Esimene raamat

Kultuur, 1960

Eesti rahvas Saksa kindralkomissari valitsuse all

1941. a. kuni 6. oktoobrini 1944. a.

Ööl vastu 14. juunit a. 1944 kisti sängidest Moskva käsul välja tuhanded eestlased kõigist ühiskonnakihtidest ning küüditati trellitatud loomavaguneis Siberi tühimaadele surema…
Tollel ööl kajasid ka esimesed püssipaugud, mis olid lastud nimetuks jäänud eesti vabadusvõitlejate poolt Moskoovia türannivalitsuse esindajate – tshekistide vastu.
Tollel ööl pandi soosaartel, rabades ja kohisevate põlislaante varjus alus metsavendlusele.
Sellest hoolimata, et puudusid juhid ja relvad, otsustati ründajaile vastu hakata, sest eesti rahva terve vaist ütles, et ilma võitluseta ja vereohvriteta ei saa vabaduses elada.
Seega tuleb Eesti Teise Vabadusvõitluse algmomendiks pidada mainitud küüditamisööd.
See oli eestlaste spontaanne, kuid defensiivne vastuhakkamine maa anastajaile – venelastele.

Kui 22. juunil a. 1941 puhkes Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel sõda, kasvas vabadusvõitlejate arv metsades veelgi.
Mõni päev kohe pärast sõja puhkemist läksid metsavennad Soome raadio teadete põhjal, mis muide olid vägagi ekslikud, ofensiivile, eeldusega vabastada maa kiiremini asiaatlikest parasiitidest.
Metsavendade rünnakuobjektideks olid toona üksikud ja väiksemad Nõukogude Vene võimu tugipunktid ja regulaar- kui ka hävituspataljonide autokolonnid. Kõik see toimus ajal, kui veel ühtki sakslast ei olnud Eesti pinnal.
Nimetatud metsavendade ofensiivlahingud hõlmasid territoriaalselt Lõuna-Eestit. Rõhuvas enamikus toimusid need aga Tartumaal. Igakordne lahinguline kontakt moskoviitidega nõudis metsavendade keskelt raskeid ohvreid. Aga neis võitlusis omandati siiski kogemusi ja saadi relvi ühes vastava laskemoonaga.

Kui sakslased alustasid venelastega sõda, oli idarinde põhjalõigu esimeseks ülemaks välimarssal von Leeb. viimane komandeeris kahte armeed. Pärast Väina jõe ületamist hargnes aga tema väegrupp kaheks.
Parempoolse armee, keda juhatas välimarssal von Leeb ise, ülesandeks oli Pihkva, Luuga, Novgorodi ja Gatshina kaudu tungida Leningradi peale. Vasakpoolse, s.o. 18. Armee, keda komandeeris kindralkolonel Küchler, ülesandeks oli Eesti kaudu tungida Leningradi sihis edasi.
Kindralkolonel Küchler´i esimesed üksused ületasid Eesti piiri 7. juulil a. 1941 Mõisaküla ruumis. Päev hiljem olid nad juba Petseri, Võru, Valga, Pärnu ja Viljandi peremehed. Nimetatud linnade vallutamisel ei toimunud sakslastel suurimaid võitlusi venelastega.
Samal ajal aga lõuna pool Tartut – Võru, Riia, Viljandi ja Põltsamaa maanteede ruumis toimusid eesti partisanisalkadel lahingulised kontaktid moskoviitide katteosadega. Bolshevike peajõud aga asusid põhja pool Emajõge kindlustatud positsioonidel.
Metsavendade juhtideks olid major Vask, major F. Kurg, kapten Rikand, kapten Talpak, kapten Tammemägi, kapten Nortmann ja kogu rida nimetuks jäänud sangareid. Samuti olid juhtideks ka auastmes olevad allohvitserid ja kapralid. Samal ajal Pärnu ruumis võitles punaväe vastu major Hirvelaane poolt metsavendadest formeeritud pataljon.

