1942 Eesti Kirjastus Tallinn

Toimetanud Henrik Visnapuu.
Kaane ja vinjettide puulõiked valmistanud Märt Laarman.
Korrektuuri lugenud Rein Nurkse

Kurjal ajal” – August Mälk

(Anno 1710)

Raske vihmahoog läks üle vaikse paiga, mis kunagi oli olnud
rõõmus, väike küla. Jämedad vihmaterad peksid rohtunud põlde
ja siia unustatud poolpudenenud rukkipäid. Tuul kihutas üle
rohelduvate naeripeenarde ja keerles elutute õuede kohal, kust vaa-
tasid vastu vaid kõrbenud õuepuud ja vihmadest leotatud tuhk ja
tukid lagunenud keedukollete ümber.
Ahervaredest eemal, ligi metsa kõrget, tumedalt rohelduvat piiret
oli siiski veel maja — küll längus, aukliku katusega, vana ja madal,
kuid ikkagi maja — ainus nende põldude serval. Ja nagu märgates
seda, sasis tuul kinni selle lahti unustatud uksest ja hakkas seda loo-
pima lahti ja kinni. Kuid siingi ei tulnud keegi välja vaatama, kuidas
nüüd lõikuskuine edelatuul on toonud seesuguse ägeda vihma, et
õuele tekkisid rõõmsad, sulisevad loigukesed. Kellegi käsi ei tulnud
haagitama ust, nagu poleks siingi enam midagi elavat.
Kuid see polnud surnud maja.
Muud hooned oli juba mullu söönud tuli, kui vene ratsamehed kihu-
tasid läbi suurte ja väikeste paikade ja surm ja tuli märkis nende jälgi.
Kui mullu kuningas Kaarel tuli oma väega, olid siin väljakul juba
tarede asemel ahervared ja inimesed istusid nende juures ja nutsid,
valmis ühtaegu püsti kargama ja põgenema, nagu tuulest haaratud
lehed.
Sügav hirm oli juba ammu täitnud inimeste südamed.
Pääd ei tõusnud enam vaatama taeva poole ning käed ei otsinud
kirveid ega saage, et ehitada uusi taresid. Metsapadust tuldi välja
endiste kodude ümber, korjati ja maeti, mis korjata ja matta andis
ja milleni vene röövli käsi veel polnud ulatanud. Ja kui siis kunin-
gas Kaarel oma väega kusagile lõunasse kadus ja tatarlaste ja vene
lagendikkude rahvaste parved maa jälle üle ujutasid, häbistades,
tallates, teotades ja hukates, olgu elavad või surnud, hooned või ini-
mesed — siis kustus viimane julgus igast südamest. Arvati, et Jumal
on selja pööranud sellele maale, sest ühest hädast tõukab ta rahva
teise — suurest näljast ida metsikute salkade võimu alla! Mis rohi
see on siis, mis jaksab tõusta, kui tema pääl alati veerevad sõjavank¬
rid ja tallavad rüüstajate jalad? Ja mis inimesed need on, kes jaksa¬
vad alati tõusta ja ehitada, kui jälle ja jälle tuleb tapahimulisi salku
säältpoolt Peipsit, kes hävitavad kõik, nagu seda oskavad ainult kur¬
just täis inimesed! Ja nagu õnnetus ei tule pea kunagi üksi, nii ei
jäänud ainult veri ja tuhk idalaste jalajälgedesse, vaid seetaga kõndis
õud külast külla, perest peresse — suure väetee äärde, üksikuisse
küladesse ja isegi sügavamaisse metsapadrikutesse. Oli kuulda, et
muude hädade kannul hiilib must katk külast külasse. Hiilib ja ei jäta
ühtegi hoonet vahele ega taha. Nagu niitja oma kaarega, nii ta lähe¬
neb, ja kes jääb surmatera ette, see langeb.
Seepärast oli siis sel lõikuskuu päeval seegi küla tühi. Seepärast, et
nälg oli võtnud oma osa, sõda teise, röövsalgad kamminud veel kord
kõik metsad ja eluasemed läbi ning seetaga oli kõndinud katk. Sest
pääle jooksid taevatuuled üle Suurearu küla-aseme, nägemata ini¬
mesi, ja vihmad pesid maad, nägemata niitjat, lõikajat või külvajat.
Kui nüüd selle metsaveerse maja ustki ei tulnud keegi sulgema, siis
ometi äratas seekordne uksepaugutamine laudsil sambla- ja lepa-
koorevärvi vaiba all lamava mehe. Tare uks oli eilegi olnud lahti ja
tuul oli seda lõgistanud ja heitnud vastu seina, kuid ta polnud kuul¬
nud. Oli ennegi sahisenud vihm õuele ja naeripeenarde vahele, kuid
keegi ei märganud seda. Kuid nüüd ta märkas, see lamaja, kelle nimi
oli Suurearu Tähve.
Päevad tagasi ta oli olnud noor, krapsjas mees. Aasta tagasi oli
valmis ühinema rootsi maavägedega, kuid ema hoidis tagasi.
«Surma küllalt nähtud! Tahad veel ise minna otsima!” ütles ema
teda tagasi hoides.
«Tahan minna tasuma!” ähvardas Tähve.
«Aga kes sind hoiab, kui lähed? Kaod ka!… Seepärast parem jää
siia, pojakene!” anus ema.
«Õeke vaatab taevast, ütleb, et mine!” lausus Tähve.
„ Jumal oleks armuline, kui oleks võtnud ta sinna!” ohkas ema.
Nad ei teadnud, kus Tähve õde praegu on — elavate või surnute
seas.
Äkki nagu rajuhoog oli möödunud kevadel vene ratsavägi sööst¬
nud külasse. Esimese tare õues olid nende piigid haaranud inimesi,
tuli oli kohe tõusnud räästasse ja lapsi oli heidetud tulesse. Ning
nende õues polnud paremat.
Tähve oli läinud koidupaigu mõisateele. Ta nägi säältpoolt metsa,
et kodukohast tõusis tulekuma. Juba ta aimas, mis see tähendab, sest
aastasajad on see põlisvaenlane tulnud säältpoolt Peipsit ja inimeste
oiged, veri ja tuhk on jäänud kaebama päikse poole sellest kurju¬
sest, millega nad pesid üle kogu maa. Ja ikka jälle üks salk teise
järele jooksis maa sügavuse poole, tülitsedes väheste rootsi salka¬
dega ja muutes maa enda järele julmalt tallatuks ja rüüstatuks. Ja kui
Tähve siis jõudis joostes metsarajale ja säält edasi hiilis koduvära¬
vasse, leidis ta ainult ema, kes halises tukkide juures. Ta oli läinud
karja saatma ja nii pääsis. Kuid ta ei tahtnud elada, sest isa oli samas,
õuemurul, rind mõõga lõhutud, ja õde oli ära — tules või venelaste
käes, ja keegi ei teadnud ka, kumb saatus oleks talle parem.
Ema nuttis ja jäi vait. Kuud pärast seda oigas unes, kuid päeval
kõndis kinnisui, ühe talvega murdus ta maani kõveraks ja jäigi see¬
suguseks. Sõnahaaval hakkas kõnelema, hakkas majas talitama. Nad
tõid loomad ja pisut tulest säilinud vara siia, tühja tarre ja siin nad
siis elasid — ikka ohus ja hirmus. Ja kui siis kuningas Kaarel lõi
venelast Narva all ja kogus Laiusel vägesid, tahtis Tähvegi minna
taplema ja tasuma.
Raske oli aga jätta vana ema siia üksikusse paika ja nii see viibis,
kuni üle väljade ja niitude, läbi soode ja metsasügavuste tuli lähe¬
male uus õudne külaline, murdes vaikseks külad ja suigutades tum¬
maks elukohad. Katk hiilis külast külla — ligemale ja ligemale, ning
siis kadusid selle hirmu taha muud ohud. Inimene kartis inimest, oma
omasidki ja sedasi lõi Jumal mitme raske vitsaga seda õnnetusse
antud maad.
ühel päeval, kui ema võttis kolde tulisest tuhast haudepoti, tundis
Tähve, et tuppa nagu oleks tulnud nähtamatu mees, kes nöörib
kinni ta kurgu. Inimese sõrmed oleks ta säält eemale kiskunud, sest
oli noor ja tugev, kuid see, kes nüüd surus, ei lasknud end eemale
lükata. Nagu raudse võru surus ta pää ümber. Nagu mingid läilad
loomad hakkasid kõndima sisikonnas ja suu ei tunnud enam, pandi
sinna leiba või sammalt.
„Armas jumal! Tule ise, avita!” halas ema, vaadates teda ja pak¬
kudes, mis veel käepärast oli.
Tähve ei võtnud enam midagi. Tal oli ees oma võitlus.
„Nüüd see on siin! Ega see … muud ole!” ütles ta ja ema sai aru:
katk on kõndinud üle läve. See murrab kokku mõistuse, kustutab
tundmise, paistetab kinni kaela ja kurgu ja viib ära inimese . . .
Paljusid ta viiski. Viis ainult elud, jättes mustunud, kõveraks tõm¬
bunud kehad maha ja keegi ei jõudnud neid matta pühitsetud mulda
ja polnud enam vaimulikkugi, kes oleks sinna kaasa öelnud Jumala
armu tõotavad sõnad. Paljud majad, mis enne olid pääsnud vene
vägede taldade alt, surid nüüd tühjaks. Paljud mehed ja naised sul¬
gesid silmad ja sosistasid hirmust jäätudes „Nüüd ta on siin!” ja ei
avanudki oma silmi enam.
Tähvegi tundis, et ta ei jõua seista vastu sellele, kes ühtelugu nagu
surub kitsamaks ja kitsamaks ta kurgu ning valab ja valab põletavat
valu ta kaenlaalustesse ja pähe, ning kõik kustus pimedusse.
Nüüd ärgates mäletas veel nagu ammust asja ema piimakirnuga
oma aseme ees. Mäletas teda, kõverat, märji silmi, hoolitsevi sõrmi
korraldamas Tähve aset. Ei ta põgenenud, nagu mõned teised sel
õudsel ajal, jättes omaksed ja kaaslased, kui nägid neil katku märke.
