Kuues Piirikaitse Rügement ja Esimene Tagavara- ja Väljaõpperügement ning täiendavaid lehekülgi Teise Piirikaitse Rügemendi Kolmandast Pataljonist

Kultuur, 1963

Kuues Piirikaitse Rügement

Saateks

Kui meie, Pärnu gümnaasiumi vanema klassi õpilased, 23. veebr. 1918 a. sügava hardumusega kuulasime Eesti Vabariigi iseseisvuse manifesti ettelugemist Pärnu teaatrimaja “Endla” rõdult, siis oli meil selge, et selle eest tuleb meil võidelda, seda kaitsta ja valmis olla tarbe korral ka oma elu ohverdamiseks. Elu iseseisvas Eestis ei saanud meie sel´ korral kauem maitsta, kui ainult ühe päeva ja öö, sest 24. veebruari ööl vastu 25-dat okupeerisid saksa okupatsiooni väed Pärnu. 1918. a. lõpul astusid samad koolipoisid vabatahtlikult meie vastloodud kaitseväkke, et kaitsta oma kodumaad idast sissetungiva vaenlase vastu.
See heroiline ajajärk jääb igavesti kuldsete tähtedega kirjutatuna meie ajalukku.
Läksid tõeks sõnad, mis kõlasid iseseisvuse manifesti ettelugemisel: “Eesti, sa seisad loodusrikka tuleviku lävel.” Kakskümmend aastat sai eesti rahvas elada iseseisvana oma kaunil kodumaal, tõustes selle lühikese aja jooksul väärikaks liikmeks vanade Euroopa kultuurriikide peres.
Enne 2. Maailmasõja algust jagasid kaks Euroopa veriseimat diktaatorit Stalin ja Hitler omavahel Euroopat, tallates jalgade alla igasugused rahvusvahelise õiguse ja seaduse normid. Sellele vastavalt okupeeriti Eesti Nõukogude vägede poolt ja eesti lakkas olemast iseseisev riik, kuna ta liideti vägivaldselt Nõukogude Liiduga.
Kui 1941 a. saksa sõjaväed vallutasid Eesti territooriumi, tekkis lootus, et Eesti saab jälle vabaks, iseseisvaks. Paraku need lootused aga ei täitunud. Saksa väed, kes 1941 a. olid tunginud kaugele Nõukogude Liidu territooriumile, olid 1944 a. alguseks tõmbunud Eesti Vabariigi ida piirile. Siis oli ka selge, et tuleb kõigil eesti meestel relvaga vastu astuda idast pealetungivale vaenlasele. Tolleaegse Eesti Omavalitsuse juhi poolt väljakuulutatud mobilisatsioon kutsus eesti mehed sõjaväkke.
Algas piirikaitserügementide formeerimine. Kuuenda Piirikaitse rügemendi formeerimise kohaks oli Parnu ja rügement moodustati Pärnu linna ja maakonna meestest. Rügemendi ülemaks määrati vabadussõja kangelane ja tolleaegne Pärnumaa Omakaitse Maleva ülem major Paul Lilleleht, kes temale omase suure energiaga asus rügemendi komplekteerimisele.
Sakslastelt saadud riidevarustus oli üsna korralik, relvastus jättis aga palju soovida. Kindral Riiberg, endine meie sõjaväe inseneriväe inspektor, kes käis Pärnus tutvumas rügemendi formeerimise käiguga, nähes rügemendile antud iganenud itaalia vintpüsse, ütles: “Eesti mees sellise relvaga ei sõdi, need kuuluvad muuseumile, aga mitte eesti sõdurile.”
Pärast mõnenädalast väljaõpet Pärnus saadeti 6. Rügement Tartusse, kus teostas sealse välikomandandi korraldusel Tartu linna kaitsepositsioonide väljaehitamist. Pärast mõneajalist Tartus viibimist saadeti rügement Pihkva järve äärde rannakaitse ülesannetesse ja sealt edasi Pihkva rindele.
Juulikuu lõpul viidi rügement üle Narva rindele, kus tal tuli pidada raskeid tõrjevõitlusi. Rügement seisis kindlalt Narva jõe joonel ja hoolimata paljudest vastase katsetest Narva jõge ületada ei läinud see viimastel korda.
Kui 18. septembril anti rügemendile käsk oma senised kaitsepositsioonid Narva jõe kaldal maha jätta ja taanduda uutele positsioonidele, tekitas see rügemendi sõdalastes suurt meelepaha. Kõigil oli tunne, et ees seisavad rasked ajad. Seda tunnet suurendas eriti teadmatus üldisest sõjalisest olukorrast meie maal. Käisid ringi kuuldused Tartu langemisest ja sakslaste kavatsusest Eesti maha jätta, kuid tõeline informatsioon üldolukorrast puudus.
18. septembril 1944 a. õhtul alustas rügement taandumist uutele positsioonidele. Saabus 20. september 1944. a. traagilisem päev meie ja ka teist piirikaitserügementide elus. Põgenevate sakslaste poolt olid laskemoonalaod õhku lastud, tankitõrjerelvad ja saatekahurid, mida nad ei jõudnud kaasa võtta, hävitatud. Meeskondadel olid vaid kaasaskantavad laskemoona tagavarad.
Avinurme suunast suurte tankiosade toetusel pealetungivate punaarmee osade survel olid piirikaitserügemendid sunnitud laiali valguma Puhatu sohu ja Avinurme metsadesse, et sealt siis väikeste salkadena katsuda välja pääseda punaarmee haardest.
Selle lahingutandrele jäi puhkama viimset und palju piirikaitserügemendi sõdalasi. Paljud sattusid vangi ja lõpetasid oma maise elu Siberi sunnitöölaagreis, kellel õnnestus pääseda punaarmee haardest, varjasid end metsades mõnda aega, kuid hiljem tabatuna pidid nad ikkagi rändama Siberi sunnitöölaagreisse. Need, kellel pärast raskeid heitlusi nälja ja surmaga, õnnestus üle elada Stalini ja Beria surmalaagreid, pääsesid 1955.-56. a. paiku tagasi Eestisse. Paljud aga ei pidanud vastu neile raskeile kannatusile ja varisesid maamulda. Viimaste hulka kuulub ka 6-nda Piirikaitse Rügemendi ülem major Paul Lilleleht, kes puhkab viimset und Siberis Irkutski oblastis Angaara jõe ääres Bratskis.
Igavene mälestus 6-nda Piirikaitse Rügemendi sõjaväelastele, kes ohverdasid kodumaa eest kõige kallima, mis neil oli – elu. Au langenuile!

