Autor: William Tomingas

Lõik raamatust:

Aktiivne periood välisministeeriumi töös.

Veel üheks soodsaks sündmuseks väljavaadete alal rahu sõlmimiseks N. Venega oli lepingu allakirjutamine sõjategevuse lõpetamiseks meie lõunarindel. See, 3. juuli 1919 leping, kirjutatud inglise keeles, oli inglise sõjaväe missiooni (kindralid Marsh, Gough, kolonel Tallents) diktaat eesti ja Landeswheri vägedele. Meie väed olid tunginud kuni Riia aguliteni, linna langemine oli vaid tundide küsimus. Lepingu järele pidime aga Riia alt lahkuma, käeviipega sakslastele, kes olid alustanud sõdimist meiega. Meie sõduritelt oli võetud võimalus inglaste ettekirjutusega marssida Riiga. Seda ei olnud kerge taluda ei sõduritel, ei väejuhatusel ega valitsusel (Kui hiljem algasid lätlastega hõõrumised Valga linna pärast, ka muudes küsimustes, kirjutas “Päevalehe” vaimukas följetonist Tiibuse Jaak Tiibus (kirjanik A. Kitzberg): “Oleks ikka pidanud Riia linna võtma, et seda vahetada Valga vastu.” Poska suurim viga tema kui diplomaadi karjääris oli, et ta nõustus Valga küsimust anda otsustada vahekohtunikule (kolonel S. Tallentsile).)

Ajakirjanik Artur Ransome (“London Daily News”) angažeeriti eraviisiliselt ministeeriumi poolt sõiduks Moskvasse, et kõnelustel Lenini ja väliskomissar Georgi Tšitšerininga sondeerida pinda sõja lõpetamise võimaluste üle. Ransome sõitiski Moskvasse.

Teisest küljest pidas kohalikkude kommunistide põrandaalune juht Viktor Kingisepp juulikuus salajasi läbirääkimisi Asutava Kogu enamuserakonna sotsiaaldemokraatide tegelase Aleksander Oinaga, tehes ettepaneku Eestimaa Kommunistliku Partei nimel, et kodanlik valitsus alustaks rahuläbirääkimisi N. Venega. Kingisepp oli politsei poolt tagaotsitav ja kui tuli ilmsiks, et ta end varjas politsei kõrgema ülemuse siseminister Oinase juures, tõusis Asutavas Kogus skandaal. Oinas oli sunnitud lahkuma ministri kohalt, nii tema kui tema parteikaaslane August Rei olid varem ministri kohalt vallandatud Ajutises Valitsuses. Sel ajal kui soomlased võitlesid meie abistajatena Vabadussõjas, avaldas Rei artikli Helsingi ajalehes “Suomen Sosiaalidemokraatti”, milles ta soomlasi kutsus lihunikudeks.

Aga sõja lõpetamise püüetele tekkisid suured raskused. Põhjakorpus, mis koosnes venelastest ja oli seni opereerinud eesti ülemjuhatuse all, hakkas tegutsema iseseisvalt ja nimetas end ümber Loodearmeeks. 1. juulil saabus Tallinna inglaste ja prantslaste soosik kindral N. Judenitš plaanidega pealetungiks Petrogradile. Ta nõudis, et eestlased peavad teda aitama Petrogradi vallutamisel. Judenitši nõudmist toetasid Briti kindral Marsh ja prantslane kolonel H. Hürstel. Mitte üksi ei toetanud nad oma hoolealust, vaid avaldasid otsekohest survet. Petrogradi võtmise küsimuses oli mitu dramaatilist istungit ministeeriumis. Mäletan, ühel istungil pöördus Laidoner Judenitši poole (nagu ikka, käis jutt vene keeles).

“Et minu juhatuse all olevaid eesti sõdureid saata lahingusse, panna neid eluga riskeerima, pean oma päevakäsus neile andma sihi, mille eest on väärt võidelda ja riskeerida eluga. See siht ei või minu sõduritele olla muu kui Eesti iseseisvus. Lubage eestlastele, et nende osavõtu eest Petrogradi vallutamisel saavad nad iseseisvuse tunnustamise teie poolt, siis võime asuda ühispealetungi tehnilise külje arutamisele.”

Judenitš pööras oma kõhukat keha toolil, viimaks ütles: “Ma saan teist kui sõjamehest aru ja vastan teile kui sõjamees, lühidalt ja otsekoheselt. Iseseisvuse tunnustamise küsimus on poliitiline küsimus, millega mina kui sõjamees ei saa tegeleda. Mina olen Venemaa Kõrgema Valitseja, admiral Koltšaki käsualune.”

Seepeale küsis Strandman Judenitšilt: “Aga teie ise, kui eestlastelt abi hankija, kas teie isiklikult oleksite valmis tunnustama Eesti iseseisvust, kui meie teid abistame Petrogradi operatsioonis?”

“Misjaoks on teil tarvis teada minu isiklikku arvamist? Mis kasu see teile toob?”

“Seda kasu, et saame hinnata teie head tahet,” ütles Strandman.

Jälle keeras end Judenitš oma toolil, nagu oleks tal kuum istuda, ütles viimati just kui turtsudes: “Mina isiklikult ei poolda Venemaa tükeldamist. Olen seda ikka ütelnud avalikult. Seepärast ei saa ma tunnustada Eestimaa kubermangu iseseisvust.”

Seepeale lausus riigivanem Strandman: “Tänan teid avameelsuse eest kindral Judenitš. See teeb mulle kergemaks ütelda kategooriliselt – teie seisukoha juures ei hakka ükski eestlane teid abistama Petrogradi vallutamises.”

Mindi lahku teadmisega, et meie ja Judenitši vahel seisab kuristik. Aga siis hakkasid asjad uuesti liikuma. Augusti alul tuli Pariisist tagasi Poska. Tema isikus sain endale uue ministri. Ta ei näidanud mulle millegagi oma pahameelt selle üle, et jätsin täitmata ta soovi – ei kirjutanud alla “Revalise” põhikirjale. Poska jättis mind mu kohale edasi, lisaks nimetas mind ministeeriumi üldsekretäriks, mille puhul sain palka juurde. Poska kõigutamata rahust ja kindlast hoiakust kõnelustel kohapealsete liitlasriikide esindajatega said nad lõpuks aru, et kindral Judenitš, kelle admiral Koltšak oli 24. mail nimetanud Looderinde ülemjuhatajaks ja kellesse inglased ja prantslased suhtusid poolehoiu ja lugupidamisega, ei oma eestlaste silmis mingit autoriteeti ega respekti. Mõistaandmised, isegi ähvardused, et kui Eesti valitsus ei muuda oma hoiakut Judenitši suhtes, võib ta kaotada liitlaste toetuse, kukkusid Poska kurtidele kõrvadele. Seejuures tuleb tähendada, et ülemjuhataja Judenitš ning tema Loodearmee kõrgemad väejuhid A. Rodzjanko ja Bulak-Balahhovitš olid omavahel vaenus ja tülis. Näiteks suvel, kui Pihkva oli eestlaste käes ja Balahhovitš asus seal oma väeosaga, Judenitš lasi oma peakorteris Narva sõjakohtu poolt Bulak-Balahhovitši tagaselja surma mõista äraandmise eest. Reageerimisena sellepeale kuulutas Balahhovitš ametlikult, et kui ta Judenitši kätte saab, laseb ta tema jalgupidi üles puua. Niisuguses olukorras kutsus kindral F. Marsh Loodearmee eraisikutest poliitilised tegelased inglise sõjaväelise esinduse ruumidesse kokku, pani nad ühte tuppa kinni, andis neile kolmveerand tundi aega Vene Loodevalitsuse loomiseks, kes pidi tunnustama Eesti iseseisvust. Niisugune valitsus loodigi ähvarduse all, et kui venelased seda ei tee, kaotavad nad liitlaste toetuse.

