes Iter. Viimane paigutati aga hiljem ühe vahejuhtumi tõttu Kaheksanda Kompanii ülemaks.
Nimelt oli iga pataljoni juurde sakslaste poolt saadetud sideohvitser, kelle ülesandeks oli otseselt väljaõppe jälgimine ja muu asjaajamine (Eeskirjade kohaselt oli vormiliselt saksa sideohvitser eesti üksuste juures taktikaliseks juhiks.). Kompaniide juurde lähetati ka mõnikord sakslased, kes olid allohvitseri või kaprali auastmes, kuid nende ülesanne seal piirdus ainult majandusalaga.
Leitnant Iteri poolt kujundatavasse kompaniisse oli ka millegipärast sakslaste poolt saadetud mõned ülbed tüübid kaprali auastmes, kes eesti sõdalastega läbikäimisel tarvitasid ülbeid sõnu. Sõdalased algul sakslaste toorestele väljandustele üldse ei reageerinudki. Kuid lõppeks muutus see tüütavaks ja neile anti vaikselt nahapeale. Selle eest pidid aga leitnant Iteri mehed minema saksa sõjakohtu alla.
Et mehi päästa, hakkas kompaniiülem neid sakslaste ees kaitsma. See aga viimastele ei meeldinud ja selle tagajärjeks oli, et leitnant Iter anti ise sõjakohtu alla. Karistuseks määrati Iter Kaheksanda Kompanii ülemaks.
Rügemendi Kolmas Pataljon formeeriti Põltsamaa linnas ja selle ümbruskonnas. Esimeseks pataljoni kujundajaks oli Põltsamaa Ühisgümnaasiumi direktor kapten Hartvig Reinvalla, kes oli ka Põltsamaa Omakaitse Pataljoni ülemaks. Kolmanda Pataljoni formeerimine kapten Reinvalla juhtimisel arenes kõigiti sujuvalt. Selles töös aitasid teda sajaprotsendiliselt tema alluvuse olevad kompaniiülemad Põltsamaa Omakaitse Pataljonist.
Mobiliseeritud sõdalased majutati Põltsamaa Ühisgümnaasiumi hoonesse. Üheks kompaniiülemaks oli määratud leitnant Vaher, kes aga märtsikuu esimesel kümnendal sai metsade kammimisel Põltsamaa linna vahetus läheduses venelaste poolt allalastud langevarjurite kuulidest surma.
Märtsikuu lõpul andis kapten Reinvalla oma pataljoniülema kohustused üle uuele pataljoniülemale kapten Väljale. Viimane viis pataljoni formeerimise lõpuni. Juulikuus määrati kapten Välja asemele pataljoniülemaks leitnant Tania.
Rügemendi suurtükiväepatarei kujundati alles juulikuus Alatskivil sel ajal, kui rügement oli juba mitmeid kuid olnud Peipsi järve läänekaldal rannavalves. Suurtükiväepatarei esimeseks ülemaks määrati kapten Määr. Patarei meeskond moodustati aga rügemendi koosseisus olevaist suurtükiväe meestest.
Ohvitseride hulgas oli ka Vabadussõja veteraane, enamikus aga Eesti Sõjakooli aspirantide kursuse lõpetanud mehi. Viimased olid aga oma enamikus sõjaväest kaua eemal olnud, mistõttu nende teadmised paljudes asjades olid ununenud. Aga nende hulgas oli siiski palju tublisid ohvitsere, kellede püüdlikkus varsti tõstis nende teadmiste ja juhtimise taset. Kahjuks osa neist aga ei suutnud parematega sammu pidada.
Allohvitseride (seersantide) suhtes oli lugu palju halvem. Ka need olid oma enamikus kauemat aega eraelus olnud, mistõttu nende sõjalised teadmised olid tuhmunud. Neist oli suur protsent ka sõjaväes rivituil kohtadel teeninud. Aga ka neid ei jätkunud koosseisus ettenähtud kohtade täitmiseks. Nende teadmiste värskendamiseks ja uute allohvitseride ettevalmistamiseks korraldas rügemendiülem kolonelleitnant Raudmäe vastava kursuse. Kursus kestis umbes kuu aega ja selle tulemustega võis rügemendi juhtkond täielikult rahule jääda. Kursuse ülemaks oli leitnant Tania.
Kuna väliköögid puudusid, valmistati rügemendi allüksustele toitu improviseeritud köökides. Toiduainete veoks sõjaväe toitluslaost oli rekvireeritud teatav arv hobuseid ja regesid.
Riide- ja saapavarustuse puudus takistas normaalset õppetegevust. Näitena olgu siinkohal toodud, et juba märtsikuu algul oli mobiliseeritud meestest umbes kolmkümmend protsenti katkiste saabastega. Kokkuaetud sõdalastel puudus ka ühtlane vormiriietus. Karedast talvest hoolimata ei omanud vähemalt kaks kolmandikku mobiliseerituist külmale vastavat tsiviilriietustki.
Mida kaugemale mobilisatsioonipäevast aeg venis, seda rohkem tekkis katkiste saabastega mehi rügemendi ridades. Märtsikuu lõpupoolel oli neid juba mõnes kompaniis üle viiekümne protsendi.
Relvastuselt oli rügement ka nigelas olukorras. Viies Piirikaitse Rügement sai küll märtsi keskel endale püssid, kuid need olid pärit Adua lahingu päevilt vanad itaalia karabiinid, mis ei vastanud juba Esimese Maailmasõja nõuetele, rääkimata veel Teisest Maailmasõjast.
Nende karabiinide väljaandmisel sakslased seletasid, et neil paremaid ei ole. Need püssid jagati siiski sõdimiseks välja. Õppustel oli meestel midagi, mida sai relvaks nimetada. Sõdalased nimetasid neid möödunud sajandi relvi “muster-mängupüssideks”.