Mihkel Martsoo
major
6. Piirikaitse Rügemendi 1. Pataljoni ülem

Esimene Tagavara- ja Väljaõppe-Rügement

Saateks

Mobilisatsiooniga sissetulnud meestest moodustati lahingurügementide kõrval ka Viljandi Tagavararügement. Viimase hilisemaks nimeks jäi Esimene Tagavara- ja Väljaõpperügement.
Esimese Tagavara- ja Väljaõpperügemendi otseseks ülesandeks oli koondada kõik ülejäänud mobiliseeritud oma ridadesse, teostada väljaõpet ja anda täiendusi kuuele lahingurügemendile võitluses väljalangenud võitlejate asemele.
Tagavararügementi sissetulnud nekrutid, keda oli tuhandeid, moodustasid enestest vägagi kirju koguni oma vanaduse poolest. Nii oli nende hulgas noorukeid, kelledel esimesed mehetunnused nina all olid vaevalt märgatavad. Ja samas võis kohata mehi, kellede juustes ja habemes sädeles halli.
Nende hulgas oli ka tiisikust ja muid haigusi põdevaid mehi, keda arstid oma “agaruses” ja oma kutseetika vastaselt olid pannud paigale. Sellest tingituna surid mitmed vastmobiliseeritud. Nende surma kiirendas põrandal magamine koos tervetega, puudulik toit (mingisugust lisanormi nad ei saanud) ja ebatervislik kasarmuõhk.
Algul sünnitas rügemendi juhtkonnale palju raskusi tuhandete meeste majutamine, sest juba niigi olid kõik koolimajad ja teater “Ugala” mehi tulvil. Kui aga kokkutulnuid hakati suunama Põltsamaa, Mustla ja Suure-Jaani keskusesse, paranes asi tunduvalt.
Olukord oli halb ka varustusega. Sakslastelt ju saadi mingisuguseid “uniforme” ja jalatseid, kuid kahjuks need olid rõhuvas enamikus väikesed numbrid ja seega need ei sobinud meestele selga ega jalga.
Samasugune lugu oli relvadega. Neid anti, kuid 1. Maailmasõja aegseid ja neidki mitte küllaldaselt. Üks kolmandik sõdalastest jäi neist ilma. Kõik see takistas tõhusat väljaõpet. Aga sakslasest sideohvitser kapten Kegeler ei soovinudki peamiselt muud kui riviõppust. Rügemendiülem kolonelleitnant Tomander oli aga teisel arvamisel. Ta soovis sõttaminejaile lahinguväljaõpet ja sellega seoses ka lahingulaskmist.
Saksa sideohvitser kapten Kegeleri ja teiste mahhinatsioonide tõttu oli senine rügemendiülem sunnitud lahkuma oma kohalt. See toimus umbes juuli lõpul või augustikuu ajal.
Soome väljalangemine sõdijate hulgast ja sakslaste jutud eesti territooriumile loodavast sillapeast ei ennustanud enam eesti võitlejale tuleviku kohta midagi head. Sõjamehed mõlgutasid mõtteid sinna ja tänna, et kuidas nüüd tuleks toimida.
Esimese Tagavara- ja Väljaõpperügemendi lõpp lähenes aga kiiresti. 20. septembril 1944. a. algas rügemendi lagunemine. Kodumaale jäi enamik meestest, kes metsavendadena jätkasid võitlust sissetunginud venelastega…
Nüüd pälvib tänu sõjaraamatule “Suurim armastus” autor sõjakirjasaatja leitnant Hamilkar Mengel, kes raskest vaevast hoolimata on piirikaitserügementide kõrval kirjasõnas jäädvustanud tulevastele põlvedele ka Esimese Tagavara- ja Väljaõpperügemendi saatuse.

