Autorid: Prudence Jones, Nigel Pennick

Tõlge eesti keelde: Aino Jõgi, 2003

Sisukord

1. Sissejuhatus. Paganlus – vana ja uus
2. Kreeklased ja Vahemere idaosa
3. Rooma ja Vahemere lääneosa
4. Rooma keisririik
5. Keltide maailm
6. Hiliskeldid
7. Germaani rahvad
8. Hilisgermaani religioon
9. Läänemeremaad
10. Venemaa ja Balkanimaad
11. Paganlus taaselustumine

Sissejuhatus. Paganlus – vana ja uus

Selles raamatus me kirjeldame Euroopa varjatud ajalugu, rahva uskumuste säilimist mitmesugusel kujul muistsetest aegadest praeguseni välja. Tänapäeva eurooplane tunneb paremini väljaspool Euroopat elavate rahvaste traditsioone kui omaenda esivanemate vaimset pärandit. Ameerika põliseanike tavad, Aafrika hõimude usundid, hindude komplitseeritud usund ja kombed ning hiljuti taaselustunud Jaapani pärimuslik religioon shinto – neid kõiki tunnustatakse kui vastava piirkonna ehtsaid kohalikke animistlikke traditsioone. Terava kontrastina on aga Euroopa kohalikke pärimusi alates suurtest tsivilisatsioonidest kuni piktide, soomeugrilaste ja teiste mandri põhjaservade asukate napilt dokumenteeritud hõimusüsteemideni peetud jäljetult kadunuks. Need olevat välja tõrjunud algul ristiusk ja islam, hiljem postkristlik humanism. Käesolevas raamatus me väidame, et need on olnud kogu aeg olemas ja koguni enam-vähem avalikult elujõudu näidanud. Seda kuni tänase päevani, mil nad on taaselustumas.

Kuid esmalt defineerigem kasutatavad terminid. Sõna “pagan” tarvitatakse sageli halvustavalt “tsiviliseerimata” või isegi “mitteristiusulise” vastena (üldiselt peetakse neid samatähenduslikuks). Sõna algtähendus on “ruraalne”, “pärit maalt või külast (pagus)”. Religioosses tähenduses hakkasid seda tarvitama Rooma keisririigi varakristlased tähistamaks teiseusulisi, st mittejuudausulisi, mitte seepärast – nagu varem arvati -, et need oli peamiselt maamatsid ja mitte linnade haritud vabamõtlejad. Ka mitte seepärast, et nad pidasid kinni vanadest tavadest. Asi oli selles, et tollal tarvitasid Rooma sõdurid sõna paganus põlastavalt tsiviilisikute ehk mittevõitlejate kohta. Varakristlased pidasid end Kristuse sõduriteks ja nimetasid neid, kes nende usku ei läinud, halvakspanuga kõrvalehoidjateks – pagani. Näib, et see sõnapruuk ei püsinud väljaspool ristikogudust kaua. 4. sajandiks oli sõna “pagan” hakatud jälle kasutama lähedaselt tema juure tähendusele – ühelemõtteliselt igaühe kohta, kes austas antud paikonna ehk paguse vaimu.

See nimetus jäi käibele kauaks pärast seda, kui tema algtähendus oli ununenud. Sõna sisu aga avardus ja seda hakati kasutama Kreeka, Rooma, Pärsia, Kartaago jt suurte tsivilisatsioonide kohta. Varakristlikud autorid koostasid diatriibe paganate vastu, mõeldes nende all filosoofe ja teolooge, nagu Platon, Porphyrios, Plutarchos, Celsus, ning teisi nende eelkäijaid või kaasaegseid. Palju hiljem, Euroopa renessansi ajal, kui taasavastati klassikaline e antiikkirjandus, koostasid literaadid esseesid paganliku filosoofia teemal. Ja 19. sajandiks oli “pagan” keelepruugis kindlalt juurdunud ligilähedase sünonüümina sõnale “klassikaline”. 20. sajandi alguses ammutas D. H. Lawrence´i kirjanduslik rühmitus The Pagans Kreekast inspiratsiooni ja vaimustus selle üle, mida ta hiljem nimetas selle maa “suureks vanaks  paganlikuks visiooniks, enne kui isiksuse idee ja mõiste muutsid kõik nii väikeseks ja kitsaks, nagu see on praegu”.

Lawrence´i terminoloogias kõlavad hilisemad, tema kaasajal lisandunud “ülemtoonid”, kus “pagan” esineb jälle oma algtähenduses. Sellega kirjeldatakse loodust austavat religiooni, mis püüab seada inimese elu kooskõlasse aastaaegade rütmides kehastuvate suurte tsüklitega. Allpool järgime üldjoontes seda tava, kasutades sõna “paganlus” üldiselt loodust austavate kohalike vaimsete traditsioonide kohta, eriti Euroopa omade kohta, millele nende nüüdisaegsed austajad on taas kinnitust leidnud just selle nime all. Paganlikel usunditel selles tähenduses on järgmised ühisjooned:

– Nad on polüteistlikud, tunnustavad jumalike olendite paljusust, mis võivad olla või mitte olla mingi tähistava (mõeldava) ühtsuse kahesuse või kolmainsuse avataarad (inkarnatsioonid) või teised aspektid.

– Nad vaatlevad loodust kui jumala kätetööd, kui jumaluse ilmumist inimesele, mitte kui tema (jumaluse) “langenud” loomingut.

– Nad tunnistavad femiinset jumaluse printsiipi, mida nimetatakse Jumalannaks (suure algustähega, et eristada teda paljudest teistest mittmesugustest jumalannadest), samuti kui maskuliinset jumaluse printsiipi, Jumalat, või ainult feminiinset printsiipi maskuliinse asemel. (Selles raamatus tarvitame me sõna “Jumal” ainult meessoost jumaluste tähenduses ja mitte jumaliku algallika või jumaluse enese tähenduses).

Selles mõttes on kõik kohalikud animistlikud usundid üle kogu maailma paganlikud, omades kõiki neid kolme iseloomujoont. Selline usk nagu hinduism on paganlik, aga judaism, islam ja kristlus ilmselt ei ole, kuna nad eitavad Jumalannat ja ühte või mõlemat teist omadust. Budism, mis kasvas välja kohalikust hindu traditsioonist, on ülimalt abstraktne ususüsteem, mis tegeleb pigem ajatu ja tabamatuga kui jumaluste sekkumisega maailma asjadesse. Puhtal kujul võttes on ta säilitanud vähe ühist oma paganliku algkujuga. Kuid kõik kolm ülal loetletud joont on meie moodsa paganluse mitmesugustel vormidel ühised Euroopa rahvaste muistsete religioonidega, nagu näitab käesolev raamat.

Viimasel ajal on paljud Euroopa päritolu rahvad kasutanud vanu kohalikke traditsioone 20. sajandi uue religiooni alusena. See uus usund, mida kutsutakse uuspaganluseks või lihtsalt paganluseks, on kõige laiemas mõttes loodusmüstitsismi vorm. See on religioon, mis vaatleb Maad ja kõige materiaalset kui teofaaniat, kui jumaliku olemise väljavalamist, mis on ise tavaliselt isikustatud Suure Jumalanna ja tema abikaasa, Jumala ehk looduse maskuliinse printsiibi kujul. Need kaks printsiipi arvatakse kahepeale hõlmavat kogu eksistentsi ja igasuguse arengu. Mõneti on see uus religioon uue ajastu (new age) jaoks. Kaasaegne mõtlemine on esindatud neis kahes põhilises jumaluses, kelle mõju on pigem teineteist täiendav kui hierarhiline või antagonistlik. Tänapäeva paganad kalduvad kõigis jumalates ja jumalannades nägema nende kahe persionifikatsioone, vastandina olukorrale antiikajal, mil tolle ajal paljusid jumalaid ja jumalannasid peeti tegelikult iseseisvateks olenditeks. Oma kõige laialdasemalt levinud kujul on uuspaganlus pigem polaarsuse teoloogia kui muinaseuroopa kultuuri polüteism.

