Autor: Marcus Junkelmann,

Saksa keelest tõlkinud Jüri Selirand,

Sissejuhatus.

Kristlane ja kangelane?

Kui sõita Nürnberg-Berliini autoteel lõunast tulles läbi Leipzigi tasandiku, võib hetk enne Merseburgist väljumist paremat kätt näha Lützeni väikelinna siluetti seal kõrguva lossitorniga.

Saksimaa keskosas on Lützen üks neid arvukaid kohti, mille nimi on kunagi pääsenud ajalooraamatuisse ühenduses daatumiga, mil ta lühikese aja jooksul oli seisnud ajaloo rambivalguses ja ainuüksi millele ta oma kuulsuse võlgneb: Breitenfeld 17. september 1631 ja teist korda 2. november 1642, Lützen 16. november 1632, Grossgörschen Lützeni lähedal 2. mai 1813 ja lõpuks Leipzig ise arvukate küladega, millest praegu on saanud eeslinnad – 16.-19. oktoober 1813. Need on möödaniku sõdade lahinguväljad ja üheski Saksamaa piirkonnas ei ole neid nii palju kui Leipzigis ja selle ümbruses.

Lützen 1632 ei ole aga ainult lahinguväli, kus nagu teistelgi võideldi ja surdi. Linna nimi sai oma sünge kuulsuse mitte tuhandete siin langenute pärast, vaid eelkõige üheainsa langenud, Rootsi kuninga Gustav Adolfi surma tõttu. “Olen sündinud 15. oktoobril 1844 Lützeni lahinguväljal,” kirjutab Friedrich Nietzsche 1888 kirjas Georg Brandesile. “Esimene nimi, mida ma kuulsin, oli Gustav Adolfi oma.” Tegelikult tuli Nietzsche ilmale Röckenis – ja maeti sinna ka hiljem -, külas Lützenist edela pool ja seega ka veidi eemal 16. novembril 1632 lahinguplatsist.

Lahinguväli asub linnast kirde pool Leipzigi tee ääres. Kui sõita mõnisada meetrit Lützenist välja mööda praegust teed B 87, on paremal pool näha pargilaadne metsatukk, mida lahinguaegsetelt kaartidelt võib asjatult otsida. See rajati alles 1837. Puid ja põõsaid annetasid erinevad evangeelesed kogudused üle kogu maailma, osa neist on siia ümber istutatud Rootsist. Metsatuka keskel kerkib üle puulatvade Skandinaavia puitkirikute stiilis ehitatud jumalakoja terav torn. Rootsi konsuli Oskar Ekmani finantseeritud ja rootsi arhitekti Lars Israel Wahlmani kavandatud kirik pühitseti sisse 6. novembril 1907. Nii leidis kunagine usutunnistuslik tüli oma väljenduse isegi aastapäeva tähistamise daatumis: selliste juubelite puhul peeti põikpäiselt kinni 17. sajandil protestantide juures veel tavapäraselt, vahepeal aga ka nende poolt ammu loobutud dateerimisest juuliuse kalendri järgi, mis tähendas edasilükkamist 10 päeva võrra.

Kirik seisab koha lähedal, kus laibamäe alt leiti 16. (6.) novembri õhtul 1632, särgis ja sukkades, üheksast laske- ja torkehaavast läbistatud Rootsi kuninga surnukeha. Selle sündmuste vanim tähis on niinimetatud Rootsikivi – vana graniidist teetähis, mis seisis juba ammu enne lahingut tee ääres ja mida siis kasutati Gusatv Adolfi surmakoha markeerimiseks. 19. sajandi alguses – vahepeal olid suveniirikütid muutnud algse täringukujulise kiviploki ebaühtlaselt keeglikujuliseks – lisati kuninga initsaalid ja aastarv 1632. 1837. aastal, loomulikult 6. novembril, püstitati kivi kohale Karl Friedrich Schinkeli uusgooti stiilis kavandatud malmbaldahhiin. Lisaks lahingu äramärkimisele on mälestusmärgil kolm  pealkirja, mille valik on iseloomulik sõjakale usutunnistusele, mis on üha õhutatud kuninga isikust ja eriti tema “ohvrisurmast”:

“Sest Jumal ei ole meile annud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistliku meele vaimu. 2.Tim 1, 7”

“Mu isand võitleb Jehoova võitlusi. 1. Sam 25, 28”

“See ongi see võit, mis on ära võitnud maailma:  meie usk. 1 Joh 5, 4”.

Sama sündmuse 200. aastapäeva puhul 1832, kui otsustati püstitada Schinkeli kavandatud mälestusmärk, sai Leipzigi ülemintendant Christian Gottlob Leberecht Grossmann innustust Gustav Adolfi Seltsi asutamiseks, kes pidi hoolt kandma evangeelsete kristlaste eest diasporaas. Tema andis Gustav Adolfile “kristliku kangelase, suure väejuhi, kuulsusrikka kuninga, meie usu pühitsetud märtri, evangeelse kiriku ja saksa vabaduse, isegi maailma usuvabaduse Jumalast saadetud päästja” nime. Pole ime, et sellise mehe kui luterluse mitteametliku pühaku järgi said oma nime arvukad kirikud.

