Toimetanud Henrik Visnapuu.
Kaane ja vinjettide puulõiked valmistanud Märt Laarman.
Korrektuuri lugenud Rein Nurkse

“Kaks novelletti” – Friedebert Tuglas

VIHA
Vana Kikerpill istus laua juurde ja lõi ajalehe lahti. Ometi üks silmapilk enese mõnuks ja meelelahutuseks! Oli ju tänagi nende üürilistega rassimist ja protsessimist, ikka see pole hea ja too pole paras! Nagu peaks tema maailma omal kulul soojaks kütma. No seda ei ole!
Sestap oligi nüüd hea puhata ja lugeda. Et mis maailmas uudist, kes´ kellega sõda peab või mis muud lahti. Olgugi et see temasse ei puutu. Aga just sellepärast mõjubki see rahustavalt. Otse lust kuulda, kui kuskil maa väriseb või tuld purskab. Nimelt mõnel võõral ja kaugel maal, millega pole midagi pistmist. Muhele vaid ja silu habet (ikka hea, kui sihuke viht omast käest — ei ole vaja lipsu ette ega muud edevust!).
Aga seekord läks ometi kõik teisiti. Sest äkki nõksatas Kikerpilli pea — ta leidis lehest oma nime. No mis nad temast tahavad? Maksud ju makstud ega ole kohtu alla antud. Ta luges loo ähmides läbi, kuigi silme ees ähvardas kirjuks minna. Neetud—oma raha eest pead sa seesugust lugema! Ta viskas lehe lauale ja hüppas üles. Veel kord neetud!
Siis toppis ta lehe tasku, haaras kaabu ja tormas välja. Ta tahtis minna ja neile näidata. Keda just „nende” all mõelda, see polnud talle eneselegi selge, seda enam aga tahe „näidata”. ükskõik, kas isiklikult läbi materdada või istuma protsessida. Jah, las sitsivad, sihukesed lõõbid! Teise inimese au teotajad — need kirjutajad, toimetajad ja trükkalid! Las sitsivad, saatana nahad!
Viha lainetas temas nõnda, et käimist takistas. Aga ühtlasi andis ka hoogu ja auru, et oleks võinud müürist läbi murda. Ta ähkis nagu vedur ja vehkis tuulikuna käsi. Ning peas ikka sama mõte: saatana nahad — need üürnikud, toimetajad ja kogu maailm! Kõik üheskoos vangla väärt!
Nii kihutas ta kesklinna poole, nägemata maad või ilma. Kuid mida lähemale ta jõele jõudis, seda taltsamaks ta sai. Nagu oleks külm vesi ta ägedust jahutanud.
Kõigepealt oli ju lugu tõsi, millest kirjutati. Pisut küll väänatud ja käänatud, aga ikkagi sinna poole. Juhtus juba nii sandisti. Ja teiselt poolt, mõni hullem nüke oli veel mainimatagi jäänud. Mine nüüd protsessima ja neid väänakuid õgvendama, — kes ütleb, et selle juures need rumalamadki haagid paistma ei hakka? Jaa-ah, ka sellele pidi mõtlema, pidi mõtlema …
Kikerpill peatus keset silda. Lihunikusell põristas mööda, ohjapärasid keerutades. Tudeng kurameeris põiki jalgteel oma preiliga ja poisiklutt tuigerdas jalgrattal. All sogasel jõel aga juhtisid venelased vandudes oma parve sillaavausse. Kellelgi polnud asja Kikerpilli haavuse ja vihaga. Nii see maailm on, mõtles ta kibestunult. Ega seda ole, et keegi teisest hooliks!
Kuid mis teha? Ei, ega ta nii loll ole, et midagi uisapäisa teeb. Ikka on tolku tarvis, olgugi hing täis. Ja kedas kuradimast ta seal kohe kätte saabki, — kuigi vihast piisaks poolele linnale ?