Kuid kaasaegne paganlus on võrsunud ka vanast Euroopa kultuurist. Ta on selle pühapaigad, pidustused ja jumalused unustusest välja toonud ning esitanud neid uues tõlgenduses – kujul, mis peab saama nende esialgse funktsiooni elavaks jätkumiseks. Selle eri harude, nagu druidismi, wicca ja asatru koguduste liikmed püüavad elada, järgides nende vanemate, muistsetes ürikutes kirjeldatud või mainitud religioonide kaasajastatud varianti. Nii juhindub asatru, mis on Islandil seadusega tunnustatud religioon, otseselt vanaislandi saagadest ja selle järgijad annavad sellele mineviku jätkuna tänapäevale sobiva vormi. Teise äärmusena ei järgi paljud uuspaganad, eriti anglosaksi maades, mingit valmisehitatud rada, vaid pooldavad üldiselt loodust austavat polüteistlikku jumalannakeskset maailmavaadet, mis sobib kokku siin kirjeldatud üldise usulise hoiakuga.

Miks on paganlus kaasaegses Euroopas ja Ameerikas jälle pead tõstnud? Me käsitleme seda ajaloolist protsessi viimases peatükis, kuid näib, et sügavam põhjus on olnud esiteks vajadus usu järele, mis austaks Jumalannat ja annaks nii naistele kui ka meestele “jumaluse näoga” olendite väärikuse. Seda on pidanud vajalikuks naised, kelle poliitilise emantsipatsiooniga ei ole kaasnenud samavõrdset religioosse seisundi omandamist. (Isegi paganlikus hinduismis on Kali ehk Suure Ema kultus üks kõige kiiremini kasvavatest rahvausunditest). Teiseks on Euroopas ja Ameerikas tärganud suurem lugupidamine Maa vastu. Ökoloogilise, nn roheliste liikumisega on käsikäes käinud soov pöörata täelepanu füüsilise maailma olulistele mudelitele, selle rütmidele ja nn kohavaimule. See on viinud uuendatud äratundmisele , kui tähtis on mõista traditsioonilisi oskusi ja uskumisi ning nende algset sügavamat filosoofiat, mis on tavaliselt paganlik. Ja lõpuks on seda arengut saatnud idast pärit paganlike filosoofiate mõju, tuues esile tavades ja toimingutes peituva keerulise loogilise printsiibi, mis oleks vanematel aegadel ebausuna kõrvale heidetud. Niiviisi näib paganluse taaselustamine olevat osa üldisest protsessist panna inimkond, keda nii monoteistlik religioon kui ka ilmalik materialism vaatlesid pikka aega oma ümbrusest eraldi, tagasi üldisemasse konteksti. See kontekst on nii füüsiline – pidades silmas materiaalset maailma, millel on elus oluline osa – kui ka kronoloogiline, nagu nähtub püüdest meie ajal edasi tegelda antiikaja filosoofiatega. Sageli ei tunta antiikaja usundeid väljaspool kitsalt spetsialiseerunud uurijate ringi kuigi hästi ja tõendeid nende järjepidevusest mõistetakse või tõlgendatakse sageli valesti kui juhust või ebausku. Käesolev raamat uurib just tõendeid sellise jätkuvuse kohta.

Meie uurimus hõlmab kogu Euroopat. Me alustame Kreekast ja Vahemere idaosast, kust pärinevad varaseimad kirjalikud ülestähendused, siis liigume läände – Rooma ja selle impeeriumini – ning läbi nn Prantsuse keltide ääremaa, Britannia ja osa Madalmaade. Seejärel läbime praeguse Saksamaa ja Skandinaavia ning lõpuks jõuame Ida- ja Kesk-Euroopani – Läänemere riikide ning Venemaani, mis (välja arvatud Venemaa ja lõunaslaavi riigid) ilmusid ajaloo lehekülgedele kõige hiljem. Selles tähenduses on Euroopa geograafiline üksus, mille Alpid jagavad nagu põhja- ning lõunapoolseks kontindendiks, Praha meridiaan aga ida- ja läälepoolseks osaks. Pärast seda, kui Püha Rooma riik läänes ja Bütsants ehk Ida-Rooma riik idas kristlaskonna omavahel ära piiritlesid, kujunes Euroopast kultuuriline ühtsus ja selle kohalikud usukombed ning -tavad kadusid ühes piirkonnas teise järel suhtelisse tundmatusse. See oluline, aga poolvarjatud Euroopa traditsioon on see, mille me siin kirja paneme.

Käsitletud sajandid jooksevad kirjutatud ajaloo koidikust kuni tänase päevani välja. Kiviaja säilmete tõlgendamine on liiga ulatuslik ettevõtmine ja praegu puudub paljudes küsimustes üksmeel, seepärast ei ole seda võimalik käesolevas raamatus ka korralikult teha. Piisab sellest kui kirjeldada, mida inimesed uskusid ja mida nad tegid, mis ajal ja kus kohas. Selles peitub põnev lugu ja me alustame kõige varasematest märkidest ning ülestähendustest.

*

Läänemeremaad

Elbe jõe ja Soome lahe vaheline maa-ala tõusis esiajaloost ja reisijuttude lehekülgedelt nähtavale võrdlemisi hiljuti. See ei ole kunagi kuulunud antiikse Rooma keisririigi koosseisu ja läks Püha Rooma riigi alla alles 10.-14. sajandi vahel. Seepärast puuduvad kuni hilise ajani selle territooriumi ajaloo kohta niisugused teated, mida pakuvad antiikaja kroonikad. Samuti puuduvad tähelepanekud igapäevase elu kohta, mida talletavad kirjakirjutajad, päevikupidajad ja satiirikud. Kuni viimase ajani on ajaloolased kaldunud sündmusi valgustama ühekülgselt. Võimulolijad – kirik, sakslased, skandinaavlased, venelased -, kes sõdisid, et see maa-ala oma kontrolli alla saada, vaatasid mööda siinsete elanike oma ajaloost. Hiljem aga kaldusid rahvuslikud liikumised vallutajate alt vabanevate ja vabanenud rahvaste peres oma saavutusi üle paisutama. Nõukogude imeeriumi nõrgenemisega ja kokkuvarisemisega 1980. aastatel on jälle kord saanud võimalikuks sõltumatu ajaloouurimine, kuigi see praegu on alles algstaadiumis.

Selle piirkonna muistne ajalugu on skemaatiline, aga mitte vastuoluline. 5. sajandil eKr kirjutas Herodotus “sküütidest”, kes elasid Dnepri ja Doni jõe ümbruses, olid nomaadid ja tegelesid küttimisega. Ta kirjeldab geloonide sugukonda, kes on päritolult kreeklased. Nad oli oma Musta mere äärsetest linnadest välja aetud ja liikunud põhja poole Doni äärde. Seal olevat nad rajanud puitehitistega linna, mis õitses tänu põllumajandusele, ja seal oli templeid kreeka jumalustele. Räägiti sküüdi-kreeka segakeelt. 600 aastat hiljem räägib Tacitus salapärasest aestidest Läänemere idakaldal, kes rääkisid brittide keele sarnast keelt, korjasid merevaiku, kummardasid jumalate ema ja olid oma embleemiks võtnud metssea. Geograaf Ptolemaios, kes kirjutas 2. sajandi keskpaiku pKr, kirjeldas vende (veneede), finne, osse (osiliaane) ja teisi Läänemere-äärseid hõime. Leedu gaali ja sudiini sugukond elasid sisemaal, rannaäärsetest soome sugu rahvastest ida pool. 6. sajandil pKr gootide ajalookirjutajad Procopius ja Jordanes täiendasid seda pilti. Kui 9. sajandil saabusid Rootsist russid ja asusid elama Volga äärde, valitsedes slaavi hõimude üle, siis nad nähtavasti kasutasid eesti tšuude palgasõduritena. Russid (8.peatükis kirjeldatud rootsi viikingid, vene tekstides varjaagid) lõid impeeriumi praegusel Valgevene ja Ukraina territooriumil ja valitsesid piirkonna slaavikeelse elanikkonna üle. Nende mõju ulatus Euroopa idapiiril Musta mere ja Konstantinoopolini. Läänemerd ümbritsevad maad jäeti aga rahule.