See trööstis veidi ja tegi silmade sulgemise kergeks, sest näe, elada
ei taha üksinda, surra samuti… Ja nüüd, kui esmalt nagu läbi une,
siis ikka selgemini ja selgemini kuulis, kuis keegi mürtsutab seina
taga, ei mäletanud enam hästi, kaua ta on siin vaevelnud, ja mõtles,
et kus see ema ka on, et ei lähe vaata? Või on sääl keegi, keda ei
või vaadata, kellele ei või anda? Aga kuhu sa ikkagi .. . kui on
ukse taga! Ning nii ta siis avaski silmad, tõstes lauge nagu tõstetakse
rasket kirstu kaant. Avas silmad ja valmistus ütlema emale, et mine
ja vaata!
Ema polnud kusagil. Ta järi kolde ees oli tühi. Uks oli avatud ja
sellega see tuul sääl mässaski ning vihmapadin ja metsakoha kuul¬
dusid selgesti Tähveni.
Ta püüdis hüüda ema nime. Hääl ei tulnud kurgust. See oli kare
kahin, seesugune, nagu teeb jalg hallakülmal rohul. Ning samas ta
mõistis, et kust seda ema nüüd hüüdagi, sest ega see seisa ometi
väljas, vihma käes, ja küllap ta paneks siis vähemalt uksegi haaki.
Tõsi küll, et katkumaja kaitseb ise ennast ja kurjemgi jalg ei taha
astuda üle selle läve, kuid ta ju tundis oma ema käsi: need ei unusta
haakisid ega uksi. Need ei unusta midagi! …
Ta ei jõudnud kaugele oma mõtetega. Jõuetu käsi tabas puukopa.
Selles oli kihisev-hapu piim — seisnud ei tea kui kaua, kuid viidud
nõrga käe poolt suuni, tundus see olevat kõige parem, mis ta iial
saanud. Ning siis, vaevast higine ja nõrk, langes ta jälle vaiksesse
hämarusse. Ta ei kuulnud enam ukse paugatamist, vihmapadinat ega
tuult, vaid magas, tõmmates üha vabamalt ja vabamalt värsket õhku
oma põuasesse kurku.
Kui ärkas uuel päeval, jaksas heita jalad laudsilt ja istuda. Võis
tõusta seina najale ja, tugedes sellele, minna ukseni. Ning siis ta nägi,
miks ema polnud seda haagitanud: katkumuhud, suured ja ümarad
nagu küpsemisel söestunud naerid, olid tõusnud ta ihule. Ta oli kuk¬
kunud kojapõrandale ja surnud sinna — ruttu ja otse jalalt nagu
kivist tabatud lind.
II
Pole inimesel kerge üksinda surra. Ta tahaks näha omakseid ja lige¬
maid enda ümber, või vähemalt inimesi. Ta tahab tunda, et ta pole
üksinda ja et on neid, kes sulevad lahkuja silmad, avavad akna, et
hing pääseks välja, ja korraldavad edasi elu, niipalju kui seda kellegi
ümber on ja järele jääb. Kuid pole ka kerge üksinda elada. Seda
tundis Tähve veel samal päeval.
Oli veel liiga väsinud, et tunda suuremat rahutust, kuid korral¬
danud ema laiba laudsile palaka alla ja sulgenud ukse, istus ise lävel
ja nii väga oleks tahtnud, et kusagilt oleks tulnud inimene — olgu kas
või võõraski. Ja kui pole rohtunud teel enam näha kedagi minemas
või tulemas, siis vähemalt kuuldugu kusagilt hääligi, kostku juttu,
tõusku suitsu ja kiregu kukk või haukugu koergi. Kuid neil päevil
pääle moskvalaste rüüstet, nälga ja katku polnud inimesi ja polnud
ka kuulda kuke kiremist ega koera haukumist. Ahervarede korstnad
osutasid tummalt taeva poole, et näe, seal nad on kõik, selle maa ini¬
mesed. Vähe on neist jäänud veel päikse alla — kõnelema ja toime¬
tama taluõuedel, teretama üksteist kirikuteel, küsima kaugemalt
uudiseid ja jagama muresid ja rõõme.
„Surnud! Surnud kõik!” ümises Tähve. „Surnud maa !”
Kuid maa polnud surnud. Näe, isegi teel, kuhu härjavankrid alles
mullu olid ajanud sügavaid rööpaid, sääl juba kasvas lopsakas rohi
ning nõgesepuhmad ronisid otse põlenud tarede kollete äärde. Mets
roheldus ja mühises. Põllud uppusid umbrohtu. Maa elas, kuid selle
maa rahvas oli antud katsumistesse, nii et polnud naeratust neil, kes
läksid võõrsilt toodud hädade all, ja polnud naeru nende suil, kes
jäid.
Kuid kes jäänud, need peavad elama. Sest inimesed küll kaovad ja
tared põlevad, aga elu jääb. Ja kui korjata inimesed kokku, ehk rah¬
vaski jääb. Muudkui tuleb jälle hakata otsast. . .
Ega ta karda seda otsast hakkamist. Kui maa ja teed ei peidaks
õudu, algaks julgesti. Nüüd ei oska aga kusagilt võtta üles järge see¬
sugune surmast maha jäetu, üks töö aga juba ootab: ema, kes teist
põetades oli ise järsku kokku langenud nagu jala alla jäänud kõrs,
tuleb viia siit majast pühitsetud mulda. Muudkui — inimesi pole —
saatjaid ja matjaid, ei isegi härgi ega hobust!
Öö-päeva kosunud, tundus noor keha seevõrra tugevam, et usaldas
mõelda kodust kaugemale minekuks — suurtele teedele ja kiriku
juurdegi, kui jalad kannavad. Ja et nad kannavad, seda ta juba tundis.
Ta oli üks neist katkustpääsnuist, kelle külge ei jäänud kauaks musta
surma hambajäljed, vaid juba ta tundis verd liikuvat soontes ja peale¬
hakkamist ihus.
Uus päev oli vaikne ja soe.
Tuul ja pilved olid läinud oma teed. Põllupeenrad aurasid ja metsas
sädistasid käblikud. Päike tõusis — rõõmus ja särav, kui ei näeks ega
teaks ta midagi maa kannatamistest ja rahva hädast. Kuid Tähve
teadis. Ja seepärast ei jooksnud ta kergejalgselt minema. Otsis lae-
paari vahelt vana pulmamõõga ja ihus tahul selle vikatteravaks. Sest
saati, kui venelased olid maal, ja veel enam sest saati, kui külad ja
kirikud põletati ja äkilisel kombel haarati ta oma õdegi kaasa, ei
julgenud tema ega teised palju liikuda lahtistel teedel ning isegi
põllul töötades pidid silmad piiluma alati tee poole, et esimesel kaht¬
lasel juhul nagu hirmunud lind lennata ära metsa varju. Ning seks
juhuks, kui jalad ei jõua, või vaenlane on üksi, peaks mõõkki olema
käepärast. Seepärast see oligi tihti kaasas ja vahel isegi kündmise
ajal ootas põllupeenral.
Nagu juba paar aastat oli harjutud, võttis Tähve nüüdki suuna
kiriku poole mitte mööda rohtunud, looklevat teed, vaid otse läbi
metsa. See tee oli lühem, kuid palju vaevalisem, see eest aga märksa
julgem.
Kirikukülani oli hulk maad.
Oli tundnud end tervena, kuid nüüd, mööda sõbralikku metsaalust
edasi rutates ja võttes otsetee üle samblasoise heinamaa, tundis väsi¬
must. Istus korrakski, kuid tõusis samas:
„Ei. Kui tee käidud ja asi aetud, siis võib puhata!” õpetas endale
ja ruttas edasi.
Tee viis mööda kahest talust. Tundis neid metsavarjulisi paiku.
Siin olid Padu talud ja ennäe — need olid alles — katused, õuepistan-
did, saraalused — kõik nagu ikka! Ja sääl, odrapõllu ääres kummar¬
das isegi õsuja.
Kuna Tähve teda silmitses nagu ilmutist, tõstis naine käe odrapeo-
täiega üles ja langetas selle sirbilt põllule.
„Hei! Kuule!” hüüdis Tähve rõõmsalt.
Naine kummardas parajasti õsumisjärjele ja nüüd nagu vetrus
äkki sirgeks.
Tähve ei mallanud seista, vaid nagu poisike jooksis õsujale järele.
Kuid see viskas sirbi maha ja jooksis üle kollaka odratüügastiku lepa-
võssa ja kadus sinna.
„Kuule! Ära karda!” hüüdis Tähve talle järele. Kuid teine ei
kuulnud, vaid aina kartis ja kadus silmist. Tähve võttis pilguks üles
nüriteralise odrasirbi. Laskis sõrmel libiseda sest üle nagu paitades.
Vaatas võsa poole, kuid ei läinud kaugemale. Ei, taga ajades ei taba
ta juba enam kedagi. Niisugused on inimesed nüüd siinses paigas, et
kardavad omasid ja võõraid, sest üks käib ringi tule ja mõõgaga ning
teisel võib olla katk kaasaliseks. Ning kui Tähve mõtles oma vanku¬
vale kõnnakule ja kõhnale, teravaks kuivanud palgele, siis — kui ta
ise oleks alles terve, ei ta jääks ootama, kuni seesugune tuleks ütlema
teresõnu.
Mõtles, et ehk on taludes veel teisigi inimesi.
Läks esimesse tarre. Suur, vana tare oli tühi. Ämblikud olid tõm¬
manud võrgu aknaaugu ette. Koja põrandakivide vahel oli värsket
lühikest rohtu. See oli surnud maja.
Teises oli vanamees õues ja lõikas rehapulki. Ta ei hirmunud ega
põgenenud. Laskis ainult reha langeda ja, puss püsti peos, rahutu pilk
õuetulijal — nii ta istus ja ootas.
«Kust see võõras siis?” ümises küsida.
Tähve seletas, ütles, et kodust ja kiriku poole.
“Jah, jah! Nii et on veel inimesi! On käijaid ja minejaid!”
«On. Sest kui elad, tuleb ka käimisi…”
„ Jah, jah! Kes seekord jälle pääle jäid, eks need, jah! Eks tule
siis käia, et teed ei jää päris rohtu. Metsast läbi?”
«Metsast läbi!” vastas Tähve.
