Autor: Artur Adson

Kaaskiri

Käesolevas raamatus annan ma vähem kui üheski oma memuaarteoses isiklikke elamusi ning tähelepanekuid. Seevastu esineb siin haruldasemat: lehekülgi ning peatükke raamatuist ja perioodilistest väljaannetest, mis talletatud sinna mitme sajandi kestel meie esivanemate elu ja ka läinud sajandi mitme juhtiva eesti mehe kohta. Need materjalid on paguluses väga vähestele kättesaadavad, liiati meie põgenike äärmise laialipillatuse juures.

Selle kõrval leidub siin elu- ning olustikupilte ja isikute kujutusi mu kodupaikadest vanal Võrumaal, nagu neid muist hämardeleb mu mälestustes, nagu neid rohkem on mulle suuliselt teatatud ja nagu neid mulle ka kirjalikult tarvitada on antud hea sõbramehe poolt ja nagu muist olen leidnud trükistest, mis vastavais peatükis ka on nimetatud. Ei puudu siin ka mu kujutlemise ning mineviku taastamise produkte.

Kõigi nende andmete, materjalide ja piltide avaldamine siin ühiste kaante vahel on sündinud soovist huvitada pagulast ja põhjusel, et palju meie eeliseseisvuseajastust kipub märksasti tuhmuma ja paljut sellest ei tunnegi meie noorsugu – see olulisim eestluse edasikandja. See, mida annab neile ajalooõpik ja kasin ajalookirjandus, pakub vaid asjalikku, teaduslikkusest tingitud andmestikku, mis on küll vaidlematult tarvilik, kuid mis ei sisalda tuksuvat elu ega asenda tema kirevaid  nähtusi, koloriiti ega piisavalt ajavaimu.

Pretendeerimata võistelda ajalooraamatutega või asendada õpikuid, soovin siin neid ainult täiendada ja nõnda ütelda akkompaneerida eluliste kaas-kõrvalilmuvuste ning miljöönähtustega, jälgides enam või vähem illustratiivset ja zhanri-elustamise ülessannet.

Seejuures peatun ma nii masendavail lehekülgedel meie minevikust, mil valitses meil aheldatud elu ajajärk, samuti nagu teisest küljest toon ära heledaid laike tol tumedal taustal, ja lõpuks käsitlen ka lepliku koostöö nähtusi, kes evisid Eestis ühise kodumaa.

Kui mul selle kõige juures rohkem on tulnud kasutada ilmunud trükiseid ja kaasaegsete jutustusi kui kirja panna isiklikult nähtut ning kogetut, siis ei peaks see olema taunitav, sest ka need esimesed pärinevad elust enesest. Ja see on tähtsaim mu ülesande täitmisel: valgustada meie möödunud aega ja lähemale tuua meie kadunud maailma.

Mälarhöjdenil Stokholmi juures, 1953

I. Jooni aja palges

Toetussõnu kolmest sajandist

Stokholmi Kuninglikus Biblioteegis Drottningholmi Teatrimuuseumile Eesti teatri ajalugu kirjutades ja selle jaoks muuseas materjale kogudes eesti rahvamängude, -tantsude ja külateatri sugemete kohta meie minevikus, sattusin vanades saksa trükistes meie esivanemate üldiseloomustusele, nende olukorra kirjeldustele ja nende saatusele kaasatundmistele.

Kuna need kirjapanekud tulevad toonastelt kaasaegsetelt, kes vahetult meie esivanematega kokku puutusid ja võõramaalastena tõe nii raamatuisse talletasid, nagu nemad seda nägid ja nagu see tõde nende südameid liigutas, siis pean tarviliseks neid tähelepanekuid ja humanistlikke seisukohavõtte laiemale lugejaskonnale edasi anda – sidemete kinnitamiseks meie eelkäijatega.

Aastast 1647

Neist allikaist on esimene Oleariuse kirjeldus küll kõige napim ja tagasihoidlikum, kuid seda paljuütlevamad on järgmised. Toogem nad ära kronoloogilises järjekorras.

