Artiklid raamatutest

“Koidula. Ajastu taustal, kaasteeliste keskel” – Malle Salupere

Autor: Malle Salupere
Tänapäev, 2017

Sisukord:

1.Poolteist sajandit Koidulaga ja Koidulata
Moonutatud ajalooline perspektiiv
Mis meil juba on?
Maailm peategelaste ümber
Eestlane sünnilt ja hingelt

2.Lapsepõlv ja kooliaastad Pärnumaal 1843-1863
Kasteheinasel külatänaval Vändras. 1843-1850
Merelinn Pärnu ja koolid. 1850-1863
Kaks leheluba korraga ehk “Tere, armas eesti rahvas!”
Koidula suur ülikoolieksam
Mitte õpetajaks, vaid paberinirgiks

3.Tähelennu aastad Taaralinnas 1864-1873
Kaunim linn on Eestis…
Eesti isamaa heaks
Rahvuslikud suuralgatused
Kuidas eestlased end rahvaks laulsid
Jututuba kui rahvavalgustuslik ja ilukirjanduslik ajakiri
Koidula kui kalendriuuendaja
Pöördeline 1871. aasta – purunevad lootused ja uued algused
Koidula needus

4.Kaasteelised
Koidulaulik ja Viru laulik
“Ristiisa” Jakobson
Lahetagused hingesugulased

5.Koidula – looja
Pärand ja looming
Luuletaja salapiisad südamest
Argselt astub sinu ette…
Näitekirjanik Koidula
Jutulooming

6.Naisepõli Kroonlinnas 1873-1886
Kuninganna pagendus
Ülepeakaela abiellu?
Pesaehituse argipäev – veidi päikest ja palju pilvi
Probleemsed vennad
Valguskiir ehk suur välisreis. Oktoober 1876 – mai 1878
Jälle ismaal. Mai – november 1878
Kaks lootusrikast aastat. 1879-1880
Lahkhelide jada. 1881-1883
Viimne vaatus. 1884-1886
Koidula tütred
Järelkaja

Lõpetuseks

Lühendid
Allikad
Isikunimede register

Meie ärkamisaeg on minu jaoks jäänud üldhariduskooli, mille lõpetasin kes-seda-enam-mäletab-kaua-aega-tagasu. Sest ajast on meeles Olümposel seisvad Kreutzwald, Faehlmann, Jakobson, Jannsen, Koidula, Hurt… Need olid meie suured kirjanikud, kelle tegevust ärkamisajaga suurt nagu ei seostanudki. Ajalugu ja kirjandus olid eraldi distsipliinid ning see mõttemaailm oli minus kivistunud. Ja ega ma eriti kõige selle vastu tol ajal eriti huvi tundnudki. Seega on toodud raamat minu jaoks väga väärtuslik arusaamaks, mis tol ajal toimus ja miks just nii läks. Käsitlen seda rohkem ajalooraamatuna, mis antud läbi Koidula ja teda ümbritsevate inimeste eluloo.

Raamatu autor on väga otsekohese ütlemisega ja selge mõtlemisega inimene. Kellele sobib ka mõningane vusserdamine ja vassimine ehk siis “võib-olla” ja “ma-ikka-päriselt-ei-tea” – see peab mõne teise raamatu otsima. Läbi kogu raamatu peegeldub vastu autori sügav armastus ja lugupidamine Koidula ja Jannseni suhtes ning soov raamatuga heastada kas või natukenegi järeltulevate põlvkondade poolt tehtud ülekohus.

[—] Käesolev raamat ei pretendeeri kõigekülgselt ammendavale käsitlusele, vaid püüab taaselustada ühe eesti kultuuris märgilise erakordse isiksuse mälestust koos tema võitluste, lootuste, kannatuste ning rõõmudega tema ajastu taustal ja kaasteeliste keskel. Siintoodust ei maksa ka otsida uut Kirjaneitsi roman(t)iseeritud biograafiat, vaid olen taotlenud võimalikku faktitruudust. Vahest polegi igaühele meeltmööda teadmine, “kuidas päriselt oli”, kui mõned müüdid on nii armsaks ja koduseks saanud. See raamat ei kuuluta üht ja ainuõiget nägemust, vaid püüab anda pilti ajast ja tingimustest, mis mõjutasid meie kangelaste valikuid, unustamata, et erinevalt meist nemad ei teadnud, mis millelegi järgneb. [—]

