Eesti Kirjanike Kooperatiiv – 1978

Juhus

Juhus on mänginud minu elus üsna suurt osa. Ühel juulikuu päeval aastal 1917 kohtasin Vitebski kubermangus Gorodoki linnakeses inimest, kes tõi mu ellu ootamatu pöörde.
Olin sõjaväes, kuid elasin linnas erakorteris ühe eesti noor­ mehega, kes nagu minagi oli lõpetanud allohvitseridekooli. Selle me olime läbi teinud muuseas, nagu ajaviiteks, sest meie tegelikuks eesmärgiks oli lipnikekool. Ootasime sinna saatmist. Nüüd aga oli tulnud revolutsioon ja kõik segi paisanud, ka meie väljavaated ohvitseridekooli pääsemiseks. Jumal teab, kas sel­ lest enam asja saabki.
Gorodoki tänaval tuli mulle vastu sõjaväelane, kes nagu mi­nagi kandis õlakuil vabatahtliku kirjusid paelu. Tal oli ratsapiits käes ja nööridega säärikud jalas. Peen mees. Mina teda ei tund­nud, kuid temal oli tahtmine mind võõrustada. Kirjud paelad vist sidusid. Pidas mu kinni ja kutsus kaasa. Läksime ühte teemajja.
Olin kahekümne-aastane ega tundnud mingit huvi alkohool­sete jookide vastu. Nüüd läksin võhivõõra inimesega jooma. Ja mida veel! Kolmekordset kölnivett. Oli sõjaaeg, viina ei müü­dud. Ma ei mäleta, kas võõrustajal oli pudel kaasas või ostis ta selle teemajast. Segasime limonaadiga ja jõime. Odekolonni.
Mu kaaslasel näis laialt raha olevat ja ta pidas vajalikuks sele­tada, kust ta selle oli saanud. Mängib kaarte. Võisin tollal näha, kuidas soldateid istus kaitsevärvi mütsakutena koos raudteejaa­mades, aedades, parkides, lõhkudes kahtkümmendüht. Laostu­nud väeosades oli ärganud suur võidutahe, mida aga ei realisee­ritud võitlustes rindel, vaid hasartmängus tagalas. Sellel mehel oli siis kaart hästi käinud, taskud raha täis, mõtlesin ma.
Teemajast lahkudes ei tahtnud ta minust veel lahkuda. Hoog sees, lähme kuhugi. Läksime linnakese parki. Oli ilus õhtupoo­ lik, päike paistis, niisugune tund, mis meelitab välja jalutama. Palju tütarlapsi. Kõik juuditarid.
Kas me hakkasime neile külge lööma? Ei, mu kaaslane hakkas neid lööma… ratsapiitsaga. Ise karjus: ”Bei židov!” See on pogrommitegijate kurikuulus ässitushüüd. Peksa juute!
Et ta sõnade järgi käia pidanuksin ta käest piitsa ära kiskuma ja talle endale andma, sest ta oli juut ja piitsa väärt. Püüdsin teda taltsutada mitte niivõrd tütarlaste kui enda naha päästmiseks, sest äkki olin ma kistud skandaali, mis mulle sugugi ei meeldi­nud. Ma ei saanud temast jagu. Park oli kiljumist ja kisa täis. Korra jalule seadmiseks saadeti komandantuurist kohale püssimehi.
Läksin sealt minema, aga seega ma temast veel ei vabane­nud. Nüüd sidusid meid rohkem kui kirjud paelad paguneil. Mõlemal tuli juhtunu eest väeüksuse kohtus vastust anda. Nehamkin, nii oli mu kaaslase nimi, mõisteti kolmekümneks päevaks aresti. Mina sain viis päeva selle eest, et ma olevat joob­nud olekus avalikku kohta ilmunud.
Joobnud olekus… Mina, kes ma üldse ei olnud viinavõtja. Kohtuotsus mulle peavalu ei teinud. Loll asi muidugi, aga õnne­tuna ma end ei tundnud. Tundsin koguni nagu uhkust: kui koju lähen, siis räägin, et olen vahi all olnud, kinni istunud. See mees on mõndagi läbi elanud. Ma ei aimanud, mis mul veel ees seisis. Saatus ruttas nooruki elujanu ohtralt kustutama.
Üks ohvitser anti meile kaasa, et ta toimetaks meid kohtust peavahti. Istusime voorimehele ja sõitsime … raudteejaama. Miks sinna, see on jäänud mulle mõistatuseks. Nehamkin oli meid saatva ohvitseri hea tuttav, see oli ilmne, ja üks teine ohvitser, kes oli raudteejaamas korrapidajaks, näis olevat nende mõlema sõber. See oli kõik kena, aga milleks oli meid vaja enne peavahti veel selle mehe juurde sõidutada?
Istusime seal, ma ei tea mida meie ootasime. Igatahes mitte seda, mis äkki juhtus. Linnast kihutati jaama. Mitme voorime­ hega. Troskad olid soldateid kuhjaga täis, kõigil püssid püsti käes. Käratsedes nad tormasid jaamahoonesse ja haarasid meid oma võimusesse, tähendab minu jaNehamkini. Ohvitseril, kelle hoolde me olime antud, ei olnud midagi ütelda.
Meid viidi minema.
Kas linnas olid kuuldused liikuma läinud, et me kavatseme põgeneda, ootame jaamas rongi? Ma ei tea. Tean seda, et miilit­ sajaoskonna ees lainetas rahvameri, kui meie sinna jõudsime. Ruumid olid paksult uudishimulikke täis. Meid tiriti korda­ mööda sisse. Enne Nehamkin, siis mind. Paljudest kätest kinni­ hoituna veeti läbi rahvahulga ühe juudi naise ette. Ta ütles minu kohta: ”Jah, see oli teine.” Ma ei saanud millestki aru. Ei antud ka mahti pärida. Neile oli asi selge. Välja ja – peavahti. Hiljem kuulsin, et kaks meest olevat käinud öösi seda naist röövimas. Nüüd ta tunnistas, et üks oli Nehamkin ja teine … mina. See oli rumalam lugu, palju tõsisem juhtum, kui linnapargi skandaal, kuhu mind nüüd kaasa kisti. Peavahis paigutati meid eraldi, üks ühte, teine teise kambrisse, nii et meil ei oleks või­ malik omavahel kõnelda. Jah, et süükaaslased ei saaks oma­vahel kokku rääkida… Kas Nehamkin oli käinud seda naist röövimas, seda ma ei saanud kunagi teada.
Saatsin ühe päeva peavahis mööda ja mõtlesin endamisi, et viis päeva ei ole kuigi pikk aeg. Nüüd on järel veel neli. Varsti on mu karistus kantud ja ma saan siit minema, lohutasin end teisel päeval, kui kambri üksinduses kippus igavaks minema.
Et see igavaks ei saaks minna, selle eest hoolitsesid head ini­mesed, nagu vahel halbade kohta üteldakse. Väljast hakkas kostma hääli, kõmin aina kõvenes. Oli selge, et peavahi ette on kogunenud suur rahvahulk. Kuuldus käratsemist ja vihast karjumist.
Milles asi seisab? Valvurid ütlesid, et meid nõutakse välja. Oli vabaduse aeg, rahvas ise tahtis kohut mõista. Õiglusetunne oli äkki väga hell ja viha ülekohtu vastu väga suur. Ma olin paari omakohut näinud ja teadsin, mida tähendab märatseva massi kätte sattumine.
Kurjakuulutav kõmin aina kasvas. Natuke ju loota võis, aga oli siiski üsna selge, et peavaht ei suuda meid kaitsta, kuigi siin on relvastatud valvurid. Need tõrjutakse eemale või nad jäävad ise kõrvale nagu jäi raudteejaamas abituks pealtvaatajaks ohvitser, kelle hoole alla me olime antud. Mass teeb mida tahab.
Nad tahtsid meid kätte saada. Kuuldus tagumist, ägedat kloppimist uksele või väravatele. Iga hetk oli oodata sissemurd­mist. Siis otsustati meid välja viia.
Kitsas kambris oli olnud hämaravõitu, nüüd avanes mu silme ees heledas valguses, pärastlõunases päikesepaistes suur väljak, mis oli puupüsti inimesi täis. Peamiselt soldatid. Nägu näos kin­ni, nägude… punane meri. Päike ei olnud küll veel nii madalas, et oleks värvinud, aga mälestuses viirastab nägudemeri puna­sena vist viha tõttu, mis mulle sealt vastu hoovas. Tigedate silmega õgiti meid ja taheti lüüa.
”Smatri kakoi on krassiivõi!” kaijus keegi mind nähes. “Võõrast verest end täis kaaninud,” kriiskas ta lisaks.
Ning temagi püüdis siis kõigest väest lähemale tungida, et mind lüüa. Ma ei seisnud paigal. Olin kistud mingisse keeri­sesse. Mu käte alt oli kinni haaratud ja mind viidi kiiresti edasi. Alles hiljem taipasin, et kahel pool olid mu kaitsjad. Paelamehed. Nad hoidsid kallaletungijaid külgedelt tagasi nii palju kui suutsid, kuid tagantpoolt ulatati siiski lööma ja sealt tuli hoope. Õnneks rusikatega, mitte mõne löögiriistaga.
Kogu väljakutäis vihaseid inimesi ei mahtunud muidugi korraga mu selja taha, sellepärast oli seal kohutav keeris: rüse­ lemine, tunglemine, sõim ja karjumine.
Kaotasin prillid, aga õnneks ei kaotanud tasakaalu. Iga hinna eest tuleb jalul püsida, käis mõte peast läbi, sest ma kartsin, et kui kukun, siis ei ole minust enam tõusjat. Nad tallavad mu sur­nuks.
Ma ei tea kui pikk see teekond oli, mille ma tol korral rahva erilise tähelepanu saatel ära käisin. Kogu aeg valgus raevutsev inimparv kannul nagu hävitamishimuline laava, mis ähvardab sind alla matta. Niisuguses olukorras võib tekkida paratamatusetunne, et ega midagi teha ole. Juhtub mis juhtub.
Siis äkki – pääs. Meid oli oodatud. Kiirelt sisse ja kohe see­järel raksatasid vanglaõue rasked väravad meie järel kinni. Vanglat ümbritsev müür oli tohutu kõrge, muidugi selle mõttega nii kõrgeks ehitatud, et ükski vang põgenemiskatsel üle ei pää­seks. Mina aga lootsin, et üle selle keegi väljaspoolt sisse ei pääseks. Vägevad väravad ja müür eraldasid meid vaenulikust inimhulgast, kes pettununa jäi möirgama, suutmata leppida sel­lega, et metsikule ja nii põnevale jahile oli tulnud järsk lõpp. Käratseti edasi ega tahetud kuidagi lahkuda. Võite arvata, mis südamega ma seda kuulama pidin. Kulus üsna palju aega enne, kui väravate taga pääses valitsema vaikus.

Möödus kuu, möödus kaks. Keegi mind üle ei kuulanud. Olin sinna nagu unustatud. See ei ajanud mind meeleheitele. Vanglasse sattudes olin tundnud kergendust, kui väravad selja taga kinni raksatasid ja mind vabadusest lahutasid. Oli siis üsna loomulik, et ma ei hakanud ägedalt protestides karjuma, et laske mind välja. Kuhu? Võõras linn, mind ei oodanud seal keegi.
Algul peeti kinni üsna avaras üldkambris, kus ma olin täiesti üksi. Veebruari revolutsioon oli vist uksed avanud, kõik kinniistujad välja lasknud, uusi oli siia vahepeal üsna vähe kogune­nud. Vangla oli peagu tühi. Teisel korrusel oli rida kambreid, seal ei olnud ühtki hinge. Minu kõrvalkambris hoiti kinni kolme varast: venelane, poolakas ja tatarlane. Hiljem paigutati mind nende juurde. Ma ei tea mis kaalutlustel. Kui mulle seega head sooviti kartuses, et üksi olles ma kannatan vangistuse all rohkem, siis nad eksisid. Ega keegi minult küsima tulnud, kui­das mul parem on. Üksindus ei ole minule kunagi piinaks olnud, ma olen seda otsinud ka vabaduses. Enda seltsis on parem olla kui teiste hulgas.