Näib, et baltid olid meresõitjad, aga ka piraadid. Kuulsa piiskop Olaus Magnuse vend Johannes (1488-1544) kirjutas “Kõigi Gotlandi ja Rootsi kuningate ajaloo”. Ta toob ära mitu näidet idakalda baltide sõdadest 5. sajandist pKr. Näiteks aastal 410 kutsus Tordo, Rootsimaa 33. kuningas, oma rahva üles relvadega vastu astuma vägevale eestlaste, kuralaste ja preislaste laevastikule ning sundis nad põgenema. Vahepeal tulid omakorda saksid, et laastada Gotlandit, Holsteini ja Taanit, Pommeri-, Kura- ning Eestimaad. Gootide ränne Gautlandist (Lõuna-Rootsist) ja Gotlandilt algas Johannes Magnuse järgi pärast mitut eriti ränka rüüsteretke Läänemere idakalda rahvaste poolt. Götrijki juhtimisel maandusid hõimud, keda tulevikus hakati läänegootideks nimetama, Rügenil ja Pommerimaal. Üks rühm nendest rändas lõunasse Alpidesse. Teine grupp asus oma kuninga juhtimisel vallutama preislasi, kuralasi, samogiide (žmuude) ja eestlasi. Pärast seda andis Götrijk juhtimise üle oma pojale Filimerile ja läks tagasi Gautlandi, kus pani oma kuningriigile uue aluse. Kolmas grupp vallutas Ermaneriku juhtimisel vandaalid ja oli üle eestlastest. Hulk aega hiljem lõi Rootsi kuningas Erik Võidukas (940-944) tagasi eestlaste sissetungi ja ründas omakorda neid, tehes nad oma vasallideks. Kuid näib, et võitja ei saanud võiduvilju kaua maitsta. Bremeni Adam kirjutab, et piraadid, keda kutsuti askomannideks ehk witšingiteks (viikingiteks), rüüstasid 994 Friisimaa rannikut ja purjetasid Elbet mööda üles. Nende nimi viib mõttele, et nad olid pärit Eesti maakonnast Askalast “nõidade maalt”. Kuulus Norra kuningas Olaf Tryggvason langes poisikesena umbes aastal 970 eesti viikingite kätte vangi ja tehti orjaks. Saxo Grammaticus, kes kirjutas 9. sajandi lõpus, ja Läti Henrik, kes kirjutas oma kroonika 1227, kirjeldavad eestlastest piraatide laevu ja nende taktikat.

Näib, et I aastatuhandel pKr ei olnud suurem osa Läänemeremaade etnilistest rühmadest enam nomaadid, aga nad ei olnud veel ka paiksed põlluharijad (Eesti arheoloogia andmeil valitses siin juba II aastatuhandel eKr viljelusmajandus – põlluharimine ja karjakasvatus. Vt. Valter Lang, “Muistne Rävala”, 2. kd., Tallinn, 1966, lk 379, 439. – tlk)

Nad elatusid peamiselt röövretkedest. Rööviva ühiskonna eetika on kütt-korilase ellusuhtumisviisi jätk. Nii nagu loomad on selleks, et neid tappa ja süüa, on teised inimasulad selleks, et neid röövida ja rüüstata. Röövkäik oli edukas, kui mees tõi koju suure saagikoorma; ta pidi suutma oma asulat kaitsta teiste inimkiskjate eest. Siin ei ole röövkäigud mingi seadusetuse puhang, vaid loomulik ja koguni põhiline tegevus täiskavanud meesterahva elus. Sama põhimõtte järgi elasid ka muistsed iiri (nt The Cattle Raid of Cooley – “Cooley karjarööv”), norra ja taani viikingid ning Ida-Euroopa rahvad varakeskajal. Christburgi lepingus (1249) on kirjas, et preislastel oli selleks eraldi preestrid, kes korraldasid matuseid, “kiites surnuid nende sooritatud varguste ja röövimiste eest, jõleduste, vägivalla ning teiste pahategude ja pattude eest, millega nad elus hakkama oli saanud”. Viikingite saagasid lugedes tunneb igaüks, et seal käib samasugune ülistamine. Viikingite skalde, eeposte loojaid, ei kirjeldatud kunagi preestritena, vaid Iirimaal kui filisid (advokaadid, ajaloolased, jutuvestjad) ja seda bardid varemalt kindlasti olidki. Nendes kirjaoskuseta ühiskondades pidi üksikisik oma kuulsust ikka ja jälle uuesti kinnitama ning ära teenima. Teod, mida meie (ja antiikaja tsivilisatsioonid) nimetaksime hooplemiseks ja “enese näitamiseks”, olid tavalised ja sõduri hea nimi võis lihtsalt unustuse hõlma vajuda, kui tema bard seda ei jäädvustanud.

10. sajandi lõpus pööras Püha Rooma keisririik oma ristisõjahimulised silmad ida poole. Pärast Willibrordi ja tema Northumbriast pärit munkade misjonitööd Friisimaal 690. aastatel olid Frangi impeeriumi ristiusustajad pidanud Elbet oma tegutsemisvälja idapiirikis. Ent aastail 831-834 oli Hamburgis Karl Suure pojapoja, Akvitaania Pippin I poolt asutatud piiskopkond ning sajand hiljem (946-949) kasutas Püha Rooma riigi keiser Otto I seda ja teisi uusi asundusi eelpostidena oma jätkuvas kampaanias vallutada kristlusele lääneslaavlased, idapoolsete paganlike maade elanikud. Põhjas saavutas ta edu ainult Poolas. Poolast sai katoliiklik riik ajavahemikus 962-992 vürst Mieszco valitsuse all. Kuid Poola ja Saksimaa katoliiklike valitsejate vahele jäi paganate territooriumi – muistsete veneedid ehk praeguse nimega vendide maa. Vendid kihutasid misjonärid ja nende maanäljased kaaskondlased 1018. ja 1066. aastal minema ning Püha Rooma impeerium ootas 50 aastat, enne kui uuesti sinna minna üritas.

Saksimaa juhtivate piiskoppide ja vürstide üleskutse (1108) kõlab: “Slaavlased on hirmuäratav rahvas, aga nende maa on väga rikas liha, mee, teravilja ja lindude poolest. Siin on külluses kõiki saadusi, mida annab viljakas maa, kui teda haritakse, nii et kuskil ei leidu sellesarnast. Nii räägivad need, kes teavad. Seepärast, oh saksid, frangid, lotringlased, Flandria kuulsamad mehed, siin te võite päästa oma hinged ja kui soovite, omandada parimat maad, kuhu elama asuda.”

See oli üleskutse ristisõjaks Lääne-Rooma impeeriumi esimese (1096) ristiretke järellainetuse õhinas. Elbest idas elavad rahvad ei alistunud kergesti ja mõned kaugel Euroopa idanurgas ei andnudki alla. Aastal 983 lõi suur slaavlaste ülestõus kuningas Otto II juhitud vallutajad minema, aga 1047 asutas kristlane Gottschalk vendide kuningriigi, mis ulatus Elbest Oderini. Aastatel 1066 tapeti nii Gottschalk kui ka Mecklenburgi piiskop paganate vastuhakus.

