Autorid –

T.V. Blavatskaja, V.D. Blavatski, A.G. Bokštšanin, L.N. Kazamanov, S.I. Kovaljov, K.M. Kolobova, J.A. Lentsman, N.N. Pikus, O.I. Savostjanova

Toimetanud – V.I. Avdijev ja N.N. Pikus

Sissejuhatus

Vana-Kreeka ajalugu uurib sugukondliku korra lagunemist ning eriti teraval kujul avalduvate orjanduslike suhete arenemist, mida nimetatakse harilikult antiikseks orjanduseks. Vana-Kreeka orjandusühiskonna kui maailma ajaloo olulise etapi tähtsust kogu tema karmuse ja sotsiaalse korralduse ebatäiuslikkuse juures on F. Engels iseloomustanud järgmiselt: “Alles orjapidamise tõttu sai võimalikuks suuremas ulatuses tööjaotus põllumajanduse ja tööstuse vahel ja koos sellega vana maailma, kreeka kultuuri õitseng. Ilma orjapidamiseta poleks olnud Kreeka riiki, kreeka kunsti ja teadust; ilma orjapidamiseta poleks olnud ka Rooma riiki. Kuid ilma aluseta, mille rajasid Kreeka ja Rooma, poleks olnud ka tänapäeva Euroopat. Me ei tohi kunagi unustada, et kogu meie majandusliku poliitilise ja intellektuaalse arenemise eelduseks oli niisugune kord, kus orjapidamine oli niisama hästi pratamatu kui ka üldiselt tunnustatud. Ses mõttes me oleme õigustatud ütlema: ilma antiikse orjapidamiseta poleks olnud ka tänapäeva sotsialismi.”

Vana-Kreeka ajalugu jaotatakse viide ajajärku:

1. Egeuse ehk kreeta-mükeene ajajärk (III-II aastatuhat e.m.a)

2. Homerose ajajärk (XI-IX saj. e.m.a.)

3. Arhailine ajajärk (VIII-VI saj. e.m.a)

4. Klassikaline ajajärk (V-IV saj. e.m.a)

5. Hellenismi ajajärk (IV saj. teine pool – I saj. keskpaik e.m.a.)

Kreeklaste vanim asustuspiirkond, mis hõlmas Balkani poolsaare lõunaosa, Kreeta saare ja Egeuse mere arvukad saared, samuti osa Väike-Aasia läänerannikust, oli Vana-ida orjandusliku maailma kauge, läänepoolne ääremaa. Vana-ida ühiskonna iseärasused ilmnevad küllaltki selgesti egeuse ehk kreeta-mükeene ajajärgul. Tol ajal lagunes kreeklastega asustatud aladel nii mandril kui ka saartel sugukondlik kord ning kujunes varajane klassiühiskond, millele olid omased veel paljud ürgkogukondliku korra igandid. Mitmes kohas tekkisid ja arenesid väikesed orjanduslikud riigid, mis külgnesid laialdaste aladega, kus püsis edasi ürgkogukondlik kord. Nendel riikidel olid majandus- ja kultuurisidemed idas Egiptuse, Süüria ja Väike-Aasia maadega ning läänes Sitsiiliaga. II aastatuhande lõpul e.m.a. hävitati peaaegu kõik Egeuse piirkonna riigid nende rajajatega suguluses olevate vana-kreeka hõimude poolt, kes, asudes veel sugukondliku korra staadiumil, Balkani poolsaare põhjarajoonidest lõunasse rändasid.

Järgneval perioodil toimus sugukondliku korra lagunemine ning kreeta-mükeene kultuuri saavutuste aeglane omandamine nii püsima jäänud kohalike hõimude kui ka võitjate suguharude juures. Seda perioodi nimetatakse tavaliselt Homerose ajajärguks, sest kuni viimase ajani olid põhiteadmiste allikaks selle ajajärgu kohta ainult vana-kreeka eeposed “Ilias” ja “Odüsseia”. (Seoses arheoloogia edusammudega, eriti aga pärast kreeta-mükeene lineaarkirja B dešifreerimist on käesoleval ajal hakatud nimetust “Homerose ajajärk” asendama umbmäärase nimetusega “Kreeka XI-IX saj. e.m.a.”. Et terminiga “Homerose ajajärk” on seotud ettekujutus sugukondliku korra lagunemisest, mis nimelt toimuski XI-IX saj. e.m.a., siis peab toimetus võimalikuks esialgu alles jätta harjunud nimetuse, võttes arvesse kõikide Vana-Kreeka ajaloo periodiseerimise traditsiooniliste terminite tinglikkust.)