Kangelaskuninga särav kuju muutub seda selgemaks, kui võrrelda teda tema suure vastasmängija, keiserliku generalissimuse, Friedlandi hertsogi Albrecht von Wallensteini tumedalt salapärase kujuga, kelle sõdureilt Gustav Adolf Lützeni juures oma surmahaava sai. Wallenstein ja Gustav Adolf on oma kaasaegsete ja järeltulijate fantaasiat kütkestanud rohkem, kui seda on suutnud teha paljud mõjukad isikud, kelle poolest Kolmekümneaastane sõda nii rikas oli. Rootsi kuningas esineb esmahetkel selge ja ühetähendusliku kujuna hertsogi salapärase, mõistetamatu kuju kõrval, kelle tundmatud böömi aadlikud tegid Saksa riigi võimsaimaks meheks, kes mässis end mõistatuslike sihiseadete labürinti ja kelle kui reetja surmasid tema enda ohvitserid. Lähemal vaatlemisel selgub aga üpris kiiresti, et Gustav Adolf polnud lihtsalt jumalakartlik sõjakangelane ega populaarne legendi märter ning et tema isiksuse hindamine ajalookirjutuses saab olla vaevalt ühesem, kui tema keiserliku vastasmängija oma. Idealistliku usukangelase kõrvale astub kuiv, isegi küüniliselt kaalutlev reaalpoliitik, absolutistliku türannia vastu võitleva “liberaalse” korra põhiseaduse truu kaitsja kõrvale agressiivne vallutaja ja egoistlik majandusimperialist, oma maa sihikindel reformija ja organisaatori kõrvale auahne, Rootsi kujutletud suurgoodi minevikust unistamisele andunud romantik.

Seejuures pole vaidlusaluseks sugugi kuninga isiklik loomus. Vaevalt kahtleb keegi, et Gustav Adolf oli kõrgesti haritud, vaimukas ja vapper mees, sügavasti, kuid mitte pimesi usklik. Tal oli tugevasti arenenud õiglustunne ja suur kohusetunne, ta näitas üles väsimatut teotahet, oli hea inimesetundja ja võis esineda tohutu veetlevalt, kuigi tema koleeriline temperament lasi tal hakkama saada ka mõningate ebasõbralike tasakaalutustega. Igal juhul seavad need omadused ta kaugelt kõrgemale enamikust tollastest monarhidest ja väejuhtidest. Selle juba tollal kehtiva käsitluse Gustav Adolfi isikust võttis mõned päevad pärast Lützenit 24. novembril 1632 kokku kuninga lähim kaastöötaja, Rootsi kantsler Axel Oxenstierna: “Kogu maailmas ei ole nüüd ega pole paljude sadade aastate jooksul olnud kedagi, kes sarnaneks sellele kuningale ja ma ei usu ka, et tulevikus keegi teine nii kergesti võiks tulla, kes temale sarnaneb. Nii võib teda õigusega nimetada meie juures targaks ja suureks kuningaks Gustaviks, isamaa isaks, nagu sellist Rootsis veel kunagi valitsenud ei ole, mida teame mitte üksnes meie, vaid seda peavad tunnistama ka kõik võõrad rahvad, vaenlased ja sõbrad.” (AOSB, 1. 7., lk. 641)

Gustav Adolfi käitumise taga seisnud motiivid ja neist – tahtlikult või tahtmatult – tulenenud tagajärjed ongi need, mis eristavad vaimuhiiglasi teistest. Kahtemata muutus Rootsi riik Gustav Adolfi juhtimisel mahajäänud, vaevalt tähelepandavast Euroopa ääremaast rahvusvaheliselt tunnustatud ja kardetud suurriigiks – sündmus, mis näib vaevalt imepärasem kui Wallensteini peadpööritav karjäär. Kuningriik suutis Gustav Adolfi all saavutatud positsiooni veel mõne aastakümne jooksul pärast kuninga surma säilitada, kuid siis murdus ta 18. sajandi alguses alatiseks, hoolimata Karl XII kangelaslikust jõupingutusest. Järelikult jäi Rootsi suurriigiaeg pelgaks vahemänguks, kuigi sellel olid nii Rootsile kui ka Euroopale tõsised tagajärjed. Rootsi suurriigi kujunemise üürike, ammu pelgalt mälestuseks muutunud fenomen on andnud Michael Robertsile, Gustav Adolfi arvukatest biograafidest suurimale, põhjust märkimiseks, et kuninga riigisisesed ettevõtmised oli suuremagi kaalukusega, kui tähtsad välispoliitilised ja sõjalised edusammud:  “… kaugeleulatuvas plaanis tähendas gümnaasiumide asutamine ja Uppsala Ülikooli edendamine Rootsile võib-olla rohkem kui kõik Tillylt ja Wallensteinilt saagiks saadud lipud.” (Michael Roberts 1953/58, kd. I, lk.5)

Teatud õigusega astub Roberts siin vastu ajalookirjutusele, mis keskendub liigselt Gustav Adolfi Kolmekümneaastasest sõjast aktiivse osavõtu vähestele aastatele, nagu see oli tavaline esijoones Saksamaal ja millega kuningas muutus rohkem Saksa kui Rootsi möödaniku tegelaseks. Jättes aga välja ulatuslikud valitsusaastad enne 1630. aastat, röövitakse äkiliselt läbimurdelt suurriigi seisundisse selle tagapõhi ja eeldused. Sellest hoolimata ei tohiks siiski Gustav Adolfi maailmaajaloolist osa näha ainuüksi rootsi gümnaasiumide asutamises, vaid suures ja otsustavas murrangus, mille ta tõi oma võiduga Breitenfeldi lahingus Kolmekümneaastase sõja käiku. Liialdamata võib öelda, et Gustav Adolfi maailmaajalooline tähtsus seostub selle ainsa lepinguga.

Gustav Adolfi tegevus Saksamaal ja ajalookirjutus.

Gustav Adolfi suhtes valitsevad lahkarvamused põhiliselt kahes küsimuses – sekkumine suurde sõtta Saksamaal ja Breitenfeldi finaal. Mis ajendas kuningat siduma end Saksamaaga ja kuidas mõtles ta oma hämmastavat võidukäiku riigis poliitiliselt ära kasutada? Järgnevast tsitaatide vastandamisest peavad selguma markantsemad seisukohad, mida nende küsimuste suhtes on aegade jooksul arvatud ja arvatakse.