Diplomaat ja reisikirjanik Olearius kirjutab oma 300 aasta eest, s. o. aastal 1647 ilmunud raamatus mõndagi eestlastest, nende raskest töö- ja olukorrast, sellest, kuis neile ihunuhtlust jagatakse, nõnda et “Selcke nak maha pexema”, ja sellest, et nende vabaduseiha ikka veel hingitseb. Ta ütleb:

“Palju vabadust ja rahaomamist ei peeta talupoegadele kasulikuks, kuna nad muidu kergesti trotsima hakkaksid. Sest ikka veel peavad nad meeles, et nende esivanemad seda maad omasid ja et sakslased neid alla heitnud ja orjadeks teinud on. Sellest siis, kui nad talve ajal linnast koju sõidavad ja joovastunud on, siis ei anna nad vastujuhtuvale sakslasele naljalt teed ega kingi talle häid sõnu.”

Järgneb isegi tegelikuks mineku mainimisi talupoegade poolt mõisnike vastu ja selle karistamist surmaga.

Aastast 1774

A. W. Hupel oma raamatus “Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland” I kaitseb meid järgmiselt:

“Härra Herder (Joh. Gottfr. Herder, tol ajal pastor Riias, andis Saksamaal a. 1778-79 välja kuulsaks saanud luuleantoloogia “Stimmen der Völker”, milles ilmus rahvalaule kõigist ilmakaartest, muuseas ka Eestist. See kogu tõstis lugupidamisse seni halvustatud väikerahvaste luule.) rehkendab eestlasi laplaste kõrval Euroopa metslaste väikese jäänuse juurde. Sellega minnakse liiga kaugele. Eestlastel on ju omad vead, kuid nad on orjad; ent lätlased, soomlased, venelased, poolakad ei ole nende kõrval millegagi eelistatavad. Eestlased, keda härra Herder ei tunnud, kuid kelle hulgas mina nüüd juba 18 a. elan, ei pälvi millegagi metsrahva nimetust. Nad tegutsevad aastasadu põllutöö, karjakasvatuse, kalanduse, kunstide ja käsitöödega, millest nad muist tundsid juba enne nende praeguste isandate maaletulekut (s.o. enne a. 1200), nagu: hõbetöid, laevandust jm. Saarlased olevat kaugeid merereise ja sissetunge Rootsimaale julgenud toime panna, enne kui veel ükski sakslane jalga siia maale oli tõstnud. Hjärne (Thomas Hjärne (1638-1678), ajaloolane, koostas “Ehst-, Lyf- u. Lettlaendische Geschichte” (Eesti-, Liivi- ja Lätimaa ajaloo)) teate järgi olevat eestlased, arvatavasti lepingukaaslastena rootsi sõjaväes, taanlaste vastu võidelnud. Hr. Pallas (oma reisiraamatus läbi Venemaa mitmete provintside) kinnitab, et kõigil rauamaagialadel Uurali mägedel leidub kaunis sügavaid kaevandusi ja shahte, mis on kaevatud ühe tundmatu, kuid usinasti mäetööd toimetanud rahva poolt, ja mida nimetatakse vanad ehk “Tshudskie kopi” (tshuudide kaevandused). “Koop, koopa” on puhteesti sõna. “Tshuud” tähendab soomesugu rahvaid, sageli eriti eestlasi. Viimases tähenduses tarvitab tshuudi nimetust ka Nestor ja ta järglane a. 1030 ja 1191. Kui eesti suguharu või rahvas, kelle hulka ta kuulub, juba igivanasti mäekaevanduse tööd on toimetanud, mis õigusega asetatakse neid siis metslaste hulka?”

Kuigi eestlaste osa Uurali kaevanduste rajamisel võib-olla teatud ettevaatusega tuleb võtta, siis toodud tsitaat näitab ometi seda, kui südilt sakslane eestlast kaitses alahindamise eest.