Kreeka ajaloo arhailine ajajärk oli Homerose perioodi vahetuks jätkuks. Arhailisel ajal kujunes välja orjanduslik kord, mis põhjustas uute väikeste orjanduslike linnriikide (poliste) tekkimise. Nendes riikides ilmnesid edaspidi antiikaja orjamajanduse eriti arenenud vormid.

Kreeka ajaloo klassikalisel ajajärgul saavutab antiikne orjanduslik majandus poliste raamides oma kõrgeima arenemistaseme. Õitsengu elab läbi ka suurepärane kreeka kultuur. Orjandusliku majanduse edasine areng, millele V saj. lõpuks e.m.a. olid poliste raamid kitsaks jäänud, tõi IV saj. e.m.a. kaasa vana-kreeka orjandusühiskonna ja linnriikide ränga sotsiaalse ja poliitilise kriisi, mille tagajärjeks oli Kreekamaa alistamine kreeklaste ja makedoonlaste poolt leevendas ajutiselt kriisi. Saabus viimane – hellenismi ajajärk, mil orjandusliku ühiskonna areng jätkus hiiglasuurel territooriumil Lähis-Idas, kus pärast Pärsia impeeriumi langemist tekkisid hellenistlikud kuningriigid. Kreekas, kus moodustusid poliste föderatsioonid, ja samuti Makedoonias. See periood lõppes Kreeka, Makedoonia ja teiste Eufrati jõest läänest asuvate hellenistlike riikide vallutamisega Rooma poolt, kuna maad Eufratist idas langesid vägeva Partia riigi võimu alla.

Vana-Kreeka kultuurisaavutused on saanud paljudel aladel Euroopa kultuuri aluseks. Mitmed tänapäeva teadusharud on võrsunud vana-kreeka õpetlaste ja filosoofide tööde põhjal. Vana- kreeka arhitektuuri elemente kasutatakse tänini hoonete kaunistamiseks. Vana-kreeka eepos, kirjandus ja kunst köidavad siiamaani üldist tähelepanu ning tekitavad vaimustust. Vana-kreeka keelest on pärist suur osa teaduslikke oskussõnu, paljude teaduste nimetused, sealhulgas ka nimetus “ajalugu”, enamik eesnimesid, rida uutes keeltes käibivaid sõnu, väljendeid, vanasõnu ja kõnekäände. Ja lõpuks dialektiline mõtlemine, mis esines alles algelises lihtsuses vanade kreeklaste filosoofias, “… on üks põhjustest, mispärast me oleme sunnitud niihästi filosoofias kui ka nii paljudel teistel aladel ikka ja jälle tagasi pöörduma tolle väikese rahva saavutuste juurde, kelle universaalne andekus ja tegevus on kindlustanud talle inimkonna arenemisajaloos koha, millele ei saa pretendeerida ükski teine rahvas”. (F. Engels, Anti-Dühring, lk. 294)

Vana-Kreeka loodus ja rahvastik

Arheoloogiliste kaevamiste andmeil oli Balkani poolsaare lõunaosa, Egeuse mere saarestik ja Väike-Aasia läänerannik asustatud juba neoliitikumis. Juba VII-VI aastatuhandel e.m.a. elasid neil aladel erinevad mittekreeka hõimud. Neoliitilisi asulakohti leidub Tessaalias, Makedoonias, Traakias, Illüürias ja Balkani poolsaare lõunapoolseimas osas – Peloponneooses.