10. juulil a. 1941 vallutasid metsavennad, õigemini linlastest koosnevad partisanisalgad lõunapoolse Tartu. Moskoviitide lakkamatu kahurite haamerdus lõunapoolsele linnale ja võitlevate partisanisalkade puudulik relvastus lõi aga hetkeks kõikuva olukorra selle kaitsjaile.
    Abijõudude saamise taotlusel sõitsid 11. juuli Võrru Rottermanni tehaste Tartu osak. juhataja Raimond Paal, ajakirjanik Verner Kask ja teised. Võru Omakaitsestaabist anti delegatsioonile mõned raskekuulipildujad. Abijõude lubati aga võimaluse korral kohe teele saata.
11. juuli öösel saabusidki linna kaitsjaile appi Valga, Võru, Antsla, Elva ja Puhja, Nõo, Kanepi ning teiste keskuste partisanisalgad.
    Võitlevad metsavennad vajasid ka toitu. Nende kui ka linlaste toitlustamise olid võtnud vabatahtlikult endi peale lõunapoolse Tartu ümbruskonna taluomanikud. Suurima ohvrimeelsusega täitsid nad oma ülesandeid. Sama võib öelda ka santaarpersonali kohta, kes vabatahtlikult organiseerus rindevõitlejate abistamiseks. Neist kõige aktiivsemad olid noored tütarlapsed, enamuses arstiteaduskonna üliõpilased ja õdedekooli kasvandikud. Surmapõlgavalt sidusid nad võitlejate haavu – moskoviitide tulemöllus. Ka nemad kandsid VABA ISESEISVA EESTI eest vereohvreid.
    See ei olnud enam üksikute gruppide võitlus punase lohega, vaid see oli VABADUSVÕITLUS, mille taga seisis üksmeelselt kogu eesti rahvas…
12. juulil jõudsid lõunapoolse Tartu alla ka esimesed saksa üksused.
13. juulil löödi punased välja ka põhjapoolsest Tartust. Nende lahingute raames vallutasid sakslased, kellede koosseisus oli ka eesti üksuseid (major Hirvelaane, kapten Talpaku ja teiste pataljonid) Põhja-Eesti. Narva vallutati 17. aug. ja suurima võitluse järel ka Tallinn.
    Raskeis võitlusis vallutati 11. sept. kuni 4. okt. Muhu ja Saaremaa. Hiiumaa vabastati punaste terrori alt alles 21. okt. Saarte vabastamise lahinguist võttis aktiivselt osa üks eesti pataljon Erna II nimetuse all. Pataljoni juhtideks olid kolonel A. Kurg ja major Hindpere.
    Eesti territooriumist vabastati viimasena 6. dets. a. 1941 Osmussaar.
    Tagala laienemisel Venemaal soovis põhjalõigu ülem kindralkolonel Küchler selle julgestuseks, s.o. sildade, ladude, raudteede jne. valveks üksusi Eestist. Nende moodustamiseks andis ta augusti esimesel poolel a. 1941 tagala komandandile kindralleitant Knuth´ile sellekohase käsu.
    Formeeritavaid üksusi pidi aga moodustama vabatahtlikkuse alusel ja mitte suuremas formatsioonis kui pataljon.
    Esimesed eesti rahvuspataljonid formeeriti Tartus. Esimeseks selliseks oli major Vase pataljon, ametliku nimetusega Julgestusgrupp 181. Major Vask läks oma üksusega Venemaale juba septembri esimestel päevadel. Temale järgnesid oktoobris kapten Tammemäe ja detsembris kolonel Bergmann´i pataljonid.
    Sääraseid pataljone hakati formeerima ka teistes keskustes pärast maa vabastamist bolshevikest. Enamik neist pataljonidest sai sakslaste jõudude puudumisel üleöö rindeüksusteks veel samal aastal.
