“Kooperatiiv”, Tallinnas 1934

Eesti Vabariigi pealinn Tallinn asub 59° 22’ 52” — 59° 28’ 5” põhjalaiuse ja 24° 50’ 34”—24° 38’ 39” idapikkuse vahel (Greenwichist), Soome lahe lõunakaldal, samanimelise lahe käärus. Ida poolt piirab Tallinna lahte Viimsi ja lääne poolt Kopli neem ning poolsaareks muutunud Paljassaar. Põhjapoolsel laheküljel asuvad saartena Äigna ja Naissaar. Need kaitsevad lahte põhjatormide eest ja loovad seega sobiva sadama-asendi, mida omalt poolt soodustab lahe võrdlemisi suur sügavus (30 m).
Linn asub rannikul ning on suurenedes arenenud ümber vanalinna, mille kujundab Toompea (49,1 m üle merepinna) ning viimasest ida poole suunduv ja pidevalt alanev, keskajal hoonestatud maa-ala; seetõttu on. vaade merelt vanalinnale eriti mõjuv. Enamik linnast asub täiesti madalikul, millel asetseb üksikuid kõrgemaid kühme, nagu Tõnismägi (30,3 m ü. mp.) ja ida pool — Lasnamägi, mis kerkib kuni 53,3 m ü. mp. Aluspind koosneb osalt mudase liiva kihtidest, osalt ka enamikus puhtast liivast, mitut liiki savidest ja ordoviitsiumi lubjakividest rikkalikkude kivististega.
Asustatud ala piiravad ida poolt Lasnamägi loopealsega (osaliselt asustatud), lõuna poolt liivaluited ja Nõmme mäed. Linna lõunaküljel asub ka Ülemiste järv (varemalt Järveküla järv) ligi 37 m üle merepinna, kujundab suure pindalaga veekogu ja on linna varustajaks veega, mis alates 1927. a. puhastatakse filterveevärgis enne linna juhtimist. Kõrge veeseisu ajal on järv ähvardanud linna korduvate uputustega).
Peateedena, mis ühendavad Tallinna kodumaa kaugemate osadega, kulgevad linna rida maanteid, nagu Narva, Tartu, Pärnu ja Paldiski (Haapsalu) maantee, kaks laiarööpmelist raudteeliini (Narva-Tartu ja Paldiski-Haapsalu) ja üks kitsarööpmeline raudteeliin (Viijandi-Pärnu). Peale kauba- ja reisijatesadama (nn. vana sadam) asub Kopli poolsaarest linna pool nn. „uus“ (kauba) ja sõjasadam ning Kalarannas kalasadam.
Tallinna linna administratiivpiiridesse kuuluv maa-ala oli 1932. a. ümmarguselt 6687,5 ha; ehitiste, hoovide ja aedadega täidetud maa-ala moodustas sellest vaid 1391,2 ha, tänavate ja platside all oli 182,5 ha, parkide all 91,6 ha, kuna ülejäänud pindala moodustas enamikus karja-, heina-, põllumaa jne.
Suurema osa hoonestatud maa-alast moodustavad endised nn. .eeslinnad”, kus domineerivad puuehitised (1—2- ja uuemad 3-kordsed), kuna südalinnale (vanalinn) kuulub pindalalt väheldane osa; hoonestus on siin väga tihe ja ehitatud eranditult kivi- materjalist. öeldu maksab ka vanalinna ümbritsevate (väljaspool linnamüüre asetsevate) ehitiste kohta, mis on tekkinud 19. s. teise poolega alates (pärast kindlusvöö kaotamist 1858. a. ja 1868. a.) endiste vallikraavide ja muldkindlustiste asukohtadele (Valli, Jaani t. ja Vabadusplatsi veer jm.). Ehitustegevuselt kõige elavamaks osutus maailmasõjaeelne ajajärk ja a. 1929—1933, millal kattusid ehitistega laialdased maa-alad mitmes eeslinnas (Kassisaba, Kalamaja, Pelgulinn jt.).

Kliimalised olud on tingitud merelähisest geograafilisest asendist, õhkkonna omadusist on märgitavad: ilmastikkude vaheldavus ning temperatuuri ühtlus, mis tingitud ka mere vähesest jääga kattumisest (jaanuarist — aprillini). Aasta keskmiseks temperatuuriks on 4,9° C; külmemaks kuuks on veebruar —7,1° C (viie aasta keskmine), soojemaks juuli 17,1° C. Sademeid on aastas keskmiselt 618,7 mm ja sajuste päevade arv 179.

Tallinna elanike arv oli 1. märtsiks 1934.a. 136500 inimest (vt. tabel lk. 39).

Linnavapp. Tallinnal on kaks vappi — suur ja väike. Suure linnavapi kullatud kilbil asuvad kolm helesinist kroonitud lõvi; ülaosas ehib kilpi sini-punane krooniga kiiver ja sellel seisab punases rõivastises, sinise vööga ja ristamisipandud kätega naisfiguur. Keskgrupist mõlemal pool ornamentaalsed kaunistised.
Väikese linnavapi kujundab valge rist punasel kilbil; varem oli see arv. suure gildi vapiks. Raidteostena on säilinud linnavappe 1652. a. raekojas (sissekäigu eeskoja seinal) ja 1551. a. börsihoones (väike linnavapp — asub eeskojas, end. nn. „aktsiisikambrisse“ viiva ukse kivipalestikul).
Vanim linnapitsat on pärit u. 1294. a.; kollasesse vahasse pressitult näeme teravnurkset kilpi ja sellel kolme kroonitud lõvi. Ülaosas kroonitud, lahtiste juustega pea ja ümberringi kiri: sigillum civi(tatis) de Revalia (vt. kaanepilt). Ajajooksul on sellest välja kujunenud praegu tarvitusel olev linnavapp.

Linnalipp koosneb pikutiliidetud sini-valgetest ribadest (3 korda sini-valge) ja on tarvitusel 18. s.

Ajalooline ülevaade

Nimi. Tallinnal on eri ajastuil ja eri keeltes olnud mitu eri nime ja igal nimel rida, teinekord suur hulk erinevaid kujusid. Linna praegust ametlikku nime ,.Tallinn” peetakse lühendiks tema oletatavast algupärasest kujust „Taaninlinna”, s. t. “taani linn“. Seda tõendavad mitu vahepealset kuju, nagu „Tainliin“, „Täna-“ ja „Talli linn”, soome teisend „Tanikan linna’ ja lätikeelne nimetus ,,Danupils“, s. t. „taani kants”. Osalt tänini rahvusvaheliselt maksvusel olnud nimi „Reval” (vene keeles „Ревель“) näib olevat linnale üle kandunud teda muiste ümbritsenud „Repel”- (õigemini vististi küll „Räpälä“ või „Rävälä”) nimeliselt maakonnalt ning kihelkonnalt. Seda nime tunneb juba skandinaavia Njal-saaga X saj. ja seda tuletatakse küll sõnast ,,rava” — veealune kalju, küll sõnast „raba“ — kõrgsoo. Toompeal enne 1219. a. asetsenud eesti muinaslinna Läti Henrik nimetab ,,Lyndanise“. Seda peetakse skandinaavia tõlkeks Tallinna vanast soomekeelsest nimest „Kesoi”, „Keso” ehk „Kesoniemi”, mis tähendab mahajäetud kütismaad või ka lihtsalt kesa neeme. See vastab rootsi keeles täpsalt „Lindanäs’ile“ ja on tuntud ka vene bõliinades „Леденец“ jne. kujul. Peale selle veel vene kroonikais esinevat nime .”Колывань” (Kolõvan) tuletatakse algupärasest eestikeelsest nimetusest „Kalevan linna”, s. t. ,.Kalevi linn”. See sobib hästi eesti rahvaeepose .Kalevipojaga”, mis peab Toompead Kalevi hauakünkaks.

Esiajalugu. Esimesi jälgi inimesest Tallinna ümbruses leidub juba kiviajal umb. 2000 a. e. Kristust ehk umbes 4000 a. tagasi. Tihedamalt on koht olnud asustatud vanemast rauaajast alates, s. t. umbes 2000 aasta eest. Siia nii varakult tekkinud asustuskeskus etendas tähtsat osa maa väliskaubanduslikus läbikäimises lahes leiduvate soodsate sadamate kaudu. Seda tõendavad muinasleiud, esijoones vanad rahad, Tallinnast 10 kaugemale sisemaale hargnevate teede olemasolu juba 13. sajandi alul ja kaks lähistikku asetsevat tugevat muinaslinna, neist üks praegusel Toompeal ja teine kõigest kümmekond kilomeetrit eemal Irus.
Siiski puuduvad seni igasugused jäljed mõnest kindlamast asulast — külast või linna algmest — praeguse all-linna kohal muinasajal. Nähtavasti Kuulus see ala ühes sadamatega ja kalastamisõigusega lähematele sisemaa küladele. Need said selle tõttu jõukaks, nagu see eriti peegeldub Taani Hindamise Raamatus Ülemiste järve ääres asetseva Järveküla kohta antud kõrges adramaade arvus. Ainult nüüdse Vana-Kalamaja tänava ümbruses võis leiduda ajutisi kalurite onne ehk — nagu neid vanasti nimetati — ,,kalamaju“. Neis peatusid sisemaa külade kalurid ainult suvisel kalastamishooajal ja nende järgi sai hiljem siia tekkinud eeslinn oma nimetuse. Kauplemiseks sadamas puudusid kinnised ehitised, sest see toimus vastavalt oma aja viisile lageda taeva all.
Vallutamine. Püsiv asula praegusele Toompeale kui ka all-linna rajati alles ümbritseva maa alistamise järele võõraste vallutajate poolt. Kahtlemata olid strateegiliselt ja kaubanduslikult nii tähtsal kohal asetsevad muistsed linnused Toompeal ja Irus varem juba palju kordi ümbruskonna eestlastele edukat kaitset pakkunud vaenulikkude retkede ja rünnakute vastu. Kuid see ootamatu kallaletung, mis järgnes 1219. a. suvel mere kaudu taanlaste poolt, kandis hoopis teissugust iseloomu kui kõik senised sõjakate naabrite lühiajalised rüüsteretked: see taotles palju kaugemale ulatuvaid sihte ja sel oli lõpliku edu saavutamiseks kasutada peaaegu tühjendamatud jõutagavarad, nimelt kristlikust läänest alatasa juurdevoolavad uued ristisõdurite kui ka seikluste- ja õnneotsijate hulgad.
Pealegi oli seekord vabadust armastavate eestlaste vastu Soome lahe lõunakaldal ühinenud neli väga tähtsat ajaloolist tegurit: 1) sakslaste tung itta, 2) Roomast kõikvõimsa paavsti enese poolt juhitavad ning õhutatavad katoliku kiriku misjoni- ja maailma alistamispüüded ristiretkede näol, 3) vägeva Taani kuninga Valdemar II Võitja iha maade ja merede vallutamiseks ning 4) järjest hoogsamaks muutuva kaugekaubanduse huvid Läänemerel, mis mitte palju hiljem leidsid endile väärika väljenduse tugeva Hansa liidu loomises.
Hoolimata neist vääramata jõududest ja rikkalikest abiallikaist, saabus siiski momente, millal maa tegelikku allaheitmist juhatava targa ning energilise Riia piiskopi Alberti ja ta sakslaste jõud võitluses nii visade ning kangekaelsete eestlaste vastu kippus nõrkema ning üliväga karta oli venelaste vaheleastumist. Et mitte pooleli jätta oma tööd ja kaalule panna kõiki seniseid saavutisi, selleks ei jäänud piiskop Albertil 1218. a. suvel teist teed, kui pöörduda Taani kuninga Valdemar II poole. Ainult temalt võis tol korral loota rutulist abi.