Kreeka kirjanike teoste kaudu on meieni säilinud hõimude nimed, kes elasid Hellases enne kreeklaste ilmumist. Need olid Jelegid, drüopid, pelasgid, kaarlased. Meie käsutuses olev materjal lubab väita, et kreeka hõimud hakkasid ilmuma Balkani poolsaarele ja Egeuse mere saartele XX saj. e.m.a. Kreeka hõimud osalt tõrjusid kohaliku rahvastiku lõunasse, osalt sulasid temaga ühte, kusjuures nad omandasid mitmeid jooni kohaliku rahva kultuurist.

Balkani harumäestikud jagavad mandri- ehk Balkani-Kreeka kolmeks põhialaks: Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Kreeka. Põhja-Kreekas on kaks looduslikelt oludelt erinevat maakonda: läänes Epeiros ja idas Tessaalia. Neid lahutab Pindose mäestik. Epeiros on suur mägine maakond, mida Pindose kõrged kaljused harud isoleerivad maa teistest rajoonidest. Epeirose kliima on karm, kontinentaalne. Siin esineb sageli vihma, äikest ja lumetorne. Vanasti katsid mäekülgi tihedad metsad. Mägedevahelisi orge kasutasid epeiroslased karjamaadena. Epeiros oli kuulus piimakarja poolest.

Teistsugune oli Tessaalia, suur tasandik, mida läänest ümbritsevad Pindose ja idast Ossa mäed. Põhjast piirab Tessaaliat mäeahelik, kus asub igilumega kaetud Olümpose mägi (umbes 2985 m). Tessaalia viljakaim osa on Tempe org, mida niisutab Peneiose jõgi. Tessaaliat peeti Kreeka viljaaidaks. Sealt veeti teistesse maakondadesse nisu. Tessaallased harisid põldu, kasvatasid viinamarju, tegelesid aiandusega. Väga arenenud oli karjandus, eriti hobusekasvatus.

Põhja-Kreekast Kesk-Kreekasse viis Termopüla kitsastee, mis läks kaljuseina ja mere vahel. Kesk-Kreekasse kuulusid järgmised maakonnad: idas Atika, keskusega Ateena; sellest loodes Boiootia, keskusega Teeba; edasi läände jäi Fookis, mille maa-alal asus Delfi püha territoorium Apolloni templi ja ülekreekalise oraakliga; põhjas Doris ja Lokris (koosnes kahest eraldi osast – Opuntia ja Ozolia Lokrisest); läänes Aitoolia Akarnaania.

Erilist tähtsust kreeka rahva ajaloos omas Atika maakond, mis oli küll kivise pinnase ja põuase kliimaga, aga rikas maavarade poolest (hõbe, seatina, marmor, savi) ja meresõiduks sobiva asendiga. Mitme hea sadama olemasolu Atika idarannikul soodustas merekaubandust toormaterjalide ja käsitöösaadustega. Klassikalisel ajajärgul muutus Ateena Kreeka kaubandus- ja käsitöökeskuseks. Teraviljakasvatus oli Atikas vähe arenenud, külvati peamiselt otra (odra ja nisu külvipinna suhe oli 10:1). Suurt tähelepanu osutati viinamarja- ja oliivkasvatusele ning aiandusele. Kuulus oli atika viinamarjavein, samuti mesi (hümettose mesi, samanimelise mäe järgi, oli tuntud kaugel väljaspool Atikat). Kasvatati suurel arvul pudulojuseid, eriti kitsi.

Kesk-Kreeka idaranniku lähedal asub suur viljakas Euboia saar, mille loodus on väga sarnane mandri omaga. Saare lubjakivimäed, mis sageli järsult merre langevad, olid kaetud kastani-, nulu-, pöökpuu-, männi (piinia)-, kuuse- ja tammemetsadega, samuti madalate võsatihnikutega. Euboial olid kuulsad aiad, oliivisalud ja viinamäed. Euboia põhjaosas kasvatati nisu.

Kesk-Kreeka kõige viljakamaks põllumajanduslikuks maakonnaks oli Boiootia. Sealseid orgusid, mida üksteisest eraldasid Parenese, Helikoni ja Kithaironi mäed, niisutas Kephisose jõgi. Eriti palju oli Boiootias perioodiliselt kaduvaid jõgesid ja järvi. Niisugune oli Kopaisi järv, mis vanal ajal oli väga kalarikas. Boiootia peamine majandusharu oli põllundus, kusjuures domineeris teravili (nisu, oder), samuti karjandus, eriti hobuse- ja seakasvatus.