Endrik Tamm
Kapten
Esimese Tagavara- ja Väljaõpperügemendi
esimene adjutant

Täiendavaid lehekülgi Teise Piirikaitse Rügemendi Kolmandast Pataljonist

Teise Piirikaitse Rügemendi Kolmanda Pataljoni formeerimine

Külmast ja üdini läbilõikavast põhjatuulest aetuna hakkab teeliste kohal, kellede hobused mõnikord ühes nende ajajatega rebivad ummistatud teedel regesid eneste järele, taevaalune kattuma paksude pilvedega. Peatselt avab tuuletaat nende rüped, milledest algul aeglaselt, kuid hetk hiljem juba keereldes ja tormates langevad lumehelbed ühes raevutsevate tuuleiilidega emakese maa poole. Tuiskab.
Juba niigi hangedesse maetud teedel, mis suunduvad Valga ja Antsla linna, on edasiruttavail teelistel, kes endast moodustavad loendamatud hobukolonnid, millede koormaiks on regedel istuvad mehed, edasipääs vaevaline.
Et vaestel loomadel kergendada kiiremini edasipääsu, hüppavad mehed regedelt maha ja hakkavad tuhkjas lumes väsinud hobuste kõrval edasi sammuma.
Lõõtsuv tuisk on oma valgesse, aga surmkargesse embusse matnud kõik kahel pool teid palistavad kuused ja isegi edasiruttavate väsinud hobuste pead.
Need noorukid ja keskikka jõudnud mehed, keda on peetud mobilisatsioonialusteks, lähevad andma oma panust isamaa altarile. Võib-olla nii mõnigi neist tunneb, et ta sammub neid tuttavaid ja armsaid teid mööda viimast korda, ohverdades end oma ja teiste kodude puutumatuse eest.
Punase paradiisi toojate massid seisid taas nälgivate huntidena meie kodumaa piiridel, olles iga hetk valmis sisse tungima kavatsusega bolsheviseerida meie maa ja rahvas.
Siis kirjutati kolmas veebruar anno domini 1944.
Teise Piirikaitse Rügemendi Kolmanda Pataljoni formeerimine toimus Valga ja Antsla linnades (viimane kuulub võrumaa alla).
Ei saa üldiselt mainimata jätta, et väljakuulutatud mobilisatsiooni käsus, mis toimus esimesel veebruaril a. 1944, kutsuti lippude alla neliteist aastakäiku – 1904-1918.
Kolmanda Pataljoni relvajõu moodustasid rõhuvas enamikus Valga linna ja Valgamaa sõdalased. Ainult Üheteistkümnenda Kompanii lahingujõud koosnes Võrumaa meestest. Viimane formeeriti Antsla linnas.
Pataljoni formeerimine teostus kolmandast veebruarist alates kuni kahteistkümnenda veebruarini a. 1944. Kodustest korraldustöödest ja rasketest liiklusoludest tingituna, kuid mille juurde tuleb arvata ka sihilikku viivitamist, ilmus suurim osa mobiliseerituist kohale just viimastel päevadel, mistõttu ei olnud võimaldatud kaadri valikut.
Tegelikuks pataljoni formeerijaks sai kapten Meinhard Leetmaa, kes oli ühtlasi ka selle pataljoni ülemaks määratud. Üksuse kujundamisega tehti algust kolmandal veebruaril a. 1944.
Teise Piirikaitse Rügemendi Kolmanda Pataljoni ülemaks määratud kapten Meinhard Leetmaa oli iseseisvusaegne kaadriohvitser ja erialalise kutsega riigikaitselise õpetuse vanemõpetaja keskkoolis ja gümnaasiumis.
