Autor: Georges Bordonove

Prantsuse keelest tõlkinud Urmas Rattus

*

Õiglaseim kuningas, kes iial ilmas elanud.

Ülekohtuselt unustusse vajunud “Ajaloolistes visandites” (Etudes historiques) märgib Chateaubriand: “Igal ajaloo järgul leidub inimene, kes seda kõige ilmekamalt esindab, ja keskajal oli selleks Louis Püha – seaduseandja, heeros ja pühak. Tema ajale iseloomulik lihtsameelsus ja eluviiside algelisus tõstab ta teiste hulgast eriti kontrastselt esile. Kujutledes Louis´d võitlemas Taillebourg´i sillal või El-Mansura all, oma raamatukogus teistele äsja loetud teost lahti seletamas, osmanite Kõrges Portas, arutamas loendamatuid kaebusi, või ühegi ihukaitsja või vahimeheta Vincennes´i metsas suure tamme all kohut mõistmas, paavstide kahtlasi intriige tühjaks tegemas, teda vahekohtunikuks kutsunud võõramaiste vürstide tülisid lahendamas või Kartaago ahervaremetes surmaga heitlemas, on meil raske otsustada, mida peaksime temas kõige rohkem hindama – rüütlit, usutegelast, patriarhi, kuningat või lihtsalt inimest.”

Omal moel kordab sedasama ka eelarvamused hetkeks unustanud Michelet, kui ütleb Louis Püha kohta, et “temas kehastus keskaja ideaal, ülim tipp ja kõrgeim aade, mis pärast teda sai vaid loojangu poole kalduda”. Ehk: “Kristlik maailm jõudis täiuslikkuseni Prantsusmaa kuninga näol ja see oli suur asi kõiki edaspidiseid monarhiaid ja dünastiaid silmas pidades. […] Kuningavõim omandas rahva silmis religioosse autoriteedi, pühaduse aupaiste, esile kerkis tõeline, õiglane ja jumalakartlik kuningas, kelle õihuses inimeste üle kohut mõista ei kahelnud keegi.”

