Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1956

Kahjuks ma ei leidnud pilti Triina Saarest ja võtsin hetkel enda jaoks olulise inimese pildi – Adania Shibli – Palestiina kirjanik ja esseist. Sõda Netanyahut pooldavate juutide (mis ei puuduta enamikke juute, ega ka judaismi mingilgi määral) ja HAMASi vahel on viinud hetke selleni, et Saksamaa valitsus keeldub tunnistamast palestiinlaste ja Palestiina riigi õigust olla olemas. Lihtsalt … ja kergelt – pole inimest, pole probleemi… kes küll seda ütles… ei mäleta:)

MÜÜRILILL

Täna Jumal karistas mind alguses ja pärast siis jälle halastas mu peale.
Ma arvasin alati, et inimene on kord kurb, siis jälle õnnelik, ikka kordamööda. Aga pole ühti nii. Võib korraga olla mõlemat. Praegu olen ma nii: korraga kurb ja õnnelik. Ja võimsasti mõlemat. Ja on kohe raske korraga olla rõõmus ja valuline.
Täna oli meil koolis esimest korda tantsukursuse tund poistega. Selge, et sai seda päeva kangesti oodatud ja igatsetud. Ime, et mutt mul üldse lubas ennast sisse kirjutada niisuguse patu peale. Ema on mul muide melodist.
Ma olin oma rohelise kleidi ära pressinud ja valge krae peale õmmelnud ja kõik oli korras. Siis laenasin kõrvalt kingsepa eidelt lokkimistangid ja krussitasin juukseid. Kole raske oli tange parajasti soojaks saada: nad kas läksid tuliseks ja tahmaseks või jälle olid liiga leiged ega võtnud. Siis Niguli eit soovitas ajalehepaberi peal katsuda ja siis ma tegingi nii ja mulle nii meeldis, kuidas paber nagu valus väänles ja tõmbas ennast kokku, ja mulle meeldis see hais ka kangesti. See oli kõik nii pidulik ja erutav.
Lõpuks saingi kuidagi juuksed lokki ja panin palitu selga ja rätiku sidusin pähe, et ema ei näeks, mis ma juustega olen teinud, sest ema on mul metodist, ah jah, ma vist ütlesin seda juba.
Ma siis jooksin trepist alla pesukööki emale võtit andma. Pesuköök oli kangesti auru täis, ema seisis küürus kraani juures ja loputas midagi suurt ja valget. Ma naersin, et vist Kuuse perenaise surisärk, tal on neid küll oma kümme. Ema pöördus minu poole, pani ühe käe oma haige puusa peale, sirutas ennast sirgeks ja ütles, et Leida, küll see on hea, et sa mulle abiks tuled, et ma olen kohe väsinud. Aga mina vastasin kiiresti, et kas sa siis oled unustanud, et täna on ju tantsukursus, ja siis ema ütles, et oh Jumal, et kas siis täna. Ja ma ütlesin, et täna jah, et mul on kiire. Ja siis ema ütles niisuguse kurva häälega, et latseke, ära mine, ma olen nii väsinud täna, et aita mul need viimased asjad ära loputada ja vee alla panna. Siis ma vihastasin, sest ma olin ju kleidi ära triikinud ja krae õmmelnud ja juuksed lokkinud ja mispärast siis see kõik? Et pimedas pesuköögis pesu loputada? Ei, sõbrake, ütlesin emale, seda ma küll ei saa teha, mul on ju raha makstud juba. Siis ema ise mõistis ka ja ainult ohkas.
Ma panin võtme katla kaane peale, aga ma vist kiirustasin ja kaas polnud korralikult peal ja võti sulpsatas sisse. Ma oleksin kohe vandunud kurja, kui ema poleks metodist olnud. Ja kui me kahekesi tulisest veest aurava pesu vahelt püüdsime võtit välja õngitseda, siis ma nägin ema nägu päris ligidalt. Tal oli juuksed vallale pääsenud ja hallid salgud rippusid näkku. Katsus neid käega — see oli suurest pesust tursunud ja sinakas-valge — kõrva taha panna, aga nad libisesid kohe tagasi. Silmad olid nagu pea sisse kadunud ja üks suur sinine soon tuksus meelekohas.