Järgmise, s. t. 1219. a. suvel randuski Taani kuningas suure laevastikuga Tallinna lahes. Liialdamisele ja arvude ümmardamisele kalduvad teated räägivad koguni 1500 laevast, mis tal seekord kaasas olnud. Peale taanlaste, mõningate sakslaste ja slaavlaste Rügeni vürsti Wizzlause juhatusel saatsid Valdemari veel Lundi peapiiskop Andreas ja kolm teist piiskoppi; viimaste hulgas ka Alberti poolt eestlaste jaoks määratud piiskop Theoderich.
Kuna Tallinna ümbruse eestlaste — repellaste — tähelepanu oli suunatud lõunasse — Riia poole —, kust järgnes üks valus hoop teisele, siis õnnestus taanlasil märkamatult ning vastupanuta okupeerida tühi Lyndanise muinaslinn Toompeal. Repellaste ja harjulaste malev oli laiali. Alles kolmanda (hilisema taani krooniku Petrus Olai teatel 15. juuni ehk Viidi-) päeva õhtuks said nad ta kokku ja ründasid siis ootamata viiest eri kohast taani laagrit. Taanlased löödi veriselt põgenema, piiskop Theoderich, kelle telki eestlased pidasid kuninga omaks, surmati. Wizzlause laager asetses taanlaste omast eraldi Toompea ja mere vahel, s. t. praeguse all-linna kohal, arvatavasti kuskil Kloostri või Nunne tänava paigus ja ainult tema vaheleastumine oma slaavlastega kõige kriitilisemal hetkel otsustas viimaks lahingu taanlaste kasuks. Legend räägib aga, et taanlasi kihutanud võidule peapiiskop Andrease imetegeva palve peale lahingu ajal taevast allalangenud lipp — valge rist punasel põhjal. See Taani riigi- ja rahvuslipp ehk nn. .Danebrog” võeti ka Tallinna linna väikesesse vappi, mis oli ühtlasi suure gildi vapiks ja on tänaseni säilinud ning näha mitmel kohal, muuseas ka taanlaste poolt 1923. a. annetatud ehtsa Danebrogi lipu näol Pühavaimu kirikus.
Üks kaotus ei otsustanud siiski veel lõplikult kogu Põhja-Eesti saatust. Eestlased panid veel edaspidigi visalt vastu ja tõstsid 1223. a. koguni üldise ülemaalise mässu kõikide võõraste vallutajate väljatõrjumiseks oma pinnalt. Taanlaste poolt Lyndanise asemele rajatud uut linnust Toompeal piirati korduvalt, muuseas ka 1223. a. sügisel koos appikutsutud venelastega — kuid kõik asjata: pikas vabadusvõitluses kurnatud eestlaste jõud ei suutnud enam väärata korraga mitmest küljest kallaletunginud vaenlasi. Et ka kuningas Valdemari käsi vahepeal kodumaal oli käinud väga halvasti, siis kasutas piiskop Alberti poolt endale maa vallutamiseks abiks loodud tugevaim sõjaline organisatsioon — Mõõgavendade ordu — parajat juhust, et lahti saada kardetavaist võistlejaist — taanlasist, kes olid siia kutsutud ainult suurima häda sunnil. Lühikese piiramise abil sundis ordu nõrga Taani meeskonna Toompeal 1227. a. alistumisele, saatis selle tagasi kodumaale ja hakkas ise linnuse kui ka teiste siinsete Taani valduste peremeheks.
Ordu vahevaliеsus kestis kõigest 11 aastat (1227.— 1238. a.), kuid see on tähtis ajavahemik, mis väärib märkimist siingi lühikeses ülevaates. Strateegilistel kaalutlustel eraldas ordu Toompea alast ehk nn. “Suurest linnusest”, sügava kuiva kraaviga, piiras ta nelinurkse ringmüüri kui ka nurgatornidega ja moodustas siia niiviisi uue tugeva kindlustise. See valmis juba 1229. a. ja vastandina eelmisele sai “Väikese linnuse” nimetuse. Kindlustise peatorniks kujunes kõigile nii hästi tuntud Pikk Hermann, mis oma praeguse kõrguseni ehitati küll alles hiljem (vt. kindlustised). Huvitaval kombel on see linnus tänaseni jäänud riigivõimu kõrgeima esindaja asupaigaks kohal. Üldse võib Toompead oma kõrgelt asendilt kui ka ajalooliselt tähtsuselt kõrvutada antiikaja kreeka linnade akropolide ja Rooma Kapitooliga.
Et suurendada oma pooldajate hulka, selleks kutsus ordu 1230. a. Eestisse rohkesti Ojamaa kaupmehi (vastava teate järgi arvult 200). Need nähtavasti asusid elama Tallinna Toompea kindlustiste varju, praeguse Lühikese jala lähedale. Siia Niguliste kiriku ümbrusse tekkiski vanim linnaline asula Tallinnas. Laienedes arenes sellest aja jooksul välja pärastine all- ehk pärislinn, kuna Toompea kindlus ühes oma hiljem tekkinud eeslinnaga jäi administratiivselt kuni 1877. ja kohtulikult kuni 1889. aastani all-linnast eraldatud ning maaõigusele alluvaks alaks, mis oli viimasest lahutatud ka ruumiliselt vahe müüri ja väravatega.
1233. a. sügisel panid mõõgavennad Toompeal paavstile alistunud ning seepärast nendega ägedasse vastollu sattunud vasallide kallal toime jubeda veresauna. (Selgituseks olgu lisatud, et vasallidest, mitte ordurüütlitest, nagu väga sageli ekslikult arvatakse, põlvneb algupäraselt pärastine aadel ja mõisnikud). Tapmise hoos ei kohkunud mõõgavennad tagasi isegi Toomkiriku ja selle pühima paiga — altariesise — rüvetamisest sealt viimast pääsu otsivate, kuid siiski armuta surmatavale vasallide verega. Tapetute laibad laoti ühisesse suurde hunnikusse ja selle tippu paigutati seisvasse asendisse langenud vasallide juhi laip — õudseks hoiatuseks kõigile, eriti aga eestlastele ja venelastele. Ka süütute all-linna kaupmeeste ja kodanikkude vara, isegi nende naiste rõivad langesid rüüstamise ohvriks.
Kuigi mõõgavendade võit seekord oli täielik, ei kestnud nende võim siin siiski enam kuigi kaua. Saanud saatuslikus Saule lahingus 1236. a. leedulastelt hävitava löögi, ühendati nende riismed Preisi Saksa orduga. Paavsti survel ja Valdemar II ähvardusel oli ordu sunnitud Tallinna ühes Harju- ja Virumaaga Stensby lepingu põhjal 1238. a. tagasi andma Tannile. Peale Väikese linnuse Toompeal ja all-linna algrakukese ulatub ordu vahevalitsusaega tagasi ka Tallinna vanim, olgugi mitmel korral muudetud kujul meie päevini säilinud ühiskondlik asutis — pidalitõbiste maja (leprosoorium), mis seisis Suurel Tartu maanteel praeguse Jaani vanadekodu kohal. Seda mainitakse esmakordselt juba 1237. a.
Taani aeg, mis 1238. a. algas teiskordselt, kestis sedapuhku vähe üle 100 aasta, nimelt 1346-ni. Välja arvatud ajastu lõpp, võisid Tallinn ja ümbritsev maa areneda sõdadest peaaegu täiesti segamata rahus. See soodustas linna kiiret laienemist ja tema hoogsat majanduslikku tõusu.
All-linn sai oma praeguseni ,,vana- või kesklinna” nimetuse all tuntud ulatuse, piirati lõpuks tugeva paekivist ringmüüriga (vt. kindlustised) ja siia kerkisid 3 suuremat kirikut (vt. need) — Oleviste, Niguliste ja Pühavaimu kirik ja 2 laialdast kloostrit (vt. need) — dominiiklaste ehk mustade vendade Püha Katariina klooster ja naistsistertslaste Püha Mihkli ehk Miikaeli klooster. Peale selle ehitati juba siis raekoda (vt. see) praegusele kohale ja plats tema juures võeti tarvitusele turuna. Samuti olid juba sellal olemas gildid oma majadega.
Linna kiire kasvu põhjustajaks ja tema majandusliku jõukuse peaallikaks oli üha enam hoogu võttev kaugekaubandus, eriti kaubandus Põhja-Vene tähtsaima keskuse — Novgorodiga. Juba 1284. a. paiku astus Tallinn Hansa liidu liikmeks.
Halduslikest siseeludest väärib kõigepealt märkimist, et Taani valdusala Põhja-Eestis moodustas isiklikult kuningale kuuluva hertsogkonna. Seda valitses kuninga asemikuna asehaldur ehk pealik — capitaneus, kelle asukohaks oli Toompea Väikeses linnuses leiduv valitsushoone — pallas, s. t. loss. Peale kuningliku asehalduri asus Toompeal Suures linnuses veel kohalik kõrgeim kiriklik võimukandja — piiskop, kes vastandina teistele keskaegsetele Liivimaa piiskoppidele allus Lundi peapiiskopile ja kellel puudus ka maahärralik võim ühes vastava territooriumiga. Toomkiriku kui piiskopliku katedraali juures kutsuti ellu ka piiskopi nõukogu — toomkapiitel — ja toomkool. Viimast mainitakse esmakordselt 1319. a.
All-linna asula sai juba Valdemar II-lt mingi linnaõiguse ja maa-ala ehk sarase, mida uuemal ajal tuntakse linna administratiivpiirkonna nime all ja mille piirid üldjoontes vähe on muutunud. ühtlasi sai linn ka õiguse puuderaiumiseks ja sütepõletamiseks kuningale kuuluval Nais-, Äigna ja mõlemal Paljassaarel. Valdemari järglane Eerik Plovpenning (Adraraha) andis aga linnale 1248. a. Lüübeki õiguse, mis muutudes ning täienedes jäi linna õigusliku korra aluseks üldiselt veel kuni läinud sajandini. Linnaarhiivis säilinud 2 vanimat Lüübeki õiguse käsikirja 1257. ja 1282. a. ei ärata tähelepanu mitte ainult sisult, vaid ka oma kaunilt välimuselt.
Pole kahtlust, et kohe linnaõiguste saamisel Valdemar H-lt (1238.—1241. a. vahel) astus tegevusse linnanõukogu ehk raad. Tema ülesandeks oli linnaelu juhtimine ja korraldamine, eriti aga kohtumõistmine linnakodanike üle. Rae võim oli esiotsa piiratud kuningliku asehalduri poolt (Toompealt) määratava foogti näol. Viimane tõrjuti aga peagi tagaplaanile ja täieline võimuküllus linnas koondus rae kätte. Vanemal ajal raad jagunes kahte ossa: teotsevasse ehk „istuvasse“ ja puhkavasse ehk „vanasse“. Need osad vaheldusid iga aasta tagant kordamööda ja koosnesid kumbki keskmiselt 12 raehärrast ja 2 pürjemeistrist nende eesotsas. Arvatavasti täiendas raad end kohe algusest peale ise uute liikmete juurdevalimise ehk nn. „koopteerimise“ teel linna jõukama kodanikkudekihi — kaupmeeste — hulgast.
Linna kodanikkond koondus juba Taani ajal Skandinaavia eeskujul gildidesse, kelledel arvatavasti ei puudunud ka esinduslikud ülesanded ja teatud kontrollimisõigus linna valitsemisel. Mainitakse Oleviste (esmakordselt 1341. a.) kui ka Kanuti gildi (1326. a.). Need mõlemad olid käsitööliste koondisteks. Kuigi Suurt ehk Kaupmeeste gildi veel ei nimetata, pole siiski põhjust kahelda tema olemasolus juba sellal.