Ja Kikerpill käänas ümber ning hakkas tagasi tulema. Nüüd liikus ta hoopis aeglasemalt ja abitumalt. Viha nööris ikka veel ta kõri, aga mitte ei saanud otsa peale, mis peaks tegema. Kui vähemalt teaks,
Kesse lõõp on? küsis ta. Egas muu, vastas samuti, kui ikka mõni ta enese üürnikest. Küllap see koolmeister Otstavel, — nokk püsti ja nägu tark peas, aga püksitagumik lõhki. Käratas, et käitugu vana Kikerpill temaga viisakamalt, tema olevat entelligent inimene (just kui sõimusõnal). Või jälle masinameister Oolup, — kah nagu kirjamees. Aga üürimaksmisel, — siis on teine lugu. Muudkui: „Mitte kuidagi ei saa täna, aga homme, ülehomme, nädala pärast..Teate isegi, rasked ajad!” Aga kes küsib vana Kikerpilli rasketest aegadest? Ah? Kirjutama-trotsima ollakse aga küll meistrid!
Ta ei märganudki, kuidas oma põiktänava otsast möödus. Aga jalad teadsid ise, kuhu viia. Ta tõusis mäkke, tegi paar käänakut ja astus surnuaia väravast sisse. Väraval kiri: „ õndsa omma ne koolnu …” Küllap nad seda on — kindlasti on. Kuid sellele võib vaid pühapäeval mõtelda. Muu aeg purele aga siin nende koertega. Ole siis veel õnnis või muud!
Ta läks tükk maad vasakule, koperdas rohtunud kääbaste keskel ja peatus siis naise haua ees. Võttis kaabu kaenlasse ja luges meieissa, ise oma haavustele mõeldes. Näh, mõtles siis jälle, oleks ju pidanud siia lilli või muud seesugust istutama. Ikka nagu teistel inimestel, — muidu arvavad, et vana Kikerpill ei raatsi. Aga näe, tema pole suutnud seda sula leina pärast. Mälestage ja armastage oma südames, — nii on öeldud. Ja nii ta just teebki.
Mitte küll nõnda, et ta oleks oma naisterahvaga selle eluajal kesteab kui hästi läbi saanud. Ega see kerge olnud! Teadagi, need naised — nooremas eas hilbud ja edvistused, vanemas jälle liigne jumalasõna ning kirikuskäik. Ega ta, kadunuke, raha või sõnaga just kokkuhoidlik olnud. Ja kui teine seda jälle on, siis on ju lausa häda koos elada.
Aga nüüd oli see kõik juba ammugi mööda ja naine puhkas siin. Ning vana Kikerpill oli koguni liigutatud. Tal oli viisiks ikka naise hauale tulla, eriti kui teda miski vaevas või kui talle ülekohut oli tehtud. Nagu kaebama või nõu küsima. Et mis sa, Amaali, sest jällegi arvad? Kas võib Kaeramaa üüriga kannatada või Suslapil lasta siga pidada? Sest need pärimised selgitasid Kikerpillile enesele asja. Ta küsis, mõtles järele ja vastas siis ise. Aga ometi näis, nagu oleks naine asja lahendamisel abiks olnud. Ikka hea, kui inimesel on keegi, kes toetab, olgugi surnud. Muidu söövad silmad peast! (Ja kõige lisaks : see ju päris hinnata nõuanne, mida võid ajalikust maailmast asjata otsida. Tunneb ta neid ahukaate ja muid asjamehi!)
Nii istus Kikerpill ka nüüd haua äärde, võttis seitungi välja, pressis põlvel sirgeks ja hakkas lugema. Esiti tasa, siis aga ikka kõvemini ja kõvemini. Aeg-ajalt ta peatus ja küsis kääpa poole pöördudes : „Kuuled sa, Amaali, mis nad kirjutavad? „See tuntud ihnuskoi ja inimestekoorija Taela tänavalt…” No mis sa ütled selle kohta? Eks ole vembla väärt?” Naine vaikis, nagu nõus olles (oli surnuna üldse väga järeleandlik). Ja nii luges Kikerpill loo lõpuni, ikka aeg-ajalt naisega nõu pidades. Ning naise vaikiv üksmeelsus rahustas teda.