Tagasivallutamine algas vendi ristisõjaga 1147. Vendide maa idaosa Oderi ja Visla vahel tunti Pommerina (Pomorze – randlaste maa) ja see oli itta suunatud ristiretke esimene märklaud. Aga veel 1153 kummardasid slaavlased ja saksid Brandenburgis jumal Triglavi. 1000 aastat enne seda oli see piirkond olnud germaani paganluse keskuseks, kus semnoonid teenisid oma peajumalat pühas hiies. Kõrgkeskajal oli selle põhjaosas Läänemeres asuval põhal Rügeni saarel baltide ja slaavlaste jumala Svantoviti peamine kultusekeskus. Saar ise oli pühendatud jumal Rugevitile, kelle pühi pihlakaid seal ohtrasti kasvas. Karentias (Garzis) saare lõunatipus oli pühamu, kus hoiti Poreviti ja Rugeviti paljupealisi puuslikke. Svantoviti templis Rügeni kõige põhjapoolsemal maaninal seisis sammas, mille neljale tahule lõigatud kujundid iseloomustasid Svantovitti igaüks ise küljest. Ühel tahul oli väärismetallist sarv, mis täideti igal aastal oraakliveninga, kui rahvas lõikusepeoks kokku tuli, ja ülempreester otsustas, kas rahvas peaks sõtta minema või mitte. Ülempreester oli vendide hulgas ainus mees, kes tohtis kanda pikki juukseid. Talle anti isiklikuks kasutamiseks kinnisvara ja kõik sõjasaagiks saadud kulla- ning hõbedakangid; peale selle oli tal oma 300-meheline ratsavägi. Tempel ise oli nelinurkne ehitis nagu paljud keldi-rooma templid ja ka Uppssala oma. Jumaluste kujusid peeti nii pühaks, et ainult preestritel oli luba neid näha sisemises pühakohas, kus neid hoiti. Teisi pühitsetud esemeid hoiti templites. Arkonas oli Svantoviti püha sadul ja päitsed pühitsetud hobuse tarvis, kes osales tseremooniates. Kõige kallimaks kultusesemeks oli Svantoviti mõõk. Wolgastis hoiti templis Geroviti püha kilpi ning Stettinis oli kulla ja kalliskividega kaunistatud tarva (ürgveise) sarved. Ühte valget hobust peeti temenoses Arkonas. Teisi hoiti Zuarasize (Radegosti) pühamus Rethras. Triglavi kultusepaigas Stettinis olid veel tammepuu ja püha allikas ning mustad hobused. Stettingis oli neli templit, samuti suured saalid, kus ülikud käisid koos pühadel söömingutel ning kus roogasid pakuti kuld- ja hõbeliudadelt.

Rethras hukati mässu käigus piiskop ja tema pea toodi ohvrianniks Radegostile. Triglavi kummardasid Brandenburgis slaavlased ja saksid 1153 ringis, kui obodriitide hertsog Nyklot (elas Pommeris Meckenburgi lähedal) oli pärast 1128. aasta ametlikku usuvahetust taastamas paganlust. Kuid 1168 hävitasid peapiiskop Absolom ja Taani kuningas Valdemar I Svantoviti templi ja 1169 Karentias asuva templi. Altenkircheni kiriku seinas on säilinud graniittahvel, millesse on raiutud sarvi hoidva habemeta mehe kuju. Seda tuntakse praegugi Svantoviti nime all.

Pomoraanid ehk pommerlased võtsid ristiusu vastu 1128. Misjonäritöö tegi piiskop Otto Bamberist. Hoolimata ägedatest vaidlustest ja paganate organiseeritud vastuseisust, lasksid Pommeri ülikud end veenda, et see annab neile suuri eeliseid, kui neil on oma äripartneritega ühine kultuur. Nagu nägime, säilis veel pärast usuvahetustki toimekana paganlik rühmitus. Rügeni saarel asuvad templid tegutsesid kuni 1168-1169 ehk veel pärast sedagi, kui nende kaitsja hertsog Nyklot oli 1160 surnud. Nagu harilikult, jäid talupojad paganateks palju kauemaks kui aristokraatia ning mitte kusagil ei võtnud nad ristiusku vastu ilma sunnita ja sageli relvastatud vastuhakuta. Pommerimaa läks 1294 Poola alla ja siingi ei tahtnud vanad tavad kaduda. Kui ühe Poola vabadusvõitleja ja tema naise tuhk maeti 1993 ümber nende kodukülla, istutati haua kõrvale balti paganate pühad puud – kaks noort kaske. Keegi pealtnägija märkis, et see näis olevat eriliselt poolalik segu “ristiusust, sõjakast patriotismist ja esivanemate austusest”. Kindrali maised jäänused maeti ümber, nagu talle tundus, selleks, et kaitsta küla, et selle elanikud peaksid meeles, kes nad on – ja selleks sobivad esivanemate matused alati.

*

Vana-Preisimaa ja Läänemere rannik.

Gdanski lahest idas oli Vana-Preisimaa ja Läänemere idakaldal paiknesid Leedu, Liivi- ning Eestimaa. Vanapreisi, Leedu ja Liivimaa lõunaosa (praeguse Lätimaa) keeled on arhailine indoeuroopa keelte haru, samaväärne niisuguste vanade keeltega kui sanskrit, vanakreeka ja gooti keel. Kuni 20. sajandini vaadeldi balti keeli slaavi keelte haruna, aga tänapäeval paigutatakse nad omaette rühma. Enamik õpetlasi arvab, et sellesse keelterühma kuuluv rahvas saabus oma praegusesse kodukohta ligi 4000 aastat tagasi, kuigi võib olla, et soome-ugri keeli rääkivad hõimud, kes nüüd elavad Eestimaal ja veel põhja pool, elasid kaugemal lõunas kui praegu. Nagu meie ajaarvamise esimese 1300 aasta dokumentidest selgelt nähtub, pidasid kõik need soome sugu rahvad ennast aestideks, nagu kogu antiikmaailm ja germaani keeli kõnelevad hõimudki. Kuid skandinaavlastele olid nad sembid ja slaavlastele (vendidele ja poolakatele) prussid (preislased). Kõrgustikuleedulased, kes elasid sisemaa pool, liikusid Visla ja Daugava vahelistele rannikualadele pärast seda, kui ristisõdijate ründeretked olid piirkonna elu häirinud.

Läänemere riigid ja nende piirid, mis esiajaloolisest ajast olid ebaselged, nihkusid 10. sajandil frankide sissetungide tagajärjel põhjalikult paigast, aga nende usulised hoiakud ei muutunud. Neil  maadel jäi paganausk ametlikult valitsema keskajani ja kauemakski. Vana-Preisimaa hõimud olid tõsiusklikud paganad. Alles kristlike prelaatide käsul läks ohvriterohkete sõdadega korda paganlusele lõpp teha. Genotsiid Vana-Preisimaal ei kulgenud kergelt. Koos vendidega võtsid preislased osa baltide mässust 983, pidades ristiusku Teutonicus deuse (saksa jumala) kummardamiseks. Aatal 997 tapeti Praha piiskop Adalbert, kui üritas Vana-Preisimaad ristiusku pöörata. Tema järel tuli Bruno Magdeburgist, kelle surmasid jatvingid (lõunaleedulased/idapreislased Nemunase jõe ümbruses) 1009, tõrjudes sellega kristluse maalt välja.

Nende ebaõnnestumiste tõttu otsustas piiskop Berthold, et ainult Vana-Preisimaa ja Läänemere idaosa vallutamine teeks paganlusele lõpu. Ta langes lahingus 1198, aga tema üleskutset võeti kuulda ja asutati kristlikud sõjalised ordud. Aastatel 1200 alistas Bremeni piiskop Albert liivlased ja asutas Riia linna. Kaks aastat hiljem (1202) asutati Mõõgavendade Ordu. Need rüütlid püüdsid ristiusku jõuga peale suruda, ent kohtasid tugevat vastupanu. 1225 kihutasid paganad Teutooni (Saksa) Ordu (Jeruusalemmas asuva Püha Maria Hospidali Ordu, asutatud Acre´is 1190) Transilvaaniast oma feodaalvaldustest välja ja see suundus Preisimaale, et Läänemere ääres endale maid haarata. Siis algas 60-aastane sõda, kus võideldi ägedasti mõlemal poolel. Mõõgavennad said Saule juures Bauska lähistel 1236 lahingus paganausulistel leedulaste käest lüüa. “Suur usust taganemine” Vana-Preisimaal viis selleni, et 1260 seadsid Saksa Ordu rüütlid sisse samasugus lojaalsuse testi nagu roomlased omal ajal kaksteist sajandit varem, kui neid  ähvardas ristiusk. Kogu maa elanikkond pidi vanduma ustavust rahvuslikule jumalusele, antud juhul kristlaste Jumalale. Need, kes seda tegid, said tasuks teatud tsiviilprivileege. Ajavahemikus 1270-1273 võtsid kristlikud ordurüütlid – Saksa Ordu, ristirüütlid ja Mõõgavendade Ordu -ette ametliku häivtuskampaania Vana-Preisimaa ristimata sambiidide rahva vastu. Paar aastat hiljem (1280-1283) ulatus ristiretk Vana-Preisimaast ida poole Sudooviasse. Maa laastati, inimesed tapeti või aeti kodudest ja maalt välja. Kuni 1525. aastani oli Preisimaa Ordenstaat (orduriik) – maa, mis kuulus kristlikule sõjalisele ordule ja andis oma nime ning sõjaka maine oma järglasele Brandenburgi riigile.