Kauge Põhja-Eesti ja Tallinna linna valitsemine tolleaegsete puudulikkude teede ja vaevaliste liiklemisolude juures valmistas Taani kuningale ajuti suuri raskusi ja meelehärmi. Seepärast kerkis korduvalt päevakorrale selle valduse võõrandamine. Lõpliku tõuke andis 1343. a. jüriööl Harjus puhkenud eesti talupoegade verine mäss, mille summutamiseks Taani omad jõud kohal olid täiesti võimetud. Ordu kasutas nüüd teiskordselt soodsat momenti, lõi 14. mail Tallinna ligidal Sõjamäel väga veriselt mässulisi eestlasi, kes olid piiranud linna ja kelle kutsutud abi Soomest hilines 5 päeva võrra. Ta surus ka mujal nende vabadusliikumise suure valjusega maha ja okupeeris kõik kindlad kohad ja linnused Taani alal. Ka Tallinna Toompea linnusesse paigutas ordumeister Burchard von Dreileben oma meeskonna.
Seega oli Taani ala Eestis tegelikult juba läinudki ordu valdusse ja kuningas Valdemar IV-l Atterdagil („Jällepäeval“) ei jäänud paremat võimalust, kui et ta müüs 29. augustil 1346. a. Harju- ja Virumaa ühes Tallinna ja teiste siinsete linnadega ja lossidega 19.000 hõbemarga eest Kölni kaalu järele Saksa ordule.
Orduaeg oma 215-aastase kestvusega (1346.—1561.) oli Tallinnale ja Põhja-Eestile üks pikemaid valitsusajastuid. Sellesse ajavahemikku langeb Hansa kui ka keskaegse Tallinna õitseng. Linna majanduslik jõukus ja poliitiline tähtsus saavutasid haripunkti, mis on jätnud kustumata jäljed vanalinna välisilmesse, tema ehitiste ja kindlustiste arengusse.
Endiste taaniaegsete veel küllalt arvukate väikeste puumajade asemele kerkisid lühikese aja jooksul nii iseloomulikkude kõrgete viiludega suured kivimajad. Eriti kiiresti ja massiliselt pidi see sündima 1433. a. 11. mai hiigeltulikahju järele, mis laastas kogu linna. Väga tähelepanuväärt on üldine kirikute (vt. need) laiendamine ja ümberehitamine 15. sajandil, nende täiendamine kõrgete tornidega ja sisustamine peente kunstimaitseliste kapp-altarite ja muude väga kalliväärtuslikkude esemete ja aaretega. Sama maksab ka kloostrite, raekoja, gildi- hoonete ja ka paljude eramajade kohta, olgugi et neid uuemal ajal nii palju on lammutatud ja ümberehitamistega sageli tundmatuseni moonutatud. Uue kloostrina tuli 15. saj. alul juurde Püha Birgitta ehk Pirita segaklooster (vt. see), mis ehitati linnast umbes 6 km eemale nn. ,,Maarjaorgu“ (Marienthal), kus koht selleks oli sobiv.
Linna ringmüür omas orduaja alul (s. t. 14. s. keskel) kõigest kümmekond vanemat liiki, arvatavasti nelinurkset lihtsat vaatlus- ja väravatorni. 16. s. kolmekümnendaiks aastaiks tõusis nende arv aga enam kui kolmekordseks, kusjuures nende mõõtmeid ning massiivsust ei saa endistega enam võrreldagi. Eriti maksab see kivi- ning tornkindlustiste viimase sõna — võimsate bastiontornide Kiek in de Köki, Paksu Margareta ja Luhrenburgi kohta (vt. need).
Väljapoole linnamüüre tekkisid orduajal võrdlemisi perekad eeslinnad. Neis elasid suures enamuses eestlased, kuid leidus ka rootslasi ja üksikuid soomlasi. Tuntuim ning seepärast võib olla ka vanim ja suurim oli Kalamaja eesiinn ühes nn. ,,Reperbahn’i“ ehk köiepunujate linnaosaga praeguse Ilmarise vabriku ja Puhk ja Poegade suurveski ümbruses merekaldal. Hiljem piiramiste puhul ja sõdade ajal eeslinnad harilikult hävitati ja tehti maatasa juba tallinlaste eneste poolt, et neis mitte anda peavarju ja lähenemisvõimalusi vaenlasele.
All- ehk pärislinna täieõiguslikuks peremeheks ja ainsaks tõeliseks valitsejaks orduajal jäi endiselt raad. Nn. „istuva“ ja „vana rae” igaaastane vaheldumine jäi arvatavasti 15. s. keskpaiku ära, ja rae koosseis kujunes viimaks kindlaks 14 raehärrale, 1 sündikule (õigusteadlasele) ja 4 pürjermeistrile, kokku 19 liikmele — arv, mis jäi muutmatult püsima kuni rae ehk magistraadi lõpliku kaotamiseni 1889. a. Tähtsat osa linna valitsemisel etendasid ka rae- ehk linnasekretärid, kelledeks olid enamasti vaimulikud.
Toompeal oli kõrgemaks käsknikuks ordukomtuur, kelle asupaigana kerkis praeguse riigikoguhoone kohale orduvendade kindluslik ühiselamu — konvendihoone. Ordumeistri ülevõim linna üle oli enam nimeline kui tegelik. Isegi välispoliitika alal jäi raele peaaegu piiramata vabadus. Oma saadikute kaudu esindas ta linna ja kaitses selle huve niihästi üldistel hansa- kui ka Liivimaa kohalikkudel linna- ja maapäevadel, samuti naabermaade valitsejate juures. Sõjaaegade saabudes võttis linn oma teenistusse rohkel arvul palgasõdureid.
Iseäranis suurejoonelist ja kuulsusrikast osa etendas Tallinn oma hiilguse tipule jõudnud Hansa liidu tegevuses pärast Visby hävitamist Taani kuninga Valdemar Atterdagi poolt 1361. a. Koos teiste Liivimaa linnadega toetas ta erilise sõjamaksu nn. ,,naelatolli“ maksmisega ja meeskondade saatmisega Hansa võitlust Taani ja Rootsi vastu. Teda mainitakse tähtsamais sõlmitud lepetes ja 1395. a. pidi Stokholm vanduma hansalinnadele, nende hulgas ka Tallinnale truudust. 1418. a. palus Rootsi kuningas Eerik Pommernist Tallinna ja kolme teist hansalinna olla ühes kahe vürstiga vahekohtunikuks tema tüli lahendamisel Holsteini krahviga.
Samuti omandas Tallinn järjest suuremat mõju tähtsa Novgorodi hansakontori juhtimisel ja valitsemisel. Kontori vägivaldne sulgemine 1494. a. Moskva suurvürsti Ivan III poolt tabas kõige valusamini vististi küll Tallinna, kus selle järele hulgaliselt tuli ette pankrotte. Ent siiski saavutas Tallinn vene kaubanduse peaaegu täieliku ülemineku järele Liivimaa linnade kätte järgmise sajandi alul varsti endisest veel suurema jõukuse.
Kuid ka vastassuunas, nimelt läänes tulid orduaja lõpul ilmsiks umbes samasihilised püüded kui idaski. Nende kehastajaks ja eesvõitlejaks oli Rootsi rahvusriigi rajaja Gustav Vasa, kes seadis omale eesmärgiks vähendada igal mõeldaval viisil ja juhusel liiga vägeva Hansa mõju oma riigis. Tema soovil pidi Stokholm muutuma laoplatsiks Rootsi jaoks ja Soome lahe põhjakaldale asutati 1550. a. sama sihiga uus linn Helsingi. Vastavate määruste soodustusel tahtis G. Vasa nüüd Tallinna kaubaühendustest oma riigiga täiesti välja lülitada. See ei andnud esiotsa küll nimetamisväärseid tulemusi, kuid sai väga pahaendeliseks märgiks tuleviku kohta.
Martin Lutheri alustatud reformatsioon, millele siin peamiselt kloostrite tegevus oli valmistanud vastuvõtliku pinna, viidi Tallinnas läbi 1524. a. 14. sept, algas dominiiklaste kloostris tormiline piltide rüüstamine ja selle ohvriks langesid ka Oleviste ja Pühavaimu kirik, kuna Mihkli nunnaklooster, mis nähtavasti seisis rüütelkonna erilise kaitse all, jäi puutumata, samuti Niguliste kirik, mille lukuaugud ettenägelik kiriku eestseisja Hinrik Bues oli lasknud joota tina täis. See takistas märatsevate jõukude sissepääsu.
Järgmisel päeval sai raad jälle seisukorra peremeheks, keelas valjult igasuguse rüüstamise ja andis kõva käsu kirikutest ja kloostritest laialikantud esemete ja aarete tagasitoomiseks. Aasta hiljem 9. septembril pandi rae ja gildide poolt alus nn. „jumalalaekale“ (Gotteskasten). Selle valitsemisele läksid kõik varem katoliku kirikute ja kloostrite päralt olnud varad ja tulud. Neid võidi ka edaspidi kasustada ainult kiriklikeks ja heategelikeks otstarveteks, samuti koolide ülalpidamiseks. See omapärane asutis moodustas Tallinnas linnakassa ja üldise linna majapidamise kõrval nagu mingi peaaegu samaväärse paralleelharu.
Kirikuelu korraldamisel, eriti kohase superintendendi, jutlustajate ja kooliõpetajate leidmisel oli M. Luther Tallinnale isiklikult abiks nõuannete ja soovitustega. Sellest tunnistavad tema kirjad, mis säilinud linnaarhiivis. Koolidest orduajal väärib esijoones mainimist toomkool, mis töötas endiselt edasi ja püüdis säilitada ainsa õppeasutise priviligeeritud seisukohta kogu linnas. Ent siiski tegi dominiiklaste ehk mustade vendade keelatud kloostrikool ajuti (a. 1365 ja 1424) talle suurt konkurentsi. Kuigi toomkapiitel veel 1413. a. suutis nurja ajada kavatsetud saksa lugemis- ja kirjutamiskooli asutamise, õnnestus linnal dominiiklaste kaasabil siiski saada paavst Martin V-lt 1424. a. luba koolide avamiseks linna kirikute juurde. Ja nüüd asutatigi 1424. ja 1432. a. vahel Oleviste kiriku juurde esimene linna kool poisslastele. See sai hiljem „Suure linnakooli” nimetuse ja muudeti reformatsiooni järele 1528. a. ajakohaselt ümber ladina triviaalkooliks, mille asemele alles 1805. a. astus kreiskool. Tütarlapsed said keskajal õpetust (nii hea või kuri kui see oli) kohalikus nunnade (tsistertslannade kloostris (vt. see), mis reformatsiooni tagajärjel 1543. a. päriselt muudeti tütarlaste kasvatus- ning õppeasutiseks.
Orduajal leidis Tallinnas peale eesõigustatud sakslaste, väheste skandinaavlaste ja kaubanduse otstarbel siinpeatuvate venelaste (vt. nende kirikud) endale peavarju ja ülalpidamist ka õige rohkesti eestlasi, kes olid siirdunud rikkasse kaubalinna maalt. Võib olla kuulus neile elanikkonnas ajuti isegi absoluutne enamus. Nende käes olid kõigepealt nn. „alamad” või mustemad ametid ja tugevamat füüsilist jõudu nõudvad elukutsed. Kuid neid ei puudunud ka paremates käsitööliste tsunftides ehk, nagu neid siin hüüti, ametites. Mõningail erandjuhtumeil näib neil õnnestuvat pääseda isegi suure gildi liikmeiks, kelle hulgast raad täiendas oma koosseisu uute liikmete koopteerimise teel.