Vene Loodevalitsuse peaministriks sai endine vene õlikuningas (A/S “Nobeli” direktor) S. Lianozov, sõjaministriks kindral N. Judenitš ja välisministriks polkovnik Krusenstiern. Järgmisel päeval, 11. augustil avaldas see valitsus deklaratsiooni, milles ta tunnistas “Eesti absoluutset iseseisvust” ja palus kohalikke liitlaste sõjaväelisi esindajaid kanda hoolt sama iseseisvuse tunnustamise eest liitlasriikide valitsuste poolt. Ühtlasi avaldati deklaratsioonis veendumust, et Eesti valitsus aitab Loodearmeed vabastada kommunistide käest Pihkva, Novgorodi ja Petrogradi kubermangud.

Et mitte maad jätta mingile kahtlusele, tõi kindral H. Gough ministeeriumisse noodi, milles nõuti, et Laidoner alustaks viibimata nõupidamisi Judenitšiga Petrogradi vallutamise sõjalistehnilise küsimuse üle, sest küsimuse poliitiline probleem on nüüd lahendatud. Minul tuli tõlkida kõnelust, mis saatis noodi üleandmist Poskale, sest Poska ei kõnelenud inglise keelt. Jutu sees ütles Gough, võib-olla tahtis olla sarkastiline:

“Noh, eks nüüd ole Eesti valitsusele kätte jõudnud aeg rõõmustada, et ta saavutas, mida tahtis – iseseisvuse tunnustamist. Näete, Vene Loodevalitsus on seda nüüd teinud.”

Poska küsis: “Kas Tema Majesteedi Briti valitsus on tunnustanud Vene Loodevalitsust?”

“Ei, seni veel mitte,” vastas Gough.

“Kas võib-olla mõni muu valitsus on seda teinud?”

“Ei. Selleks pole veel olnud aega,” vastas Gough.

“Eesti valitsus ei saa aru teie mõttekäigust, et ta peaks rõõmustama Eesti iseseisvuse tunnustamise üle valitsuse poolt, keda teie loonud ja keda teie valitsus ise ei tunnusta, härra kindral, rääkimata teistest. Isiklikult tunnen, et pean naerma selle nii lopergusel viisil loodud valitsuse üle. Meil teda tarvis ei ole. Meie rõõmustaksime tõesti, kui ta meie territooriumilt ära koliks, koos Judenitši ja tema Loodearmeega.”

Kindral Goughile ei meeldinud Poska sõnad sugugi. Tema kõrkjas iseloom oli tuntud ja seda väljendas ta ka nüüd: “Härra minister, loodan, et teil ei teki tarvidust kahetseda oma sõnu. Meie tahame restaureerida Venemaad uue valitsusega kommunistide asemel. Kui see on saavutatud, hakkame lugema, kes olid meie sõbrad, kes vaenlased. Pidage seda meeles.”

Poska vastas: “Kui teie oma lahkes suuremeelsuses olete meid, eestlasi, niikuinii arvanud teie poolt restaureeritava Suur-Venemaa alla, kes vaenlastena või mitte, on groteskne oodata meilt, delikventideks määratuilt, et aitaksime endile ehitada võllast ja punuda poomisnööri. Oleme pääsenud Suur-Venemaa rahvaste vanglast ja ei taha sattuda tagasi sinna vanglasse, ükskõik kas seda peetakse kommunismi või monarhismi sildi all. Teie olete omateada hästi kavalasti Loodevalitsuse loomise näol seadnud meile lõksu. Palun mitte panna pahaks, et meie mitte ülepeakaela sinna lõksu ei jookse.”

Mõlema mehe lahkumine oli võistlus jäise külmuse avaldamisel. Poska oli püsti tõusnud märguandeks, et jutuajamine on lõppenud. Sellest sai kindral aru, ütles üleolvealt: “Good-bye,” koos lordliku pealiigutusega, läks ilma kätt andmata minema, pea kuklas. Poska, pärast püstitõusmist istus tagasi oma toolile, süütas paberossi ajal, kui Gough välja kõndis. Inglise kindralil võis külmus olla loomupärane. Poskale oli see enesevalitsemise tulemus, selles ei jäänud ta inglasest alla.

Ei läinud päeva mööda, kus meil ei olnud tegemist venelastega, kas kirjalikult või suusõnal. Kõige raskem oli meil kõnelusi pidada välisminister polkovnik Krusenstierniga. Tema ootas minult erilist vastutulekut, sest ta pidas mind oma isiklikuks võlglaseks, ta oli näidanud suurt heatahtlikkust, kui käisime Pätsiga tema jutul Helsingis Eesti polkude asjus. Suurem osa tema asjaaajamisest ministeeriumis seisis protestide esitamises, et Eesti sõdurid ei andvat au Loodearmee ohvitseridele Narvas, Tallinnas ja mujal. Kui vene ohvitser olevat kogemata tarvitanud ütlust “kartulivabariik”, olevat eesti sõdur teda löönud vastu kõrvu. Sellised juhtumid tulevat ette korduvalt. Nende protestide kõrval pressiti meid pidevalt pealetungile Petrogradile. Selles suhtes sai valitsus ikka enam surutud vastu seina. Ettevalmistused pealetungiks olid alanud. Sadamasse saabus iga päev liitlaste laevu laadungitega Loodearmee varustusvalitsusele. Saabunud riidevarustus, saapad, valge jahu, lihakonservid olid kvaliteedilt väga head, seda võis näha täiturul, kuhu need kaubad ilmusid hulgaliselt müügile. Nii head varustust ja moona, kui seda saatsid liitlased loodearmeelastele, eesti sõduril ei olnud.