Leedu tekkis aga tegelikult paganliku riigina olukorras, kus tal tuli võidelda kahekordse hädaohuga: läänest ähvardasid ristiusu toojad ordurüütlid, idast tungisid sisse tatarlased. 4. sajandi kekspaigakse oli Leedust saanud suurim riik Euroopas – täiesti moderne ja bürokraatlik, valitseva õitsva paganliku religiooniga, mille organisatsioon võimaldas kõik samu poliitilisi privileege, mida pakkus ristiusk oma peremeesriikides. Vanade kohalike jumaluste ja usutunnistuste killustatusest saadi üle sellega, et koondati rahvas ühe mütsi alla üldrahvalike võidupühadega ja kangelaste riiklike matustega, mille puhul pöörduti palvetega Leedumaa ühiste jumalate poole. Nagu viikingiaegsetel skandinaavlastel, nii ei olnud ka leedulastel ristiusu vastvõtmisest saada midagi käegakatsutavat, aga vahe oli selles, et nemad suutsid kohaliku paganluse, koha vaimu kummardamise muuta riiklikuks paganluseks ehk siis rahva kaitsevaimude kummardamiseks, nagu omal ajal olid teinud roomlased ja teised Vahemeremaade tsivilisatsioonid. Aastatel 1251 sai Leedu kuningast Mindaugasest, selle rekonstruktsiooni arhitektist, tegelikult kristlane, kuid sellele ei järgnenud kõigi tema alamate kohustuslikku usuvahetust ja paganlus säilis nii tema valitsusajal kui ka edaspidi. Õigupoolest arvatakse, et Mindaugase usuvahetus oli tehtud pelgalt nime poolest. Galician-Livonian Chronicle nendib:

Salaja ohverdas ta jumalatele – Nenadeyle (ebaõnne jumalale), Telyavelile (surnute kaitsjale), Diveriksile – jänesjumalale (taevajumalale) ja Meideinile (metsajumalannale). Kui Mindaugas ratsutas nurmele ja jänes jooksis üle tee, siis ta jättis metsa minemata ega julgenud oksaraokestki murda. Ta tõi ohvreid oma jumalale, põletas surnuid ja juhatas avalikke paganlikke riitusi.

Siiski hoiatasid samogiidi Mindaugast poliitilise ikke eest, mis ristiusuga kaasneb. Nad võitlesid uue religiooni vasu lõpuni. Mõõgarüütlite katsed ristiusustada Samogüütiat (Kesk-Leedu madalikku) olid otsustavalt 1259 tagasi löödud ja samogiidid toetasid endiselt liivi hõime, kes sõdisid Riias baseeruvate mõõgavendadega. Vahepeal oli keskvõim Vilniuses asunud oma piire laiendama. Aastatel 1315 annekteeris Leedu Gediminase juhtimisel ametlikult Väike-Venemaa – russide algkodu, kuhu kiievlaste piirid oli nihkunud – pärast seda, kui tatarlased olid Kiievi linna põhjalikult 1240. aastal rüüstanud. Sellega sai paganlus Väike-Venemaal taastatud. Sealne rahvas hakkas end peagi leedulasteks nimetama, aga ametlikuks  keeleks oli valgevene keel. Paganlikus Leedus valitses ususallivus: religioon oli inimese südametunnistuse asi. Pärast 1312, kui Leedusse ilmusid ristiusu preestrid, seisid külg külje kõrval paganlikud kultusekohad ja katoliku ning ortodokssed sektid pealinnas Vilniuses, samal ajal kui kuninglikhertsoglikus kantseleis olid ametis moslemite kirjatundjad. Leedumaa kõrgustik ristiusustati ametlikult 1387, mille eest saadi vastutasuks Poola troon. Samogüütia – piirkond, mis oli väsimatult võidelnud frangi risitsõdijatega – ei võtnud ametlikult ristiusku vastu enne kui alles 1414. aastal. Pärast seda, kui Poola ja Leedu unioon 1569 sai tugevdatud, hakkas Poola end tundma valitseva partnerina ja riigikeeleks sai poola keel. Nii on Leedu poliitiline tähtsus 13.-16. sajandil jäänud üheks paremini hoitud saladuseks Euroopa ajaloos. Leedu valitsevad klassid poolastusid, aga talupojad säilitasid oma keele ja rahvalikud kombed isegi tagakiusamise tingimustes, kui Leedu läks 1795 Venemaa alla. Rahvuslik liikumine, mis 19. sajandi lõpus hoogustus kõigis Läänemeremaades, innustas koguma ja elustama vanu tavasid ning Leedu paganlik liikumine on kogu 20. sajandi vältel pidevalt kasvanud.

Leedu templeid rahastati ja hooldati algselt nagu Euroopa teiste piirkondade templeidki igaüht eraldi ning nad ei kuulunud mingisse suuremasse riiklikku või riigivälisesse organisatsiooni. Mõned uurijad pidasid jutte tsentraliseeritud paganlusest Romowe (Romuva) kesktempli baasil ülempreestri Kriwe Kriwejto juhtimisel väljamõeldiseks, kuid hilisemad õpetlased kalduvad neid uskuma. Seepärast on kaasaegne leedu paganlus, mis ametlikult taasärkas 1967 ja sovettide poolt 1971 represseeriti, ent on 1988. aastast saadik lubatud, võtnud endale Romuva nime. Pärast 1988 on Romuva kultusekoht Vene enklaavis Kaliningradis (endine Ida-Preisimaa) ennistatud palverännakute ja pidulike talituste kohana. Maciej Styjokowski jutustab legendi, et praeguse pealinne Vilniuse koha olevat valinud keegi hertsog Sventaragis, kes jahiretkel sattus tammesalusse. Selle ilu võlus teda nii, et ta andis korralduse, et tema surnukeha seal germaanlaste ja skandinaavlaste tavade järgi ära põletataks.

Vastavalt isaisade kombele põletati hertsog tema kõige toredamas soomusrüüs koos relvade ja kõige uhkemate rõivastega. Koos hertsogi maiste jäänustega neelas tuli ka tema armastatud jahikoerad, kulli, pistriku, ratsu ja teenri.

Hiljem sai sellest Leedu hertsogite tuhastamise koht ja praegu on seal katedraali väljak.

Olgugi et baltide paganausk 15. sajandil amtelikult kaotati, kestis see rahva hulgas edasi nagu mujalgi Euroopas. Üldiselt ei tunnistanud ei leedu ega läti talupojad keskajal veel ristiusku. Kirikukeeleks oli ladina või saksa keel, ent lätlased hoidsid oma paganlikku kultuuri alal rahvalauludes ning kodus usukombeid täites. Läti paganluse suuline pärand Latviju Dainas avaldati kuues köites ajavahemikus 1894-1915 Vene Teadust Akadeemia väljaandena Sankt-Peterburgis. Dievturi (läti uue paganluse) andis rahvale tagasi Brastinu Ernests, kes need lätlastele pühad rahvalaulud kokku kogus ja kommentaaridega varustas (1928). On suur õnn, et need on säilinud, sest neis sisaldub hindamatu rahvakultuuri ja rahvausundi pärand, mis hõlmab ajavahemikku 11.-19. sajand. Lõunapoolsemate alade – Kuramaa ja Vana-Preisimaa – keeled hävisid kolonisaatorite surve all ning palju nende suulisest pärimusest läks kaduma.