„ Jah. Ega puu murra. Ennem ikka varjab …”
«Ja kuidas need suured teed nüüd? Tea? …”
«Ei need rohtu. Kuulda, rahvast katku järele vähe, kuid venelased
ja tatarlased ja kalmõklased ja mis nad kõik on… Kes julgebki minna
vaatama, mis seal vooritakse.”
„Ega siin ole ju neil enam kellegagi tapelda!” arvas Tähve.
„Ei ole küll, aga … Eks mere pool ole. Seal veel tervet maad. Seda
siis põletavad. Sealt toovad ja viivad oma maale . . .”
„Viivad oma maale?”
„Jah. Viivad, mis viia annab. Loomi ja vara ja inimesi ka! . . .”
Vanamees võttis reha. Ohates lõikus pulka — lühemaks, lühemaks,
kuni liiga lühikeseks. Murdis selle katki, sest see ei kõlvanud enam,
ja hakkas siluma rehakarku. Ta pidi midagi tegema, mõeldes sellele,
mis ütles, sest nii oli kergem. Võib-olla, et tal oli endalgi keegi
kadunud seda teed, seepärast siis teadiski, mis see kõik inimese süda¬
mele tähendab.
«Et Jumal neid karistaks !” needis Tähve.
„Võib-olla karistabki. Aga ta kivid jahvatavad aegamisi. Meie
silmad seda ei näe! Meie asi on joosta urgastesse!…” lausus vana¬
mees.
„See on õige!” nõustus Tähve. «Imelik, jah… Ise omal maal
peame varastama iga sammu, mis aga astume. Inimesed on nii hirmu¬
tatud … Tulin põllu äärde, hüüdsin! õsuja jooksis ära! . . .”
«Jooksis ära? Nojah! See oli Mare.”
«Siit majast?”
„Siit majast. Teine maja on surnud.”
„Ning siit kõndis katk mööda?”
„Kust ta mööda! Kaks last võttis. Ja viis peremehe … Oleme
Marega kahekesi. ..”
Sel pilgul hakkas väike laps tares vääksuma. Vanamees ajas end
nii ruttu jalule, kui tööst puustunud selg lubas, ja osutas pöidlaga
lahtise ukse poole:
„Aga see sääl elab!… Sellepärast! Muidu jookseks ka! Aga
istun siin, valvan. Keegi peab ju tegema tööd. Ja keegi valvama.
Minust vanast — ükskõik, mil vikat võtab, aga . .. noor elu peab
saama varju!”
„Peab saama varju!” nõustus Tähve ja ruttas siis küsima:
„Ning — kiriku pool? Mis sääl siis?”
„Nagu igal pool… Ei julge minna, et kuuleks.”
„Aga surnuid maetakse? Kirikukorrad on alles? Ning… kas teil
on hobune või härjapaar? …”
„Härjapaar? Surnuid vedada või? Vaata, üks härg on!… Aga
ehk on metsas? . . . Seal on ehk peremeheta loomi. Kui päeva otsid,
ehk õhtuks leiad. Saad looma ja loomal on hää, et saab peremehe, sest
sügis ja talv on ees. Aga . .. mis sinna kiriku juurde? Seda tead, et
venelased põletasid selle ja reostasid sumuaiagi? …”
„Seda tean. Aga see on ikkagi paik …”
„Aga sõnalugejat seal kedagi pole. Papp läks ise samuti! Ka
Jumala kirjades. Ja kedagi pole, kes loeks või laulaks …”
„Aga surnuaed on alles !”
„See on, aga … pole neid sinna ammu enam sel kombel pandud
nagu elavad tahaks ja surnule vaja!”
„Aga ma tahaksin ikkagi! . . . Oma ema!”
„Sa võid ju vaadata …” ja vanamees ei mallanud enam lävel viivi¬
tada, sest lapse vääksumine läks ägedamaks.
Tähve mõtles juba kodus, et kiriku juures polegi ehk kedagi surnu
hingekirjast kustutajat ei ka sõnade lugejat. Nagu suure nälja ajal
pidid nüüdki paljud leppima võssamatmisega, valides seks küla lähe¬
dusse sündsa paiga ja tähistades hauad ristidega, et siis, kui on jälle
teised päevad, võiks vähemalt üle mullagi lugeda sedapuhku puudu
jäänud saatesõnad. Kuid ta oli ometigi kord juba sellepärast väljas ja
juba poolel teel — nüüd ta juba läheb veel kuni kirikuni, et vähemalt
see, kes lahkunud, ei saaks öelda : said terveks, kuid ei viitsinud minu
pärast niipaljugi, et oleksid läinud vaatama.
Vähe rõõmsat leidis ta kirikuküla juurest.
Suur väetee, mis lõikus pisut varem läbi metsa, oli auklik ja kraav-
likuks aetud. Siin-sääl aga jälle kõrbenud õuepuud, koldeseinad tuk¬
kide keskel, tühjad majad. Kuid siin kohtas ta inimesi. Esimene oli
küll kaotanud aru ja kõndis piki väeteed ja hüüdis kellegi nime. See
oli vana, küüru langenud naine ja ta hüüdis võikalt piki teed, nagu
kedagi oodates või otsides. See polnud ime, et mõni neil päevil oli
kaotanud mõistusevalguse, sest need olid suured kaotamiste päevad.
Ja küllap tal oli, keda hüüda, nagu igaühel sel maal. Nii ta kõnnib ja
hüüab, hüüab ja kõnnib, kuni väsib ja langeb. Keegi ei kuule ja keegi
ei tule. Võib-olla edaspidi, uue põlve ajal, kui Jumal võtab oma vitsa
neilt paikadelt ja tuleb teine aeg! …
Vana, lõhutud kõrtsi juures nägi ta teisigi vanu inimesi. Need jul¬
gesid liikuda. Väeteeline ei saa neilt midagi võtta ja kasakas ei heida
seesugusele ka silmust kaela, et vedada ta ära oma maale, nagu oli
veetud Tähve enda õde ja nagu olid reostatud ja eemale idapoolsesse
teadmatusse lohistatud paljud teised. Need vanad võisid liikuda,
kartes vast, et mõni purjus ratsamees ajab nad piiki, kuid sedagi ei
kartnud seesugused surma künnisel seisvad ja küllalt juba oma elu¬
päevil julmust ja õudu näinud inimesed, vaid nad viisid uudiseid elu¬
paigast teise, otsisid ja kuulasid, kes kadunud ja kes veel elab, ja
jagasid needust ja kutsusid jumala karistust neile, kes olid jälle kord
ujutanud maa üle suure ja ohjadeta väekarjana.
Tähve ei saanud neilt palju tarkust. Nad ainult urgitsesid ta hinges
lahti viha- ja valukillukesi, kuid neistki polnud tal mingit abi, sest ta
on haige, nõrk ja üksinda ja ei jaksa midagi ega otsi praegu muud,
kui hauaõnnistajat…
Ta sai nii targaks, et teised matavad oma lahkunuid hauasõnadeta.
Ja kuna kirik põlenud ja papp ise surnud katku, kirikumees aga kadu¬
nud mõõga läbi, siis, jah, polnud tõesti kedagi, kelle poole ta oleks
võinud pöörata.
Surnuaia väravad seisid lohutult. Reostusjäljed olid kustutatud,
kuid paar looma tampisid ringi haudade vahel. Uusi haudu näis
olevat siia tekkinud, aga inimesed teadsid, et just nagu oleks saadetud
tea kuidas, kellele või kelle läbi sõnagi, et maetagu surnuaiale või
külahaudadesse, kuidas kellegi käsi ulatab, ja hoitagu kõik meeles.
Pärast märgitakse hingekirjad ja öeldakse sõnad mulla pääle, sest
kes Issandas surevad, ega see neid jäta, ja kes sel maal veel elavad,
ega ta jäta neidki sootuks oma seljataha. Ehk tuleb kuningas Kaarel
või tuleb veel teisigi vägesid, kes võtavad tatarid ja kalmõklased
nagu lambakarja piitsade ette ja ajavad üle maa piiride, nii et koerad
ei oska ka enam ajada nende jälgi. Siis on rahu ja aega õnnistada
kalme, lugeda haudamissõnu ja kustutada või juurde kirjutada kiriku¬
kirjadesse, nii kuidas vaja.
Selles segases ja vähe õpetavas tarkuses tuli Tähve kirikukülast
tagasi.
Vana kõrtsi juures, mille otsas oli vibukaev, seisis nüüd hobuse-
vanker, lehm seotud aisakõrvale. Samast kuuldus võõrkeelset juttu,
ja inimesed, kes enne olid siin-sääl toimetanud, olid varisenud nagu
maa alla. Seda olid nad õppinud tegema iga kord, kui väike või suur¬
vene salk peatus kusagil. Keegi ei läinud neile vastu, keegi ei seisnud
neil ees. Ning kui mõni sattus nende ette ootamatul kombel, siis
juhtus tihti nii, et ta pidi samas paigas ära andma ka oma hingekese.
Tähve tõmbus samuti võsa varju, kuid ei pagenud kaugemale. See,
mis teda kinni hoidis, oli midagi uut. Sääl, teiselpool hobust, oli veel
inimesi. Sääl paistsid kolm naisepääd — heledad, katmatud, paksude
juustega. Ning need olid seotud oheliku külge ja sedapidi talutas
venelane nad kaevu juurde.
Nad läksid vaikides, maas päi ja kuulekalt. Küllap nad olid juba
jõudnud tõrkuda oma tõrkumised ja väsida lootmast. Nüüd nad taht¬
sid juua. Oheliku otsas, kõik kolm juukseidpidi sama köie küljes
viidi nad raske ämbri juurde ja irvitav soldat tõmbas neile vett.
„ Niimoodi siis …” sosistas Tähve. Nüüd ta näeb. Kolm nooru¬
kest, võetud ei-tea-kust, tehakse nendega ei-tea-mida, viiakse ei-tea-
kuhu… Ära siit maalt, kus nad sünnitatud! Ära teise paika, kuhu
nad ei taha minna ka hingehinna eest! Kuid nad on oheliku küljes
ühel pool vankrit ja kõhn lehm teisel pool, ja nii neid viiakse .. .