Kuid kalmistult lahkudeski polnud Kikerpillile naise nõuanne veel päris selge. Aga oli ka alati nii, et see alles koduteel lõplikult selgus. Meenutades järk-järgult kahekõnet kadunuga hakkasid asjad paremini paistma. Mis poolt ja mis vastu ning mis kõigest sest arvata, kuni oligi klaar.
Nii hakkas ka nüüd juba Kikerpilli rühist see selgusele jõudmine paistma. Mida samm edasi, seda hoogsamalt ta astus. Ja ähkis jälle nagu vedur. No oodaku nad, kuramused, seal majas! Küllap on nemadki juba lehte lugenud ja itsitavad. Eks nad seda ikka niisama kümne peale osta nagu tema koos naaberperemehega. Nii siis loevad ja kahjurõõmutsevad, et nüüd see vana Kikerpill sai. Aga ei saanud ega saa saamagi!
Ta astus sõjakalt väravast sisse ja komistas kohe Susla-muti kana otsa. „Ma tahan teada,” kisendas ta roostetanud häälega, „kas see on siin mõni jaanalinnukasvatus või mis!” Kuulgu, kuulgu kõik, et tema pole veel kellegi löödud mees. Seda tahtis ta öelda, vajudes röminal oma uksest sisse.
Seal asus ta kohe laua taha, lükkas raudraamidega prillid ette ja otsis kirjutamisriistad esile. Tindipotist lendas porikärbes välja ning paberiga oli lugu veelgi kehvem. Sellesse vihikusse oli ta seni küll ainult oma võla- ja maksuasju märkinud. (Puha rahutu maa rahad — ikka rublad, margad ja kroonid — tea, mis türgi raha veel viimaks tuleb ! Ja vaene inimene muudkui rehkenda, nii et pea suitseb!) Kuid nüüd ses kitsikuses kõlbas sellegi jaoks, kõlbas veel eriti hästi!
Kikerpill valis puhta lehekülje ja algas konarlike tähtedega : „ Ausdud toimendus!” Jah, just nii tahtis ta oma arveid tundmatu vastasega õiendada. Kas polnud ta küllalt näinud, et seitungis vastastikku vaieldi ja üksteist trötsiti. Kui ei saa oma vihameest kätte, siis ütle nii, et kõik kuulevad, küll siis kuuleb ka see koeranägu. Ja Kikerpill pigistas sulevart, nagu oleks see malakas pihus.
Tähedki, mis tulid ta kriuksuva sule alt, olid maruvihased. Ja nagu kasvas viha, nii kasvasid ka tähed. Millest ta kirjutas? Kõigest. Otstavelist ja Oolupist, Kaeramaast ja Suslapi seast, Taela tänavast ja sest linnast ning kogu eesti rahvast, nii palju kui ta sellega oli kokku puutunud. Kirjutas kõigest läbisegi ja ühtekokku. Kõik olid kupatamise väärt! Ega olnud seni küll kirjatööga palju tegemist teinud, aga kui nüüd on arveteõiendamine, siis olgu! Ta mõnules oma mõtteist ja silus jälle kahjurõõmsalt habemevihta.
Jõudis juba õhtu, aga Kikerpill kirjutas. Tuba läks hämaraks, — ta vehkis edasi. Ta higistas ja ähkis jälle nagu vedur. Tal oli palju ütelda, kogu eluaja ülekohtu pärast kaevata. Jah, just kogu eluaja ega mitte ainult selle ajalehe juhusliku lora pärast. Süüdistusmaterjali korjus nii palju, et ta selle all otse läkastas. Ikka veel ja ikka veel! Mida polnud ta kõik kannatanud! Tal oli ühelhoobil enesest hale ja see vaimustas teda ühtlasi. Teda valdas otse nägemus ja tema palavikuline looming paisus pimeduses, nagu oleks Amaali ise talle hauatagant ette öelnud.
Mis olid temaga võrreldes kõik kirjamehed ja hari-itlased (päh !).