    Sakslaste korraldusel seati ametisse Eesti Omavalitsus – Direktoorium. Viimase liikmed ei olnud ministrid, vaid direktorid. Direktooriumi juhiks sai dr. H. Mäe. Eesti Omavalitsus ei olnud võrdne suveräänse riigivalitsusega. Ta võimupiirid olid väga väikesed.
    Omavalitsuse korraldusel kutsuti uuesti ellu omariiklusaegsed linna-, maa- ja vallavalitsused, kuid ilma volikogudeta. Hiljem määrati nende juurde rae- ja maahärrad, kes esinesid nõuandva koguna.
    Saksa sõjaväevalitsus tühistas Nõukogude Liidu aegsed seadused ning pani kehtima Eesti Vabariigis olnud seadused, kuid ainult selles osas, mis ei olnud vastuolus Saksa poliitika taotlusega.
    Seega sakslased ei restaureerinud Eesti iseseisvust. Nende mõnede esindajate seletustest selgus, et Eesti poliitiline saatus määratakse kindlaks hiljem.
    Moskoviitide poolt natsionaliseeritud varade akte ei tühistatud ja sakslased lugesid seda Saksa riigi omandiks, mis sõjasaagina oli langenud võitjate kätte. Hiljem andsid sakslased määruse, mis lubas küll endistele omanikele tagasi nende varad, kui mitte omandiõiguse alusel, vaid kingina Saksa riigilt.
    Venelaste poolt suurimas osas purustatud tootmissüsteem kannatas edasi Saksa sõjaväe rekvisitsioonide all. Selle tagajärjel seati sisse ratsioonide kaardid.
    Ratsioonide kogud olid aga minimaalsed, mida linlased pahatihti kättegi ei saanud. Selle tagajärjeks oli, et kahes Eesti suurimas linnas Tallinnas ja Tartus elanikud kannatasid alatoitluse all.
    1.jaanuaril a. 1942 seadsid sakslased sisse Saksa tsiviilvalitsuse.
    See kujunes järgmiselt:
    Kõik vallutatud idaalad allutati idaalade riigiministrile A. Rosenbergile. Eesti, Läti, Leedu ja Valge-Vene allutati Ostlandi nime all riigikomissariaadile, mille juhiks oli gauleiter Lohse. Tema asukohaks oli Riia.
    Eesti, Läti ja Leedu moodustasid nüüd endast Generalbezirgi kindralkomissariga eesotsas. Eestis oli selleks kindral Litzmann. Kindralkomissariaat jagunes omakorda piirkondadeks, mida valitsesid piirkonnakomissarid (Gebietskommissare).
    Saksa tsiviilvalitsuse kõrval jäi ka edasi eksisteerima Eesti Omavalitsus.
    Poliitilist julgeolekut valvasid rangelt julgeolekupolitsei ametnikud (Sicherheitsdienst – SD). Viimased hukkasid inimesi iga vähima kahtluse puhul.
    Suur- ja kesktööstusi sakslased ei andnud endistele omanikele tagasi. Need lülitati saksa kaubandusühingute alla (G.m.b.H.).
    Tohutu rinde ülalpidamine nõudis töökäsi, milleks ka Eestis kuulutati välja töömobilisatsioonid, eriti aga noorte osas. Kokkuvõetud noored viidi sõjaväetöödele. Sundtööst vabanesid ainult need mehed, kes vabatahtlikult läksid sõjaväkke.
    Eesti põllumehed pidid andma norme, millest suurim osa läks Saksa sõjaväe ja tsiviilvalituse ülalpidamiseks. Kõik see tõi teatud kibeduse eesti rahva hinge. Seda kannatati vaikselt, sest hellitati lootust, et võib-olla sõja lõppedes saabub Eestile siiski iseseisvus.
    Sellest tingituna andis talumees oma normid täpselt ja õigeaegselt, sest seda vajas ka eesti üksustest koosnev rinne. Samal ajal andis eesti talunik oma salajastest tagavaradest tuhandeile linlastele lisatoitu.