*

Balti rahvaste panteoni jumalused

Vaatamata keelte erinevusele, on Läti-Leedu-Preisimaa panteonis palju ühiseid jumalusi slaavlastega. Päikesejumalanna Saule (ka Saule Motul, Ema Päike) ja tema tütred elavad lossis teisel pool dausost ehk taevamäge, surnute eluaset. Teda kujutatakse vaskratastega kaarikus üle taevamäe sõitmas; õhtul ta peatub, et meres hobuseid pesta. Päike ise on kann või lusikas, millest voolab valgus. Saule on veel üks vankris istuv jumalanna. Päikesepidu – kaledost – peetakse südatalvel, pööripäeval; läbi põldude ja külade kantakse päikesekujutisi, et tuleks rikas aasta. Skandinaavia-briti jõulupühadega (Yule) samamoodi maskeeritakse enda kaledose puhul toonekureks, kitseks, hobuseks, karuks või pulliks, põletatakse blukist (jõuluhagu) ja süüakse rikkalikult sealihatoite.  Saule on püha ka suvisel pööripäeval – liigopüha puhul süüdatakse mõnes kõrgemas kohas teiba otsas liigotuli. (Teivas või puu kui ilmapuu sümbol, kui maa pöörlemistelje sümbol leiab kinnitust ka balti pärimuses). Pidupaik on ehitud lillevanikutega, tantsitakse ja lauldakse liigolaule, süüakse pidurooge – kohupiimakorpi ning sõira – ja juuakse mõdu. Teede ääres postide otsas on püha ikoonikapp, mille peal on mõnikord päikeseembleem; kõnekeeles öeldakse, et Saule kükitab puu otsas nagu õrrel, eriti kase või pihlaka otsas. Tema sümboliteks on rattad, munad ja kuldsed õunad, ka lina on talle pühendatud. Saule on ka koldetuli ning majauss Zaltys, kes elab tuleaseme juures, olevat tema armastatu. Lätis armastatakse südasuve pidustusi – liigopühi – ja liigolaule. Nõukogude võim keelas liigolaulud ja liigopühad (eesti jaanipäeva) kui rahvuspüha alles 1960. aastal. Rahvalikke pärimusi koos paganlike jumalate galeriiga kasutati ära rahvuslikel eesmärkidel ja käesoleval postsovetlikul ajastul täheldame jälle samal põhjusel rahvusliku huvi tõusu kohalike igipõliste tavade vastu.

Mehnesis (leedu Menuo) – kuujumal – sõidab taevas kaarikuga, hallid hobused ees. Ta oli abielus Saulega, aga hiljem armus Auseklisesse (leedu Ausrinesse), hommiku/õhutähe jumalannasse, ning Perkunas murdis ta karistuseks pooleks. Valgusejumal on Svaixtix (Täht). Perkunas (Pehrkons, Perun, Varpulis) on kirvekandja piksejumal (nagu Traakia Lycurgos ja Lääne-Aafrika Yoruba jumal Shango). Ta on kurjade vaimude vastane ja sõidab nagu Thorgi, sokk kaarikute ees. Ilmajumaluste perre kuulub ka vihmajumal Lytuvonis. Merd valitseb jumalanna Juras Mate. Metallitöö ja ehitus on jumaliku sepa Kalvaitise kaitse all, hävitust aga kehastab Jods – paha vaim.

Zemyna (ka Zemlja ehk Perkunatele) on maajumalanna ja surnute psühhopomp (kes juhatab surnute hingi surnuteriiki). Tema nimi pärineb samast tüvest kui kreeka ja traakia traditsioonidest tuntud Dionysose ema Semele nimi. Tal on vend Majas Kungs (leedu Zemepatis, Zeminkas) – kodu, välja arvatud kolde valitseja; viimast valvab ja hoiab tulejumalanna Gabija. Taevajumal on Dievs (leedu Dievas). Dievsi kujutatakse nägusa kuningana, kes kannab vöötatud hõberüüd ja mütsi ning käes mõõka. Teisel pool taevamäge ehk -kuplit on tema valdus dausos – surnuteriik, maa, kuhu pääseb sisse kolmest hõbeväravast. Uut läti paganlust nimetatakse Dievsi järgi dievturiks ja liikumist dievturibaks. Elada kooskõlas loodusega ja ühiskonna teiste liikmetega ning teha Jumala tahtmist on selle väidetav eesmärk. Koos elujumalanna Laimaga määrab Dievs ära inimsaatused Marat – materiaalse maailma jumalannat, elu andjat, hoidjat ja lõpuks võtjat – kummardati Lõuna-Poolas Marzanna nime all. Tema erilise hoolduse all on puuviljad.

*

Pühapaigad ja templid

Templid olid olemas suurtes asulates, kuid nagu mujal Euroopas, leidis palju kultusetalitusi aset maal väljas pühapaikades. Jõgede ääres ohverdati sigu Upinisele, puhta vee jumalale. Samamoodi austati Preisimaal järvede ja mere jumalat Antrimpast. Leedus olid erilised pühitsetud kohad, mida nimetati alkasteks. Nende hulgas oli hiisi, mida ei tohtinud maha raiuda; pühi allikaid, kust ei tohtinud kalu püüda; ja pühi nurmi, mida ei tohtinud künda. Surnute tuhastamine toimus nende sees või kõrval ja seal ohverdati altaritel (aukurastel). Merseburgi piiskop Dittmar (976-1018) kirjutas pühast metsast Zutibures (Svantiboris), kus seisid jumalate kujud. Nawassa jõe lähedal oli mägi, mida pidasid pühaks samogiidid (žemaidid – madaliku-leedulased). Seal põles alaliselt tuli, mille eest hoolitses preester.

Balti paganad usuvad, et inimolendis on olemas osis siela, mis ei lahku koos velega (hing), vaid kehastub maa peal ümber loomades ja taimedes, eriti puudes. Paganluse ajal ei lubatud loomale ega puule haiget teha. Mõned puud olid eriti austatud: Laimat kummardati anikooniliselt pärnapuudes, jumal Puskaitist, kes valitses allmaailma vaimude üle (barstukaid – haldjad), austati ohvriandidega, mis jäeti jalakate juurde. Nagu läänes, sai erilise austuse osaliseks viimane viljavihk Rugiu Boba (tõlkes rukkivana). 13. sajandi tekstides räägitakse metsajumalannast Medeinest, 12. sajandil aga viidatakse metsajumal Giraitisele ja Silnietsile.

Lasicius (piiskop Jan Lasicki, 1534-1602), kes kirjutas De Diis Samagitarum (“Samogiidide jumalatest”, Basel, 1580, 1615) ja Religio Borussorum (1582), jutustab paganausu kommetest borusside, samogiidide, leedulaste, ruteenide/russiinide (valgevenelaste) ja liivlaste juures tema kaasajal. Ta räägib sellest, mis jumalaid teeniti ja mis põllumajandusega seotud pidustustest vurschayten (preestrid) osa võtsid. Nende hulgas oli lillede, taimede ja kõigi kasvavate asjade jumal Pergrubius, kelle püha oli 23. aprillil. Kirikukalendris on see mõistagi jüripäev. Baltlaste Pergrubiuse pidu meenutab “rohelise mehe” pidustusi samal päeval Inglismaal. Kuid see võib osutada ka eestlaste 1343. a. Jüriöö ülestõusu kuupäeva religioossele tähendusele (vt allpool). Poolas samastus Pergrubiuse kultus St. Floriani, “püha Jüri lillekuu” kaitsja omaga. Tähistati veel zazincki – viljalõikuse alguse – ja zincki – saagi kojuveo – päeva, viimase puhul ohverdati kits. Hiljem hakati pidama waizganthost (vazgautist), et paluda ja ennustada lina ning kanepi kasvu eelseisvaks aastaks, ja see, nagu me teame teistest allikatest, oli pühendatud päikesele.

Piiskopina eeldas Lasicius, et kõik need jumalused on meessoost, ja lisas neile ladina keele meessoost käändsõna lõpud. Kuid teisalt me teame, et mõned nendest jumalatest oli jumalannad, sest ta omistab samogiidide lõikuspüha maajumal Zemiennikule, kes on aga kindlasti maajumalanna Zemyna. Rääkides preislastest, mainib ta, et 1582 kummardati taeva ja maa jumalat Occopirnust ja tema vastandpaarilist, alliilma ja surmajumalat Pocclust, rikkusejumalat Pilvitist (Plutot), kõuejumalat Porgnust, tervisejumalat Ausceutust (Asklepiost), jõgede ja allikate jumalat Potrympust, merejumalat Antrimpust ja aadlike jumalat Marcopolust. Lisaks jumalatele jutustab ta vähematest pooljumalatest ja vaimudest, muude hulgas õhuvaimudest Pacolluse valitsuse all ja barstukaidest – kääbustest, haldjatest. Lasicius räägib ka kombest, mis on säilinud tänaseni, nüüd juba ilma kaitsejumalata.

