Raamatust “Vanem ja noorem Eesti”
Ilmamaa 2008

Jüriöö tõde
Jüriöö – vana ja kulunud teema, öeldakse. Milleks vanu peksasaamisepäevi enam meelde tuletada? Kas ei ole uuemast ajaloost küllalt näiteid, kui tahetakse rahvuslikke alaväärsuskomplekse üles soojendada? Milleks siis seda kunagist mässu, mis pealegi lõppes kaotuse ja masendava lüüasaamisega, milleks seda veel meelde tuletada – mis on sellel öelda meie tänapäevale? See on ajalugu, mingi romantiline müüt peaaegu, millega võib toita koolilapsi algkoolis, kuid täiskasvanud inimesed hoidku oma käed sellest eemale – ja rääkigu selle asemel võidetud võitlustest. Sest need olevat need ainsad, mida ühel enesest lugupidaval rahval maksab meelde tuletada.
Kui asume sellisele seisukohale, siis eitame ühtlasi seda, et oleme enesest lugupidav rahvas. Eitame peaaegu sedagi, et oleme üldse rahvas. Eitame ühte põhilist tõde, et igal rahval on õigus ja kohustus võidelda oma vabaduse eest, ja võtame omaks päevamoraali, et ainult see võitlus on õigustatud, mille me kindlasti võidame.
Jüriöö võitlus peeti sajandeid tagasi, ta võib meid vähe huvitada ajalooliselt, ta käik, sündmused ja faktid – need võivad tänapäeva inimesele olla võõrad ja vähetuntud. See on lõpuks vabandatav, kuid Jüriöö võitluse mõtet ei tohiks ükski oma ajaloost lugupidav eestlane silmist lasta: Jüriöö tõde on sama, mis on kandnud kõiki järgnevaid eestlaste võitlusi Eesti pinnal ja Eesti eest.
Rahva tõed ja rahva õigus on see, mida rahvas ise selleks peab. Keegi teine ei tule meile tõde ega õigust pakkuma, vaid põhiküsimused peame ise endile selgeks tegema. Rahva tõed ja rahva õigus – need on kõigi generatsioonide tõed, sest rahvas on generatsioonidest moodustatud ühiskond. Ja oma õiguse ja oma tõe on rahvas kujundanud paljude generatsioonide ja sajandite vältel. Rahva tõed on vanad tõed, need on iga generatsiooni pärandus ja kohustus järgnevale põlvkonnale. Rahva tõde, tõde oma võitluse õigusest, on põhitõde, mille nimel ei tehta mingeid kompromisse, vaid mille eest võideldakse kõigi olukordade kiuste. Sest selle järgi, missugused tõed ja sihid iga rahvas enesele on püstitanud, hindab meid ka välismaa, need annavad pildi sellest, missuguseid tõdesid ja väärtusi üks rahvas nii hindab, et ta nende nimel enam kompromisse ei tee. Kas need on odavad või kallid tõed, kas need on madalad või kõrged ideaalid? Nimetagem neid rahulikult ideaalideks, sest suur tõde on alati ideaal.
Ja Jüriöö võitluse mõte on üks sarnaseid tõdesid. See ei ole konjunktuuriväärtus ega tühine päevatõde, see on generatsioonide vältel kantud edasi tänapäevani. Seega on ta saanud rahva tõeks. Ometi iga generatsioon hoiab ja säilitab eelmiste pärandust kas hästi või halvasti. Iga generatsioon väärtustab oma tegevusega ise eelmiste põlvkondade tõekspidamisi ja pärandust. Mõni generatsioon võib lasta väärtused käest libiseda, nii nagu kõik säravad tuled tuhmuvad uduse ilmaga, kuid siis tuleb kunagi jälle uus põlvkond, kes ei suuda elada tuhmunud tõdedega.
Viimaste aastate maailmatulekahjus on paljud mõisted segi paisatud ja pea peale pööratud. Sirget ja otsest joont ei ole alati peetud kõige õigemaks ja kõige lühemaks teeks. Põhitõdesid on tahetud maha rebida ja nende nimel on tahetud teha kompromisse. Eelmiste generatsioonide tõed ei ole pääsenud ajaga kaasa toodud katsumustest viimase sõja jooksul. Kas on Jüriöö tõde aastal 1939 sama ideaal ka nüüd, aastal 1946? Kas on seitse aastat murdnud ühe meie seitsmesaja-aastase rahvusliku tõe: õiguse võidelda oma vabaduse eest ja vabaduse nimel?