Mereäärsed Fookise ja Lokrise maakond ning väike Doris olid majanduslikult vähemtähtsad. Kesk-Kreeka läänepoolsed maakonnad Aitoolia ja Akarnaania erinesid tunduvalt teineteisest. Aitoolia oli raskesti ligipääsetav mägine maakond, kus jõed voolasid sügavates lõhestikes; tema elanikud kasvatasid karja. Akarnaania oli rannikuäärne küllaltki viljakas nõgu, mida niisutas Acheloiose jõgi; tema rannikul leidus üsna soodsaid abajaid.

Korintose ehk Isthmose maakitsus ühendab Kesk-Kreekat Lõuna-Kreeka ehk Peloponnesosega, mis on merepinnast kõige kõrgemal asuv Kreekamaa osa. Vanal ajal kujutas Peloponnesos endast suurt mägismaad, mida katsid tihedad okasmetsad, eriti Peloponnesose põhja- ja keskrajoonides. Üle Isthmose tema kõige kitsamas kohas käis kaubatee Egeuse ja Joonia mere vahel. Maakitsusel asetsesid suured kauba- ja käsitöölinnad: põhjas Megara ja lõunas Korintos.

Peloponnesoses olid järgmised maakonnad: põhjas Ahhaia, läänes Elis, kirdes Argolis, keskosas Arkaadia, edelas Messeenia ja kagus Lakoonika.

Ahhaia on võrdlemisi kitsas rannikuäärne maakond, kus tegeldi põllundusega. Lõunas eraldavad mäemassiivid teda Arkaadiast. Akraadia kliima on karm, talved on siin suhteliselt külmad ja lumised. Arkaadia on merest isoleeritud; põldu saab seal harida ainult Alpheiose jõe orus. Maakonna mägirajoonides kasvatati karja, peamiselt lambaid.

Argolis on mägine ja üsna väheasustatud maakond, mille keskosas asub viljakas tasandik, kus kasvatati teravilja. Ent sagedased põuad häirisid siin põllunduse arenemist. Argolise rannik on sobiv rannalaevanduseks. Kauges minevikus tekkisid siin niisugused keskused, nagu Mükeene, Tiryns ja Argos.

Lääne-Peloponnesose maakond Elis oli põlluharimiseks (eriti Alpheiose ja Peneiose jõe orus) ja karjanduseks soodus madalmik. Elise territooriumil asus kuulus Olümpia püha hiis.

Lõuna-Pelopeonnesose viljakaid maakondi Messeeniat ja Lakoonikat katsid odra- ja nisupõllud, puuviljaaiad, viinamäed ja oliivsalud. Viljakandev pinnas ja soe niiske kliima soodustasid siin põllunduse arenemist. Lakoonika on Messeeniast lahutatud Taygetoni mägedega, mis kuuluvad Kreeka kõrgemate tippude hulka, kuna merest eraldab teda Parnoni mäeahelik.

Vana-Kreeka geograafilised tingimused olid kokku võttes soodsad ning aitasid kaasa kreeka hõimude suhteliselt kiirele arengule Balkani poolsaare lõunaosas, Egeuse mere saartel ja Väike-Aasia läänerannikul. Kreeklaste majanduslikku ja kultuurilist arengut kiirendas teatud määral läbikäimine ligiduses elavate Vana-Ida rahvastega, kel olid väljakujunenud majandussuhted ja kõrge kultuur.

Olgugi et enamikus Kreeka maakondades oli pinnas väheviljakas, kivine ja raskesti haritav, ei pidurdanud see kreeklaste majanduselu arenemist, käsitöö ja kaubanduse tõusu, sest põllupinna kehvust kompenseerisid teised, soodsad eeldused. K. Marx kirjutas: “Ühiskondliku tööjaotuse looduslikuks aluseks ei ole mulla absoluutne viljakus, vaid ta diferentseeritus, ta looduslike produktide mitmekesisus, millega inimest, kes tegeleb majapidamisega vahelduvais looduslikes tingimustes, ergutatakse mitmekesistama omagi vajadusi, võimeid, töövahendeid ja tööviise.”