Kolm kambrikaaslast mu elu kibedaks ei teinud. Nad suhtusid minusse isegi teatava lugupidamisega, ma ei tea, millest see tin­gitud oli. Ehk sellest, et nemad olid vaid lihtsad vargad, mina aga – röövel. Et nad kiusata armastavad ja oma kambrikaaslase elu põrguks muuta mõistavad, seda ma nägin siis, kui sinna toodi üks maamees. Temal ei olnud kerge. Tundsin talle oma südames kaasa, kuid naersin ühes kiusajatega, kui nad oma ohvri kimbatuse üle irvitasid. Tegin seda vist ettevaatusest, et mul endal ei tuleks kiusamise all kannatada. Niisugust mõtet mul ei olnud, et astun kannataja kaitseks välja. Kõige parem oli mul olla üksikvangistuses, kuhu mind üle viidi mu soovil, mis vangla administratsioonile võis näida kummaline. Peetakse ju üksikkongis istumist üldkambris kinniolemisest raskemaks. Minul oli seal üsna hea olla. Olin kirjutanud koju, mis minuga oli juhtunud, et ma vajaksin prille ja et mu praeguseks aadressiks on: Gorodok, Tjurma. Istun kinni. Vend saatis mulle prillid ja Zarathustra, paar prantsuse keele õppe­raamatut ka. Mis mul nüüd enam viga oli! Lugesin segamatus rahus ja see oli suur asi, et sain segamatus rahus seda teha. Kõi­gest ma aru ei saanud, mida Zarathustra rääkis, aga seda parem mulle, sest mu oma fantaasia võis seal tiibu laiutada, kus mõistus kammitsassse jäi. Uhke elamus kandis mu kuhugi kõrgusse, kandusin nagu mägedesse, kust avanes suurepärane vaade ei tea mis maailmadele. Vaade pani mu laulma. Kas ma häält tegin, seda ei mäleta, aga ma laulsin endamisi avarustundest tiivustatuna, sammudes kongi kitsuses edasi-tagasi.
Ütlesin eespool, et väravate taga oli vaenulik maailm ja et võõras linnas ei olnud kedagi, kes mind oleks oodanud. Praegu meenub midagi, mis ajab ütlema, et see ei ole päris õige. Ühel päeval, kui mind jälle õue jalutama lasti, kuulsin väravate tagant kutsuvat sosinat. Valvur keelas küll, aga ma lipsasin siiski sinna. Väravate prao vahelt vaatasid mulle otsa tütarlapse pruu­nid silmad, väga kurvad, nutukalkvel. Siis ta kummardus kähku ja lükkas väravate alt mu jalge ette oma foto. Valvuri urin oli muutunud möirgamiseks, ma pidin sealt lahkuma. Foto oli peidus mu peos, kuri mees selle maastkahmamist ei olnud mär­ganud.
Siis tundsin äkki, mida tähendab vangistus. Nüüd oleksin tahtnud vaba olla. Ka hiljem andis ta mulle mitmel korral märku, et on väravate taga. Võis seal tundide viisi seista ja kannatlikult oodata, mil mind jalutama lastakse. Tahtis mind näha. Ma ei tea ta nime. Olin temaga enne vangistamist kok­ku puutunud ainult ühel korral.
Vaenulik maailm … Ühel päeval sain sealt veel teisegi märgi, mis kõneles poolehoiust minule. Olin vanglatoidul. Kui küsite, milline see oli, ma ei oska vastata. Ma ei mäleta. Hästi aga on meeles see, et ühel päeval tuli väeosast soldat ja tõi mulle toitu, et ma ei tarvitseks vangla oma süüa. Nehamkinile ei toodud. Heatahtlik käsi oli täitnud kateloki paksu, rammusa supiga. Supitoomine kinnitas ka mu hinge, andis vaimule jõudu. Nüüd oli mul nagu tentsik, kes mind teenis. See kestis hilissügiseni. Olen ette rutanud, aga ma ei ole ütelnud, et sügisel vabaks sain. Ühel päeval korraldati mu ettenäitamine pealekaebajale. Seda tehti vanglas. Mind viidi vahtkonnaruumi ja mulle anti selga tavaline sõduripluus, selline, nagu oli vahtkonna meestel. Nad rivistati üles ja mind pandi nende vahele, kõik ühes reas. Siis kutsuti sisse see juudi naine. Näidaku, kes nendest mees­ test teda röövimas käis. Ta astus paarist-kolmest mehest mööda ja jäi siis minu ees seisma. See.
Ma ei karjunud, et miks teie, häbematu inimene, mu peale valetate. Mina olen süütu. Jumal karistab teid ükskord selle eest. Ei, ma käitusin teisiti. Vist muigasin irooniliselt, sest minu meelest ei olnud sellisel ettenäitamisel mingit mõtet. Muidugi tundis ta minu ära, sest mu nägu oli ju talle miilitsajaoskonnast tuttav. Jäi nüüd selle juurde, mis ta seal oli tunnistanud. Miks ta tunnistas, seda ma ei tea. Olen püüdnud ta mõttekäiku aimata. Kui Nehamkin oli süüdi ja naine tundis tema ära, siis võis ta mind niiütelda automaatselt teiseks öiseks külaliseks pidada, kuna olime nüüd parajasti kahekesi vahiall, tähendab ühesugused pahategijad, kambamehed. Öösi ta seda teist meest õieti ei näinud. Kui oleks näinud, siis oleks selle nägu ta silme ees seisnud ja pannud teda minu kohta ütlema, et ei, see küll ei olnud.
Suvi möödus. Mitte kunagi varem ei olnud ma oma elus mõnest suvest ilmajäänud. Nüüd jäin. Saabus sügis, aastaaeg, mida ma kõige enam armastan. Siis on tahtmine kasvõi lõp­matuseni väljas hulkuda imelikus meeleolus. Seni seisis su kodusel teel vahtrapuude all selgel südapäevalgi hämarus, käisid seal nagu poolpimeduses, aga nüüd astud pilvisegi ilmaga kolla­ses kumas, mis ei jäta sulle oma mõju avaldamata. Teeb su kuidagi nukraks, aga samal ajal ka pidulikuks, nagu oleks nüüd midagi suurt kättejõudnud. Sada korda oled vaadanud üle välja kauge kuusiku poole, näed, et seal on mustendav metsamüür. Muud ei ole. Nüüd aga näed äkki, et musta müüri ääres seisab punane puu. Vähe sellest, et ta seal on. Ta ei anna sulle rahu. Sa ei saa temalt silmi lahti, sa pead minema metsa äärde. Ja kui lähed, siis oled imelikus meeleolus. Mis ma ilmaaegu üritan, vaevalt ma seda seletada suudan, miks sügis mulle väga meel­dib. 1917. aastal ma jäin ka sügisest ilma. Millest veel? Väljast kuuldus kõminat. Ei, see ei tulnud vangla väravate tagant. Suures Vene riigis oli midagi lahti, seal käis sisevõitlus. Meie seisime sellest kõrval. Türm oli suure tormi ajal nagu rahusadam.
Ühel päeval mu supitooja enam ei tulnud.
Ühel päeval sosistati, et vahtkonnas on nüüd punakaartlased. Neid oli tahtmine näha saada. Kuidas nad välja näevad? Tuligi hea juhus, ma sain sisse piiluda. Nad valmistasid mulle pettu­muse. Räägiti, et väljas on toimunud suur muudatus, aga nendes meestes ei olnud midagi uut. Ikka seesama tuttav soldatimun­der. Luitunud ja ilma iluta. Punast ei olnud seal raasugi.
Sügisel oli punast küll, aga ma ütlesin juba, et jäin sel aastal temast ilma. Lumi tuli maha. Siis ei olnud enam väljavaadet näha seda, mis oli jäänud nägemata. Vanglaelu läks vanaviisi edasi. Üks väline muudatus ulatus siiski meie ellu. Vahialused palusid, et ma kirjutaksin neile palvekirju. Need tuli adressee­ rida, nagu vangla kantselei oli teatanud, uutmoodi nimega asu­ tusele – täitevkomiteele. Ispolnitelnõi komitet. Saatsin ka enda nimel palvekirja. Lootsin, et uued võimud hakkavad huvi tund­ ma inimese vastu, keda peetakse süütult vangis. Ma ei saanud vastust.
Ka jõuludest jäin sel aastal ilma.
Veebruari algul kutsuti mind ühel päeval kantseleisse, mis muide oli mulle tuttav koht, kuna olin seal vahetevahel töötanud. Nad olid vist jäänud kirjutajata. Olid hädas ja tahtsid mind ära kasutada. Panid mu seal tööle. Mul ei olnud selle vastu midagi, sest kantseleis istudes ei tundnudki, et oled vanglas.
Nüüd, sel veebruari päeval, võttis mind seal vastu vangla uus võimumees, komissar – teine aeg oli toonud kaasa uued ametinimetused, mis siis kõlasid veel võõralt – komissar. Ta oli lätlane. Ütles mulle:
”Meie ei usu, et teie olete süüdlane.”
”Ma ei ole.”
”Aga ütelge, miks teie nii rahulikult vangistust olete talunud?” küsis ta ja vaatas mulle nagu etteheitvalt või aru pärides otsa, et kuidas niisugust asja seletada.
Ma kohkusin. Esmakordselt sattusin hirmutavale mõttele, et rahulikku olekut võidakse võtta süütõendina.
”Aga mida ma pidin siis tegema?” küsisin vastu. ”Ma saat­sin täitevkomiteele palvekirja. Linnas mul ühtegi tuttavat ei ole, kes oleks mu asja ajanud. Ise ma ei ole mõistnud midagi teha.”
Komissar ütles, et täna õhtul, kui pimedaks läheb, me laseme teid vabaks. Teie lähete sinna, kus korteris olite. Õhtu ja öö jooksul teie sealt kuhugi välja ei lähe. Varahommikul lähete raudteejaama ja sõidate minema. Saate selleks paberid.
Sain sõidupaberid Rjazani. Pimeduse katte all tulin vanglast välja. Miks mu vabastamine päevavalgust kartis, seda ma ei tea. Miks mul keelati õhtu ja öö jooksul korterist lahkumine? Kart­sid nad, et lähen sellele naisele kätte maksma?
Tulnud oma endisesse elukohta, nägin, et mu toakaaslane Östermann oli sealt lahkunud, sõitnud juba ammu Eestisse. Vahepeal oli olnud niisugune hea aeg, kus vabaneti sõjaväest ja sõideti tagasi kodumaale.
Kuulsin, et Östermanni on minu asjas üle kuulatud. Ta oli tunnistanud, et magasin kuritöö-ööl kodus, temaga ühes toas. Ei, niisugust asja ei saanud olla, et käisin väljas ja tulin tagasi, ilma et tema seda oleks kuulnud. Ta on kerge unega. Ka korteriomanikud olid kinnitanud, et olin sel ööl kodus.
Kõrvalmaja, armetu hüti, vaesed juudid palusid mind enda juurde külla. Nii palju ma ikkagi tohtisin oma endisest korterist välja minna, et nende juures ära käia. Nad kostitasid mind teega a jutustasid, et kogu Gorodoki elanikkond on selle naise peale pahane. Arvasid, et ta südametunnistus vaevab teda, aga ta ei julge tõtt avaldada, seda, et on eksinud, kartes vastutuselevõtmist valekaebuse pärast.
See naine… Jutt keerles kogu aeg tema ümber ja niiviisi ei tulnudki mulle meelde, et linnakeses on üks teine naine, tütar­laps, kes oli käinud vangla väravate taga nagu nutumüüril, süda valu täis. Teda oleks tasunud enne ärasõitu näha ja talle hüvasti ütelda. Võib-olla, et ta oli mul siiski meeles, aga kuidas ma te­maga kokkusaamist oleksin korraldanud? Saata talle sõna, tulgu siia hurtsikusse? Ma ei teadnud ta nimegi. Ka seda mitte, kus ta elab. Ja kui oleksingi teadnud, ega ma ei oleks ikkagi julge­nud oma salajase sooviga välja tulla. Igatahes – hüvasti jäi ütle­mata. Noh, teeme seda siis nüüd, mil ma neid ridu kirjutan. Olid hea tüdruk, ela hästi… Kui enam elavate kirjas oled. Kui ei, ma poetan kirjakese teise maailma väravate alt sisse.
Väljas oli veel paks pimedus, kui järgmisel hommikul hakkasin jaama poole astuma. Rong läks väga vara. Asi oli nii seatud, et kui päevavalgus välja tuleb, siis mina pidin olema juba linna­ kesest lahkunud.
Astusin kottpimeduses teel, mida mööda mind viimati püsside vahel voorimehe troskal linna oli küüditatud. Nüüd oli sel teel suur vaikus. Nautisin seda. Ka seda, et siin ei ole ühtegi ini­ mest. Oli nii hea, et mu läheduses ei olnud ühtki inimest.
Selja taha jäi asula, mis oli nii vaene, et tal ei olnud nimegi. Gorodok… See ei ole mingi nimi. Tähendab: linnake. Vaene küll, aga minule ta oli andnud rikkalikult elamusi. Ma ei täna­nud nende eest. Aga ei vandunud ka, sest need raskused mulle midagi ei teinud. Nüüd oli see möödas ja ma läksin vastu jumal teab millele.
Praegu kiitsin tühjust, inimesteta olekut… Rongis tuli olla üksteise küljes kinni nagu silgud pütis. Kuhu oled surutud, seal pead seisma kogu sõidu aja, kestku see kui kaua tahes. Ja nimelt seisma. Kui jalad liiga ära väsivad, siis on hea laskuda kuhugi nurka kükakile ja konutada seal. Aga kükitamise jaoks ei olnud ruumi.
