Trooja väljadel
on ebatavaline teos eesti kirjanduses, ulatudes ajaliselt kaugemale minevikku, kui Karl Ristikivi ja Ain Kalmuse looming ajaloolistel teemadel. Oma raamatu kohta on autor öelnud ühes intervjuus: “Mind kehutas tahe, edasi anda mingit pilti kreeka pronksiaja maailmast. Pidin muidugi paar korda Kreekas käima ja need sõidud kujunesid suurteks elamusteks. Jällegi haaras mind too müstiline kuuluvuse tunne: kuigi Kreeka oli võrratult erinev kõigist paikadest, mida seni olin näinud, olin ma seal kuidagi silmapilkselt kodus. Usuksin ma hingede rändamisse, ütleksin, et mu hing on uidanud varemgi Kreeka tulise päikese lõõmas, võidelnud Trooja müüride all ja vaadanud Mükeene kindluse terrassilt üle Argolise lagendiku kolmtuhat aastat tagasi. Romaani kirjutamise kestel õppisin ära ka kreeka keele ja lugesin Iliase läbi algkeeles, mis samuti osutus elamuseks. Olin sellest palju aastaid unistanud.”

Helgi Öpik on botaanikateaduse doktor ja õppejõud Walesi ülikoolis Swanseas alates aastast 1961. Ta on sündinud Tartus 1936 rahvusvaheliselt kuulsa astronoomi Ernst Öpiku tütrena. Isa õde avaldast 1938 eestikeelses tõlkes Odüsseia, mida väike Helgi juba viie-kuuaastasena luges veel enne, kui ta pagulaslapsena alustas oma kooliteed Saksamaal. Peale neli aastat kestnud viibimist Balti ülikooli laagrites Hamburgis ja Pinnebergis asus perekond Põhja-Iirimaale, kuhu prof. Ernst Öpik kutsuti Armaghi observatooriumi astronoomiks. Seal lõpetas Helgi Öpik tütarlastekooli ja hiljem ülikoolis Belfastis. Doktorikraadi botaanika alal omandas ta Manchesteris. 

Autor Helgi Öpik

“Trooja väljadel”
Pühendatud minu õele Tiiule

Romaan

Kirjastus VÄLIS-EESTI & EMP Stockholm 1980
Kaaneümbris autorilt

Proloog – Pelion
Pikk mäeprofiil sinerdab vastu laevadele, mis lähenevad Volose sadamale üle lahe; sama mägestik virvendab läbi suvekuumuse Tessaalia lagendiku kohal; tume, mitmeharjaline, kerkib ta idas üles Aigeuse merest. Volose äärelinna viljapuuaedade vahelt hakkab tolmune tee looklema üles valendavate külade poole, mis ripuvad mäekallakuil. Kes kannatab paaritunnilist raputamist bussis, mis varahommikul lahkub Volosest – tuubil täis inimesi, melonikorve, elusaid hanesid ja kanu – kes talub vaadata sõiduki aknast lausa kuristikupõhjadesse – võib sõita üles läbi mägestiku, kuni tee sukeldub jälle läbi lokkavate kastanimetsade Zagora küla juures mereranda. See on suurepärane sõit. Pelionil pole midagi nigelat, kõik on võimas, suur – kaljulahmakad, lõhendikud, vaated üle mitmekihiliste mäeahelikkude, Aigeuse mere aeglased, vägevad lained mäejalal; ja kõik on iidne. Kui vanad on hiigelplataanid Zagora külaplatsil? Kümme kohvilauda mahub ringis ümber tüve. Kui vana on tilluke kirik küpresside vahel, ja kaev, mille kalakujude suudest voolab külm vesi, hoolimata suvepõuast? Tulek mäetagusesse külla on nagu astumine minevikku. Kanad hulguvad kitsail tänavail; naised lähevad kaevule, kruus õlal, pikk põll tumeda seeliku peal, patsid räti all. Kaks korda päevas käib buss, toob kära, sagimist ja tolmupilvi, siis jääb kõik taas vaikseks. Pelion magab ja ajatust vaikusest hakkavad liikuma mäe muistsed mälestused ja legendid. Aeg seisab; aeg hakkab libisema tagurpidi läbi aastate, läbi aastasadade, läbi aastatuhandete.
Vana Kreeka; Hellas: sõnad manavad esmajoones silme ette Ateena akropolise sambaid ja klassikalise ajastu kunsti ning kirjandust. Kuid Pelioni mälestused ulatuvad kaugemale tagasi, pronksiajani, muinasajani, ajani, mil ei õitsenud Ateena vaid Mükeene; mil maa polnud Hellas vaid Ahhaia; mil Vahemere päikese all ei kõndinud filosoofid ja demagoogid vaid sõdurkuningad.
Kolmtuhat aastat tagasi …

