Autor: James Allan Evans

Inglise keelest tõlkinud: Ann Must

Sissejuhatus

Meie teadmised minevikust on just nii head, kui head on meie allikad, ja kellegi kohta ei kehti see enam kui keisrinna Theodora kohta. Endiselt vaatab ta Ravenna San Vitale kiriku mosaiigilt meie peale alla – ovaalse näo ja kütkestavate silmadega väike naine. Isegi kui me temast midagi ei teaks, lummaks ta portree ikkagi. Theodora on aga minevikutegelane, kes jättis ajalukku nõnda tugeva jälje, et seda on märganud nii tänased kui eilsed kirjanikud. Enne tedagi olid keisrinnad vallanud mõjuvõimu ning isegi valitsenud üle õukonna, eriti kui troonil olid nõrgad keisrid nagu Arkadios ja Theodosios II, kuid ükski neist ei olnud oma abikaasa tunnustatud partner. Theodora aga oli, tsiteerides Justinianust ühe tema seaduseteksti põhjal, “meile Jumalast antud kõige andunum kaasa”.

Meie kõige tähtsam allikas – see, kes meie ettekujusele Theodorast kõige enam tooni annab – on Prokopios Gaesareast. Ta oli Belisariose peastaabi liige, ja tänu Prokopiose kirjutistele on Belisarios Justinianuse tuntuim sõjapealik. Ta kirjutas Justinianuse sõdade ajaloo, mis pidi olema enam-vähem valmis 545. aastaks, kuid enne, kui ta andis selle lugeda väikesele Konstantinoopoli seltskonnale, kes oskas hinnata ta atika proosat, jätkas ta sinna sündmuste lisamist kuni sajandi keskpaigani. Viimase võib dateerida 551. aastaga. Selle koha peal ta lõpetas, kuigi 551. aasta ei olnud loogiline koht lõpetada, sest Jusinianuse sõjad jätkusid ning sajandi keskpaigas polnud nende lõppu veel näha. 

Teos jaguneb teemati neljaks: esimesed kaks raamatut räägivad sõjast Pärsia vastu, kolmas ja neljas sõjast Aafrikas – esiteks vandaalide kuningriigi löömisest ja siis rahuloomisest Aafrikas – ning viiendast seitsmenda raamatuni on jutt sõjast idagootide vastu Itaalias. Prokopios kirjutas eneseteadlikult suurte klassikaliste ajaloolaste Herodotose ja Thukydidese vaimus; arvatavasti laenas ta sõja kolmeks rindeks jagamise ja nende eraldi vaatlemise plaani Appianoselt. Sõdade ajaloo keskpunktis ei ole Theodora ega isegi mitte Justinianuse – siiski kohtame Theodorat seal ikka ja jälle. “Sõdadest” pärineb suurepärane kirjeldus selle kohta, kuidas Theodora pani valitsuse end kokku võtma, kui oli karta, et Nika mäss sunnib selle laiali jooksma. Olgu õnneks või õnnetuseks, igal juhul on see kirjeldus mõjutanud hilisemate ajaloolaste arusaamu. Sealt on alguse saanud romantiline pilt Theodorast- kangelannast – tule all mehelikult külma verd säilitavast naisterahvast, keda ümbritsesid hirmu tundvad mehed. Kuid kõne, mille abil Theodora Justinianuse õukonna mobiliseeris, on retoorikateos, ja kas Theodora selle tegelikult ikka pidas või kas ta üleüldse midagi selletaolistki rääkis, see on omaette küsimus.