Arvatakse, et kogu teine all-linna käsitööliste koondis — Oleviste gild — koosnes peamiselt eestlastest ja nendega vähemal arvul liitunud rootslastest. Ajuti või isegi alaliselt oli eestlastel täieline ülekaal mündrikkude (s. t. paadimeeste hulgas, kes sadamas toimetasid kaupu laevadelt maale ja ümberpöördult), pistelmaakrite (eriliiki sadulseppade), õllekandjate, kiviraidurite, lihunikkude, voorimeeste, lihttööliste jne. hulgas, hoolimata sellest kas need tsunftid ehk ametid kuulusid Oleviste, Kanuti või Toompea Maarja gildi.
Päriseestlasi ja eesti keele oskajaid kohtame ka kohalikkude dominiiklaste seas. Nende kloostri kirikus (vt. see), mis oli suurim kogu Tallinnas, peeti juba enne reformatsiooni jumalateenistusi eestlastele nende emakeeles, samuti jäi kirik eestlaste kasustada ka pärast reformatsiooni kuni põlemiseni 1531. a. Peale selle asutati 1476. a. Niguliste ja hiljem ka Oleviste ja Pühavaimu kiriku juurde nn. „mittesaksa jutlustajate kohad”. Usupuhastuse järele koostas Niguliste kiriku jutlustaja Simon Wanradt eestlaste jaoks alamsaksakeelse katekismuse, mille Pühavaimu kiriku õpetaja Johan Kõll tõlkis eesti keelde. See ilmus esimese eestikeelse trükkteosena 1535. a. Wittenbergis.
Vististi polnud liialdatud ordumeister W. Plettenbergi kartus, kui ta reformatsioonisegaduste puhul hoiatas Tallinna, et see ei satuks mittesaklaste, s. t. eestlaste võimusesse.
Et linn ei saanud läbi eestlasteta, siis oli raad sunnitud linna põgenenud ja mõisnikkude poolt tagasinõutavate talupoegade kaitseks välja astuma. See tõi talle korduvalt raskeid konflikte peaaegu kõikvõimsa rüütelkonnaga. Tuntuim ja dramaatilisim neist oli see, mis lõppes Riisipere Uexkülli hukkamisega Harjuväravas 7. mail 1535. Raad mõistis mainitud kuulsa aadlisoo liikme sellepärast surma, et ta oli oma talupoja — Suurepere Maddise — jõledal kombel surnuks piinanud.
Keskaegse Vana-Liivimaa riiklik organisatsioon, millesse kuulus ka Tallinn ühes Põhja-Eestiga, oli üles ehitatud katoliiklikule alusele. Reformatsioon õõnestas selle. Kui 1558. a. algas vahepeal tugevnenud Moskva tsaaririigi sõjaline kallaletung, varises seni kunstlikult püsti jäänud riikkehand saadud hoopide all imekiiresti kokku. Juba esimesel sõja-aastal langesid maa idapoolsed osad — Tartu linn ühes piiskopkonnaga ja Virumaa ühes Narva ja Rakvere linnaga — vaenlase võimusesse ning veel samal sügissuvel ilmusid rüüstavad Vene väesalgad Tallinna alla, kuhu enam 1223. a. saadik, s. t. üle kolme sajandi ei olnud ulatunud nende jalg.
Vaenlane, kellelt oli linnale saabunud juba kaks meelitavat kirjalikku ettepanekut vabatahtlikuks alistumiseks, tõrjuti seekord küll üsna kerge vaevaga minema. Kuid seni maitstud võrratult pikk rahuaeg oli jäävalt möödas. Algas praegu kirjeldamatult ning kujutlematult raske sõdade periood, mis lühikeste vaheaegadega kestis üle poole sajandi. Tallinn nägi selle vältel peaaegu lugematuid kordi vaenlasi oma müüride all, kuid säilitas siiski neitsiliku, s. t. sõjaliselt vallutamata linna kuulsuse.
Ordu poolt ei saanud linn, rohketest palvetest hoolimata, mingit tegelikku abi ega kaitset, vaid oli jäetud ainuüksi enese hooleks. Kuid veel enam: isegi Toompea linnuse andis kohalik ordukomtuur Franz v. Segenhagen 25. juulil, kui oli saabunud teade Tartu langemisest venelaste kätte, omavoliliselt üle Kristoffer v. Münchhausenile — et aga ise pääseks veel õigel ajal pakku (!). Münchhausen kuulutas end samuti omavoliliselt Taani kuninga asemikuks ja taotles nähtavasti mingi hertsogiriigi loomist Eestis Taani kuninga ülemvalitsuse all. See juhatas Tallinna linna ja ümbritseva maa abi otsima Taanilt. Alles aasta lõpul — 8. dets. — õnnestus ordumeistri abilisel, pärastisel viimsel Liivimaa ordumeistril Goddert Kettleril (kes tuli selleks isiklikult Tallinna), survevahendite abil saada Toompea tagasi ordu valdusse.
Kõik sellised sisetülid nõrgestasid juba niigi võimetu ordu jõudu. Kui 1560. a. 2. augustil ordu välivägi venelaste poolt Oomuli (Härgmäe) lahingus täielikult hävitati ja kui loodetud ning kaua pikisilmi oodatud Taani abist ka asja ei saanud, siis alistusid viimaks Tallinna linn ja Harju-Viru rüütelkond 1561. a. juunis Rootsile ja vandusid kuningas Eerik XIV truudust. Teatud osa selle lõpliku sammu astumisel etendas ka kartus sattuda viivitamise puhul katoliikliku Poola valitsuse alla. Viimseks ordu asehalduriks Toompea kindluses oli Caspar v. Oldenbockum (kes ara foogti poolt enneaegselt maha jäetud, kuid hästi varustatud Paide lossi vapra ning eduka kaitsmisega venelaste vastu oli teeninud omale „viimse Liivimaa rüütli” kuulsuse). Ta sunniti purustava suurtükitulega kapituleeruma. Jaanilaupäeval 23. juunil 1561. lahkus ta oma meeskonna riismetega Tallinnast, minnes Paidesse. See oli siin orduaja lõppakordiks.
Tallinlaste viimne märkimisväärne kokkupõrge venelastega, enne linna siirdumist Rootsi võimu alla, oli 11. sept. 1560. a. Suure Pärnu maantee lähedal nn. .Jeruusalemma mäe” taga. Seal on praeguseni säilinud 3 kivist märki (vt. need), mis püstitati vaprate linlaste mälestuseks, kes nimetatud päeval langesid hulljulges võitluses Harku mõisa juurest laagrist tulnud palju rohkemaarvuliste venelastega. Peale selle on mustpeadel oma majas mälestustahvel (epitaaf) nende hulgast sel korral langenud 10 venna nimega (ja vanima Tallinna vaatega aastast 1561).
Rootsi aeg, mis kestis Tallinnas ja Põhja-Eestis poolteist sajandit (1561—1710) jaguneb oma iseloomult kaunis täpsalt kaheks üksteisest erinevaks pooleks. Esimene neist on täidetud peaaegu raugemata sõdadega, nendega kaasaskäivate katkude, taudide, näljahädade ja muu viletsusega. Teine pool on seevastu pikalise paranemise ja ülesehitamise ajastu. Siiski katkestas ka seda poolt 1656. ja 1657. a. sõda Venega, samuti lõppes Rootsi ajastu Suure Põhja sõjaga. Mõlemal korral seltsis sõjale laastav katk ja majanduslikult kannatas linn raskesti ka 1695.—97. täieliku ikalduse tagajärjel maad tabanud katastroofilise nälja puhul.
Tallinna suhted Hansaga, eriti Lüübekiga olid juba Rootsi aja aluks põhjalikult muutunud. Endise vennaliku sõpruse asemele astus ajuti lausa vihavaen, mis arenes päris sõjaliste kokkupõrgetenigi. Seda põhjustas Vene-Liivi sõja läbi sügavasti muutunud poliitiline konjunktuur Idabaltikumis. Venemaa, kes juba 1558. a. vallutas Narva, ei tahtnud enam teadagi temale vaenulise Tallinna vahetalitusest kaubanduses läänega. Narvast merd kaudu sõlmitud otsesed kaubasuhted olid palju tulusamad nii Venele kui ka Lüübekile, teistele hansalinnadele, hollandlastele, taanlastele jne. Pole siis ime, et kohe järgmisel suvel pärast Narva vallutamist venelaste poolt tallinlased hakkasid kaaperdama, s. t. vägivaldselt kinni pidama ja ära võtma Tallinnast mööda Narva sõitvaid Lüübeki laevu.
Sõjaseisukord Lüübekiga jätkus ka hiljem, sest lüübeklased ühinesid Taaniga, kes seisis Rootsiga sõjajalal. 1569. a. juulis piiras ühinenud Taani ja Lüübeki laevastik 2 nädalat Tallinna sadamat, pommitas linna ja tegi palju kahju. Ka järgmisel aastal Rootsi ja Taani vahel sõlmitud Stettini rahulepingu põhjal jäi taanlastele ja lüübeklastele sõit Narva vabaks ja isegi Narva vallutamise järele rootslaste poolt 1581. a. ei suudetud enam tunduvamalt tõkestada selle linna võistlust Tallinnaga. Samal ajal kui Tallinn siples suurtes majanduslikkudes raskustes, lõi Narva linn Rootsi valitsuse all õitsele, mis peegeldub juba selle linna tänaseni säilinud välisilmes. Muidugi halvendas omajagu Tallinna seisundit ka Stokholmi ja Helsingi üha jätkuv kaubanduslik konkurents.
Muide elas Tallinn Rootsi aja alul õnnelikult üle 2 rasket piiramist venelaste poolt a. 1570/71 ja 1577. Linna kangelaslik vastupanu tõmbas kogu läänemaailma tähelepanu enesele. Esimesel korral kestis piiramine, mis siiski ei suutnud täiesti sulgeda ühendust mere kaudu, tervelt pool aastat. Seda juhatas Vana-Liivimaa kokkuvarisemisel siia poliitilisi seiklusi otsima tulnud Taani kuninga vend Holsteini hertsog Magnus, kes oli hakanud Vene tsaari Ivan Julma käsilaseks ja temalt saanud ..Liivimaa kuninga” aunime. Magnuse kord meelitavad, kord ähvardavad üleskutsed alistumiseks ei andnud Tallinnas soovitud tulemusi, vaid 16. (uue kalendri järele 26.) märtsil 1571. a. tuli asjatu piiramine lõpetada. Seda päeva otsustas raad pühitseda igavesti ja Eesti iseseisvuse järele on see Vene ajal ,.unustusse jäänud” linna püha uuesti tõstetud väärikasse ausse.
Teiskordne piiramine 1577. a. kestis küll kõigest 7 nädalat (23. I — 13. III), kuid oli seda tugevam. Vaenlane püüdis seekord purustada linna müüre, torne ja valle Tõnismäele kantsidesse üles seatud rohkearvuliste suurtükkide ägeda tulega ja ühteaegu mineerida kindlustisi maa alt. Veel praegugi on näha bastiontorni Kiek in de Köki (vt. see) seinas venelaste pom- mitamisjäljed. Tunnustatud vaprust linna seekordsel kaitsmisel näitas müntmeistri poja Ivo Schenckenbergi poolt linna põgenenud eesti talupoegadest formeeritud ja väljaõpetatud 400- meheline väesalk (lipkond).
Tallinna võitmatus sai esimeseks, ning seepärast tähtsaimaks eelduseks Rootsi riigi edaspidisele vägevusele ja tema poolt taotletavale Balti mere valitsemisele. Riia ja Põhja-Saksa vallutati alles üle poole sajandi hiljem.