Peale selle on nende inimeste hulgas selgeltnägijaid, keda ruteenide (valgevenelaste) keeles nimetatakse burtideks. Hüüdes appi Potrimpust, valavad nad vette sulavaha ja selle põhjal, mis märke või kujundeid vaha hangumisel moodustab, kirjeldavad ja ennustavad nad, mis nõuküsijat eest ootab. Ma ise kohtasin üht väikest naisterahvast, kes oli kaua asjata oodanud teateid oma poja kohta, kes oli sõitnud Preisimaalt Taani. Naine läks selgeltnägija juurde, kellelt sai teada, et poeg on laevahukus uppunud. Sest vaha oli veepinnal valgunud purunenud laeva kujuliseks ja laeva kõrval ulpis selili lamava mehe kuju.

1990. aastatel paluti Kesk-Inglismaal vana-aastaõhtul läti pagulaste peres külaline osa võtma “meie iidsest rahvakombest”. Iga külaline sulatas pliidil vanas pannis üles tükikese seatina, siis valas tina ämbrisse külma vette, kus see hangus. Selle järgi võis majaperenaine külalistele aastaks õnne ennustada.

17. sajandi lõpus jutustab Matthäus Praetorius meile oma teoses Delictae Prussicae oder Preussische Schaubühne (“Preislaste meelelahutused ehk preisi näitelava”), et lõikuspühal ohverdasid preestrinnad musti põrsaid maajumalanna Zemynale. Lihaga tehti uuseleivast võileibu ja üks lihaportsjon viidi küüni, kus jumalanna poole pöördus igaüks eraldi. Ka külvitöid saatsid Zemyna riitused: näiteks esimesel künnipäeval künti eelmise aasta viljast päts maa sisse. Nii nagu puid ja loomi, nii austasid balti paganad ka maad, sageli suudeldes seda tööd alustades või magama heites. Maad lüüa, maha sülitada või seda muul moel solvata ei tohtinud, seda peeti pühaduseteotuseks. Nastik Zaltys oli suure au sees ja teda peeti elava kaitsjana pühades paikades ja talutaredes ahjude ümber. Lasiciuselt on teada, et tema ajal võlusid paganausku preestrid kord aastas majaussid urgudest välja ja et neile pakuti süüa kõige paremat inimeste toitu, et kindlustada eelolevaks aastaks jõukust.

*

Soome-ugri paganlus

Enamus Euroopa keel, kaasa arvatud slaavi keeled, moodustavad ühe suure indoeuroopa keelkonna ühise põhisõnavara ja grammatilise struktuuriga. Läänemere piirkonna kõige põhjapoolsemad maad kuuluvad aga täiesti erinevasse keelterühma, nimelt soome-ugri keelte perre. Sinna kuuluvad soome, lapi (saami), eesti liivi ja karjala keel. Peale selle on mõned väiksemad soomeugrilaste rühmad Venemaal, lääne pool Uurali mäestikku: ersad, komid, marid, mokšad ja udmurdid, kellest mõned on tänase päevani jäänud paganateks. Venemaal tuli maridel ja osal udmurtidest vastu seista nii islamile kui ka ristiusule. 1870. aastatel pani Kugu Sorta (tõlkes suur küünal) liikumine edukalt vastu kiriku püüetele sundida marilasi usku vahetama. Lapimaal lõppesid kiriku korduvad katsed aastail 1389-1603 paganlust lämmatada sellega, et maa jäi kaheusuliseks. Kui saamid olid vägisi ristitud, siis nad pesid ristimise mõju maha, närides lepa koort, mis oli põhjapõdrajumala Leib-Olmai püha puu. Johannes Schefferus, kes vaatles paganlikke kombeid 17. sajandi Lapimaal, kirjutas, et see oli “paganluse ja kristluse sulam, kõigile nähtav, aga mitte kellegi poolt hukka mõistetud”. Tema pilt ühest Thori altarist näitab, et paganlus oli täies elujõus ja kombeid täideti ustavalt. Aga paganate seas oli ka märtreid, nagu nõud (šamaan), kes põletati elusalt koos oma trummiga Arjeplogis 1693. Võideldes Taani kolonistide vastu, hävitasid eesti paganad Jüriöö mässu käigus kõik kirikud ja mõisate häärberid. Nad uputasid või hukkasid muul viisil kõik preestrid ja ilmikvennad, aga siis kutsuti kohale saksa ordurüütlid ja nende korraldatud veresaunas tapeti kättemaksuks tuhanded ülestõusnud.

Eestlased olid 5. sajandi Rooma ajaloolase Cassiodoruse (Variae, 546) järgi rahvas, keda Tacitus tundis aestide nime all. Nende territooriumi ulatus varakeskajal oli, nagu nägime, vaieldav, aga nende usundi kohta kahtlust ei ole. See oli individualistlik ja sisaldas maagilisi toiminguid. Skandinaavlastele olid nad tuntud kui tuulemaagia asjatundjad nagu ka laplased (tollal tuntud finnidena) põhjas. Olaf Tryggvasoni saagas on lugu mehest nimega Raud, “mehest, kes oli suur ohverdaja ja suur nõid, kellele suured finnide hulgad järgnesid, ükskõik millal tal neid tarvis oli.”. Raud, kelle nimi tähendab soome keeles rauda, punast ja tugevat, takistas ristiusku levitaval kuningas Olafil kodufjordi sisenemist sellega, et tõstis koleda tuule ja maru. Kuningas käskis oma piiskopil teha kristlikku vastumaagiat, et torm vaigistada, ja purjetas siis lahte ning tappis Raua koos kaaskonnaga. Üks Põhja-Eesti maakond on tuntud Askala (nõidade maa) nime all. Aastal 1070 on Bremeni Adam kirja pannud, et Kuramaal (Daugava jõgikonnast lõuna pool) elab “primitiivne rahvas, keda kõik väldivad nende suure iidolikultuse pärast… Kõik majad on täis selgeltnägijaid, ennustajaid ja maage. Igast maailma nurgast käib siia kokku rahvast, et oma küsimustele vastuseid saada, eriti hispaanlasi ja kreeklasi”. Läänemere ja Vahemere vahel olid niinimetatud merevaiguteed, mida mööda seda hinnalist kivistunud vaiku veeti. Mõned allikad väidavad koguni, et merevaigu toimetasid Delfi Apolloni templisse neitsid. Nende tee oli esialgu ohutu, aga kui neile oli kallale tungitud, oli neil kombeks merevaik piiril maha panna või hoiule anda ning see toimetati vahetusmeeskondadega templisse. Merevaik kui kullakarvaline kalliskivi oli oletatavasti pühendatud päikesejumal Apollonile. Diodorus Siculus jutustab, et umbes 500 eKr oli teisel pool keltide maid saar ümmarguse Apolloni templiga. Saarerahvas rääkis mingit omamoodi keelt ja oli kreeklastega “kõige iidsematest aegadest” saadik sõbralikes suhetes. See võis olla Rügeni saar või ehk Samland idarannikul, mis tollal oli mandrist merega ära lõigatud. Et Pliniuse kirjelduses pühadest neitsitest nii väga lugu peeti, see tuletab meelde Tacituse tähelepanekut, et aestid kummardasid jumalate ema ja et rahval teisel pool nende asuala olid isegi naisvalitsejad. Nagu allpool näeme, austati päikesejumalannat ka Daugava jõest põhja pool.