Prokopios lisas “Sõdadele” kaheksanda raamatu, kuid see käsitleb Theodora surmale järgnenud aastaid, alustades sealtmaalt, kus esimesed seitse raaamatut lõpevad, kuni lõpliku võiduni Itaalias 552. aastal. Ta kirjutas avalikkuse jaoks teisegi kirjatöö, Justinianuse ehitustegevust kirjeldava panegüürika. See on ebaühtlane teos. Esimene raamat käsitleb Konstantinoopolit ja Justinianuse sinna rajatud ehitisi, aga et see jätab mainimata suurima Justinianuse ehitatud kiriku Hagi Sophia katedraali esimese kupli kokkukukkumise 558. aastal, siis peame arvama, et see kas kirjutati varem või et Prokopiosel oli eriline võime mitte näha sündmusi, mis ei sobinud tema hagiograafiasse. Teose enda põjal võib arvata, et viis viimast raamatut kirjutati kaks või kolm aastat hiljem. Theodora igatahes oli “Ehitistest” loomise ajaks surnud ning me ei saa sealt midagi teada tema osast ehitajana, olgugi et viidatakse kiitvalt tema ihule. Panegüürika keskmes on Justinianus ja tema hoolitsus alamate eest. Theodora osa selles jätab Prokopios välja.

Üks osundus kümnenda sajandi lõpust pärit “Souda” nime all tuntud leksikonis juhtis õpetlaste tähelepanu veel ühele Prokopiose teosele, mille nimeks “Anekdota” ehk “Avaldamata tööd”. Kuid seda tunti vaid “Souda” kirjelduse põhjal, kuni Vatikani raamatukogu töötaja Niccolo Alemanni leidis oma raamatukogust ühe koopia ning avaldas selle 1623. aastal. “Souda” viitab sellele kui komodia´le, koomilisele burleskile, ning see ongi tigedat turtsumist esile kutsuma mõeldud satiir; selle huumor on sama terav kui mis tahes Juvenalise sules tulnud töös. “Sala-ajaloona” tuntuks saanud teos on raiuv rünnak. See võrdleb Justinianuse režiimi 542. aasta muhkkatkuepideemiaga – katku kasuks, sest pool elanikkonda elas katku üle, kuid keisri saagiahnuse ees polnud pääsu kellelgi.

Rünnakute erilised objektid on Belisarios, tema naine Antonina, Justinianus ja Theodora. “Sala-ajalugu” paljastas, et Theodora isa oli olnud Hipodroomi karupidaja ja et Theodora oli olnud burleskikuninganna. Hilisantiigis ei peetud teatrinaisi paremaks libudest, kuigi nendegi seas oli kõrgem ja madalam klass: madalam koosnes naistest, kes tantsisid ja karglesid teatri orkestras, ning kriipsuke kõrgemal seisid need, kes laval miime esitasid. Esimesed harrastasid kõrvaltegevusena lihtlabast prostitutsiooni. Antonina ema oli kuulunud sellesse rühma. Teised olid küll kõrgemat klassi teenindavad kurtisaanid, kuid ikkagi müüsid nad seksuaalteenuseid. Nende seast tuli Theodora. Ta ei teinud sellest saladust, ka pärast keisrinnaks saamist võttis ta vanu teatrisõbrannasid palees heal meelel vastu. Paratamatult ringles tema elust teatris nilbeid jutte – ja Prokopios lustib neid levitades.

“Sala-ajalugu” on pahatahtlik ajalooallikas, kirjutatud kibestunud mehe poolt. Raske öelda, kas Prokopiose vaenu Theodora ja Antonina vastu toitis rohkem mehelik šovinism, mis ei sallinud võimul olevaid naisi, või põlgus nende päritolu vastu, sest ühel puhul osutab “Sala-ajalugu” mürgiselt, et Justinianus oleks võinud abikaasaks valida kellegi kõrgklassist, kuid valis selle asemel mingi litsi ühiskonna põhjasaastast. Küllap töötasid mõlemad eelarvamused üheskoos, kuid siiski tundub sedamoodi, et kui Theodora sotsiaalne renomee oleks troonile tulles olnud selline nagu Anicia Julianal, kes 520-ndatel ehitas Konstantinoopolisse Püha Polyeuktose kiriku ning kelle laitmatusse suguvõssa kuulusid vanaisana keiser Valentinianus III ja miniana vana keisri Anastasiose vennatütar, oleks Prokopiose meesšovinism märgatavalt lahjem.