Et Gustav Adolf olevat surnud ainult protestantliku usu pärast, selles kahtles juba tema tütar ja järglane Kristiina. Oma autobiograafias kirjutas ta kuninga kohta: “Ta oli oma teenete ja saatuse pärast tõesliselt suur. Tal poleks midagi puudunud oma õnneks, kui ta oleks surnud oma isade vanas usus, selle asemel et hukkuda luterliku väärõpetuse kaitsjana. Et aga ühele nii suurele mehele mitte ülekohut teha, ei taha ma uskuda, et oma elu selle asja eest kaalule pani. Pigemini usun ma, et ta kasutas seda ettekäänet osavalt kuulsuse võitmiseks seoses oma kaugeleulatuvate plaanidega. Oli sellega kuidas tahes, sai talle osaks õnnetus ohverdada end ühe vale pärast – või siis  selle viirastuse eest, mida inimesed kuulsuseks nimetavad…” (Christina, 19 jj.) See seisukohavõtt ei hämmasta, kui mõelda lõhestatusele, milles Kristiina selle kirja pani. Ühelt poolt uhke oma suurele isale, haaras teda teiselt poolt usuvahetajale omane kirglikkus, s.t. lühikest aega pärast troonist loobumisele järgnenud üleminekut katoliku usku (saatuse iroonia – protestantliku usukangelaste tütar on maetud Rooma Peetri kirikusse).

Sõltumata veel sõja ajal iseenesest juurdunud kujutlusest kuningast kui usukangelasest, said edasisele uurimisele suunavaks kaks rootsi protestantlikust leerist pärinevat ajalooteost: Bogislav Philipp von Chemnitzi “Königlich Schwedischer in Teutschland geführter Krieg” (1648) ja sellest tugevasti sõltuv Samuel von Pufendorfi “Commentariorum de rebus Svecicis libri XXVI” (1686). Chemnitz kirjutas otseses kooskõlastuses Oxenstiernaga, järelikult on tema tööl poolametlik iseloom ja see kannab loomulikult Kolmekümneaastase sõja lõpu poliitilise olukorra pitserit. Tema järgi oli Rootsi sõdinud eelkõige Saksa seisuste vabaduse eest nende kaitsmiseks keisri õigusrikkumiste vastu, ning võib seepärast nõuda tänu ja hüvitust. Päästetud vabaduste hulka kuulub loomulikult ka protestantide usuvabadus, kuid religioosset motiivi ei rõhutata tugevasti. Tuli arvestada liitunud katoliiklikku Prantsusmaad. Ka ei tohtinud nüüd vanu haavu tarbetult taas lahti rebida, kui oldi nii kaugel, et lõpuks rahu sõlmida. Eelkõige ei mõelnud Rootsi aga üldse sellele, et lasta end eemale tõrjuda tühipalja usuvabaduse tagamisega.

Kui jätta kõrvale Kolmekümneaastase sõja üldkäsitlused, siis varsti pärast lühiajalist kõrgpunkti, kuninga võitu ja surma, ei tegele ajalookirjutus nagu luuleteosedki enam kuninga isikuga. Gustav Adolfit hakatakse kaugest unustusehõlmast, kuhu ta oli pärast 1635. aastat vajunud, välja tooma alles 18. sajandi keskel esmalt Rootsis, veidi hiljem Saksamaalgi. Eriti agaralt pingutas Rootsi kuningas Gustav III (valitsemisaeg 1771-1792), et elusatada mälestust oma eelkäijast kui suurest rahvuskangelasest, kui õiglase ja valgustatud kuninga musternäidisest, et teha temast oma kaasmaalaste juures taas populaarne kuju. Seejuures ei kartnud ta ise sulge haarata ja kirjutada noorest Gustav Adolfist kolm sentimentaalset draamat. Tema vaevanägemist saatis märkimisväärne edu. Vastavalt ajavaimule võimaldas 18. sajandi lõpu Gustav Adolfi taassünd jätta tulegavasti tahaplaanile religioossed motiivid ning kuningas on üldvõitleja seisusliku vabaduse, humanitaarse mõttelaadi ja maailmavaatelise sallivuse eest. Peale selle tõstetakse Rootsis ka kogu valgustusajastu mõttes esile Gustav Adolfi sisepoliitilisi saavutusi.

Schiller, Ranke, Droysen.

Huvile Kolmekümneaastase sõja ja eriti Gustav Adolfi vastu aitas Saksamaal tugevasti kaasa Friedrich von Schiller paljude oma töödega, kusjuures mõistetavalt asetab ta raskuspunkti kuninga karjääri Saksamaa osale. Siingi näib Gustav Adolf Saksa vabaduse päästjana, kuid Schiller, kes lähtub sellest, et rootslane on tallanud jalgade alla riigiõiguse ja püüelnud keisrikrooni poole, näeb kangelase olemuses ka ähvardavaid jooni, mille õitselepuhkemist takistas tema õigeaegne surm: “… tema, kes Lützeni juures langes, ei olnud enam Saksamaa heategija; poole oma heategevast tööst oli Gustav Adolf lõpetanud ja suurim teene, mida ta veel Saksa riigi vabadusele võib osutuda, on – surra.” (“Greschichte des dreissigjährigen Krieges”, lk. 408) See on mõte, mis esineb veel tihtilugu, näiteks ütleb Treitschke (1895, lk.25): “Armuline saatus kutsus Saksa protestantismi päästja ära just hetkel, kui temast pidi saama meie rahvusriigi vaenlane.”