Keegi rändur nimega Wulfstan kandis kuningas Alfred Suurele (871-901) ette olukorrast Läänemere idaosas. Ta ütles, et vendide valduses oli maa kuni Vislani ja sealt edasi estumid ehk eestlased, kelle oli suur riik ja igas linnas kuningas. Vaesed jõid ennem mõdu kui  õlut, ülikud aga verega segatud märapiima. Mis puutub nende matusekommetesse, siis Wulfstani sõnutsi jäeti surnu tuhastamata tema sugulaste või sõprade majja, kes valvasid surnut, juues ja lõbutsedes kuni selle tuhastamiseni. Mida rikkam lahkunu, seda pikem valve. Laibad ei läinud aga mädanema, sest eestlased oskasid nende säilitamiseks teha jääd. Matusepäeval jagati mahajäänud varandus viide või kuude hunnikusse, mis paigutati suuruse järgi, alates väiksemast, üha suurenevate vahedega kui ligi miili kaugusele. Siis kogunesid kohalikud mehed oma kõige kiiremate ratsudega kokku ja kihutasid surnud mehe maja suunas. Kõige kiirem ratsutaja jõudis suurima kraamikuhja juurde esimesena ja sai selle endale, ja nii edasi kehvemate ratsameeste järjekorras. Pärast seda võistlust toodi surnu välja ja põletati koos rõivaste ning relvadega. See jutustus näitab sealse ühiskonna võitlushimu ja hobusekeskset majandust, aga meenutab ka 10. sajandi russide matust, mida kirjeldas Ibn Fadlan (vt eespool ptk 8). Just nagu russide sõdur irvitas araablase üle, et see jättis oma surnu tuhastamata, nii rõhutasid Wulfstani järgi eestlased, et ükskõik mis keelt inimesed räägivad, nad tuleks ikka tuhastada; ja kes iganes jätab ühegi luu põletamata, peaks ränka trahvi maksma.

Oletatavasti tuhastamise rituaal kiirendas surnu teekonda (teiste) surnute juurde “taevakupli” taha, nagu arvas russide kaupmees, keda Ibn Fadlan küsitles. Siis ei saa surnutest maavaime, keda üldiselt arvati olevat elavatele ohuks. Veendumus, et tähtis on isegi võõraste laipade põlemine, võiski tulla selliste vaimude kartusest. Läti Henrik on kirjutanud, et veel 1222. aastal kaevasid eestlased haudadest välja kristlaste laibad ja põletasid nad ära. Vastupidiselt selle aja paganatele uskusid kristlased, et tähtis on surnute kehad säilitada, sest need võidakse üles äratada, kui aeg on käes. Seega tekib kiusatus näha võidukate eestlaste teos sihilikku rünnakut vaenlase pühadesse kohtadesse. Aga meie praeguste teadmiste valguses vaadatuna on sama tõenäoline, et see oli kõigepealt ikkagi hingelise puhastuse akt, paiga vabastamine kuraditest. Huvitaval kombel võtsid eestlased pärast vallutamist rõõmuga omaks kristliku pühakute- ehk vaimudepäeva (1. november). Kokkulangevuse tõttu nägid nad selles nende oma surnute ja taevaste jumaluste austamise jätkumist.

Nii nagu suures osas paganlikust Põhja- ja Ida-Euroopast ei olnud soome-ugri rahvastel kirjutatud pühakirja ja religioossed tavad anti edasi suuliselt. Alles palju hiljem kirjutati need üles soome eeposes Kalevala ja eesti eeposes “Kalevipoeg”. Ruunikirjadega sirvilauad (kalendrid) oli kasutusel palju kauem kui Rootsis. Eestis tehti neid veel 18. sajandi lõpulgi (üks Hiiumaa kalender on pärit aastast 1796). Neljapäev oli püha päev, millal toit oli parem kui teistel nädalapäevadel – siis söödi liha ja võid. Paganlikus kalendris jagunes aasta neljaks veerandiks: künnipäev, 14. aprill vastas skandinaavlaste suve alguse päevale; karusepäev ehk maretapäev, 13. juuli; kolletamispäev, 14. oktoober vastas skandinaavlaste talve alguse päevale; ja korjusepäev, 14. jaanuar vastas hilisskandinaavlaste taliharjapäevale.

Soome-ugri paganausu jumaluste peresse kuulub taevajumal, keda tuntakse kohalike nimede järgi, nagu Jumala (soome), Taevataat (eesti), Jumo (mari), Inmar (udmurdi) ja Ibmel (saami). Lapimaal oli Päikese-Pieve (naissoost) ja Kuu-Mano (Aske; meessoost) jumalused, keda kunagi ei isikustatud. Pieve ilmub rombi või sõõrina, millest väljub neli kiirt, Mano ilmub poolkuuna. Soomlaste peajumalaks sai Akko. Tama abikaasa Akka oli viljasaagi ja viljakuse kaitsja. Akkat tunti eestlaste hulgas kui Maaema ja udmurtide seas kui Muzem-mumit. Piksejumal esineb saamidel Horagallese (Thori-vanamehe) nime all, eetlastel kui Tooru/Taara ja hantidel kui Torym. Saamide rahvusjumal Rota samastatakse Odiniga. Skandinaavlaste ja põhjapoolsete soome-ugrilaste tihedast kaubanduslikust ja naabritevahelisest läbikäimisest johtub, et jumaluste nimed ja atribuutika on osaliselt ühte sulanud. Viikingiaegsete skandinaavlaste silmis oli laplased ja soomlased imetegijad, osavad maagid. Elades väikeste rühmadena küttide-korilastena, olid laplased ja vähemal määral ka paiksema eluviisiga soomlased säilitanud šamanismi. Šamaan suutis transiseisundis rännata igapäevase maailma ja teispoolse maailma vahet, tuues kaasa sugukonnale kasulikku infot. Norra viiking Ingimund Vana saatis kaks laplast šamanistlikule astraalteekonnale, “maagilisele Islandi-reisile”, sest tal oli kaotsi läinud hõbedane Frey kuju. Laplased naasid oma “maagiliselt teekonnalt”, juhatades kätte, kus see Islandi saarel asub. Landnamabok (179), kus see lugu kirjas on, kinnitab, et juhatus olnud täiesti täpne, ja kui Ingimund sinna läks, siis leidis ta hõbekuju täpselt laplaste osutatud kohast.

Nagu teistestki Euroopa osades austatakse soome-ugri usundis esivanemaid, maavaime ja loodusjõude, mis on tähtsad šamaanide (nõid-preestrite) praktikas. Saamid austavad Radien-ahttjet, oma esivanemate jumalust, kelle saatjaks on tema abikaasa Radien-akka ja poeg ning tütar, Radien-pardne ja Rana-neida (kevade kaitsevaim). Rana-neida auks pandi pühapaikades üles pühitstetud kedervarsi. Eestis oli suures aus Metsiku- ja Tõnni-kultus. Lugematute nähtamatute olendite seas oli eestlastel veel Uku (majavaim), saamidel Biegg-Olbami (tuulemeister) ja Väralden-Olmai (ilmamees, põhjapõtrade ja küttide jumal), udmurtidel veejumalad Obin-murt (vihamees), Vu-murt (veemees) ja Vu-nuna (veeonu). Paljudel hõimudel oli tähtsal kohal karukultus. Laadoga järve äärest on leitud tšuudide (eestlaste) haudadest pronksamulette – põdrapeaga inimfiguure; saami jumalat Radien Kieddet on kujutatud, põdrasarved peas.

Nagu keltidel ja baltidel, nii mängivad pühad hiied tähtsat rolli ka soomeugrilaste religioonis. Maride Jumon oto oli mõeldud heatahtlike jumaluste kummardamiseks, ohtlikke jumalusi lepitati aga keremetis – planguga ümbritsetud hiies, mis vastas vananorra vebondile. 19. sajandi lõpus oli Marimaal kasutusel vähemalt 64 hiit. Ka udmurtidel olid hiied – ludid – ja nad püstitasid pühasid ehitisi kvalasid – põhiliselt akendeta puithooneid, mis oli perekonna- ja hõimujumalate kultusekohaks. Hoones hoiti puuanumat perekonna ja hõimu esivanemate kujudega. Üldiselt oli neil Euroopa paganlusega ühine komme ehtida pühasid puid kujude ja sümboolse ornamentikaga.

Üks soome-ugri rahvas – nn obiugrid – rändas lõunasse ja asus elame Krimmi. Neist said ungarlased ja nendest jutustame järgmises peatükis.

Kirjastus Olion, 2003

Vaata raamatut meie poes – http://vanajahea.ee – Ajalugu/Euroopa