Ometi pole tubli osa sellest, mida “Sala-ajalugu” meile räägib, kindlasti mitte väljamõeldis. Antiookia juristi Euagrios Scholasticuse “Kirikulugu”, mis lõpeb 594. aastaga, kordab “Sala-ajaloo” kahtlustust, et Theodora ja Justinianus ainult teesklesid põletavas teoloogilises päevaküsimuses (Kristuse loomust puudutav lahkheli monofüsiitide ja chalkedonlaste vahel) eri poole olemist. On ebausutav, et Euagrios leidis “Sala-ajaloo” koopia ja luges seda. Pigem andsid mõlemad autorid edasi arusaama, mis oli laialt levinud chalkedonlaste seas, kes umbusaldasid Theodorat ja lahterdasid ta oma vaenlaste sekka. Monofüsiidid jälle pidasid teda hädaaja ohutussaareks. Aga kaitse, mida ta pakkus tagakiusatud monofüsiidi munkadele ja kirikutegelastele, oli kahe otsaga asi. Ta muutis Hormisdasi palee nende jaoks kloostriks, kaitses neid sellega chalkedonlaste raevu eest. Kuid seda tehes isoleeris ta nad. Justinus I tagakiusamine oli monofüsiitidest teinud märtrid. Mungad ja pühamehed aeti kloostritest välja ning nad olid sunnitud otsima pagu külades, kus nad segunesid ilmikkonnaga ja levitasid oma õpetusi. Hormisdasi palee oli ühtlasi nii turvamaja kui karantiin.

Tundub, et aja möödudes, eriti pärast katku, mis puhkes 541. aastal Egiptuses ja Süürias ning mis järgmisel aastal nuhtles Konstantinoopolit, on Theodora hakanud tegutsema iseseisvamalt: 540-ndatel tegi ta väga tähtsa sammu, mis viib idaprovintsides ja Egiptuses eraldi momofüsiidi kirikute kehtestamiseni. Kuid sellest hoolimata jätkus Theodora ja Justinianuse koostöö. Tõsiasi on, et kuigi Rooma suhtus monofüüsiitlusse kui ketserlusse, ei teinud seda ei Justinianus ega Theodora. Nende jaoks oli asi vaid jagunemises kahe eri teoloogilise tõlgenduse järgi, mida mõistlikud inimesed pidanuksid suutma ühendada.

Epheose Johannes, kellel Ephesosega polnud palju pistmist – Ephesose piiskopiks ordineeris ta Jakobos Bara´dai, Edesse (tänapäeva Urfa) titulaarne monofüsiidi piiskop, 558. aastal -, sündis Amida lähedal, praeguse nimega Diyarbakiri külas 507. aasta paiku, ning kolme- või nelja-aastaselt anti ta naabruses asunud sambapühak Marose kloostri teenistusse. Marose palved olid pisikesena päästnud ta elu. Kui Maros suri, oli Johanes viieteistkümnene; ta kolis ühte Amida kloostrissa, mille mungad olid monofüsiidid. Justinus I poolt paavst Hormisdasi korraldusel valla päästetud tagakiusamine ajas mungad nende kloostritest minema, ning nad ei tohtinud naasta, enne kui tagakiusamises tuli 530. aastal vahe – hingetõmbeaeg, mille eest nad võisid tänada Theodorat. Johannes polnud aga kontemplatiivsest elulaadist enam huvitatud. Ta rändas kloostrist kloostrisse, külastast 534. aastal Egiptust ja 535. aastal Konstantinoopolit. Ta tundis Theodorat ja Theodora meeldis talle. 542. aastal valis Justinianus ta Väike-Aasias alles jäänud paganaid ümber pöörama – tingimusel, et ta pöörab nad chalkedoni usku. Imselt ei hoidnud Johannes siiski oma monofüsiitlikke veendumusi vaka all, sest kui Jakobos Bara´dai sealkandis käis, pühitses ta seal seitse piiskoppi. Johannese enda piiskopkond oli nime poolest Ephesos, mis oli Aasia metropol, ja seepärast on Johannese teine hüüdnimi Aasia Johannes. Ephesoses ta ei viibinud. Tema emakeel oli vanasüüria, kuid koduselt tundis ta end kreeka keeles.