Ja tema aegu Eesti alal valitseva julgeoleku ning eestlaste kõlbluse kohta ütleb Hupel samas:

“Meie riivistame ööseks harva uksi, veel harvemini aknaid, kõik seisab lahtiselt, isegi hõbenõusid pannakse harva luku taha; ja ometi ei kuulda midagi sissemurdmistest.

Meie maarahval on küllalt võimalusi ebakõlbluseks. Sulased ja tüdrukud magavad ühises toas, ka ühe ja sama põhu peal, nad suplevad katmatult üheskoos ega pea sündmatuks üksteist paljana näha oma töö juures pole nad tavaliselt kaetud mitte millegi rohkema kui mõne katkise särgiga. Sellejärgi tunneb talupoeg harva häbenemist. Ja siiski leidub saja lapse hulgas vaevalt 2 kuni 3 väljaspool-abielulist last.”

Aastast 1800

J. C. Petri oma raamatust “Briefe über Reval nebst Nachrichten von Ehst- und Liefland”, 1800, lausub väga liigutavaid sõnu meie õnnetute äravaevatud esivanemate kohta:

“Juba linna juhtuvale talupojale paljas otsavaatamine sisendab igasse inimsõbrasse kõige innukamat kaastunnet. Kujuteldagu enesele kahvatuid või tumepruune kõhnu nägusid, millel iial ei näe muretut naeratust, vaid ainult surnult endaette tarretunult vahtivat pilku ja elusttüdimuse märki.”

Järgneb kehva riietuse ja viletsate pastelde kirjeldus ja siis: “Kujuteldagu sääraseid inimesi läbiteinuna mitme päeva reisi, läbimärgadena tänavaporis paterdavat või väikesel, kaks jalga kõrgel vankril istuvat, mida veab pisike nälginud hobune, kes sageli päevade kaupa midagi muud toiduks ei saa kui märgi poolpehkinud õlgi, mida ta tänavailt leiab, – kujuteldagu seda kõike ja küsitagu eneselt, kas võib neid nähes jääda liigutamata, kas võib ühes linnas, kus igal majast väljumisel niisuguseid pilte näeb, oma elust rõõmu tunda? See kaastunne peab küll igas sakslases, kes oma kodumaal vabu ja õnnelikke inimesi on harjunud nägema, siis sattudes muutuma nördimuslikuks ja pahameeleks, kui ta mõtleb, et need vaesed siin pole kellegi väljasttulnud, vaid olid selle maa peremehed, kuni saabusid türannid võõrsilt ja röövisid neilt omandi, vabaduse ja inimõigused.”

Ja edasi:

“On see põhjendatud nüüd nende (eestlaste) loomuse või nende poliitilise olundiga, et nende seas leidub mitte harva inimesi, kes haiguse puhul mingit rohtu sisse võtta ei taha, kuna nad surma suureks heategijaks peavad? (See oleks nagu kirjutatud tänapäeva Põhja-Siberi ja teiste orjasurmalaagrite kohta…) Kas siin surve ei ole mitte taevani kisendav, kui see niisuguse tuimuse esile kutsub, kuna ja armastus elu vastu on inimese võimsaim looduslik tung?”

Eestlase käitumise ning moraali kohta kirjutab sama autor: “Paljudes asjades otsustatakse eestlaste kohta liiga ülekohtuselt, eriti kuna neile omistatakse sageli peagu eranditult valskust, truudusettust, tänamattust; kui see etteheide peaks olema põhjendatud, siis on selle aluseks kustumatu rahvuslik vihkamine sakslaste vastu, mille nad ise on äratanud enese vastu oma halva kohtlemisega, mille nad on neile õnnetuile osaks lasknud saada.”