Siin oli üks teepool päris lage ja tee sirge. Ta ei pääsnud neile
lähemale, kuid tahtis pääseda. Imelik mõte, et ehk on ta enda õde
samas, lõi südamesse. Muidugi, see oli ju enne talve ja katku, kui ta
viidi — teise põletamise ajal, kui venelased kuningas Karli vägede
järele jälle maa üle ujutasid. Õde ei või olla enam sääl oheliku küljes,
kuid sääl on ikkagi… kolm inimest, kolm tumma minejat, ja ta ei saa
rahu, kui ta pole näinud neid pisutki lähemalt.
Läks piki teeveerset võsa edasi kuni paigani, kus väetee pöördus
tihedasse metsa. Siin pääsis maanteeääreni. Siin võis oodata ja val¬
vata. Siin, kui oleks nõumehi, võiks teha muudki, nagu oli tehtud siis,
kui rootsi väed alles olid võitluses, kuid nüüd on igaüks jäänud nii
rammetuks, et vahi maha, põle vihast ja häbene, sest sa ei jaksa
muud!…
Pidi kaua ootama põõsa tihedas varjus, kuni kuulis vankri põrinat.
Säält nad siis tulid, jah, jälle vankri küljes, pääd norus, jalad teekivi-
dest verised, juuksed vangiköidikuiks. Uks sõdur lamas röötsakil
vankril riisutud kola otsas. Teine oli jäänud mõned sammud maha ja
tuli musketit järele lohistades edasi. Kolmas sammus väsinud tütar¬
laste taga ja tõukas neid, ja kui üks neist kas väsis või tõrkus, hakkas
nagu oma lõbuks seda peksma.
Kuuldusid esimesed nuudiplaksatused, seetaga tüdruku hele kisa.
Ei, ta võib kisada! Taevas on tumm, maa surnud ja peksja tunneb
sest lõbu. Kuid äkki sööstis katkutõmmu, kondine kogu põõsast ja
terav mõõk plaksatas vastu peksja kolpa. Piits jäi tal pihku, kuid
mees ise varises vankri najale ja selle edasi liikudes kukkus kotina
teetolmu.
„Jooske!” kähistas Tähve ja sähvatas mõõgaga üle köie, mis
köitis tüdrukuid vankri külge. Need kolm, juukseidpidi koos, ei
osanud ega pääsnudki kergesti kusagile ja seisid paigal. Tähve
õnneks ei osanud aga vankril istuv meeski äkki midagi ette võtta, sest
nagu peremehed olid nad läinud mööda selle maa teed ja nüüd üsna
piiri ligidal äkki sööstab seesugune surmakuju neile nagu välk kaela.
Ehmunud silmi vahtis vankrilolija Tähve nagu ilmutise otsa. Kuid
järeltulija oli taibukam, sest säältpoolt lajatas musketipauk. Viuksa-
tades jooksis kuul Tähve õlast mööda ja sõdur ise jooksis lähemale,
löögivalmis mõõk püsti.
Haljas tera läigahtas ja kõlises mööda teist mõõka. Tähve käsi oli
veel nõrk. Kaitsev tera pudenes käest maha ja otsmikult valgus
midagi silmisse. Kuid ta nägi vaenlase naerma tõmbavat lõusta nii
enda ees, et tal polnud nagu jõudugi mõelda kaitsele ega põgenemi¬
sele, vaid oma luustunud käte kullivarvastena kõvade sõrmedega
haaras ta kinni veneka kõrist ja viskus viimse jõuga tast hulka lühe-
male kogule. Nad langesid üheskoos — vaenlane alla ja Tähve ta
peale — üha kinni ta kaelast. Ning ühteaegu langusega oleks ta nagu
kuulnud veel naisekiljatust ja vankripõrinat ja siis oli kõik äkki ime¬
likult hubane, soe, pime ja vaikne.
III
Ümberringi olid mändide punakad tüved, pää kohal roheline lat¬
vade tihnik. Samas üsna lähedal, pää kummargil üle Tähve, oli kellegi
võõras, kahvatu pale, millest vaatasid kaks nukrat silma otse ärka¬
jale näkku.
„Sina!” ütles Tähve vaevaselt, tundes ära ühe teelolijäist. Samad
riided, samad lahtised vahased juuksed. Kuid missugune just neist
kolmest? …
„Pääsite!” ütles Tähve rahuldatult.
Tüdruk noogutas ja midagi liigutas end Tähve pää all. Need olid
tüdruku põlved. Ta oli asetanud mehe pää endale sülle, mähkinud
mingi sidemega laubahaava ja istus nüüd niimoodi, ärev pilk meele-
märkusetul, kas see virgub või jääb. Ja kuiTähve avas silmad, hakkas
kõnelema ja isegi mäletas, mis juhtus, siis hingas temagi kergenda¬
tult ja usaldas kohendada oma põlvi, mis olid kauasest vaikselt ole¬
misest rambinud.
Tähve vaatas teda. Äkki tulnud kähmlus meenus täie selgusega.
Oli kaotanud meelemärkuse, sõrmed vaenlase küljes, ja nüüd oli siin
ja kõik oli vaikne. Sääl oli olnud aga hobune, vanker, kolm venelast
ja kolm seotut…
,,Ning teised? Pääsidka?” küsis.
„Pääsid!”
„Ning venelased?”
„Uks suri mõõgast. Ning teine suri ka!…”
„Kolmas . .. see oli vankril. Kuhu see jäi?”
„See andis hobusele pihta ja läks … Hirm tõusis vist suuremaks
kui julgus.”
„Kuulsin veel. .. vanker porises!”
„ Siis ta läks ! Lehm ei jõudnud järele … Raius lahti ja läks!”
„Ning teie karjusite? …” meenutas Tähve.
«Mina ei karjunud. Ma karjusin siis, kui ta mind lõi.”
«Sina olid siis see …?”
„ Jah. Ei tahtnud enam … Et tapku siinsamas!”
«Ning pärast? Kes siis …?”
«Siis — teised! Kui käskisite joosta, siis pistsin jooksma, aga me
olime ju juukseidpidi koos. See tegi teistele valu, ja nad karjusid.
Niimoodi ei saanudki kusagile …”
«Aga ikkagi saite!”
«Pärast! Kui oli aega, siis!”
«Nii et… lõpuks … see kõik oli hää!” mõtiskles Tähve ja sulges
pilguks silmad.
Äkki oli see hüpe tulnud. Nagu tahtmata oli teda otsekui mingist
jõust heidetud piitsamehe kallale. Küllap oli seks viha ja oli põhjust,
kuid äkki nagu visati südamesse ka jõudu ning julgust. Ja lõpp hää,
kõik hää, kuigi ei tea veel, kui lõpp see on!
Ta avas uuesti silmad. Teise sinine silmapaar oli jälle lähedal.
Sõrmed korraldasid laubasidet.
«Teised — kus need on?” küsis Tähve.
«Nii kui pääsid … Mis nad veel! Jooksid metsa ja metsadest läbi
ehk sinna, kust tulime.”
«Aga sina ei jooksnud.”
Tüdruk vaatas kõrvale, vaikis pilgu. Siis sosistas:
„Ei saanud ju …”
«Ei saanud?”
«Läksin vaatama…”
«Teele?”
«Teele. Venelased olid vait. Sina elasid.”
«Nii et… sellepärast? …”
Tüdruku põsed õhetasid pisut, nagu oleks ta teinud midagi halba.
Siis lausus nagu vabandades:
«Päälegi… kui polegi kusagile minna!”
«Kui kodusse, läbi metsade!”
«Metsi on, kuid kodu pole. Metsast meid võetigi. Teised tapeti,
meid võeti saagiks … Parem aga oleksid võinud lõpetada!” sosistas
äkki nagu jubedusest haaratult.
«Pääle lõpetamist ei saa enam elada. Kui aga saab elada, saab ka
mõndagi parandada…” arvas Tähve, mõeldes seejuures endale, et
vaevalt pääsnud katku käest, juba jaksas aidata teisigi. Kuid tüdru¬
kule mõjus see vastupidiselt. Ta hakkas neelatama ja nukerdama
silmi ning Tähve palgele tibas paar tera silmavett.
Mõne aja olid nad niimoodi, kumbki oma mõtete teil. Mets lõhnas
vaiguselt, käblik hüples okstel. Taevapäike oli aga üsna madalal ja
Tähve märkas alles nüüd seda.
„Oleme siin niimoodi juba kaua?” küsis.
„Jah. Terve keskpäeva!” vastas teine, siitpääle ainult sosistades.
„Ja üsna tee ääres?”
„Ei jaksanud … Ei saanud üksinda kaugemale!” vabandas tüdruk.
„Venelased — need on teel?”
„Esmalt jäid!”
„Esmalt… ?”
„Jah. Siis mõtlesin, et… Juhtub mõni, hakatakse vaatama, ja me
oleme siinsamas .. . Siis lohistasin kraavi… Pajuokstega katsin
mõlemad!”
“Sumud? Ühele sain lüüa … aga teine … Olid mõlemad surnud?”
“Juba kärbsed olid kallal…”
,,See on hea, et… Tahaks, et neil oleks kõigil kärbsed kallal!”
ümises Tähve.
Tüdruk kohendas jälle ta sidet, seletades:
,,Neid on endid ka nii palju ja nad on aplad nagu kärbsed. Metsad
ja teed on neid täis. Lähevad üle kõige maa … Mereni lähevad, aga
ikka veel vähe …”
,,Ja küllap siis kord ka saavad! Kui ei saa enne, küllap siis, kui
Rootsi kuninga väed tulevad tagasi… Ja kui mitte siiski, küllap üks¬
kord ometi, sest taevas näeb seda kurjust, mis nad siin paigas on ikka
ja uuesti teinud. Kui inimesedki unustaksid, taevas peab meeles ! Aga
inimesed .. . inimesed ei unusta ka !”
See kauge lootus ei julgustanud aga ennast, ei ka teist. Kuid kui ei
jaksa teha, siis vähemalt jaksatakse öeldagi. Ja seda ta nüüd ütleski,
mida soovis, ja kes jaksab, eks see tee rohkem. Nüüd oli aga mõelda
muulegi kui sellele, mis kauge tulevik toob. Päike oli juba madalal ja
nad olid siin suure väetee ääres metsa all, tema, Padu Tähve ja see
võõras.
