Autor: Keith Laidler

Kui odamehed lähenesid, seisid seitse kristlast tugevate köitega kinniseotult üheskoos eredas päikesevalguses, lauldes ülistuslaulu oma võõramaisele Päästjale. Tunglev rahvahulk nende ümber, üle 60 000 mehe, naise ja lapse, riietatud erivärvilistesse toogadesse, käratses ja mõnitas valjuhäälselt surmamõistetuid, nende meeleheitlikke palvehüüdeid oma Jumala poole. Kaubitsejad saalisid rahvasummas, pakkusid hõikudes oma kraami, müütasid suupisteid ja jooke – ja tajusid enda ümber ilmselget rahulolematust. Jõuk oli raevus. Inimesed tundsid end petetuna: nemad olid tulnud nautima vihatud sekti hävitamist, vaatama, kuidas needsinased karjudes ja paanitsedes odade eest põgenevad, mitte selleks, et näha, kuis need vagurate lammastena omaenese tapatalguid ootavad. See armetu etendus pakkus tõesti vähe lõbu.

Seda olid nad ju näinud nüüdsama, kui paarkümmend kristlast elusalt põletati: seesama rahulik saatusega leppimine, needamad vihatud hümnid. Siiski hõiskas rahvas innustunult, kui odad lihasse tungisid ning mehed ja naised valust vääneldes ükshaaval liivasele maapinnale langesid. Ülistuslaul sumbus ning asendus surmaoiete ja karjetega. Mäseljakul, mis kõrgus ikka veel  tõmblevate kehade kohal, seisid tummade tunnistajatena ristid, kandes oma tontlikke koormaid. Mõned ristil rippujast ilmutasid veel elumärke, kuigi hukkamisest oli möödas poolteist päeva. Looduslikku amfiteatrit, kus groteskne vaatemäng aset leidis, täitis surnukambri lehk. Ulguv, verest joobunud rahvahulk, kokkururutud sõduriterivid ja ristilöödute silutetid taeva taustal – vaatepildi oleks võinud ekimatult paigutada Rooma impeeriumisse selle halvimatel aegadel.

See ei olnud Nero või Diocletianuse aegne tagakiusamisetendus, mis pidi lõbustama pööblit ja hävitama Kristuse järgijaid. Ajend oli sama, kuid Rooma jäi kauguste taha, umbes kuus tuhat kilomeetrit põhja poole ja poolteist tuhat aastat minevikku. See siin oli Aafrika, aasta oli 1836 ning selle tapatalgu taga seisis väikest kasvu heleda nahaga keskealine naine, Madagaskari kuninganna Ranavalina-Manjaka, oma alametele tuntud kui Kogu Vee Allikas Suur Järv, Suur Hiilgus, Jumala Silm Maa Peal või ka lihtsalt, Ma Dieu. Tema despootliku valitsuse all hukkus sadu tuhandeid inimesi: vähemalt kolmandik, võib-olla koguni pool kogu Madagaskari rahvastikust tapeti, näljutati või sunniti end valitsejanna otsesel käsul surnuks töötama. Ta muutis saare kindluseks ning juhtis kestvat ja armutut võitlust Euroopa koloniaalambitsioonide vastu. Ranavalona-Manjaka viha välismaalaste vastu oli legendaarne ja need üksikud eruooplased, kel oli õnne temaga tuttavaks saada ja veel ellugi jääda, tundsid teda kui sadistlikku koletist, gorgot, kelle julmus ja ohjeldamatult nautlev eluviis meenutas Antiik-Rooma kõige hirmsamaid liialdusi. On öeldud, et tal oli Messalina himud ja Caligula temperament. Seepärast, kui teda üldse meenutatakse, nimetatakse Euroopa ajalookirjutistes tema ajastut just nais-Caligula valitsusajaks.

Kuid nagu ikka, on seegi lugu keerulisem kui üks lihtlabane hüüdnimi võiks mõista anda. Pole kahtlust, et lood kuninganna sadistlikkusest, prassingutest ja tema käsul toime panud tapatalgutest on tõesed, ning ilmselt langeski ta enne surma hullusesse, kuid Ranavalona-Manjaka oli nagu kõik inimesed oma temperamendi, kasvatuse, oma aja ning ümbritsevate olude saadus. Tema aeg aga oli kohutav, tulvil sise- ja välisohte, intriige, reetmist ning püsivat hirmu sisse tungivate koloniseerijate ees, kes ehk vähem barbaarsetena olid siiski niisama julmad kui kohalikud, keda nad tulid allutama. Absoluutse võimu omamine on inimese kõlblustunde ja tervele mõistusele alati suureks ohuks ja ähvarduseks, saati veel siis, kui seda inimest kummardatakse lausa maapealse jumalana.

Kirjastus: Kunst, 2009
Vaata ajalooraamatuid (maailma lugu) meie poes http://vanajahea.ee – Ajalugu/Maailma lugu