Ehkki kreeka hõimude asustusalad erinesid üksteisest kliima ja looduslike olude poolest, oli neil siiski palju ühist. Kõigis neis rajoonides on soe, lähistroopiline kliima. Eriti pehme kliima on Egeuse mere saartel. Suvi on siin tavaliselt kuiv ja palav, talv aga lühike ja soe. Ent tuleb meeles pidada, et Kreeka on mägine maa.

Mägede ja mere mõjul ei ole Kreeka eri maakondade kliima ühesugune. Balkani poolsaare põhjapoolsetes ning mägistes maakondades on kliima karmim: talvel langeb siin temperatuur võrdlemisi madalale, mõnikord esineb pakast. Balkani lääne- ja idapoolsete maakondade vahel on sademed ebaühtlaselt jaotatud. Kreekas sajab üldse harva, aga läänes on vihma rohkem kui idas, kus põud on tavaline nähtus. Taimestik elustub alles sügisel. Põlluharimine nõuab enamikus Kreeka maakondades suuri jõupingutusi. Sageli tuleb kasutusele võtta kunstlik niisutus, mille korraldamist raskendab suurte jõgede puudumine: paljud jõed ei ole üksnes madalad, vaid kuivavad suvel täiesti.

Vana-Kreeka taimestik ja loomastik oli väga rikkalik ning mitmekesine. Balkani poolsaare põhja- ja läänerajoonides, eriti Peloponnesoses kasvasid tihedad tamme-. sarapuu-, küpressi-, kastani-, nulu- ja kuusemetsad. Metsades elutsesid mitmesugused metsloomad – lõvid, karud, hundid, metssead, hirved. Pikapeale metsad hävitati: võeti maha ehituste või põldude rajamisel, raiuti kütteks; palju kahju tegid kitsed, kes sõid puude noori võsusid. Mürdi-, loorberi-. oleandri- ja kadakapõõsad põimusid läbipääsmatuiks tihnikuiks. Juba varakevadel kattusid mäenõlvad ja orud lõhnavate värvirikaste kannikeste, nartsisside, hüatsintide ja tulpidega.

Kreeklased püüdsid üles harida ja külvipinnaks muuta iga sobivat maatükki jõeorgudes, rannikutasandikel, mägede terrassidel ja nõlvakuil. Peamisteks põllumajandusharudeks Kreekas olid viinamarja- ja oliivikasvatus ning aiandus. Kreeklased hakkasid õige pea puudust tundma oma teraviljast ja pidid seda sisse vedama Itaalias, Sitsiilias, Musta mere põhjarannikul ja Egiptuses asuvaist kolooniatest. Kreekas oli eriti levinud palju tööd nõudev oliivi- ehk õlipuu, mille vilju tarvitati toiduks ning oliiviõli valmistamiseks.

Kreekas kasvatati ka viigipuid, pirne, õunu, aivaad, granaatõunu, ploome, samuti mandli- ja pähklipuid. Toiduks tarvitati kitse- ja lambajuustu ning köögivilju: ube, herneid, kapsast, naerist, porgandit, kurke, sibulat ja küüslauku.

Rohurikkail mäenõlvakuil karjatati peamiselt pudulojuseid – kitsi ja lambaid. Veiste, hobuste, muulade ja sigade pidamine oli sobivam tasandikel.

Kreeklased kasutasid ka mere rikkusi, eriti hindasid nad tuunikala, sardiine ja austreid.