,,Me peaksime … katsuma minna!” ütles Tähve.
“Kui sa jaksad!” hoolitses teine.
„Peab enne tõusma ja vaatama ..ja Tähve ajas end istuli, siis
tüdruku õla toel jalule. Ei, ta seisis jalul. Pää valutas. Silme ees tõusid
lillakad rõngad ja tantsisid sädemed, kuid ta võis seista. Näis, et see
libamisi langenud mõõgahoop ei teinud suurt haava. Et ta aga kaotas
kord jõu ja valguse, see tuli vist enam sellest, et oli veel katkunõrk ja
äkiline pingutus oli siis võtnud viimse rammu. Hää, et seda oli jät¬
kunud siiski niipaljukski, et tuli teel toime. Nüüd peaks aga jaksama
veel pisut — niipalju, et jõuaks koju.
Tüdruk seisis ta ees ja vahtis liikumatult maha.
„Noh!” sundis Tähve.
„Mina?” küsis teine tasakesi.
„Ega või jääda siia . .. Kui kord jäid — lähme üheskoos!”
„Jah! On sul palju teed koduni?”
„Noh .. . tervele lühike aga viletsale pikk maa!”
“Natuke … jaksan toetada!”
„Võib-olla, et sedagi on vaja. Sinnapoole!” osutas Tähve metsa-
sügavusse.
„Jah!” nõustus tüdruk jälle sosistamisi, astus sammu ja peatus
siis, nõutult ringi vaadates ja nagu midagi otsides.
Tähve vaatas teda hetke. Vaikne, noor, pehmelt sosistav tüdruk!
Kuidas see ometi sai olla nii vahva, et tõrkus kõndimast ja jaksas pä¬
rast kõik nii korraldada? Kuid nemad, naised, on niisugused. Vahest
jaksavad palju ja samas jälle ei midagi, ja küllap ta on nagu teisedki.
Kuid mida ta nüüd viivitab, kui on kord juba sattunud kaaslaseks ?
„Tee ootab! Peaks hakkama …” tuletas Tähve meelde.
„Ma mõtlesin, et… lehm!”
„Oh!” lõi Tähve käega.
„See on teelt võetud. Kuhu ta siia võõrasse metsa jääb?” sai
tüdruk südimaks.
„Küll leiab peremehe. Ja kui ongi enam leida!…”
„Ma … ma vaatan kord!” hüüatas teine ja kadus samas juba
puude vahele.
Tähve ootas. Kord muutus ta juba kannatamatuks, kuid jõudis
endale veel parajasti meelde tuletada, et teine ootas, hoides ta pääd
süles, poole päeva, ja ta ei jaksa nüüd samuti. Tühja läks ta küll
jooksma, aga ehk märkab hüüdmatagi tulla tagasi, kui näeb, et looma
pole.
Möödus veel mõni silmapilk, enne kui tüdruku kogu ilmus vasa¬
kult, kuid mitte enam üksinda. Juba ta oli leidnud madala, väikse-
sarvelise kimli ning seda käekõrval talutades tuli erksamalt ja hakka-
jamalt lähemale.
„Noh! Leidsid. Ainult see pole meile läbi metsa minnes suurt
abiks !” tõrjus Tähve, kuid ühteaegu teades, et kodus pole enam elus-
loomagi ja oma lehma tuleb otsida ei-tea-kust metsast, kui ongi veel
alles, nõustus samas, tähendades:
„Siis oleme vähemalt kolmekesi. Ning näha, ta on lüpsja loom. »
Sellest saab veel lõpuks toe ja toitjagi !”
Öelnud need esimesed naljatada tahtvad sõnad, asus ta teele ja
tüdruk tuli looma sundides ta järele. Esmalt edenes tee kiiresti, sest
kuigi Tähve oli nõrk, polnud ka ta jalgade koorem raske. Sitke ja visa
ihu, mis oli jaksanud taluda mõndagi, kuulas ka nüüd sõna ja päälegi
oli see kodutee, mida jaksab alati käia kergemini.
Padu lähedal peatasid ja puhkasid.
„Siin on kaks talu,” ütles Tähve.
„Sa oled väsinud,” arvas tüdruk, sest endale märkamata oli mees
toetanud juba teel looma turjale.
„Võib-olla, et olen, aga… seepärast ei pea veel jääma siia!”
vastas Tähve.
„Kui siin on inimesi. . .” algas tüdruk, mõeldes öömajale.
„Uhes on. Teine on tühi. Aga meie lähme edasi!” vastas Tähve ja
nad asusid jälle edasi minema.
Tüdruk järgnes talle vaikselt. Kuid mees ise ei jaksanud kaua teed
hoida. Jalad komistasid juurte taha. Toeks võetud kepp ei jaksanud
anda seda, mis inimesel endal puudus. Nad istusid, puhkasid, ja kui
asusid jälle teele, vaarus Tähve ja teine pidi teda toetama, ning sel¬
lega nõustuv mees lausus kui vabandades:
„ Jalad . . . viiksid veel, aga pää laseb otsas ringi. Aga — pole enam
kaugel… Viimsed puud!”
Need polnud viimsed puud. Veel natuke niitu ja siis üsna lai metsa-
siil, mis tundus juba öiselt pime. Kuid kui avanes ees Suurearu põl¬
dude lagendik, millele eha heitis oma kahanevat helki, näis kõik jälle
valgem, rõõmsam ja jaladki jaksasid jälle astuda.
„Siis siis!” osutas Tähve sõrm metsa ääres tumedalt lössutavale
tarele.
«Sinu kodu?” ütles tüdruk.
„Ei. Ei ole. See on seal, kus enam midagi pole,” ütles Tähve ja ta
sõrm osutas eemale, ahervare keskelt tõusva leemüüri poole.
«Kodu kohal on tuhk. Siin oli tühi maja. Tulime siia!” seletas
hämaralt.
«Nüüd on palju tühje majasid. Talv tulemas … See on ka hea!”
vastas tüdruk.
Ta sidus looma esmalt õueposti külge, kuid siis, vaadanud üle läve
rehelauta, küsis:
„Siia?”
Ja viinud kuuleka looma sagarail kägisevast uksest sisse, tuli ise
tagasi, öeldes rahuldunult:
«See on varju all!”
„Ise ka . .. sedapuhku!” ütles Tähve, kuid viivitas õues.
Mõne pilgu seisid nad nii, sõnatult, kuna ehakuma valgustas tare-
esist. Tüdruk seisis ja ootas, kuna Tähve näis midagi kaalutlevat.
Enne kui jõudis otsusele, ütles tüdruk:
«Peaks vaatama mingit pütti. Lehm tahab lüpsmist. Sina pead nüüd
sööma ja puhkama. Ma sean looma korda ja homme, siis …” sosistas,
katkestades äkki jutu.
„Jah?” nõudis Tähve.
«Siis otsin jälle teed tagasi. Ega ma täna, kui sa lubad, lähe enam
kuhugile…”
„Ei sa täna lähe enam kuhugile!” kordas Tähve valjult ja kindlalt.
«Tänane tee on läbi ja homme on alles ees .. . Muudkui, ma mõtlesin
seda, et kus me siin magama hakkame?”
„Ma lähen lauta. Sääl oli pahna … Looma juures … Nii ei karda
ka !” oli tüdruk väle seletama.
„Jah. Kui sa julged niimoodi. Majas … Tares sees … sääl on
sumu! Tare on katkutare. Seda ma pean sulle ütlema, enne kui heidad
kusagile. Mõtlesin, et mõned kardavad .. .”
Tüdruk vaikis hetke. Siis tõstis palge ehapaistusse ja sosistas:
«Ei. Mis ma ikka … Sääl see oli juba mullu. Minust läks mööda .. .
Ja me oleme igal pool Jumala kätes. Mis ma siis kardan?”
See meeldis Tähvele. Ei, las inimesed kardavad katku — seda peab
kartma. Aga ta ei tahtnud, et keegi oleks kartnud ta ema, kuigi see on
võetud samast tõvest.
Jätnud tüdruku aia otsast võetud pütiga lehma juurde, astus ta ise
tarre. Leitsak ja surnulõhn lõid talle vastu. Jah, kauaks oli ema jäänud
laudsile, ja kuigi seal polnud palju kõdunemas, tegi soojus oma töö.
Tare oli täis hingematvat haisu ja veel tänagi ei saanud ta muret¬
seda talle puhkemulda. See kõik jääb jälle homseks, aga nüüd on tare
niisugune, et siin ei ole olemist endalgi, veel vähem võõral…
Tüdruk oli parajasti lõpetanud lüpsmise ja pidas ukse ees aru, kas
oodata või tulla sisse, kui Tähve kogu ilmus pääd kummardades
uuesti suitsuaugu alla.
„Piim on siin,” ütles pehme hääl.
„Jah. Ja … näib nii, et pean ise ka tulema lauta. Las … las tare
olla tema päralt!” ütles ja suundus ise rehelauda poole.
Tüdruk järgnes temale piimapütiga. Laudalävel võtsid nad kehva
õhtusööki ning sissepoole ust, samasse seina veerde asetusid mõle¬
mad magama. Tähve tõmbas ukse koomale, nii et nähtus vaid laiguke
veel tuhmilt õhetavat taevast ja sootuks mustana paistvat metsapalis-
tust. Õu ja rehepoolne olid öiselt vaiksed, ainult laudapimedusest
kostis looma aeglane, ühtlane mäletsemisnahin, kuna inimesed olid
küllalt väsinud, et magada.
„Mis su nimi on?” küsis siis äkki Tähve tasakesi, kui kaalutledes,
et kui teine magab, siis niisugune vaikne hääl ei ärata kedagi.
„Riina!” vastas teine sama vaikselt ja kiiresti, kui oleks tal see
sõna juba olnud kogu aeg suus, et anda küsijale.
„Riina!” kordas Tähve peaaegu ainult endale ja siis ütles sama-
häälselt nagu valjusti mõeldes :
„Kui homme tuleb ilus ilm … Küllap see tuleb ! Siis vaatame …”
Ta ei öelnud pikemalt, mis ta mõtleb homse päevaga ja teine ei
küsinud. Kumbki ei öelnud enam sõnakestki ja väljas oli juba sootuks
pime.
IV
Nad panid ema mulda.