Need “muster-mängupüssid” rikkusid aga kogu rügemendi ulatuses võitlejate meeleolu, kuna tuli tulevikus arvestada ka lahingutegevust. Sõdalastel tekkis sakslaste kohta kaks arvamust: kas nad olid tõesti relvastuselt nii vaesestunud, et nad välja tõid muuseumipüssid, või ei tahetud väärtuslikke relvi eesti eesti võitlejaile anda.
Rügemendiülem kolonelleitnant Raudmäe astus “muster-mängupüsside” ümbervahetamiseks küll samme Tartus kindral Riebergi (kes oli varustusbaasi ülemaks) ja Tallinnas kindraliinspektori juures. Need demarshid ei andnud aga esialgu mingisuguseid tulemusi.
Märtsi viimasel kümnendal tuli rügementi inspitseerima mingisugune segakomisjon. Viimase koosseisu kuulusid varustuse iga ala ohvitserid. Rügemendi juhtkonnal ei olnud neile kõrgetele härradele peale muuseumipüsside midagi ette näidata, sest kujundatav rügement ei olnud peale nende üldse saanud mingisugust varustust.
Kui vanu itaalia karabiine komisjoni esimehele, kelleks oli saksa kolonel, näidati, vangutas ta pead ning sõnas: “Need on juba ammugi ajast ja arust maha jäänud!”
Lahkumisel ütles segakomisjoni esimees rügemendiülemale, et ta saab kõik tegema, et eesti rügement saaks korralikud püssid ja muu varustuse.
Umbes nädala pärast hakkaski Viies Piirikaitse Rügement vähesele määral saama varustust. Esimestena saabusid kohale väliköögid, sõidu- ja veoautod, side- ja pioneerivarustus. Viiendast kuni kaheksanda aprillini jõudsid kohale uued püssid, mis olid moodsad saksa armee mudelid, kuulipildujad, mis olid prantsuse päritoluga vananenud tüübid, ja riietus.
Saadud saksa püssid olid aga ette nähtud ainult lahingujõule. Staapide ja vooride koosseisule jäid edasi itaalia karabiinid. Prantsuse kuulipildujad olid Esimese Maailmasõja aegsed tüübid, mis läksid mõnekümne lasu järel rikki. Kui neist oli aga umbes paar tuhat lasku välja lastud, muutusid nad täiesti kõlbmatuiks. Tagavaraosad neil puudusid täielikult. Et viimaseid saada, andis diviisiülem kindral Hoffmann juunis just mõni päev enne enda lahkumist loa lammutada osa kuulipildujaid, et sel teel hankida tagavaraosi.
Riiete ja jalanõude jagamisel jäi hulk sõdalasi neist ilma selletõttu, et suurekasvulistele ja tursketele meestele need ei mahtunud selga ega jalga. Nende meeste välivormi panemisel saadi sel teel üle, et kahest komplektist valmistati üks suurem, mis mehele istus. Saabastega seda tehingut ei saadud teha hoolimata isegi sellest, et paljudel meestel olid juba varbad väljas.
Nad pidid jääma ootama.
Voorivarustuse, hobuste, veokid ja rakmed sai Viies Piirikaitse Rügement rekvisitsiooni korras märtsi teisel poolel. Kuid osa vankreid ja rakmeid lagunes juba mõne päeva jooksul. Sellest tingituna tehti veel kaks täiendavat rekvisitsiooni, enne kui rügement sai enamvähem korralikud vankrid ja hobuste rakmed.
Peab üldiselt mainima, et Viienda Piirikaitse Rügemendi moodustamisel tekitas varustuse puudus suuri raskusi selle juhtkonnale kui ka sõdalastele. See takistas formeerimise sujuvust ja sellele kaasnevat väljaõpet ning sõjaväelise korra loomist.
Suure protsendi meestest moodustasid nõndanimetatud paljasjalgsed. Viimastega tuli teha siseõppusi, mis aga ei suuda kunagi asendada lahinguõppusi maastikul.
Side- ja pioneeriala sõdalased ei saanud üldse oma erialalisi õppusi korraldada varustuse puudumisel.
Kokkuvõetult see kõik aga demoraliseeris mobilisatsiooni teel kokkukutsutud mehi. Sõdalane ilma vormi ja relvata ei ole kunagi võitleja.
Sellest tingituna tekkisid sõdalaste keskel kõiksugused jutud, kus muuseas üldiselt väljendati, et mobilisatsioon on asjatult välja kuulutatud, sest mis mõte on sellel, kui mehed istuvad kuude kaupa tegevuseta koolimajades…
Tegevuseta olek aga põhjustas omakorda korrarikkumisi. Need avaldusid enamikus sellest, et kui sõdalastel lubati koju minna endale uusi saapaid tooma, siis viibisid nad seal üle aja. Mõnedel juhtumitel ei tulnud nad üldsegi enam tagasi. Seega nad muutusid desertöörideks, kes langesid aga kinnivõtmisel saksa välikohtu alla.
Mootorsõidukite, eriti aga sõiduautode puudus takistas rügemendi- ja pataljoniülematel isiklikult korraldada ja jälgida õppetegevust. Seega mootorsõidukite puudus põhjustas kaudsel teel rügemendi juhtkonnal ka puuduliku kontakti oma võitlejatega.
Kuna puudusid sadulad, siis ei saadud kasutada ka hobuseid. Kompaniide inspitseerimiseks jäid rügemendi juhtkonnal ainult vankrid, millede ette olid hobused rakendatud puudulike rakmetega. Siinjuures ei tohi aga unustada, et kompaniid asusid rügemendi ja pataljoniülemate asukohast paljude kümnete kilomeetrite kaugusel.