Muidugi oli Louis IX nii öelda vitraažipühak, kes säras valguse ja värvide kõigis vikerkaaretoonides, temas inkarneerus keskaja tähetund, sajandeid kestnud tipptõusu kõrghetk, mis just seetõttu määratud efemeerseks jääma! Samas tuleb aga tingimata arvesse võtta ka keskaja olemust, mis on märksa keerukam, kui esimesel pilgul paistab. “See oli sügava ja siira usklikkuse aeg,” ütleb d´Alembert, “kuid samas ka võitluste, vaidluste ja eeskätt vabaduse aeg.” Nõustun selle hinnanguga ainsagi piiranguta, kuid lisaksin veel ka mitmekesisuse ning sellega kaasnevad kontrastid. Üks Louis Püha teenetest oli just see, et ta püüdis tasakaalustada vastandlikke jõude, pannes need ühtsuse nimel koos toimima ja taotledes võimalikult suurt kooskõla mitte kuningavõimu tugevdamiseks, vaid loomaks midagi maapealse paradiisi või unistuste Jeruusalemma taolist. Mõned on tema vagadusele ja väidetavale lapsemeelsusele rõhudes näinud temas vaid kuningakrooni kandvat munka. Ent see tähendab tema iseloomu erakordse rikkuse räiget alahindamist ja tema valitsusaja või vähemalt selle algusaastate pööristormide ignoreerimist. Louis Pühas polnud midagi või peaaegu midagi sellest “lihtsameelsusest”, mida tema hagiograafid talle omistada püüavad. Otse vastupidi – ta oli inimene täsi vasturääkivusi. Tema elu ja iseloomu võiks võrrelda kauni medaliga, millel on nii esi- kui tagakülg. Vastuolu tema pühaku- ja kuningaseisuse vahel näib olevat lepitamatut. Ometi ei takistanud vagadus ja pühamehekuulsus tal laitmatult täita kuninga ülesandeid. Tema elu ja saatuse suurim ime on see, et võimu teostades ei kaotanud ta kunagi inimlikkust. Ta oskas olla valitseja pealaest jalatallani. Kuningakroon ja liiliaõitega ehitud rüü ei kahandanud tema alandlikku meelt, ta ei unustanud kunagi, et on vaid inimene teiste inimeste hulgas. Ristiretkel Egiptusse kuulsid ta parunid temalt järgmist lauset: “Ep mitte mina pole Prantsusmaa kuningas, ep mitte mina pole Püha Kirik, vaid igaüks teist on ise kuningas ja Püha Kirik ühtekokku.” Samas oli ütleja Vallutajaks kutsutud Philippe Auguste´i ja kuulsusrikka mauride võitja Kastiilia Alfonso VIII lapselaps ning Lõvi hüüdnime ära teeninud Louis VIII ja Kastiilia Blanche´i poeg – tema kohta öeldi, et selle naise rinnus on mehe süda! Ent kristlasena ei seadnud ta end teistest endasarnastest kõrgemale, ta tajus, et temaski on algselt olemas kõik inimeste puudused, nõrkused ja ebakindlus. Samas andis ta endale aru, et Looja oli talle usaldanud erilise missiooni: ta oli sündinud kuningana ja sellega kaasnes kohustus rahvast juhtida. Ta ei näinud selles  põhjust uhkustamiseks, vaid pigem lisakohustust ja vastutust, mida oli ülimalt raske kanda. Kui ta oleks saanud järgida oma kutsumust, oleks ta kindlasti elanud täielikus kasinuses ja tegelnud vaid mediteerimisega. Kuid ta ei võinud oma ametit unarule jätta, ta armastas liialt oma rahvast ega tohtinud seepärast endale lubada ühtki läbikukkumist. Nõnda tekkis permanentne vastuolu tema kalduvuste ja tegude, salajaste unistuste ja kohustuste, vürsti ja pühaku vahel! Ta võis ringi sõita suure kaaskonnaga, korraldada uhkeid vastuvõtte ja pidusid, anda lõunasööke, esineda ühesõnaga vastavalt oma kuningaseisusele. Ent eraelus oli ta vähenõudlik ega hoolinud luksusest, ta lahjendas veega oma veini ning tema toitki oli üsna tagasihoidlik. Kiriklikel protsessioonidel kandis ta pehmeid kontsata kingi, jättes mulje, et kõnnib paljajalu! Nõnda püüdis ta alati ja igal pool lepitada äärmusi. Ta oli visa ja järeleandmatu sõjamees, juhtis vilunult oma väge, ei säästnud end kunagi; tema kullatud kiiver välkus alati parunitest eespool ja vaenlane katsus ikka just temale jagada kõige valusamaid hoope; ometi jälestas ta verevalamist ja püüdis pärast lahingu lõppu jõukohaselt säästa vangilangenute elu. Usukombeid täitis ta nii hardalt ja kõrvalekaldumatult, et isegi tema kaplanid tundsid muret tema tervise pärast; peale ekstaatilist palvetamist ja mediteerimist oli ta iga kord omadega nii läbi, et püsis vaevu jalul. Ent sobival hetkel võis ta olla tavatult jutukas ja lustlik, lagistada südamest naerda, jäädes samas alati viisakaks – tema naljad ei olnud kunagi labased ega riivanud kedagi, ja ühtki vandesõna ei pääsenud iialgi ta huulilt. Kõigekristlikuma kuningana oli tema usk sügavam kui ühelgi ta eelkäijal või järeltulijal, samas aga ei andnud ta vaksa võrdki järele paavstide ja piiskoppide sepitsustele, kui tundis, et tal on õigus, ning nõnda sugenesid tema valitsemisajal Prantsusmaa kirikuellu esimesed gallikanismi märgid. Ei saa öelda, et ta oleks püüdnud just kiriku iket õlgadelt raputada, kuid riigiasjade ajamisel, kui lubatakse kasutada säärast anakronistlikku väljendit, lahutas ta juba kiriku riigist!

Mida kõike pole küll kokku kirjutatud Louis IX meelepuhtuse kohta! Kummalisel kombel teevad kroonikute joonistasid portreed talle karuteene. Tegelikkust võltsivad need igatahes kõvasti. Auväärt sulerüütlid omistasid talle üksteise võidu lausa taevalikke iseloomujooni ning varustavad ta ingli näo ja vagurleebe pilguga, unustades täielikult, et see inglinägu võis ainsa silmapilgu jooksul kaotada oma maheduse, tõmbuda otsatult karmiks ja omandada ülima majesteetlikkuse, et leebed silmad võisid äkki pilduda välke ning väljendada vaid viha ja põlgust. Louis ei saavutanud pühadust ühe päevaga, vaid ehitas selle üles kivi kivi haaval nagu oma teise, silmale nähtamatu Sainte-Chapelle´i! Tema armulisus ja heatahtlikkus polnud loomupärane, vaid kätte õpitud. Võite uskuda, et kuuldes kuninglike kiskjate tõugu, pidi ta pidevalt lausa liigutavat vaeva nägema, et vähehaaval oma iseloomu räbust vabaneda. Mis puutub tema väidetud lihtsameelsusesse, siis selle eksiarvamuse kummutamiseks pruugib ainult meenutada tema erakordset diplomaaditalenti ja rahvusvahelisi arbiitri osa, mida ta mängis, tema süvitsi minevat lähenemist kõigile probleemidele, tema äärmist realismi. Aga kuidas ühendada tema poliitilist kahe jalaga maa peal seismist ja kalduvust müstitsismi? Just selles avaldub pühakust kuninga ülim pühendumine lõppeesmärgile. Sügav usklikkus ei kammitsenud teda, otse vastupidi – see oli talle sisemine jõuallikas. Rahuvürst sai temast vaid seetõttu, et ta tahtis vältida vennatapusõdu kristlaste vahel!