I osa
Mägedelt alla

1 – Mägedelt alla

OIi varajane sügisehommik. Pelioni mäe kohal oli õhk jahe ja imeselge; taevas hommikutuules õõtsuva pöökpuuoksastiku vahel oli puhtaim sinine. Päike riivas vaid ülemisi puulatvu, ulatamata valgustama põlistest puudest piiratud platsi kentauride pealiku Herioni eluaseme ees. Ainult keskpäeva suunas lõhenes puude sein ja võimaldas vaate alla üle metsaga kaetud kallaste, üle hommikuudus sinetava ranniku ja tuhmhõbedase merelahe.
Heironi elamu koosnes koopaist mäeküljel ja mäekalda vastu püstituatud korrapäratuist onnest. Hobusekapjadest sõtkutud platsil oli palju askeldamist. Alati oli sel hommikuajal siin talitamas inimesi Heironi majaonnast ja ümbritsevaist koopaist ning hüttidest; siin valmistusid mehed päevaseks jahiks, naised lüpsid puude alla seotud kitsi ning märasid, lapsed juures ahnete silmadega ootamas sooja piima; koerad jooksid ringi kõigi jalus ning kõne, hüüded, laste kisa, hirnumine, haukumine ja määgimine kajasid alati kaugele läbi selge mägestikuõhu. Praegu oli aga puude all sagimist rohkem kui tavaliselt. Platsi lahtisel serval seisis kümmekond meest, kes ilmselt olid siin võõrad. Nende varustus poleks mujal väiksematki tähelepanu äratanud – tarbekohased teekäijate riided ja relvad – aga kentauride seas, kes käisid ringi poolpaljalt või kandsid määrdunud lambanahku hooletult õlul, näis see tore ja kirev. Võõraste siledaks seotud juuksed ja kärbitud habemed andsid neile mägielanike kõrval keigarliku ilme: võis vaevalt arvata, et need olid sõdurid, kel mitu taplust selja taga. Võõrad olid kokku meelitanud hulga uudishimutsejaid. Nooremad mehed kadestasid sõdurite nuge ning mõõku ja vaidlesid nende hobuste väärtuse üle, sest need olid küll kõrgemat kasvu kui kentauride loomade jässakas mägine tõug, aga see-eest peenema kondiga. Vanemad õiendasid jahiriistadega ja püüdsid teha näo, et selliseid on varemgi nähtud, aga ka nende pilgud kiskusid salamahti võõraste poole. Naised piilusid aupaklikust kaugusest. Kõige lähemale suvatses tikkuda kari alasti poisikesi, aga kui üks sõdur naljapärast korraga paar järsku sammu nende poole astus, punus kogu salk kisades puude alla.
Sõdurid olid Ftia kuninga Peleuse saatjaskond, saabunud kuningaga eelmisel päeval, et kuninga poeg kentauride juurest koju viia. Kõik olid lahkumiseks valmis, oodates ainult, kuni kuninga poeg kaaslastega jumalaga jättis. Ka printsi eraldas nüüd riietus teravalt ta kaaslastest, kes kandsid kentauride kombel nahku, aga talle oli ema kodust saatnud heleda kitooni ja punase mantli ja isa kinkinud laia pronksilustustega relvavöö. Selle kirjatud tuped rippusid tühjalt, kuna relvad käisid poiste vahel käest kätte.
“Sinu isa on helde käega, Ahhilleus”, ütles üks poistest kiitvalt, peaaegu kadestavalt. “Sellistega võib juba sõtta minna!”
“Ja milline ratsu!” lausus teine, käsi ümber hobuse kaela: ka ratsahobuse oli Peleus Ahhilleusele toonud.
“Sina lipitsed eilsest saadik selle hobuse ümber”, sõnas kolmas. “Pane tähele, Ahhilleus: kui ühel hommikul su hobune tallist kadunud on, sa tead, kelle juurest otsima minna!”
Poisid naersid suurel häälel, nagu see oleks olnud nupukaim nali, mida nad olid eales kuulnud. Nad olid sellises ülemeelikus tujus, milles väikseim lõbus sõna süütab naeruplahvatuse. Ahhilleus ise oli rõõmsaim kõigist; tal polnud kuhugile panna pimedat rõõmu, mis teda valdas. Sõnad, mida tema ja kaaslased edasi-tagasi pildusid, olid rõõmusädemed. “Mida sa nüüd tegema hakkad?” – “Külasta meid varsti!” – “Pea mind meeles, kui sõtta lähed!” – “Tule kevadel Tessaaliasse!” Need olid tühised sõnad. Aga Ahhilleus nägi ennast juba külastamas oma õppekaaslasi kui prints, maleva saatel, kutsumas neid sõtta, juhatamas neid kõiki …
Relvad jõudsid viimaks tagasi Ahhilleuse kätte; ta torkas need tuppe, lõi vastu puusa, nagu ta oli märganud sõdureid tegemas, ja vaatas isa ning Heironi suunas. Kuningad seisid kõrvuti, Peleus kallis purpurmantlis, valkjad lokid hoolikalt õlgadele kammitud, habe seotud ja pöetud; Heironil oli vaid nahkpõll niuete ümber ja ta habe langes suures puhmas üle karvase rinna. Ometi, mõtles Ahhilleus, Heiron ei näinud mitte vähem kuninglik välja. Ta oli seda varemgi mõelnud, vaadates vana kentauri istumas Iolkose palee saalis vürstide seas: keegi polnud õilsam ega väärikam kui kentauride pealik. Nüüd kohtas ta pilk Heironi oma ja Heiron tuli tema poole; Peleus astus mõne sammu temaga koos, aga keeras siis kõrvale ja läks oma meeste juurde, et mitte segada jumalagajättu.
“Oled valmis?” küsis Heiron.
“Vist küll”, vastas Ahhilleus.
Heiron vaatas taevast ja haistis tuult.
“Ilm jääb ilusaks teie reisiks”, hindas ta. “Mis siis muud, kui hakake minema. Küllap näeme veel. Sa tuled kindlasti mõnikord Iolkosesse; sealt pole siia enam pikk maa.”
“Küllap ma tulen”, lubas Ahhilleus, nagu ta oli lubanud külastada oma sõpru, aga ta rõõmuärevus oli nüüd haihtunud. Heiron oli kõnelnud naeruse näoga, aga siiski Ahhilleus tajus temas sügavalt nukrust ja ka teised poisid nähtavasti tundsid seda, sest nad olid jäänud tummaks, vahtisid puid ja taevast ja tonkisid varvastega kive. Midagi oli vaja öelda ja seda oli piinlik öelda ja vaikimine ka oli piinlik.
“Suur tänu – kõige eest”, sai Ahhilleus lõpuks välja.
Heiron lõi talle kämblaga tubli mütsu õlale.
“Jumalad saatku ja õnn kaasa!” ütles ta ja astus eemale.
Nii läksid ta kasvandikud … Ta päris Iolkoses neist teateid. “Liktori poeg? Oh, see tapeti ammu, talvel – veretasu …” Või: “langenud lahingus” – “hukkus laevaga teel Kreetasse…” Nad läksid, nad kadusid, hukkusid; ainult tema säilitas midagi neist siin Pelionil, tehes lugulaule neist, kes kuulsaks said ja leinalaule neist, kellele oli määratud, mitte kunagi kuulsaks saada; videvikus kuulis ta puude vahel nende hääli, keda enam polnud siin …
Noormeeste hõise pani Heironi uuesti pöörduma: Ahhilleus oli karanud hobuse selga ja ratsutas Ftia meeste poole, kes nüüd kõik kiirustasid ronima hobustele või muuladele. Peleus viipas Heironile; lahkumissõnad olid juba öeldud; ta laskis end aidata ratsule ja salk hakkas liikuma. Lagendiku äärelt Ahhilleus lehvitas tagasi ja kaaslased hüüdsid talle viimased tervitused. Siis asus trobikond rajale, mis viis õhtu poole alla mäge, ja oli peatselt puutüvede sammastikku kadunud.