Siis üks hääl minu sees ütles, et jää koju ja aita ema. Aga ma teadsin, et see hääl ütles sellepärast, et teadis, et ma nii kangesti tahtsin minna. See on üks kiusaja hääl. Kui ma olin pisike, siis see hääl sundis mind vahel kohe igasuguseid lollusi tegema. Vahel äkki nagu keegi ütles, et mine nüüd põiki üle tänava, muidu jääd teiseks aastaks klassi istuma. Ja ükskord enne jõulu see hääl ütles, et ma pidin käima ühe vanamehe jälgedes lumes, sest muidu ma ei saa midagi kinki jõuluks, ja ma lidusin vanamehe järele käia kaks tundi, aga ega ma ikkagi jõuluks suurt midagi ei saanud, ainult pliiatsitupe. Nii et see hääl sunnib igasuguseid rumalusi tegema. Ma siis ei pannudki seda häält mikski.
Suure vaevaga saime võtme ikka kätte ja siis ma ütlesin, et nägemist, ja jooksin välja ja buss tuli ja ma ilma mõtlemata hüppasin peale. Siis küll süda valutas, kui juba sõitsin, et ema käib jala Pelgulinnast turule ja tagasi raske korviga, aga mina sõidan tantsukursusele bussiga. Aga siis ma jälle mõtlesin, et noorus on ilus aeg ja mis asja merekaldal!
Hea oli, et bussiga sõitsin, sest selle lekkimise ja võtme õngitsemisega olin ma hiljaks jäänud. Kõik olid juba kohal. Aga sellest ei olnud midagi. Kõik oli nii pidulik. Me tohtisime suurest paraaduksest sisse tulla. Vestibüülis põles nurgas peegli ees üksainus lamp, mitte polnud kõik üks kalk valgusemeri, nagu muidu hommikuti. Olai siis küsis, et kas ma olen tantsukursuslane, et siis pangu ma oma riided Kommertskooli poolele, ja see oli jälle nii võõras ja põnev. Ma noogutasin peaga Olaile ja rätik libises ära ja siis ma nägin ahastades peeglist, et selle neelud võtme õngilsemisega seal aurus olid lokid välja läinud ja mitte täitsa sirgeks, vaid nurgeliselt haruliseks. Ja krae olin tangidega ka tahmaseks teinud! Aga ma kohe mitte ei lasknud oma tuju päris sandiks minna, sest ma mõtlesin, et tühja kah, mõni asi nüüd .. .
Ruttasin trepist alla garderoobi. Oli nii võõras näha poiste palituid tüdrukule nagide otsas ühel pool ja siis kaugel teises nurgas olid meie plikade palitud.
Kaks Kommertskooli last—viieteistaastased põnnid — tegid, nagu otsiksid oma kindaid, aga lurtsusid naerda ja panid vist kastaneid poiste taskutesse. Nad kas olid olnud liuväljal või läksid, sest mõlemal olid pantsid—tuliuued, läikivad, teravad — riputatud kaela ümber koos saabastega. Nii et kui tüdrukud endid liigutasid, siis liukad helisesid nagu kuljused. Plikadel olid kodukäsitöö kampsunid ja sama värvi kirevad mütsid ja kangesti punased põsed ja silmad naersid. Ja ma naersin ka neile vastu ja siis üks hüüdis, et sa oled hiljaks jäänud, ja teine ütles turtsatades, et kiirusta, ”Miss Kaubakas”, et härrad ootavad ärevalt sind. Esimene ütles selle peale, et mis ”Miss Kaubakas” ta niisuguse peaga ikka on, ta on ju valmis Nukitsamees.
Aga ega ma ei vihastanud, mõtlesin ainult, et saage ka kuueteistaastaseks ja hakake tantsukursustel käima, küllap siis isegi lokite oma juukseid ja olete ärevil.
Jätsin plikakesed alla turtsuma ja tormasin treppe mööda, ikka kaks astet korraga, aula poole. Ma oleksin võinud kohe kõvasti naerda. Kool oli nii teist moodi kui harilikult. Peaaegu nagu koolipidu, aga nagu veelgi põnevam. Klaverimäng tungis saalist välja ja oli nii kurb viis, aga ilus ühtlasi: “Sweetheart… sweetheart..
Ja siis ma tegin tasakesi aula ukse lahti ja süda kloppis kohe koledasti, kui hiilisin sisse. Aga keegi ei pannud mind tähele.