19. sajandi jooksul pääses siis nii protestantlikes kui ka katoliiklikes käsitlustes üha enam mõjule religioosne motiiv, mille kõrvale vabastussõdadest peale astus rahvusküsimus. Ühele poolele oli kuningas mitte üksnes protestantismi päästja, vaid ka eestvõitleja “mittesakslaste”, jesuiitidest juhitud Habsburgide vastu ning riigi potentsiaalne ühendaja protestantluse märgi all, nii-öelda hohenzollernliku keisririigi eelkäija. Teised pidasid teda usulõhe jäädvustajaks, sõja pikendajaks, võõraks sissetungijaks ja isekaks vallutajaks, lühidalt riigivaenlaseks, kes liidus Prantsusmaaga oleks nurjanud Saksamaa ühendamise Habsburgide juhtimisel. Esijoones kultuurivõitluse ajal muutus mõlemapoolne poleemika nii vihameelseks, meenutades kuninga eluajal ilmunud propagandakirjutisi.

Seevastu väga kaalutletult otsustas Leopold von Ranke (1872/1910, lk. 82), kuigi temagi nägi kuninga tegutsemisviisi põhilist ajendit religioonis: “Skandinaava riigi idee valitseb ka Gustav Adolfi Saksa poliitikat. Kuninga protestantliku mõttelaadi ehtsust ei tohiks siiski salata: see oli tema Rootsi ideega ja nimelt tema jaoks lahutamatult seotud… Gustav Adolfil oli mõttes riigi ümberkujundamine moel, nagu see hiljem tõepoolest teostus. Saksa ajaloo kõigi aegade kriis avaldus selle vürsti tungimises riiki, mis oli vältimatu protestantismi päästmiseks, mille järelduseks oli aga taas, et see nõudis kaasavara riigilt.”

Gustav Droysen, vastupidi, seadis ulatuslike allikauurimuste põhjal valminud teoses Gustav Adolfist (1869/70) vahetusse keskpunkti hoopis Rootsi jõhkra võimupoliitika. Tema jaoks on kuningas olnud suur reaalpoliitik, religiooni kasutati ainult propagandaks. Viimases on eelnimetatud autorit kaugeleulatuvalt järginud Moritz Ritter oma Kolmekümneaastase sõja klassikalises ajaloos (1889-1908), rääkides “vallutaja külmast omakasupüüdlikusest” ja eitades isegi tema suurust poliitikuna, pidades teda igatahes mitte “järjekindlaks riigimeheks”.

Täiesti negatiivse kuju kuningast joonistas sotsialistlik ajaloolane Franz Mehring, kui ta ärritatuna Gustav Adolfi 300. sünniaastapäeva ülespuhutud tähistamisest 1894. aastal oma “Vürstipeegli” koostas: “Talurahvasõjast Westfaali rahuni elanud protestantlikud vürstid moodustasid nii kireva kamba, et nende moorlaste loomuliku nahavärvi peitmiseks kahvatuvalge värvikonna taha piisanuks vaevalt tervest lubjamerest. Ühestki neist jubedatest kollidest ei saanud nikerdada legendi. Järelikult jäi üle ainult Gustav Adolf, kes oli end tähtsaks teinud saksa protestantismi kaitseisandana, seda küll ainult näiliselt, et Saksamaad seda plaanipärasemalt, kuid nii-öelda “kangelaslikumalt” positsioonilt rüüstata. Võlgnesid ju talle ometi siiraimat tänu just Põhja-Saksa protestantlikud vürstid oma tegeliku eesmärgi, Põhja-Saksa madaliku lõhestatuse säilitamise eest. Nii harrastasid nende vürstide õuejutustajad Gustav Adolfi kultust ning nende õukonnaprofessorid luuletasid legendi Gustav Adolfist; Vestfaali rahust peale austati kirikus ja koolis saagihimulist mereröövlit kui protestantliku kiriku kangelast Gideoni… Gustav Adolfi positsioon on suurepärane ja täiesti võrreldumatu ainult ühes punktis. Ta sai hakkama sellega, mis ei ole õnnestunud enne ja pärast teda ühelgi vallutajal, kui paljudest vallutajatest ajalugu ka jututstada ei tea. Suur rahvas, kelle surmavaenlane oli ta ja kellest ta naha maha nülgis, austab teda oma kangelasena. Et seda imet põhjustada, pidi ajaloo näitelavale kahtlemata ilmuma esmalt see “luuletajate ja mõtlejate rahvas”… tema austajate oletus, nagu oleks ta seda teinud või ka ainult teha tahtnud, mida kuuldavasti “maailm tema juures imetleb”, siis oleks Rootsi junkrud ta hullumajja aheldanud ja seda täie õigusega.” (lk. 358, 355, 351)

Sotsialist Mehring kasutab siin rahvuslikku argumenti täpselt samuti, kui kuninga katoliiklikud kriitikud, ning ka Otto Westphalilt, kes on Gustav Adolfi suhtes üldiselt tunduvalt positiivsema häälestusega, leiame võrreldava argumentatsiooni (1932, lk. 8,9): “… küllap mitte kunagi ei ole ükski rahvus säilitanud sellist mälestust võõrvallutajast, kes kiskus käest ära tema tuleviku jaoks erakordse tähtsusega suured piirkonnad. Kui palju jäi sakslaste Napoleoni kultus, mis tegi muret ometi üksikutele intelligentidele, maha Gustav Adolfi üldtuntud idealiseerimisest “vabastajana”, kes haaras oma võimusesse meie jõesuudmed ja tegi sajandeiks lõpu meie meresõidule… Ja mitte juhuslikult ei saabu koos Gustav Adolfi ülistamisega roomavaenulik luterluse vaim. Koos tema enneaegse surmaga – nii võib vähemalt uskuda – hävis viimane võimalus ehitada üheõigusliku riigi asemel üles protestantlik riik. Gustav Adolfi kujutlemine üldluterliku ideaalkujuna kahjustab teatud määral rahvuse teostumatuiks jäänud usulis-poliitilisi tendentse.”