Johannes kirjutas kolmeosalise kirikuloo. Kolmas osa on jõudnud meieni tänu käsikirjale, mis leiti 19. sajandi keskel Püha Maarja Deipara kõrbekloostrist Egiptuses. See käsitleb aastaid 571-586. Teine osa, mis ilmselt algas keiser Theodosios II-ga, jõuab meieni osaliselt ja juba vahendatud kujul “Zuqnini kroonikas”, mis tuntakse ka Tel-Mahre Vale-Dionysiose kroonikana, Michael Süürlase “Kroonikas” ja Elias Bar Shinaya (975-1049) “Kronograafias”. Elias Bar Shinaya oli nestoriaanist preester, kellest sai Nisibise peapiiskop Mesopotaamias ja kelle vanasüüriakeelne kroonika säilib ühes kannatada saanud käsikirjas Briti Raamatukogus. Üldine kroonika, mis kord omistati Tel-Mahre Dionysiosele, kirjutati kaheksanda sajandi lõpus tundmatu autori poolt Zuqnini kloostris Põhja-Mesopotaamias. Sealt oleme saanud sõnasõnalise tsitaadi Johannese pikast, ilmekast 541.-542. aastal impeeriumi tabanud katku kirjeldusest. Mis puudutab Michael Süürlast, kes oli hea haridusega 1166. aastal Antiookia jakobiidi patriarhiks valitud munk, siis tema üldine “Kroonika” on kõige pikem ja ambitsioossem vanasüüria kroonika, mis meil on. See on tallel ühes eravalduses olevas käsikirjas Urfas. Need on korrapäratud allikad, kuid nad säilitavad vanasüüria pärimuse ja lubavad meil heita juhuslikke pilke Theodorale.

Johannese “Ida pühakute elud” annab meile parima ettekujutuse sellest, mis mulje Tehodora ühele monofüsiidile jättis. See kirjutis jutustab viiekümne kaheks püha mehe ja naise elust. Puhuti siseneb neisse juttudesse Theodora. Kirjeldades Amida piiskopi Marose diakonit Stephanost, viitab Johannes Theodorale, “kes tuli bordellist”. Need sõnad on kesk Johannese vanasüüriakeelset teksti kreeka keeles, mis võib osutada sellele, et need on sinna hiljem vahele pandud. Ilmselt aga pole see siiski nii. Pigem on sedamoodi, et Johannes tähendab üles rahvapärase epiteedi, mida ta kuulis Konstantinoopoli tänavail, kus igaüks teadis Theodora varasema elu üksikasju. Ta kordab seda ilma õeluseta. Johannese kirjutistes ei leia me jälgi sellest kiimast, mida on tunda Prokopiose “Sala-ajaloos”. Kuid see viide kinnitab vähemalt mingit osa pahatahtlikust keelepeksust, mida “Sala-ajalugu” edastab.

Vanasüürakeelsed allikad on sõbralikud, kuid isegi sellistena ei varja nad Theodora olemuslikku kalkust. Mytilene Zachariase vanasüüriakeelne kroonika annab teada, et Theodora nõuab endise keisri Anastasiose vennapoegade Hypatiose ja Pomeiose hukkamist pärast Nika mässu. Justinianus kaldus rohkem armulikkusele. Ladina ja kreeka allikad, kui need pole vaenulikud, kipuvad olema kas neutraalsed või lühikesed. Johannes Lüüdlane, kes vihkas preetorite prefekti Kadadookia Johannest, oleks pidanud olema Theodora austaja, kuid mainib teda oma “Magistraatidest” vaid korra. Justinianus, ütles Johannes Lüüdlane, ei märganud Johannese paljusid nurjatusi, ning tema õukondlased kartsid tõtt rääkida; Theodora aga mõistis, et Johannes laostab riigi, ja hoiatas abikaasat. Theodora, räägitakse meiel, oli erk ja eriliselt kaastundlik nende vastu, kes kannatasid ülekohtu käes. Lüüdlane maalib Theodorast niisamasuguse pildi, nagu keisrinna endast avalikkuse jaoks ise kultiveeris. Tegelikult oli see tema enda võim, mida Theodora oli erk kaitsma – mõistes, et Kapadookia Johannes seda ohustab, seadis ta üles lõksu ja tõmbas ta rajalt maha. Isegi pärast Johannese degradeerimist jätkas keisrinna ta tagaajamist. Theodora ei andestanud kergesti.