Oma usus eestlase võimeisse ja väärtustesse lausub Petri otse prohvetliku ennustuse:

“Andke temale jälle julgust ja enesehindamist, vabadust ning takistamatut tegevust, avage neile väljavaateid ametikohtade ning auametite poole, ilma et nad selle juures tarvitseksid loobuda oma seisusest, laske neil perspektiivis näha kasu ja omandi suurendamist, siis tõusevad nad peatselt kõrgemale kultuuri astmele ja ilmutavad omadusi, voorusi, täiuslikkust, nagu need teiste rahvaste juures idanevad ning vilja kannavad. Mulle on kinnitanud asjatundlikud vaimulikud, et eestlaste loomulikud eeldused võivad võistelda iga teise Euroopa rahva omaga.”

Aastast 1802

Saksa reisikirjanik J. G. Kohl oma teoses “Ehstland und die Ehsten”, 1802, I andes kirjutab järgmist:

“Nüüd pöördun ma teie juure, teie kannatavad kaasvennad Soome lahe ääres, vaesed, kaastunnet pälvivad, paremat saatust väärivad inimesed. Teie olite kord vabad ja elasite kord rõõmsatena, pidades omaks vara, lapsi, keda te nüüd omaks ei või hüüda. Teie maa, teie omand on teie käest ära kistud ja tehtud meelevaldse võimu mängukanniks. Vähesed teie valitsejaist vaatavad teile kui kaasinimestele, kui kaasmaalastele, kes ometi teiega koos seisavad ühe ning sama Kõrgema valitsuse all. Õnnestuks mul ometi selle kirjutuse abil midagi kaasa aidata teie saatuse kergendamiseks ja tulikirjadega kirjutada paljude teie karmide ja rangete valitsejate südameisse need sõnad: mõtelge, et olete inimesed! – Ja sina, inimsoo geenius, laena mulle kirjariist, mis väärikalt ja rangest tõearmastusest juhituna oleks võimeline kujutama seda mitmekesist segamust selle rahva kannatustest ning rõõmudest, heast ning halvast, despotismi, ebausu ja rumaluse jõledusist, kujutama seda kirjut segu võõrastest kommetest ja viisidest, kujutama rahva kindlameelsust ja võitlust vabaduse ning orjuse vahel. Ja vaata kurvameelselt ning kaastundmusega alla selle rahuliku elaniku peale maal, mis on küll viljakas, kuid vähe oma rahvale kosutust annab. Kui ma ka nende saatust ei jaksa muuta ega nende koormat ei suuda kergendada, siis tahan ma ometi maailmale näidata, mis nad on ja mis nad olla võiksid, kui neid despootidest vabastatakse ja nende mõjupiirkonda avardatakse.”

Samas raamatus teises kohas kirjutab ta:

“On tõsi, et Mecklenburgis, Holsteinis ja Lausitzis kehtib veel pärisorjus, kuid paistab, et kaugeltki mitte sel hirmsal alandaval kujul kui Eesti- ja Liivimaal. Üheski kultiveeritud riigis ei saa seda kujutella karmimana ja rohkem vaevavana ning rõhuvamana kui Eestimaal. Isikud, kes on käinud Aafrikas ja Ameerikas, kinnitavad, et isegi kõige karmim neegriorjus ei ole mitte palju julmem ja barbaarsem kui siin maal. Inimestega kauplemine on vaba igale pärishärrale. Tallinna ja Riia nädalalehes leidub peaaegu igas numbris pärisorjade müüapakkumisi üksikult ja perekonnaviisi. Olen olnud mitu korda tunnistajaks, kui mõni aadlik mõne pälvija või talupoja ilusa hobuse või koertekarja vastu ära vahetas. Iga aasta tulevad siia sügavast Aasiast vene ohvitserid, kaevandusametnikud ja vabrikuomanikud, rändavad maal ringi ja ostavad talupoegi soldateiks ning töölisteks. Siis kisub nii mõnigi ihnus ja rahaahne aadlik-hingedemüüja mõne isa või venna ta perekonna küljest lahti ja müüb ta sügavasse Venemaale, kus ta oma isade pinda, oma naist, lapsi, vendi, õdesid kunagi enam ei näe. Harilikult müüakse küll vaid päevavargaid, lodevaid peremehi ja pahemat elementi, mida enam mingi muu trahvi abil ei paranda, ja eesti talupoeg ei tunne ka hirmsamat ähvardust, koledamat karistust kui olla ära müüdud venelaste sekka.”