ÜHE ELU MÕISTATUS
Teie ütlete, et juhus, niisama kogemata. Aga mina ei usu. Ja ei usu sellepärast, et olen seda oma naha peal ära katsunud ning tunda saanud. Mis me siis õieti muud teamegi kui seda, mida just ise oleme näinud. Kõik muu on niisama, paljas meelekujutus, nagu pilt seinal või jutt raamatus.
Nojaa, Ameerika on ju vist olemas, kui seda kõik kinnitavad. Aga kust ma seda siiski täpselt tean. Ja nii on lugu ka kõige muuga: mida ise oled proovinud, seda tead; aga mida niisama kuulnud, see jääb ka niisama. Nagu ka selle Ameerikaga: mulle ükskõik, kas teda on või ei ole; ei tee sooja ega külma. – –
Ega see teistele pikk lugu ole, võiks paari sõnaga ära öelda, et vaata, jah, tapsin kord kogemata inimese. Aga minule on see küll pikk, sest olen sellele aastate kaupa iga päev mõtelnud. See on nagu okas mu hinge torkinud. Näete, mu meelekohad on sellest juba halliks läinud ja naist pole ma siiamaale võtnud ega võtagi vist enam. Mitte, et ma enesele kesteab mis etteheiteid peaksin tegema või kuidagi kahetsema. Tunnen enese tõesti süütu olevat. Aga ma ei saa sest lahti. See on ikka veel värske, nagu oleks olnud eile.
Noh, kust te peaksitegi seda teadma. Näete ainult, et kohmitseb inimene oma ette elada ja mõtteid mõlgutada, aga miks nõnda — kes see teise sisse näeb. Pole ma sellest veel kellelegi hinganud. Olen hoopis teise kohtagi asunud, ja ega sealgi vist enam keegi mäleta. Vana asi, ammu ununud, kuigi tookord oli palju juttu. Ainult mulle pole see vana ega ununud. – –
Ma ju ütlesin, et pole seal suuremat rääkida. Ja vist narr olen, kui seda nüüdki teen. Aga kui juhtus nõnda jutu peale. Et teie ikka: juhus ja muud midagi, olgu see hea või halb,- et ära pane tähele ning ela muudkui edasi. Noh, edasi peab ju elama, ega sa kuhugi ei pääse. Aga ei pääse ka kuhugi küsimuse eest: miks just nii, miks mitte teisiti ja miks pidin just mina seal kaasas olema?
No kui tahate, siis olgu peale. Aga ma juba ütlesin, et ega seal teistele kes-teab-mis ole. Ja kõige lisaks pean algama päris kaugelt, mis teile veel hoopis igav. —
Vaadake, minu elu pole juba lapsepõlvest peale jumal-teab-mis asi olnud. Kui te nüüd näete, et on inimesel oma töökojake, oma elamine ja olemine, nii et ei peaks vigagi olema — siis on see kõik väga aegamööda tulnud. Oma kodust ei saanud ma aga peale ihu- ja hingenatukese küll midagi kaasa. Mõistate isegi, kui ütlen, et see oli moonaka kodu, nagu nad siis olid. Vanemad isegi pimedad, verivaesed, orjuse all — mis sealt veel lastele. Pisut hilpe ihule, natuke körti kõhtu, paar talve katekismust külakoolis — see oli kõik. Aga niisama elasid ju teisedki ja see poleks midagi, kui mul ei oleks muid hädasid olnud. Kuid ema oli mul surnud, kui olin alles paariaastane, nii et temast midagi ei mäleta. Nagu tühi koht õhus, hoopis tundmatu asi
