Autor – Anatole France

“Punane liilia”

Sari Noberli laureaadid

K./Ü. “Loodus”, Tartu 1937

Prantsuse keelest tõlkinud J. Kurfeldt.

Eessõna.

“Nobeli laureaatide” sarjas seni ilmunud Anatole France´i romaanide eessõnades on antud juba linnulennuline ülevaade France´i elukäigust ja teostest. Nende ridade ülesandeks on pigem France´i vaimset isikut mõnevõrra lähemalt iseloomustades lugejat juhatada lähemale järgnevale teosele.

France on saanud tänapäeva silmis humanistliku kultuuritraditsiooni, vaba mõtte, delikaatse tundeelu ja puhtaimate iluväärtuste esinduskujuks.

Selle osa täitmiseks ühinesid France´is õnnelikuks kokkukõlaks kõik tingimused: ta päritolu, ümbrus, mille keskel ta elas, ta hariduskäik ja karakter. Ta sündis 1844. a. Pariisis bukinisti pojana. Väikekodnalikult tagasihoidlik ümbrus ja raamatud, mis polnud isale mitte ainult kaubaartikliks, vaid igapäevaseiks sõpradeks, – need mõjud kujundasid juba maast-madalast teatavat mõõdutunnet ja mõistuslikku kainust, kuid ühtlasi vaimset uudishimu. Koduse ringiga, kuhu ema elav ning tundeline karakter lisas sädelust ja õrnust, liitus varsti Pariisi enda atmosfäär. Möödunud ajajärkude stiilipuhtaimate mälestusmärkide, parimate kunstiteoste ja Seine´i kaldale reastatud raamatukastide igapäevane õpetus kujundas temast humanisti, kes oli andunud kõigele, mis kunagi on ülendanud inimelu tuima igapäeva. Otsustavaks teejuhiks osutus talle aga kreeka ja ladina klassika üllas ning vormipuhas eeskuju, millele France on jäänud eluaja ustavaks, kuid elustades ja mahendades selle pidulikku väärikust tänapäeva tundluse kohaselt.

On öeldud, et mõttepeenuse harrastus ja iluigatsus, mis järeldus sellest maitsekoolist, on teinud France´ist aristokraatse vaimu. Aristokraatlikku hoiakut ta mõttelaadis ja eluviisides rõhutavad konkreetsedki andmed eluloost: tal oli tõeline kirg haruldaste raamatute, vanade losside, pidulikkude söögilaudade, ehete, lillede ja lõhnade kohta. Senati raamatukoguhoidjaks saades (1874), ajaleht “Le Temps´i” kriitikuna (1886-1891) kirjandusringides autoriteediks tõustes ja lõpuks (1896) Prantsuse Akadeemia liikmeks valituna omandas ta seltskondliku asendi, mis ei jätnud teda kaugeltki ükskõikseks. Ta kiindus üha innukamalt Pariisi seltskonnaellu ja võitis salongides haritud vestlejana kadestatud sümpaatiaid. “Puanase liilias” on ta muide kujutanud ise seda oma seltskondlikku kuju kirjanik Paul Vence´is, keda Therese peab ainsaks täiesti haritud inimeseks oma külaliste seas. Kuid ta salongihuvigi järeldus sellest vaimse naudingu tarbest, mida sädelev vestlus pakkus ta alati elevil mõistusele ja erksale tundlusele. Nii mahub seegi harrastus ta humanistliku kultuuri raami.