Tähendab, Venemaa oli siiski veel hirmsam kui Baltimaad, kus talurahva elu oli peagu neegriorjuse sarnane.

Kuna vastloetud tsitaadis kõneldakse inimeste müümisest, siis ei ole üleliigne ära tuua ka inimeste hindu ligikaudu noist ajust (1770). Eelmainitud Hupeli järgi olid need: lapsel 4 rubla, teenijal tüdrukul 10 rbl., poissmehest sulasel 30-50 rbl., oskustöölisel 100 rbl. Raha ostujõust annab väikese näite, et sama 1770. a. paiku 1 koorem puid maksis 5-10 kopikat ja 1 vaat viina – 5 rbl. (1 vaat = 40 pange ehk ümmarguselt 500 liitrit).

Aastast 1818

John. Heinr. Rosenplänter oma “Beiträge´des” 10. vihus, 1818, laseb Väike-Maarja vanal praostil Schubbel anda eestlasest järgmise otsuse:

“Eestlane, kes meile ja kõigile, kes tema üle valitsevad, peatoidust, mõnususi ja rahulikku elu muretseb, on saanud looduselt kõige toredamaid eeldusi suuremaks vaimseks täiuslikkuseks, kuid kultuuripuuduse tõttu püsivad need temas mahamaetuina nagu ehtne kuld seatinas või vasemaagis. Ta süda on vastuvõtlik õilsaile tunnetele, mida ta küllalt sageli, ehkki tähelepandamatult ja ilma kärata esile toob, oma kannatavate vendade häda puhul tegeliku abistamise näol. Ta tunnetus on küll väga piiratud, ta õpib vaevalt arusaamisega lugema, ja kui ta vahel oma lugemistarvet tahab rahuldada, siis puuduvad tal head raamatud, ja siiski omab ta väga head arusaamist loomulikest asjadest ja sageli enam teadmisi majanduslikest asjust kui need, kellele ta oma töö ning vaeva läbi kõige hüvelisemaid teeneid osutab. Oma emakeelt kõneleb ta õigemine ja korrektsemalt kui sageli mõnigi, kes peaks olema õpetatud mees; tema väljendused on lühidad, arusaadavad ja katavad täpselt antut mõistet; isegi terminoloogiaid ei puudu tal. Tema usk, mille õppimiseks tal ainult lühikest aega on kulutada, on küll ümbritsetud tumedustest, annab aga temale ta olukorras küllalt valgust, et rahulikult elada ja surra; jah, see on tihti isegi praktilisem kui mõne sügavamõtleja-juurdeja oma ja tihti heledam ja tema jaoks õndsakstegevam kui paljudel alamast kodanikuseisusest. Tema kõlblusõpetus on lihtsameelne, ilma poliitilise kõrvallisanduseta, sest ta ammutab seda kristluse puhtast allikast. Ta austab oma ülemaid, kuna seda Jumal talle ta usus käsib. Ta ei tee kergel käel oma ligimesele ihulikku kahju, ei tunne kahevõitlusi, ja tõeline mõrvatöö on tema juures midagi haruldast, vähemasti kaugelt haruldasem kui seda juhtub hulga valgustatumate rahvaste juures; mürgikarikast, pistodast ja siidist poomisnööridest ei tea ta midagi. Kiimaluse ja mõnutsemise liialdused ning abielurikkumine on tema juures palju haruldasem kui residentsides ja kõrgeltkuulsais linnades. Pettused ja vargused, milleks tal ju nii palju juhuseid ning ahvatlusi on, toimetab ta kaugelt vähemal ning mõõdukamal määral kui sageli nood, kes kõrgeil positsioonidel asudes ja ülemaist seisustest põlvnedes vandega on tõotanud truud ja süümekad olla. Laimu ning kahjurõõmu peeni ja salajasi kunste, mis õõnestavad nii mõnegi tubli mehe õnne, ei tunne ega arenda ta mitte; kui tal midagi oma ligimese vastu on, ütleb ta seda temale vabalt näkku. Kadedus ja pahasoovlus häirivad tema südamerahu niisama vähe kui ta kaasinimese oma; sest ta on oma saatusega, kui see ainult mõnevõrragi talutav on, ikkagi rahul; sellest see suur kindlustunne maal, nii et me oma majauksi vaevalt öiste sissetungimiste vastu lukustame.” (Seda fakti kinnitavad mitmed autorid kui haruldast ja eriti märkimisväärset.)