***

Kuningas Peleuse valdkond, üks suurimaid Ahhaia põhjaosas, ulatus piki rannikut Oeta mägedest kuni Iolkose sadamani Pelioni jalal, kus vürst Eumelos talle allus; aga riigi keskpaik, Ftia linnus, asus Sperheiose jõe orus jõe päevpoolse kaldal, poole hommiku jalatee kauguselt jõesuust. Peleus polnud aga sündinud Ftias; ta pärines mürmidoonidest, “sipelgameestest”, kes alguses, kui ahhailased tungisid maale põhjast suure rahvasterändamise ajal, kümnete inimepõlvede eest, olid esmalt asunud Dudona ümbrusesse Hellase õhturannikul. Mürmidoonide kuningad olid Zeusi soost ja Zeus, võimsaim jumalaist, andis neile valduse üle suurte maa-alade. Mürmidoonid asutasid Dodonas Zeusi auks pühapaiga, millest sai üks kuulsamaid oraakleid maal ja Zeus kõneles seal tuule häälega tammelehtedes. Dodonast liikus mürmidoonide suguharusid aja jooksul edasi lõuna poole ja aiakiidide sugu asus Aigina saarele, kus Peleus ilmavalgust nägi kuningas Aiakose noorema pojana. Sealt oli Moira, saatus, juhtinud ta tagasi põhja poole Ftia troonile, kuigi mitte mööda siledaid teid.
Mürmidoonid paljunesid Aiginas nagu putukad, kelle kuju oli nende hõimu embleem; saar kippus kitsaks jääma, sundides kuningaid sagedastele röövretkedele; nende sõjakus ja vahvus said kuulsaks. Ent siis tabas jumalate viha saart. Peleus oli parajasti meheikka jõudnud, kui Aiginat ängistas suur viljaikaldus, nälg ja lõpuks taud. Oraakli nõuandel kogus Peleus paar laevatäit mehi, kes olid noored ja peredeta, või kelle omaksed olid langenud nälja või tõve ohvriks, ja purjetas õnne otsima. Mingi jumalus tõukas ta Ftia randa. Kuuldes, et kohalik valitseja oli parajasti sõjas naabritega, ruttas Peleus oma abi pakkuma ja tänu temale saavutas Ftia vürst kiire võidu. Tasuks said mürmidoonid asumaid Ftias ja Peleus ise sai kuninga väimeheks. Naine sünnitas talle tütre; tal oli kodu, kambrid kuningakojas ja koht püha kolde kõrval.
Üks odavise: kui kaua lendab relv mehe peost märki? See ajavahemik tegi Peleusest jälle kodutu lindprii hulkuri. Kurikuulus metsseajaht Kalüdonis läks maksma mitme sangari elu, sest jahijumalanna viha lasus Kalüdoni peal; esimene ohver oli Ftia kuninga poeg, kes koos Peleusega oli Kalüdonis külalisena ja keda jahirüsinas Peleuse viskoda surmavalt tabas.
Peleus seisis surnu kohal. Jahilised ta ümber hädaldasid, kahetsesid; otsisid, millel laipa ära kanda; aga Peleus ei kuulnud ühtegi sõna. Jääkülm jubedus roomas ta peale, kivistas ta kurdiks, täitis ta teadvuse ainsa mõttega: kes usub, et see oli õnnetus – et ta ei tapnud printsi nõnda, võõraste seas, kaugel kodust, et pärida Ftia trooni? Ta ei saa pakkuda lunaraha naiseisale roima eest, mis teeb ta kuningakoja pärijaks – Ftiasse pole tal enam tagasi minemist ja ükskõik kuhu ta pageb, saab ta kandma mõrtsuka nimetust. Üks tee puhastaks ta käed ja nime! Ta pani käe noa pidemele. Aga siis ta mõtles: ei – ma elan! Ma pole mõrtsukas – ma elan ja näitan, et ma olen õige mees!
Seekord Peleus põgenes vaid paari ustava kaaslasega; mürmidoonide hulk jäi Ftiasse harima põllulappe ja sigitama äsjakositud naistega poegi. Järgnesid aastad rännakuid, seiklusi, võitlusi. Oma peotäie meestega otsis Peleus tegevust ja saaki, kust ta sai. Ta käis Kolhises Argo laeva retkel, mis laulikute suus oli juba legendiks muutumas; ta võttis osa Heraklese sõjakäigust Trooja vastu – ja leidis end võitlemas kõrvuti oma vanema vennaga. Peleus elas kuningakodades ja kentauride koobastes, nautis hoovilaulikute kiitust ja võitles elu eest nagu metsloom, selg vastu kivi. Ta sõlmis sidemeid ühe ja teisega, ent surm ja saatus rebisid need taas; kusagil polnud tal rahu ega püsi, ainult ohud, haavad, viletsus, vaheti lausa nälg. Vend kutsus teda Aiginasse tagasi, aga uhkus keelas teda minemast nõnda, veresüü sunnil. Nii ta kannatas ja lõpuks viis tee teda ikka Ftiasse tagasi. Aja jooksul haihtus Ftia kuninga lein ja viha; ta oli vananemas, pojata, naabervalitsejad heitsid jälle ahneid pilke Ftia jõukusele. Peale kolmandat verist taplust Tessaaliast tulnud veiseriisujatega laskis Ftia kuningas Peleusel maksta printsi tapmise eest verehinna Peleuse idamaalt toodud kullaga ning helgel suvepäeval jõudis Peleuse kaarik Ftia linnuse hoovi, kus vanad mürmidoonid talle rõõmuhõiskel vastu tormasid ja tuttav-võõras naine hoidis kättpidi heledapäist tütarlast, kes aralt laskis end lükata pika säravas mundris mehe ette, kes – ema ütles – oli ta isa …
Peale vana kuninga surma päris Peleus riigi, ilma et keegi oleks sellele vastu vaielnud.
Vaadates alla kindluse terrassilt tänas Peleus jumalate heldust. Sperheiose org oli rammus maa; kuningakoda ei ujunud just kullas, aga puudust ka polnud; teda austati kui kangelast ja kui õiglast meest – ta teod olid tõepoolest pesnud ta kätelt veresüü. Ülikud palees ja külade pealikud olid peamiselt Ftia rahva seast, Peleuse sõdurid ja väejuhid mürmidoonide hulgast, aga hõimud olid segunemas ja Peleus oli kõik omaks võtnud – nagu ta oli omaks võtnud Ftia riigi, mille piire ta oli kaitsnud ja laiendanud, nagu vana linnuse, millele ta oli juurde püstitanud kambreid ja tihendanud müüre. Tal oli üles ehitatud väärt pärandust pojale edasi andmiseks.