Ent selles on nähtud kajastust ka ühest France´i põhilisemast iseloomujoonest. Teda on nimetatud sensuaalseks temperamendiks, põhiliselt nautlevaks iseloomuks. Ta eluvaate nurgakiviks on inimese õnneigatsus, mis esineb otsese või kaudse teemana kõigis ta teoseis. Kui ta skeptiline aru ei leiagi selle igatsuse lõplikku täidumist, siis näitab ta ometi selle osalist ja hetkelist kehastust neis igaühele avatud elurõõmudes, millede seas valdav koht on meelelisel naudingul. Ta sümpaatia kuulub alati neile tegelastele, kes on võimelised nautima elu mitmekesiseid kaunidusi ja neid magusaid vilju, mis lõpuks küll kõdunevad, kuid jätavad järele mälestuse. Therese´i ja Dechartre´i vahekord “Punases liilias” on üks selle meelelise rõõmu ilmsemaid kajastusi France´i loomingus. Kuid sellesse ringi ei kuulu mitte ainult France´i materialistlik armastusekäsitus, vaid kõik ta iluelamused, ta rõõm elustavaist mõtisklusist ja vestlusist, ta loodusetunne ja lõpuks, nagu ta ise väidab, kogu ta humanism, sest elu ülendus tähendab ju elu ehtimist, elu kõige proovikindlamaiks ehteiks on aga need meeldivad muljed, mida ta pakub. Ja teiselt poolt on ainult see, kes ise tunneb ja hindab elu hõrkusi, tõeliselt inimlik, sest ta teab hinnata elu ja vabaduse väärtust oma naabri jaoks.

Suurema osa ta teoseist kujutab neid lihtsaid, kuid sisemiselt erksaid inimesi, kes kuuluvad sotsiaalselt ennem madalaisse kui kõrgemaisse kihtidesse. Ja kui ta siirdub ühiskonna ülakorrale, siis selleks, et paljastada seal valitsevat inimlikku tühjust ja naeruväärsust, nagu “Punases liilias”, tõstes nende seast esile ainult üksikud kujud, kes on säilitanud selle ümbruse keskel oma inimliku värskuse. Nii ühendab nautlev tundlus ta peene aristokratismi kõige demokraatlikuma sümpaatiaga lihtsa inimese loomuliku elurõõmu kohta. Ainsad, keda ta tõeliselt vihkab, on fanaatikud, kes tahavad elu rõõmsat mitmekesisust ja ühes sellega omaenda õnne sulgeda oma doktriinide vangikongi, või võimuahned, kes tahavad kasutada teisi oma isiklikkude kavatsuste või ideaalide teostamiseks. Kõigi teiste üle heidab ta selle isalikult naeratava ja mõistva pilgu, millega vaatlevad maailma ta kirjanduslikud teisikud Sylvestre Bonnard, Jerome Coignard, professor Bergeret, Brotteaux des Ilettes jt.
Sellelt psühholoogiliselt lähtekohalt nähtuna saavad arusaadavaks ka paljudele vastuoksustena tundunud sammud France´i elus: et see vaimuaristokraat, kes algus sümpatiseeris kuningariiklastega, astus läinud sajandi lõpul kabinetivaiksusest aktuaalse võitluse areenile, et koos E. Zola´ga kaitseda patriootilise fanatismi vastu süütult sunnitööle mõistetud kapten Dreyfus´i; või et ta 1914. a. 70-aastase raugana palus sakslaste kahurite ähvarduse ees endalegi püssi anda, et kaitseda inimlikult vabama ühiskonnakorralduse ja kultuuri väärtusi. Preisi kontsade vastu; või et ta pärast maailmasõda üldise saagiahnuse vaatemängu ees, sellal kui osa inimkonda nälgis, kuulutas end solidaarseks III Internatsionaali programmiga. See kõik järeldus ta põhiliselt sümpaatiast inimese ja selle õnneigatsuse kohta.

Kui A. France´i heatahtlikus naeratuses peitub ühtlasi irooniaiva ja kerge nukrusevari. See johtub juba ta sensuaalsest õnnekäsitusest. Ta nägi küllalt hästi selle õnne püsimatust. Põhiliselt humaansete omadustega nägi ta inimeses endas igal ajal ristlevat ta inimlikku väärtust lämmatavaid ja lamestavaid tunge. Seda vastuoksust võis ta silmis ületada ainult inimese silmaringi avardamine eelarvamustevaba ja mõistva elukäsituseni, mis oleks kõrvaldanud inimeste kooselust pimeda tooruse, vägivalla ja fanatismi, luues tasakaalu põhiinimliku egoismi ja kooselu tingimuste vahel. Ses suhtes ütleb väga iseloomulikult Therese “Punases liilias”, et ta teeks pigemini ebakõlbla kui toore teo.