“Eestlaste pahede alla kuulub eeskätt joomine, mis ehk kõigi teiste peamine allikas ja talupoegade eneste tunnistuse järele ainus on. Viinapõletamist ja kõrtsipidamist peaks piiratama. Nõndanimetatud kirikukõrtsid, mida mõne kiriku juures kohtab 4 kuni 5  ja mida nimetatakse kuradikabeliteks, pälviksid kinnipanemist ja teisitikorraldamist.

Nüüd veel paar sõna ta välisest õnneseisukorrast. Ta tunneb vähe tarvidusi ja omab neid napilt, ta rahuldub vähesest ja see on talle terviseks. Töö ja meelerahu vürtsid on talle ta kehva roa maitsvaimaks toiduks ja ta segamatu uni karastab ja elustab teda uueks tööks. ”

Niisugune hinnang ei ole antud mitte pealiskaudse tutvumise järgi, vaid on tehtud hingekarjase poolt, kes on vanaks läinud eestlaste keskel elades.

Aastast 1841

Eespooltsiteeritud J. G. Kohl oma teises teoses “Die deutch-russische Ostseeprovinzen”, 1841, pajatab muu seas nõnda:

“Eestlasele tähendab vabadus, ehkki talt see kalliskivi ammu rööviti, väärtust üle kõige, ja kus ta aga iganes võimalust leiab selle tagasivõitmiseks, on ta valmis seda kasutama. Venelane ja poolakas kannavad pärisorjust harjumuse ja lõbuga, mis äratavad imestust. nad austavad ja isegi suudlevad oma isanda jalga, mille see neile kuklale on asetanud, teatud galantsusega.

Trotsiva ja tõrksa eestlase juures on kõigest märgata, et ta oma alandusi mitte südamest tuleva tundmusega ei kanna. Ta alandab end ainult vastumeelselt ja kannatab tema peale pandud karistusi tagasipeetud kibedusega. Sakslased Tartus, kel on nii eestlaste kui ka lätlastega tegemist olnud, asetavad eestlaste rahvuskarakteri kõrgemale lätlase omast, keda nad kui argureid ja pehmikuid põlastavad, kuna eestlasi nad kardavad. Veel nüüd on eestlased oma saksa isandate teenistuses palju kasutatavamad kalurid ja madrused kui lätlased. Ka rootsi sõjaväes esinesid eestlased alati vapraina ja nende julgust kiidavad ka vene ohvitserid iseäranis. Lätlased, veel enam venelased käituvad väga viisakalt, aupaklikult ja meelitavalt, eestlased aga evivad sellevastu karmi, järsku ja nurklikku olemust.

Ainult kurvad välised tingimused on eestlase juures esile kutsunud teatud kõike-embava tuimuse. Meelisklus, mis ilmneb selle rahva juures, kui ta vaatleb looduse ja inimese kordasaatmisi; sügav tundmus, mida ta avaldab säästlikul laste, nõrkade ja vanade kohtlemisel; õige ja peen otsustus, mis on kõlbeline ja mis mitte, ja lõpuks innukus, millega ta käsitab usundlikke ja moraaliküsimusi, tunnistavad eestlases pesitsevast kõrgemast ja üllamast loomusest.