Veel raskemaid aegu kui piiramistel nägi Tallinn 1602. ja 1603. a. Siis külastasid linna ja maad korraga kõik kolm rahuliku edenemise kõige kurjemat vaenlast: sõda (Poolaga), ennekuulmatu näljahäda täieliku viljaikalduse tagajärjel kahel teine teisele järgneval suvel, ja rahvast otse loogu mahamurdev katk. Kuigi poolakad jõudude puudusel ei söandanud asuda linna piiramisele, rüüstasid, põletasid ja tapsid nad siiski isegi linna lähimas ümbruses armu ja halastust tundmata, sest lähedane Paide kui ka Rakvere langesid nende võimusesse.
Poolakaist vägivallategudes sugugi taha ei jäänud ka nälgivad, halvasti varustatud ning tasutud ja seetõttu distsipliini kaotanud Rootsi omad palgasõdurid’. Nälg üldiselt oli aga nii kohutav, et praegu uskumatuna kõlav inimlaipade ja raibete söömine (nagu sellest jutustab ka säilinud mälestustahvel kohalikus rootsi kirikus) öeldakse tol ajal olevat päris tavaline nähe. Katku laastamistöö tagajärjel tekkisid eriti Püha Barbara kalmistule (vt. see) Harjuvärava ees hiigelsuured ohvrite ühishauad. Lõpuks kujunes seisund nii meeleheitlikuks, et linn enese sõnade järgi oli veel vaid „laip ehk surnud maja” ja et tõsiselt usuti peatselt saabuvat viimnepäev.
Ent siiski hakkasid rahulikumate aegade tulles löödud haavad pikkamööda jälle paranema ja Rootsi valitsus, eriti Gustav Adolf püüdis seda mitmeti kiirendada ja edendada, küll kavatsetava suurtööstuse (ketrus- ja kudumismajade ja köie valmistamise), küll erilise kaubakompanii loomise teel kauplemiseks Venega, küll mõningate tollisoodustuste näol. Kuninga liiga varajase kangelassurma tagajärjel (1632) jäid aga need head kavatsused teostamata. Tallinna võistlejate Stokholmi, Helsingi, Peterburi eelkäija Nyeni, Narva ja isegi kauge Arhangelski konkurents andis end ikka teravamini tunda. Üldine majandus- ja geopoliitiline seisund oli põhjalikult muutunud. Hansa aeg oli lõplikult möödas.
Rootsi kuninga ja riigivõimu kõrgemaiks esindajaiks kohal olid kubernerid, vahel sekka ka asehaldurid ja lõpu poole enamasti kindral-kubernerid, kelle kõikide asupaigaks oli endine ordukonvendi hoone Toompeal. Nende võim all-linna suhtes oli siiski suurem kui ordukomtuuride oma ja näitas pea pidevat tõusutendentsi, sest sellist iseseisvust kui orduajal ei saanud linn tegelikult enam maitsta, kuigi Rootsi kuningad endiselt kinnitasid (teinekord küll viivitades ja kõrvale põigeldes) linna vanad privileegid. Siiski toimus aegamööda linna vabaduste ja õiguste kitsendamine.
Kõigepealt kaotati apelatsioon Lüübekisse. Edasikaebused tulid nüüd saata kuningale ja hiljem ka Stokholmi õuekohtule. Absolutismi võidulepääsemisel Rootsis määras kuningas oma esindajaiks raadi alalise esimese justiitspürjermeistri (1687. a.) ja sündiku asemele kuningliku ülemsekretäri (1688. a.). Mõisade reduktsioon (tagastamine) laiendati ka linna maavaldusele, ja seda õige valjul viisil, kuna nõuti isegi eeslinnade, samuti 1653. a. kuninganna Kristiina otsusel linna valdusse läinud ja seepärast temalt ka nime saanud Kristiinentali tagasiandmist riigile. Teised redutseeritud alad sai linn Vene aja alul tagasi, kuid Naissaar ja Äigna jäidki riigi kätte.
Käsikäes linna üldise vaesumise ja välise mõjuvõimu langusega käisid inetud ja väiklased omavahelised tülid linnakodanikkude üksikute gruppide ja kihtide, kui ka üksikute isikute vahel. Neid arutati kõigis kohtuinstantsides ja protsessid ulatusid lõpuks sageli kuninganigi. Nii pidi muuseas Gustav Adolf lõppotsuse andma veerandsajandit väldanud auhaave asjas Kanuti gildi vanema A. Liphardi poolt mitte küllalt seaduslikul teel omandatud kahe põrssa pärast. Sisetülide tagajärjel ühendati kuninga poolt 1675. a. Oleviste gild ajutiselt ja 1699. a. lõplikult Kanuti gildiga.
Kuna Kanuti gildis otsustav ülekaal oli sakslastel, kes säilitasid oma määrava osa ka uues ühendatud gildis, siis lõi see väga soodsad eeldused eestlaste endisest palju hoogsamale ümbersaksastamisele ja viis nende mõju linna omavalitsusasjus kaasarääkimisel varsti nullini, sest uute talupoegade juurdevool maalt oli peaaegu lakanud. Vaesunud linn ei vajanud neid enam kuigi palju ja juba 1599. a. nõustus ta kokkuleppes rüütelkonnaga kõikide adra (maa) talupoegade tagasiandmisega mõisnikele, kes vähem kui 5 aastat olid linnas elanud. Sajandi algupoolel oli selleks tähtajaks kõigest üks aasta ja päev.
Rootsi ajal rasketest sõja-, katku- ja näljaaastatest hoolimata saavutatud tunnustatud edu haridusalal ei jätnud end avaldamata ka sellises keskuses kui Tallinnas. Tänu Gustav Adolfi energilisele isiklikule pealekäimisele asutati siin endise p. Mihkli naistsistertslaste kloostri ruumidesse 1631. a. gümnaasium, mis ainsa sellesarnase õppeasutisena kogu Eestis on lakkamatult töötanud tänaseni (kuna samal ajal ellukutsutud Tartu ülikool vahepeal terve (18.) sajandi seisis).
Tärkavale eesti vaimuelule palju suuremat tegelikku tähtsust kui gümnaasium ise omas tema juures 1635. a. avatud trükikoda. See oli jällegi ainuke omasugune ettevõte Eestis, mis teotses vahet pidamata kuni 1921. aastani ja millal oli Rootsi ajal privileeg ka eestikeelsete raamatute trükkimiseks, kuna ülikooli trükikoda Tartus seda mitte ei omanud. Kahtlemata soodustas see Põhja-Eesti ehk Tallinna murde võidulepääsu eesti kirjakeeles Lõuna-Eesti raamatuis alul valitsenud Tartu- Võru murde üle, kuigi siin oli mõõduandev ka Tallinna kui ainsa suurima ning pidevalt püsinud keskuse üldine poliitiline ja administratiivne tähtsus.
Peale gümnaasiumi ja 1656. a. sõja eest Venega Tartust Tallinna evakueeritud ülikooli, mis ei suutnud aga siin oma tegevust arendada, vaid selle varsti täielikult lõpetas, töötasid Rootsi ajal linnas veel varemast ajastust päritud- triviaalkool, „Suur tütarlaste kool”, toomkool, Pühavaimu kiriku kool ja mitmed illellgaalsed ehk nn. „nurgakoolid“. Kõigis neis kooles õppis eestlasi. Täiesti nende jaoks asutatud oli Pühavaimu koguduse kool, millest räägib eesti kirjandusloos oma jutlustega tuntud kirikuõpetaja Georg Müller. Ka Kalamaja eeslinna kogudusel oli vähemalt ajutiselt oma kool eesti ja rootsi soost õpilastega. Veel väärib kultuurlooliselt märkimist, et Tallinnas arvatavasti 1689. aastaga alates välja anti 2 korda nädalas (esm. ja neljap.) ilmuvat lehte — ,,Revalsche Post-Zeitung’it”.
Maa-alaliselt laienes Tallinna Vanalinn Uue tänava võrra, mis rajati 1653. a. Viin ja Väikese Rannavärava vahel keskaegsest ringmüürist eemale nihutatud bastionide taha (vrd. kindlustised ja nende plaan). Samal ajal linn sai kuningannalt Kristiinalt tüki heinamaad, mis tänaseni kannab nime Kristiinental ja nüüd on juba osaliselt hoonestatud. Linna kindlustiste süsteemis sündis Rootsi ajal põhjalik muudatus — täieline üleminek keskaegsetelt müüridelt ja tornidelt muldkindlustistele vallidele (kurtiinidele, bastionidele (kantsidele), raveliinidele ja reduutidele. Lähemalt nende kohta vt. peatükis ,,kindlustised”. Kirikutest tuli endistele juurde 1670. aastal valminud soome-eesti Kaarli koguduse puukirik Tõnismäel ja uuesti ehitati üles Kalamaja kirik, samuti Toomkirik, mis raskesti kannatas 6. juunil 1684. a. tulikahjus, mille ohvriks langes kogu Toompea (peale 3 allesjäänud maja ja Väikese linnuse). Kaarli ja Kalamaja kirik hävisid linna alistumise eel Venele 1710. a. (vt. „kirikud“).
Majanduslikult 1695.—1697. a. näljahäda tagajärjel peaaegu ruineerunud linn ja maa läksid 1700. a. vastu väga raskele Põhjasõjale. Oma teel Pärnust Narva alla venelaste vastu peatus Karl XII üle nädala (26. XI — 5. XI 1700) Toompea lossis, kus talle pürjermeistri P. Strueruse poolt truualamluse märgina üle anti praeguseni linnapea kabinetis säilinud kullatud linna võtmed, mis kuningas tagasi andis öeldes: „Hoidke nad endale, sest nad on heades kätes”. Kuigi Karl XII 19. nov. Narva lahingus saavutas hiilgava võidu tema väge arvuliselt mitmekordselt ületava vaenlase üle, ei toonud see mingeid nimetamisväärseid püsivamaid kergendusi.
Järgmisel suvel pöördus Karl XII Poola kuninga vastu ja maa jäi peaaegu täiesti kaitseta teda armutult rüüstavate venelaste vastu. Ka linnadelt nõudis jätkuv sõda järjest suuremaid ainelisi ohvreid. Siiski pidas Tallinn vastu kõige kauemini. Ta oli esimese linnana Vanal-Liivimaal 1561. a. siirdunud Rootsi valdusse ja ka lahkus viimsena tema võimu alt. Alles 1710. a. septembris, kui juba kogu Eesti- ja Liivimaa ühes teiste linnadega, nende hulgas ka Saaremaal asetsev Kuressaare, olid vallutatud, julgesid venelased kõige viimaks asuda Tallinna piiramisele.
Kuid enne kui nad jõudsid oma kavatsuse teostamiseni, oli haruldase kiirusega levinud katk linna elanikkonna kui ka kaitseväe hulgas teinud sellise kohutava laastamistöö, et ei jäänud muud paremat kui alistuda Vene vägedele vastupanuta. See sündis 29. septembril allakirjutatud väga kasuliku ning väärika kapitulatsioonilepingu põhjal. Linnale kinnitati kõik senised privileegid ja Rootsi garnisonil lubati vabalt lahkuda sadamasse ja sealt Rootsi.