Saksa võimude loal loodi 1942. a. augustis Eesti Leegion, mis nimetati 1943. a. ümber Eesti Brigaadiks. Eesti Diviisi nimetuse sai leegion alles 1944. a. suvel Narva rindel.
Esimestest leegioni minejatest moodustati pataljon “Narva”, mis eraldati leegioni koosseisust. See paisati võitlusse Ukraina ruumi. Leegioni ülemaks oli austerlane, kindral Augsberger.
Algul Eesti Leegion koosnes kahest rügemendist, millel igaühel oli kaks pataljoni. Rügementide ülemaiks olid kolonel A. Kurg (endine Erna II pataljoniülem) ja kolonel J. Tuuling. Kolonel Kure surma järel (ta sõitis autoga miinile) sai selle uueks ülemaks kolonel Vent.
Leegioni väljaõpe toimus Poolas Debitsa Heidelaagris. Leegioni juurde loodud suurtükiväe rügementi juhtis endise Politseipataljoni nr. 39 ülem kolonel Sobolev.
Esimesed tuliristsed olid leegionil Venemaal Neveli ruumis.
Alles siis, kui moskoviitide kahurid paukusid Narva väravail ja Peipsi vetevälja jäätunud lagendikel 1944. a. jaanuaris-veebruaris, koondasid sakslased Eesti Diviisi kui ka teised eesti üksused Eesti piiride kaitsele.
Narva ruumis paisus Eesti Diviis kolmele rügemendile. Vastloodud rügemendi ülemaks sai major H. Riipalu. Relvastus oli diviisil ideaalne. Suurtükirügement sai senistele torudele veel juurde raske grupi.
Eesti Diviisi koosseisus oli peale nimetatud kolme lahingurügemendi veel Pioneerpataljon, Soomusküttidegrupp, Õhukaitsegrupp, Sideüksus, rünnakukahuritegrupp jne.
Peale selle kuulus veel Eesti Diviisi koosseisu Välitäienduspataljon, mille asukohaks oli Kehra. Tagavararügement kutsuti ellu Kloogal. Viimane ei kuulunud alluvuselt Eesti Diviisi koosseisu.
Idapataljonide esimesed juhid, kelle järgi hakati ka rahvasuus ja rindevõitlejate poolt neid väeosi nimetama (kuna sakslaste poolt antud numbriline nimetus oli väga ebapopulaarne), olid järgmised:
a) major Vask, kelle lahkumise järel hakkas sama pataljoni juhtima 15. Kompanii ülem kapten Rebane;
b) kapten Tammemägi, kelle surma järel hakkas tema pataljoni juhtima kapten Mikumägi, kes sai surma 19. märtsil a. 1943 teises Laadoga lahingus; tema asemele määrati uueks väeosa ülemaks kapten Sooden, kes langes Sinimägedel aastal 1944;
c) major Ellram, kelle langemise järel hakkas sama pataljoni juhtima leitnant Korp;
d) kolonel Bergmann, kelle lahkumise järel hakkas väeosa juhtima major F. Kurg, kes hiljem langes metsavennana Eestis;
e) major Saimre, kes ka langes võitluses;
f) major Kuuse, kelle lahkumise järel juhtisid sama pataljoni major Peiker ja kapten Pärlin; nende lahkumise järel sai uueks väeosa ülemaks major Koort;
g) kapten Feofanov, kes moodustas oma pataljoni ainult Venemaa eestlastest;
h) kapten Maidla oma pataljoniga ja kogu rida teisi pataljone oma juhtidega.
Kõik need üksused koosnesid vabatahtlikest. Idapataljonide relvastus oli Eesti Diviisi omaga võrreldes vilets. Enamik idapataljone liideti a. 1944 Eesti Diviisiga.
Peale nende esinesid veel relvastatud jõuna politsei- ja omakaitsepataljonid.