Johannes Paul ja Nils Ahnlund

Just neile rahvuslik-protestantlikele fantaasiatele pühendus oma 1927-1932 ilmunud kolmeköitelises Gustav Adolfi eluloos Johannes Paul: “Millised võimalused oleksid avanenud, kui võidukas kuningas oleks organiseerinud saksa rahva tohutud jõud samalaadselt oma Rootsi kodumaa jõududega ja kui Suur Kuurvürst – kelle oli Gustav Adolf teatavasti näinud ette oma pärijaks – oleks võinud rajada oma tegevuse mitte ainult väikesele Brandenburg-Preisimaale, vaid tollele suurele Rootsi-Saksa ühisriigile? Meie isad poleks tarvitsenud karta ei Rooma ega Richelieu võimu. Ei, Gustav Adolfi surm oli õnnetuseks mitte üksnes võitlevale protestantismile, vaid lausa kogu Saksamaale.” (Kd. III, lk. 280)

Oli vältimatu, et pärast 1933. aastat lisandus protestantlikele ja natsionalistlikele argumentidele veel Põhja argument. “Enamikust kaasaegsetest uurimustest ilmneb,” kirjutas Hans Chilian 1939. aastal, “et Gustav Adolf võitles juba tollal iseendale teadmatult põhjagermaani rassimõte eest… Nii nagu tema vaim alates 1630. aastast sammus läbi germaani vabadusvõitlejate salkade, läbi Friedrich Suure vägede, vabastussõdade, Saksamaa ühinemissõja ja maailmasõja, nii õhutab see ka meid, Kolmanda riigi rahvuskaaslasi, üha uuele teovõimsusele ja vaimustab kõigi germaanlaste plaanipäraseks ühendamiseks bolševike ja imperialistide vastu.” (Lk. XV, 213)

Rootsis jäi uurimine taoliste libastumiste eest kaitstuks. Samaaegselt Johannes Pauliga Saksamaal avaldas Nils Ahnlund kuninga 300. surma-aastapäevaks 1932. aastal palju tähelepanu äratanud ja paljudesse keeltesse tõlgitud (saksa keeles 1938) Gustav Adolfi eluloo, milles ta sarnaselt Pauli laiahaardelisele teosele püüab esile tõsta kuninga usulis-idealistlikku substantsi ja ühendada seda samaaegselt tema tegutsemise võimupoliitiliste motiividega, mida ei püütagi maha salata. “Puht ajalooliselt vaadelduna peaks olema tarbetu küsida, kas Gustav Adolfit tuleb pidada usukangelaseks või poliitikuks. Oli ju loomulik, et omaenda maa julgeolek ja kasu olid talle otsustava tähtsusega kõigil juhtudel, kus tuli küsimusse äärmuslike võimuvahendite kasutamine. Sellele julgeoleku taotlemisele andsid ebaharilikult kindla tuuma usulised põhjused. Täpselt nagu isa, ja temast veelgi sihiteadlikumalt, püüdis Gustav Adolf viia oma Rootsi riigi huvid kooskõlla üldprotestantlike huvidega. Teatud seisukohast oli see puhtalt mõjupoliitika, kuid selle aluseks oli teatud eluarusaama ulatuslik rakendamine riigikunstis.” (Lk. 363) Iseloomuliku kombel märgitakse siis mõned leheküljed hiljem: “Ja ometi – see Gustav Adolf, kes aastal 1630 läks alla Saksamaale, tähendab meile lõpuks palju rohkem poliitikuna, kes enne hulljulget ettevõtmist ja selle ajal ainult kaalutleb ja arvestab.” (Lk. 375) Siit selgub, kui väga avameelne soovmõte võib ajaloolisse tõlgendusse sisse tungida.

Michael Roberts

Inglane Michael Roberts esitas aastail 1953 ja 1958 kaheköitelise Gustav Adolfi eluloo, mis on Ahnlundist tugevasti mõjustatud, millel tuleb aga ikkagi peatuda kui kehtival standardteosel, korrates küll üksikuid mõttekäike. Võrreldes Ahnlundiga rõhutab Roberts aga tugevasti Gustav Adolfi ettevõtmistele suunatud vastutoimet, mida tingimused esile kutsusid. Sellele vastavalt on tema töö pühendatud suuremas osas Rootsi riigi ja ühiskonna ulatuslikule kirjeldamisele, nagu selgub juba pealkirjast “A History fo Sweden”. Väga põhjalikult uuritakse ka sõjandust (kusjuures hea eeltööd on teinud selleks alates 1930-ndatest aastatest ilmunud mitmeköiteline Rootsi kindralstaabiteos ning Bertil Cson Barkmani ja Sven Lundkvisti Rootsi ihukaitseväe ajalugu), mille kõrval traditsioonilist sündmusteajalugu küll unarusse ei jäeta, aga see siiski selgesti tagaplaanil on. Robertsi järgi kannab Gustav Adolfi välispoliitikat täielikult tõrjekaitse püüe ja sellest tulenevad sunniasjaolud, mis võisid olla igatahes väga isikliku loomusega: “Gustav Adolf oli põhiliselt kogemustega riigimees. Tal puudusid grandioossed või täiesti ettevalmistatud poliitilised plaanid. Ta lahendas hädaolukordi, nagu need avaldusid teineteise järel, või võttis tarvitusele ennetavaid abinõusid selgesti märgatavate ohtude vastu. Tema mõned üldised peaeesmärgid olid oma dünastia julgeolek, oma maa julgeolek, protestantliku usu julgeolek. Tervikuna vaadeldes kujutas tema poliitika endast aga reaktsiooni välissurvele ja tema ise oleks seda hinnanud põhiliselt kaitsepoliitikana… Julgeolek osutus tihti nagu virvatuleks ning Rootsi poolt Vestfaali rahus heaks kiidetud tingimused lubavad oletada, et Gustav Adolf järgis seda virvatuld üpris kaugele. Kuid tema tõeline eesmärk ei olnud impeeriumi loomine, vaid julgeolek. Temalt ei võidud oodata, et ta oleks ette näinud, kuidas selle eesmärgi järgimisest tulenevad territoriaalsed võidud võiksid ühel päeval kujutada endast nõrkuse ja ohu allikat.” (Kd. II, lk. 780)