Mitmekesiste maapõuevarade rohkus soodustas Kreekas käsitöö arenemist ning edendas kauplemist tooraine ja käsitöösaadustega. Eriti palju maavarasid leidus Balkani poolsaare idarajoonides. Rauda oli lõunas, Lakoonikas, samuti saartel; vaske leidus Euboia (Chalkise linn) ja Küprose saarel. Kulda saadi põhjas, Traakias (Pangaioni kaevandused), Tessaalias, Makedoonias, samuti Siphnose ja Thasose saarel. Kuulsad hõbedaleiukohad olid Atika mägedes (Laurion), Thasosel, Siphnosel ja Väike-Aasias. Suurepärast valget marmorit leidus palju Atikas (Pentelikoni mäeseljandik) ja Parose saarel. Kõrgekvaliteedilisest peenest punasest ja hallist savist valmistati vaase, kujukesi ja katusekive, mida hakati varakult välja vedama. Tähtsad soolakaevandused olid Atikas ja Euboial. Palju soola kulus kala ja oliivide soolamiseks.

Balkanil poolsaare idaranniku ja Väike-Aasia lääneranniku suur liigestus, arvukad sobivad ning hästi varjatud lehed ja loendamatud saared Egeuse meres – kõik see kergendas kreeklastel meresõitu ja soodustas kaubanduse arenemist. Kreeklased lakkasid varakult merereiside ees hirmu tundmast – tõsi, Egeuse merel sõites ei kaotanud nad kordagi maad silmist, sest saared ei asetse üle 50 kilomeetri kaugusel üksteisest ja suurepärane nähtavus navigatsiooniperioodil võimaldas kergesti ära tunda kaugel veest kerkivaid mägesid ja kaljurahne. Neis tingimustes oli võimalik ohutu merereis Kreeka mandrilt saarte kaudu Väike-Aasiasse. Keerulisem oli aga teekond Aafrikasse.

Üle Egeuse mere läks kaubatee, mis ühendas kreeklasi Idamaadega. Vahepeatusteks itta suunduvatele laevadele olid Egeuse mere saared: Küklaadid (üle 200 saare), mis kulgesid ovaalsete parelleelsete ridadena Atika ja Euboia ranniku äärest ida suunas, ja seejärel Sporaadid (ligi 80 saart), mis külgnesid Väike-Aasia rannikuga.

Küklaadi saarte gruppi kuuluvad Naxos, Paros, Andros, Siphnos, Seriphos, Thera, Melos jt. Suur kaubanduskeskusena oli kreeklaste elus eriti tähtis Küklaadide keskel asetsev väike Deelose saar, kus paiknes ülekreekalise tähtsusega Apolloni tempel.

Sporaadide hulgas olid tähtsamad Rhodos, Samos, Chios, Lesbos, Lemnos, Thasos. Paljud saared olid kuulsad kõrgekvaliteediliste viinamarjaveinide poolest.

Sobiv geograafiline asend ja kästiöö areng soodustasid iseäranis Balkani-Kreeka idarajoonide (Korintose, Megara, Ateena linn) kaubasuhete laienemist Joonia kreeka linnadega Väike-Aasias (Efesos, Mileetos) ning Euboia, Aigina, Samose ja Rhodose saarega.

Tee Musta mere põhjaranniku kolooniatesse viis kõigepealt läbi kitsa Hellespontose väina (nüüdne Dardanellid) Propontisesse (Marmara merre), kus suure tähtsuse omandas kreeka kaubalinn Kyzikos; sealt edasi läks tee veelgi kitsama Traakia Bosporose väina kaudu Musta merre. Bosporose sissekäigu juures oli õitsev kreeka linn Byzantion (Bütsants).

Põhjast (Balkani-Kreekast) ja idast (Väike-Aasiast) lähtuvate ning Kreekat Egiptuse ja Kürenaikaga (Põhja-Aafrikas) ühendavate kaubateede ristumiskohal asub Kreeta saar. Saare laugemal põhjarannikul olid häid abajaid. Kreeta kirdeosa oli eriti sobiv viinamarjakasvatuseks ja aianduseks. Põldu hariti viljakal Mesara tasandikul saare keskosas. Lõuna poolt oli saar raskesti ligipääsetav. Kreetal esines tihti maavärisemist.

“Suur-Kreeka” (Lõuna-Itaalia ja Sitsiilia) vilja-, veini- ja kalarikastesse piirkondadesse sõideti Joonia mere saarte (Leukas, Ithaka, Kephallenia, Korkyra) kaudu, mis asetsevad piki Balkani poolsaare läänerannikut. Eriti viljakas on Korkyra saar, kus leidus rikkalikult aedu ja viinamägesid.