Omamoodi vastuolulised on ka tema kuulsad kohtupidamised Vincennes´i metsas suure tamme all. Kahtlemata juhindus püha kuningas neil oma südametunnistusest ja vaistust, kuid ta oli ka võrratu jurist, kes tundis viimse peensuseni nii tava- kui roomaõigust. Niisama hästi oli ta kodus ka rahandusküsimustes, olles esimene Prantsusmaa kuningas, kes kehtestas raha kindla vääringu, kuna mõistis, et see kergendab märksa kaubavahetust. Ta oli pärinud feodaalse monarhia, mille struktuuri oli rajanud Philippe Auguste. Kuid talle ei jäänud märkamata ka selles struktuuris toimunud muutused: uute sotsiaalsete kihtide tekkimine ja linnade ennenägematu kasv. Selle asemel et neid arenguid pidurdada, õhutas ta neid takka ja kindlustas neile seaduste kaitse – tänapäeval ütleksime, et ta “ametlikustas” need. Mida sellest järeldada? Aga seda, et müstikust kuningas elas ja tegutses nimelt omas ajas ja selle aja huvides, mitte mingit abstraktset ajatust silmas pidades! Ta vaim eksles küll ühtelugu maa ja taeva vahel, kuid lühikestest ekstaatilistest kaemustest tuli ta ikka ja jälle tagasi, et valitseda ja reaalseid otsuseid vastu võtma. Ta oli kummaline mees, kellele progress ei olnud avantüür, vaid harmoonia tingimus ja kõrgeim aste! Ta oli novaator ja reformaator, kes kuningana pidas alati silmas oma rahva heaolu ja püüdis selle nimel poliitikat, diplomaatiat, riigivalitsemist, rahandust ja isegi sõjapidamist moraalsemaks muuta. Ta oli kuningas-Proteus, kes selle asemel et oma palveisse süüvida, hakkas iseenda peaministriks. Mõningad tema otsused on võib-olla vaieldavad, kuid peame meeles pidama, et ta valitses välispoliitika, valitsemiskunsti ja õiguseteaduse renessansi ajal. Selle inimese tohutult sündmusterikkas elus oli kõige hämmastavam see, et kuni tema surmani Tuneesias ei kammitsenud aktiivne tegevus tema vaimseid pürgimusi. Pangem tähele, et ei võrratu Joinville ega teised tolleaegsed kroonikud pole võimelised looma, veel vähem siis edasi andma täielikku pilti tema erakordsest vaimsest mitmekesisusest ja sügavusest. Kuigi nad elasid samal ajal kui tema ja tundsid teda isiklikult, näevad nad vaid üksikuid detaile, kõige silmatorkavamaid fragmente. Kui kõigi nende tähelepanekud ühtede kaante vahele panna, saame üsnagi hea ettekujutuse Louis IX valitsemisajast, aga on see täielik? Kas võime kujunenud pilti pidada autentseks ja komplektseks? Või peame rahuldama Voltaire´i sedastusega ja koos temaga kordama: “Ta oskas ühendada läbinägeliku poliitika ja laitmatu õigluse. […] Ühelgi inimesele pole antud vooruses kaugemale minna.” Või siis koos Beaumanoiriga: “Ta oli kõige õiglasem kuningas, kes iial ilmas elanud.” Või võiksime siiski lihtsalt jälgida päev-päevalt tema elu, kuulata tema sõnu, analüüsida natuke tema tegusid ja mõtteid, et ettekujutust saada, millisest materjalist oli tehtud see surelik, kellest sai pühak, kuid kes jäi sellest hoolimata alati kuningaks?

Kirjastu: Kunst, 2006

Vaata ka:
Louis Püha Wikis

Vaata ajalooraamatuid Euroopast meie poes: http://vanajahea.ee – Ajalugu/Euroopa