“Uus Rootsi koolkond”

Alates 1930-ndatest aastatest võttis Gustav Adolfi valitsusaja konservatiivse tõlgendamise ja Nils Ahnlundi käsitluse oma ägeda tule alla koolkond, kes kujunes välja ennekõike Lundis ajaloolaste Ingvar Anderssoni, Artur Attmani, Lauritz ja Curt Weibulli ümber ning kes muutus tooniandvaks pärast Teist maailmasõda. Nad seadsid esiplaanile eelkõige majanduslikud ning sõjalis-strukturaalsed tõigad. See kõlab esialgu üpris moodsalt ja tendentslikult, kuid uus rootsi käsitus rajanes erakordselt põhjalikel arhiiviuurimustel üksikprobleemide kohta, nagu seda on Rootsi sõjafinantseerimine nõupidamised Riiginõukogus, kaubanduspoliitika ja ideoloogiline tagapõhi.  Täiesti uus polnud see siiski. 1910. aastal oli Friedrich Bothe eessõnas oma tööle Gustav Adolfi ja Oxenstierna majanduspoliitiliste eesmärkide kohta Saksamaal kirjutanud: “Lasen sellel raamatul ilmuda teatud nukrusega. Olen selles ju purustanud minu noorpõlve ühe ebajumala! Suure Rootsi kuninga ideaalkuju jäetakse ilma oma särast, kuna ma tõestan, et tema poliitilist hoiakut Saksa küsimuse suhtes on oluliselt mõjustanud lootus võida rakendada saksa raha oma rahvuslik Rootsi taotluste teenistusse. Ta jääb küll ka pärast seda võimsaks võitlejaks, kelle suurtegudeta oleks reformatsiooni ülev vabastustöö Saksamaal olnud hävitatud. Kuid senisest rohkem peab harjuma nägema temas liikumapanevate jõududena kaugelt enam omakasupüüdlikku, kaupmehelikult arvestavat võõrriigi vallutajat, mitte aga ennastsalgavate, ideaalsete tunnetega täidetud usukangelast… Vask, sool, teravili ja koloniaalkaubad olid tema jaoks äärmiselt tähtsad asjad ja neile mõtlemine etendas tema plaanides suurt osa… sügavamale ulatunud uurimuste põhjal olen nüüd seisukohal, et kuningas suri õigel ajal ka Saksamaa majanduselu jaoks. Muidu oleks seal ülima tõenäosusega olnud tema taotluste tulemuseks kohutav majanduslik laostumus. ” (Friedrich Bothe 1910, lk. VII, VIII)

Uuele rootsi koolkonnale, kes on tekkinud pärast Weibulli ja kelle silmapaistvamate esindajate hulka kuuluvad Sven A. Nilsson ja Sven Lundkvist, oli Gustav Adolf Rootsi eelkõige aadli- ja sõjaväemonarhia. Kuningas oskas oma huvid pragmaatiliselt ühendada aristrokraatia omadega. Idasaksa ajaloolane Jan Peters iseloomustas seda rootsi uurimuse poolt osutatud küsimusteringi üpris tabavalt, kuigi mitte ilma ideoloogiast tingitud keelepruugita: “Järelikult ei olnud Gustav Adolf ei vallutaja vallutamise pärast ega kristlane protestantlike Saksa vürstiriikide pärast. Lõpuks ei olnud ta ka kummagi segu. – Gustav Adolf oli oskuslik valitseja, kes kasutas Rootsi aadli suureks rahulduseks edukalt ära soodsad tingimused Rootsi majanduslik-poliitilise positsiooni laiendamiseks Läänemerel. Teisiti ei võinudki ta toimida…” (Jan Peters 1958/59, lk. 206)

Selle käsitluse kohaselt õnnestus Gustav Adolfil rakendada oma dünastiliselt, strateegiliselt ja finantspoliitiliselt motiveeritud Läänemere-poliitikasse Rootsi aadel, avades talle sõjalise ja poliitilise karjääri võimalused, jagades temaga vallutuste majanduslikku tulu ja lubades tal eelkõige Rootsis endas võimu laiendada, kuigi selle all kannatas tugevasti kuninglik omand. Sellest tulenesid sundseisud, mis ajendasid Gustav Adolfit sekkuma kolmekümneaastasesse sõtta. “Nii käisid Balti provintsides majanduslikud ambitsioonid ja dünastilised võimuvõitlused käsikäes: ühelt poolt vajati majanduslikel põhjustel sadamalinnu, teiselt poolt võisid need kujutada sõjalisi tugipunkte Poola vastu. Need saavutused olid aga head ainult Rootsi isu edasiseks äratamiseks; ja selleks isurahuldamiseks pakkus peagi uusi võimalusi sündmuste areng Euroopas… Rootsi edusammud selles sõjas (Poola vastu) tõid endaga kaasa oma eesmärkide vastava läbivaatamise: kuni 1630. aastani olid need arenenud nii kaugele, et sisaldasid endas mõistet dominium maris Baltici. Kolmekümneaastasesse sõtta sekkumine näis nüüd ainult loogilise järelnähtusena sellele, mis oli eelnenud.” (Sven Lundkvist 1973, lk. 30 jj)