Keset ettevalmistusi ofensiiviks saabus 31. augustil radiogramm N. Vene väliskomissarilt Georgi Tšitšerinilt ametliku teatega, et N. Vene soovib astuda rahuläbirääkimistesse Eestiga. Küllap see polnud ainuüksi meie poolt konfidentsiaalselt angažeeritud Artur Ransome´i kõneluste tulemus, seal pidi olema veel teisigi põhjusi – rahuläbirääkimiste ettepanek meie vaenlaselt oli saabunud. See tekitas üllatuse, mis oli meeldiv valitsuse ringkondades, kuid ebameeldiv liitlaste esindajatele.

Valitsus alustas nõupidamisi Asutava Kogu rühmade esindajatega. Selgus kaks äärmust – pahempoolsed, sotsid olid rahuläbirääkimiste alustamise poolt, parempoolsed, maaliitlased olid vastu. Teised erakonnad olid kõhkleval seisukohal. Kuna O. Strandmani valitsus tugines koalitsioonile sotsidest ja tööerakonnast, seega A. K. enamusele, volitati Poskat 4. sept. vastama nõusolekuga Tšitšerini ettepanekule. Suuremateks nõupidamisteks kutsus valitsus Tallinna kokku 14. septembril Balti riikide kongressi. Kongress peeti Toompeal Asutava Kogu einelaua ruumides, kesti kaks päeva. Meie poolt oodatud positiivset reageerimist N. Vene rahuettepanekule kongressil ei esinenud. Lätlased ja leedulased ei riskeerinud rikkuda oma häid vahekordi liitlastega, kelledest arvati, et nad ei poolda Balti riikide rahuläbirääkimisi N. Venega. Ei lätlastel ega leedulastel ei olnud erilist häda rahu järele. Nii Läti-Vene kui ka Leedu-Vene rindel ei olnud märkimisväärset sõjategevust. Vene väliskomissari abilt Maksim Litvinovilt kuulsime hiljem novembrikuus, et lätlased olid sõlminud N. Vene valitsusega isegi salajase vaherahu, mille järel sõjategevus nende rindel piirdus luurajate tulevahetusega. Eesti oli seni olnud Balti riikidest enfant terrible N. Vene valitsuse silmis, sõjategevus Eesti rindel oli vooganud suurtes operatsioonides.

Hetkest peale, kui Eesti tõrkus Petrogradi peale minemast, ja nüüd kus ta avaldas kalduvust rääkida N. Venega rahu üle, sai Eesti enfant terrible nime liitlaste silmis. Konverentsi lõpptulemusena nägime, et meie naabrid ei järgnenud meile, tulla kaasa rahu üritamisele N. Venega. Saime aru, et neil polnud midagi selle vastu, kui meie hüppame tulle üksinda, nemad aga võiksid ära oodata, mis meist saab.

Kongressil õppisin tundma lähemalt läti välisministrit Ziegfrieds Meierovicsit. Ta eelistas kongressist ülejäänud vaba aega veeta minuga. Meie sõime ja käisime koos linna vaatamas, vestlesime ta toas “Kuld Lõvis”. Meierovicsit pidasid lätlased üheks paremaks riigimeheks. Ta oli suhteliselt noor, umbes 40-aastane, tark, ettevõtlik, laiade visioonidega. Ta oli juut, ainukene moosese usu mees Balti ministrite seas. Kui ta minult kuulis, et Eestis on paremal juhul kokku 5000 juuti, imestas ta, et kuidas see arv on nii väike. Lätis on juute vähemalt kümme korda rohkem ja seal on suur sallimatus juutide vastu, kuna Eestis tema teada seda ei ole.

Tema käest kuulsin põhjust, mispärast lätlased on vaenulikud eestlastele. Seda avameelselt, nagu ta iseennast ei olekski pidanud lätlaseks. Meierovicsi järele olevat põhjuseks eeskätt kadedus. Heites kõrvale legendid ja müüdid kaugest minevikust, on asi nii, et lätlased ei saa endalt raputada alaväärsuse tunnet eestlaste ees. Ta tõi näiteid. Mina vaidlesin vastu, väites, et eestlased ei kadesta lätlasi ühelgi alal. Meie jutt jäi pooleli ja küll vist tänapäevalgi eestlaste-lätlaste vahekorrad pole lõpuni dabteeritud.

Paralleelselt Balti kongressile moodustati kiires korras eridelegatsioon (ainult eestlastest), kes pidid olema Pihkvas 16. sept. rahuläbirääkimiste alustamiseks venelastega. See oli Asutava Kogu enamuserakonna (sotside) idee ja Poska ei võtnud seda oma asjaks. Ka minu mõtted olid hoopis teisal – valitsus oli kutsunud Soome ajalehtede ja ajakirjade esindajad meie väerinnet külastama. Mind määrati selle ringreisi korraldajaks ja juhiks. See pidi algama 17. sept.

Rahudelegatsiooni koostamine sündis väljaspool ministeeriumit. Delegatsiooni juhiks sai A. K. liige, Tõnissoni erakonna mees advokaat Ado Birk. Liikmed olid: Julius Seljamaa (tööerakond), dr. Mait Püüman (sots.), polkovnik Jaan Rink, Aleksander Schipai ja juriskonsult Nikolai Maim.

Nii kui oli arvata, tegi meie delegatsioon end narriks oma sõiduga. Veetnud esimese rahukonverentsi päeva ei mitte millegagi (vist põrnitsemisega üksteise otsa üle laua), eesti delegatsiooni esimees Ado Birk teatas vene peadelegaadile Leonid Krassinile järgmisel päeval, et tema delegatsioon ei saa alustada läbirääkimisi rahu üle enne, kui ei ole saadud nõusolekut rahuläbirääkimisteks Soomelt, Lätilt ja Leedult. Selle deklaratsiooni tegemiseks ei oleks olnud vaja saata mitmeliikmelist delegatsiooni, kanda aja- ja rahakulu. Seda mõnesõnalist teadet oleks võinud saata venelastele radiogrammiga. Meie valitsusel oli teada delegatsiooni ärasõidu päeval, 15. sept. et Soome, Läti ja Leedu ei ole nõus alustama meiega koos rahuläbirääkimisi N. Venega. Delegatsiooni saatmine Pihkvasse oli rumal tegu, selles oli välisministeerium süütu.

Soome ajakirjanikud saabusid 17. sept. keskpäeval. Nende ringisõidutamiseks olin raudteevalitsuselt hankinud veduri ja heas korras suure 8-kupeelise pehme II klassi vaguni. Muretsesin Diakonissi haiglast 20 komplekti voodipesu. Wallfischi käest sain ühe kelneri, kes oskas soome keelt. Minu plaan oli reisida öösel ja päevavalgust kasutada vaatluskäikudeks.