Pataljoni moodustamisel pidid omakaitse Valgamaa Maleva Staabist saadud nimistu järgi seitse ohvitseri ja pataljoni arst formeerimistööd abistama, kuid viimaseid ei ilmunud esimesel kujundamispäeval kohale. Mittesaabujaid asendasid ajutiselt selleks omakaitsest määratud üks ohvitser, üks veebel ja üks allohvitser.
Kompaniide formeerimisel aitasid pataljoniülemale tõhusalt kaasa Üheksanda ja Kaheteistkümnenda Kompanii veeblid. Kümnenda ja Üheteistkümnenda Kompanii kujundamisele lõi tõhusalt käed külge üks kohale ilmunud ohvitseridest. Kompaniide formeerimised toimusid eri kohtadel.
Kuuendal veebruaril 1944. a. saabub kohale ülemleitnant Jüri Milles, kes määratakse formeeritava pataljoni adjutandiks. Ta oli endine kaadriohvitser, õigusteadlane ja Valga abilinnapea. Päev hiljem määrati ta ka alaliseks pataljoniülema kohusetäitjaks.
Aeg-ajalt saabusid kohale ka teised pataljoni koosseisu määratud ohvitserid, kes määrati Üheksanda, Kümnenda, Üheteistkümnenda ja Kaheteistkümnenda kompanii ülemateks. Ka pataljoni arst saabus mõni päev hiljem kohale.
Relvurohvitseri kohuseid hakkaks täitma üks kapraleid.
Umbes märtsi kuu keskel saabus kohale pataljoni käsundusohvitseriks määratud leitnant Piho, kes oli endine arstiteaduskonna üliõpilane.
Pataljoni formeerimisel oli ka teatavaid raskusi organisatsiooni küsimusega. Kujundatud pataljon komplekteeriti Eesti Vabariigi aegse pataljoni organisatsiooni järgi, mida aga sakslased ei tunnustanud. Kümnendal veebruaril a. 1944. tuli sakslastelt käsk, et raskekuulipilduja-kompanii (rk.-kompanii) tuleb kaotada. Selle asemel tuli aga moodustada iga kompanii juurde erirühm – rk.-jagu neljateistkümne-mehelises koosseisus ja granaadipildujajagu koosseisuga seitseteist võitlejat (suurtükiväelast).
Mainitud asetuse juures tuli aga kompanii kolm laskurrühma (kk.-rühma) muuta kolmejaolisteks varem ettenähtud neljajaoliste rühmade asemele.
Paralleelselt pataljoni formeerimisega käis ka hobuste rekvireerimine, mida teostasid omavalitsuse rekvireerimispunktid. Valga linnas oli selle juhatajaks linnapea V. Männik. Neist rekvireerimispunktidest saadi pataljonile järk-järgult umbes 169 hobust ja neile vastavalt ka rakmeid ja veokeid.
Vastavalt saksa eeskirjadele oli hobuste arv pataljonis ette nähtud 143 looma. Tegelikult jäi aga pataljonile järele ainult 139 hobust.
Ei saa mainimata jätta, et pataljoni kujundamise algperioodil sünnitas hobuste hooldamine tõsiseid raskusi seni pataljonisse tulnud väheste meeste tõttu. Üldse puudusid tallid, hobusetekid, ämbrid, kaeratorbad ja hobuste korralikuks sidumiseks polnud isegi nööri ja ketti. Neid kõiki pidid sõdalased oma käel muretsema. Ehkki ametiasutused toetasid eespoolmainitud esemete nõudmisi, ei leitud aga niisugust ladu, kust oleks olnud võimalik vajalikke esemeid saada. Ka hobuste latrite ehitamiseks ei olnud laudu ega naelu.