Ka need loomulikud ja konkreetsed eluannid, milledele eespool nägime kinnituvat France´i sensuaalselt jumestatud õnneotsingut, omandavad ta silmis puhtama ja elustavama sära alles vaimu sulatusahjust läbi käies, mis kõrvaldab häirivad kõrvalseigad ja annab asjadele ja elamustele selgema reljeefi. Siit viib tee ta üldiselt eluvaatelt tagasi ta klassikalise maitse juurde.

Ta seisab kummagi jalaga oma teostes tõeluse pinnal, kuid ta ei püüa edasi anda mitte selle pulbitsevat mitmekesisust, vaid teeb hoolsa valiku: ta valib ainult üksikud silmatorkavamad kujud, tähendusrikkad sündmused ja esinduslikud olukorrad. Ta ei laiu miljöökirjeldustesse, vaid annab paari-kolme lausega stsenaariumi üldise õhkkonna. Ta ei jälgi oma tegelaste tundeliikumise kõiki võimalikke varjundeid, vaid piiritleb graatsiliste joontega nende elamuste kontuurid. Seda hoolikamalt esitab ta  aga nende mõtteid, kus hingeline toormaterjal on juba korraldatud, vormistatud ja selgitatud.

“Punane liilia” ilmus esikorda 1894. a., ajajärgul, kus France´i looming oli saavutanud oma haripunkti. See on France´i romaanidest kõige kindlama ehitusega teos: ta tähelepanu on keskendatud Therese´i ja Dechartre´i tundelise vahekorra jälgimisele, millele kõik muu on kas eelmänguks või taustaks. Oma teisiku Paul Vence´i, kelle vaimsed sugulased ta teistes teostes võtavad oma vaimukate arutluste alla valdava osa, on ta jätnud siin tagaplaanile. Selle asemel on ta püüdnud jälgida objektiivsema tähelepanuga armukire liikumist vähem mõistuslikkude temperamentide juures. Selle objektiivsuse kallakuga seltsib pööre kaasaja olustiku juurde, pärast seda kui France “Thais´is” ja Jerome Coignard´i tsüklis oli mahutanud oma mõtisklused mineviku-ajajärkudesse, mille õhustik tundus talle lähimana: varakristlikku Aleksandria miljöösse ja rokokoosajandi sulnisse ümbrusse. “Punane liilia” tähendab realistliku huvi tõusu kaasaja kohta, kuid ühes sellega ka sarkastilisema ja pisut kuivema tooni esilekerkimist France´i elukujutuses. Selle kohta on ilmseimaks näiteks ses romaanis antud seltskonnapilt oma kidurate tüüpidega ja eriti ministeeriumi kujundamise sarkastiline kujutus romaani lõpposas. Seda inimlikumana ja soojemana tõuseb aga sellelt taustalt Therese´i spontaanne ning vaba kuju. France´i hilisemas loomingus, “Tänapäeva ajaloos” (Bergeret´- tsükkel), “Inglite mässus” ja eriti “Pingiviinide saares” teritub see kriitika inimlikkude ja ühiskondlikkude vääruste ja tooruste üle järk-järgult kuni sapise satiirini.

“Punane liilia” lähemaks mõistmiseks poleks ülearune märkida, et see teos on ühtlasi suurel määral võtiromaan. Teherese´i eeskujuks on olnud keegi Pariisi seltskonnadaam, keda France hästi tundis. Eespool nimetasime juba France´i ennast Paul Vence´i eeskujuna, miss Vivian Bell on toodud oma õige nimega ja südamlikult boheemlik poeet Choulette on joonistatud šaržistiilis Paul Verlaine´i järgi. Nii on see klassikaliselt stiliseeritud ja üleajalisele tasemele tõstetud teos täidetud kõige konkreetsema eluga, millele ta on andnud france´ilikult sädeleva kristallisatsiooni.

A. Aspel

Vaata Anatole France raamatuid meie veebipoes “Vana ja Hea” raamat – https://www.vanajahea.ee/autor/anatole-france/