Olin kolm päeva teel. Hoolimatult trügides said mõned selle­ga hakkama, et käisid akna kaudu väljas, kui rong seisis. Ukse- vahed olid inimkehadega lootusetult kinni topitud, sealt läbi ei saanud trügida. Sõjaväest vabanenud soldateid vooris Venemaa ühest otsast teise. Kojusõitjad. Mina ei olnud kojusõitja, aga ma olin nende hulgas.
Toiduiva ega veetilka ma sõidu ajal suhu ei saanud. Raha mul ei olnud. Kodunt oli mulle küll vanglasse saadetud, aga siis olid kolm kambrikaaslast täiesti õieti heale mõttele tulnud, et nüüd oleks tore igavust peletada kaardimänguga. Raha peale, et oleks põnevam. Seda me siis legimegi. Neil käis kaart hästi, raha läks nende kätte. Rongis ei oleks mul rahast mingit kasu olnud. Pigem ehk kahju. Hoia kätt tasku peal, kardad, et näpatakse ära. Rjazani jõudnult aga tundsin rahast puudust. Vesise suuga vaa­tasin toiduaineid, mida siin-seal oli müügil. Ja ma olin söömata. Näljane.
Otsisin oma väeosa, aga seda ei olnud enam. Mulle anti tun­nistus, et olen demobiliseeritud. Andke mulle ka paberid kojusõiduks. Seal siis kuulsin esimest korda, et Eestis on sakslased sees. Üteldi, et sinna teie sõita ei saa.
Mida ma pidin tegema? Väga lähedal viirastas niisugune mõte, et küll oleks hea, kui mind ei oleks maa peal olemas. Olin ju oma olemisega endale ristiks kaelas.
Mitte midagi ei osanud peale hakata.
Ütlesin asjameestele, et see on nüüd juba neljas päev, kus ma ei ole süüa saanud. Mind saadeti siis toitluspunkti. Niisugune hea koht oli olemas. Sõjaväe punkt. Küll võib ikka toit vahel hästi maitseda! Jäin sinna öömajale, naril oli magamisase. Paar- kolm päeva elasin seal, aga mulle oli selge, et ma ei saa seal nii kaua oodata, kui sakslased suvatsevad Eestist välja minna. See oli paha äratundmine, ma ei tahtnud sellele mõtelda. Hea, kui saad olla nii, et üldse midagi ei mõtle. Silmad kinni, ise pool­ unes, lamad ega liiguta ennast. Kuid sellega ei saa end siiski olematuks teha. Sa elad ja vaevav küsimus kerkib jälle su ette: Mida teha?
Ma ei tea, kas nad tahtsid minust viimaks lahti saada või andsid heast südamest nõu. Ütlesid: Sa tulid siia oma väeosa otsima, aga seda ei ole enam, likvideeritud. Kuid siin on üks teine väeosa formeerimisel. Kas ei taha sinna astuda?
Sain aadressi ja läksin vaatama. Mis vaatama… Sisse astuma. Päriti eluloolisi andmeid. Kus sündinud, mis haridus, kes teie olite tsaariväes? Kirjapanija oli intelligentse ilmega noormees. Vaatas mulle hämmastunult otsa ja küsis poolsosi­nal: “Mis teid siis siia ajab?”
Kas paha koht?
Hea koht oli. Pääsesin väljapääsmatust seisukorrast. Sain ulualuse, voodi, toitu. Oli, kus võisin olla. Olin astunud punakaarti. Vabatahtlikult.
Kes teised olid? Ka soldatid, kellel nähtavasti ei olnud midagi peale hakata. Mõned vanemad mehed. Päris noori ei olnud. Poliitikast ei kõnelnud keegi. Ei olnud ka kedagi, kes oleks meile poliitõppust andnud. Üldse ei olnud mingit õppust. Olime niisama.
Käisin mõned korrad ühes hoones, kus peeti kinni saksa sõja­vange. Olin nende juures püssimeheks. Olin neile abiks, kui nad uurisid nimekirja asjade kohta, mida neil lubati kodumaale sõites kaasa võtta. Koža? Mis asi see on? See on Leder. Jah, Koža on Leder. Neil oli raske vene keelest jagu saada, aga huvi oli teada, mida nimekiri sisaldab. Lootsid, et varsti pääsevad vii­maks ometi minema. Mida mul siis seal enam valvata oli? Püss seisis nurgas, kui me koos kirja uurisime.
Käisin mõned korrad vahipostil ka kahurite juures, mis seisid unaruses kuski lageda taeva all. See oli aeg, mil alatasa võis kuulda püssipauke. Svabooda. Keegi ei tulnud keelama, kui ma kahuril istudes koidutaevas vareseid hirmutasin. Oli omamoodi lõbu. Seda ma ei mõtelnud, et püssipaugud võivad ehma­tada inimesi majades. Hirm käib südamest läbi, et ei tea, keda nad nüüd jälle tulistavad.
Märtsis saadeti meid lõunasse sõdima.
Belgorodi lähedal tulime rongilt maha ja läksime lagedale väljale. Enne meid ei olnud seal mingit väge. Hargnesime ahe­likku ja siis tuli igal mehel endale pesa kaevata, auk, kust saad vaenlast tulistada, aga ise oled tema kuulide eest varjul.
Kevadine maa oli. Alles märts küll, aga muld oli pehme, ko­hev, külma võimu ta sees ei olnud. Kerge oli kaevata. Õhtu oli kaunis soe, nii et väljas oli mõnus olla. Meile jagati lihakonserve, mis meie toidupoolest viletsavõitu elus oli suur haruldus. Iga päev oled kannatanud tühja kõhtu, nüüd äkki nagu pidupäev. Avad topsiku ja siis sööd. Juba sellepärast tasus siia tulla.
Öö veetsime oma aukudes. Kottpimeduses, mis muidugi oli täis ohtu, aga keegi meid segama ei tulnud. Kas oligi vaenlast
Meie ei teadnud temast midagi, kes ta on või kus ta on.
Kui valgeks hakkas minema, siis nägime eespool lähenevaid kogusid. Koidutaeva tagapõhjal nagu mustendavad tondid. Silmapete see ei olnud. Nad ju liikusid. Tuldi rünnakule.
Tagantjärel olen mitu korda imestanud, miks nad tulid peale frontaalselt. Oleksid võinud meid üllatada küljelt, sest need olid meil lahti. Või koguni seljatagant, kuigi seal seisis meie rong. Haaranguga nad oleksid võinud meid kõiki hävitada, sest meid oli ju ainult käputäis ja see käputäis seisis põllul kaitseta – ümberringi kõik lahti.
Tulid otse peale. Ma ei olnud varem lahingus olnud. Nüüd elasin läbi midagi, mis täitis mind ärevusega. Erutatuna hakka­sin tulistama ja sattusin niisugusesse hoogu, et püssiraud oli viimaks tuline, põles minuga kaasa. ”Nakladka” tuli pealt ära, raud põletas kätt.
Tulistasin ja tulistasin.
Siis juhiti kuulipilduja tuli otse minule. Saksa kuulipilduja. Ta podiseb aeglasemalt kui vene oma. Kuulirahet saadeti üsna madalalt üle mu pea, taheti mind maha niita. Kõhe tunne tuli teadmisest, et nüüd nad on valinud mu välja ja tahavad mind surmata. Hoidusin siis hästi maad ligi oma augus, enam ei tulis­tanud. Pausi oli hädapärast vaja, muidu ma ei oleks kuulnud häält, mis mu päästis. Kõrvalaugust karjuti:
“Seltsimees, kõik teised on lahkunud. Meie oleme siin kahe­kesi.”
Nad olid taganenud ei tea millal juba. Vaatasin ringi, vaata­sin tahapoole, et kas on näha, kuidas nad kaovad – ei olnud kedagi näha. Taandumiskäsk pidi antama ahelikku mööda edasi, ehk anti ka, aga minuni see ei olnud jõudnud. Naaber, kelle kaevend asus minu omast umbes kümmekonna sammu kau­gusel, ehk jättis edasi andmata. Ei kuulnud seda suures tulistamistuhinas. Alles nüüd märkas, et oleme siin kahekesi.
Kui ma oleksin üksi oma auku jäänud, edasi tulistanud, mis minust siis oleks saanud? Sakslased oleksid viimaks lähedale jõudnud ja mulle kuuli pähe saatnud või täägi kehha torganud. Mu omaksed ei oleks iialgi teada saanud, milline oli mu lõpp. Polnud ime, et kuulipilduja tuli oli juhitud just minule. Vii­mane vastupanija. Teisi ju ei olnudki enam, kelle pihta sihti­da… Kaitsvast august oli kõhe välja tulla. Peitva pesa asemel tuli nüüd loota jalgade väledusele. Joosta tuli põldu mööda üles lagendiku harjale, et viimaks selle taha kaduda. Kui õnnestub nii kaugele jõuda. Olime nagu peo peal. Sihtijaid palju, põgenejaid ainult kaks. Sops! ja sops! tungis siin ja seal, vasemal ja paremal, kuule mulda. Kui mõni päris lähedale langes, siis vis­kasime pikali. Ei julgenud edasi joosta. “Seltsimees, kas said pihta?” Pikaliolija hõikab vastu: “Ei saanud.” Siis muudkui maast jälle üles ja jooksma. Viimaks ometi jõudsime harjale ja hakkasime laskuma, ikka veel kuulide saatel, ta kaitsva turja varju. Soh, nüüd enam ei ole ohtu. Olin jälle rikkam ühe koge­muse poolest: Ega sõjas ei olegi nii kerge surma saada.
Meie rong seisis raudteel. Õnn oli, et ei olnud veel lahkunud ja meid maha jätnud. Vaevalt saime peale, kui hakkasime liikuma. Kihutasime sealt minema. Väli jäi jälle nagu see enne meie sinna tulekut oli olnud. Jäi tühjaks. Seal ei olnud mingit rinnet ega sõjaväge.
Jah, sellega jäigi. Sõitsime tagasi Rjazani, kus endises seminarihoones meie voodid ootasid meid. Tühjaks ei jäänud ükski. Kõik mehed tulid tagasi. Võisime jälle oma koikudes rahulikult magada.
Ja peale magamise? Mida me päeval tegime? Olin rühmava­nem ja rühmaülem ühes isikus, ohvitsere meil sel ajal ei olnud. Kõik mu mehed kogunesid hommikuti laua ümber, kui leiva­ pätsid sinna toodi. Kõik jälgisid tähelepanelikult leiva lõikamist portsjoniteks. Lõigati silmamõõdu järgi, kaalusid ei olnud. Olid portsjonid valmis, andsin nimekirja mõne mehe kätte, kes siis seljaga leivalaua poole pöördus, nii et tema palakesi ei näinud. Sihtisin sõrmega või noaotsaga ühele ja teisele tükile ja küsisin nimekirjahoidjalt, kellele see läheb. Tema siis vastas, silmad paberil. Kellele? – Issakovile. Kellele? – Kotšetovile. Kellele? – Katelnikovile. Kogu aeg kõva häälega. Oleks võinud ju vaik­semalt teha, aga see oli nii tähtis toiming, et kõik pidid kuulma. Küsisin kõva häälega ja ja sain vastused peagu karjudes. Inim­kogud kraaksusid leivatükkide juures.
Keegi ei võinud nuriseda, et sulle anti sõbramehe poolest toekam tükk, näe, minu oma on palju nigelam. Ei, niisugust mõtet ei saanud kellelgi tekkida. Õiglane jaotus. Mis meid kõiki ühendas ja ühtviisi pahandas, oli teadmine, et leiba saame liiga vähe. Paar korda hammustad ja ongi otsas. Mitte igaühel ei olnud nii palju iseloomukindlust, et raasuke lõunaks jätta. Kadus viimseni peost juba hommikutunnil.
Minule kui rühmaülemale oli õnneks see, kui mõni mees juhtus puuduma. Luba ei küsitud kunagi, aga ära jäädi vahel päevaks või paariks, käidi maal või ma ei tea kus. Puuduja ports­jon jäi siis minu lauale seisma, mehe tagsitulekut ootama. Uks ja teine vaatas päeva jooksul ihaledes palakese poole, seda ma panin tähele. Katsin mõne asjaga kinni, paberiga. Kärbes kipub kallale. Õhtul, kui puuduja ikka veel ei ilmunud, ma sõin ta leiva ära. Nosisin endaette vargsi, nii et teised ei saanud aru, mida ma teen.
Niisugune oli eluke.