Soomlasi oli tulnud kokku 14 meest. Helsingi lehed olid esindatud täeilikult, pahemalt “Suomen Sosiaalidemokraatti”, paremat “Hufvudstadsbladet”. Sadamast viisin külalised “Kuld Lõvisse”, kus oli lõunasöök, millest osa võtsid ka mõned eesti ajalehemehed, eesotsas “Päevalehe” peatoimetaja G. E. Luigaga. Pealelõunal andis soomlastele Toompea lossis jutuajamise riigivanem O. Strandman. Õhtul sõideti välja Narva suunas. Wallfisch oli meile kehakinnituseks toonud hea hulga võileibu, mõned korvid õlut ja (mitteametlikult) viina. Neli kupeed olid voodipesuga valmistatud magamiseks, teistes käis elav jutt ja kaardimäng.

Soomlastest sai mulle eriliselt lähedaseks följetonist Saso Punane (J. Räisänen), kes kirjutas “Suomen Sosiaalidemokraattis”. Ta oli vaimukas, teritatud huumoriga, oli palju lugenud, kõneles eesti keelt peaaegu vigadeta.

Pärale jõudnud Narva, sõime hommikueinet hotell “New Yorgis”, kus meid tervitas kindral A. Tõnisson. Soomlased esitasid talle suure uudishimuga küsimusi kauakestvas jutuajamises. Tõnisson jättis meie käsutusse ohvitseri teejuhiks ja seletuse andjaks. Temaga käisime läbi vana linnaosa. Ajalehemehed teadsid, et linna olid vallutanud soomlased, tahtsid teada üksikasju asetleidnud võitlusest. Ohvitser ja mina näitasime tänavavõitluste tulipunkte ja andsime seletusi. Soomlaste soovil viisime nad üle jõe Ivani poolele. Nad tahtsid näha loodearmeelasi. Näitasime neile vene ohvitsere ja soldateid. Leidus soovijaid minna intervjueerima kindral Judenitši. Neile vastas Räisänen: “Oma kõrkuses pole tal praegu meie jaoks aega. Ootame parem, kui ta Petrogradist tagasi tuleb tühjade kätega.”

Tuleliinile minna tahtjate ees vabandasin, et mina neid sinna viia ei saa, kardan oma naha pärast, rääkimata nende omast.

Lõunasöögil samas “New York” hotellis oli meie juures jälle kindral Tõnisson, kellega soomlased veelkordselt pikemalt jutlesid ja teda pildistasid.

Öö tagasisõidul Tallinna möödus jälle heatujuliselt, kuigi mul ei läinud korda Narvas täiendada oma viinatagavarsid. Tallinnas sõime lõunat “Estonia” sinises saalis. Lõunasöögile oli tulnud ka kindral Laidoner. Teda intervjueeriti ja pildistati. Õhtul asusima jälle meile koduseks saanud vagunisse, kuhu Wallfisch oli toimetanud vajaliku varustuse. Öösise sõidu järel ronisime välja Ibroska jaamas, rinde lähimas tagalas. Seal seisis soomusrong nr. 2, kelle ülemaks oli kapten J. Lepp, minu tuttav spordiselts “Kalevist”. Tema kohtles meid ülimal määral külalislahkelt. Soomlased tegid ringkäigu soomusrongis kapten Jaan Lepa juhtimisel, usutlesid ja pildistasid soomusronglasi. Oma suurimaks üllatuseks kuulsid nad J. Lepa käest, et rongil teenib vabatahtlikult üks noor naisterahvas. See oli ka minule uudis. Uudisteküttidele, soomlastest ajakirjanikele aga otse sensatsiooniks. “Kuidas on see võimalik, et me teda ära ei tundnud, kui me rongi läbi käisime,” imestasid soomlased. “Teie vist peitsite tema meie eest.”

Kapten Lepp vastas: “Teie ei tunneks teda ära, kui ma rivistaksin väljas kogu rongi meeskonna.”

Selle vastu protesteeris Räisänen, vedas Lepaga kihla, et tunneb naise ära, ilma pikemata, puudutamata.

Kapten Lepp rivistas kogu oma meeskonna rongi kõrvale kahte ritta. Ees kapten Lepp ja humorist Räisänan, nende järele meie kõik. Nii said läbi kõnnitud mõlemad read pikkamisi, uurivalt. Ilma tulemusteta, Räisänen kui soomlane kunagi ei tahtnud alla vanduda. “Teeme veel ühe käigu,” ütles ta Lepale. Nad asusid veelkordsele uurimisele kahekesi. Varsti hõikas Räisänen võidurõõmsalt: “Ahaa, siin on see naine!” ja näitas näpuga ühele sihvakale sõdurile. Vastu kostis müriseva bassihäälega: “Kurrat!” Meie pahvatasime kooris naerma. Aga jonnakas Räisänen jätkas oma uurimist. Kui ta oli eksinud teistkordselt, lõi ta käega, ütles, et on kihlveo kaotanud, palus, et kapten Lepp esitaks soomlastele oma naissõdurit.

Kapten Lepp astus rivi ette, hüüdis ühe nime, ja siis ilmus üks naiselikkuse tundemärk. Rivist ei astutud välja, häbeneti. Viimati tõi kapten Lepp naissõduri kättpidi soomlaste juurde. Oi seda usutlemist ja pildistamist.

Soomlased avaldasid taas soovi pääseda rindele nii lähedale kui võimalik. Vastu tulles nende soovile nihutas Lepp rongi veidi ettepoole vaenlase suunas. Et rahuldada ühe soomlase soovi, kes ütles end sõjas olevat olnud “tükkimies”, andis Lepp mõne kärgatuse kahuriga. Sellele avasid venelased omalt poolt kahuritule. Nende kolmetollised mürsud olid aga veidrad, nad kukkusid maa sisse potsti ilma lõhkemata.

Novembrikuus, jälle kohtumisel soomusrongiga nr. 2 Irboskas, kuulsin traagilist teadet – naissõdur, soomlaste ja minu lemmik, oli saanud surma. Teda oli tabanud otse pihta venelaste mürsk, mida olime näinud mitte lõhkevat. Mulle on see naissõdur jäänud meelde sümbolina eesti sõjamehe kangelaslikust kujust Vabadussõjas. Selle naissõduri nimi oli Juuli Burchvard.

Pärast öösist reisi paigutasin soomlased “Kuld Lõvisse”, ütlesin neile, et nad on Eesti riigi külalised kuni kojusõiduni, mida igaüks võtab ette omal äranägemisel.

Pärast eesti delegatsiooni sõitu Pihkvasse jätkas ministeerium pinnasondeerimist rahuläbirääkimiste avamiseks nii meie naabrite kui ka liitlaste juures. Eesti valitsuse kutsel tuli Tartus kokku II Balti riikide kongress. See kestis 29. sept. kuni 1. oktoobrini. Kongress leidis aset Eesti Üliõpilaste Seltsi majas. Arutusel oli ikka sama teema – kas astuda rahuläbirääkimistesse N. Venega või mitte. Seekord oli meil läinud korda saada soomlasi niikaugele, et nad kongressile saatsid oma peaministri J. H. Vennola ja välisministri Rudolf Holsti. Nemad teatasid, et Soome tunneb end  olevat eriolukorras ja seepärast nemad Balti riikidega kaasa ei tule ühisteks läbirääkimisteks N. Venega.

