Tõlgitud artiklist ja fotod võetud: https://www.labirint.ru/now/american-dirt/

Vaatamata sellele, et elame XXI sajandis, kostub üha sagedamini üleskutseid keelata ära üks või teine raamat. Põhjuseid selliseks üleskutseks on lõputult, kuid peamiselt on nendeks raamatud, millised tekitavad aktiivset vastukaja ja vihast poleemikat.

2020.aasta veebruaris-märtsis tekitas tõsise skandaali Jeanine Cumminsi romaan “Ameerika pori”. Autorit, kes kirjutas üllatavalt jõulise action-raamatu mehhiko migrantidest, kes üritavad kõikvõimalike vahenditega sõita USA-sse, süüdistati selles, et ta kirjutab asjadest, mida ei ole ise üle elanud. Raamatupoed eemaldasid raamatu riiulitelt, kirjastus, mis maksis raamatu eest suurt honorari, jättis ära pressituuri, ning Cummins sai pidevalt ähvarduskirju. Raamatute maailma jaoks, kus ei oldud veel kuuldud midagi katsetest “käntseldada” ära (cancelled – ingl.keelest) Joanne Rowling, oli see tõsine kirgede torm. Arvamused polariseerusid: raamatu poolt võtsid sõna Oprah Winfrey ja kirglik lugeja Stephen King, kes teatas, et raamat avas ta silmad küsimuses, miks jätavad inimesed kõik maha ning põgenevad, et alustada uut elu.

Pärast karantiiniperioodi andis raamatu vene keeles välja kirjastus «Синдбад» (Sindbad). Nüüd on meil (Venemaal) võimalus iseseisvalt välja selgitada, kellel on õigus ja kellel ei ole: raevukalt raamatut kritiseerivatel ladinaameerika kirjanikel või autoriteetsetel retsensentidel nagu Oprah Winfrey, kes pühendas romaanile terve saate. “Ameerika porist” sai “Oprah raamatuklubi” 83. raamat.

Millest raamat räägib?

Mehhiklanna Lydia Quixano Pérez koos oma väikse pojaga ronivad kaubarongi vaguni katusele. Rong viib nad USA-sse, kuhu nad üritavad põgeneda narkoparuni tagakiusamise eest. Sellel tuulisel katusel ei ole Lydia üksinda. Sajad inimesed põgenevad oma kodumaalt, vaesuse ja õuduste eest. Küsimus on selles, et kuhu neil on põgeneda? Kas nende üle ollakse seal õnnelikud? Lydia peas vahelduvad pildid eelmisest elust sama kiiresti, kui mööduv maastik tema pilgu all. Tal oli üsna hästi korraldatud elu Mehhiko linnas Acapulco. Ta oli raamatupoe omanik, tal on imetore poeg Luca ning suurepärane abikaasa Sebastian. Ning kui elu Acapulcos hakkab lagunema koost “tänu” narkokaubandusele, siis Lydia elu tegelikult eriti ei muutugi. Häda ja õnnetuse kõrval võib elada üsna rahulikult, kuni see ei puuduta sind isiklikult…

Lydiat puudutas. Tema ajakirjanikust abikaasa täitis oma ajakirjanikukohust ning avaldas artikli narkobande ninamehest. Talle maksti selle eest julmalt kätte. Mida teha? Igas teises tsiviliseeritud riigis oleks ehk erinevaid variante, kuid nemad elavad Mehhikos, ning variante on vaid üks – põgeneda. Põgeneda ka siis, kui seal, kuhu sa jõuad, ei pöörata sulle rohkem tähelepanu, kui porile jalge all.

Kes ja miks armastab seda raamatut?

Juba raamatu kirjutamise algetapil uskus sellesse USA suurim kirjastaja “Flatiron Books”, kus maksti kirjanikule suurt honorari ning investeeriti palju promokampaaniasse. Paljust räägib ka raamatu esimese tiraaži suurus – koheselt pool miljonit eksemplari. Raamatust oodati palju: et see pöörab tähelepanu kaasaegse migratsioonisüsteemi kitsaskohtadele. “Kui üks raamat suudab tungida inimeste südamesse ning muuta poliitikat, siis see on just selline raamat!” – rääkis sellest kirjanik Julia Alvarez. Kriitikud rõhutasid ka teisi raamatu eeliseid: lisaks poliitilisele seisukohale on see ka veel ülimalt huvitav action.

Oprah Winfrey, telesaatejuht: “Ameerika pori” rebis minust kõik välja. Ma mitte lihtsalt ei lugenud seda lugu – ma elasin selle läbi. Mitte miski selles romaanis ei ole võrreldav millegi muuga. Suurepärane keelekasutus, süžee on erakordselt kaasahaarav. See lugu läks mulle südamesse. Soovitan seda raamatut väga-väga. Uskuge mind, te ei taha tast lahti lasta. Esimestest lehekülgedest peale ei ole seda võimalik mitte lõpuni lugeda.