Palgapäev oli heaks vahelduseks. Mängisime siis raha peale kaarte. Kohe nagu teine elu tuli sisse. Kollased ja rohelised ”kerenkad” käisid käest kätte, nõukogude oma raha veel ei ol­nud. Palk oli väike, mitte kõik ei saanud mängimiselõbu pikemat aega nautida. Mõni alles ikka istus laua taha, kui juba tõusis ja läks mängijate selja taha pealtvaatajaks. Tasku tühi. Maha mängitud. Ükskord ma võitsin suure pataka, aga pärast kaotasin kõik viimase kopikani. Siis kahetsesin hirmsasti, et ei märganud õigel ajal lõpetada. Nii et mu elus oli, mida kahetseda ja mille pärast südamevalu tunda. Praegu küsin enda kohta, tollase enda üle muiates, et kui võidusumma oleks taskusse jää­nud, mida ma sellega oleksin teinud? Mu tulevikku see ei oleks kindlustanud. Ja muidu ka. Linnas ma ei käinud. Elasin seal tükk aega, aga Rjazani ma ei tunnegi. Räägiti, et linnast ei ole midagi saada. Kõik endised kauplused kinni. Jalutamise mõttes ma sinna ka ei läinud. Ühegi eraisikuga ma ei tutvunud. Ühtegi Rjazani tütarlast ma ei tundnud. Elasin nagu kloostris. Nagu kotis ka. Ajalehti meil ei olnud. Kodumaast ei mingit teadet. Ei olnud meil ka niisugust asjameest, kes oleks seletanud, mida uus võim Venemaal taotleb ja mis praegu suures maailmas uudist on. Ma ei teadnud sedagi, mis läheduses, väljaspool meie maja, liikvel oli. Hirmujuttudest sain aimu, kui üks vanem mees sosistas, et nüüd on viimne aeg üksusest eemale jääda. Ta ei näidanudki enam oma nägu. Tõmbasin ta nimekirjast maha.
Ärevaks läks meie hulgas siis, kui riviõppust taheti sisse seada. Mis? Ah vana korda tagasi tooma! Meie oleme tsaari ajal küllalt tampinud. Kõik oskame jalga pidada. Suud ei taht­nud kinni pidada keegi. Kõik käratsesid. Korraldati miitinguid. Mis?Tohhoo kurat! Või tsaariaegseid ohvitsere tahetakse meile kaela määrida! Jälle nende käsu all! Valgekaartlased notitakse ikka maha, aga siin äkki niisugune kuulmatu lugu, et nad pan­nakse meid kamandama. Endine ohvitser tuli miitingule nagu herilase pessa. Katsuge herilaste poolehoidu võita, kui nad on parajasti vihale aetud, sumisevad su pea ümber ja nõelavad ka. Mehed nõelasid sõna­dega. Mõni nõukogude tegelane oleks ise pidanud neile aru pähe panema, seletades, et uus võim tahab tsaariaegsete ohvitseride teadmisi ära kasutada selleks, et punaväge välja koolitada. Ei. kullakesed, selles ei ole midagi kontrrevolutsioonilist. kui me nende abil oma revolutsioonilise armee tugevaks kujundame. Aga seletajat ei olnud. Kepp käes, valge jakk seljas, püüdis en­dine ohvitser meeleheitlikult selgeks teha, et ta on oma mees. Ma olen Rjazani kodanlusele kinda heitnud ja teie juurde üle tulnud, aga teie tahate nüüd mu hätta jätta.
Ta jäi meie üksuse ülemaks.
Hakkasime tegema ait-vaa. Ilma vaimustuseta. Jalgu veeti järel, ei olnud sugugi uhket põrutamist maakamarale, et siin marsime nüüd meie. Mis meie… Meil pole jaksugi jalga tõsta. Nii kehva söögi juures on õige voodis pikali olla, muud midagi. Näljatunne oli alati näpistamas, see on õige. On olukordi, kus vaba inimene kadestab sõjavangi. Meie kokaks oli ungarlasest sõjavang. Mis niisugusel mehel viga!
Ka hingel on oma vajadus. Mul oli maja taga kuski puude all koht, kus ma armastasin jalutamas käia. Sain seal üksi olla. See oli mulle suureks asjaks. Eriti sel ajal, kui puud läksid kollaseks. Sügis… Ma käin siin… Ei tea oma kodumaast midagi…
Kui lehed maha langesid ja külmad ilmad tulid, nii et maa oli jalge all kõva nagu kivi, mitte enam meelepäraselt pehme, siis saadeti meid jälle sõdima. Seekord põhja. Ja seekord juba nii, et ärgu voodid meid tagasi oodaku.
Loomavaguneis olid raudahjud, need kuumeldati punaseks, kütusest ei olnud puudust. Puudust tunti sellest, mida oleks olnud hea ahjul säristada või lasta podinal keeda. Isu selle järele kasvas suureks, sest me olime peagu näljas. Mehed hakkasid mässama. Kui rong mõnes jaamas peatus, hüpati vaguneist välja ja joosti vaatama, kas on midagi võtta. Mõnelpool seisis kinniplommitud vaguneid. Mida need sisaldavad? Uksed murti lahti. Silmad nägid ja süda hõiskas: jahukotid! Selga ja oma vagunisse. Kört katelokkides ahju peal podisema.
Rüüstati mitmes jaamas. Viimaks tehti meie omavolitsemisele lõpp. Rong peeti kuski kinni. Jaama seal ei olnud. Tühi koht ei olnud inimestest tühi. Kahelpool raudteed sõjavägi, kuulipil­dujate torud suunatud meile. Püssid korjati meilt ära, siis või­sime edasi sõita. Desarmeeritult. Niisugune asi oleks võinud väga kergesti võitlusvaimu vähendada, kui meestel seda oleks ol­nud. Nad ei olnud mingit poliitilist kasvatust saanud. Endistes soldatites oli kindlasti midagi alles tsaariväe laostumisest. Ait- vaa olime suvel kuidagi teinud, aga laskeharjutustel ei olnud kordagi käinud. Nüüd paljakäsi ka veel…
Jõudsime kohale, Plessetskaja jaamas läksime maha. Seal anti meile püssid kätte. Arhangelski metsad on toredad. Võimsa vaimuga. Sõja ajal oli nende salapärane hämarus täis tumedat ohtu, sest meie ei teadnud, kus õieti vaenlane on. Ja nii tundus, et ta on kõikjal. Meil ei olnud ei punkreid ega kaevikuid. Olime kogu aeg lageda taeva all, õigem küll paksu metsa puude all. Mets on vaese mehe kasukas, see on õige, aga kui pakane kipub kallale, siis ei suuda metsapõu su ihusoojust alles hoida. Tegime lõket. Rindel on tavaliselt nii, et kardetakse isegi plärule tuld panna, aga meie ei kartnud lõkkega end reeta. Pakane oli meie vaenlane, kogu aeg kallal. Külmaküüned kuklas kinni, poed tulele hästi lähedale, kasvõi tulisesse tuhka. Ühel ööl ma läksin põlema, sinel võttis tuld, kui ma tukkudes lõkkesse längusin.
Tulistamine paneb metsa möirgama. Laas ärkab oma sügavast unest ja teeb siis hirmsat häält. Seda sai seal kuulda. Aga lange­nuid ma nägin oma silmaga siis, kui olime tagalas puhkusel. Vägevad põhjala palkmajad. Väike kabel oli ka, vene jumala putka, nagu eesti rahvas vanasti ütles selle kohta, mis seisis Tallinnas pritsimaja lähedal. Põhjala putka põrandal olid mõned surnukehad. Kuul oli vist tabanud tagalas. Vaenlane ümber­ ringi. Meie puhkusel viibijad käisid laipu vaatamas selle mõt­tega, et kuidas on nende jalanõud. Kahju, kui head botinkad lähevad mulla alla.
Kauaks ma Arhangelski metsadesse ei jäänud. Ühel päeval, vist detsembris, tinises välitelefon, kompanii ülem, tsaariaegne ohvitser, tahtis minuga rääkida. Seltsimees Krusten, kas tahate minna punaste ohvitseride kursustele? Ma tahtsin. Peale minu ‘valiti veel kolm-neli poissi. Püssid õlal, hakkasime astuma, rindelt ära minema. Mingit sõidukit ei olnud, mis oleks meid raudteejaama viinud. Jalgsi. Lumi oli maas. Puhas ja puutumatu. Astusime ja meie ümber oli suur vaikus hea teadmisega, et nüüd me pääsesime sealt tulema.
Lumehelbeid hõljus alla. Ei ühtegi inimhinge kuskil. Ei ühtegi elamut. Sügav metsarahu. Aga siis äkki – muldonn. Kust tema siiia sai? Milleks ta siin on? Zemljanka juures seisis püssimees. Imelik.
“Kes siin elavad?” küsisime meie.
“Töölised.”
Töölised… Me tahtsime sisse vaadata, et näha, kuidas ini­mesed niisuguses onnis elatud saavad.
“Ei tohi!” käratas püssimees.
Ei tohi… Miks ei tohi? Läksime edasi. Imelik tunne jäi mulle sisse, aga midagi ma mõtelda ei osanud. Mida ma sel ajal teadsingi! Palju aastaid hiljem tõusis muldonn uuesti mu silme ette, mu mällu, ja alles siis arvasin teadvat, mida ma Arhangelski metsas olin näinud.
Sõitsime Vologdasse. Seal olid punaste ohvitseride kursused. Kursantide hulgas oli peale minu teisigi eestlasi. Kõige lähemalt sain tuttavaks Narva mehe Rudolf Jürnaga, kellega jäin pike­ maks ajaks ühte.
Vaenlane tungis kõikidel rinnetel peale, punavägi vajas kibe­dasti juhte. Neid taheti teha mõne kuuga. Neli kuud õppust oli ette nähtud neile, kellel oli rohkem haridust. Teiste õppeajaks oli kaheksa kuud, sest neile taheti anda natuke ka üldharidust. Neli kuud… Elu oli hea. Saime hästi süüa. Ja see oli tol raskel ajal ometi suur asi. Meie ei helpinud puulusikatega katelokkidest, üks siin nurgas, teine seal. Ei, meie istusime valgete linadega kaetud laudade taga nagu härrad, keda ettekandjad teenisid. Taldrikud, noad-kahvlid… Toit oli maitsev ja ram­mus, võisid kõhu tublisti täis süüa. Mõnigi hakkas end jälle mehena tundma, meesterahvana. Valgevereline Arhangelski maadleja Šadrin hakkas kannatama nii kange suguiha all, et pidi arsti juurde minema. Mis muud nõu temagi mõistis anda – otsi endale naine. Linnas oli neid muidugi, aga meil ei olnud linnaga pistmist. Elasime omaette, muust ühiskonnast täiesti eralda­ tuna. Šadrin vaatas meie oma naisteenijate hulgas ringi. Pidas aru, kellele oma salamurega läheneda. Ütles mulle, et räägin sellega seal, kellel on pikk nina. Ega mul ilu vaja ole. Ole hea inimene ja aita. Ma ei otsi armastust, saad aru. Mul on naine, aga ta elab Arhangelskis. Mina olen siin hädas. Pikaninaline sai temast aru. Mina tundsin, et minu ihu oli ühel päeval tuld täis. Palavikus. Seisin küll seljaga vastu kuuma ahju, aga lõdisesin siiski. Velsker sõidutas mu haiglasse. Seal selgus, et olin jäänud hispankasse, hispaania haigusesse, nagu tol ajal mitmel pool maailmas möllavat grippi nimetati. Jääkotti hoiti peas. Kord taheti teise osakonda üle viia, arvati, et mul on tüüfus. Sinna ma siis ehk oleks jäänudki.
Hakkasin pikkamisi toibuma. Pakuti piima. Piima… Millal ma viimati seda oma suhu olin saanud? Ei mäletanudki enam. Aastaid ilma. Nüüd rüüpasin natuke. Tundus mulle nagu liiga rammus. Ma olin ju ka veel haige, isu puudus. Jätsin piima järele. Õde ütles mulle sosinal, et ta viib järelejäetud piima koju oma lapsele, aga ärgu ma sellest kellelegi hingaku. Paranemise edenedes hakkasin isu tundma piima järele, oleksin nüüd nii väga tahtnud juua, aga jätkasin oma mängu, et ei lähe mulle sisse. Viis oma lapsele. Ta nägi vist mind läbi. Kui olin haiglast väljas, terve poiss külmast õhetava näoga õppustel, teatati mulle ühel päeval, et meie maja nurga ääres seisab üks naine, tahab minuga kokku saada. Läksin sinna. See õde. Ütles, et hoidke ennast hoolikalt. Pistis mulle pakikese pihku. Villased sokid. Kandsin need ära, aga alles nüüd, neid ridu kirjutades, tunnen, et annavad mulle sooja.
Haiguse tõttu olin jäänud teistest maha. See oli mulle õnneks, mis mängis mu edaspidises elus määravat osa, hoidis mind. Jah, olin jäänud teistest maha ja mind pandi siis kaheksa-kuu meeste hulka. Siin on paras koht ütelda, et ma sain nende kõikidega hästi läbi. Mõnestki on jäänud hea mälestus. Ühtegi vihavaen­last ei olnud. Või niisugust tüüpi, kellega ei oleks tahtnud tegemist teha.