on mulle see, mida kutsutakse emaarmastuseks. Kuid mida pole tundnud, ega seda oska õieti ka taga igatseda. Halvem oli see, et ma hoopis vastupidist tunda sain. Mis pidi moonakast isa väikse lapse, seapõrsa ja pesemata jalanartsudega muud peale hakkama, kui varsti uue naise võtma. Seda tuleb ette ja see on loomulik. Aga loomulik polnud see, missuguse naise ta sai. Eks nad lähe ajapikka vist kõik halvemaks, kuid see oli tulihark juba algusest peale. Ja ime, et ta mulle üldse elu jättis, nii et võin nüüd siin teiega juttu ajada. Mis see minutaolise surm oleks talle tähendanud! Igatahes, sellest peale, kui mäletama hakkan, oli mu elu üksainus põrgu. Ja kui võõrasemal veel enesel lapsed tulid, siis seda kibedamaks muutus minu põlv. Ning isa? Mis nüüd tema märkas, või kui märkaski, siis ainult nohises pahaselt, kuid vastu ei hakanud. Arvas vist: vaeste inimeste asi, tühja kah! Juba kaheksa-aastasena pandi mind võõraste juurde karja, ükskõik kelle tõugata või tõmmata. Aga nii sai vähemalt suveks silma alt ära. Ja need paar talve külakoolis — näljasena ja närusena sealgi, kõigi põlata ning pilgata. Aga mis ajast kodu jaoks üle jäi, seda olin võõrasema saagida ja süüa, peksta ning piinata. Oleksin ma vähemalt vastugi suutnud hakata! Aga olin veel nii võimetu ja kasvultki kõhetu. Ainult viha südamesse peita ja hambad risti purra – see oli kõik, mis mulle üle jäi.
Jah, oleksin võinud kasvada inimesevihkajaks eluajaks. Sest kõik, mis ma lapsena nägin ja tundsin, oli ainult tigedus ja kurjus. Aga siin nüüd peangi ka millestki hoopis muust rääkima. Oli seal mõisas tol ajal valitseja — noh, härra mis härra, sedamoodi elati ja rahvast koheldi. Ja oli neil niisama mitu last, kõik ikka härrasvõsud.,Käisid kõrgilt, kõnelesid upsakalt. Ega ma seda neile praegugi ette heida, veel vähem oskasin siis heita. Ju neid oli nii kasvatatud, kuna meid üldse ei kasvatatud (kes meil seda sõnagi tarvitas!). Neile oleks nagu väärislatv otsa poogitud, meid aga jäetud mõruks ja hapuks metsuibuks. Ja eks
nad pidanud siis ennast ka vastava uhkusega ülal pidama. Nojah, aga oli valitseja lasteperes ometi üks tütar, kes mind hoopis teisiti kohtles. Ama oli ta nimi, mis paistis mulle siis ja paistab veel nüüdki veidrana. Hiljem olen küll välja uurinud, mis see umbes võiks tähendada. Ama oli ligikaudu minu vanune, aga minust näljarotist igapidi priskem. Ja mis viga ollagi, kui mõelda, missugune oli elu moonatares ja missugune valitsejamajas. Mäletan nagu eilset päeva, kuidas temaga esimest korda kokku puutusin. Olin siis ainult pisut üle kümne aasta vana. Oli hiline sügispäev ja mina kükitasin mõisa õunaaia taga kraavis ning närisin porist loomapeeti. Tegin seda lihtsalt nälja pärast. Siis kuulsin äkki enese kõrval häält: „Ega see ju süüa kõlba.” Ma ei pääsnud ehmatuse pärast paigastki. Mõisavargus! — see oli mu ainus mõte, — ega ta kaebamata jäta! Ma vaikisin, tema pirtsutas suud ja kordas jälle: „See ei kõlba ju süüa.” Ja lõpuks ei leidnud mina muud vastata kui: „Kõlbab küll.” Ta vaatles jälle mõne aja mind ja ütles siis: „Miks su nina märg on? Pühi ära!” Ja ma tõmbasingi varrukaga üle ninaotsa. Ning selle järele läksime kumbki omale poole.