1944. a. veebruaris väljakuulutatud mobilisatsioonist saadud meestest moodustati kuus lahingurügementi ja üks tagavararügement. Kõik kuus rügementi paisati veebruaris, märtsis ja juunis rindele.

Samal ajal, kui eesti üksused pidasid Eesti piiridel kangelaslikku võitlust idast pealetungivate moskoviitide vastu, alustasid tagalas mõned grupid nõndanimetatud vastupanuliikumist.
Nende grupikeste ülesandeks oli nende naiivsuses mobilisatsioonist kõrvalehoidmine, võitleva rinde jaoks majanduslike normide mittetäitmine, evakuatsiooni takistamine jm.
Kui nende grupikeste kavad oleksid täitunud, mida aga eesti rahva terve vaist ei lasknud sündida, siis oleks Eestimaa anastatud venelaste poolt juba 1944.a. jaanuaris. Mida see aga tollal oleks eesti rahvale tähendanud, ei vaja siinkohal enam kommentaare.
Nende grupikeste poolt anti illegaalselt välja ajalehti. Tartus ilmus nende toimetusel “Võitlev Eesti”, Tallinnas “Vaba Eesti”, Soomes “Malevlane” ja Rootsis koguni “Päris Eesti”.
Mainitud grupikesed võtsid endile mustriks Lääne- ja Ida-Euroopas Saksa valdusse läinud riikide vastupanuliikumise retsepti. Lääne- ja Ida-Euroopa rahvastel oli eesmärgiks taastada oma iseseisvus, mis oli ka õigustatud. Vastupanuliikumise kutsus Prantsusmaal, Norras, Taanis, Kreekas, Poolas jm. välja Saksa poliitika ja tsiviilvõimude ülbe käitumine. Mainitud rahvad tahtsid vabaneda Saksa võimu alt. Et seda saavutada, panid nad toime spionaaazhi- ja sabotaazhiakte.
Neid rahvaid hakati aga kahest võimukeskusest juhtima: üheks olid inglased ja teiseks venelased. Selle tagajärjeks oli, et sakslaste poolt anastatud ja okupeeritud maades muutus vastupanuliikumine kahepalgeliseks.
Nii tegutses Jugoslaavias vastupanuliikumisega kaks rühmitust. Esimest juhtis kindral Mihhailovitsh, keda inglaste ja ameeriklaste poolt toetati.
Teise rühmituse juhiks oli Moskoovia käsilane, kommunist Broz-Tito. Hiljem, kui Tito sai Jugoslaavias venelaste abil võimule, laskis ta Moskva käsul hukata kindral Mihhailovitshi kui reeturi.
Samasugused analoogilised nähtused tekkisid ka teistes riikides, eriti aga Prantsusmaal ja Tshehhoslovakkias, kus venelaste poolt juhitud vastupanuliikumine võttis laiad mõõtmed. Vastupanuliikumisega seoses tõusis ka neis maades kommunistliku partei liikmete arv kohutavalt.
Ei saa mainimata jätta, et kommunistide poolt juhitud vastupanuliikumise ohvriks Tsehhis langes tuhandeid eesti sõdalasi, keda tshehhide poolt reetlikult mõrvati.
Sellel kahesuunalisel vastupanuliikumisel oli ka kaks sihti. Esimene taotles rahvusliku suveräänse riigi taastamist. Teine aga kavatses riiki ja rahvast juhtida Moskoovia meelevalla alla. See toimuski Ida-Euroopas, kus abistasid vene täägid.
Sakslaste poolt vallutatud Moskoovia aladel toimus ka relvastatud vastupanuliikumine partisanide nöol. Kuid sellel ei olnud ideoloogiliselt midagi ühist eespoolmainitud riikide vastupanuliikumisega.
Eestis nimetatud vastupanuliikumise grupikesed, kellest aga üldsus ei olnud teadlik, soovisid ka oma lühinägelikkuses ja ekstreemseis unistusis inglaste abiga vabaneda sakslastest. Kuid oma naiivsuses aitasid nad tegelikult Moskvat, et viimane saaks kiiremini eesti rahvast bolsheviseerida.
Kuid seda just Moskoovia sooviski.
Nõukogude Liidu poolt väljakutsutud vastupanuliikumise esimeseks tunnuseks oli kohvikuis ja tänavanurkadel “sosistamine”, et “ega sakslased sõda ei võida!” Sõja võidab kapital ja venelased tulevad tagasi”.
Sellele järgnesid illegaalselt jagatud lendlehed, kus mainiti: “Miks teie, eesti poisid, lähete tööteenistusse? Parem minge juba Soome” jne.
Sellise tegevusega oli löödud eesti rahvuslikku ühtlusse raske kiil, mida moskoviidid ruttasid otsekohe kasutama oma kasuks. Seega need isikud, kes arendasid sosistamiskampaaniat, said eneste teadmata Moskoovia käsilasteks.
Aga eesti rahva terve vaist dikteeris ette, et kommunism jääb alaliselt tema surmavaenlaseks, mistõttu vastupanuliikumine Eestis ei arenenud Moskoovia soovide kohaselt.
Sellest tingituna võitleski eesti rahvas kogu jõuga pealetungiva moskoviitide vastu. Seepärast nägi rahva üldsus igas vaenulises aktis rinde nõrgenemist, mis oli seoses ka maa ja rahva reetmisega venelastele.
Kuna moskoviidid sellise vastupanuliikumisega midagi ei saavutanud, muutsid nad taktikat. Moskoovia, olles sellest teadlik, et eesti rahvas peab venelaste võimu tagasitulekut võrdseks inkvisitsioonikohtuga ja et ka võimul olevailt sakslastelt midagi iseseisvuse suunas loota ei olnud, rakendas käiku kolmanda võimaluse.