Topoljevil oli kirjanduslikke kalduvusi, aga kust see välja paistis, et mul olid samasugused huvid? Ütles, ma nägin kohe, et sul ei ole nii laiali valguv nägu kui teistel. Nje takoje rasplõvtšatoje litsoo… Ta haigestus tüüfusesse. Ma tahtsin teda vaatama minna, aga arst püüdis mind tagasi hoida hoiatusega, et võin nakatuda. Mis siis! Sain valge kitli selga ja läksin ta voodi juurde. Käepigistust muidugi ei olnud, aga ta oli puudu­tatud. Oli näha, et mu küllatulek tegi talle headmeelt. Niisu­gusel asjal võib haige seisukorras olla suur tähtsus – aitab ehk paranemisele kaasa. Seda ta ei näinud lootvat. Üks teine mõte oli peas. Võttis padja alt oma klade ja ulatas mulle. Midagi ei ütelnud. Seal olid ta luuletused. Võtsin need lahkudes kaasa. Tüüfust ma kaasa ei võtnud.
Seltsimees on surnud, kurb sündmus muidugi, aga ärge pead norgu laske. Olete võitlejad! Veelgi tungivamalt tuletati seda meile meelde Karl Liebknechti ja Rosa Luxemburgi tapmise puhul korraldatud miitingul. Mingi hoovus suurest maailmast tuli siis meie piiratud ellu, kursantide kinnise elu eraldatusse.
Põnevamat vaheldust kursantidele nende elu üksluisuses pakkus see, kui ühel õhtul hakkas linnast nende juurde peole kokku voolama tütarlapsi. Kõik oma paremas riietuses ja nooruses. Preilid. Nii kaua oled sellisest seltskonnast lahus ela­nud, et nüüd ei usu oma silmi. Seda ka nagu ei tahaks või ei saaks hästi uskuda, et meile korraldati niisugune meelelahutus, endise aja vaimus pidu.
Meil oli suur saal ja näitelava. Saal kogunes publikut täis ja laval oli laialt tegevust. Kõned, ettekanded, orkester. Šadrini põhjamaine valge muskulatuur ja ta tedretähniline nägu kerkivad praegu mu silme ette nagu midagi meelde tuletama. Muidugi, ta demonstreeris maadlust. Oli poisse treeninud ja nüüd oli vastaseid, kellega rammu katsuda.
Pidu oli päris pidu. Tüdrukud laasisid pikal koridoril edasitagasi ja tegid seina najal natuke kirjatööd. Amori post. Mi­nule keegi kirja ei saatnud, ma olin parajasti postil. Seisin kaks tundi kõikide silma all koridori lõpus rahalaeka juures, kannad koos ja püss käes. Sirge nagu tikk.
Rudolf Jürna tutvus sel õhtul oma tulevase naisega, Annaga, keda ta narvalikult nimetas Anjaks. Anna Käärmann, esimese mehe järgi Jakobson, elas Vologdas oma õega, Ellaga, ja kahe vennaga, Karli ja Bernhardiga. Tõsi, nende vanimgi vend Mar­tin oli Vologdas, aga tema oli abielus ja elas neist eraldi. Nad olid omal ajal Pärnust Vologdasse asumisele saadetud. Seal oli veel teisigi eestlasi, ka väljasaadetud. Näiteks Endel Luik, kes oli Vismanni, meie kursuste lätlasest komissari sekretär. Elas oma emaga. Võrumaalt pärit. Oli sümpaatne noormees. Ühend­riikides ma olen kokku puutunud eestlastega, kes olevat elanud Vologdas sel ajal, mil mina seal olin.

Kaheksa kuud on poole pikem aeg kui neli kuud, aga läheb ka kiiresti mööda, eriti siis, kui tahad, et nii ruttu ei läheks. Lähenes meie lennu väljalaskmine. Kuhu mind komandörina saadetakse? Kas tagasi põhjarindele? Või Koltšaki vastu? Või lõunasse Denikini vastu?
Kursustel olid kõik meie väljakoolitajad endised ohvitserid. Meie vahekord nendega oli korrektne. Mingeid konflikte ei ol­nud. Uus võim aga tahtis neist pikkamisi lahti saada, asenda­des neid nõukogude oma ohvitseritega. Sellega tehti meil algust. Lõpetanuist jäeti neli-viis meest kursuste juurde instruktoreiks. Nende hulgas oli kaks eestlast: mina ja Rudolf Jürna.
Kui hispanka ei oleks kallale tulnud, siis ma oleksin lõpetanud neli kuud varem ja läinud lahingutesse. Jakobson, eesti mees. kes lõpetas ühes minuga, sülitas kadestavalt ja ütles minu ja Jürna kohta põlastavalt, et jääte tagala sooja pessa oma nahka hoidma sel ajal, kui teised lähevad rindele. Selle mehe pahameel näitas, et meil oli läinud hästi. Mulle tuli kursuste juurde jätmine täiesti ootamatult, ma ei olnud midagi selleks teinud, et see nii läheks. Ja õigust öelda ega ma ei osanud selle hea võimaluse suurt tähtsust täiel määral hinnatagi. Olin tollal nagu ükskõikne oma saatuse suhtes, läheb kuidas läheb. Seekord läks hästi.
Sain mundri, mis kõikide teiste omast erines: mustad kalifeed, tumesinine pluus või jakk. Kõikide teiste omad olid kaitsevärvi. Mõõkade asemel saime kortikud. Endel Luik ütles minu kohta, et oled nagu mereväe ohvitser.
Kadestamisväärt hästi… Tegelikult tundsin kursuste lõpe­tamisel, nagu oleksin välja heidetud ühiskonnast, kus mu eest seni oli hoolitsetud, nii et endal oma eluülalpidamisega mingit muret ei olnud. Nüüd oli. Tuli hakata linnas tuba otsima, kus elada. Ja kust ma nüüd kõhutäidet saan? Kõik see oli ebameel­div, sest ma ei ole niisugune inimene, kes oskab enda eest hoo­litseda. Jään hätta. Linnas oli sovjetskaja stalovaja, nõukogude söökla, mis teenindas teatavaid asjamehi, tsiviliste. Ella Käär­mann oli seal kassapidajaks, andis talonge välja. Tänu temale sain minagi seal söömas käia.
Komandörina oli mul nüüd rohkem vaba aega, tee sellega mida tahad. Milleks ma seda kasutasin? Ma ei lugenud midagi. Mu Zarathustra ja paar teist raamatut olid jäänud ühes seljako­tiga Belgorodi lähedal põllule. Vologdas mul raamatuid ei olnud. Linnas võis olla raamatukogu, ma ei tea, kas see tol segasel ajal avatud oli, aga seda ma pean enda iseloomustamiseks üt­lema, et ma raamatukogu otsimas ei käinud.
Kord käisin teatris. Istusin loožis, nagaan puusal. See pidi mind nagu tähtsamaks tegema. Oli millega uhkustada.
Niisugust parginurka mul Vologdas ei olnud, kus oleks saa­nud üksi hulkuda. Veetsin seal ühe sügise, 1919. aasta sügise, aga ma ei mäleta, et oleksin sügis värve näinud. Muidu aga pää­sesin värvidele üsna lähedale. Astusin kunstikooli. Sain kuulda, et see oli kuski läheduses tegevust alustanud ja minul jätkus huvitaval kombel nii palju pealehakkamist, et panin seal end kirja. Olen maast-madalast peale armastanud joonistada. Teen seda ka nüüd mõnikord. Koolipoisina Tallinnas saatsin paar karikatuuri Pinkovskile, ta avaldas need oma naljalehes “Kilk”. Joo­nistamist harrastasin ka punaste ohvitseride kursustel. Õhtuti kogunesid kursandid klassituppa oma üldhariduslikke ülesan­deid õppima. Minul ei olnud õppida, need asjad olid mul teada. Pidin aga olema teiste juures. Vahel olin Jakobsonile abiks, sele­tasin talle matemaatikaülesandeid. Tavaliselt aga viitsin aega tahvlile joonistamisega. Kiskusin seega küll meeste tähelepanu õppimise juurest mujale, aga nende naeratavad näod ütlesid, et pakun neile siiski lõbusat ajaviidet. Mu visandid meeldisid eriti Šadrinile. Ütles tunnustavalt, et neis on karakterit ja hinge. Tal endal oli ka hinge. Istusime kord kevadel kahekesi, roheline muru oma värskusega ihu all, kui ta ütles, et kuule Krusten, kui läheksime nüüd siit ära… mööda maailma hulkuma… Oli nii­suguse vaimuga. Oli vist kunagi rändtsirkusega mööda Vene­maad ringi kolistanud.
Jah, astusin kunstikooli. Molberti taga istudes tundsin end paremini kui rivi ees seistes. Kahjuks sain seal käia ainult lühi­kest aega. Anti mõista, et see ei lähe. Ära enam mine. Oli kahju, aga… mu tegevus oleks niikuinii katkenud.

1920. a. kevadel me kolisime Vologdast ära, põhjast lõunasse, kust Denikin oli välja löödud. Harkovi kubermangus Tšugujevis oli tsaariaegse sõjakooli hoone alles. Meie kursused muudeti kolmeaastase õppeajaga sõjakooliks ja me kolisime Tšugujevisse. Valged akaatsiad õitsesid parajasti linnakese peatänava ääres, kui meie jaamast sisse marssisime.
Ei saa ütelda, et seal elasid kursandid nagu kloostris. Tüd­rukud piirasid spaleeridena väljakut, kui seal õhtuti loend toi­mus. Poisid olid üles rivistatud nagu plikadegi jaoks. Vaata ja vali. See võimalus oli ka vahitavatel. Seisad küll rivis, aga su silmad näevad neid, kes on tulnud uudishimulikult pealt vaata­ ma. Nende hulgas leidub mõni, kes sulle naeratab.
Asusin Jürnadega ühte mahajäetud villasse. Olevat kuulunud vaimulikule. Jumal teab kus ta otsad nüüd olid. Tühi maja meie päralt. Minul ei olnud palju ruumi vaja. All võisid mõnedki toad tühjalt seista, minul oli hea pesitseda väikeses katuskambris. Mulle ei ole meeldejäänud, et ma seal igavust oleksin tund­nud. Lugeda midagi ei olnud. Ramatuid ma mahajäetud majast ei leidnud, kuigi muidu olid mööblid sees. Ei paistnud ka nii, et on ära viidud, kaasa võetud. Ükskõik. Jõgi oli samas, astu viljapuude alt ta juurde ja mine kohe vette. Seda head võima­lust ei jätnud ma kasutamata. Käisin igasuguse ilmaga ujumas, ka öösi müristamise ajal. Pidin minema, voodisse ei saanud jää­da. Kisti välja. Oli ka erutav elamus: oled pimeduses musta vee sees, aga samas ka valgusemeres, kui taevas su juurde alla vari­seb. Hirmsa raginaga. Ja sa ujud siis nagu plahvatavas pilves. Ise lõugad ei tea mis vaimustuses.
Ilusa ilmaga võtsin päikesevanni. Seda seal kandis tol ajal veel ei harrastatud. Oli neile suureks uudiseks. Minule ja mu vendadele aga oli olnud omamoodi paradiisiks mere ääres, Murastes, mu noorusmaal. Põlesin pruuniks ka Tšugujevis. Arvasin, et olen popi mahajäetud aias täiesti üksi, keegi ei näe mind, aga eksisin. Kuskilt olid tüdrukud siiski piilunud. Üks kõla käis ringi, puutus mu kõrva. Mind hüüti Šokolaadnõiks.
Kord oli linnakese pargis pidu, mingi tingel-tangel. Ma läksin ka ajaviiteks sinna, et vaatan natuke ringi. Jürna jäi oma Anjaga koju. ”Mis me sinna otsime.” Seisin rahva hulgas, kui äkki võeti mu käe alt kinni. Üks väike tüdruk. Valges kleidis, lai punane vöö talje ümber, sama värvi kitsas pael juustes. Vahtis mulle naeratades alt otsa ja ütles, et meie elame ju samas täna­vas. Ah tõesti? Jah, peagu naabrid. Mul ei olnud piinlik tunnis­tada, et ta ei ole mulle silma hakanud.
Kas läheme siit ära? küsis ta. Nägi nagu mu sisse, et suuremat lõbu ma sealt leida ei looda. Temal ka ei olnud seal enam nagu asja: poiss juba õnge võetud. Tegi ettepaneku: lähme paadiga sõitma. Teadis vist, et jõgi tõmbas mind.
Läksime sealt minema. Lippas koduväravast sisse ja tuli pool­ joostes tagasi, aerud kaenla all. Tema käes need tundusid hirmus pikad. Ma võtsin enda kätte, siis ta nii väga väike ei näi­nudki.
Paadisõit oli tõesti mulle suureks asjaks, millest ma kaua olin ilma olnud. Nüüd siis oli võimalus. Istud sõudepingile ja hakkad aerutama. Kui tore! Pidasin sõudmist meeldivaks spordiks, nüüd oli see ka lõbusõiduks tüdrukuga Ukraina taeva all õhtu­ pimeduses …
Jah, õhtupimeduses… Mul oli hea aerutamishoog sees, paat lendas tugevatel tõmmetel, kui Tosja ütles, et kaugemale ei maksa minna. Miks mitte? Ütles, et nüüd oleme juba linna piiri­dest väljas. Siin võib kõike juhtuda. Kuulatasin. Pimedad põl­lud olid äkki varitsevat ohtu täis.