Viilgas seisis keset saali ja ütles pool lauldes ikka: “… üks ja kaks ja üks ja …” Klaver mängis ja preili Lassmann istus seina ääres ja tegi, nagu kooks kampsunit. Ja nii umbes kakskümmend paari püüdsid õiges taktis tantsida.
Ma hiilisin seina mööda Agrafeena juurde, keda muidugi keegi polnud tantsima kutsunud, sest ta on kole paks. Mul oli temast kohe hale. Ma, loll, siis ei teadnud midagi veel aimata. Ta oli plekilise näoga ja naeratas mulle vastu ja viskas peaga tukkasid otsa eest ära ja tegi kõike seda niisuguse näoga, et tal pole sooja ega külma sellest, et istub üksinda. Ma istusin siis Agrafeena kõrvale ja jäin rahulikumaks ning hakkasin siis tantsivaid paare vaatama. Tüdrukutel olid kõigil kleidid pressitud ja valged kraed ja kenad soengud, enamasti kõik olid lokkija juures käinud.
Siis Feena kummardus mu poole ja sosistas, et vaata Tamarat ja ta poissi. Ja näitas peaga nende sihis. Ma peaaegu vilistasin kõvasti, kui neid kahte nägin: nad olid nii ilusad. Nagu filmis. Tamara polnud midagi oma juustega teinud, need langesid sirgelt peaaegu õlgadeni, ainult otsad keerdusid nagu sissepoole. Ja la juuksed olid nii süsisüsimuslad, et nägu paistis kahvatu ja uhke kõikide nende teiste õhetavate tüdrukute keskel. Ja ta poisi pea läikis kui hele kuldne kiiver ja ma mõtlesin, et ta näeb välja nagu “Tasuja” vist välja nägi. Iga pimegi võis näha, et need kaks olid teineteisesse armunud. See poiss ootab alati Tamarat pärast kooli ja ma kord, kui läksin raamatukogusse Reaalkooli liuväljast mööda, nägin üle aia, kuidas nad kahekesi sõitsid hirmus kiiresti ja hoidsid kätest kinni, nagu lendasid siledal jääl. . .
Ja siis oli tants lõpul ja tüdrukud tulid oma kohale ja poisid läksid teisele poole ja siis tüdrukud jutustasid, mis poisid olid neile öelnud.
Ma vaatasin teisi poisse, aga keegi ei näinud pooltki nii kena välja nagu Tamara poiss.
Siis Viilgas plaksutas uuesti käsi ja poisid tulid üle saali meie poole. Ma hakkasin hirmsasti värisema ja huuled olid nii kuivad, et pidin muudkui neid keelega niisutama. Aga asjatu oli kogu ärevus. Keegi ei kutsunud mind.
Istusime edasi Agrafeenaga kahekesi.
Siis ma veel ikka ei ahastanud, aga kui sama lugu kordus ka järgmise ja järgmise tantsu ajal, siis tuli viha mu hinge. Mitte poiste vastu, aga Jumala peale vihastasin. Tal oleks see ju väike asi olnud teha, et üks poiss oleks mind kutsunud, kui Jumal väga hästi teadis, et see mulle nii palju tähendas.
Ma mõistsin nüüd küll, et see oli Jumala hääl, mis pesuköögis keelas mind tantsukursusele minemast, ja et Jumal mind mu kalgi südame pärast nüüd karistas. Aga minu arust oli see Jumalast nii väiklane. Mis temal siis sellest kasu oli, et ma pidin istuma?
Mul hakkas kogu ihu nagu hambavalus tuikama. Ja Agrafeena aga naeris ja kogu aeg tõukas mind küünarnukiga, et vaata seda ja vaata toda.
Siis preili Lassmann tõusis üles ja triivis Viilgase poole. Ma mõistsin kohe, mis nüüd tuleb. Minu arust sosistamise asemel ta oleks võinud pasundada kogu saalile, sest igaüks sai aru niikuinii, et nüüd kaks poissi pidid sundkorras mind ja Agrafeenat liigutama.
Ja õigus kah, Viilgas lõpetaski tantsu ja läks poiste juurde ja ütles neile midagi, ei läinud klaverimängija juurde nagu muidu iga tantsu vahel.