Oma energiat näib eestlane avaldavat vaid tülis, vihas ning jonnakuses.”

Ja teises kohas leiab ta eestlase kohta liigutavaid ning südamesttulevaid kauneid sõnu:

“Taime kombel liibuvad nad oma kodumaa kitsa ala külge, mis on nende paradiis, hoolimata vaevadest ja muredest, mida neile sageli selles paradiisis peale pannakse. Nende vaimu luuleline suund teeb nad poliitilise tegelikkuse vastu hoopis saamatuks. Sest alaliselt kaeba- ning kiidulaulude najal luulemaailma sukeldununa unustavad nad oma ihuliku olemuse hädad.

Tõesti, ainult raske südamega ja kurva meelega võib inimsõber astuda põhjarahvaste asulaisse, kes kõik nii kaua on vaevelnud alatasa rusuva ja sageli südametu orjuse piitsa all, ja tunnistada seda inimsuse alandamist, mida siin on toimetatud aastasadu ja mis ikka veel kestab. Pisaratega silmis tahaks kisendada taeva poole: Jumal! Jumal! miks jätad sa nõnda oma inimesi maha! kui mõtled kõigile neile toredaile eeldustele, mis tukuvad neis rahvastes, eestlastes, lätlastes jt. ja mis on looduse poolt neile antud, kuid orjuse läbi alla surutud, vigastatud ja maha maetud.

Kujuteldagu, missugused oleksid eestlased ja lätlased, nagu neid looja on suurepäraste omadustega varustanud, vabadena ja sõltumatuina!”

See on jällegi nagu tänapäeval öeldud elu kohta kodumaal.

Aastast 1846

Prof. dr. P. Possart oma teoses “Statistik und Geographie des Gouvernements Ehstland”, 1846, iseloomustab eestlast nõnda:

“Nagu ta keel, nii on eestlane ise loomu poolest pehme ning rahulik, üks lihtne loodusepoeg. Mõrv, rööv, vargus, vägivald, sissemurdmised, kaklused esinevad tema juures harva. Ainult toiduaineid, käsitööriistu jm. ta vahel himustab, kuna ta nende varastamist patuks ei pea. Hoolimata voorustest, esineb eestlase juures siin-seal mõningat kangekaelsust, salalikkust ja kahjurõõmu sakslaste vastu, keda eestlane teinekord seepärast vihkab, et nad temalt ta maa ning jõukuse on ära võtnud.

Eestlased peavad kangemeelselt vanast kinni – kuid nende muistne karakterijõud, mille nad on pärinud oma esivanemailt, ei ole veel kustunud; ainult nüüd püsib see kristliku meelsusega ilusas kooskõlas. Nad omavad kõigutamatut julgust, suurt vaprust ning kaelamurdmiseni küündivat vahvust; nad astuvad anduvalt surmale vastu, kuid põlgavad enesetappu kui pelguritegu ja on kõrgel määral ebatundelised  väliste muljete vastu. Sellest küll tuleb nende surmakartmatus.”

Ja selliseid häid päritud omadusi on 100 a. hiljem asutud ära pillama võõrastele, assimileerimise teel!

Aastast 1864

Ed. Osenbrüggen oma raamatus “Nordische Bilder”, 1864, ütleb:

“‘Üks õnnetumaid rahvaid Euroopas, kes ajaloolise “õiguse” raudrusika poolt maha surutud ja lämmatatud, on eestlased. Kuulsuse asemel olla “maa valitsejad” on neile jäänud “sõnakuulmise kuulsus”.

Kõlbeliselt laastavale aastasadade-pikkusele orjapõlvele on neile viimaseil aastail juure tulnud veel üks suur õnnetus, milles tuhanded nende seast igasugu pimestusvahendite mõjul on lasknud end meelitada protestantismist üleminekule kreeka kirikusse ja sellega kandma lõhestust oma rahvasse, mis ainult veel keele, kommete, ühise häda ja usu läbi oli koospeetav.