Mitte teiste sekka, sinna, kuhu oleks ulatanud vaatama kõrge
kirikurist. Kirik on ju praegu küll maatasa, kuid kui rahvas elab, see
natuke, mis on alles, siis mingu aega vähe või palju, tõuseb uus
jumalakoda. Nemad aga asetasid ema metsaservale, külatee äärde.
Ka sääl oli rist ja ta polnud sääl üksi. Viimase suure näljaaja ohvreid
oli sääl ning sinna oli suvel viidud musta surma võetuidki.
„Ta ei tohiks olla pahane, sest ta teab . .ümises Tähve. „Ei ole
ju härjapaari, ei inimesi. Ei saa ju minna nõrgana ja seotud pääga
väetee äärde, sest ehk juba otsitaksegi sääl väeteelistele kallale¬
tungijat. Ning sõna ütlejat ja pühitsetud mulla heitjat pole ju kiriku-
külaski.”
„Nad loevad neile paikadele hiljem hauasõnad,” seletas siis Riinale
just kui vabandades.
„Mina just tahaksingi niimoodi !” ütles tüdruk, ja kui Tähve peatus
ja vaatas talle küsivalt otsa, seletas :
“Mullast ei ulata küll enam kusagile vaatama, aga ikkagi. . . Siin,
kodu ligidal… Enam nagu omade seas! Kus see veel parem paik
võiks olla ?”
„ Jah, omade seas ! Ja kodu ligidal. . . See on ju küll. Ning lõpuks,
muld on muld ja praegu ei jaksa paremini!” ning nad lugesid kinni-
aetud hauale niipalju palvesõnu ja salmisid, kui oskasid.
Kodus asus Riina tuulutama elutuba.
Koolnu oli jäänud sinna kauaks ja kuigi nüüd oli ära, näisid lõhnad
hoidvat kinni seintest ja laest. Pidi avama suitsuluugid ja akna augud,
kuid ikkagi jäi surnu hais tarre. Siis tõid metsast sületäied männioksi
ja süütasid koldes tule. Põlevate okste lõhnav suits täitis kõik ruumid
ja koos suitsuga kadus endine umbne, kopitanud lõhn. Tüdruku virk
käsi jõudis pühkida ja pesta pingid ja järidki ning see männiokste
lõhnaline tare oli nüüd sootuks midagi muud kui endine katkumaja.
Kuna tüdruk juuste lehvides jooksis õuesara ja tare vahet, tuulutas
riideid, korraldas, pühkis ja pesi, jäi Tähve istuma muldpingile. Ta
liikmed valutasid ja pää surises. Hauda kaevates ei olnud aega mär¬
gatagi väsimust ja nõrkust, kuid nüüd, toetunud seinale, tundis,
et ei jaksagi enam seista ega istuda toeta ja kartus puges südamesse,
et mis siis, kui tõbi polegi veel lahkunud ihust? Mis siis, kui häda
tuleb tagasi?
Muidugi, ta oli natuke varakult tõusnud jalule ja natuke varakult
läinud ka kirikuteele. Kuid mida varem jalule, seda varem hakkab elu
ka jälle soontes liikuma, sest ega lamaja juurde taha terviski nii hõlp¬
sasti tulla kui väljas päikse käes. Ning see päähaav — see võis eile
küll joosta verd, kuid kui mehepojad seesuguste pärast ümber
kukuvad, siis jääksid küll kõik sõjad sõdimata ja teed tegemata. Aga
katku viga ei tohiks see ka olla, sest kuipalju ja segaseid hirmujutte
sest õudsest külalisest ka kõneldigi — keegi ei teadnud, et ta ham¬
mustaks kaks korda sama pala ja tuleks uuesti murdma inimest, kelle
juba kord hambust lasknud. Ei, see on sellest, et veri on jäänud vähe¬
seks ja see siis väsib nii ruttu.
Mööda õue askeldav tüdruk märkas teda sääl norutamas, jäi sei¬
satama ja ta muretsev, uuriv pilk peatus Tähvel. See ajas pää kohe
püstimaks ja seletas:
„Jah, natuke väsitas . . . Veri on jäänud lahjaks !”
„Võib-olla, et . . . saun teeks hääd?” usaldas tüdruk pakkuda, sest
see oli ju igas külas esimene ning viimane rohi ja küllap peaks hääd
tegema nüüdki.
Tähve mõtiskles viivu. Jah, saun! . . . Kui selle kuumus aitaks ! Higi
tooks kõik paha verest välja. Jah, see peaks küll seadma kõik jälle
korda! Kuid ta viivitas enne, kui ütles:
„Ega see teeks kurja . . . See kuluks ära!”
„Siis ma kütan?”
„Kui jõuad ja tahad …”
„Miks ma siis ei jõua ! Jõuan küll!” ja juba ta jooksiski okste süle¬
täiega mööda põllupeenart alla metsa veerde, kus asus madal, muld-
laega saunamügerik. Tähve vaatas, kuidas ta jooksis, säärte välkudes
ja juuste seljal lainetades. Ja vaatas senikaua, kui rõõmus, paks
suits keerdus sauna mustunud uksepaari alutsi ja tõusis selge, päik¬
selise taeva poole.
„Jõudu istujale!” kõlas samal pilgul teisalt, püstaia värava poolt
kellegi madal hääl. Tähve keeras järsku pääd, sest võõra tervitus oli
neil päevil igas väravas üllatuseks. See aga polnudki tundmatu ja
võõras, vaid Padu vanamees, kes eile oli istunud oma tare ukse ees ja
läinud siis tarre, kui laps hakkas nutma. Nüüd ta oli siin, tervitas
väravas ja tuli, istus Tähve kõrvale seina äärde.
„Ilus ilm täna!” ütles.
„Ilmal pole viga !” oli Tähve nõus.
„Eile käisid ikka kirikutee ära?”
„Käisin ära!”
„Uudist ka säälpool midagi või?”
«Surnud ja vaikne … Mis sääl uudist?”
«Mõtlesin eile, et… tuled tagasi, kuuleme … Läks pimedaks, aga
ei olnud näha!”
«Tulin … teist teed. Ning hiljapoole … Ning targemaks ei saanud
sääl peotäitki. Näe, surnu matsin täna ka siiasamasse …”
«Surnul sääl hää, kuhu ta pannakse, pääasi, et ei jää koerte ette,
vaid saab mullavarjule … Näe, mis siis endaga? Pää kõvasti kinni?”
«Kinni küll, aga… ega seepärast suurt… Riiet ümber rohkem,
kui häda.”
«Mina mõtlesin, et… vaatan, punane laik küljes, just kui kohe
vere-häda! Aga kui mees istub, ega siis muidugi…”
«Ega õigupoolest poleks seda sidet vajagi. Kukkumisega … Läbi
metsa ja haigus ka veel sees !” pettis Tähve.
«Noh, pea see tuleb … Jah, hää, et jalul… Aga niimoodi üksinda,
vaata, kukud nii et… Ja appi hüüda pole sul ka siin kedagi.
Jah! Niimoodi need õued nüüd on … Ja seepärast siis . . . Siis astusin
siiapoole, et… Me oleme seal üksinda, sina siin. Juhtub midagi, pole
aitajat ega haudapanijatki. Kiskja elab üksinda, aga inimese veri ei
taha niimoodi. Näe, meil sääl… Mare eile jooksis odrapõllult, et
kartis, aga pärast istus ja ootas … Et kuuleks inimese juttu, näeks
kedagi, keda pole vajagi karta. Nojah, et… kas siis jäädki üksinda
siia või? Sügiseks ja talveks ja ikka edasi?”
«Pole veel mõelnud… Aga kuhu inimene omast paigast ikkagi
läheb?”
«Kui teiste juurde!”
«Igal endaga tegemist. Ja mis tuule järele siit minnagi!”
«Ega kaugele. Kui… Meil maa sääl parem! Meil on naabril tare
tühi, aga loomi on võsas ja heina pandi enne katku ka kokku. Ainult
astu uksest sisse ja hakka elama… Ning kui ei taha üksinda —
siis — meil on suur tare. Suur tare ja maad ja metsa, kes aga jõuaks
harida ja teha. Siis on, jah, niimoodi, et võiks elu tulla sedamoodigi,
sest inimene otsib inimese juurde ja uus elu peab tulema pääle, sest
ega rahvas või surra ja maad jääda tühjaks … Ja kui tuleksid,
tuleksid peremeheks ja meheks ! Või kui veri kõneleb vastu, võid ka
tulla niisama, pääasi, et oleks rohkem elu majas ja oleks julgem ja
sedasi…”
Vanamees vaikis äkki, pilk tarenurgal.
Tähve jälgis ta pilgusuunda. Jah, sääl oligi, mida vaadata. Noor,
vahaste juustega tüdruk seisis tarenurgal. Oli ta ammu juba tulnud
ja kuulnud? Küllap vist jooksis praegu alt, metsaveerest, sauna juu¬
rest, sest rind veel tõusis nagu jooksu järele. Nüüd, nähes aga äkki
külalist, ei usaldanud edasi astuda, muudkui seisis ja vaatas.
„Siin … Eile nagu ütlesid, et… küla tühi ! Et üksinda?” kõneles
vanamees.
„ Jah. Eile ..kogeles Tähve.
„Jah, või ma teadsin .. pomises teine.
„Ta tuli eile. Aitab mind… Kuidas ma üksi oleksin saanudki?”
püüdis Tähve segada, sest ta ei tahtnud usaldada veel kellegile, mis
juhtus eile väeteel, ja siis ei saanud ka öelda, kuidas on äkki see
noor tüdruk sääl tarenurgal, nägu saunatulest õhetamas.
„Ja-jah! … Mõni sugulane siis?” päris vanamees.
«Ei ole sugulane. Eile tuli ja homme läheb. Tal on .. . oma tee.”
„Nii-nii! Oma tee? … Aga hää see, et leidis aega … Näe, saun
suitseb! Siis oled omaga jälle joones . .. Aga küla on nad siin maha
põletanud! Puha tukid ja tuhk! Pea on, et mõni salk keerab teelt
jälle! Jah, jah! Ei mina siin elaks. Ei julgeks, sest tahaks veel ikka
elada ja maad ja päikest näha .. . Nojah, siis on niimoodi, et kõnele-
lesin, mis mõttes oli. Sääl on teine tare tühi, muudkui astu sisse ja ela !