Soomlaste eriolukorda võis heal tahtmisel seletada kahe põhjusega. Soomel ei olnud sõjategevust N. Vene vägedega. Saksa kindral Rüdiger von der Goltz vabastas Helsingi mitte venelaste punaarmeest vaid soomlaste endi punakaardist. Siin ei olnud tegemist Soome-Vene sõjaga, vaid Soome kodusõjaga. Teiseks põhjuseks oli Soome häbelik vastumeelsus end mingil viisil siduda Balti riikidega või nendega koopereerida. Soome arvas end kuuluvat Skandinaavia riikide gruppi. Ka Läti ja Leedu juures ei olnud märgata resoluutset valmisolekut kanda ausalt koos Eestiga riisikot, mida oli karta rahuläbirääkimiste teele asumisel.

Kaks nädalat varem Tallinna kongressil suhtusid lätlased ja leedulased täiesti külmalt meie kutsele. Nüüd oli aga siiski külmus soojenenud leiguseks. Kongressi lõpptulemuseks oli, et 4. oktoobril saadeti teele Moskvasse Balti riikide ühine nõusolek astuda rahuläbirääkimistesse N. Venega.

Kongressil kohtusin jälle Meierovicsiga, olime nüüd kui vanad tuttavad. Siin sai alguse ka minu tutvus Rud Holstiga, mis tema olemisel Tallinnas Soome saadikuna aastate kestel arenes väga lähedaseks (R. Holsti näitas minu vastu otse liigutavat sõbralikkust oma järjekordsel välisministriks olemise ajal a. 1936. Olin siis tulnud Helsingisse pagulasena reisikaardil, mille 3-kuuline kehtivsuaeg lõppes. Pätsi valitsus keeldus mulle andmast välispassi. Helsingi Eesti saadik H. Rebane ei võtnud mind jutule, kuigi tundsime üksteist väga lähedalt Tallinnas, kui Rebane oli “Päevalehe” peatoimetaja. Soome politsei ähvardas mind väljasaatmisega Eestisse kui passita isikut. Tagasi minna Eestisse, kust olin tulnud represseerimse eest, ma ei tahtnud. Oma hädas läksin välisminister Holsti jutule. Tema kaasabil sai mulle Soome valitsuse poolt antud nn. Nanseni pass, mis Rahvasteliidu määrusel anti kodakondsuseta isikutele. Hoian seda mälestuseks. Holsti andis mulle jutuajamisel kutsekaardi välisministeeriumi ametlikule vastuvõtule. Saadik Rebase silmad läksid suureks kui supitaldrikud, kui ta seal pealelõunasel vastuvõtul mind nägi mu abikaasaga, Eesti kodanikke, kellele Eesti valitsus oli keeldunud passi andmast ja keda saadikuhärra oli isiklikult krüskeerinud.).

Lisaks Kongressi kokkukutsumisele said meie poolt välja sirutatud katsesarved Londonis ja Pariisis nootide näol, mida liitlaste valitsustele üle andsid saadikud Pusta ja Piip. Nootides pärisime, kuidas suhtuksid Prantsuse ja Inglise valitsused võimalusele, kui Eesti valitsus peaks järgnema N. Vene ettepanekule alustada rahuläbirääkimisi.

Prantsuse valitsus vastas meie pärimise peale selgesõnaliselt eitavalt. Prantsuse huvid ei luba seda, et Eesti lõhuks ühise liitlaste N. Vene-vastase frondi. Sellele oli juurde lisatud ähvardus, et kui Eesti siiski peaks hakkama rahu sobitama N. Venega, võib tekkida olukord, kus liitlaste Ülemnõukogu on sunnitud praegust N. Vene vastu teostatud blokaadi laiendama Eesti peale.

Inglaste vastus oli meistriteos variserlikkuses ja kahekeelsuses. Ühelt poolt kinnitati vastuses, et Eestil on õigus määrata oma saatust ja teha vajalikke otuseid omal äranägemisel, ilma end laskmata mõjutada kellegi poolt. Siis aga seisis samas vastuses, et mis puutub rahuläbirääkimistesse N. Venega, milleks Eestil on vabad käed, reserveerib Tema Majesteet (HM) valitsus õiguse jälgida arenevat olukorda ja vastavalt sündmuste arengule teha vastavad otsused ja võtta ette vajalikud sammud. See oli haletsemisväärt ebaaumehelik viis ühele suurriigile kõnelda kääbusriigiga. See on sama, kui ema ütleb pahurale poisile – sa oled suur küllalt, et võid olla nii vallatu kui tahad, aga pea meeles, mina vaatan nurga tagant, vitsakimp käes. Kui ma sulle voli annan vallatuste tegemiseks, ega see ei tähenda seda, et sa enam ei tarvitse mu sõna kuulata. Meil oli tõesti raske olukord, ei osanud leida arusaamist meie naabrite ega liitlaste juures.

Samal ajal kui meie tegime pingutusi rahusobitamiseks N. Venega ja kui meie naabrid lätlased ja leedulased nautisid pikemat aega kestnud sõjategevuse soikujäämist nende rinnetel, sai Eesti kistud sõja intensiveerimisele oma rindel. Seda jällegi kahel frondil, nagu oli juhtunud juunikuus. 10. oktoobril algas ettevalmistatud Judenitši pealetung, millest meie liitlaste survel pidime osa võtma. Kaks päeva enne seda, 8. oktoobril, oli avantürist vürst Bermondt-Avalov alustanud pealetungiga lätlastele. Nagu varem sõjas Landeswehriga, nii pöördusid ka nüüd lätlased palvega meie poole – tulla neile appi. Nad sõlmisid meiega seekord isegi vormilise abiandmise lepingu, mille järgi lätlased kohustusid tasuma kõik nende abistamisega seotud tegelikud kulud. Seda kirjalikku lepingut salgasid lätlased hiljem, põhjusel, et kuigi lepingule allakirjutanud lätlastele oli lepingusõlmimiseks volitus valitsuse poolt, neil puudus volitus Läti rahvaesinduselt, “seimilt”. Palju aastaid hiljem tegi Läti suuremeelse žesti – tasus sümboolse summa Eestile saadud abi eest, seletusega, et Lätil polnud mingit kohustust tasumiseks. Eesti tegi vea, et ta selle sümboolse summa vastu võttis.