Linna nad ei julgenud tulla, sest seal olid kursandid ikkagi üsna tugevaks sõjaliseks jõuks. Väljaspool aga võis veel võimutseda. Kord olid siiski nagu peale tulemas. Siis saadeti kursante neile vastu. Ma olin parajasti korrapidajaks ohvitseriks, kuula­sin lahtise akna juures. Kuskilt kostis tulistamisraginat, mis aga ei kestnud kuigi kaua. Nad olid tõmbunud tagasi ja läinud oma teed. Oma tee… See oli tol ajal kuski veel olemas.
Lõunas oli meil tollal ohtlik olla. Närvid pinevil. Ükskord öösi aeti kursandid maast lahti. Ruttu riidesse, relvad kätte, maja ees väljakul ahelikku. Valmis võitlema. Oodati, Kõik jäi aga vaikseks. Kallaletungijast ei kippu ega kõppu. Alarmi oli põhjustanud kuskilt linnaservalt kostnud automootori müdin, mida keegi oli pidanud kuulipilduja podinaks.
Žalko estontsev… Kahju eestlastest. Need sõnad seisavad kõrvus nagu oleks nende ütleja ikka veel mu kõrval. Ütlejaks oli tundmatu mees, sõdur, kes õnnekombel oli pääsenud eluga. Seal kuski allpool lõunas. Eestlasi aga oli jäänud mahnoolaste kätte. Nad raiutud, mõõkadega surnuks.
Ma teadsin, et eestlasi oli lõunas. Ajalehed olid kirjutanud kiitvalt nende vaprast võitlusest Orjoli all, kus seni edukalt peale tunginud Denikini väed pandi seisma ja löödi taganema. Eks eestlasigi liikunud siis taandujate kannul kaugemale Lõu­nasse. Žalko estontsev …
Sügisel, kui meil suvilas külm hakkas, kolisime linna, kus saime ühest suurest korterist paar tuba endi käsutusse. Ma kõ­nelen muidugi endast ja Jürnadest. Seal ütles ühel õhtusel tunnil, kui pimedus jõudis kätte – korteriperenaise tütar Olga Petrenko ütles: ”Kui nad öösi tulevad, ega me teid välja anna. Peidame ära.” Nad suhtusid meisse sõbralikult, kuid ootasid ilm­selt teise võimu tagasitulekut. See oli veel niisugune aeg. Ärev ja ebakindel.
Nüüd ma olen tükk maad ette rutanud. Aga sel korral seal paadis … Pöörasin ümber ja hakkasin tagasi sõudma. Vaiksete tõmmetega, nagu vargsi, et ei kostaks kaugele.

Ühe öö ma olen Kremli müürida taga mööda saatnud, seal maganud. Mul tuli mitu korda Moskvasse sõita. Esimese tripi tegin Vologdast varustuse asjus. Ma ei tea, miks nad just mind selleks kohaseks pidasid. Mulle ei meeldi ametiasutustega sekeldada. Mul ei ole üldse igasuguse asjaajamise jaoks ei joont ega soont. Saamatu. Aga hakkama ma kuidagi sain. Nende meelest isegi nii hästi, et järgmine kord komandeeriti jällegi mind. Nüüd juba kogenud asjamehena.
Asja oli mul Moskvas GUVUZ’i. Need punased tähed seisa­vad veel praegugi mu silme ees ühe hoone fassaadil. Sõjaväe õppeasutuste peavalitsus. Või kõrgemate õppeasutuste peava­litsus? Tähtedest saab mõlemaid välja lugeda. Igatahes – glavnoje upravljenine. Andsin seal oma nõudmise sisse ja siis tuli oodata. Paar-kolm päeva. Mida ma selle aja sees Moskvas tegin? Hulkusin omapead ringi. Ega mu käsutuses linnanäitajat olnud.
Olen istunud Tverskoil Puškini ausamba juures. Tulevad meelde Majakovski sõnad: ”Valgekaartlase lasksite maha, aga miks ei rünnata Puškinit?” See oli niisugune aeg. Kord käisin teatris. Sissesõitnule anti ühes leivapalukesega ka pilet, et ta oma pealinnasolekut kasutaks ära vaimsete huvide rahuldamiseks. Ei mäleta, mida teatris mängiti. Tundus kuidagi uuena. Lunatšarski esines kõnega. Sellest ei ole midagi meeles.
Käisin talkutškal, kus tungles rahvast – oled nagu häda ja mure mustas keerises. Silmitsesin ka toredate kuplitega kiri­kuid, et ime asi, näe, need on alles. Kord puhkasin jalgu ühel skvääril, kui vana daam võttis mu kõrval istet ja tegi juttu. Kas olete võõras? Olen. Hakkas mulle siis kurtval toonil rääkima kui ilus oli Moskva varem.
Nüüd oli ilu asemel mitmel pool inetuid kohti. Tühje vunda­mente, alusmüüre, suured lagedad lagamikud. Puumaju oli kistud maha kütte puudusel. Linnas oli veel üks asi, millest mõnel pool tunti nii suurt puudust, et mind taheti maha kiskuda. Üks nigel vanahärra tõstis trotuaari serval kätt, pidas mu kinni. Aidaku ma ta üle tänava. Võttis mu käe alt kinni ja hakkas kiitma kui tore on olla noor. Teie olete noor ja terve mees. Noh, ma olin. Ei tahtnud mind lahti lasta ka siis, kui olin ta üle tänava aidanud. Hakkas mulle sosistama, et tal on sugulane, piltilus noor tüdruk. Tulgu ma ja rahuldagu teda paar korda.
Naine oli tol ajal mulle ikka veel terra incognita ja armastus nagu püha asi. Ei saanud minust seal tänava peal meeslitsi. Raputasin end lahti vanast võrgutajast ja seiklusest ka, millesse mõni mees ehk oleks laskunud meelitatuna, et mis siis, lähen vaatan kui kena tots ta on.
Teine kord, kui ma jälle Moskvasse sõitsin, saatis üks sõja­ koolis ma ei mäleta mis asjamehena teeniv tsaariaegne polkov­nik mind kiijaga oma tütre juurde, kes elas pealinnas omaette toas. Kohe näha, et endise aja peenemat sorti inimene. Tal oli oma ilu ka. Päris kenake. Ajasin temaga natuke aega juttu. Küsis, et kus ma ööbin. Vastasin, et ühiselamus. Ta kordas nagu põlastavalt: obšežitie… Se oli uue võimu sõna. Hotelle enam ei olnud. Ja ta ütles siis, et ma võiksin tema juures ööbida. Sohvat tal ei olnud. Voodi oli kitsavõitu, üheinimese oma. Ta ei olnud kõhnake, aga me oleksime siiski kahekesi kuidagi ära mahtunud. Ma ei jäänud ta juurde ööbima. Ei kahetse ka, et ei jäänud.
Jutt veab viltu, ma pidin ju sellest rääkima, kuidas ma Krem lis ööbisin. Elasin siis juba Tšugujevis, kui mind jälle pealinna komandeeriti. Komissari abikaasa andis mulle kirja kaasa, et ma läheksin sellega ta ema juurde, kes elas Kremlis.
Leidsin juhatuse peale suures müüris värava, kust kaudu pidi sisse lastama. Näitasin oma paberi ette. Mingit passi või fotoga varustatud isikutunnistust mul ei olnud. Lihtne paber ütles, et selle ettenäitaja on Tšugujevi sõjakooli krasnõi kamandir Pjotr Krusten.
Valvur küsis: ”Latõš?” Et kas ma olen lätlane. Vastasin, et eestlane, aga sina oled vist lätlane. Ta oli.
Saanud sisse, olin üllatatud: Sünge müüri tagant ei avanenud midagi sünget. Vastu vaatas nagu mingi linnake, väikesed vär­ vilised majad reas, tänavad…
Niisugune oli müüritagune pilt Kremlist selle värava kohal, kust mina sisse läksin. Komissari ämm võttis mind lahkelt vastu. Või teie tulete sealt, kus minu tütar elab. Kuidas seal lõunas on? Kas ikka väga ohtlik? Kuidas tütre käsi käib? Ütle­sin, et hästi. Meil on seal nüüd juba üsna rahulik olemine.
Mind kostitati teega. Ei tahetud, et ma kohe lahkun. Olge veel. Magage see öö siin. Ma olin nõus. Ase tehti põrandale, laiuta unes kui palju tahad. Kitsikusse ma ei sattunud, kui mu unne tuldi ilmsi. Väga vaikselt. Äkki tehti tuba valgeks ja ma nägin kolme-nelja tšerkessi, igatahes kaukaaslase mündis meest. Tulid kontrollima, mis võõras siin ööbib. Näitasin jälle oma paberi ette. Nad jäid sellega rahule ja läksid minema. Ma võisin edasi magada. Vajusin ka uuesti unne, ei olnud sellest midagi et oli käidud segamas.
Komissari ämm andis mulle paki kaasa, viigu ma see ta tüt­rele. Midagi vineerkastis. Kui ma ütlen, et tülikas asi, siis pean kohe paari sõnaga jutustama, kuidas tol ajal raudteel reisimine oli. Vagunid olid ka väljastpoolt paksult inimesi täis. Aset võeti isegi puhvritel. Kord ma sõitsin jälle katusel. Ütlen jälle, sest seda sõidumoodust ma olin kasutanud varemgi. Seekord peeti rong kuski kinni, lagedal kohal, kus kuulipilduja oli üles seatud ja mehed sellejuures karjusid, et kõik katustelt maha. Keegi ei mõtelnudki käsku täita. Oli ju selge, et kui maha tuled, siis ka maha jääd. Sisse ühestki uksest ei pääsenud. Nii täis pressitud, et kasvõi oiga kokkusurutuna, keha kehas kinni, nägu näo vastu, hingeõhk tuleb ühe suust ja läheb teise suust sisse.
Hakati tulistama. Päris tõsiselt. Oli kuulda, kuidas kuulid läksid vingudes üle pea. Ei olnud midagi parata, pidid maha tulema. Rong tossutas edasi. Mahatulnud ja mahajäetud hakka­sid liikuma jaama poole, suur mustendav inimjõgi voolas raud­teed mööda edasi. Mina olin seal teiste hulgas. Jõudnud jaama, hakkasime kohe pärima, millal saabub järgmine rong. Ega seegi tühi ole, võib sama täis olla, aga siiski… Jaamas ei teadnud keegi, millal ta tuleb. Saabus õhtu, tuli öö. Pead longus põl­vede vahel neil, kes kükitavad maas, aga ka need kes püsti seistes toetuvad seina najale – ikka longus.
Hakkas koitma, päevavalgus tuli välja, aga rong ei tulnud. Ootasime. Mina pidin seda läbi tegema, mina, kes ma olen kannatamatu ega salli ootamist, sest see teeb mu kärsituks. Lapsest saadik ei salli. Sõitnud vahel emaga maalt linna, pidin vankril ootama, kui ema poodi läks. Küll ma siis kannatasin. Läksin nii keema, et kasvõi karju. Ma karjusingi ema peale, kui ta vii­maks välja tuli. Kus sa ometi nii kaua olid? Kaua… Poes läheb ju aega, ega nii ruttu saa… Nüüd ma pidin jumal teab kui kaua rongi ootama…
Mulle meenub üks teine ootamine. Jälle muidugi Venemaal, kuski jaamas. Plankaed löödud kokku, mehed käivad seal taga urineerimas. Nüüd äkki selgub meile, et keegi katsub seal oma verd valada. Oli noaga enda kõri kallal. Sõrmed verised ja pu­ nane nire rinnaesisel. Ma nägin seda, vaatasin läbi planguprao sisse. Paljud vahtisid sisse. Appi ei läinud talle keegi. Appi? Kuidas teda aidata? Kiskuda ta käest nuga ja lõigata ise ta kõri läbi, sest just selle teo juures vajas ta abi. Ei saanud hästi hakkama. Kui inimene tahab ennast tappa, siis ärge teda segage. Nalja pärast ta elust ei lahku. Meeleheide on ajanud seda tege­ma. Kes ta sisse nägi? Oli kõrgem sõjaväelane, rombimärk var­rukal. Ölakuid sel ajal ei kantud. Praegu tuleb meelde, ühenduses ennetustega, mis võivad ini­mest tabada ja ta meeleheitele viia, – et mul oli komandeeringuil riigiraha kaasas, vahel suur summa. Ühes jaamas läks patakas sinelitaskust kaduma. Näpati muidugi ära, välja kukkuda ei saanud. Kas hooletult hoitud? Võib-olla. Aga ega sõduril põue­ taskut ole, kuhu peita. Pealegi olid rahataskus mu paberid, tun­nistused. Mõnes jaamas ei lastud muidu perroonile, kui pidid paberi ette näitama, et oled ametiasjus reisil. Ei ole kotimees.
Õnnetus mind meeleheitele ei ajanud. Paha tunne oli mui­dugi, tuju pikaks ajaks rikutud, et oli seda vaja. Mulle ei tehtud midagi. Üteldi, et kohtu kätte andmine ei tule kõne alla, sest me teame, et viina vastu teil nõrkust ei ole. Ja muidu ka… Aus ja korralik inimene… Seda rõhutati. Vahel on pahandust vaja selleks, et su häid omadusi esile tõstetaks.