Kui hakati kujundama kompaniide voore, selgus, et hobuste rautus oli eranditult väga vilets, mistõttu tuli ilmtingimata uus rautus läbi viia.
Samal ajal, kui rekvireerimispunktid andsid moodustatavale pataljonile üle kõlbmatuid hobuseid, saabus mobilisatsioonipunktidest pataljoni relvajõu koosseisu puuduliku arstliku järelevaatuse tõttu ka kroonilisi haigeid. Nende selekteerimine, rivituile kohtadele määramine ja tagavarapataljonisse tagasisaatmine oli üheks segavamaks asjaoluks pataljoni koosseisu kujundamisel ja meeste allüksustesse jaotamisel.
Pataljoniülem, arvestades võimalikke haigestumisi ja ajapikenduse taotlusi, võttis oma üksuse koosseisu nelikümmend võitlejat ülemääraselt.
Situatsioone, mis esinesid pataljoni formeerimisel, illustreerib kujukalt paljude näidete hulgast üks lause arveohvitseri (zahlmeistri) telefonogrammist Üheksanda, Kümnenda ja Kaheteistkümnenda Kompanii ülematele ja pataljoni staabile (viimane anti üle 8. veebr. 1944. a. kl. 10.00):
“Valgamaa Malevast on meile lubatud 4 rm küttepuid ja 3 liitrit valgustuspetrooleumi.” Mainitud oli ka peaaegu esimene ametlik majutusvarustus, mis tuli jaotamisele nelja kompanii vahel.
Relvajõu koosseisu vastuvõetud sõdalastel pidi toitu olema kaasas kolmeks päevaks. Mõnedel sõdalastel oli seda isegi rohkem. Kuid esines ka juhtumeid, kus mõnedel polnud toitu üldse olemaski.
Väliköögid ja söögikeetmise abinõud puudusid üldse. Eesti Rahva Ühisabi (ERÜ) Valga osakond ja söökla “Du Nord” pakkusid võimaluste piirides oma abistavat kätt sooja toidu valmistamiseks. Kuid kahjuks ei jätkunud nende mõlemate asutuste poolt keedetud toidust kogu pataljonile.
Pataljoni relvastus ja kraamivarustus saadi saksa sõjaväe ladudest, mis asusid Tartus.
Sõdalastele jagatud riietus – kuued, palitud ja mütsid olid keskelt läbi väikesemõõdulised. Väljaantud saabaste osas oli veel kurvem lugu, sest viiekümne protsendi ulatuses ei läinud meestele jalga. Need saadeti lattu tagasi ja nõuti suuremaid numbreid.
Pataljoni relvastuse puudulikkus puudutas eeskätt automaatrelvi. Püstolkuulipildujad (koned) puudusid täielikult. Voori ja sidepidamisevahendeist puudusid pataljonil igasugused mootorsõidukid.
Kõigist eespoolloetletud puudustest hoolimata pidi pataljon asuma lahinguülesannete täitmisel täiesti ebaküpsena, välja õpetamata ja kokku liitmata, pooleldi varustatult, poolikult relvastatult ja osaliselt isegi tsiviilriietuses.
Rasked võitlused pealetungivate venelastega Piirisaare, Meerapalu, Pedaspää ja Narva ruumis tõestasid, et on tegemist suurima surmaohuga, mille kõrvaldamiseks ükski pingutus ei tohtinud olla liiga raske ega ülejõukäiv. Sellele kainele üldolukorra mõistmisele tugines Teise Piirikaitse Rügemendi Kolmanda Pataljoni tegevus, juhtimine ja ülesannete täitmine.
Sõdalased, kes olid teadlikud antud olukorra raskustest, ei lasknud siiski melanhooliasse, vaid hoidsid oma meeleolu põhjamaise väärikusega külma kaalutluse piirides.