Tracy Chevalier, kirjanik: raamat avas laiale lugejateringile migrantide hinge, näitas nende elus valitsevat õudust, selgitas, miks on inimesed valmis jätma kõik ning põgenema uude ellu, teadmata, mis neid ees ootab. Kõik arvustused rääkisid erineval moel ühest ja samast: “Ameerika pori” – see on teos, mis on täis kurbust, draamat ning armastust inimeste vastu. Väga oluline raamat. Kaasaegne “The Grapes of Wrath” (“Vihakobarad” John Steinbeck). Suurepärane jutustus inimestest, kes on valmis ohverdama kõik ühe lootusekiire eest.

Kes kritiseerib raamatut?

Romaani kirjastamine ajas ärevile ladinaameerika kirjanikud. Nad moodustasid ühisrinde ning esitasid hulgaliselt süüdistusi, millistest peamine – raamat ei ole usutav. Nad süüdistasid Cumminsit selles, et too annab Mehhikost väärastunud pildi (romaanis on see kui kiviaja kommetega riik), et teemat on käsitletud pealiskaudselt. Cumminsile meenutati tema enda sõnu ühest intervjuust, kus ta rääkis, et loomulikult ei suuda ta hoomata probleemi kogu ulatust, sest ta ise ei ole ta kunagi millegi sellisega kokku puutunud. Raamatuvastase võitluse etteotsa asus mehhiklannast ameerika kirjanik Myriam Gurba, kelle blogi sai koheselt väga populaarseks. Iga päev kirjutas ta üha uusi ja uusi kriitilisi märkusi romaani aadressil. Peakangelane Lydia ei tohiks olla imestunud selle üle, mis toimub Mehhikos – ta ju elab seal. Seda esiteks. Hispaaniakeelsete sõnade ebakorrektne kasutamine. Kaks. Hulgaliselt sterotüüpe ja klišeesid. Kolm.

Kriitikalaine kogus jõudu, ja juba pidi isegi näitlejanna Salma Hayek vabandama oma instagrammikonto fännide ees, et kiitis raamatut, kuigi ei olnud seda lugenud.

Jeanine Cummins omakorda rõhutas vaid fakti, et ta ei tagane oma positsioonilt. Jah, temast ei saa kunagi ladinaameeriklast, kuid ta on veetnud kaua aega Mehhikos, teinud hulgaliselt intervjuusid legaalsete ja illegaalsete migrantidega, süvenes teemasse niivõrd, kui see oli üldse tema jaoks võimalik. Probleemidest peab kirjutama, ning tema suunalisi rünnakuid käsitleb ta kui tsensuuri seadmise katset.

Tulemuseks oli, et need meediaväljaanded, millised vaikisid, kuni said, reageerisid sõnale “tsensuur”. Ja vaidlus kandus uuele tasandile. Aga võib ka olla, et korraldades klaperjahti romaanile, mis tekitab elanikkonna paremal elujärjel olevates inimestes süütunnet, püüame sundida end unustama, et on olemas sotsiaalne ebavõrdsus? Üritame mitte mõelda halvale? Toome tsensuuri üle ajastusse, kus isegi see sõna peaks olema juba unustatud? Nendele küsimustele peavad lugejad ise vastuse leidma.

Allikas: https://www.labirint.ru/now/american-dirt/

Lugesin raamatu läbi, ei kirjuta kuulujuttude põhjal. Lühidalt: mulle meeldis, lugesin ühe jutiga läbi, ei saanud pidama. Meeldis kirjutamisviis, mis oli tempokas. Oli palju erinevaid keerdkäike romaani kangelaste teel kõigi võimaluste maale, millesse nad tegelikult ise väga ei uskunudki. Nad lihtsalt tahtsid ära kurjuse eest, mis oli rikkunud nende elud ning oleks selle elukesegi neilt ära võtnud, kui nad oleksid vaid lasknud. Meeldis just see, et lõpuks ometi kirjutas keegi sellest, et miks, mis põhjustel ja kuidas muututakse migrandiks.

Avastanud need kõikvõimalikud kriitilised artiklid ja kommentaarid, ka Amazon.com lehelt, olin väga üllatunud, saamata aru, miks rünnatakse raamatut, mis üritab kajastada toodud probleeme, selgitada neid võimalikult laiale inimeste ringile. Kohati on romaan tõesti natukene naiivne – mõne tegelaskuju kirjeldamisel. Aga see ei ole ju selle raamatu jaoks peamine. Las ta olla. Mina, kui tavainimene ei teadnud aga sellest probleemide puntrast midagi. Nüüd tean.

Vaata raamatuid meie veebipoes https://vanajahea.ee