Teise napi pildi sellest, kui jõhkralt Theodora kasutas võimu, leiame “Paavstide raamatust” (“Liber Pontificalis“), mis on sari lühikesi paavstide elulugusid alates Pühast Peetrusest kuni üheksanda sajandi lõpuni. Senaator Cassiodoruse “Variae´st” – s.o. 468 orneeritud kirja, formulae (näidiskirjad) ja ediktid, mis valmisid Cassiodoruse sulest idagootide valitsejate teenistuses Itaalias – saame sama põgusa mulje idagooti kuninga Theodahadi ja tema kuninganna Gudelivaga segaseid läbirääkimisi pidavast Theodorast. See annab mõningast kaalu “Sala-ajaloo” süüdistustele, et Theodora korraldas idagooti Theodrichi tütre Amalasuintha mõrva, kuid selle keel on krüptiline. Süüdistus jääb tõestamata. Ent see kiri annab ettekujutuse Justinianuse ja Theodora kaheharulisest diplomaatiast, mis kulges kahel tasandil – keisri ametlikul ja keisrinna varjatud, kergelt altkäelisel tasandil.

Maailmakroonikate moega tegi neljandal sajandil algust Eusebios Caesareast; hilisantiigis said nad väga populaarseks. Neid kirjutati kreeka, ladina ja, nagu juba nägime, vanasüüria keeles. Meil on Johannes Malalase maailmakroonika, “Chronicon Paschale”, Theophanes Usutunnistaja kroonika ja Aafrika Tonnena piiskopi Viktori kroonika, mis ainsana annab meile teavet selle kohta, kuidas Theodora suri – kui nimetada meie teema seisukohalt ainult kõige tähtsamaid. Nimi Malalas tuleb vanasüüria malal´ist, mis on sama mis rhetor, nii et me võime järeldada, et Johannes Malalas oli jurist. Ta sai hariduse Antiookias ja töötas seal ilmselt riigiteenistujana, kuid millalgi Justinianuse valitsusaja alguses kolis Konstantinoopolisse. Võib-olla sel põhjusel tundub tema Justinianuse valitsusajaga tegelev kaheksateistkümnes raamat olevat hästi kursis ametliku propagandaga ja sellest mõjutatud. Seitsmendasse sajandisse kuuluv “Chronicon Paschale” ehk “Ülestõusmispüha kroonika” on saanud nime oma tundmatu autori huvi järgi teha kindlaks ülestõusmispüha kuupäev; ning Theophanes (u. 760-817) kirjutas “Kronograafia”, mis on just niisama hea kui selle allikad. Paraku pole me iga kord kindlad, mis need allikad on. Mis puutub Justinianuse aega, siis kindlasti Prokopios ja Malalas. Vahest mõned teisedki.