Algaski järgmine tants — ja siis otse, esimesena minu poole, üle pika saali sammus, hele pea kõrgelt püsti, Tamara poiss!!! Oleks see ometi olnud mõni teine, aga Tamara poiss! Ja kui ta pani käe ümber mu piha, siis ma tundsin, et kuigi poisi pilk oli nagu kaugele eemale juhitud, nägi ta ühe sekundiga kõik, mis mul viltu ja valesti oli. Ei ta üksnes näinud mu äranarritud juukseid, tahmaga määritud kraed, oh ei, ta nägi isegi, et mu kleidil olid kaenla all helerohelised ringid, kuigi ma kramplikult katsusin käsivarsi vastu külgi hoida. Oh Jumal — mul oli tunne, et la nägi isegi, et mul trippides olid kummininublakate asemel kolm nööpi ja üks sendine raha.
See oli nii jõle tunne.
Ega ma loll ei ole. Ma ju tean, et ma ei ole ilus ega hästi riides ega huvitav, aga et keegi minust nii läbi vaatas niimoodi, see oli nii kole .. . kohe kole.

Ja Tamara poiss hakkas mind lohistama üle saali. Mu kingad klõbisesid nagu hobusekabjad, sest ema oli Nigulit palunud, et see paneks kontsadele käitseplekid.
Ja siis ma vaatasin Tamara poisile otsa ja see oli näost punane ja ütles:
”Kas teie ka ei leia, et on kole palav?”
Ma tahtsin hirmsasti öelda midagi, mis oleks talle näidanud, et kuigi ma olen kole, aga ega ma rumal ei ole, kuid kohe mitte midagi ei tulnud meelde ja siis lõpuks ma ütlesin:
”Eks see ole noorus ja tantsimine, mis vere soojaks kütab!”
Ja siis ise naersin nagu loll selle peale.
Tamara poiss tõmbas viisakalt huuled muigele ja sellest ma sain niipalju julgust, et jätkasin:
“Väljas on ka soe, sajab lausa lörtsi!”
Nagu ma ütlesin sõna “lörtsi”, läks Tamara poisil otsekui valuhoog üle näo ja ta pööras järsult pea paremale. Mulle löödi nagu noaga rindu, sest ma taipasin kohe, mis nüüd lahti oli: eile hommikul oli mul kurk kibe ja ema lõikas kaks küüslauku peenikeselt leiva peale ja sundis mind ära sööma. Nüüd oli valu muidugi kadunud, aga mitte lehk. See on teisel päeval alati veel hullem. Aga ega ise ei märka. Ja siis ma nägin silmanurgast, kuidas Tamara poiss Tamarast mööda tantsides silmi ahastades taeva poole pööritas. Tamara aga naeratas mulle soojalt nagu ingel. Ma tahaksin olla Tamara.
Viilgas aga laulis edasi ja klaver mängis: “Sweet- heart… sweelhearl…” ja preili Lassmann kudus nüüd päris tõsiselt. Ja see tants venis ja venis. Kestis nii kaua, et ma hakkasin imestama, et preili Lassmanni kampsun valmis ei saanud.
Ma katsusin hingata läbi ühe suunurga sisse ja ninast välja. Aga mu mandlid on ikka veel opereerimata, nii et kui ma läbi nina hingan, siis kohe kangesti ajab nohisema, ja siis äkki sai mul nii villand kogu sellest piinast, et tõmbasin enda valla Tamara poisist, tormasin saalist välja, trepist alla, haarasin mantli ja panin paraaduksest välja. Peaaegu tormasin tõukekelgule otsa, millel istus üks neist endistest Kommertskooli plikadest. Teda sõidutas üks Reaalkooli poiss ja nad naersid, nagu poleks vahepeal mitte midagi õudset juhtunud.
Mina aga jooksin edasi Toompea mäest üles ja siis alla ja kõik aeg nutsin. Sadas lörtsi ja mu nägu oli nii märg. Ma kogu aeg tõrelesin Jumalaga. Mu süda oli nii kibe ja tige. Ma ütlesin Jumalale, et mu ema käib teda teenimas iga vaba hetk ja ma ise ka palvetan iga hommikul ja õhtul ja ta siis ei või oma ümmardaja tütrele niisugust väikest meeleheadki teha, et üks poiss kutsuks tantsima. Mitte niisugune poiss nagu Tamara poiss, ega keegi siis nii kõrgele tahagi lennata ega julge niisugust soovidagi, aga mõni teine, niisugune, kes passiks minusugusega, niisuguseid peaks ju ka olema maailmas, eks ju? Miks pidin mina ennast tundma, nagu oleksin ma pidalitõbine? Ja ma ei ole ju isegi mitte paks nagu Agrafeena!
