Olles lugenud nüüd läbi nii William Tomingase “Mälestused” ja Vladimir Tšerkassov-Georgijevski “Valgekaardi vähejuhid”, avastasin ma endale ühe huvitava ajaloohetke meie I Vabariigi sünniloos. Need kaks raamatut on vastuolus ja just nn. “Eesti küsimuses ja Loodearmee hukkumises”. Ma ei ole lugenud kahjuks Reigo Rosenthali “Loodearmeed” ja minu sügavamad teadmised selles osas on puudulikud.

Nagu ajaloo tõlgendamised tõestanud on, siis ajalugu võib-olla puhas poliitika. Ja seda kõigi poolt. Ma ei väida, et Vladimir Tšerkassov-Georgijevski on suur ajaloolane, kaugelt sellest. Kuid ta kannab endaga kaasa sõnumit “valgete liikumise monarhistliku tiiva” kangelaslikusest ning ta on üks neist, kes tahab ühendada mineviku tänapäevaga. Et me astuksime edasi sealt kus me “seisma” jäime: Tsaari Venemaalt. Saamata aru, et see ei ole enam võimalik. Ilustades monarhiat ja tõestades, et valgekaardi monarhistlikud ohvitserid olid kuningas Arthuri rüütlid, ei vii kuhugi. Ehk, siis ta teeb sama vea nagu seda tegid inimesed kellest ta kirjutab. Veebruari ja Oktoobri revolutsioonidega toimus muudatus ühiskonnas ja pöördumiseks tagasi polnud enam mingit võimalust. Kas saada sellest aru ja muutuda, või siis surra. Monarhistid otsustasid surra. See oli nende valik ja mina ei ole kohtumõistja. Kahju vaid inimhingede hävitamisest, mida aga ajaloos on nii palju. Ning süüdistada teisi enda vigades on liiga lihtne tee.

Küsimus on meie I Vabariigi ja Loodearmee vahel juhtunus. Kas me siis lõpuks “reetsime” “valgete liikumise” ja mis oli selle põhjuseks? Miks on see tähtis? Sest see kujundab meie (eestlaste) kohta arvamust, mis on nii sügavalt juurdunud vene hinge. Me oleme võõrad, meid ei saa usaldada ja me oleme samas osa venemaast. Ma olen alati imestanud, kuidas võib üldse sellist seisukohta olla? Me oleksime neile nagu loll Ivan, noorem vend perekonnas, kuid samas õnnesärgis. Võib ju öelda nagu itaallased venelaste kohta: “ükstaskõik mida venelased teevad on meil neist ikka kahju” ja sellega filosoofiliselt lõpetada see teema. Kuid kas see on õige? Või siis kehitada õlgu ja öelda, et ise olete lollid ja midagi sellist pole olnud. Või endale selgeks teha, mis tegelikult juhtus? Või vähemalt siis proovida? Selleks prooviks toongi ära need 2 raamatut (võib-olla tulevikus ka rohkem) ja osad neist, mis puudutavad Loodearmee küsimust. Ja igalühel meist jääb siis õigus tõlgendada asju nii nagu nad seda tahavad, poliitiliselt korrektselt või siis marurahvuslikult, võis siis mingit muud moodi.

Ja muidugi peab ära märkima, et raamatu “Valgekaardi vähejuhid” ja “Mälestuste” trükiarv ja lugejaskond pole võrreldav….

Vaata ajalooraamatuid Eestist ja Venemaast meie poes http://vanajahea.ee – Ajalugu/Venemaa ja http://vanajahea.ee – Ajalugu/Eesti