Neil ärevatel oktoobrikuupäevadel 1919, kui Läti valitsus oli pealetungiva vaenlase eest pugenud põhku ja kui ei saanud jutugi olla Läti seimi kokkukutsumisest, saatis Laidoner välja kaks eesti soomusrongi Riiga, et päästa lätlaste pealinna Bermondti kätte langemist. Selle ülesandega tulid soomusrongid toime, võimaldasid Läti valitsusele tagasi asuda oma pealinna, jätkata oma maa valitsemist. Laidoner saatis soomusrongid appi lätlastele ajal, kui ta ise oli tugevasti angažeeritud omaenda rindel intensiivseis võitlustes punaarmeega.

Oktoobri möödumisel, kui Lätis oli olukord muutunud normaalseks, sõitis Poska koos minuga oma salong-vagunis Valka, kohtamisele Meierovicsiga, et lahendada Valga linna kuuluvust, mis ähvardas saada tõsiseks tüliküsimuseks Eesti ja Läti vahel. Poskaga sõitis kaasa veel tema kokk, venelane nimega vist Potapõtš. Vagun oli kõigiti mugav -elektrivalgustus, köök, kaks magamiskupeed, salong-söögituba pehme mööbliga.

Valka jõudsime varasel hommikul asusime haruteele jaama läheduses ootama Meierovicsi saabumist. Kui Meierovicsi vagun oli paigutatud meie kõrvale, läkitas Poska mind tervitama Läti välisministrit. Poska instrueeris: “Ütelge talle, et tema ja ta saatjate jaoks on varutud ruumid hotellis, kuhu teie olete valmis neid kohe viima.”

“Aga mingeid ruume pole varutud. Ma ei tea, kas siin linnas ongi hotelli.”

“Ütelge nii, nagu ma käskisin. Meierovics ei tule ühtegi hotelli. Kutse vastuvõtmine tähendaks temale meie külalislahkuse kasutamist. Aga külalislahkust saab näidata vaid peremees. Lätlased ei pea meid peremeheks Valgas. Seda küsimust sõitsimegi siia selgitama lätlastega.”

Meierovics oli ka tulnud salong-vagunis. Tema vagun oli aga poole väiksem meie omast, teenistusvagun, mis haagiti vahest rongile külge postiametnike tarbeks. Meierovicsil oli kaasas Läti riigitegelane Zamuels. Öelnud tavalised tervitused (jutt lätlastega käis ikka vene keeles) ja teatanud, et Poska viibib oma vagunis kogu ennelõuna, tegin ettepaneku neid mõlemaid juhatada hotelli.

“Meie ei vaja hotelli, jääme siia oma vagunisse,” vastas Meierovics, nii kui Poska oli ennustanud.

Töökoosolek lätlastega algas kell 10, Poska salongis. Poska esitas lätlastele Vene Ajutise Valitsuse ametlikud Valga linna elanikkonna kohta käivad statistilised andmed 1917. aastast. Valk, mis kuulus Liiivi kubermangu alla, liideti Eestimaa kubermanguga, nii kui Tartu linn. Selle statistika järgi oli enamik linna elanikest eesti rahvusest. Ka rõhuv enamus majaomanikest olid eestlased, samuti omasid eestlased kaugelt üle poole kauplustest ja tööstusest. Poska ütles: “Olin Ajutise Valitsuse poolt 1917. a. määratud Eestimaa kubermangu komissariks, need statistilised andmed on vene erikomisjoni töövili, kes määras kindlaks Eesti ja Liivi kubermangude piirid. Kui need andmed olid aluseks Valga linna paigutamiseks Eestimaa kubermangu alla tol ajal, kaks aastat tagasi, on samad andmed kohased praegu selle fakti õigustamiseks, et Valk kuulub Eestile. Nendele õigustavatele andmetele võib lisaks nimetada veel asjaolu, et Valk sai vabastatud punaste käest verehinnaga. Selle hinna maksid eestlased.”

Poska ettekandele järgnes seletus, mida paberilehtedelt luges Zamuels, vaadates lehe pööramisel altkulmu Poska poole. Zamuels väitis, et Valga küsimuse arutamisel omab suurt tähtsust selle läti linna ajalooline minevik, mida minister Poska ei puudutanud sõnagagi. Juba enne Baltikumi liitmist Vene riigi külge Miitavi lepinguga kuulus Valga linna Livonia alla. Ta oli tähtis majanduslik ja kultuuriline keskus, oli asustatud sajaprotsendiliselt lätlastest, kui mitte arvestada väheseid venelasi ja sakslasi. Alles 19. sajandil, keiser Aleksander III venestamise ajajärgul, hakkas Valka koguma vähesel arvul eestlasi. Zamuels luges ette statistikat, mis tema jutu järgi oli pärit 1895. aasta rahvaloendusest. Selle järgi oli enamik elanikke lätlased. Lätlased olid enamuses kõikidel aladel – kinnisvarade omamises, kaubanduses, tööstuses. Valka on igivana läti linn, väitis Zamuels. Ta ütles veel: “Läti ei anna Valka kellelegi. Ta on valmis selle linna eest maksma igat verehinda.”

Poska küsis: “Mis see tähendab, et Läti on valmis Valga eest maksma igat verehinda? Kas see tähendab, et olete valmis minema sõtta meie vastu selle eesti linna pärast?”

“Mitte praegu, aga 5 aasta pärast,” ütles Zamuels.

“See on tõepoolest väga omapärane sõjakuulutus. On kui veksel, mille tähtpäev on väga pikaajaline,” tähendas Poska.

“Minister Poska sai valesti aru senaator Zamuelsist,” sekkus vahele Meierovics.

“Küllap mina sain aru õieti, aga härra senaator ütles valesti,” tähendas Poska.

Vaidlused Valga üle kestsid edasi. Lätlased rajasid oma argumente Valga vanale minevikule, Poska tänapäeva olukorrale. Lätlasi ei kõigutanud ükski väide. Nad toonitasid – Valka oli meie ja on seda ka praegu. Kui Zamuels vahetevahel sattus ummikusse, sulges ta suu mõneks ajaks, reageerimata ühelegi küsimusele või väitele, põrnitses pahaselt omaette. Näiteks, Poska ütles Zamuelsile: “Kui meie peaksime teile andma Valga hõbekandikul täna, nii kui ta on, kuidas arvate Valgas luua lätlaste enamust, nii kui teie ütluse järele oli 1895. aastal, 25 aastat tagasi?”

“Jätke see meie hooleks. Lätlased oskavad luua korda läti linnas.”

“Vabandage, kuidas mõtlete saada lahti eestlastest, kes tänapäev moodustavad Valgas enamuse? Kas ajate nad välja oma elukohast? Või likvideerite nad punaste kombel?”

“See on meie, lätlaste asi.”

“Ei ole. Lätlaste asi on käsutada lätlasi, mitte eestlasi. Kuidas kavatsete luua lätlaste enamust Valgas? Kui, näiteks, täna-homme leiaksid aset valimised Valgas, oleks tulemuseks eestlastest enamusega linnavalitsus, nii nagu praegu.”

“Ei ole. Lätlaste enamusega linnavalitsus.”