Traditsiooni järgi (seda kinnitavad ka arheoloogia andmed) ilmusid esimesed kreeka hõimud Hellasesse II aastatuhande algul põhja poolt. Need oli ahhailased, kes tungisid järk-järgult lõunasse kuni Peloponnesoseni välja. Teise suure kreeka hõimude lainena rändasid sisse doorlased, kes tõrjusid ahhailased kõrvale ning hõivasid suurema osa Peloponnesosest, rea Egeuse mere saari ja Kreeta. See sündis II aastatuhande lõpul (XII-XI saj. e.m.a.).

Vana-Kreeka ajalugu selle sõna täpses tähenduses, s.t. kreeklaste ajalugu, kes asustasid vanal ajal Balkani poolsaare lõunaosa, Egeuse mere ja Vahemere idaosa saari, Väike-Aasia läänerannikut, Lõuna-Itaaliat, osa Sitsiiliast ja Musta mere põhjaranniku linnu, hõlmab ajavahemikku ürgkogukondliku korra lagunemise ning vanimate riikide kujunemise algusest sellel territooriumil kuni kreeka riikide iseseisvuse langemiseni ning nende lülitamiseni Rooma suurriigi koosseisu.

Nimetused “Kreeka” ja “kreeklased” ilmusid üsna hilja ja mitte Vana-Kreekas, vaid Roomas. Kreeklased ise nimetasid endid tavaliselt helleniteks. Ent seegi mõiste ei tekkinud korraga, vaid sedamööda, kuidas kujunes ühtne kreeka rahvas.

Kreeka vanim rahvastik koosnes etniliselt ja kultuuriliselt lähedastest hõimudest, keda lähendas ka nende ühine ajalugu. Majanduslik ja poliitiline eraldatus aga takistas pikka aega hõimude liitumist ühtseks kreeka rahvaks.

Pärast doorlaste sissetungi XII-XI saj. paiknesid tähtsamate kreeka hõimude asustuspiirkonnad järgmiselt: ahhailased tõrjuti Peloponnesose põhjaossa (Ahhaia maakond); aioollased asustasid Balkani poolsaare põhjarajoone (Tessaalia), osa Kesk-Kreekast (Boiootia), Egeuse mere põhjapoolseid saari (Lesbos jt.) ja Väike-Aasia looderannikut (Aiolis); joonlased elasid Kesk-Kreeka idaosas, võttes enda alla Atika maakonna ja Euboia saare, samuti saarestiku kesksed saared (Lemnos, Chios, Samos jt.) ning Väike-Aasia lääneranniku (Joonia); doorlased hõivasid enamiku Peloponnesosest (Argolis, Messeenia, Lakoonika), Egeuse mere lõunapoolsed saared ja Kreeta.

Kreeka hõimude territoriaalsele paiknemisele vastavalt olid levinud ka kreeka keele põhilised dialektid – aioolia, joonia ja dooria dialekt. Pikka aega ei eksisteerinud loomulikult ühtset kreeka keelt, vaid iga hõim kõneles oma murret. Tõsi küll, dialektid olid üksteisega väga sarnased: joonlased, doorlased, ahhailased ja aioollased said üksteisest kergesti aru. Kreeka ühiskeel koinee tekkis hellenismi ajal, kui majanduslikud, poliitilised ja kultuurilised sidemed eri kreeka riikide vahel laienesid ja tugevnesid. Kreeka keeles, mis moodustab indo-euroopa keelkonnas omaette haru, on kolm peamist dialekti – joonia, aioolia ja dooria dialekt. Tänapäeva keeleteadlased eristavad joonia dialektis veel selle erikuju – atika murret. Kõigis nimetatud dialektides on säilinud ulatuslik kirjandus ja hulk raidkirju.

…

Tõlkinud M. Tänava

Kaane kujundanud H. Arrak

Eesti Raamat, 1965

Vaata raamatuid meie veebipoes Vana ja Hea raamat – https://www.vanajahea.ee/