Nüüd veel mu tolle aja sõitudest. Palju ruumi oli mul nendel kordadel, kui tulin varustusega Moskvast tagasi. Omaette vagunis. Kraami ei olnud palju, väike virn nurgas. Jalutasin sõidu ajal vagunis edasi-tagasi ja laulsin. Laulsin nii, nagu see minu käes käib, sest õige laulumees ma ei ole. Aga rongisõit ajab trallitama.
Hoidsin kaubavaguni ust natuke lahti, et näha maastikke. Neid ma tahan vahtida. Loovad minus hea meeleolu. Jaamades aga oli targem uks sulgede. Lahtihoidmine oli ohtlik. Meele­ heitlik rahvahulk tahtis kasvõi väevõimuga sisse tungida. Leid­sid muidugi, et see on patuasi, kui selles vagunis siin haigutab tühjus sel ajal, mil väga paljud peavad ruumi puudumise pärast maha jääma. Kotid seljas või kaenlas, joostakse ahastades rongi kõrval ühest otsast teise. Kas siis tõesti peale ei saa? Mõnes jaamas panin ukse kinni, põrutage kui palju tahes. Üldiselt aga ei meeldinud mul kinnise vaguni pimeduses peidutseda. Mis asja! Uks oli mul tavaliselt veidi lahti ja ma ise seisin seal vahel küljega väljapoole nii, et mu nagaan pidi neil hästi nähtav olema. Siia ei saa!
Sel ajal, kui ma komissari ämma juures käisin, mul tagasi­ sõidul oma vagunit ei olnud. Konutasin kuski vahekäigus, kus inimene oli inimeses kinni. Kogu aeg tuli püsti seista. Kremlist kaasatoodud kast oli liiga nigel, et sellele toetuda. Laguneb su all ära, kõik asjad laiali, mine siis toimeta need inimesele kätte. Ma ehk oleksin kasvõi ühe näkiga natuke nõjatuda katsunud, kui kastist ei oleks tulnud õunalõhna. Minu meelest olnuks see näotu, kui ma seal peal oleksin kükitanud. Õuna lõhn on meel­ div. Mõjus mulle kiusavalt. Ahvatlus kasvas sedamööda kui­das janu suurenes. Ta oli mind pikal teekonnal juba tükk aega piinanud. Viimaks ma kangutasin laua lahti ja võtsin õuna välja. Vahel võib see väga suure silmapilguna tunduda, kui hoiad õuna peos. Nuusutad ja… siis hakkad sööma. Hea mahlane. Ma olin juba mitu aastat õuntest ilma olnud. Nüüd sain… Praegu sellele tagasi mõteldes ma olen endaga rahul. Hea, et tegin seda.
Muide, mul oli selle komissariga üks tüliõun. Kui meie Volog­dast Tšugujevisse kolisime, olin mina rongis korrapidaja ohvitseriks. Peatusime siin ja seal selle järgi, kuidas vedurijuhil oli vaja oma masinat poputada, ja sõitsime edasi. Kõik läks hästi. Harkovi jaamas aga tuli suur pahandus. Komissari abikaasa oli läinud linna vaatama ja pidi äärepealt maha jääma. Komissar jooksis suures vihahoos mu silmile ja karjus: Kakskümmend toimkonda!
Tšugujevisse jõudnult tuli mul siis järjest korrapidaja olla. Üks ööpäev rakkes, teine vaba. Nii edasi ja nii edasi. See ei olnud raske. Isegi meeldis mulle. Võtsin halba asja heast küljest: mul on iga päeva tagant vaba päev. Õppustel ei ole vaja käia. Magasin jõe ääres ja vee peal. Jah, ma oskan vee peal selili lamada ilma et oimu liigutaksin. Ujumispükse mul muidugi ei olnud. Kust ma neid pidin võtma? Olin nagu olin. Vesi kandis mind aeglaselt aedadest ja majadest mööda. No muidugi, eks need tüdrukud sealt siis näinud mis värvi ma olen. Šokolaadi karva. Vahel tuli laps lipates aeda mu juurde, sapiska näpuvahel. Kutsuti kohtuma. Kes kirjutas, see jäi mul nägemata. Sokolaadnõid hakati siis uhkeks pidama.
Tšugujevis leiti viimaks, et nii see kauem kesta ei või: Krustenil on teist värvi munder nagu kuuluks ta mingisse eri väeliiki. Mustad kalifeed, tumesinine pluus. Kõigil olgu ühtlane kaitse­ värvi riietus. Ime, et seda erinevust nii kaua salliti. Oli veel niisugune segasevõitu aeg. Omaette number oli seegi, kuidas too munder ainsana teiste hulka oli sattunud. Ja kelle jaoks see oli tehtud? Mul oli kahju temast lahkuda, aga omapärase mundri äraandmisega ma ei andnud ära enda omapära. See oli mul alles kaitsevärvigi riietuses.
1921. aasta kevadel saime kõik, kursandid ja komandörid, punased püksid. Ohvitseride omadel oli tumedam värvitoon kui kursantide briitšidel. Jah, niiviisi nimetati neid ka vene keeles. Breeches – ratsapüksid. Ratsutada aga ei saanud, kuigi hobused olid olemas. Ühel päeval tulin ratsasõiduinstruktori Vodenko juurde niisuguse jutuga, et kas saaks hobust. Tahtmine ratsutada. Vodenko laitis mu mõtte maha. Sina tahad lõbusõitu, aga loomale ei paku see mingit lõbu. Poolnäljas.
Ma ei saanudki sel korral sõitma minna. Teinekord tegin siiski tüki ära. Olin korrapidajaks, kui tuli mõte. Sõjakoolil juhtus sel päeval raudteejaamas olema paar vagunit varustu­sega. Kursant seisis nende juures, oli püssimeheks. Mul oli ju õigus, koguni kohustus tunnimehi kontrollimas käia. Äkki aga magab postil, ei kuulegi kui vargad vagunite kallal toimetavad. Oma öistel kontrollkäikudel olin mõnigikord siin-seal tunnimehe tabanud magamiselt… Jah, nüüd ei olnud see lõbusõit. Asja pärast. Lasksin saduldada. Hea loom juhtus olema. Kuskilt ei paistnud välja, et kannatab alatoitluse all. Küll aga hakkas see mulle silma, et tallis konutamine oli teda igavesti ära tüüda­nud. Lendas lagendikul ja ta kapjade plagin kostis öövaikuses väljakutsena hädaohule, kui see meid veel linna taga pimeduses varitses. Ma ei tea, kas varitses. Jaama oli paar kilomeetrit, aga meie tegime tee palju pikemaks. Meie – mina ja mu suksu. Põikasime kõrvale, kihutasime ei tea kust läbi ja alles siis pöördusime jaama poole. Tagasisõidul juhtus sama lugu: hoopis teise kanti, nagu ei teakski, kus linn asub. Pika “ekslemise” järel tulime teele, mis viis sõjakooli talli ukse ette.
Palju olen muidugi oma Tšugujevi elust unustanud, aga, näe, see on elavalt meeles – see ratsutus. Niisugust retke oleksin valmis nüüdki veel kordama. Ka jõkke läheksin veel öösi mürista­mise ajal.

Eespool märkisin juba, et sügisel me pidime vaimuliku villast välja kolima, külm tuli kallale. Nõudsime soojemat ulualust. Meie käsutusse anti siis ühe perekonna suurest korterist saal ja üks tuba. Viimasesse asusid elama Jürnad. Tehku mina suure saaliga mida tahan. Ma ei tahtnud temaga midagi teha. Mu voodi seisis ühes nurgas – sellest nurgakesest piisas mulle.
Saali uste taga aga elati kitsikuses, ruumipuuduses. Petrenkode suur pere pidi läbi ajama paari või kolme väikese toaga. Olid sinna nii kokku surutud, et noorim tütar Valja ei mahtunud ära, pidi köögis magama. Aga neil oli meist ka kasu. Meieta nad oleksid sel talvel külma käes kannatanud, sest kütust neil ei olnud ja seda ei olnud ka kuskilt võtta. Jürna, minust palju hakkajam mees, ütles neile, muretsege hobune, me sõidame metsa. Kust siit kõige lähemalt saaks? Nad andsid juhatuse ja muretsesid hobuse. Me sõitsime metsa. Läksime puid tooma. Muidugi ilma loata. Kuraasi täis: kaks punaväe ohvitseri, no me tahaksime näha saada, kes julgeb meid keelama tulla. Käisime rohkem kui ühel korral. Takistama ei tulnud keegi. Kord siiski sigines meie lähedusse imelik mees, kellest me saime pikkamisi aru, et ta on metsavaht. Vahtis üksisilmi meie nagaanidele, sest need olid meil muidugi vööl. Vahtis, vahtis ja kurtis viimaks, et ka temal on revolver, aga tal ei ole padruneid. Meie andsime talle mõned. Mehe nägu lõi särama, tänas südamest ja läks minema. Meie hakkasime koormat tegema, sest puu oli juba maha võetud ja juppideks saetud.
Toad olid talve läbi soojad, särgiväel paras olla. See oli suur asi tol raskel ajal. Petrenkod kutsusid õhtuti meid oma tuppa. Istusid tihedalt suures ringis lambi valgel laua ümber, igaühe käed midagi tegemas. Mis mina seal tegema hakkan? Ma ei tule. Aga nad ei jätnud, käisid peale. Mis sa üksi tühjas saalis vahid ja igavust tunned? Said mu niiviisi ka sinna. Anjal, Jürna naisel, oli vaja hilbukesi valmistada, tema sobis hästi teiste hulka. Aga seal kippus talle ikka uni vägisi peale, ei tähendanud midagi, et inimesi on ümberringi ja räägitakse. Petrenkode pereema noogutas mõistvalt. Ütles, et sel ajal on inimene niisugune. Anja kandis last. Kui ta silmad kinni vajusid, siis hakkas laua ümber valitsema vaikus. Keegi ei rääkinud enam, ainult pilkudega kõneldi vahel. Ma istusin laua ääres, paberitükk ees, pliitsijupp käes. Kritseldasin visandi tukkujast. Käed varrastega vajunud sülle, nina ripakil. Nad nägid seda mu paberil. Olja ähvardas mind sõrmega. Kõik naerasid, aga nii vaikselt, et Anjal ei olnud sellest aimu. Las ta tukub oma tukkumise ära.

Ükskord oli mu joonistusi välja pandud. Kooli saali seintel oli näitus. Pidulised käisid ringi, seisatasid nende ees, näod naerul. Ega nad tegija üle naernud. Pildid ajasid naerma. Karikatuurid. Tagasi ma neid ei saanud. Pidid jääma kooli arhiivi, mida siis kavatseti asutama hakata.
Tšugujevis ma kirjutasin ka värsse. Kolmekesi käisime vahel koos, mina ja kaks tsaariaegset ohvitseri, kes olid ka kooli juures instruktoreiks. Lugesime oma luuletusi. Minu omad olid eesti keeles, aga ma tegin need siiski kuuldavaks. Keele kõla, riimid, rütm ja mu ettekandeviis – see peaks siiski aimu andma, mis vaim neis elab. Ühe luuletuse pealkirjaks oli “Mässulised linnad”. Hiljem küsis Stabavoi, üks meie kolmikust, tohib ta selle pealkirja oma luuletuskogu tiitliks võtta. Ütles, et meeldib talle väga. “Mjätežnõie goroda.” Võta! Ma ei usu, et see tal il­muda sai. Minul ei ole oma tollastest kirjutustest meeles muud kui see pealkiri. Kõik ununenud. Aga siis elasid midagi läbi, kui neid kirjutasid. Ka siis, kui kaaslastele ette lugesid. Isegi siis, kui neid üksi endaette vaatasid.

Juhus… Räägime siis ka sellest juhusest, mis oleks võinud … Olin korrapidajaks ohvitseriks ja istusin laua taga oma toas. Vahtkonna vanem tuli teatama, et kuulipilduja ei tööta.
Vaatame siis, mis tal viga. Tõi kuulipilduja ja asetas mu ette lauale. Nokitses ta kallal tükike aega, aga targemaks ei saanud. Ikka tõrgub, kuski on takistus.
Mul hakkas viimaks ebamugav, sest kuulipilduja toru oli sihi­tud otse minule. Tead küll, et on tühi, aga siiski paha olla. Oled nagu seatud… Loll tunne. See tuli maha suruda. Ega ma või enese silmis ennast naeruväärseks teha. Keegi küll mu sisse ei näe, et ma kardan, aga… Mõni inimene ei kannata isegi seda välja, kui laps ta peale mängurevolvriga sihib. Hakkab karjuma ja kätega vastu vehkima, et ära tee… Ma tean üht niisugust inimest. Ma olen ta üle naernud.