Vene aeg (1710—1918) on oma kestvuselt (207 aastat) peaaegu võrdne orduajaga. Ta algas väga raskete olusuhetega. Vaevalt mõni kuu väldanud katk oli linna elanikkonnast viinud hauda 75—80%, kaasaegse liialdatud üldhinnangu järgi koguni kuni 90%. 30. dets. 1710. a. toimepandud loenduse järgi oli linnas veel 1891 kodanikuseisusest isikut, 10. okt. 1711. aga kõigest 1732 isikut ja 490 maja. 1710. a. oli ainuüksi raeliikmetest surnud katku: 4 pürjermeistrit ja 15 raehärrat. Ei leidunud ühtegi maja, mida ei oleks külastanud katk. Terved perekonnad olid viimseni välja surnud. Kuid ega see veel suutnud elu seisma panna. Katkule järgnes otse abiellumiste palavik ja sündimus näitas järsku tõusu.
Ka tsaar Peeter Suur püüdis isiklikult kiirendada linna paranemist sõjahaavadest ja tõsta tema seisundit. Ta külastas Tallinna kokku 11 korda ja laskis siia 1714.—1716. a. rajada sõjasadama, püstitada 1714. a. Kadriorgu (vt. see) oma majakese ja ehitada 1718. a. sinnasamasse oma abikaasa auks nägusa barokkstiilis suvilossi. Ent siiski tõi alles 1721. a. sõlmitud Uusikaupunki rahuleping kergendusi, lõpetades sõjaseisukorra ja liites Tallinna ka juriidiliselt ühes Eesti- ja Liivimaaga jäävalt Venemaa külge.
Kuigi Tallinn Peterburi kõrval kujunes nagu mingiks teiseks Venemaa ,.aknaks Euroopasse”, ei suutnud ta temaga kaubanduslikult võistelda. Seda näitab väga visa elanikkude arvu tõus, mida ei saa Peterburi omaga sugugi võrrelda. Mõnevõrra takistas arengut küll asjaolu, et linn kuni 1858. (osaliselt isegi kuni 1868.) aastani jäi kindluseks, kus uute ehitiste püstitamise kohta maksid kitsendavad määrused. Kuid siiski näivad linna laienemise ja rahvaarvu kasv ajuti toimuvat mitte enam tigusammu, vaid minevat koguni vähikäiku.
Majanduslikult arvatavasti raskemaid aegu olid linnale läinud sajandi algaastakümned: Suurärid jäid pankrotti, uued kodanikud ei suutnud tasuda oma sisseastumismaksu, pealinna lähetati üks saatkond teise järele eesmärgiga välja kaubelda seal riigivalitsuselt linnale mitmesuguseid tulutoovaid eesõigusi ja kergendusi. Samuti kaalusid komisjonid kohal samasihilisi esildisi ja võimalusi. Muuseas näiteks kerkis päevakorrale teostamatu kava Tallinna ühendamiseks jõgede ja kanalite kaudu Peipsiga ja sealt edasi Sise-Venemaaga. Muidugi oli osa raskusi tingitud Napoleoni sõdadest, kõige enam tema poolt 1806 maksma pandud kontinentaalblokaadist.
Alles kindluse kaotamine ja liiklemisolude järsk paranemine Balti (s. t. Peterburi-Narva-Paldiski) raudtee avamisega 1870. a. päästsid Tallinna arengu nagu köidikuist. Saanud soodsa ühenduse määratu Vene tagamaaga, näis linn aastakümnetega tahtvat seda tasa teha, mis enne võib-olla sajandite jooksul oli jäänud puudu. 1869. a. näiteks oli sissevedu Tallinna sadama kaudu kõigest 1 548 078 rubla ja väljavedu vaid 287 583 rubla väärtuses. 1870. a. tõusis see juba 3 944 542 ja 856 537 rublale, 1871. a. 9 916 794 ja 2 863 538 rublale, 1873. a. 24 094 587 ja 4 655 108 rublale ning saavutas 1880. a. enneolematu kui ka hiljem mitte enam korduva haripunkti 107 313 240 ja 23 996 834 rubla väärtusega. Siit peale algas Tallinna väliskaubanduses mõnel aastal väga tunduv tagurpidiminek ja kõikumine. Seda põjustas rida tegureid, nagu üldine majanduslik kriis, uute Tallinnale ebasoodsate raudteede (näiteks Rõbinsk-Bologoje-Riia raudtee) ja uue Peterburi merekanali avamine, Vene riiklik tollipoliitika jne.
Kuid väliskaubanduse tagasiminekut ja suurt kõikuvust läinud sajandi lõpul ja käesoleva alul aitas tasakaalustada ja korvata üha enam hoogu võttev vabrikutööstuse areng. Endistele sedalaadi mainimisväärseile ettevõtteile (1812. a. praegusele Marienbergi mäele asutatud), suhkruvabrikule, praegusele Põhja paberi- ja puupapivabrikule, G. Eggersi äädika- ja tikuvabrikule (esimesele Venemaal) — järgnesid sajandi teisel poolel rida tõelisi vabrikuid ja suurtööstusi, nagu metallitööstuse alal Krulli (1895), Wiegandi (1880), Lausmanni (1881), hiigelsuur vagunitehas .Dvigatel” (1899) ja elektrimasinate tööstus „VoIta” (1899), paberi- ja tselluloositööstuse alal E. Johannsoni (1887), puutööstuse alal Lutheri (1887), keemiatööstuse alal Mayeri (1889) ja kiutööstuse alal Balti puuvilla ketramise ja kudumise vabrik (rahvasuus „sitsivabrik“ 1899). Neile lisandusid raudtee ja sadama töökojad ja tehased. Üldse loeti 1899. a. Tallinnas 101 vabrikut ja tööstuslikku käitist. Nende aastase toodangu koguväärtust hinnati 6 668 598 rublale. Linna kuulutamine 1912. a. keiser Peeter Suure nimeliseks merekindluseks ja sõjasadamaks ja maailmasõja puhkemine 1914. a. põhjustasid rea laevatehaste, nagu Noblesneri (Peetri), Böckeri ja Vene-Balti tehase (kaks viimast Koplis) asutamise. Kui vanasti lähedased kindlustised, olid hoidnud linna arengut kammitsas, siis mõjus moodsate fortide rajamine kaugele hoopis ümberpöördult. Ühteaegu kaubanduse ja vabrikutööstuse arenemisega Tallinnas laienes ning tihenes ka raudteede võrk, mis ühendas teda maa ja teiste linnadega. 1876. a. ehitati Tapa-Tartu harutee ja 1889. a. pikendati see ühendus Valga kaudu Riiani. 1900. a. avati Tallinna ühendus järk-järgult valminud kitsarööpmelist raudteed kaudu Paide, Viljandi, Pärnu ja Valgaga. Keila-Haapsalu tee tuli juurde 1904. a. ja alles kõige viimastel aastatel lisandusid liinid: Rapla-Virtsu ja Lelle-Pärnu. Mis puutub linna üldisesse kasvu ja laienemisse Vene aja lõpp-poolest alates tänini, siis iseloomustab seda kõige kujukamalt rahvaarvu tõus ja rahvuslik koosseis, mis näidatud kõrvalseisvas tabelis. Elanikkude arvu tõusuga käib endastmõistetavalt kaasas linna maa-alaline laienemine. Eeslinnad kasvavad nii suureks, et ulatuselt ületavad enam kui paarikümnekordselt keskaegse vanalinna ja kaotavad enamasti oma nimele vastava endise aguli ilme. Uus politseirajoonide järjestus läinud sajandi lõpust ei teegi enam vahet endise sise- või südalinna ja eeslinnade vahel, vaid tõstab viimased (1.—4. linnajao) koguni esiplaanile ja jätab Toompea ühes ta eeslinnaga 5-daks ja keskaegse all- linna kõige viimaseks — 6-daks linnajaoks. Enne oli Tallinn jagunenud 2-ks linna, Toompea ja 4-ks eeslinna kvartaaliks.
1. jaan. 1916. a. pandi maksma praegune politseijaotus, mis muuseas Toompea liitis VI linnajaoga, s. t. all-linnaga.
Samuti muutub põhjalikult linna välisilme. Vanalinnas langeb üks huvitav põline hoone teise järele ümberehitamise või isegi täieliku lammutamise ohvriks. Kaotatud kindlustised ühes nende aluse maaga antakse peale mõningate väikeste erandite linna valdusse tagasi. Rootsiaegsed kui ka hilisemad vallid ja vähemad muldkindlustised, nn. „kantsid“ (bastionid, raveliinid, reduudid jne.) ühes kraavidega nende ees tasandatakse ja muudetakse koos püsimajäänud bastionidega enamasti avalikkudeks puiesteedeks ja parkideks, mis nüüd nii maalilise rohelise vööna piiravad vanalinna. Osa vabanenud maa-alast, eriti vanalinna ida- ja kaguküljel, hoonestatakse või muudetakse uueks turuplatsiks (vt. see). Juba läinud sajandi alul hakati lammutama keskaegseid väravaid (vt. need), mis toodi ohvriks üha suurenevale liiklemisele. Balti raudtee ehitamise ja kindlustiste üleandmise järele viidi see töö lõpule ja lisaks neile avardunud avaustele murti veel linna ringmüür läbi Suurtüki, Väike Karja ja Kloostri tänava kohal. Endisel kujul jäid püsima vaid all-linna ja Toompea vahelised väravad — Pikk ja Lühike jalg.
Uute kõige iseloomustavamate ja kõige enam linna pilti muutvate ehitistena tulid Vene ajal kõigepealt juurde rida apostliku õigeusu ehk vene kirikuid (vt. need). Neist sai kõige tooniandvamaks ja üle linna silmapaistvamaks kullatud sibulkuplitega Aleksander Nevski katedraal Toompeal. Ka luteri usu kirikute arv suurenes kahe — Jaani ja Kaarli — kiriku võrra (vt need). Endistes eeslinnades kerkisid järjest tihedamini moodsad vabrikuhooned oma alati suitsevate pikkade korstnatega. Teistest moodsatest ehitistest Vene aja lõpult olgu siin mainitud .Estonia” teatrimaja, saksa teater, reaalkoolihoone, tütarlaste kommertskool jt. (vt. need).
Kaubanduselu korraldamiseks ja tõstmiseks loodi 1872. a. börsikomitee. Heakorra tõstmiseks sai linn 1865. a. gaasivabriku, 1867. a. era- ja 1883. a. linna veevärgi, 1888. a. hoburaudtee (kurikuulsa ,,konka”), 1916. a. aurutrammi ühenduse pidamiseks Kopliga ja 1913. a. elektrijaama. 1862. a. asutati Vabatahtlik Tuletõrje Selts, 1873. a. valmis pritsimaja ja käesoleva sajandi alul moodustati linna alaline tuletõrje komando. 1893. a. valmis linna tapamaja. Hoolekande ja vaeste ja vanade ravimise alal jätkasid oma tööd mõlemad juba orduajast päritolevad seegid — Jaani seek (praegune samanimeline vanadekodu) Suurel Tartu maanteel ja linna uus ehk Mihkli seek rootsi kiriku ligidal. Viimane ühendati 1901. a. esimesega, mis oli saanud omale praeguse kivihoone. Nende kõrval töötas veel hulk teisi heategevuslikke asutisi, nagu Üldise Hoolekande Kolleegium oma 1786. a. asutatud haigla, nn. .Priihospidali”, praeguse Linna Keskhaiglaga. Aleksandri asutis (1804(10)—1847), Martin Lutheri lastekodu (asutatud 1817, omad ruumid sai alles 1852), N. Germanovi vanadekodu (avati 1848), Petši töömaja (asut. 1860, tegevust alustanud 1867), J. J. Gonsiori asutis (1865. a.) jne. jne.