Nüüd ei tohi igatahes jätta tähele panemata, et ühtset “uut koolkonda” ei eksisteeri – väljend pärineb Michael Robertsilt. Et mõned selle esindajad seisavad lähedal ajaloolisele materialismile ja seavad esikohale nii kuningavõimu ja aadli majanduslikud motiivid kui ka huvide ühtsuse, rõhutab Sven A. Nilsson “militaarriigi” omaenda seaduspärasust ja  suurendab üsna tunduvalt feodaliseerimise ulatust, milleni Rootsi ühiskond jõudis suurriikliku poliitika tulemusena. Ta arvestab ka vallutajaga vallutamise pärast. Defensiivse seisukoha (“julgeolek”) tähtsust küll ei eitata, aga seda piiratakse tugevasti. Rootsi poliitika põhijoon tuleb, nagu kõigi “uue koolkonna” esindajate kirjutistes, esile agressiivsena ja eskpansiivsena: “Seda tüüpi riikidel, nagu kujutas endast Rootsi 17. sajandil, oli territooriumis suurendamine tõepoolest otstarve iseeneses ja sõda oli põhivahend selle teostamiseks… Tõsi on, et oma osa etendasid julgeolekupoliitilised kaalutlused, kuig isoleeritult käsitletuna kõlbavad need vallutuspoliitikale üpris ebarahuldavaks seletuseks. Need ilmnevad selgemini, kui suurenenud julgeolekuplaaniga hõlmatakse rajatud suurriigi püüe oma kasumeid säilitada.” (Sven A. Nilsson 1988/1990, lk. 278)

Uue rootsi koolkonna seisukoha järgi oli Läänemere-ruumis taotletava strateegilise valitsemise jaoks põhimotiiviks kontroll ja tollipoliitiline kasum erakordselt tulutoovalt Ida ja Lääne kaubanduselt, millega Lääne-Euroopa riigid varustasid endid puidu, teravilja, karusnahkade, kanepi, vaha ja teiste toorainetega Poolast ja eelkõige Venemaalt. Selline poliitika ei olnud Gustav Adolfi leiutis, vaid selle oli juhatanud sisse juba Erik XIV 16. sajandil, nagu seda on selgitanud Ingvar Andersson 1935. aastal. Õpetus majanduslike huvide ja eriti Venemaa kaubanduse tähtsusest Rootsi 16. sajandi lõpu ja 17. sajandi välispoliitikale on viimastel aastakümnetel saanud otse dogmaatilise iseloomu. Ainult harva ja üliettevaatlikult avaldavad selles veel kahtlust üksikud uurijad, nagu näiteks 1974 Axel Nodberg oma väitekirjas Poola osa kohta Gustav Adolfi poliitikas: “Ei tohi ülehinnata võimalike majanduslike motiivide tähtsust lihtsalt ainult seepärast, et Gustav Adolfile ei piisa rahust või vaherahust, vaid ta eesmärgiks olid ka vallutused. Sest vallutused olid julgeolekupoliitilises mõttes samuti väga tähtsad.” (Axel Nordberg, 1974, lk. 113)

Michael Robertsile on probleem iseenesest selgete faktide kaalutlemises ja põhjuslikus seostamises: “Sest kui me asja kiretult vaatame, siis taandub võitlus vana ja uue koolkonna vahel üeheleainsale küsimusele: kas Rootsi otsis kõrgemaid tollisissetulekuid poliitiliselt motiveeritud sõjakäikude finantseerimiseks või korraldati sõjakäike põhiliselt sellepärast, et loodeti pääseda palju kõrgemate tollitulude juurde, kui Balti kaubandus ja esijoones kaubandus Venemaaga on monopoliks tehti?” (Michael Roberts 1979, lk. 41 jj) Mis puutub kuninga isiklikku seisukohta, siis oli Michael Roberts sellele küsimusele andnud vastuse juba 1958 oma suure Gustav Adolfi eluloo 2. köites: “Majanduslikud eelised, mida ta (Gustav Adolf) kahtlemata Saksamaal otsis, ei olnud eesmärk omaette: need olid vahendid teiste – religioossete, poliitiliste – eesmärkide jaoks ning arusaam, et majanduslikud tegurid olid tähtsad, viib meid vähe edasi, kui me tema tegelike kavatsuste olemust uurida tahame.” (Lk. 420 jj)

Fritz Dickmann (1959/1985, lk. 47) püüab vastuolu täpselt samasugusel viisil ühe nimetaja alla viia, ei anna aga kummalegi alternatiivile eesõigust: “Läänemere ja selle randade valitsemine oli järelikult mitte ainult eesmärk, vaid ka vahend, see kindlustas tollimaksude säilitamise ja seega ka sõjaväe ülalpidamise. Üks toetas teist ja võiks küsida, kas Rootsi oli kehtestanud tollid Läänemere valitsemise või Läänemere tollide pärast?”