Kolmanda võimaluse suitsukatte näol pakkusid kommunistid inglaste olematut abi. Hiljem liideti sellele veel juurde Rootsi toetus.
Sellele illusoorsele ja uinutavale kolmandale võimalusele poogiti veel külge Eesti Rahvuskomitee nimetus. Eesti Rahvuskomitee aga, kelle juhiks oli professor Jüri Uluots, just soovitas oma lendlehis mobiliseeritavail meestel minna sõjaväkke, et tõsta maa kaitsevõimet.
Kuna Eesti Rahvuskomitee tegutses illegaalselt, siis võisid kõik tema nimel esineda, millist võimalust ka kommunistid kasutasid. Kontrolli selle üle ei saadud teostada ning veel vähem oli võimalusi vastutusele võtta neid isikuid, kes tegutsesid viimase nime all.
Moskoovia taktika hakkas vilja kandma. Eestlaste mõtted pandi peas ristlema.
Selle reetliku uinutava kolmanda võimaluse raames vahistasid sakslased 1944. a. aprillis hulga eestlasi. Viimaseid süüdistati vastupanuliikumisest osavõtmises. Nüüd alles sai eesti rahva avalikkus teada selle nimetuse.
Veel põrutavamaks uudiseks oli eesti rahvale, kui sakslased hakkasid vahistatuid süüdistama Eesti reetmises venelastele. Nad süüdistasid vahistatuid võitlevate eesti üksuste suuruse, relvastuse tugevuse, nende asetuse, tagala sõjalise liikumise ja muu andmete andmises moskoviitidele. See süüdistus vastas tõsioludele vastuluure andmete ja rindel toimunud sündmuste põhjal.
Vahistatute suurima enamiku vabastamine tõestas, et eesti rahval ei olnud midagi ühist selle reetliku teoga.
Vastupanuliikumise suitsukatte all tegutses küll aga üks kitsas ringkond, kes endid olid andnud moskoviitide teenistusse. Nende lähemad abilised, nagu juba eespool mainitud, olid grupikesed, kes eneste teadmata olid endid sidunud viimastega.
Ühe “Postimehe” endise toimetusliikme juhuslik vahistamine Tallinnas, kellelt kätte saadi pikk nimistu avalikkusele tuntud eestlaste nimedega, kes seisid nii rinde kui ka tagala teenistuses, põhjustaski eespoolmainitud vahistamist.
Kõikide nimistus seisvate isikute nimede taha oli kirjutatud nende meelsuse kohta andmeid. Sellega Moskoovia tahtis lüüa ühe hoobiga kaks kärbest: halvata rindel eesti üksuste vastupanuvõimet ja tagalas välja lülitada rahvuslikult häälestatud eestlased kommunismivastasest võitlusest. Kuid, nagu juba öeldud, ei olnud sellel nimistul seisvate inimeste suurimal enamusel midagi ühist selle afääriga.
Aprillis toimunud vahistamislainel saadi kätte ka mõned Moskoovia vastuluureohvitserid ja sidemeestena nende juures teeninud eestlased. Vahistamisel tekkinud tulevahetusel sai neist enamik surma. Elusalt saadi kätte üks eestlane, keda aga ei saadud üle kuulata, sest viimane lõpetas oma elu enesetapu teel.
Kättesaadud andmeist selgus, et kõik spionaazhidkokumendid saadeti Soome ja Rootsi kaudu venelastele, millest ühe eksemplari said ka inglased. Juurdlusel selgus veel, et inglastele määratud spionaazhimaterjal anti viimaste poolt otsekohe üle moskoviitidele.
Ei ole kahtlust “Postimehe” endise toimetusliikme, kes pealegi veel Tallinnas ühe tuntud arsti poeg, rahvuslikus meelsuses. Kuid tema ja teised olid moskoviitide poolt lansseeritud illusoorse uinutava kolmanda võimaluse ohvrid. Seda tagas neile nende kergeusklikkus ja lihtsameelsus.
Moskoovia aga sai, mida soovis. Ta omas eesti üksuste tugevuse, relvastuse, asetuse jm. kohta täpseid andmeid, mida ta ka kohe ofensiivil kasutas eestlastest rindevõitlejate vastu.
Neil läks ka korda kõigutada sakslaste usalduslikku vahekorda eestlastega. Selle tagajärjeks oli formeeritud piirikaitserügementide, politsei- ja omakaitsepataljonide äärmine nõrk relvastamine eelmiste poolt, aga ka niigi raskelt kannatanud eesti rindevõitleja reetmine, kes kangelaslikult avaldas vastupanu maa koduväravais pealetungivate moskoviitide vastu.
Nõukogude Venemaa poolt ellukutsutud ja tema poolt juhitud vastupanuliikumine Eesti ei vaibunud. Spionaazh moskoviitide kasuks rindejoonel tegutses edasi kuni moskoviitide poolt Eestimaa anastamiseni.
Septembri päevil veel venelased kasutasid oma huvides tõeliselt toimunud Eesti Vabariiklikku akti, mille põhjal prof. J. Uluots pani ametisse O. Tiefi valitsuse, mis toimus 18. sept. a. 1944.
Nii teatas venelaste raadiosaatja 19. ja 20. septembril, et kõikjal on sakslaste ja nendega kaasaläinud eestlaste rinne läbi murtud. Eesti Vabariiklik Rahvuskomitee, kes teostab kõrgemat võimu riigis, on Eesti rahvuslike väeüksustega olukorra peremees.