Ainult – tal polnud poega. Kuninganna suri rohkem lapsi ilmale toomata ja isegi ükski orjataridest palees ei kandnud talle poeglast – ning ta oli juba keskikka jõudnud!
Kuninganna suri talvel – südatalvel, surmakuul. Kevadel, mõtles Peleus, reisib ta Tessaaliasse ja kuulab järele, kust uut naist kosida. Kuid varajasel aastaajal, kui neid keegi veel ei osanud oodata, ilmusid äkki mereröövlid põhjapoolsetelt saartelt, laastasid rannikut Pelioni all Sepiase maaninast Tempe oruni ja julgesid isegi Iolkose linnust rünnata, kuigi sealt aeti nad kiiresti pagema. Aega kaotamata läksid maismaa vürstid kätte maksma – Peleus, kuningas Eumelos Iolkosest, Tempe oru valdajad; isegi kentaurid, kes harva lahkusid oma mägikodust, ühinesid retkega, olles kaotanud palju hobuseid ja lambaid, kuna karjad polnud riisujate tulekul veel suveks kõrgmaile aetud.
Kui nad kümnendal päikeseloojangul peale väljasõitu maandusid Sepiase rannikul Pelioni mäe all, oli nende meeleolu ülev. Nad olid omakorda üllatanud mereröövleid ja rüüstanud edukalt mitu saart ise vähe mehi kaotades. Sepiase rannikul jagati saak, et kentaurid võiksid kanda oma osa otse mägedesse; teised pidid järgmisel hommikul edasi sõudma igaüks sõudma kodusadama poole.
Mehed lesisid kaua rannikul tulede ümber. Praetud liha ja veini oli külluses; kentauride laulikud olid tulnud mäelt ja leelutasid kordamööda vanu lugusid ja uusi värsse vastmöödunud retkest. Heiron, keda Peleus tundis oma maapao ajast saadik, istus Peleuse lähedal.
“See on nagu pulmapidu”, lausus ta. Saartelt oli naisi rikkalikult leitud, mereröövlite poolt kokku veetud, ja mehed lõbustasid endid nüüd nendega; mõnelpool oli naeru, mõnelpool nuttu.
Peleus vaatas tütarlast enda kõrval. See oli aukink talle, ühe saare pealiku tütar, mitte käest kätte käinud orjatar. Ta istus meeste vahel, sale ja väike, tumedajuukseline, peente näojoontega, kulmud kitsad ja kaarjad, silmad suured ja tumedad nagu hirmunud linnul püüdja peos. Peleuse auks olid väejuhid ta naljatades ehtinud raskete kuldkeede ja juuksenõeltega, kinnitanud massiivse pronksvöö ümber hapra piha.
“Pulampidu – ja ma ei tea pruudi nimegi”, naeratas Peleus laskudes küünarnuki najale ja vaadates näitsiku poole üles.
“Mis on su nimi?”
Tüdruk ei vastanud.
“Sinu – nimi?” kordas Peleus silphaaval: saarte rahval oli oma murrak, nendega oli mõnikord raske rääkida.
“Tetis!” Neiu huuled paotusid välja laskmaks lühikest sõna ja tardusid jälle kinni liikumatus näos.
“Ilus nimi”, lausus Peleus. “Ja sina oled ka ilus – tead seda?”
Jälle ei saanud ta vastust – mitte naeratuse varjugi. Hetkeks tundis Peleus mingit heldimust, mingit nukrust, vaadates neisse pärani tumedatesse silmadesse ja ta silitas tasa üle naise käevarre ning siis liigahtas midagi neis silmis – nagu üllatus, et teda nii hellalt puudutati. Aga siis hüüdis Peleus lõbusalt:
“Laulik – kus sa oled? Laula meile pulmalaulu – aeg on viia pruut pulmakambrisse!”
Heiron naeris ja osutas üle õla käega kaljude poole.
“Ennäe sulle kambreid – seal koopais öeldakse merejumalad ise olevat pulmi pidanud!”
Nali naljaks: laulik tõstiski vana pulmaviisi, millega sõdurid ühinesid ning Peleus kandis pruudi koopasse kahe sõjamehe vahelt, kes seisid vahvalt, tulest tõmmatud tukid pulmatungalde eest peos, ja hoidsid koopasuu eest kõrval puuoksi, mis kaljuseinalt alla rippusid. Keegi viskas Peleuse mantli neile järele: oksad vetrusid tagasi ja nad olid kahekesi salapärases soojas pimeduses. See võinuks tõesti olla kamber, kuhu merejumal oli kord ahvatlenud sureliku neitsi… Väljast meeste kisa kostis nagu väga, väga kaugelt. Peleus vabastas mõõgavöö, laskis selle liivale kukkuda ja sirutas käed naise poole.
Kui ta ärkas, tungis madal koidupäike läbi okste koopasse. Naine lamas ta kõrval, pooleldi kaetud punase mantliga, valge rind paljas, üks käevars üle pea; tumedad juuksed, milles ripnesid veel mõned kuldnõelad, olid liivas laiali. Väljas polnud muud häält kui tasane lainete vulin ning Peleus kuulatades tajus vaid ääretut rahu rannas, meres – ja enda südames.
Ta tõusis ja puges okste vahelt välja. Tuhahunnikute vahel mehed suurelt osalt magasid; eemal seisid mõned ümber taaselustatud tule, mille valkjas suits kerkis sirgelt taeva poole. Heiron istus kivil mere ääres, pikk oda põlvil; Peleust nähes tuli ta kuningale vastu.
“Pulmakingitus sulle”, ütles ta ulatades oda Peleusele. “Kuulsin, et sul murti oda lahingus. Ole sellega võidukas ja päranda see kord pojale!”
Peleus võttis saarepuust varre pihku; puu oli sile nagu elevandiluu. Heiron oli kuulsaim odameister Tessaalias ja öeldi, et ta lausus oma relvadele Sõna, mida ainult kentaurid teadsid…
“Pojale?” lausus Peleus. “Ole tänatud ja olgu su sõnad heaks endeks!”
Oksad koopaava ees liikusid; Tetis ronis omakorda välja, käes Peleuse kortsunud mantel ja unustatud mõõgavöö. Ta hirm oli vaigistunud; kui ta vaatas valguse poole, polnud ta silmad enam tumedad vaid sinakasrohelised nagu varahommikune meri ise. Peleus kinnitas vöö endale ümber ja pani käed naise õlule. Neiu vaatas maha, kui Peleus teda puudutas, aga pikkamisi ta tõstis näo ja laskis mehe silmadel kütkestada oma pilgu.
“Kui sa mulle poja annad”, sõnas Peleus, “oled sa Ftia kuninganna!”