Ja siis oleks meid kaks perekonda juba kõrvuti — rohkem inimesi ja
sedasi julgem … Eks muidugi elab igaüks oma mõtte järele. Aga
selle üle sa võiksid mõelda …”
„Kui nüüd paranen, siis on paljugi üle mõelda!” arvas Tähve.
„Oi-jah ! Seda küll!” nõustus vanamees ja ajas end selja nagisedes
muldpingilt üles. Ta noogutas Tähvele tervistjätuks ja kepile toe¬
tades komberdas värava poole. Säält vaatas tagasi tarenurgale, kus
Riina ikka seisis endisel paigal. Siis kadus ta vammusekühm mööda
teerada alla metsa poole, kuna mõlemad vaatasid talle senikaua
järele, kuni puud matsid mineja.
«Kuulsid?” küsis Tähve siis, pääd pööramata.
«Kuulsin!” vastas teine tasakesi.
«Mis sa sest arvad?” küsis Tähve.
«Millest?”
Tüdruk seisis endisel paigal, ikka raskelt hingates ja näost õheta¬
des. Tähve viipas teda käega. Ta tuli kergelt, lühikeste sammudega
ja pea kuulmatult üle rohu ja istus siis Tähve kõrvale — sinna, kus
pilgu eest oli veel Padu vanamees.
„Eile tulime siia kahekesi…” algas Tähve, vaadates maha, sest
mis ta valmistus ütlema, polnud nii lihtne, et seda öelda otse silmisse.
Tüdruku hingamine kuuldus otse ta kõrvalt. Põlv undruku all näis
vabisevat nagu puu, mis äkki tunneb kirvehoope. Tähve jutu pääle
ta ei lausunud sõnakestki ja Tähve ise kummardas veel madalamale
oma põlvede üle, kui jatkas:
„Kurja teed mööda tulid — hääd paika siin maal enam polegi. Ja
kui oled kord siin, siis . .. kui nii on juhtunud, kas see pole siis mär¬
giks, et jääksidki! Seda ma mõtlesin. Ja .. . seda ütlesin nüüd! Mis
sa omalt poolt selle kohta arvad?”
Paar pilku ärevat hingamist, siis kostis tüdruku sosin:
„Ta . .. see mees käis ju sinna kutsumas!”
„Jah. Sääl on surnud tare ja loomad ja heina ja muu taluelamine…”
„Ma kuulsin, et… Sääl on see, kes eile jooksis ära ja siis pärast
ootas. Sellepärast ta siin ju kõneleski!”
„Sellepärast! Aga üks asi on temal kõnelda — teine asi mul teha.
Aga üksi ei taha minagi.. . Kuidas ma saaksingi? Sellepärast küsin
ma jälle omakorda sinult!”
Ta pöördus äkki, tõstis pea ja võttis tüdruku kuumad, töökõvad
käed ning nõudis:
„Sinule ütlesin, sinult küsin: kas jääme siia või läheme sinna.
Kuid mitte üksinda, vaid kahekesi — sina ja mina !”
„Lase mu käed lahti! palus tüdruk äkki vabisema hakates.
„Enne ütle, siis lasen!”
„Ma ei saa!”
„Ütelda ikka saad!”
„Ei!… Lase mind!”
„Kas jääme siia või sinna? Sina ja mina?”
„Ei!… Ei!!”
„Tahad ära minna?”
„Tahan ära minna!”
„Noh, see on ka selge jutt. Sest saab aru… Ainult mina mõtlesin,
et… Nagu Jumalast oli juhatatud … Ise tõin sind … Ja siis sina
mind! Kaks hädalist… Et need võiksid jääda kokku elu jaoks. Aga
kui tahtmine on teine …”
„Ei! Ei!!” ahastas tüdruk, vaadates märji silmi Tähvele ja suru¬
des küüned ta käeselga nagu lind, kes kardab, et nüüd-nüüd ta langeb
viimaseltki oksalt.
„Siis ma ei saa aru!” pomises Tähve. „Ma olen omalt poolt
öelnud . . . Tahaksin sind … Ja ütlesin! Nüüd sa tead ise, mis sul on
kõige õigem teha.”
Kuid tüdruk näis nagu kaotavat sellegi teadmise, mis tal oli enne.
Ta langes kummuli muldpingile ja hakkas valusalt nutma.
„Miks sa siis sellepärast nutad? Kui ma sunniks sind või viiks
vägisi . . . Ütlesin ainult… ja südamest! Oled ikka armas, kas sa siis
jääd või lähed!”
Need sõnad ei rahustanud tüdrukut, pigemini viisid ta veel enam
ahastusse. Tähve asetas käe ta paksudele juustele ja tahtis siluda,
nagu emad lapsi lohutades, kuid tüdrukut puudutas see nagu nõela-
torge. Ta heitis Tähve käe ära.
„Ära puutu mind! Oi, Jumal! Ära puutu mind!” halas ta.
„Kui sa ei taha …”
„Jäta mind! Ma tahaksin nüüd surra ! Tahaksin surra !” ahastas ta
kummuli muldpingil ja Tähve, vaadanud valuleva südamega äkki ta
teele tulnud ja armsaks saanud tüdruku nutmist, läks nõutult eemale.
Ei, ta ei saanud aru. Ta ei osanud midagi öelda ega kaugemalt küsida.
Ja see teine nutab nii, et ei saa sõnu suhu. Ei, ta ei tea, mis ta sees teeb
sellist valu, sest ometi ju näib, nagu tahaks ta oma südamega minna
seda teed, mida Tähve äsja näitas, kuid nagu seoks midagi muud teda
käsist ja jalust, murdes muldpingile nutma, et ei ja ei. . .
V
Soe ja pehme oli õhtu.
Sauna poolt tõi õhuvool hautatud kaselehtede lõhna ja kuldnok-
kade parv kogunes sädistades vana vahtra otsa, ja sinna nad jäidki,
paistes õhtuhämaruses vahtra ladvaoksteltkui üksteise lähestikku ase¬
tatud tumedad topsud. Tare oli puhas’ja hubane. Ta avatud uks ootas
inimesi, kuid need nagu hoidsid täna üksteisest eemale. Midagi näh¬
tamatut oli äkki asetunud nende vahele ja tüdruk hoidis kogu õhtu¬
pooliku Tähvest kaugemale. Kui pääle sauna Tähve ei istunud enne
laua äärde, kui teinegi oli sääl, vaatas tüdruk ainult tahutud laua¬
servale ning ta laud olid punased ja huuled vabisesid. Näis, et oli kord
hakanud nutma ja ei saanudki enam peatama, nagu oleks Tähve
endine jutt katkestanud mingi pideme, mille tagant voolas nüüd kan¬
natust — lakkamatult ja halastamatult, laskmata teda pilgukski
vabaks.
„Mis see on siis sedasi?” mõtles Tähve jälle ja jälle. „Näe, kui
jäin teele, ihu katkune ja pää verine, siis jooksid teised minema, kuid
tema jäi ligi. Usaldas jääda valvama, sidus pää ja võttis selle põlve¬
dele, kuid nüüd, kui käidud juba hulk maad ühes, ei julge tõsta silmi
ega jõua neid kuivatada. Mis see äkki niimoodi ta seest üles uhab —
külm, tõrjuv ja teda ennast murdev — seda ei oska arvata …”
Öösel oma asemel lamades mõtles Tähve jälle ja jälle sellele. Äkit¬
selt oli ta teele tulnud see vahasejuukseline. Äkitselt oli ta hakanud
ka tundma, et kui saatus selle on andnud, siis peaks ta jäämagi ja
veri tahaks seda. Ja sest vähesest, mis oli osanud tähele panna, julges
lugeda, et teine mõtleb ja tunneb samuti. Kuid nii kui pääle Padu
vanamehe minekut jõudis küsivate sõnadeni, heideti nad äkki üks¬
teisest sootuks kaugele. Ei, kui raske see ka oleks, uuel päeval ta
võtab tüdruku otse oma ette ja nad peavad mõlemad kõnelema! Pea¬
vad kõnelema oma hinged ja elud paljaks üksteise ees. Siis nad näe¬
vad ja siis mõistavad. Ja siis ehk paistab ka tee, mida mööda nad
saavad minna — mõlemad ja käsikäes …
Oli koiduaeg, kuid tare veel sootuks pime, kui kuulis nõrka kobinat
nagu oleks varas toas. Unest virguv kõrv asus kuulatama ja mõista¬
tama ja siis sai aru: Riina.
„Nii vara?” mõtles, sest polnud veel lehma väljalaske aeg, ega
olnud teada niisugust pakil tööd, mis oleks sundinud tõusma juba
enne koitu. Kuid kobin jätkus. Kuuldus riiete kahinat, seetaga luksu¬
mist ning siis tulid argsed, varbail astutud sammud üle toa otse
Tähve aseme juurde.
Riina käsi puudutas kobamisi ta pääd. Vargselt ja tasakesi libisesid
sõrmed üle haavasideme ja juuste, hämmastades Tähvet ning seades
ta vast unest hämara mõistuse üha suurema mõistatuse ette. Püsides
liikumatult, mõtles ühtaegu, et nüüd peaks haarama ta käed, tõmbama
tüdruku enda juurde ja jätmagi, sest kui ta juba ise niimoodi tuleb
üle toa, siis ta tahab tulla …
Kuid enne, kui jõudis mõttest teoni, tüdruk nuuksatas.
„Jää jumalaga! . .. Jumalaga! . ..” habises ning jooksis minema.
Kuid mitte oma asemeni, vaid läbi sagarail kääksatava ukse välja.
Ning siis oli tares äkki kõik jälle vaikne ja pime.
Tähve krapsatas istuli ja kuulatas. Kuid polnud enam kuulda häält
ega samme. Ei olnud tares enam teise inimese hingamist. See oli pil¬
guks tulnud, öelnud „ jumalaga” ja läinud. Läks ta sootuks minema —
sel ajal ja niimoodi ? Ja kui ta ei läinud, mis see siis oli?
Tähve hüppas kiiresti asemelt, kahmas riided, millede pööri ja sõl-
dimeid ruttavad näpud kuidagi ei leidnud. Ning jooksujalu, nagu
teine mõni silmapilk varem, ruttas temagi tarest.