Olin niiviisi oma “lolli” tunde vastu võitlemas, kui äkki tõusin nagu mingil tõukel laua tagant püsti. Vaevalt olin saanud sammu kõrvale astuda, kui käis pauk. Kuul tungis seina. Vaatasime ja mõõtsime seda silmaga. Ta oleks läbistanud mu rinna kohalt.
Sel ajal mul Eestiga veel ühendust ei olnud. Kodused ei tead­nud, et elan Tšugujevis. Ma oleksin jäänud neile teadmatult kadunuks.
Kuuliauk seisis seinas hulk aega. Oli mu selja taga, kui ma edaspidi laua taga istusin. Jäi sinna, kui maTšugujevist ära tulin.

Viimaks jõudis kätte aeg, kus piir läks lahti, kirjad hakkasid käima. Kellele endast teatada? Kas isa elab enam Murastes? (Ta ei elanud. Mõisa ei olnud enam, vana aednik oli jäänud ko­hata.) Kas kõik mu vennad on veel alles? Kartsin, et mõni on vahepeal surnud. Mäletasin ainult ühe venna aadressi. Kiri läks Tallinna Wismari tänavale. Kui ta enam seal elab? Sai kätte. Ja siis oli kohe kiiresti vaja ka teistele teatada: Pedro elab! Hea teade saadeti edasi ka Kuressaarde, kus mu vanim vend Otto oli vahepeal abiellunud ja siis sinna elama jäänud.
Nad olid pidanud mind hukkunuks, Vene revolutsiooni ja kodusõja möllus teadmatult kadunuks. Mis seal imestada, vii­mane kiri oli ju tulnud vanglast, kuhu üks segadusekeeris oli mu paisanud. Kes teab, mis veel edaspidi juhtus…
Nüüd: Pedro elab! Siin on paras koht seletada, kust mul nii­sugune nimi. Otto väitis, et tema on selle mulle pannud. Haka­nud mind nii hüüdma, kui olin väike. Ma olen teissugusel arva­misel. Panin endale ise selle nime. Armastasin sõnadega mängi­da. Moodustasin neist moonutamisega midagi uut. Ottost sai Odro, Eduardist Edro ja minu nimest Peetrist Pedro. Olin väga õnnetu, kui kunagi hiljem mulle selgus, et tõeliselt on selline nimi olemas. Maailm on neid täis. Mina olin arvanud, et olen ainus Pedro. Ja et see on minu looming. Suur pettumus. Aga siis olin mina selle nimega juba niivõrd kokku kasvanud, et jäi külge. Olin ju ammust ajast vendadele ja teistele poistele Pedro. Ja ainult Pedro. Üteldi vahel, et nojah, sellega võis hakkama saada ainult Pedro. Nii et see iseloomustas mind hästi. Palju paremini kui seda oleks saanud teha Peeter. Paremini ka kui Kudro Presten, nagu mõned sellid mind hüüdsid siis, kui oli moes sõnade väänamine või väänade sõnamine. Kaugelt paremini ka kui Peedu Kuustre, mis ehtis autorinimena üht mu novellli sel ajal, kui Visnapuu nimede eestistamiseks propagan­dat tehes tõstis Pedro Krusteni hukkamõistvalt oda otsa, et see on ju võõras nimi. Miks on eesti kirjanikul võõras nimi? (Muide, visna – see on ju vene višnja.) Peedu vastu astusid mu sõbrad kohe välja, et see sulle ei lähe, on labane. Palju väärikamalt kõlab Pedro Krusten. Ja see väljendab just seda, mis sa oled.
Nüüd ma olen kaugele ette jõudnud. Läheme tagasi Vene­maale, kus mu nimeks on Pjotr Krusten, tütarlastele lihtsalt Petka. Mul on kodumaale opteerumiseks vaja Harku vallavalit­suse tunnistust, et olen seal hingekirjas ja et vallal ei ole midagi selle vastu, kui ma Eestisse tagasi tulen.
Nüüd, kus piir oli lahti, hakkas kodumaa mind nii tugevasti tõmbama, et kõik mu kohustused teenistuse alal kippusid unarusse jääma. Täidad küll neid kuidagi, aga ise tunned ja mõt­led, et minul ei ole sellega enam tegemist, ma lähen siit varsti ära, sõidan Eestisse. Olin äkki lahti sellest keskkonnast, kus ma seni oma eluga seotud olin.
Mis pilguga teised mulle vaatasid? Ma nende sisse ei näinud, aga keegi ei näidanud, et suhtub taunivalt mu kavatsusse lakuda Nõukogude Liidust. Ise oled punane ohvitser ja tahad nüüd elama asuda maale, kus valitseb kodanlik kord … Ei, nad näisid mõistvat, et kodumaa on igale inimesele kallis. Üks in­struktor, tema oli tsaariaegne ohvitser, ütles mulle kadestavalt stšastlivets, õnnelaps.
Viibides kord jälle Moskvas käisin Malaja Kislovkal Eesti saatkonnas, kus aeti opteerimisasju. Kodumaale ihkajaid oli koos üsna palju. Sain sealt vajalikku informatsiooni ja tõin kaasa mõned planketid ka Jürnade jaoks. Kui nad Tšugujevist minema pääsesid, siis ütlesid mulle tänumeeli, et kui sind ei oleks olnud, meie oleksime jäänudki Venemaale. Teadmatusest.
Aga mu omad asjad? Ühel päeval sõitsin Moskvasse kindla otsusega, et Tšugujevisse ma enam tagasi ei tule. Näitasin Eesti saatkonnas vahepeal vennalt saadud Harku vallavalitsuse tõendi ette. Saatkonnast anti mulle kiri ühe nõukogude ametiasutuse jaoks, see oli vist sõjaministeerium. Minge sellega sinna. Seal kirjutati mulle otsekohe tunnistus, et olen välismaalasena väeteenistusest vabastatud.
Ja edasi? Tuli meelde, kuidas ma omal ajal olin samasuguse tõendi saanud. Sõjaväest vabastatud. Tol korral ei mõistnud ma endaga midagi peale hakata. Piir oli kinni, kodumaale sõita ei saanud. Nüüd oli lahti, aga… Kuidas vahepeal ära elada? Kus olla ja millest elatuda seni kuni rong optantidega teele saade­takse? Astusin kord Eesti saatkonna hoovi ja nägin, kuidas seal inimestele anti Ameerika Punase Risti toiduaineid, sellist kraa­mi, mis näljasel Venemaal tundus luksusena. Peekonit ja… Mu suu läks vesiseks, aga ma ei saanud ennast nii kaugele sundida, et oleksin ka läinud küsima. Tundsin millegipärast, et minul küll ei sobi sealt suutäit otsida.
Hulkusin poolnäljasena ringi. Mul ei olnud mingit varandust, mida toidukraami vastu vahetada. Kaks tühja kätt. Ohvitseri lai rihm on siiski tükike tulusat nahka, mis puuduste poolest rikkal maal võib mõnele kuluda marjaks ära. Ühe vene eidekesega tegin tehingu. Sain tükikese leiba. Eesti saatkonda ei läinud. Ikka hakkas mõte vastu, et mina sinna abi paluma ei lähe. Ei oleks vajagi olnud paluda. Seal ootas mind venna poolt saade­tud rahasumma, aga ma ei teadnud, et see on seal. Saadeti hiljem Eestisse tagasi.
Kus öösi olla? Ei mäletagi enam kõiki kohti. Üks on meeles. Näen, et inimesi läheb õhtupimeduses kuski trepist alla valgustamata keldrisse. Laskusin ka urkasse, mille mõõtmetest pimeduse tõttu ei olnud aimu. Polnud ka vaja. Hulk inimesi oli seal juba ees, aga ma mahtusin nende vahele ära. Ei olnud viga, pikutamiseks oli koht olemas. Muudkui lase silmad kinni heas teadmises, et siin saab selle öökese mööda saata.
Meenub ka üks ööbimine mujal. See oli nagu sõjaväelaste jaoks. Suur ruum oli peagu tühi. Kuskilt kostis eesti keelt. Seal pikutas kolm-neli poissi, kõik kaitsevärvi riietuses. Olid vist punaväest demobiliseeritud. Arutasid, mida peale hakata. Kas sõita Eestisse või jääda Venemaale? Üks neist teadis rääkida, et Eestis nad pannakse vangi. Teised vaikisid. Ilmselt ei olnud neil aimu, kuidas neid Eestis koheldaks. Tuli uskuda seda, mis teine ütles.
Ka mina ei teadnud. Vaikisin oma asemel. Ei sekkunud nen­de juttu. Minul oli kindel nõu tagasi minna Eestisse. Niisugust mõtet ei olnud mu pähe kunagi tulnud, et jään Venemaale. Taht­sin minna kodumaale, oma vendade juurde. Aga kui need poisid siin olid Eesti vastu sõdinud, siis oli neil muidugi rohkem karta kui minul.
Nad otsustasid jääda Venemaale. Arutasid, kuidas elama hakata. Lootsid, et riik annab maad. Olid ilmselt maalt pärit ja kavatsesid põllupidajaiks hakata.

Mida ma siis tundsin, kui rong liikuma hakkas, Moskvast välja sõitma, et meid Eestisse viia? Ärevust muidugi, et nüüd siis liigume, aga seda ka, et ega me veel seal ole. Teel peeti rongi rohkem kui ühel korral kinni. Inimesed teadsid siis rääkida, et keegi võeti maha. Arvatavasti olid võimud tema suhtes viimasel minutil midagi niisugust avastanud, mille pärast ta peeti kinni. Ei lasta välja. Moskvast tuli käsk järele, tooge see mees tagasi.
Meie edaspidisel sõidul oli nii, et kui rong jälle peatus, siis jäi nagu seisma kogu rongitäie inimeste süda. Äkki aga olen mina see, keda nüüd…? Mis seal salata, ka minust käis läbi niisugune hirmuvari, et mitte ütelda hirmuvärin.
Aga kui rong oli juba Eesti pinnal? Noh, see hirm langes siis muidugi ära, aga seda ma ei saa ütelda, et süda läks kergeks. Ma hakkasin nagu kartma, kui mundrimehed tulid rongi peale. Eesti vabariigi politseinikud. Teised optandid vaatasid neid imetledes, et need on siis Eesti omad politseinikud. Ja niisugune on siis eesti politseinike munder. Ilus munder. Mina aga vaata­sin neile sellise pilguga nagu oleks mul nendelt endale halba karta.
Venemaalt tulnuil oli vastas üks imelik mees, kes tundus mulle kahtlane. Sellepärast kahtlane, et oli nagu mingi ülekuu­laja või uurija. Ta kandis kaitsevärvi riietust, millest võis järel­ dada, et on sõjaväelane, aga sellele rääkis vastu ta üsna kereka kogu rinnal laiutav habe. Minu arvates võis endale sellist oma­pära lubada ainult tsivilist. Kõnetas ühte ja teist, päris midagi. Pliiats ja paber olid käes. Kas kohe hakatakse pinnima, mis inimene sa oled? Kui ta mulle lähemale tuli, siis sain aru, mida ta taga ajab. Oli huvitatud Venemaal läbielatud raskustest. Jah, mis kellelgi on tulnud seal läbi kannatada.
Tuli ka minu juurde.
”Mida teie Venemaal tegite?”
”Ma olin punane ohvitser.”
Kakskümmend viis aastat hiljem, kui ma elasin Geislingenis, Saksamaal, sain kirja ühelt mehelt, kellega koos olin saabunud Venemaalt Eestisse. Mul mingit kontakti temaga vahepeal ei ol­nud. Nüüd saatis kirja. Tahtis mulle teatada, et mu tookordne vastus Mihkel Lüllile oli jätnud talle sügava mulje. Kõlanuvat julgelt. Hm! Sul endal ei ole aimu, millega sa teises inimeses lugupidamist äratad. Mihkel Lüllis mu vastus seda ei teinud. Ta pööras mulle selja ja läks teiste juurde. Hea küll, nüüd ma olen ise paberile pannud ühte ja teist oma elust Venemaal.

Narvas paigutati karantiini. See oli 1921. aasta suvel, kas juuli lõpus või augustis. Saatsin sealt vennale Tallinna teate, et nüüd olen otsaga juba Eestis. Aga kuulake, kuidas ma seda tegin. Kolme sõnaga: Närus, näljas, Narvas. Ja punkt. Keskmine sõna ei vastanud põrmugi tõele, sest karantiinis toideti meid korra­likult. Mina aga olin oma ” kuulsa” läkituse juba rongis valmis sepitsenud ega lasknud hiljem tegelikkust seda kõigutada. Kui­das ma oleksin saanudki! Keskmise sõna ära langemisega oleks kokku varisenud kogu see ilus kombinatsioon.
Eduard saabus Narva, kaasas riideid, raha ja suure rõõmu kõrval ka nagu väike etteheide, et miks sa mulle ometi ilusti ei kirjutanud. Nii nagu inimesed ikka kirjutavad. Nojah, et millal saabusid, mida sinu jaoks kaasa võtta ja kus sa siin asud, nii et mul ei olnuks vaja sind otsida.
Niiviisi võib käituda ainult Pedro.