Uue rootsi koolkonna võidu silmapaistvaim tähis oli see, et 1960-ndatel aastatel tehti Sven A. Nilssonile ülesandeks koostada artikkel Gustav Adolfist teatmeteosesse Svenskt Biografiskt Lexikon (Kd. 81, 1967). Saksamaal ei tahtnud seevastu revideeritud Gustav Adolfi kujutus nii kergesti läbi lüüa; osalt ei võetud uuema Rootsi uurimise tulemusi üldse teadmiseks, kuna Michael Robertsi monumentaalne teos lükati kõrvale kui biograafia olemusele mittevastav. Erandiks olid tugevasti katoliikliku, riigitruu seisukohaga seotud Siegmund Goetze töö Axel Oxenstierna poliitikast keisri ja riigi vastu (1971) ja Ulrich Bracheri napp Gustav Adolfi elulugu (1971). Viimane jäi igatahes tugevasti seotuks puhtalt sündmusajalooliselt orienteeritud esitusviisiga, nagu see käib ka kuninga 350. surmaaastal 1982 ilmunud kaugelt mahukama Felix Berneri teose kohta. Kes otsib traditsioonilist stiili jutustavat biograafiat teaduslikult põhjendatud elulise romaani laadis, seda  teenib Berner soliidsel ja hästi loetaval viisil, kuid äsja uuema rootsi uurimise poolt väljatöötatud probleemivaldkondade analüüs jääb seejuures igatahes kahtlematult liiga lühikeseks.

Günter Barudio

Viimatiöeldu kehtib veel suuremal määral kaugelt ambitsioonikama Günter Barudio teose kohta, mis on samuti ilmunud 1982 ja mis kõneleb isiklikust ebahuvist sotsiaalsete, majanduslike ja sõjaliste probleemide vastu. Barudio kujutab Gustav Adolfi – “Suurt” – taas täielikult ülla idealistina, kuid nüüd korraldab ta oma ristiretki vähem evangeelse usutunnistuse kui ühes korraldab ta oma risitretki vähem evangeelse usutunnistuse kui ühes igaveses “õigusleksikonis” propageeritud seadusandliku ideaali, nimelt “vaba” õigusriigi nimel. Barudio Gustav Adolfi käsitluse iseseisvusetus ei jää milleski maha 19. sajandi ilukõnelejatest, kes vandega kinnitatud märterlusena kirjutasid kuningast, kes paneb oma elu kaalule “nagu see pelikan, kes oma poja elu päästmiseks rinna lahti nokib, et poega oma vere armuvooga elustada ja karastada. Selle kuningaohvriga on aga järelikult seotud too võitlusülesanne… Nimelt vabaduslik Pro lege, rege et grege. Rootis Gustav Adolf on ainulaadsel viisil suunanud oma poliitilise elu selle programmi teostamiseks ja mõistnud ühendada südametunnistusevabaduse ohvri toomisega kultuurile ja isiklike tagajärgede kandmisega… ” (Barudio 1982, lk. 616)

Sven A. Nilsson järgi (1964, 1985)  talus Gustav Adolf igatahes Rootsi “liberaalset” põhiseadust, nagu see talle tema ametisseastumisel 1611 peale surutud oli, pigem pratamatu pahena kui riikliku koostöö ideaalvormine. Nii märkis juba ka Goetze: “Gustav Adolfi ja Axel Oxenstierna põhiseaduspoliitika silmapaistvam põhimõte oli seisusliku kaasarääkimisõiguse järkjärguline piiramine riigivalitsemise tähtsamates küsimustes kuningavõimu ja Riiginõukogu huvides. ” (Goetze 1971, lk. 16). Sama autori järgi taotles Rootsi kuningas Saksamaal lõpuks mitte vähem kui tema Habsburgidest vastumängijad: “Kui need (pärast Breitenfeldi ilmnenud) tendentsid vastasid Gustav Adolfi püüdele rajada Saksamaale Imperium Macedonicum, siis olid need oma tegeliku tuuma järgi vaevalt midagi muud, kui just samade tendentside variant, mis alates 1618. aastast olid tiivustanud Habsburgide keisreid, Saksa keskvõimu seaduslikke omanikke, nende sisepoliitikas. See oli riigireformi poliitika, seisuslik-feodaalse partikularismi tõkestamine, “Saksa vabaduseks” nimetatud seesmise lõhestatuse vahetus riigi tõelise vabaduse endaga või, nagu selle vastased ütlesid, “keiserliku dominaadiga” Saksamaal, mille nurjamiseks Gustav Adolf esialgu riiki tulnud oligi… Imperium Macedonicum, mille poole Gustav Adolf Saksamaal püüdles, oleks teostumise korral osutunud peagi kahtlemata hukatuslikuks pettepildiks. Sest koos muide veel kaugeltki mitte võidetud keisri sihtide ja kavatsustega oleks Põhja vallutaja pidanud üle võtma ka keisri vastaste ja rivaalide surmavaenu nii sees- kui ka väljaspool riigipiire… Tema kangelassurm üldiselt Rootsi poolele õnnelikult kulgenud Lützeni lahingus 6. novembril 1632 kaitses teda siis armulikult kardetud saatuse eest… (Goetze 1971, lk. 86 ja 89 jj)

Kahjuks ei ole uus rootsi uurimine veel jõudnud suurema sünteesini, kokkuvõtliku biograafiani Rootsi suurimast kuningast, “kes just seepärast ausalt ja siiralt sõja põhjendamiseks Saksamaal raskete sisemiste vastuoludega võitles, kuna tema oma otsused oli langetanud ilma religioossete arvestusteta puht võimupoliitilistest kaalutlustest lähtudest, nii nagu poliitikas jätsid religiooni kõrvale ka Wallenstein, Richelieu, Urbanus VII ja teised Gustav Adolfi kaasaegsed.” (Werner Buchholz 1987, lk. 314)

Kirjastus: Kunst, 1997

Vaata raamatut meie poes http://vanajahea.ee – Ajalugu/Euroopa