Päevad on juba jõudnud ületada veebruarikuu keskoha, kui saabub pataljoniülemate kapten Meinhard Leetmaale rügemendiülema kolonel Vermeti (viimase staap asus Tartus Eesti Panga majas Vabaduse puiesteel) käsk asuda pakkimisele. Pataljon peab sõjasõiduks valmis olema 19. veebr. a. 1944. Saadud käsus aga ei öeldud, kuhu tuleb minna.
19. veebr. 1944. a. saabusid pataljoni transpordiks kohale veoautod, mis selleks oli rügemendile antud. Nendesse paigutatakse relvad, laskemoon, toitained ja sõdalased.
Esimese transpordi suurus oli ca 200 võitlejat. Relvastuseks olid neil kaasas püssid, 13 kerget ja 4 rasket kuulipildujat. Sama transpordiga sõitsid kaasa pataljoniülem kapten Leetmaa, pataljoni adjutant ülemleitnant Jüri Milles, kompaniiülemad ja pataljoni arst.
Lahkumisel oli pataljoni saatjaks Valga linnapea V. Männik ja vähene rahvahulk. Väljasõidu eel pidas linnapea lühikese olukorra tähtsust toonitava kõne. Männiku lahkumiskõnele vastas pataljoniülem.
Täpselt kell 2 pärast lõunat alustas pataljon (kolm kompaniid) Valgast ja kell 4 pärast lõunat Üheteistkümnes Kompanii Antslast sõjasõitu piirikaitse ülesannetega lahingupositsioonidele.
Nagu on juba mainitud, ei teadnud pataljoni juhtkond, kuhu tuleb minna. Saadud käsus oli küll öeldud, et see selgub Tartus. Seetõttu valitses mõnede sõdalaste juures teatav ärevus, mis ei jäänud pataljoni juhtkonnal märkamatuks.
Pataljoni juhtkonnale tekitas juba varem nimetatud puudustele veel lisamuret tõsiasi, et pataljon ei kujutanud enesest mingit nimetamisväärset tulejõudu.
Ärasõidul oli sõdalastel üldiselt meeleolu ülemeelik. Kui autode rattad hakkasid veerema, paukusid püssid ja ragisesid kuulipildujad sihikuga õhku. Mida enam aga ärasõidu kohast kaugemale jõuti, seda harvemini kostsid paugud. Kuperjanovi tänavast kuni Pika tänavani kostsid veel ainult üksikud lasud. Sealt edasi liikusid autokolonnid juba täiesti vaikselt.
Sõdalaste vaikimist võib-olla põhjustasid järjest külmenev ilm, monotoonne automootorite põrin, pidevalt suurenev pimedus ja meeste südamesoppidesse hiilinud lahkumise läbi tekkinud nukrus…
Mida Tartule lähemale pataljon jõudis, seda ummistavamaks muutus tee vastutulevate sõdalaste ja nende vooride tõttu. Kõigi oletuste kohaselt olid need Leningradi alt taanduvad saksa väeosad.
Kella 7 paiku õhtul jõudis pataljon Tartusse just sel ajal kui anti õhualarm. Õnneks ei järgnenud sellele õhurünnakuid, muidu oleks tulnud palju matuseid, sest kõik Tartu tänavad olid sellel momendil tulvil sõdalasi ja mootorsõidukeid.
Suure pimeduse ja linna kuhjunud saksa sõjaväelaste tõttu toimus pataljonil edasiliikumine rügemendi staabi asukohale vägagi aeglaselt. Jõudnud edasi läbi häda ja raskuste, peatusid viimaks autode kolonnid Eesti Panga maja ees.
Rügemendiülem kolonel Vermet annab pataljonile käsu otsekoheseks edasisõitmiseks – Peipsi rannikule.
Kuna ilm oli veelgi külmenenud (umbes 18 kraadi Celsiuse järgi) ja sõdalased olid oma esimesel rännaksõidul, siis tekkis vajadus lühikeseks puhkuseks. Pataljoniülema kapten Leetmaa kategoorilisel nõudmisel määras rügemendiülem kolonel Vermet pataljoni edasisõidu aja kahe tunni võrra hiljemaks. Seega pidi üksus edasisõitu alustama kell 9 õhtul.