“Kuidas te seda teete? Võltsite valimisi?”

Zamuels vaikis.

“Kas olete nõus, et teie 1895. a. olukorra alusel ei saa lahendada tänapäeva olukorda Valgas?”

Zamuels vaikis. Viimati tuli talle appi Meierovics, kes alustas juttu teisel teemal, avaldades kartust Judenitši pealetungi nurjumise üle. Nii möödus kogu ennelõuna. Lätlased oma seisukohalt ei taganenud. Poska püsis kindlalt oma väidetel.

Kui korduvad edasi-tagasi sõnavõtud ähvardasid muutuda tüütavaks, oli kell jõudnud üle keskpäeva. Poska tegi lätlastele ettepaneku süüa lõunat koos temaga. “Po pohodnomu” (matka olukorras), tähendas ta. Meierovics vaatas vilksti Zamuelsile. See noogutas kergelt peaga. Siis võttis Meierovics kutse vastu.

Söömisel oli märgata, et lõuna maitses lätlastele. Söögi ajal soojenes jahe õhkkond. Lauatagune jutlemine ja naljatamine käsi Poska ja Meierovicsi vahel. Zamuels istus süngelt, nohises aegajalt mõne sõna. Lepiti kokku, et läbirääkimised jätkuvad õthul.

Õhtul ilmus Meierovics konjakiga, mida Poska oli Pariisist kaasa toonud paarkümmend pudelit, lahkusin tähelepandamatult Poska märguande järele. Kui nägin, et Meierovics ära läks, tulin tagasi, kuulsin Poskalt, et nende nelja silma all jutuajamine Meierovicsiga oli küll olnud paremas meeleolus, ilma vaenulikkuseta, kuid ei toonud ükteisele lähenemist kõnesolevas vaidlusküsimuses.

Järgmisel hommikul, kui mõlemad lätlased oli istunud läbirääkimistelaua taha, tegi Poska ettepaneku võtta ette referendum erapooletu kol. Tallentsi järelvalvel. Selle järele tuli Valga elanikel, kes selles linnas registreeritud 1. jaan. 1917, endil  hääletada, kuhu nende soovi mööda Valka pidi kuuluma – Eestile või Lätile. Mõlemad lätlased lükkasid ettepaneku tagasi. Kui Poska hakkas küsima oma ettepaneku tagasilükkamise põhjusi Zamuelsilt, vaikis Läti senaator – nii kui ta oli korduvalt teinud. Poska pöördus sama küsimusega Meierovicsi poole. Ka temalt ei saanud vastust, kui mitte vastuseks lugeda Meierovicsi põiklevat ütlust – referendumi küsimust Valga üle ei saa otsustada ei nemad kahekesi ega ka valitsus. Seda tähtsat küsimust saab otsustada vaid Läti seim.

Seejärgi konstateerisid mõlemad pooled läbirääkimiste nurjumist Valga linna üle. Kohe pärast seda lõppkoosolekut alustasime tagasisõitu Tallinna.

Valga küsimust arutasid mitmed komisjonid, Zamuelsiga ja temata. Tulemuseks oli täieline ummik. Siis teatasid lätlased, et nad on referendumi vastu, kuid nad on nõus andma Valga küsimuse otsustamise täielikult G. Tallentsi kui vahekohtuniku määrata. Poska tegi suure vea, et ta tüütavatel pikkadel lehmakauplemistel lätlastega lõpuks leppis Valga saatust otsustada anda inglase meelevallale, kes eestlastele kui ka lätlastele vaatas ülevalt alla ja kellel polnud külma ega sooja, mis neist tuleb ja saab.

Samuel Tallents oli omamoodi õiglane kui piibli Salomon, lõikas pooleks tema kohtumõistmisele antud lapse. Aga piiblis oli üks kohutkäivatest emadest valmis jätma last teisele, et päästa lapse elu. Tallentsi kohtumõistmise juures ei interveerinud kumbki ema – ei Eesti ega Läti. Tallents lõikas linna pooleks ja nii hakkas Valka suikuma surmale, millest ei olnud kasu nii Lätil ega Eestil.

Vene Loodevalitsusega algas palju sekeldusi oktoobri teisel poolel. Loodearmee oli alanud pealetungi Petrogradile 10. okt. Esialgu arenes ofensiiv edukalt, 16. oktoobril vallutati Gatšina. 20. oktoobril jõudsid Loodearmee eelväed Pulkovo kõrgustikule, kust binokliga võis näha Petrogradi eeslinnu. Hirmunud nõukogude valitsus võttis ette meeleheitlikke samme Petrogradi päästmiseks. Petrogradi saabus Trotski volitusega valitsuselt piiramata võimu tarvitamiseks. Ta kõrvaldas kohapealse komissari G. Zinovjevi, hakkas kõva käega juhtima tegevust rindel ja tagalas. Mööda kahe roopapaariga magistraali Moskva-Petrograd vedasid rongid päevad ja ööd abivägesid Petrogradi kaitseks.

Samal ajal kui punased ajasid end sirgu, järk-järgult toibudes paanikast, valitses Loodearmee juhatuses korralagedus ja saamatus taktikaliste ülesannete teostamisel. Ühele kindralile paremal tiival oli antud tähtis ülesanne – vallutada Blogoje jaam, et seega läbi lõigata Moskva-Petrogradi raudteeliin. Kindral jättis selle sügavalt vaenlase tagalasse suunatud olulise taktikalise manöövri täitmata, pööras oma väeosa kiirmarsil otse Petrogradi suunas, et mitte hiljaks jääda linna vallutamisel. Olid ju Judenitši staabis Jaanilinnas, Narvas, juba enne pealetungi algust kohad ära jaotatud – missugune kindral saab Petrogradi kubermangu kuberneriks, missugune linnakomandandiks. Kindraleid oli Loodearmees  väga palju, kohtasid kõigile ei jätkunud, seepärast lootsid ilma kohata jäänud mehed pääseda järele rabelemisega omaenda käel. Nii kui seegi kindral, kes jättis Bologoje kus seda ja teist, et õigeaegselt Petrogradi pärale jõuda ja kindlustada endale mõni sobiv koht.

21. oktoobril algas Trotski vastupealetung Judenitšile. See oli hästi ette valmistatud ja taktikaliselt laitmatult juhitud. Olid ju Trotskil nõuandjateks tsaariaegsed kuulsused – kindralid M. Aleksejev ja Bontš-Brujevitš.

Algas Loodearmee üldine taganemine. Punavägi oli taganejatel tihedalt kannul, Trotski tahtis maksku mis maksab lõplikult hävitada Judenitši, kes esmakordselt kevadel ja nüüd teistkordselt sügisel oli tõsiselt ohustanud Petrogradi.