Rohkem ei tahagi midagi kommenteerida, sest minu jaoks oli Koidula saatus kurb, aga raamatut soovitan kõigile väga-väga. Raamat ei ole kindlasti kohe vaid kirjandusteadlastele, kirjanikele, ajaloolastele. Seda võiksid lugeda kõik, kes veel üldse loevad. Väga silmi avav, aga kohati ka väga tuttav tunne kui võrrelda meie ajaga.

Paar tsitaati ja kildu raamatust:

[—] Püüame olla uhked oma rahvuslikule iseolemisele, aga mida me teame neist, kellele võlgneme tänu selle eest, et maarahvast sai iseseisev eesti rahvas omakeelse ülikooliga, ehk kultuurrahvas? [—]

[—] – neil [Jannsenil ja Koidulal] õnnestus eesti rahvas tõepoolest lehelugejaks äratada ning mitmesugustel üritustel kaasa lööma tõmmata. [—]

[—] Tema enda [Koidula] kaheksasse intensiivsesse Tartu-aastasse mahtusid kõik Jannsenite kodust lähtuvad ärkamisaja suuralgatused: Vanemuise selts, laulupidu, eestikeelne teater, Aleksandrikooli liikumine, Eesti Üliõpilaste Seltsi ja Eesti Kirjameeste Seltsi rajamine ning muidugi Eesti Postimees oma Jututoaga, mis sisuliselt oli meie esimene ilukirjanduslik ajakiri. Kõiges selles oli Koidula rohkem kui lihtsalt kaastegev. Ta oli hingestaja, õhutaja, ülejõukäiva praktilise töö tegija, olles mitte ainult särav luuletaja, vaid ka väljapaistev ja erudeeritud mõtleja. Seda tõestab eeskätt tema tohutu kirjavahetus, mille kogumaht ületab kogu muu loomingu, ja mis suuremas osas ikka veel avaldamis- ning analüüsimisjärge ootab. Aga ta oli ka eesti esimene naisprosaist, kelle sellekohane tegevus on siiani peaaegu uurimata, ja isegi kogu tema enamasti Jannseni nime all ilmunud jututoodang oleks võinud tundmatuks jääda, kui ta ise poleks vastavat, kaugeltki mitte täielikku nimekirja koostanud. [—] Tänini on tema ärkamisaegset rolli pidevalt alahinnatud. [—]

Koidula 1880. aastal kirjutatud Jannseni biograafiast:

[—] “Postimees” usaldas rahvast ja rahvas “Postimeest”. Oli muidugi küllalt ka lahkuminevaid arvamusi, aga veel ei olnud parteikired heledaks leegiks õhutatud, veel ei olnud vihkamisest süsteemi tehtud! Veel ei usutud lihtsa põhjuse korral, et armas ligimene on nurjatu, kui tal oli teistsugune arvamine kui meil. Ei saa salata: see polnud paha! [—]

[—] Positiivsetel kajastustel saksa lehtedes on oma osa selles, et vene slavofiilsed ajalehed kujutasid laulupidu sakslaste organiseeritud ja läbi viidud ettevõtmisena, kuni selleni välja, et tegemist olevat olnud talupoegadeks riietunud untsakatega ja Saksamaal koostatud programmiga (Moskovskie Vedomosti 4. VII 1869). [—]

[—] Kreutzwald ei pidanud eestlaste iseseisvat tulevikku võimalikuks ja töötas, nagu ka sõber Faehlmann enne teda, pigem selle nimel, et püstitada ühele kaduvale rahvale üle aegade ulatuv mälestusmärk. [—]

[—] Kreutzwald 29. jaanuaril: “Mis Jaan Adamson selle peale ütleb, ei või ma teada, aga kui keegi minu kirja nõnda tohiks solkida, peaks ta ninatubakat nuusutada saama, mille haisu ta surmatunnini ei tohiks ära unustada.”