***

Ahilleus sündis enne järgmist kevadet. Kuningas Peleus tõi tänulikkuses jumalaile suured ohvrid ja peol, mille ta oma majarahvale korraldas, istus saarelt toodud näitsik, kuldse diadeemiga ja kreeta orjataride poolt väljaõmmeldud kahisevas mitmekihilises seelikus, esimest korda arglikult kuninga kõrvale saali otsas. Kui Peleus tõstis amme sülest lapse üles rahvale näha, tundis ta, et võib öelda: mul on kõik.
Suurel õnnele järgnes muidugi murevarje; nii on jumalad inimestele üha määranud. Ahhilleus jäi nende ainsaks lapseks. Tetis tõi küll veel kolm poisslast järjestikku ilmale, aga kõik surid sündides ja siis pani Maa-Ema piiri ta sigivusele. Peleus omalt poolt ei võtnud enam ühtegi ümmardajat oma sängi sellest ajast saadik, mil ta Tetise koju tõi. Rahu, mida ta oli tajunud ärgates Tetise kõrval mererannas, oli jäänud ta hinge; ta ei tahtnud seda rikkuda. Liiga kibe pilge oleks olnud kuningannale tõusta viljatust lapsevoodist ja näha oma mehe last mõne orjatari rinnal. Selline oli aiakiidide Moira, mõtles Peleus – tema suguseltsis polnud kunagi palju poegi. Aga see üks kasvas ja kosus, nii et teda oli lust vaadata – jumalate kink, tugev, terve, lõbus. Kui Ahhilleus naistesaalist välja kasvas, määras Peleus esialgu talle oma majaliste seast kasvataja, Foiniksi, oma sõbra ja kaitsealuse, kes oli Ftiasse põgenenud olles tülli läinud isaga ühe liignaise pärast. Isa needus oli Foiniksi külge hakanud ja teinud ta lastetuks, nii et ta suurima rõõmuga võttis kuninga poja kasvatamise enda peale, hüüdis kasvandikku pojaks ja uhkustas temaga. Oli aeg, mil Foiniks oli Ahhilleusele lähedasem kui lihane isa, keda ümbritsesid tseremooniad ja ohvritalituste müsteeriumid: lapse meeltes segunesid kujutlused jumalaist isa kujuga. Aga kui Ahhilleus sai kaheteistkümne aastaseks, viis Peleus ta Heironi juurde.
Kentauride suguharu oli alati elanud Pelioni ja Ossa metsarikkas mägestikus; kentaurid väitsid, et Maa ise oli neid seal sünnitanud. Nad elatusid jahist, lamba-, kitse- ja hobusekarjade saadustest ja metsikutest viljadest, mida mägestik tootis; madalmailt tõid nad nahkade eest pronksi, veini ja õli. Kentaurid kõnelesid omavahel veel muistset keelt, mida maal enne ahhailaste tulekut pruugiti. Pelion jäi ahhailastest vallutamata, sest sisserändajate pronksrelvad, mis neile mujal eelduse andsid, ei aidanud palju ligipääsmatuis mäelõhendikes, mida kentaurid nii põhjalikult tundsid: kentauride mürknooled olid seal tõhusamad. Pealegi, viljatu mägestik paistis vaevalt vallutamise väärt. Nii jäid kentaurid kummardama vanu maapõue jumalaid ja harrastama ürgseid nõiakunste, mis tegid neid omajao kardetuks madalmaade rahva poolt. Aga kui kellelgi Pelioni all oli tõbi, mis ei tahtnud paraneda, või puudus karjas sigivus, mindi kentauridelt abi otsima. Kentaurid oli pealegi ületamatud jahimehed, ratsanikud, vibulaskjad, odaviskajad ja laulikud. Seetõttu oli sugenenud ümbruskonna pealikuil komme, saata oma poegi kentauride juurde õppima jahi- ning relvakunsti ja üldiselt karastama keha. Peleus elas küll Pelionist üsna kaugel, kuid oma maapao ajal oli ta end seal varjanud mõnda aega ja võlgnes elu Heironile; juba siis oli ta mõelnud, nähes noorukeid seal harjutamas, et kui tal oleks poeg… Nõnda andis ta nüüd oma pärija kentauride kuninga kasvatada.