Muidugi, päris lapsikud mälestused. Aga kui elu on nii vaene olnud, siis püsivad needki meeles. Ootasin ja võbisesin tookord mitu päeva, et saan nüüd mõisavarguse pärast keretäie — ja seekord juba isa käest. Kuid asjatu kartus. Amale polnud meeldegi tulnud kaevata, võib-olla ta ei mõistnudki, et see vargus oli. Ja palju meil ka hiljem kokkupuutumisi ei olnud. Kuid kui oli, siis ikka teisiti kui harilikult lapsed kokku puutuvad. Me enamasti vaikisime ja ainult vaatasime teineteist. Ei olnud midagi öelda ja nagu hale oli, vist kummalgi. Jah, nüüd tagantjärele tean, et see oli haledus.
Aga siis tuli midagi veelgi halvemat. Võõrasema tahtis mind kodust lõplikult välja süüa. Ta näris ja saagis nii kaua isa kallal, kuni ka see järele andis. Olin alles kaheteistkümneaastane, ja kuhu minusugust panna? Aga siis oli isa laadal ühe aguliklempneriga tutvunud ja jutu peale saanud, et sellele õpipoissi tarvis. Noh, ja sinna mind siis viidigi. Mäletan, kuidas ühel pühapäeva-hommikul isaga moonamaja ees seisime, et linnamarssi alata. Mul polnud niipalju hale isamajast lahkuda kui hirm tundmatu linna ees. Olime just minemas, kui võõrasema veel välja jooksis ja mul mütsi peast tõmbas: „See ju temale
väike, aga Kustile päris paras!” Ja just samal silmapilgul nägin, et Ama moonamaja otsa juures puu all seisis ning kõike seda pealt vaatas. Kas oli ta mu lahkumisest kuulnud või siia juhuslikult sattunud, ma ei tea. Kuid kui tast möödusin, siis nägin, et tal pisarad mööda palgeid veeresid. Ja näen teda ikka veel niisama puu all seismas: juuksekobarad kahelpool kitsa näo ümber, silmad pisarais, käed valuliselt kokku pigistatud. Tal oli hale minu lahkumise pärast ja minul temast samuti hale!
Nii pidin isamajast isegi ilma kübarata ellu astuma. Sellest näete, et mu võõrasema polnud tõesti mitte inimene, vaid metsaline. Ja ega ma sinna isamajja enam tagasi saanudki. Isa kolis varsti teise mõisa, käis linna juhtudes mind paar korda veel vaatamas ja suri siis. Mis mu võõrasemast ja ta perekonnast hiljem on saanud, seda ma ei tea, ega tahagi teada. Kui aga õiglane olla, siis peaksin võõrasema küll selle kodunt väljasöömise eest tänama. Ega ma nüüdki kes-teab-kui kaugele ole jõudnud, aga ikka teine asi kui moonakapõli.
Noh, aga enne tuli mul väga raske elukool läbi teha. Ega too plekksepp mingit õpipoissi vajanud, rohkem küll jooksupoiss! ja igasuguse mustatöö rühmajat. Juhtus juba nii, et ma kogu oma noorpõlve pidin halastuseta ja südameta inimestega kokku puutuma. Peksu, nälga, mõnitust — seda kõike on olnud enam kui tarvis. Aga seda ma mõistsin ka varsti, et mul kellegi teise peale pole loota kui ainult enese peale. Ja siis hakkasin juba omapead ringi vaatama. Läksin klempneri juurest lukussepa juurde, kus võisin juba midagi õppida, ja sealt viimaks päris mehhaaniku juurde, õppisin ise ja ei pannud võõrale õpetusele vastu. Ja nii on see edasi läinud, kuni tänase päevani.