Et sellele sajandeid orjastatud rahvale on jäänud ta luule, ei ole just mitte väike tõendus sellest, et luule on Jumala and, mis rõõmsaile inimestele rõõmuks, raskeltrõhutuile lohutuseks on antud. Eestlaste luule on alal hoidunud eelajaloo toredais saagades ja lauluvaras, millele aga raske on juure pääseda, sest sakslasele, kes eestlase ta muinasmaailmast välja on kiskunud, kes temalt ta taeva röövis ja kauni maa hädaoruks muutis, ei jutusta eestlane oma jutte ega laula talle oma laule mitte.”

***

Kõik need iseloomustused ja seisukohavõtud eestlaste kohta kuuluvad meie orjaaega. Ka viimane, ehkki selle autori Eestis käimise ajal rahvas juba paberil prii oli, tegelikult aga paljudes paigus veel raskemas ja õiguslikult ebamäärasemas olukorras viibis kui enne priiuse tulekut.

Viimane, hiljem järgnev tsitaat kuulub aga juba meie vabapõlve ajajärku, meie ärkamisaeg. See erapooletu ungari teadusmehe kirjutus kujutab meie rahvast leplikus ja koostöölikus suhtumises maa isandatega. Endistest läbielatud ränkustest ja ülekohtust ei ilmuta see rahvas ei kibedust ega kättemaksu, vaid tundes end priina, käitub ta kombelise ja väärika vabamehena, mitte äsjase orjana ega minevikust haliseva nõdrakesena. Ja isandate poolt ilmutatakse ka teatud tunnustust ja osavõttu sellele vabale rahvale, nagu sellest kõigest loeme peatükis: Kui Tsooru mehed laulupeol käisid.

…

Sisukord

Kaaskiri

I. Jooni aja palges

Toetussõnu kolmest sajandist

Aastast 1647

Aastast 1774

Aastast 1800

Aastast 1802

Aastast 1818

Aastast 1841

Aastast 1846

Aastast 1864

Kildema-Jüri

Lillerlipp

Mis juhtus Palmse mõisas

II. Kaks häitsemeest

Fr. R. Faehlmann

Fr. R. Kreutzwald

Õpetatud Eesti Selts ja Kalevipoeg

III. Pilte vanast kenast Võrumaast

Kui Tsooru mehed laulupeol käisid

Parun Budberg asutab pasunakoori

Moosekandid sõidavad

Laulupidu ise

Romantikud sepikojas

Sänna-mail 

Kadunud ja jälleleitud onu

“Ketsemann”

On head päevad

– ja kurb lõpp

Ühe pihtimise saladus

Jutt viiest Nurme turakust

Kunguküla Diogenes

Oti Ann

Valla tublimaid mehi

Üks jahimehe jutt

Draama mõisas

Mis mees oli Fuchs?

Suures-Rõuges

Köster Assor ja tema Tootsid

Sissejuhatuseks

Üks kange pedagoog

Eesti vaim

Vitsahirm ja “kitsejalg”

Lahing “väliku” lävel

Pealekaebaja karistamine

Tüssatud, “vannitatud” ja joodetud inspektor

“Donnerwetter”

Köstri omad vembud

Lähemat kuulsast Haanja vallast

Vana Assori kehvad päevad

Seitse kirikuõpetajat

Esimene Hollmann

Teine Hollmann – see tähtsaim

Traugott Hahn

Rudolf Kallas

Kolmas Hollmann – see viimane

Pastor X

IV. Sõbralikel rannikul

Toilas

Loksa-Haral

Keila-Joal

Kärdlast Kassari saarele

***

Kirjastus Orto, 1954 Toronto

Vaata raamatuid meie veebipoes Vana ja Hea raamat – https://www.vanajahea.ee/