Sõja algus ja sellele järgnenud sündmused – need on meile kõigile teada. Tuli esimene punane laine – ja ühes sellega iseseisvuse lõpp selleks korraks, omariikluse kadu toore vägivalla ees. Kahtlemata tabas see kõige raskemini inimesi, kes sellist olukorda, et meil oma riiki äkki enam polnudki, nägid ja kogesid esimest korda. See oli meie noorus, kolmas põlv meie praeguses ühiskonnas. Kas oli õige seekordne loobumine iseseisvusest ilma võitluseta või mitte, selle üle otsustagu tulevik, kuid igal juhul oli see väga raske. Ja oli noortele kõige raskem veel sellepärast, et võitlus iseseisvuse eest oli üks meie vabariigi-aja kõige suuremaid põhitõdesid, mida vanemad põlvkonnad agaralt propageerisid, nähes selles väga õieti meie rahvusliku ideoloogia alust. Et sellest põhitõest nüüd alistumisega loobuti, see oli võib-olla tark ja mõistlik, kuid noortele kahtlemata kõige raskem lahendus. Ja kas ei olnud seetõttu noorte ideoloogiasse tekkinud ammutav tühik, mis sündis sellest põhitõest loobumisega, just see suur psühholoogiline tegur, mille valgusel me võime mõista nende teguviisi, kes äärmise vasakpoolse vooluga kaasa läksid, “komnooretamine” jms. Neid oli küll ju vaid murdosa, kuid ometi näitab see meile kaunis markantselt, missugused hädaohtlikud komplikatsioonid tekivad põhitõdedest loobumisega. Tagajärjed oleksid kahtlemata olnud veel drastilisemad, kui mitte vastaspoole poolt praktiseeritav ohjeldamatu vägivald ja terror poleks sundinud rahvast vaistlikult koonduma enesekaitseks viimaste rahvuslike ideaalide ümber. Nn. “rahuliku ekspansiooni” puhul oleksid aga tagajärjed olnud ajaga hoopis teised.
Noortele oli propageeritud võitlust kui ainsat teed (1939). Siis äkki tehti selle nimel kompromiss (1940). Ja siis muutusid olud
(1941) ja tuli võimalus võidelda. Selleaegsele ideoloogilisele tühikule on iseloomustav, et vanemad generatsioonid polnud ka selles segaduses enam kindlad meie tões. Selles ideoloogilises tühjuses avastas võitlev noorem ja osaliselt ka keskmine generatsioon ise selle vana tõe. Selle võitluse hindamiseks pole praegu aeg, sest seda võib õiges perspektiivis teha alles siis, kui demokraatia on võitnud. Siis kunagi uues ja loodetavasti paremas maailmas ja Eestis on hinnatav iga võitlus, mis ükskõik missuguse autoritaarse režiimi vastu on võideldud. Meie seisukohalt peaks see aga selge olema juba nüüd.
Kodumaa koges teist ja kogeb praegu kolmandat okupatsiooni. Meie võitlus lõppes õnnetult nagu Jüriöölgi – ja nüüd istuvad arvustajad koos ning teoretiseerivad: mis oli õige? Meil on olnud suuri kaotusi. Nende kaotuste mõte? – küsitakse nüüd. Kui me oleksime istunud, käed süles, siis oleksime nüüd ikkagi olnud niisama kaugel, öeldakse. Ja kaotusi oleks olnud vähem. Seetõttu väidetakse, et need kaotused on olnud asjatud, sest midagi reaalset polevat saavutatud.
Viimaste võitlejate tõde saab küll olla ainult üks: igal võitlusel rahva vabaduse eest on mõte ja iga kaotus, mis selles võitluses kantakse, mõtestatakse selle võitluse sihi kaudu. See oleks kõigi tõdede salgamine ning oleks ühtlasi kõigi langenud võitluskaaslaste reetmine, kui ütleksime: sinu tee oli juhuslik, su tähised olid valed, sa olid seikleja ja surid seikleja surma, said, mis otsisid, ja sinu surmast ja võitlusest polnud eesti rahval midagi kasu. Ligidalt ja lühinägelikult paistab paljugi olevat kasutu. Kuid tulevik ütleb ehk hoopis teisi sõnu. Kui igaüks teaks alati täpselt ette võitluse käiku, siis ei hakkaks kaotav
pool ehk kunagi võitlema. Soome võitles oma Talvesõda ka ilma, et tal oleks olnud mingit otsest väljavaadet võita. Mida aga see Talvesõja vaim Soomele on tähendanud, seda teab igaüks, kes Soomet ja soomlasi vähegi tunneb. Ka Jüriööl 1343 oleks sellise mõtteviisi puhul jäänud relvad kätte haaramata. Meie võimalused selles maailmasõjas olid väga väikesed, kuid nad olid olemas. Kogu rahvas lootis sellele, vaistlikult nägi iga eestlane seda kitsast väravat, mis meile pääsu oleks toonud: kolmas võimalus. Kes ütles siis surmkindlalt, et see oleks olnud absoluutselt võimatu, kui selle vastu võitlemisele pöörasid tähelepanu niihästi natslik kui kommunistlik propaganda.
Tagantjärele tarku on alati palju. Neid on nii nüüd, kuid neid oli kindlasti ka peale Jüriöö ebaõnnestumist. Kui suure põhitõe eest peetud võitlus lõppes õnnetult, siis leitakse nende tarkade poolt, et pisike päevatarkus – istu maas ja ära liiguta! – on just see, mis teeb ülie rahva õnnelikuks. Need targad unustavad nüüd sellegi, et neilgi oli sellest võitlusest vähemalt see kasu, et nad oma kallid klaverid jõudsid evakueerida.