Ahhilleus teadis juba selle aja peale, mida ta teha tahtis. Varajasimast lapsepõlvest saadik oli ta kuulanud elevusega lossi laulikuid leelutamas kangelaste tegudest; neile lisasid Peleuse sõjamehed lõputuid lugusid ta isa võitlustest. Saali maalitud seintel rippusid relvad, mille ajalugu Foiniks oli poisile seletanud – luupeaga mõõk oli toodud Kolhisest Argo laeval; läikiva pronkskiivri oli Herakles võtnud Trooja printsi peast ja kinkinud Peleusele oma lugupidamise märgiks. Vanad sõdurid upitasid teda põlvedele ja küsisid, kas tema ka tahab saada sõjameheks ning täiest südamest ta vastas: jah!
“Ning kas sa oled sama vahva kui su isa?”
“Jah!”
Selle peale alati kiideti ja patsutati teda; kuna salajas ta tõotas: ta saab veel vahvamaks! Isa oli juba vana, isa ei käinud enam sõjas; oodaku nad, kuni tema meheks saab, siis nad näevad!
Kui Peleus ütles, et Ahhilleus peab minema mõneks ajaks Heironi juurde, hüppas Ahhilleuse süda rõõmust: ta läheb kodust välja, teeb algust! Ta heitis end täie innuga harjutustesse ja ei tunnistanud midagi liiga raskeks. Kui talvel külm vaevas ja jahisaak oli kasin ja toidumoonast tuli puudust, tundis ta ebamugavust trotslikku rõõmu ja naeris teiste poiste üle, kes nurisesid ja isakodude mugavusi taga ohkasid. Heiron pidi Ahhilleust manitsema, et poiss endale liiga ei teeks. Ta õppis aplalt kõike, mida kentauridel pakkuda oli – võitluse ja ratsutamise kõrval rohtude tundmist ja haavade ravimist, lüüramängu ja lugulaule ja laulude luuletamist. Heiron tunnustas, et ta oli hea ravijakäsi ja hea and lauluks ja mänguks.
Ahhilleus oli õnnelik Heironi juures, kes näis olevat targim mees maailmas. Heiron tundis kõiki märke tuules ja taevas, mille järele ennustada ilma ja jahiõnne; ta luges endeid lindude häälest ja lennust, jõe voolust ja puude kohinast. Lugusid jumalaist ja kangelastest teadis Heiron äraarvamatul hulgal. Pelion oli püha pind, kus muistsel ajal oli võideldud jumalate ja titaanide kohutav heitlus; Heiron näitas sellest jäänud tohutuid kaljurahne, mida titaanid olid mäetippudest kangutanud ja lingukivideks kasutanud ja lõhesid, mida oli maasse kolmeharuga löönud Poseidon, Maavärindaja ja Merevaldaja. Õpetades poisse mäe kohal suurelt ja kirkalt helkivate tähtede järele mõõtma öö kulgemist, leidma suunda ja määrama aastaaegu ning pühasid tähtpäevi, osutas Heiron kangelaste kujudele, kes olid tõstetud tähistaevasse igaveseks ajaks – kõneldes nagu ta ise oleks läbi elanud kõike, millest ta vestis, nagu ta ise oleks küttinud hiiglaste küti Orioni seltsis, näinud Perseust heitlemas ussijuukselise Gorgooniga ja merest kerkinud peletisega. Jumalad olid Pelionil alati lähedal.
“Aga miks ei tule jumalad nüüd enam inimeste sekka nagu vanal ajal?”, küsis Ahhilleus kord.
Heiron vangutas pead, ümises “Moira” ja Ahhilleus arvas, et ta peab selle vastusega leppima. Aga mõne hetke pärast Heiron jätkas, rääkides tasa nagu iseenesele.
“Võibolla inimestel pole neid enam nii vaja. Nad ei tulnud asjata. Demeter ja Neitsi tulid , et õpetada inimsoole kündi, külvi ja lõikust ja siis lahkusid ning neid ei nähtud enam. Meie endi soontes on nüüd jumalate verd. Täiskasvanud poeg ei vaja enam isa kätt … Võibolla on parem nii. Nendel, kes jumalatega kohtusid silmast silma, ei läinud alati hästi. Surelikul on raske taluda surematu armastust või sõprust. Parem nii …”.