Prokopios domineerib. “Sala-ajalugu” eelhäälestab meie Theodora-hinnangu. See räägib, kuidas ta tõusis teatrist troonile ja kuidas ta omandatud võimu kasutas. Tema arukust austas Justinianus, kelle seadustekogu oli antiikilma suuremaid pärandeid tänapäeva juriidilisele maailmale. Aga “Sala-ajalugu” on ka selge tunnistus kibedast sisemisest vihast, mida Theodora võis äratada. Tige keelepeks on volita inimeste relv, ja ühiskonnakihi jaoks, kuhu Prokopios kuulus või tahtis kuuluda, esindas Theodora sotsiaalse revolutsiooni ohtu. Tema alamklassi juured, millega ta uhkeldas, tuues paleesse vanu sõpru teatrist, olid solvavad, kuid veelgi solvavam oli tema nõudmine, et teda kummardataks. Hoovitseremoonia piinlikult täpset täitmist pidas ta väga tähtsaks. Ta tundis lõbu, vaadates vana eliiti enda ees põrmus roomamas. Justinianus polnud palju parem – tema tuli Traakia talupoegade seast ja tema perekonna tõi kõrgemasse klassi keiser Justinus, kelle kavalusega segatud õnn oli ootamatult tõstnud troonile. Koos esindasid Justinianuse ja Theodora muutust uuendusi umbusaldavas kõrgkihis. Theodora oli tõusik kultuuris, kus luges staatus, iseõppinu ringkondades, kus kreeka klassikute süsteemne tundmine oli tõutunnus, ja monofüsiit õukonnas, kus õigeusklikkust määrati Chakedoni usutunnistuse järgi. Suur prantsuse bütsantinist Charles Diehl romantiseeris Theodorat. Sarah Bernhardt kujutas teda laval Victorien Sardou näidendis, mis ajalugu täiustas. Lava-Theodoral oli armuke ja ta kägistati Justinianuse korraldusel – kaugelt romantilisem lõpp kui ajaloo pakutavad tühipaljad kondid. Robert Browningu sõnutsi “jääb Theodora mõisatuslikuks ja üsna alarmeerivaks kujuks, naiseks, kes nautis tohutut võimu ajastul, mil polnud selle teostamiseks institutsionaalseid alustalasid. Hilisem traditsioon kippus tema suhtes silmi sulgema.”

Ma hakkasin seda raamatut kirjutama aastatel 1998-1999, mil olin Whiteheadi külalisprofessorina Ateenas Ameerika Klassikaliste Teaduste Koolis, kus sain kasutada Gennaiose Raamatukogu ja Briti Arheoloogiakooli vara. Kuid idee sain ma varem, 1997. aastal, kui olin ajaloo külalisprofessoriks Washingtoni Ülikoolis. Mu “Justinianuse aeg” oli just välja tulnud, kuid mulle näis, et Justinianuse ajas mängis Theodora keisri toetaja ja ühteaegu oponendina üsna veidrat rolli, ning see vääris järeleuurimist. Kas Theodora ja Justinianuse režiim oli kaksikvalitsus, kus keiser ja keisrinna ajasid lahknevat poliitikat? Kas on tõsi, et neil oli riigijuhtimiskunstist kaks eri ettekujutust: Justinianus oli pimestatud igatsusest taastada Rooma impeerium, Theodora aga oli veendunud, et impeeriumi süda kuulub Idale ja jõud paikneb Ida provintsides? Mis pidas neid kaht väga erinevat tugevatahtelist isikut partnerluses? Abikaasalik kiindumus on seletusena nagu moest väljas, ja seksuaalne köitvus (Prokopios kahtlustas loomalikku jõõra) on aja suhtes tundlik – vaevalt see igavesti kestab. Ometi jäi Justinianuse ja Theodora partnerlus kindlaks isegi pärast Theodora surma. Keiserlik rakend täiendas teineteist erinevusteski, ning mõlemad olid üdini lojaalsed. Vahest oli partnerluse sideaineks vastastikune austus.

Ja lõpuks, mida Theodora saavutas? Tema üks kestvaid saavutusi oli võib-olla tahtmatu – ta aitas muuta monofüsiitide ja chalkedonlaste vahelise lõhe alaliseks. Kuid kas ilma sekkumisteta oleks lõhe täidetud, see küsimus kuulub oleks-võinud-olla-ajaloo erižanrisse, mis aga polegi ajalugu.

Kirjastus: Kunst, 2005

Vaata ka:
Theodora Wikis

Vaata ajalooraamatuid (maailma lugu) meie poes http://vanajahea.ee – Ajalugu/Maailma lugu