Hariduse alal lisandusid gümnaasiumile, 1805. a. kreiskooliks muudetud triviaalkoolile, 1768 a. rüütliakadeemiaks reorganiseeritud toomkoolile, Suurele Tütarlaste Koolile ja vähestele teistele koolidele terve rida uusi õppeasutisi, nagu vene Aleksandri gümnaasium (1872. a.), Peetri (s. t. Peeter Suure auks nimetatud) realkool (1881), keisrinna Katariina II nimeline vene linnakool (1789. a.) ja järjest suurenev arv algkoole.
Muide väärib kultuurlooliselt mainimist Tallinnas 1772 kuni 1852. a. ilmunud nädalaleht .Revaische Wöchentliche Nachrichten”, mille järglasena hakkas ilmuma „Eestimaa Kubermangu Teataja’ (Estländische Gouvemements-Zeitung, Estljandskija Gubernskija Vedomosti). 1860. a. sai Tallinn .Revalsche Zeitung’i” näol esimese päevalehe, millele järgnes 1879. a. teine saksakeelne päevaleht („Rev. Beobachter”). Samuti hakkas kohal ilmuma venekeelseid ajalehti. 1802. a. tuli end. gümnaasiumi ehk Lindforsi trükikojale lisaks teine, nimelt J. H. Gresseli trükikoda ja 1852. a. kolmas — J. Kelcheni trükikoda. Edaspidi suurenes trükikodade arv umbes samas tempos kui elanikkude juurdekasvgi. Ilmunud raamatuist huvitab meid siin enim vanim Tallinna juht, mis on kirjutatud prantsuse keeles ja mille esimene väljaanne on a-st 1833, teine a. 1847. See tunnistab, et juba tol ajal oli Tallinn rahvusvaheliselt tuntud ja seda esijoones just eelistatud supel- ja suvituslinnana.
1825. a. pandi alus linnaraamatukogule, mis näib hiljem minevat 1842. a. asutatud kohaliku saksa „Eestimaa Kirjanduse Seltsi” korraldusse ja valdusse. Sama seltsi juurde loodi ka muuseum. 1883. a. pandi linnavalitsuse poolt ametisse teadus¬ likult ettevalmistatud linnaarhivaar. Juba 1780-dais aastais tärkas Tallinnas ellu asjaarmastajate teater, mis asendas seniste mitmesuguste rändtruppide etendusi. Teatri loomisel ja juhtimisel oli innukalt tegev rahvusvahelise kuulsuse omandanud viljakas saksa näitekirjanik A. v. Kotzebue. Ka kuulus lauljanna Mara (sünd. Schmeling) veetis oma eluõhtu Tallinnas (t 1833) ja on maetud Kopli kalmistule. 1809. a. sai teater endale Laial tän. Aktsiaklubi kõrvale maja, mis 1855. a. põles esma- ja 1902. a. teiskordselt maha. 1857. a. peeti Tallinnas esimene ja 1866. a. kolmas balti-saksa laulupidu (vahepealne oli Riias).
Linna põhikorras võeti Vene aja alul vaid nii palju muudatusi ette, et kaotati Rootsi aja lõpul asutatud kuningliku justiitspürjermeistri ja ülemsekretäri ametid (vt. eespool) ning seati need endisel kujul jalule (s. t. sündiku ja linnasekretäri koha näol). 1740-dais aastais kaob linna kõrgeim kohtuvõim kriminaalasjus. Otsustamine kohtualuste elu ja surma üle läheb Vene riiklikkude võimude kätte, samuti edasikaebused (apellatsioon) tsiviilasjus. Kapitulatsioonilepingus ettenähtud ning lubatud Toompea ja all-linna ühendamine üheks administratiivseks tervikuks jääb esiotsa täiesti teostamata.
See sünnib alles 1783. a. nn. ,,asehaldamiskorra” maksmapanekuga, kuid ka nüüd kõigest kümmekond aastaks. Asehaldamiskord taotles Baltimaade ühtlasemat ja tihedamat liitmist Vene sisekubermangudega, mille kohta 1775. a. seaduses ettenähtud korraldus pandi Katariina II poolt maksma ka siin. Samuti viidi siin kohe ellu ka 1785. a. väljaantud Vene üleriiklik linnaseadus ja määrused aadli kohta. Selline sajandeid maksnud eesõiguste ja seisusliku korra põhjalik muutmine tekitas aadli ja jõukamate linnakodanikkude hulgas suurt pahameelt, sest uus kord oli kõigile puudusile vaatamata endisest demokraatlikum ja sundis ülemaid kihte teatud määrani jagama oma võimu alamate kihtidega. Suur oli esimeste rõõm, kui keiser Paul 1796. a. troonile saades, peamiselt põlgusest oma surnud ema ja tema korralduste vastu, kaotas asehaldamiskorra Baltimail ja asendas selle endise põhikorraga.
Ent siiski ei lasknud üha kiirenevas tempos arenev elu end enam kaua siduda täiesti iganenud ning tardunud seisuslikkude määrustega, mis võimaldasid ainult suure ehk kaupmeeste gildi liikmetel ja nn. .literaatidel” (haritlastel) pääseda linna juhtimisele, kuna käsitöölistel ja teistel tee magistraadi liikmete hulka oli täiesti suletud. Ja nii pandigi nurjunud katsete järele kohandada vana korda uutele nõuetele 1877. a. Baltimail maksma 1870. a. Vene lirmaseadus. See oli hulga edumeelsem, sest lubas kõigil linnaelanikel, kui nad omasid kauplus- või tööstusettevõtteid, samuti kinnisvarasid ja maksid linnamakse, osa võtta linnavolikogu valimisest. Volikogu valis linnavalitsuse (ajuti saksa keele mõjul eesti keeles ka linnaametiks nimetatud) ja see astus linnaomavalitsuse asjades endise magistraadi asemele, kellele nüüd jäid ainult kohtuülesanded. 1889. a. kohtureform kaotas magistraadi lõplikult.
1892. a. kitsendati küll uue linnaseadusega seniseid linnavalitsuse ja -volikogu üldiselt õige avarat võimkonda ja piirati valimisel hääleõiguslikkude kodanikkude arvu, kuid oma põhijoontes on Vene linnaseadus meil maksma jäänud tänini. Peamised muutused on tabanud ainult valimisõiguste laiendamist vastavalt revolutsiooniajal võidule pääsenud demokraatlikele põhimõtteile.
Uus linnaseadus võimaldas ka eestlastele juba esimeses linnavolikogus koos venelastega mängida teatud osa. Opositsioonilise eesti-vene rühma juhiks oli eestlane Thomas Jakobson. Oli ju meie ühiskondlikus elus tol ajal rahvuslik ärkamine parajasti üle jõudmas oma kulminatsioonipunktist. Kuigi Tallinnas meie rahvuse uuestisünd ei toimunud sellise pinevusega kui näiteks maa vaimses keskuses — Tartus või üldse Lõuna- Eestis, ei jäänud meie suurim linn sellest liikumisest siiski puutumata. Esimesi, tõsi küll väga arglikke ja kohmetuid samme sellel alal oli Kaarli kiriku lauluseltsi „Revalia” (1863. a.), samuti „laulo ja mängo” seltsi .Estonia” (1865. a.) asutamine. Juba rohkem tähtsust omas 1877. a. asutatud selts ,.Lootus”, eriti aga Eesti Kaubalaevaselts “Linda” (1873—1893), mille juhatuse asukohaks oli Tallinn ja mis kujunes rahvuslikuks suurettevõtteks majanduslikul alal. Oma jagu hoogu ja õhutust andis ka eesti kolmas üldlaulupidu, mis peeti Tallinnas juunikuus 1880. a. Sellest võttis osa 37 laulukoori 852 lauljaga ja 8 mängukoori 98 mängijaga. Siiski ei vallandanud see üritus enam sellist rahvuslikku vaimustust kui kaks esimest Tartus peetud laulupidu.
Pealegi asutati Tallinna tagurlike saksa ringkondade algatusel ja ainelisel kui ka moraalsel toetusel kaks eestikeelset lehte, mille ülesandeks oli pidurdada ja summutada eesti rahvuslikku liikumist. Need olid 1875. a. asutatud ,,Ristirahva Pühapäevaleht” ja 1879. a. asut. .Tallinna Sõber”. Alanud venestusega seltsis neile J. Kõrvi toimetatud “Valgus”, mis teenis täielikult venestamissihte. J. Järve toimetusel 1882. a. peale Tallinnas ilmuv .Virulane”, mis tõusis Põhja-Eesti mõjukamaks leheks, ei suutnud siiski üksinda kaua võidelda venestuse vastu, sest ta toimetaja saadeti kuberner Šahhovskoi ettepanekul ja arvatavasti J. Kõrvi mõjutusel 1888. a. maalt välja ja leht oli sunnitud jääma seisma.
Venestuse survet Tallinnas iseloomustab ka linnapea W. Greiffenhageni tagandamine keisri käsul 1885 a. vene keele mitteküllaldase tunnustamise pärast ja riigikeele täielik maksmapanek linnaasutistes senise saksa keele asemele 1889. a. lõpul.
Kuid siiski ei suutnud venemeelsete eesti lehtede kirjutised rahvuslikkude suurettevõtete nurjumine (nende hulgas ka ..Linda” lõplik pankrot 1893) ja Vene ametnikkude surve kuberneride, eriti šahhovskoiga eesotsas, enam murda iseteadvusele ärganud eestlaste vastupanu venestusele. Uus ajajärk Tallinna eestlaste elus algas 1901. a. siinse esimese eestikeelse päevalehe “Teataja” ilmumisega noore silmapaistva juhi K. Päts’i toimetusel ja väljaandel. Uue häälekandja ümber koondunud noorte energiliste radikaalsete või koguni sotsialistlikkude vaadetega haritlaste ja tegelaste väga hoogsa ning ägeda selgitus-, äratus-, organiseerimis- ja kihutustöö arvele tulebki peamiselt panna eesti-vene bloki hiilgavat võitu linnavalimistel detsembris 1904.
Eestlaste võit ligi seitse sajandit Tallinna linnavalitsuses vahet pidamata võimul olnud sakslaste üle tundus viimastele nii masendavana, et nende ajalehed pidasid seda ,,mustaks päevaks” kodumaa ajaloos ja kujutasid lugejaile tulevikku kõige tumedamates värvides. 60 linnavoliniku kohast läks eesti-vene bloki kätte tervenisti 43 senise 13 asemel (neist oli olnud vaid 9 eestlast ja 4 venelast). Kuna venelasi oli valitute hulgas kõigest 5 isikut, siis moodustas 38 eestlast linnavolikogus absoluutse enamuse, kes linnaseaduses ettenähtud raamides võisid toimida täiesti vabalt. Ka järgnevatel 1909. ja 1913. a. linnavalimistel saavutasid eestlased endiselt absoluutse enamuse. Et Vene võimudelt polnud loota eestlase kinnitamist linnapea kohale, siis valiti sinna 1905. a. jaanuaris venelane — pangadirektor E. G. Hiatsintov. K. Päts sai alul linnavolinikuks ja sama aasta aprillis linnapea abiks; pidi aga juba hilissügisel süüdistatuna osavõtus revolutsioonilisest liikumisest ja selle eest tagaselja surma mõistetuna põgenema pikemaks ajaks välismaale. Esimeseks eesti rahvusest linnapeaks valiti järgmisel (s. t. 1906. a.) kevadel insener V. Lender ja temale järgnes 1913. a. augustis J. Poska.
Oma maa-ala tähtsaima ning suurima linna omavalitsuse minek eestlaste kätte oli üks väga olulisi eeldusi ka Eesti riikliku iseseisvuse saavutamisel, sest võimaldas eesti tegelastel omandada tarvilikku vilumust ja kogemusi organiseerimis- ja valitsemistöös, olles neile ses suhtes heaks eelkooliks. Ühtlasi moodustas Tallinna linn hädavajaliku keskuse ning baasi, kus soodsa hetke saabumisel võidi asuda eesti rahvusriiklikkude ideaalide teostamisele.