Selles väikeses, aga psühholoogiliselt küllaltki suure tähtsusega teos avaldas sõdalastele pataljoniülema suurus, kui ta igakülgselt püüdis oma meeste eest hoolitseda. Nii saigi pataljoniülem oma isiksuses esimeseks lüliks pataljoni liitmisel ühiseks kompaktseks tervikuks.
Pimedas kell 9 õhtul alustas Teise Piirikaitse Rügemendi Kolmas Pataljon kapten Leetmaa juhtimisel Tartust Eesti Panga maja eest edasiliikumist Kilgi kõrtsi ja Koosa suunas.
Mida lähemale pataljon jõudis Peipsile, seda raskemaks muutusid teeolud. Teed olid kõik kaetud sügava lumevaibaga. Seda võis ka öelda kahel pool teid palistavate põldude ja metsade kohta. Korduvalt sattusid autokolonnid teedele tuiskanud lumehangedesse, mis tuli sõdalastel kõrvaldada, et edasi pääseda. Sellisel vaevalisel edasiliikumisel oli sagedaseks nähtuseks autode kraavi sõitmine. Autojuhtidel ei olnud sügava lume tõttu tee hoidmine kerge. Et ettevaatuse tõttu oli sõidukiirus väike, siis kraavi minek ei põhjustanud õnnetusi. Autode kraavist teele aitamine sai teatavaks soojategemise vahendiks külmunud sõdalastele.
Väheste viperustega jõudis Teise Piirikaitse Rügemendi Kolmas Pataljon 20. veebruaril kell kolm hommikul Suur-Kolkja külla, mis asub Peipsi järve läänerannikul.
Suur-Kolkja küla vahetus läheduses, kuid põhja sihis piki Peipsi rannikut asuvad Väike-Kolkja, Uus-Nina, Lahe ja Nina keskused. Lõuna suunas on ta lähedasteks naabriteks, kuid ikkagi kulgeval Peipsi rannikul, Sofia, Kasepää ja Varnja asula.
Pataljoniülema komandopunktiks ja staabikomando ulualuseks jäi Suur-Kolkja külas asuv vallamaja. Viimase asukoht oli Peipsi kaldal tuulte ja tormide pöörises.
Pataljoniülema kapten Leetmaa korraldusel paigutati Üheksas Kompanii Suur-Kolkja koolimajja. Kümnes Kompanii asus Savka külla. Kaheteistkümnes Kompanii jäi Nina asundusse. Üheteistkümnenda Kompanii asukohaks oli ette nähtud Varnja ja Uus-Kasepää ruum.
Kuid viimane ei olnud veel pataljonile järele jõudnud.
Kapten Leetmaa andis kompaniiülematele korralduse valve teostamiseks ja sõdalaste korralikuks majutamiseks. Sama päeva keskel pidid aga kompaniid asuma kaitseülesannete teostamistele.
Sellel esimesel ööl, õigemini hommikupoolsel ööl, kui sõdalased olid ulualust leidnud, vajusid nad selle sõna tõsises mõttes otsekohe sügavasse unne, mida oli põhjustanud üheteistkümne-tunniline äärmiselt raske rännaksõit.
Pataljoni juhtkonda vaevas aga endiselt suur mure. Sest nüüd tuli tõsiselt arvestada tegelikku lahingulist olukorda. Rügemendiülema poolt oli antud pataljonile ülesandeks paisata venelased lahingulises kontaktis tagasi, kui nad ilmuvad üle järve nendele kaitseks antud lõigu ette.
See tähendas kõrgema juhtkonna poolt seda, et mobiliseeritud pataljon oli arvatud umbes kahenädalase kujundamisega “küpseks” lahinguliseks üksuskes, kuid oli tõeliselt, kui ta paisati rindele, poolikus kooseisus, puudlikult varustatud, vägagi nõrga relvastusega ja ilma igasuguse väljaõppeta.