Ma nagu lendasin koju. Kui keerasin Rohu tänavalt sisse, sõitis meie tänava nurga tagant vastu tasakesi ambulantsiaulo. Mu süda tõmbus kokku nagu paber loki tangide vahel ja ma jäin seisma, sest ma teadsin, et see oli minu ema, kes oli autos. Ma teadsin, et ema oli saanud südamerabanduse pesuköögis ja see oli kõik sellepärast, et mina olen patune. Jumal karistas mind mitte sellepärast, et ma tantsukursusele läksin, vaid et ma olin Jumalat pilganud ja oma katsumist polnud mehelikult kandnud.
Tasakesi sõitis Punase Risti auto oma haige koormaga mööda. Ma toetusin Kadaka aia najale ja oigasin lausa kõvasti. Taevale tänu, tänav oli tühi. Ma kohe ei saanud edasi astuda kodu poole. Ja siis ma hakkasin uuesti Jumalaga rääkima, aga hoopis teisiti. Ütlesin alandlikult: “Issand, halasta, halasta minu peale, anna mulle andeks mu kalk süda ja tigedad mõtted!” Ja siis nagu hakkasid jalad uuesti liikuma ja ma pöördusin meie tänavasse. Ja uuesti toetasin end aia vastu, sest meie korteris ei põlenud tuli, kuigi kell ei võinud veel olla kaheksagi.
Ja siis ma hakkasin jooksma. Lõin koridori ukse lahti. Kõik oli nii endine. Kangesti tuttav. Nigulite korterist tuli nagu alati lühikese leemega keedetud lambaliha ja kapsa lõhna ja oli kuulda priimuse vihinat ja vaikseid kopsatusi. Ja ma mõtlesin, et kui ema ambulantsiga oleks ära viidud, ega siis Nigul ometi poleks rahulikult saanud jätkata saabaste parandamist, ega ju
Tasakesi tegin meie ukse lahti. Meil on säärvandiga tuba. Ema magab eespoolel, akna all. Tänavalaterna valgus paistis sisse ja ma nägin, et ema lamas voodis. Ma astusin lupsti kingadest välja, nad on mulle surts suured, riputasin palitu kapi kõrvale nagisse ja hiilisin siis ema voodi poole. Poolel teel süda uuesti kangestus, sest ma ei kuulnud, et ema hingaks. Laskusin põlvili ema voodi ette ja kummardusin ema näo juurde. Ise ei hinganud, ainult kuulatasin. Ja mu ema hingas! Vaikselt ja rahulikult ja elas! Ma pole ealeski mitte midagi nii hirmsasti ihaldanud — isegi mineval aastal gloobust mitte — nagu nüüd õige tasakesi emale musi anda põse peale. Aga ma ei raatsinud teda üles äratada oma lolluse pärast. Ma pidin käed rusikasse panema, nii ma võitlesin endaga, et mitte ema musilada. Ainult kummardusin emale õige, õige ligidale. Memm lõhnas kirjust seebist. Mu memm on naljakas inimene. Alati, kui ta on pesu ära pesnud, keerab ta pesuköögi ukse lukku, ronib siis katlasse ja peseb enda seal puhtaks. Seda ju õieti ei tohi, kindlasti perenaine ei luba, sest katel võib ehk katki minna inimese raskuse all. Ma tahtsin naerda, kui ma mõtlesin, et vaene memm, väsinud, aga kobis ikka katlasse, et puhtaks saada.
Mina magan tagatoas, diivani kastis, mitte diivani peal, et vedrusid ei rikuks. Aga täna ma ei taha seal magada. Ma võtan madratsi kastist, laotan tasa ema voodi ette ja magan seal, et võin kuulatada, kuidas ema hingab. Ma armastan oma ema. Ja ma ei hooli raasugi, et ükski poiss minuga ei tantsinud. Ma olen Jumalale eluaeg tänulik, et ta minu vastu nii armuline oli, aamen! Mehed pole siin maailmas ju kõik, elus on nii palju muudki ilusat.