Pääsenud linnaomavalitsuse juhtimisele, hakkas eesti enamus otse haruldase energia ja hooga teostama hädatarvilikke ajakohaseid uuendusi. Selle tõenduseks olgu siin uutest ellukutsutud asutistest, komisjonidest ja ettevõtetest mainitud järgmised: linna bakterioloogiline laboratoorium (1905. a.), tervishoidlik laboratoorium (1906. a.), vaestekomisjon (s. a.), töömuretsemise kontor (1907. a.), avalik maksuta linnaraamatukogu ja lugemislaud (s. a.), juriidiline komisjon (1909. a.), pensionikomisjon (s. a.), maamõõduosakond (1910. a.), koolikomisjon (s. a., 1912. a. peale rahvahariduskomisjon), kapitalidekomisjon (1910. a.), linna statistikabüroo (1911), linna planeerimise ja maainventari koostamise komisjon (s. a.), linna pandimaja (s. a.), elektrikeskjaam (1913. a.), linnaapteek (s. a.), eriline eelarvekomisjon (1914), linnapank (1915. a.), maksuta õigusteaduslik büroo (s. a.), linnaöömaja (s. a.) jne.
Eraldi mainimist väärib linna uue valgustus võrgu laiendamine end. eeslinnade peale, kus see seni oli peaaegu täiesti puudunud, samuti kanalisatsioonivõrgu kavakindel ümberehitamine, tänavate reguleerimine ja linna planeerimiskava väljatöötamine ning selle kinnitamine 1914. a.
Iseäranis viljakat tegevust avaldas eesti linnavalitsus hariduse, eriti alghariduse alal. 1905. a. töötas kõigest 13 algkooli 26 klassi ja 1185 õpilasega, 1915-daks a. tõusis klassikomplektide arv 103-le ja õpilaste arv 4825-le. Seejuures kaotati 1913. a. õppemaks ja hakati algharidust andma maksuta. 1915. a. nõudis linnavolikogu õpetuse andmist kahel esimesel õppeaastal emakeeles. Selle otsuse täitmise pani aga kuberner seisma. Mitmele algkoolile ehitati ajakohased uued majad (näiteks Vabriku ja Veerenni tän.).
Samuti hakkas linn endisest palju suuremat hoolt kandma kesk- ja kutsehariduse eest, avades poeg- ja ka tütarlaste jaoks alul oma kaubandus- ja lõpuks ka kommertskooli ja võttes enese hoolele varem eraviisil töötanud kunsttööstuskooli.
Uut hoogu ja rahvuslikku vaimustust lisas 1910. a. ,,Estonia“ seltsi korraldusel Tallinnas peetud VII eesti üldlaulupidu (viimne enne iseseisvumist) ja sama seltsi moodsa teatri- ja kontserdimaja pidulik avamine 1913. a. sügisel. Maja ehitati eesti seltskonna ühisel jõul ja läks maksma väga tähelepanuväärt summa — üle 800 000 rubla. ‘
Loendame nüüd veel õige lühidalt neid välissündmusi, mis Vene valitsuse ajal riivasid enam-vähem otseselt Tallinna või seisid temaga muidu ruumilises seoses.
1746. a. keisrinna Elisabeti külaskäigu ajal sõlmiti Kadrioru lossis Austriaga liiduleping, mis hiljem viis Euroopa ajaloos tuntud Seitsmeaastase sõjani.
Vene-Rootsi sõja ajal 1788—1790 peeti 2. mail 1790 Tallinna reidil merelahing, milles venelased admiral Tšitšagovi juhatusel võitsid rootslasi. Mälestisena sellest sündmusest on linna Keskraamatukogu kõrvale püstitatud lahingus hukkunud Rootsi suurtükilaeva ankur (vt. see).
Keiser Pauli valitsuse lõpul 1801 asus Inglise laevastik teravaks läinud suhete tõttu blokeerima Tallinna. Aleksander I troonilepääs kõrvaldas sõjaohu ja hulk inglasi, nende seas ka pärastine kuulus Trafalgari kangelane admiral Nelson külastas Naissaarelt tulles linna. Napoleoni poolt väljakuulutatud kontinentaalblokaadi ajal 1809. a. suvel ilmus Inglise laevastik jälle Tallinna alla, kuid ei võtnud linna vastu, kus kõvasti kardeti pommitamist, midagi ette.
Pikemat aega, nimelt kaks suve järgimööda, kestis linna blokaad ühinenud Inglise ja Prantsuse laevastiku poolt (adm. Ch. Napire’i, Parcival-Duchesne’i, Dundase ja Seymour’i juhatusel) Krimmi sõja ajal 1854 ja 1855. Kuid sellal veel kindluste hulka kuuluva Tallinna pommitamisest hoidus vaenlane ka nüüd. Nagu varematel sellistel puhkudel sai linn kahju ainult väliskaubanduse täieliku seismajäämise, kogu elu vaibumise, elanikkude sisemaale põgenemise ja sõjakoormiste läbi. Magistraal, teised kohtuasutised ja riigirentel viidi Paidesse. Üliagar Vene vägede ülemjuhataja kindraladjutant v. Berg laskis juba aegsasti enne vaenlase ilmumist mereäärse linnaosa — ,,Reperbahni“ — oma kauniste aedade ja suvilatega teha maatasa.
Ka maailmasõja ajal 1914—18 sai Tallinnale õnn osaks jääda puutumata hävitavast lahingtegevusest, kuigi siia oli jälle ehitatud kindlus ja sõjasadam. Saksa aeroplaanilt 1916. a. juulis visatud pommid ei sünnitanud nimetamisväärset kahju.
Igatahes rohkem kohal langenud ohvreid kui veneaegsed viimased sõjad nõudsid Tallinnalt mõlemad Vene revolutsioonid. 1905. a. liikumine leidis siinses tööliskonnas kui ka eesti kodanluse hulgas laialdast vastukaja. Peale üldiselt raskete, mõnes suhtes päris võimatute sotsiaalsete ja õiguslikkude kui ka rahvuslikkude olude oli selleks eriti vabrikutööliste keskel pinda valmistanud ka vene pahempoolsete revolutsiooniliste olluste kihutustöö. Viimaste hulka kuulus ka praegune kauaaegne Vene kesktäidesaatva komitee esimees M. J. Kalinin, kes oli saadetud siia asumisele, töötas 1901.—1904. a. „Voltas“ ja raudtee töökodades ja organiseeris energiliselt põrandaalust liikumist.
1905. a jooksul korraldati Tallinnas rida streike ja peeti arvuta hulk koosolekuid ja miitinguid. Oktoobris jõudis liikumine oma haripunktile. Korraldati üldstreik, hakati kauplustest relvi koguma, pandi toime kroonu viinapoodide rüüstamist ja töölissalgad võtsid viimaks korrapidamise tänavail sõduritelt üle. 16. oktoobril avasid sõdurid, nähtavasti oma ülemuse käsul, Uuel turul miitinguks kogunenud rahvahulgale hoiatamata tule ja surmasid või haavasid umbes 150 inimest. Nende auks on hiljuti püstitatud kivist mälestusmärk. Detsembri alul pandi maksma sõjaseadus, suleti K. Pätsi sotsialistlikuks muutunud „Teataja“. Selle toimetaja oli sunnitud koos paljude teiste rahvuslikkude ja revolutsiooniliste tegelastega oma elu päästmiseks põgenema karistussalkade eest välismaale. Kuid ka liikumisest enam-vähem eemalejäänud V. Lender, J. Poska jt. said kannatada lühema või pikema vangistuse läbi
1917. a. revolutsiooni sõnumi saabumisel pealinnast märtsi alul vabastati Tallinnas kõik vangid, ka kriminaalkurjategijad, ja osa vanglaid (P. Margareta, Kubermangu vangla Toompeal) ühes politsei-, sandarmi- ja kohtute arhiividega süüdati põlema. See nõudis ka mõne inimohvri.
Tallinna linnapea J. Poska nimetati Vene Ajutise Valitsuse poolt komissariks Eestimaa kubermangu üle, millega liideti ka Liivimaa põhjapoolne eesti osa. Nüüd järgnesid sündmused üksteisele kaleidoskoopilise kiirusega ja võimatu on neid siin loendadagi. Märgime vaid Eesti maanõukogu ehk maapäeva ja rahvuskongressi kokkutulekut Tallinnas juulikuu alul. Sügise poole sai linn kõige laiemal demokraatlikul alusel valitud pahempoolse linnavalitsuse. 15. (28.) novembril kuulutas maapäev enese “Eestimaa ainsaks kõrgemaks võimukandjaks”. Seega oli võitlus Eesti iseseisvuse eest jõudnud otsustavasse staadiumi. Seda tuli pidada kahel rindel — enamlaste ja varsti maa okupeerinud sakslaste vastu. Just okupatsioonivägede sissemarssimise eelsel päeval kuulutati Tallinnas Eesti Päästekomitee poolt 24. märtsil 1918. a. välja Eesti riiklik iseseisvus. Enamlaste võimumehed põgenesid laevadele, kusjuures nende lahkumist linnast kiirustas linnaelanikkude eneste hulgast loodud „Omakaitse” ja eesti sõjaväelased, kes hoidsid ära linna rüüstamise ja võimalikud purustamised raudteel kui ka linna gaasi- ja elektrivabrikus, samuti lõhkeainete ladudes.
Okupatsiooni surve oli Tallinnas nii ränk, et linna elanikkude arv langes umb. 30%, nimelt 159 193-lt 1. jaan. 1917. a. 102 860-le 1. I 1919.
11. nov. 1918. a. asus Eesti Ajutine Valitsus Tallinnas jälle avalikult tegevusse ja võttis maa valitsemise järkjärgult okupatsioonivõimudelt üle.
Jüripäeval, 23. aprillil 1919. a. astus ,,Estonia” kontsertsaalis kokku Eesti Asutav Kogu, kes töötas välja ja pani maksma Eesti riiklikus elus põhjapanevad seadused, nagu põhiseaduse, maaseaduse, seisuste kaotamise seaduse jt.
Saanud iseseisva Eesti Vabariigi pealinnaks, on Tallinn viimase 15 aasta jooksul kitsastest ainelistest võimalustest hoolimata õige palju arenenud. Eriti maksab see linna täisehitatud ala laienemise, liiklemisolude, heakorra, hoolekande ja haridusala kohta. On kerkinud rida moodsaid ehitisi, rahvakeeles nn. “pilvelõhkujaid” ja juurde tulnud terved uuesti asutatud ja täisehitatud rajoonid. Tänavate võrk on tublisti täienenud, eriti põhjalikult on muutunud aga nende sillutus ja korrashoid. On pandud maksma uuekujulised töökaitse- ja hoolekandeseadused. Veneaegse viletsa hoburaudtee asemele on astunud elektritramm ja mugavad auto-omnibused. Samuti on automatiseeritud telefon, mida ei leidu veel mitmes Lääne-Euroopa suuremaski keskuses. On teostatud 6-klassiline sunduslik ning maksuta emakeelne algkool ja püstitatud mitu eeskujulikku koolimaja (näiteks Raua tän. ja Pelgulinnas) ja lastekodu (näiteks Koplis). Ühesõnaga, vana Tallinn sammub kindlat edenemisrada ja tema areng on järjest võitmas uut hoogu.

Kui sulle meeldivad meie poolt leitud ja avaldatud lood, siis soovi korral saad “Vana ja Hea” raamatupoe blogi doonorilingile siit: DOONORILINK