Igal juhul on juba praegu selge, et ainus positiivne ja isamaaline väärtus, mis meile okupatsioonide ja sõja süngest ööst on järele jäänud, see on see ainus: võitlus isamaa eest. See võitlus jääb kõigest hoolimata helge peatükina meie kõige uuemasse ajalukku. Järelaeg on mõtestanud Jüriöö võitlust ja tulevik mõtestab paljugi võitlusi, mis täna mõnele näivad vaid mõttetute ohvritena. Uue Eesti koolis ei saa meie järgnevaid generatsioone igavesti toita ainult Muistse Vabadusvõitlusega (mis lõpuks kaotati), Jüriöö mässuga (mis kaotati), talurahvarahutustega (mis maha suruti) ja Vabadussõjaga (mis võideti), kui vahepealsetel aastatel on olnud uus sõda ja nii suured sündmused. Kas me kirjutame ajalooraamatusse siis, et “me ootasime… kuid surmkindlat võiduvõimalust ei tulnud… Ja siis me me ei teinudki midagi”. Kas ei teki ajalooõpetajal siis raskusi rahutu, käärimiseas oleva noorusega? Kas äkki pole siis nii, et uus põlvkond avastab vaistlikult jälle ise need tuhmunud tõed, millised me oleme maha salanud? Ta teeb seda kindlasti, kui tal on õiged rahvuslikud vaistud. Ja kas pole siis nii, et generatsioonide vahel tekib lõhe, kui poegadel on äkki teine tõde kui isadel? See oleks Eestile asendamatuks kaotuseks, sest see murraks meie ühiskondliku mõtteviisi orgaanilisel arengul selgroo.
Jüriöö võitlejad võitlesid masendava ülevõimu vastu. Nende võitlusmoraal oli kõrge sellest hoolimata. Neil oli selge eesmärk.
Sõduri võitlusmoraal pole samastatav kindla teadmisega võidust. Ei saa öelda, et meie võitlusmoraal on kõrge, sest me ju võidame kindlasti. See pole võitlusmoraal, mis püsib teadmise najal, et meie võitlus enese võidu kaudu ära tasub, teadmise najal, mida meile võit “sisse toob”. Ja kui see ehk ei tasu, siis me ei võitle, vaid võtame põhimõtteks: päästku end, kes saab! See pole mingi moraal, vaid see on palgasõduri mentaliteet, mõisamoonaka vaimsus. Isamaa on kapital, äri, ettevõte, mille eest siis, kui see enam dividende ei kanna ega kasu tõota, pole vaja võidelda, vaid tuleb hoopis maha jätta. Sõduri kõrgeim panus – ohverdada elu isamaa eest -, see on liiga kõrge “mäng”, see on liiga palju ühe “ettevõtte” eest. Parem loobume ja katsume jälle mujal, “teisel alal”. See on vürtspoodniku mentaliteet, kes loobub poepidamisest, sest hobustega hangeldamine tõotab suuremat sissetulekut.

Jüriöö mõte on alati uus, sest Maarjamaa pind on vana võitluste tallermaa. Seal on eestlased võidelnud ja neil on olnud mitmesuguseid vastaseid ja mitmesuguseid liitlasi. Neid võitlusi on võidetud ja kaotatud. Võib-olla rohkem alati kaotatud, sest meid on olnud ikka liiga vähe. Kuid ega seepärast kaotatud võitlus ajaloo perspektiivis pole vähem väärtuslik kui võidetud võitlus. Moraalne väärtus ja tähendus on mõlema puhul võrdne, sest siht on olnud sama. Jüriöö mõte ja Jüriöö tõde on sama suur kui meie Vabadussõja mõte. Ja meie viimase võitluse mõte oli sama, mis on kandnud kõiki varasemaidki võitlusi. Meie kaotasime selle võitluse seekord, kuid kuigi meilt võit minema viidi, meie võitluse au jäi meile alles.
Jüriöö tõde ei ole tuhmunud sajanditega. Ta ei ole meile tuhmunud ka mitte viimase seitsme aasta jooksul. Sama, mida kõneldi 1939, sama võime öelda rahulikult ka nüüd. Noored ei ole Jüriöö tõe nimel, meie võitluse õigustuse nimel kompromisse teinud. See tõde on piir, üle mille eestlane ei saa minna.
Teisitimõtlejad ja võitluse mõttest targutajad – anno 1343 -, kes kõneleb veel neist? Me ei tea, kes nad olid ja missugused ajed sundisid neid rahva tõe vastastele seisukohtadele. Kuid meil polegi väga vaja seda teada, sest need mehed on täielikult unustatud.
Võitlejate ja võitluses langenute mälestus aga ei kustu niikaua, kui rahvas elab.