Eesti väeosad grupeerisid end, et moodustada kaitsetammi Narva-eelsetel positsioonidel punaväe murdlainete vastu. Taganevad Loodearmee löödud osad lasti sellest tammist läbi Eesti territooriumile varju vaenlase eest. Eesti vägedel algas nüüd raske aeg punavenelaste maruliste pealetungide tõrjumisel.

Kuigi vaenlasel oli arvuliselt suur ülekaal ja parem tehniline varustus kui meil, eriti kahurväe alal, nurjusid kõik Trotski läbimurrukatsed.

Pärast lüüasaamist oli loodearmeelaste moraal langend madalale, neil polnud enam usku oma asjasse. Nad asetati puhkusele mitmesugustes paikades Virumaal. Nende seas puhkes tüüfus, mille vastu võitlemine nõudis suuri pingutusi meie poolt. Ka taudist päästsime Loodearmee, nii nagu olime ta päästnud Trotski punaväe käest.

Aga Judenitš ja tema Loodeavalitsus ei olnud oma hädast saanud mingit õppust. Petrogradi pealetungi nurjumises süüdistasid nad liitlaste sõjaväeliste esindajate ees eestlasi. Seda süüdistust levitavad vene valgete emigrandid veel tänapäev. Sellest ei räägitud sõnagi, et tänu ainult eesti sõduri vaprusele Narva rindel jäi niipalju loodearmeelasi ellu, eesotsas eestlaste süüdistajate vene ministerite ja kindralitega.

Loodevalitsuse sõjaminister N. Judenitš asus elama mugavalt Tallinna Kommertshotelli.

Ühel väga varasel hommikul novembrikuu algul helistas mulle mu sõber Harald Andreae. Kohkunud häälega teatas, et öösel on hotellist ära viidud kindral Judenitš – mundris venelaste poolt. Kindral rabelenud ja karjunud appi. Siis seotud tal suu ja käedjalad. Andreae küsis, mis ta peab tegema? Vastasin, mitte midagi. Räägin asjast Poskale, eks siis kuule, mis teha.

Nägin Poskat ministeeriumi töö algul kell 9. Ta juba teadis, mis Judenitšiga oli juhtunud. Talle oli telefoneeritud prantsuse kolonel Hürsteli poolt. Judenitši olid röövinud Bulak-Balahhovitši kasakad uljal viisil, a´la Rinaldo Rinaldini. Viinud Judenitši veoautos raudteejaama, tegi ohvitser, jõugu juht, revolvriga ähvardades reisijatest tühjaks ühe vaguni öisest Tartu rongist, mille venelased okupeerisid. Meie sõjaväevõimud tegid juba korralduse, et rong peatatakse Tapal ja et röövlid koos saagiga toodakse Tallinna.

Samal pealelõunal viibisin pealtkuulajana ülekuulamisel, mida toimetas Pagari tänaval sõjaministeeriumi majas II osakonna ülem kapten Mamers. Ülekuulatav oli see jessauul, kes oli juhtinud Judenitši röövimis-operatsiooni. Oma mehelikkusega ja avameelsusega tekitas ta kõigiti sümpaatse mulje. Ta laiutas käsi: “Ma ei saa aru, mispärast teie kaitsete seda praagamagu, tagala kangelast, kes kannab kindrali paguneid arusaamatuse tõttu. Ta ei ole mitte ükski koerapoeg (sukin sõn), vaid ka kurjategija, kes on kõrvaldanud oma tasku miljonid liitlaste poolt Loodearmee jaoks antud raha. Ma ei mõista, mispärast eestlased teda pole pannud vangi.”

“Mis te kavatsesite teha Judenitšiga?” küsis Mamers.

“Seda, mida isake Balahhovitš kuulutas avalikult juba suvel – jalgupidi üles puua.”

“Mispärast te seda kohe ei teinud hotellis?”

“Ei tahtnud käsi määrida, pealegi veel Eesti pinnal. Tahtsime ta viia Tartu, sealt mööda jääd üle Peipsi. Seal, teisel pool kaldal oleks talle tehtud sõjakohus.”

Vene ohvitser ja tema mehed lasti vabaks, hoiatusega, et kui nad veel Tallinna tulevad, pannakse nad pokri. Kolonel Hürsteli nõudel anti Judenitš temale välja. “Prantsusmaa kaitse alla,” ütles Hürstel. Õige pea sõitis Judenitš Pariisi. Judenitš endine käsualune, Loodearmee, sai desarmeeritud Eesti valitsuse otsusega 11. novembrist 1919.

Juba oktoobri algul tõi kapten Warrender ühel õhtul minu juurde majja John Barry, “London Daily Chronicle” kirjasaatja. Ta seletas, et tahaks väga minna Venemaale läbi meie frondi. Ta on Labour Party tuntud tegelane, võib eestlastele olla kasulik Vene valitsuse juures. Warrender ütles, et Barryl on Labour Party liidri James O´Grady soovitus, palus, et ma vahendaksin Barryle kõneluse Poskaga, kellega Barry soovib rääkida meie frondist läbimineku asjus. Korraldasin Barryle jutulevõtu Poska poolt. Olin selle jutu juures tõlgiks. Juba algusest peale ei ajanud Barry oma asja hästi Poska ees. Barry ütles,  ta on teadlik, et Eesti välisministeerium hankis salaja ajalehemehe Artur Ransome´i, keda tema hästi tunneb, et Ransome kõneleks Kremlis kellega tarvis, Eesti rahusoovidest. Selle tulemusena saatis Tšitšerin juba augustis ettepaneku alustada rahuläbirääkimisi, kuid need rääkimised ei ole veel ikka alanud. Mida rohkem ma Barry juttu tõlkisin, seda enam läks Poska nägu pilve.

Ta sähvas: “See, mida räägite Ransome´ist, ei puutu teisse ega minusse. Mida te tahate?”

“Palun, et lubaksite mul minna läbi frondi Venemaale, kus ma võin olla väga kasulik teie asjale. Kui lubasite Ransome´ile, võite lubada ka minule.”

Teistkordse Ransome´i nime suhuvõtmisega rikkus Barry lõplikult oma plaani. Poska ütles pahaselt: “Mingit meie frondist läbiminekut mina teile ei luba. Eesti front ei ole jalutuskoht juhtumisteotsijatele nagu teie. Teie taktivaesus ei lase mind teist lugu pidada.”

Barry pomises midagi jumalagajätuks ja lahkus kiiresti.

Kuu aega hiljem ütels Warrender mulle, et ta oli saanud paar nädalat tagasi telegrammi Barry käest Helsingist teatega, et ta läheb Venemaale läbi Soome frondi. Olin tema juba unustanud, aga nüüd pidin avaldama Warrenderile oma imestust selle sulerüütli visaduse ja tahtejõu üle. See näib olevat ajalehemehe elukutse üheks omaduseks, lisaks uudishimule ja küünilikkusele.

Vaata raamatut meie poes http://vanajahea.ee – Ajalugu/Eesti