Õu oli vaikne ja tühi. Mets ümberringi näis alles tume, kuid taevas
ida pool õhetas ning põllud ja ahervared olid üha tugevnevas hommi-
kuvalguses. Ning sääl, juba ahervaredest mööda, ligi metsapiiri,
põgeneski see, kes oli äsja lahkunud taresoojusest.
„Riina!” hüüdis Tähve.
Tüdruk ei kuulnud.
Tähve jooksis teele ja hüüdis kõvemini. Nüüd ta vaatas üle õla.
Seisis pilgu nagu teele taotud post ning siis hakkas jooksma — kuid
ära, eemale, metsa poole.
Mõtlemata, on see õige või hää, jooksis Tähve talle järele. Nii ker¬
ged ja tugevad olid jälle ta jalad, kui polnud tundnud enam kaua
aega. Metsas, rööplikul teel, mis joonitud risti ja põiki paljaks tõus¬
nud männijuurtest, sai ta põgeneja kätte.
See komistas parajasti ja kukkus. Ning enne kui ta jõudis tõusta
ja joosta edasi, oli Tähve sääl, tõstis ta jalule ja pööras palge otse
enda vastu:
„Riina!” ütles etteheitvalt ja küsivalt, ise jooksust lõõtsutades.
„Lase mind!” sosistas see.
«Lasen sind… Annan kaasa, mida vaja, ja tulen saatma. Aga siis
mine päisipäeval ja rahus !”
Tüdruku hoog näis murduvat. Ta äkki nagu lõtvus. Ei väänelnud
enam, püüdes vabaks, vaid näis nagu langevat Tähve toetada, kui
halas:
„Pole parata ! Pole midagi parata … Anna andeks ja… lase
minna !”
„Mis kuri sind siis taga ajab ?”
«Ajab!”
«Siis ütle mulle.”
„Ei!!”
«Nagu sõber tulid, nagu varas tahad minna !”
„Ma kartsin, et… Päeval… kas ma jaksan !”
„Nii et… sa ise ei tahagi?”
„Ei! Aga pean!” ja ta hakkas jälle nutma.
«Näen ja tunnen, et sul on midagi, ütle mulle ! See võib olla paha,
kuid see pole pahem, kui et jätta mind niimoodi. . . Nii et ma midagi
ei tea ega mõista … Ja ometi ma mõtlesin, et Jumal on pannud meid
üksteise teele, et olge kahekesi!”
«Ei! Ära kõnele ! Ara kõnele!” nuuksus tüdruk.
«Siis kõnele sina!” käskis Tähve.
„Mina?”
„Sina. ütle ja … mine, kui see peab nii olema !”
„Mis ma … peaksin ütlema?” küsis ta nõrgalt ja alistunult.
„Mis sind niimoodi põletab? Mis sul südames on, et sedasi kihu¬
tab — öösel une päält ära, kui ise peaksid jääma. Mis süü su kannul
on? ütle ära. Siis ma tean!”
Tüdruk vaikis, õhetas, vabises — ja vaikis. Näis, tal on sõnad
suus, kuid ei julge neid öelda. Kuid kui Tähve teda endiselt hoidis
enda lähedal ja käskis rahulikult ja kindlalt, öeldes, et pole midagi
hirmsamat kui niisugune pimedus, kus midagi ei tea ega näe ja et see
jätab talle surmani meelevalu, kui teine läheb niimoodi, siis ta
sosistas:
„Ma oleksin pidanud jääma sinna, teele …”
„Seda sa kord juba ütlesid. Aga näed, sa ei jäänud!”
„ Siis … oleks parem olnud joosta, nagu teised, et. . . sa poleks
teadnud … ja ma poleks tundnud, et. . .”
«See läks teisiti. Leidsime üksteist. Ja ma küsisin eile sinu käest,
et kas jääme üksteisega ?”
«Aga ma ei sünni! Ei sünni ju! Ma . . . Mu veri pole enam puhas !”
«Sinu veri?”
«Jah! Minu veri!” sosistas ta nüüd kiiresti, kui surudes kõike
ruttu üle huulte. „Me olime nende käes. Nad lõid … ja vedasid
edasi. Ning siis… ma olin küll haige, aga öösel see, piitsaga, kes
sai küll oma surma, see lõi mulle pähe ja reostas . . . Seepärast siis . ..
Kõndisin sinuga ühes, aga elada ei lubata, sest. . . mu veri pole enam
puhas ja . . . Ma pole enam midagi muud väärt kui maha visata!…
Sellepärast siis ma hakkasin minema ! Ära kuhugile!”
Tähve laskis ta käe lahti. Mingi külmus hoovas tast läbi. Ta seisis
sest tunnistusest uimasena — liigutuseta ja sõnata, nagu oleks teda
tabanud äkki’ hoop säält, kust ei osanud oodatagi.
Tüdruk seisis mõne hetke ta ees, usaldamata tõsta silmi. Vaatas
kord Tähve jahmunud silmadesse ja vaikivale suule ning tõmbas siis
pää õlgade vahele, pööras ümber ja astus tasakesi edasi — kaugemale
metsasügavusse.
Aegamisi ja nagu jõuetult astus ta juurekonarail ja iga sammuga,
mis ta jõudis kaugemale, asus Tähve mõte üha ruttavamalt ja rabele¬
vamalt piirlema vastkuuldud kurja uudise ümber.
„Nii siis? .. . Sellepärast siis? .. . Jah, nüüd on kõik selge — see
segi tambitud rõõm ja valu ning tummad heitlused, mida ta ei mõist¬
nud. Seepärast see rõõmutus pääsmisest ja nutt peale eilset. Aga kas
ta seepärast siis peab minema ja jääma silmi pühkima kuni elab?”
Näe, katk murdis tema maha, laskis närituna ja vaevatuna hambust,
tema aga tõusis rõõmsalt, et võis siiski jälle näha päikest. Venelase
mõõgahoop teeb näotuks ta lauba, kuid kas ta seepärast peaks olema
kõlbmatu ja peaks rahva seast põgenema. Muidugi, see mis sündis
Riinaga, on varjatud asi ja verevastane, aga . .. kas siis ei võigi enam
seemendada selle maa põlde, et neid on tallanud tatarite hobused?
Kas ei või enam ehitada taresid ja tunda neist uut eluvoolu, sest et
vene julmad salgad on tallanud õued, süüdanud majad, tapnud ini¬
mesed ja reostanud hauapaigadki? Ei, kui see enam ei kõlbaks elu
jaoks, millele nemad siin maal on teinud jälkust või valu, siis ei ole
ega tulegi enam siia maale elu.. . See, mis langenud, see on ära, aga
see, mis murtud, kui jaksab, ajab end üles. Ja nemad jaksaksid kahe¬
kesi, tema ja Riina, seista jalul ja elada.”
Sääl ta kadus puude vahele — süütu ja tubli, kuid ahastav ja vaa-
ruv. Ta hüüdis uuesti ta nime — tasakesi ja kindlalt. See oli vaikne
hüüe, kuid metsaalune oli veel vaiksem ja teine kuulis. Näis, ta ei
usu oma kõrvu. Kuid siis peatus uuesti, vaatas tagasi ja jäi teele
seisma.
Tähve läks ta juurde — rahulikult ja kindlalt nagu mees oma üles¬
ande ja kohuse juurde. Tüdruk vabises, kuid ta silmad olid nüüd kui¬
vad. Otse vaatas ta tulijale, kurk aga ei jõudnud kätte saada nii palju
õhku, kui ta rind vajas. Kui Tähve sirutas käe ta poole, tulid ta sõr¬
med mehe käele vastu.
„Lähme!” ütles Tähve, ja ta tuli sõnakuulelikult nagu laps, keda
talutatakse koju.
Päike oli tõusmas. Laialt voolas valgust üle metsa ja põldude.
Kasteterad sädelesid ja pääsukesi tiirles tareasemete kohal.
„Siia tulevad uued hooned !” osutas Tähve ahervaredele.
Riina ei vastanud midagi.
„Meil on siin palju tööd!” sõnas mees jälle, kui läksid mööda pool-
pudenenud odrapõllust. „Me hakkame jälle nagu oleksime tühjal
maal. Aga me pole kumbki enam üksi! ükskõik, mis on olnud…
Hääks teha on kõike raske ja aeg ise matab … Aga viha südamesse
võib jääda, ja minna edasi lapsest lapsesse ja võib-olla tulevad päe¬
vad, et seegi jaksab mõndagi tasuda. Ja mis tasutud, see on ka tasan¬
datud ja ongi kõik jälle hää!”
Riina kõndis vaikselt ta käekõrval.
Jõudnud õueni, laskis Tähve ta käe lahti ja läks avas laudaukse.
Loom tuli välja, nuusutas maad ja ammus metsa poole.
„Hüüab teisi!” ütles Tähve, tulles jälle tüdruku juurde ja võttes
ta käed. „Me peame siin hakkama vaatama … Meil oli endal paar
looma veel… Tea, kus need… ära viidud või metsasügavuses. Peab
minema otsima. Ja oder ootab ka … Ja heina peaks ehk veel katsuma
niita. Teel ja metsas varitseb veel surma, aga meie kahekesi — me
läheme sinuga… Me katsume seada elu jaoks, niipalju, kui meile
ruumi jäetud ja niipalju kui jaksame. Kas sa ütled jah, Riina?”
Tüdruk heitus äkki ta kaela. Tugevasti, kirglikult, nagu äkki pai¬
sust pääsnud jõgi kattis ta oma hellustega mehe ning ta silmist sädeles
äkki vabaks pahvatanud rõõmu ja julgust. Mees aga võttis tal kinni
käevangust ja juhtis värava poole.
„Kas töö juurde?” küsis Riina õnnelikult.
„Jah. Aga enne ma viin sind ema haua juurde. Ma tahan sind talle
näidata… Ja sääl ristimärgi juures öelda, et… oled minu naine ja
jääd minuga, sest pole praegu pappi, kes seda teeks või ütleks !”
Nad läksid käsikäes ja julgelt. Ja nad tundsid, et see on õige, ja et
sest piisab, et teha neid kindlaks ja tugevaks ja liita tihedasti üksteise
kõrvale sel kurjal ja õudsel ajal.