Mõned noorukid veetsid Heironi juures aastaid, teised jäid vaid paariks kuuks. Kui Ahhilleus esimese suve järele koju tuli ja laskis uhkelt vanematel imetleda oma tugevust ja osavust oda, mõõga ja vibuga, arvas Peleus, et sellest jatkub, kuid Ahhilleus kohkus. Tal polnud kaugeltki veel küllalt kentauride juures elamisest ja Peleus laskis endalt loa välja manguda teistkordseks minekuks – ja siis veel teistkordseks; aega oli … Foiniks asjata nurises kadedalt, et tea mis nõiatükke ja maajumalate kummardamist Ahhilleus kentauride juures harrastama õpib, aimamata, et just tema hoolitsemine ja manitsemine ajasid Ahhilleust temast ja kodust eemale. Pelionil oli Ahhilleus vaba ning seal oli tal sõpru. Heironil oli tavaliselt korraga kasvandikke tosina ümber ja Ahhilleus oli rahul oma osaga selles ühiskonnas, kui ta leidis, et keegi poistest polnud temast jõu ega väleduse poolest üle. Ainus, kellega ta jõudu polnud proovinud, oli Mahhaon, kes seisis teistest veidi eraldi, olles juba ligi kahekümnene ja kaua Heironi juures olnud, aga mitte võitluskunsti pärast: Mahhaon õppis suure hoolega arstikunsti, olles väikese kuningakoja noorem võsu, keda ei oodanud kuningakepp ega malev. Ahhilleus sai temaga eriti hästi läbi. Iolkose kuninga Eumelose poeg tuli aga linnusest üles kui tal tuju oli, tõi veini ja ässitas kogu kamba tempe tegema ning tüdinedes – või Heironit peljates – kadus jälle. Tema seltsis Ahhilleus käis mõnigi kord all linnas. Suvi läbi kihas Iolkos kaubalaevade tulekust ja minekust ja Eumelose poeg uhkustas sadamas oma teadmistega – ta tundis juba kaugelt, kust üks või teine laev pärines – Mükeenest, Ahhaia saartelt, Aasia rannikult, Foiniikiast või isegi Aigüptosest; ta õpetas Ahhilleust ka tundma ära meeste rahvust riietuse, näo ja isegi kõnnaku järele. Eumelose poeg purssis koguni mõned sõnad üht-teist võõrkeelt ja lubas minna reisima nii pea, kui isa talle laeva usaldab. Ahilleus tulgu kaasa, kui tahab… Kord, kui Ahhilleus Iolkosesse läks, seisis sadamas suur laev Troojast ning Eumelos võõrustas palees Trooja ülikuid. Nendega kaasas oli üks Trooja kuninga Priamose nooremaid poegi, Troilas, kes jäi Eumelose poja Ahhilleuse seltsi kuni saatkond kaubatehinguid ajas. Trooja laevu ei ilmunud Iolkosesse sageli; Heraklese sõjakäik Trooja vastu polnud ununenud ja Iolkoses elas veel mehi, kes kandsid ihul Trooja alt toodud arme ning troojalastesse suhtuti teatud umbusaldusega. “Reetlikud” – see oli ahhailaste sõna troojalaste tarvis, kuigi Ahhilleus kunagi ei saanud aru, millele see põhines. Ahhilleus – Trooja printsist pisut vanem – võttis ta oma “kaitse” alla ja viis ta üles Pelionile. Troilos oli vaimustatud elust kentauride juures, nagu Ahhilleus seda näitas ja kirjeldas. Trooja printsid pidid leppima harjutustega oma linna ees; Ida mägestikus Trooja taga ei elanud kentaure. Ahhilleus soovitas, et Troilos võiks mõneks ajaks temaga Pelionile jääda, kuid Troilos ei julgenud seda ilma loata teha. Üks ta vanemaid vendi oli jooksnud ära mägedesse ja isa oli väga vihane olnud; vend polnud tänaseni tagasi tulnud… Troilos omalt poolt tahtis Ahhilleust endaga Troojasse kaasa võtta, et Ahhilleus võiks kohata ta arvukaid vendi ja õdesid, eriti ta ilusat lemmikõde Polüksenet. Ahhilleus tundis suurt huvi Trooja vastu, sest ta isa oli ju seal võidelnud, kuigi mitte Polüksene vastu, keda Troilos pakkus talle mõrsjaks sobitada; aga nüüd oli tema kord keelduda, kuni ta võiks isalt luba paluda.
“Ära unusta!” karistas Troilos, kui nad Iolkose sadamakail jumalaga jätsid. “Ma jään sind ootama. Me oleme nüüd külalissõbrad!”
“Mina poleks nii valmis Ahhilleust külla kutsuma”, lausus Eumelose poeg seda kuuldes, omajagu kade, et Ahhilleus oli Troilose tema hoole alt üle löönud. “Ta on liiga sõjakas: mis siis, kui ta tuleb nagu ta isa?”