21. ja 22. septembril teatas sama raadio umbes järgmist: “Ida- ja Lõuna-Eestis on sakslased lõplikult purustatud. Inglaste väekoondised maabusid kuskil põhjarannikul. Tartu, Tapa, Jõhvi, Rakvere ja Tallinn on juba liitlaste käes. Ärge laske endid sakslastel küüditada! Varjake endid metsades! Ükski rahvuslikult mõtlev eestlane ei lahku nüüd kodumaalt.” Sellele lisaks teatati veel Rootsi abivägede saabumisest.
    Kogu see suur pettus oli moskoviitidel lavastatud selleks, et eesti rahvast tervikuna kätte saada. Seda sooviti kahel põhjusel. Esiteks soovisid nad vabadusvõitlejaid piinates hukata. Teiseks nad ei tahtnud, et vabasse maailma pääseksid tunnistajad, kes jutustavad nende terrorist.
    Nagu hiljem on selgunud, olid venelaste poolt juhitud vastupanuliikumiseks palgatud isikud enamikus kommunistlikud eestlased, kelledest mõned elasid Soomes ja Rootsis (vandeadvokaat M. Grossholm, spioon E. Suurväli, sportlane Maiste ja rida teisi).

Suurt kibedust vabadusvõitlejaile tekitas asjaolu, et eesti poliitikute rühm (prof. J. Uluotsaga eesotsas), kes tegutses Eesti Vabariikliku Rahvuskomitee nime all, ei otsinud kontakti eesti sõjaväeüksustega rindel, kellede lojaalsuses ta pidi surmkindel olema.
Selle asemel et kontakti otsida eesti sõdalastega, pidasid nad salajasi koosolekuid noorte aktivistide grupikestega. Viimased aga lasksid lendu meeletuid kuulujutte.
O. Tiefi valitsuse ametisse nimetamisest ei teadnud ükski rindevõitleja absoluutselt midagi. Seda ei teadnud ka üheksakümmendüheksa protsenti eesti rahvast. Sellest sündmusest saadi alles mõni aasta hiljem paguluses teada.
Ainuke avaliku elu tegelane, kes võttis endale südamelähedaseks asjaks rinde külastamise, oli admiral Pitka. Ta tegi seda täiesti oma initsiatiivil maakaitse huvides.