Aga kõik see on ses loos õieti kõrvaline asi. Tähtis on ainult see, mille pärast ma jutustama hakkasingi. Kui mind miski aitas neis viletsusis püsti püsida, siis oli see nimelt Ama või õieti ainult tema mälestus. Sest teda ennast ei näinud ma enam kunagi — vähemalt mitte elusana .. . Kuulsin, et temagi isa oli sealt mõisast varsti lahkunud, ja siis kadusid juba viimsedki jäljed. Ja nii jäi Ama mu mälestusse ikka seesugusena, nagu olin teda viimast korda näinud. Mõistus ütles mulle küll, et ta pidi olema juba täisealine ja hoopis teine välja nägema kui see mu mälestusepilt. Aga ma ei suutnud ega tahtnudki teda teissugusena näha. Nii oli ta mulle hoopis lähedam, arusaadavam ja armsam. Ainus inimolend, kes on kunagi omas lapsehaleduses minu pärast pisaraid valanud! Jah, nii kujutlesin teda, kui mul väga raske oli, ja see kujutlus lohutas ning toetas mind. Ja sealt läks mõte veel edasigi. Tema on nüüd küll juba haritud preili, aga ega minagi enam just see ole, mis kord olin. Ja maailm on pikapeale ka juba muutunud ning seisuste vaheseinu ei peeta enam nii kõrgeiks. Kui temaga veel kord elus kokku puutuksin … No jaa, seda võib vist ka armastuseks kutsuda, kuigi armastuseks inimese vastu, keda ei näe ja keda vahest enam olemaski pole. Ma ei oska ju neid sõnu just nii seada, et asi teile täitsa selge oleks. Ja ega ta vist mulle eneselegi ole alati päris selge olnud. Aga teisi naisinimesi ma igatahes ei vaadanud, nagu pole neid hiljemgi näinud.
Olin tol ajal, millest nüüd pean rääkima, juba kahekümnekaheaastane. Teenisin siis vana Strömbergi juures, — juba õppinud poiss ja hea palgaga. Ei ma olnud kaugeltki enam teiste tõugata, vaid igas asjas mees enese eest väljas. Paistis, et nüüd võiks see õige elu alles alatagi.
Mäletan nii hästi toda kevadet, kui see kõik juhtus. Töökoda oli õuepoolses küljes, tänava ääres aga kauplus. Meie akende all oli tükk õue mõne pesunööriga, selle taga võõras õunaaed ja eemal puude taga mõni maja. Aed õitses nõnda kirssidest, et paistis nagu üle äärte ajav seebivahu nõu olevat. Muidugi, töö tahab ju teha, aga eks ole töömehelgi hea vahel pead tõsta ja lasta silmil millegi ilusa peal puhata. Hoopis teine asi, kui ilmast ilma ees ainult tükk halli seina või porist õue.
Ja vaat — ühel säärasel imeilusal päeval tuligi doktor Kanarik oma püssiga. Ta oli vahest küll suurem loomatapja kui inimestearstija —kirglik kütt! Nüüd oli ta oma laskeriista väikse rikke pärast parandada toonud. Sihukesed tööd ei kuulunudki õieti mulle, vaid vanemale sellile. Aga pidi ka just nii juhtuma, et ta sel päeval jälle oma igavesti valutavat pead parandas. Ja nii võtsin mina püssi, vaatlesin seda, raua ots lahtise akna poole, ega mäletagi, mis just tegin, kui äkki käis ootamatu pauk. „Kas sa hull oled!” hüüdis vana Strömberg üles hüpates. Ja olin mina isegi jahmunud. Kes pagan siis laetud püssi parandada toob! Vaatasin ringi, aga muud häda peale paugu polnud miskit. Ainult Strömbergi madami laudlinas akna taga nööril paistis väike auk. Nii siis koguni kuuliga laetud! See auk tegi aga mulle naljagi: las madam hiljem uurib ja imestleb! Nii kulus minut või paar, tahtsin juba uuesti tööle asuda, kui äkki kuskilt eemalt kostis vana naise hääle meeleheitlik kisa: „Appi! Appi!” Vaatasime üles ja ei osanud seda kisa enam sidudagi äsjase pauguga. Et aga karjumine ikka kestis, siis jooksime välja. Nüüd oli selge, et hääl tuli õitsva aia tagant. Kas