***

Nüüd oli Ahhilleuse õppeaeg lõplikult möödas. Isa oli ise talle järele tulnud tuues Heironile rikkalikult kinke – pronksrelvi, paari häid jahikoeri, magusat veini. Olles ööbinud Heironi onnis ratsutas seltskond nüüd alla Pelioni kallakuilt läbi metsa, mille rohelusse oli ilmumas esimesi sügisevärve; piki tühje ojasänge; mööda kõrgetest mändidest mäe maapoolsel kuival küljel.
Ma olen valmis – valmis! kordas Ahhilleus omaette; tulgu mis tuleb! Valmis minema sõtta, reisima, seiklema! Oma mõtete kütkes, ta vaevalt kõneles isaga, kuigi nad polnud ligi aasta teineteist näinud; ta vaevalt pani tähele mööduvat metsa. Ta ei teadnud, mis teda ootas, aga midagi pidi nüüd juhtuma. “Sulle on jumalad palju andnud” , oli Heiron kord öelnud; “Aga kellele jumalad annavad palju, sellelt nad ka nõuavad palju.” Nõutagu nüüd talt – ta annab! Kui kevad tuleb, kevad, mil mehed lähevad retkedele! Ta tõstis näo heleda taeva poole ja naeratas tulevikule vastu.
“Sa oled väga rõõmus!” ütles Peleus teda kõrvalt vaadates.
“Miks mitte!” vastas Ahhilleus. Aga ta ei tihanud isale seletada, millest ta mõtles.
Reis Ftiasse kestis viis päeva. Päike oli madalal, kui nad jõudsid kohale, kus loss tuli nähtavale teisel pool jõge. Nad pidasid hobuseid viivuks kinni tervitades tänulikult seda vaadet. Ma tulen koju! Ema tuleb vastu – mitte suurel väraval, vaid nagu alati sisemises hoovis, nagu häbenedes tervitada meest ja poega suure rahvahulga ees … Varsti peetakse suur lõikuspidu Viljaema Demeteri ja Veiniisa Dionüsose auks … Ahhilleust valdas jälle seletamatu rõõm ja heitis pea kuklasse ta kihutas hobuse galoppi hoolimata isa hoiatushüüdest. Alla kaldast; jõevesi prahvatas hetkeks vikerkaarevärvilistes säratilkades üle ta pea; siis tormas lauskmaa talle vastu ja kõik mõtted uppusid kiirusejoovastusse.

***

Vaata Eesti kirjandust meie veebipoes “Vana ja Hea” raamat – https://www.vanajahea.ee/tootekategooria/eesti-kirjandus/