Selle eespoolmainitud reetmise igaveseks tummaks tunnistajaks on tuhandete tundmatuiks jäänud eesti kangelaslike võitlejate sõdurihauad Narva jõe, Auvere, Sinimägede, Peipsi ja Pihkva järve, Velikaja jõe, Ibroska, Petseri, Võru, Võnnu, Emajõe ja teistel lahingutandreil.
Selle reetmise elavaiks tunnistajaiks on sajad invaliidid, kes elavad siinpool hermeetiliselt suletud piiri, ja paljud võitlejad, kes elavad vabas maailmas.
Eesti rahval oli siiski relvastatud vastupanu. Aga see oli kõige säravam, helgem ja puhtam, mida tollal ükski rahvas peale lätlaste ja leedulaste ei omanud…
Eesti rahva relvastatud vastupanu, mis endast kujutas Teist Vabadussõda Nõukogude Vene agressiooni vastu, oli avalik ja õigustatud. Enne sakslaste poolt maa okupeerimist oli juba eesti rahvas sõjavahekorras Nõukogude Liiduga. See algas küüditamisööl 13.-14. juunil a. 1941.
Seda võitlust jätkati ka siis, kui sakslased okupeerisid maa. Viimastelt loodeti Eesti iseseisvuse taastamist, mida aga ei toimunud. Sakslased ei ütelnud sellest ka otseselt ära, vaid jätsid selle küsimuse otsustada pärast sõda.
Kui aga venelased 1944. a. jaanuari lõpus taas seisid oma rünnakumassidega Eesti piiridel, siis Eesti Omavalitsuse juhi poolt väljakuulutatud mobilisatsioonist saadud piirikaitserügemendid koos Eesti Diviisi, politsei- ja omakaitsepataljonidega olid peaaegu ainsaks võitlusjõuks Eesti piiridel ja sisemaal toimunud lahinguis.
Selle eesti võitlusjõu kaitsel, mis nõudis raskeid vereohvreid, saigi ligemale sada tuhat eestlast moskoviitide teistkordsel tulemisel põgeneda Rootsi ja Saksamaale. Neist põgenikest hukkus tuhandeid moskoviitide õhurünnakute tagajärjel, mida nad toime panid laevadele ja paatidele. Nende kätte langes tuhandeid eestlasi uuesti nende kiirel edasitungil Ida-Saksamaa, Austria ja Tsehhi ruumis.
Pärast sõda elas loetletud andmeil Rootsis umbes 25.000 ja Saksamaal ca 50.000 eestlast. Eesti rahva suurim enamik, kes oli Teise Vabadusvõitluse toetaja ja selle kandja, jäi aga oma purustatud kodudesse…

Põlislaante varjus ja soomülgaste keskel toimunud võitlused tõestavad eestlaste relvastatud vastupanu maa anastajaile moskoviitidele kuni tänaseni.
Suveräänne Eesti Vabariik ei ole õiguslikult kunagi lakanud olemast. Saabub kindlasti korda aeg, kus toored, vägivaldsed, terrorlikud moskoviidid pühitakse Eestimaalt välja.. Selle pühkimise aktsioonil vabastatakse ka Peipsi ja Ilmjärve vaheline ruum haisevaist asiaatidest ning viimane liidetaks aastasadade lahusolemise järel taas Eesti territooriumiga.

Vaata raamatuid meie veebipoes https://www.vanajahea.ee/