tulekahju või? Katsusin siit ja sealt appi pääseda, kuid kui muud teed ei leidnud, siis murdsime tüki pistandit maha. Ma jooksin õitsvate puude all — ja äkki torkas kohutav aimus südant: siin on midagi minuga tegemist! Kohe väikse aia taga oli madal puumaja ning selle ees lahtine rõdu. Õitsvad oksad ulatusid isegi rõdule. Ja seal nende õite all nägin põrutavat pilti: laias korvtoolis istus noor naisterahvas, pisut küljeli vajunud, üks käsi leenil ja teine raamatuga rüpes, rinna kohalt aga nõrgus punane riba alla …
Ega ma teda kohe oleks veel ära tundnud, kui mitte vana naisteenija ta juures poleks appikarjumiste vahel ühtsoodu ka hädaldanud: „Ama, Ama — oh sa mu jumalJ” Jah, see ta oli, ja õieti samasugune, nagu teda mäletasin. Oli muidugi küll kasvanud ja täisealiseks saanud, kuid muidu ikka seesama. Isegi need kobaras lokid, millest üks oli näole vajunud ja teine rippus nii haledalt alla …
Olin tapnud ainsa inimese, kes mind elus oli haletsenud ja keda imeliku hellusega armastasin …
Mis kõik sellele järgnes, seda võite isegi arvata. Ega keegi esiotsa osanud just mind kahtlustada, ja vana hea Strömberg tõmbas mu kohe kõrvale ning ütles: ole vait; õnnetus on kord juhtunud, ega seda enam miski heaks tee; sina pole süüdi, see oli ju lausa kogemata; ja keegi ei võigi sind kahtlustada; kes seda pauku tähele pani, kui ainult meie töökojas vaikime, liiatigi et need ehitajad seal kõrval kogu hommikupoole paugutasid; ära ise kipu. . . Kuid ma ei võinud — ei võinud salata, kuigi ma kellelegi ka oma varasemat tutvust Amaga ei paljastanud. Keegi ei mõistnud mu käitumist ja ma ei seletanud ka. — Muidugi, kurb lugu, öeldi, väga kurb, kuid säärast õnnetut juhust ei tarvitse ometi nõnda südamesse võtta. Otse kahju noorest mehest! — Ja sedasama näisid ka uurijad ning kohtunikud arvavat.-Pidasid küll mõne kuu kinni, aga siis mõistsid ka just nii kauaks vangi, kui olin juba ära istunud. Ja nii sain kohe kohtupäeval lahti. Oh, ma oleksin heameelega veel hoopis kauem istunud, kui see ainult mu südamevalu oleks vähendanud!
See oli õieti kõik, mis ma jutustada tahtsin.
Pange nüüd tähele asjaolude ühtesattumist. Nagu hiljem kuulsin, oli ka Ama isa mõne aja eest surnud, perekond kitsikusse sattunud ja linna kolinud. Ama oli kooliõpetajaks ja elas juba paar aastat seal majas üle aia, teise tänava ääres, nii et mul temast aimugi polnud. Tol ilusal kevadpäeval umbes kell kaks pärast lõunat istus ta rõdule õitsva oksa alla ning hakkas lugema. Kuidas minu elu tollesama kellaajani oli kulunud ja kuidas ma siis püssi kätte võtsin, seda teate. See kõik oli nii täpselt arvestatud, et see püssikuul läbi lahtise akna, kuivava pesu ja õitsvate kirsside ilmeksimata võis meie saatused
ühendada. Miks mitte kriipsuke ajas ja ruumis siia poole või sinna poole — ning kõik oleks teisiti olnud. Kuid ei, otse südamesse, võiks öelda, kummagi südamesse. Kas oligi kogu meie sinnamaalne elu just nõnda korraldatud, et kumbki meist enam kui kahekümne aasta jooksul kuhugi minutiks hiljaks ei jäänud või enneaegu ei jõudnud, nii et lõplikul kohtamisel võisime täpselt kohal olla?
Te ütlete — kogemata, juhuslikult. . . Aga kuidas võib säärane asi kogemata juhtuda? Või jälle — saatus… Aga mis seegi seletab? Seegi on vaid paljas sõna. Või on siis tõesti mingi nähtamatu ja vääramatu jõud, mis seda saatust juhib? Kuid see teeb asja veel hoopis kohutavaks. Ja ma ei taha sellele mõelda.